30 June 2010

Huumorist ja meelelahutusest


Huumori psühholoogia


Allikana kasutan siin alaosas Rod Martin'i raamatut "Psychology of Humor" (osaline internetiversioon), mida ma osaliselt (veel) lugesin. Selles on kasutatud huumorialaseid psühholoogilisi uuringuid ja umbes kümnendik raamatust kulus nende viidete loetelule. Nõrga kohana ei mainitud selles konkreetselt peaaegu üheldi juhul, kui suured need erinevused olid, kuid vähemalt kasutati paljude väidete juures mitut erinevat uuringut korraga ning kui eri uuringute tulemused lahknesid siis toodi ka seda välja. Otsisin selliseid soovitusi, mis tundusid vajalikumad ja usutavamad.

Uurijad on tavaliselt nõus, et naljakate asjade omaduseks on üllatavus ja ebatavalisus ning ka üldine mängulisem stiil. Esilekutsutud emotsioonid peavad olema ka meeldivad.

Naeru esineb teistega olles rohkem, kui üksi olles. Autori korraldatud uuringus, kus kirjutati märkmikusse millises olukorras naerdi, esines 11% naermistest naljade kuulmisel, 17% meedias nähtu tõttu ja 72% seltskonnas olles. Viimasel juhul ei ole need naerutekitajad ümberjutustamisel enamasti nii naljakad ning nalja mõistmiseks "pidi kohal olema".

Agressiivsed naljad tundusid naljakamana neile patsientidele, kes olid agressiivsemad (psühhiaatrilise haigla hooldustöötajate kirjelduste kohaselt). Agressiivsust ja seksuaalsust mitterepresseerivad inimesed paistsid mitme uuringu järgi selliseid nalju rohkem nautivana, kui neid represseerivad isikud. Seksuaalselt aktiivsematele meeldisid üldiselt kõik erinevad naljade teemad. Kui kahele katsealuste grupile anti enne naljakate piltide näitamist väga vägivaldseid ja sadistlikke või neutraalseid pilte vaadata, pidasid esimeses grupis olijad vägivallaga nalju vähem naljakaks. Vägivaldseid nalju peeti võrreldes absurdsete naljadega vähem naljakaks, kui eelnevalt lasti katsealustel toimuv nali lahti seletada. Vägivaldseid nalju kirjeldati paaris uuringus (kuid mitte igas ülekontrollivas katses) meeldivamalt nende katsealuste poolt, kellega katse läbiviijad olid agressiivselt suhtunud. Agressorile tagasi ütlemisi hinnati naljakamalt, kui need ei olnud väga üle- või alaagressiivsed ja umbes samal tasemel.

Kui katsealustel lasti koomiksis tegelaste dialoogimulli jaoks nali mõelda, siis olid saadud naljad enamasti vägivaldse või seksuaalse loomusega vaatamata sellele, et pildil poldud kumbagi olukorda kujutatud.

Adrenaliini saanud katsealused hindasid komöödiat naljakamalt, kui platseebosaajad ning noradrenaliini, histamiini ja dopamiini antagonistina toimiva antipsühhootikumi andmine vähendas subjektiivset naljakustunnet. Stimuleeritud olekus paistab kalduvus kergemini naerma hakata ning ühes katses piisas naljade paremaks hindamiseks, kui osadele katsealustele anti erootilist teksti või vägivaldset piinamist kirjeldavat juttu lugeda. Võrreldes neutraalsemate tekstide lugejatega pidasid mõlema emotsionaalsema teksti lugejad nalju naljakamaks. Paistab, et hirmu, viha ja ärevuse tekitamise järel hakatakse tihti nalju paremini hindama.

Stressihormoonide mõõtmisel süljes ja veres on leitud nende tõusu naljakate filmide vaatamise järel ning ainult neid mõõtes ei paista erinevust tugevate negatiivset ega positiivset enesetunnet põhjustava vahel.

Isiklikud kogemused, soovitused ja tähelepanekud

Üheks ootamatuks õpetlikuks kogemuseks naeru esile kutsumise osas oli mul kahuripaugu lähedalt kuulmine. Ekskursiooni osana olime kahurist ~10 meetri kaugusel ning mul polnud mingeid ootusi. Pauk oli läbi keha tunda ning tundus tagasi lükkavana. Järgmisel hetkel hakkasin koos ülejäänud grupi liikmetega kontrollimatult naerma. Naer kestis 1-2 minutit ja ajas pisarad silma. Tagantjärele sisaldusid selles kogemuses äärmuslikult hästi kõik huumoris olulised komponendid nagu ootamatute emotsioonide tekitamine järsult ja ohutu järeltunde jäämine.

Stsenaariumi loomisel oli mul kõige produktiivsemaks meetodiks olukorra ette kujutlemine misjärel mõtlesin järgmiseks mida naljakat/emotsioone tekitavat võiks selles juhtuda. Alustuseks on lihtsam hetkel reaalsuses ees või ümber oleva juures mõelda, mida naljakat/emotsioone tekitavat võiks selles juhtuda. Loomingu käigus võib näiteks stseene järjest kujutleda ning hiljem nalju või soovitud detaile lisada. Aastaga sain selle meetodi sinna maale, et suudan sellele tähelepanu hoida mõned minutid. Palju aega raiskasin soovile ainult häid ideid saada, mis blokeerib loovuse väga ära. Tunni jooksul saan bioloogias sellise kujutlemisega paar mainimisväärset ideed. Paljude situatsioonide kujutlemisel tuleb aeg-ajalt häid ideid ning produktiivsuse mõttes võiks taluda päevas kuni sadade olukordade läbiproovimist rahuliku hooga. Kujutan ette stseeni ja selles juhtuvat ning kordan neid tavaliselt 1-2 sekundit kestvaid kujutluste tsükleid. Paremini sobivad sellised erksustasemed, kus stseenide ettekujutamine lihtsamalt tundub.
See kui kaua seda alal hoida suudab on harjutamise asi. Tõenäoliselt pikeneb see aeg pikemale mõtlemisele sundides(esimesel korral väsitab väga) nagu neurobioloogia puhul märganud olen. Viimases suudan vabalt tund (korra ka ~3 tundi) aega proovida seoseid ja põhjuseid leida ning see on tulnud taluvuspiiride arendamisel sundides ennast ka ebameeldivalt raskel ja väsitavalt valdkonnal mõtlema.

Ideede otsimiseks saaks läbi käia tvtropes lehekülje, kus mainitakse stsenaristide poolt korduvalt kasutatud mõtteid. Ma ise pole seda põhjalikumalt uurinud, kuid muuhulgas jäi sealt meelde, et ebasümpaatseid tegelasi kasutatakse tihedamalt agressiivsete naljade ohvrina. Samas võivad sellised tegelased hakata liigse ebameeldivuse tõttu vaataja tuju rikkuma juba kohaloleku pärast.

Kasulikumaks nipiks oli kleepesiltide seinale panek, mida ma stsenaristide ruumidega seoses olen näinud. Sellel juhul sain esimese katsega seni ühe parema loo kokku. Nendega on lihtsam tegevuses järge pidada ja nende vahele jäävasse saab uusi sündmusi või nalju mõelda. Näiteks võib panna seinale alguse ja lõpuna vastavalt ärkamise ning magama mineku või mõne teise ajavahemiku ette. Seejärel mõelda nende perioodide vahele järjest mida käike võib ilmsemalt juhtuda ning nii järjest detailsemaks minna.

Mitmeosaliste filmide ja seriaalide puhul oleks eelistatav vältida nalju, mis eeldaks eelmiste osade mäletamist (uute või vähem tähelepanelike vaatajate tõttu).

Naljaka isiksuse loomisel arvestada sellega, kuidas saada paindlikku tegelast, kelle peal saaks kõige mitmekülgsemaid nalju kasutada ning piiritlemata tegelast saaks kasutada väga erinevates naljades.
Kui nali seisneb tegelase pideva omadusega (välimus, rangelt stereotüüpiline olek vms.) kaob mõju ruttu. Naljad kuluvad ning neid ei tasu siduda omadusega, mida publik sadu kordi nägema hakkab. Erandiks sobib, kui leiaks uue versiooni, mis oleks iseenesest naljakas ja teise ülesehitusega nii, et vanad tuttavad ei oskaks ette arvata juhtuvat. Ka teised komponendid jäävad vanaks nagu näiteks amatöörlik või odav stiil.

Meelelahutajad suudavad tihti rahulikult jätkata juttu kui publik ei reageeri või reageerib üle.

Näitlejate suhtes ei tasu kaastunnet tekitada liiga ebameeldiva (piinliku, vastiku, valusa) asja tegema panemisega huumori nimel.

Võib õppida tundma erinevaid huumori stiile ja valdkondasi, et isiklikult rohkemaid nalju nautida.

Naljast aru saamiseks peaks see jälgimiseks piisavalt lihtne olema.

Igapäevaelust võib ilmset ja emotsioone tekitavat lõbusalt (elamusi tekitavalt aga mitte tujurikkuvalt) välja tuua.

Paistab, et aja jooksul on huumoris ja üldse filmides liigutud loomulikuma oleku poole. Vanemates sarjades nagu Monthy Python'is ja 1980ndate naljasaadetes olid näitlejate näoilmed pingsamaks/ebaloomulikumaks aetud.

Pikema toote jaoks naljade otsimisel on üheks riskiks vanade naljadega ära harjumine/alahindamine ja värskemate ülehindamine, mistõttu võib stsenaariumi kvaliteet kannatama hakata. Kui nali suudab läbi mitme päeva ja igasuguse tuju meeldivana mõjuda siis see on hea märk. Samas võib kuluda kuid lõpliku versiooni jaoks ning vahepeal võiks vältida nendele mõtlemist võimalikult palju, sest kui need mõttes läbi mängivad liiga palju kaob reaktsioon.

Näitlejad on komöödiates tihti meeldiva olekuga ning väljendavad negatiivseid tundeid nagu viha, kurbust ja häbi leebemalt/koomilisemalt, et vaataja emotsioone väga palju kaasa ei tõmbaks. Konfliktid ei lähe tihti tegelaste vahel nii tujurikkuvaks kui reaalsuses. Publikut ei tasu häirida hirmulugude ja väljamõeldud ebaõiglusega, kui eesmärgiks on lõbustada.

Osade nõrgemate naljade korral lisatakse vahel lõppu mõni seda kritiseeriv nali, mis võib algselt tüütuna tundunud nalja lõpuks meeldivaks teha.

Üldtempo on kiirem kui reaalelus ja nagu filmides/seriaalides tavaline vahetub kaamera vaatekoht umbes iga 3-5 sekundi tagant. See aitab vist loosse kaasa haarata ja ei jäta eriti mõtlemisele ja tähelepanule aega näitlejaid reaalsuses mängimas näha.

Tülipõhjused on triviaalsemad ja välditakse reaalsuses paljudele inimestele korda minevaid ning tülisid tekitavaid teemasid.

Loomingulisuse ajal moonutab naerma hakkamine kriitikameelt oma naljade suhtes. Hea tujuga võib kõik hea olla ning halva tujuga võib ka hea nali nüri tunduda.

Halvas tujus vaatajaid võib lõdvestada meeldiv olek ja käitumine (kasvõi populaarse kuid vähekuuldud meeldiva seisukoha väljaütlemisega), misjärel kergemini naerma hakatakse.

Publiku ees naljade tegemisel paistab riskina liiga kergekäeliselt naerma ja plaksutama hakkamine, kuigi ideaalis võib see aidata naljadele reaalajas tagasisidet saada. Mõnes saates paistab publikul harjumus teatud olukordades naerda.

Tunnete tugev väljaelamine eeldab mingit taastumisperioodi selleks. Neurotransmitterite ammendumine ja retseptorite vähenemine piirab võimet hästi tunda ja tugevaks väljaelamiseks oleks vaja pikemalt taastuda selliseid elamusi vältides. Neutraalne rahulikkus võib piisav olla.
Igapäevane tugev lõbutsemine tundub võimatuna ning tähtsa oskusena peaks suutma vahepealsetel rahulikel perioodidel elu meeldivaks pidama. Komöödiates paistab tihti seda, et tugevamad naljad on lahutatud mitme minutiliste igavamate perioodidega.

Peaks suutma enda suhtes kriitiline olla naljakalt. See annaks kerge vabanduse teiste kulul nalja tegemisel, kui nendega sama karm olla, ja õpetaks solvangute juures mõõdukam ja emotsioondega arvestavam olema.

Kindlasti vältida ebameeldivat käitumist ja tuju rikkumist.

Küünilisi ja mitteusaldavaid või hoolivaid inimesi võib rohkem häirida võlts ja mesine olek.

Nii keeruliseks pole vaja nalju ajada, et neist esimese paari sekundiga aru ei saaks.

Kui ümbruses pole segajaid saab mõnulemiseks meenutada naerule eelnevat tunnet ja sügavat rõõmu ning võib-olla saab seda enesekontrolli effekti publiku peal kasutada positiivsetele asjadele tähelepanu pööramisega.

Naljade puhul on oluline laiendada seda sisemist horisonti, kui naljakaid asju suudaks kujutleda ilma ise õhinasse sattumiseta.

Seriaalide puhul paistab, et peale saateformaadi loomist õpivad stsenaristid selle stiili ära ja kirjutavad ettenähtud piirides oma episoode. Näiteks Family Guy esimese hooaja esimese episoodi autorina paistab seeria looja Seth McFarlane, kuid teiste 6 episoodi autoritena nimetatakse 8 teist nime ära (kes ka hilisemates hooaegades ära mainiti) ning edasiste hooaegade juures leiab teisigi autoreid. Ka Simpsonite puhul on autoritena tegutsenud peaaegu igas osas erinevad inimesed.

Näiteid

Peaaegu kogu meelelahutus, mida ma vaatan, on huumori valdkonnas. Parematena paistsid Better off Ted, Top Gear, The Soup, Police Squad!, Clone High, Futurama, Sports Show, Ugly Americans ja Seth McFarlane'i poolt alustatud sarjad. Mitmeid neist on tehtud rohkem kui saja tunni jagu.

Publiku äratamiseks ja stimuleerimiseks ei pea väga keksima vaid saab edukalt ka rahulikult käituda. Vahepealsed puhkefaasid on kasulikud on üheks parimaks näiteks sellest paistab Top Gear (1, 2, 3, 4). See ei ole küll naljatihe saade ning parem jäetakse lõppu, kuid naljade vahel täidetakse aega autoalase info õpetamisega ning pööratakse tähelepanu kaameratööle ja muusikale. Esitajad käituvad suhteliselt loomulikult ja rahulikult ning võivad märkamatult absurdseid väiteid tegema hakata käitumist muutmata. Kui kellegi sõnumid või naljad lähevad poliitilisemaks, siis keegi teine kolmikust võib öelda selle peale midagi sellist, mida suur osa teisi inimesi võib arvata, pehmendades ehk üldist suhtumist saate enda suhtes. Kõik nad oskavad nähtavasti vajadusel loomulikult naerma hakata. Jeremy Clarkson paistab neist kõige osavamana ning tema varasemad saated on olnud sarnase stiiliga.

The Soup paistab parima näitena sellest, kuidas tagasihoidlikult ja arvestavalt julgeid nalju teha. Saatejuht Joel McHale paistab piire hästi tundvana ja ta on ka vähemalt korra vabandanud agressiivsema nalja järel öeldes, et ta pidi seda ütlema. Tihti vabandab ta agressiivsemate naljade järel või kui teised saatetöötajad tegid nalju mis olid vastikud või halvad. Naerva publiku rollis on saate töötajad.
Inspiratsiooniks naljadele on peamiselt reality-saated ja vähem sümpaatsed kuulsuse otsijad.
Näiteid siia pole piiravate regulatsioonide tõttu eriti saadaval.

Mitchell & Webb (1, 2, 3, 4, 5, 6)

Better Off Ted'is kasutatakse samas ebameeldivast suhteliselt puhtaid nalju, kus probleemid ja konfliktid seisnevad triviaalsustes. Välditakse ebameeldivaid teemasid nagu suremised, suhtetülid ja teisi kannatusi. Samas teise hooaja lõpu poole eksperimenteeriti julgemate naljadega. Sarnaselt Scrubs'iga on näitlejad hoogsas ja ebarealistlikus olekus ning peaaegu kõik on stiilile omaselt käituma pandud, mis peaks aitama luua illusiooni teistsuguse psüühhikaga maailmast.

Arvutimängude hulgas on üks meeldejäävamaid ärevama huumoriga mänguks Portal, mis on umbes tunniga läbitav. Peamiseks huumoriallikaks on meeldejääva jutuga masinlik ilmse passiiv-agressiivsusega juhendaja. Selle läbimisi saab vaadata Youtubest näiteks siit.

Naeru evolutsioonist

Naeru moodi häälitsemine olukordades, mis võivad ka inimesi naerma ajada, on olemas juba rottidel. Kuna evolutsioonis on oluliseks suunajaks muutused, mille puudus teeb ellujäämise teistega võrreldes raskemaks, võib otsida naeru laadsele käitumisele põhjust mõeldes selle eluliselt vajalikele tagajärgedele. Teada on, et ehmatused ja napid pääsemised võivad naerma ajada, kui neil liiga ebameeldivaid tagajärgi pole. Sellised olukorrad põhjustavad korraga naljakus- ja mõnutunnet.
Looduses elades on palju ohtusid ning närilistel võib elu väga närviline olla. Elu ja uurimine oleks palju meeldivamad, kui iga ehmatus ei jätaks ebameeldivat närvilisustunnet ning naeru esineb inimestel ehmatavate valehäirete korral. Näiteks roti igapäevaelu oleks vähem pinget tekitav, kui silmanurgast esimese hoona suure loomana paistnud objekt osutuks kergendustunnet andvalt kiviks või puutükiks ja reaalse ohu eest pääsedes oleks pärast mõnusat tunnet, mis jätaks meeldivaid mälestusi ringiseiklemisega seoses. Rõõmustava kergendustundeta tundub elu palju hirmutavam, mis vähendaks looduses motivatsiooni minna jälle urust välja toidu või paremate elupaikade otsingutele. Samuti teeb see palju meeldivamaks igasuguste stressitekitajate eest pääsemise.

Naeruhäälitsuste väljendamises pakuti alguses mainitud raamatus kasu üksteiste mõistmisel ning kui keegi õppis neid teistes esile kutsuma lõbusa käitumisega, võis see soodustada ka intelligentsete ja mõistvate liikide teket. Meeldivaid ei taheta tõenäoliselt ühesgi liigis karjast minema saata ning paaritumisel võib see ka kasu tuua.

Naljade ja ehmatuste korral suureneb järsult emotsionaalsus ja energilisus, millest paistab tõenäolist serotoniini ja noradrenaliini sekkumist. Serotoniin takistab atsetüülkoliini vabanemist striaatumis, kus viimane vabaneb ebameeldivate tajude korral nagu morfiinivõõrutus, iiveldus, ehmatus ja hirm. Kui stimuleerivast olukorrast ei jää liiga palju ebameeldivaid elamusi jääb tagantjärele lisaks erksusele lühiajaliselt palju muretum ja eufoorilisem oleks. Võimalik, et millalgi hakkas evolutsiooni käigus serotoniini retseptorid tekkima rakkudel, mille aktiveerimine vähendas atsetüülkoliini vabanemist.

Naeru enda algatuses paistab ühe tähtsaima osana subtalaamne tuum (STN). Subtalaamse tuuma elektrilisel stimulatsioonil on patsiendid naerma hakanud hea tuju tõttu. Rotil oli STN'i signaali saatvateks piirkondadeks peamiselt basaalganglia osa globus pallidus ning veel ajukoore prefrontaalsed, motoorsed, somatosensoorsed alad ning insula. Raphe tuumadega oli keskmiselt ühendusi. STN ühendused paistavad kokku sobivana naeru tekitavate olukordadega. Võimalik, et kui miski tõstab emotsionaalsust (raphe tuumad) või ajab tähelepanu (prefrontaalne korteks) ning keha motoorse aktiivsuse dopamiiniga piisavalt kõrgeks, siis need ajukoore alad võivad hakata stimuleerima STN'i ning omakorda naeru esile kutsuda. Ajukoorele mõjuvad üldiselt stimuleerivalt noradrenaliin, dopamiin ja serotoniin ning nende taset tõstvad ained võivad naeru tekitada.

Üheks võimalikuks eufooria põhjuseks on mediaalne eesaju kimp (medial forebrain bundle e. MFB pildil), mis kannab noradrenaliini, serotoniini ja dopamiini mõnutunnet andvale septaalalale (pildil Sep) ja nucleus accumbens'ile ning läbi septaalala minnes ka aju poolkerade rakkudele. Need kolm neurotransmitterit võivad lisada füüsilist aktiivsust ja erksust ning pisiehmatuste või naljade järel on vähemalt mul endal keha tundunud liikuvama ja kergemana lisaks üldisele emotsionaalsusele. Kõigi kolme puhul on toime raku tasemel stimuleeriv ning mõnukeskustesse süstides suudavad need kõik näiliselt meeldivat tunnet anda. Võimalik, et füüsilise pingutuse, turvalisema võitlusolukorra või langevarjuga hüpates tekkinud mõnu tekib samuti noradrenaliini ja teiste stimuleerivate ainete vabanemisel septaalalasse.

Meeldivus

Lõbustamisel paistab ühe eeldusena see, et teine pool ei suhtuks meelelahutajasse liiga halvasti, kuid siiski paistab vahel meelelahutajaid, kes käituvad liiga tähtsa ja andekana vaatamata keskpärasele kvaliteedile.

Meeldivamat olekut saab harjutada ka omaette olles. Ühe lemmikharjutusena kujutan igavleva või ebameeldiva tuju korral, kuidas võiks keegi käituda, et tuju jälle heaks saada. Seda harjutust saab omaette meeleahutusena harjutada ja ma pole pidanud ennast selleks sundima. Igavlevas, nukras, vihases, hirmunud, ärevas jne. tundes olles võib kujutleda tuju parandajat ja selle kujutluse käitumine võib suure tõenäosusega peale edukat tuju parandust hästi meelde jääda.

Ühe kõrvalmõjuna selle harjutuse juures on mulle endale need kujutletava meeldiva isiku käitumisjooned ka enda käitumise ja oleku osaks saanud. Selgelt teadvustatud käitumist on lihtne õppida ja meeldivuse tõttu tekib kergesti ahvatlus avastatud käitumisi järjest üle mängida, mis aitab nende omastamisel.

Sellise kujutletava isiku puhul võiks mõelda kuidas meeldiks tema tehtu. Mõned konkreetsed olukorrad, millele mõelda:

Milline uhkuse tase või põhjus on meeldiv ja milline häiriv.
Räägiks ainult endast või sinust ja kui pikalt.
Kohe katsuma hakkav ning erinevad olekud seejuures.
Kurdab pidevalt probleemide üle.
Räägib kogu aeg vihastavatest asjadest.
Teeb uhkelt kümneid kordi samu nalju.
On pidevalt pessimistlik.
Kuidas ta puudutada võiks, et igavas või närvilisel eluperioodil tuju tõstaks.
Käitub nagu oleksid tema oma.
On ärevusest kange.
Ei tunne huvi kuni uurib väga põhjalikult motiivide ja mõttemaailmade olulisi punkte.
Hoiab agressiivselt eemale endaga samasooliseid tegelasi.
Üritab võimalikul tihedalt nalju teha isegi kui selgelt väsinud oled.
Peab ennast või sind alati olulisemaks või kohtleb võrdväärsena.
Ei võta oma eluga midagi ette ja süüdistab probleemides teisi.
Kiidab sind väga tühiste asjade eest.
Kui õrnutsev käitumine paistab meeldivalt.

Iga olukorra enda peal proovimisel tasuks mõelda kas isiklikud mälestused moonutavad neid reaktsioone. Tugevaid reaktsioone tekitavad mälestused peaksid sellistel juhtudel hästi meenuma. Samas võib olla teisi inimesi kellel on samad õpitud seosed.

Meeldivatest eemal või ilma olek on ebameeldiv ja tasakaalustuseks võiks oma nõrgemaid kohti mainida. Igapäevaelus võib armumine äärmuslikuks näiteks olla. Kui koosolek saab elus peamiseks rõõmu allikaks võib lahusolek häirivalt rõõmutuks saada. Publiku-esineja vahel ei tohiks asi nii äärmuslikuks minna, kuid teiste mugavuse ja üldise diskreetsuse mõttes võib meeldivust tasakaalustada tundeid jahutavate ja vajalikumate kommentaaridega.

Inimesed peaks piisavalt sarnased olema, et meeldiva oleku arendamisel paraneks läbisaamine nii üks-ühele olukordades, kui üks miljonitele esinemistel.

Senist meeldivust saab kontrollida teiste reaktsioonidega. Meeldiva isikuga olles naeratatakse unelevalt ja nägu ei ole pahuralt pinges ega tuimalt lõtv (oksütotsiini võimalik sümptom). Õnnelikumad inimesed näevad näoilme poolest üldiselt meeldivamad välja.

23. märts 2011 lisa

South Park on seni ainuke sari, kus ma olen kommentaare pikemalt kuulanud (lihtne kättesaadavus) ja sellepärast see ongi siin näitena. Põhiautoriks on Trey Parker ning ta suudab episoodid suures osas iseseisvalt kokku kirjutada, kuid kaastöötajad võivad oma ideid lisada. Olulise osana suudavad nad 20 minutilise episoodi vähem kui nädalaga kokku kirjutada. Uued episoodid jõuavad kanalile kolmapäeviti ning nad alustavad tööd tavaliselt eelneval neljapäeval. Vahel on alles nädalavahetusel looga algust tehtud ning ikkagi suudetud kõik valmis kirjutada ja animeerida.

Veidi tundus sarnasusi mu enda tegevusega nagu tööperioodi pikkus ja kindlate põhiasjade leidmine enne avaldamist. Mul on isiklikult vähemalt kümneid põhiasju mida ma tahan tekstides vastata nii bioloogias kui füüsikas ning neil paistab oma põhijuppide kollektsioon, millest saate jaoks ideid leida ja valida. Nemad kasutava ideede saamiseks loole lapsepõlvemälestusi, uudiseid ja oma vaateid.
Tegelased on valitud üldiste rollidega ning mitmekülgsust võimaldava iseloomuga. Cartman on ebameeldiv, sadistlik ja igapäevaelus esinevaid manipulatsioone kasutav ning neid millalgi tutvustav mõnele tegelasele. Tihti saab on ta ebasümpaatsete tegude järel sadistlike kannatuste saaja. Kenny puhul tehti tegelane kelle rolliks oli surra peaaegu igas episoodis. Mõnel juhul mitu korda sama episoodi sees ilma. Tavaliselt oli ta ka ainuke surija episoodis olnud ohtude tõttu.
Butters on arg, allaandlik tegelane, kes põhines ühel kaastöötajal. Tavaliselt on ta ka lihtsamate Cartman'i manipulatsioonidega kaasa minev ning on tihti kannataja rollis.
Tegelased üllatuvad harva imelike sündmuste puhul kuid solvavusriskiga naljade puhul kommenteerib keegi seda vastumeelsusega.
Korduvalt öeldi, et kuigi nad pidasid algselt mitut samaaegset lugu oluliseks, oli neile üksiklugu vahel piisavalt hea. Mitmel korral tunnistasid nad, et vaatajad olid liiga julgelt ebameeldiva sisu tõttu halvatujulised.

Christian Rock Hard episoodis oli inspiratsiooniks internetipiraatlus ja kristlikud laulud, millele lisati seksuaalsemat sisu (kommentaarid, episood).
D-Yikes. Räägivad et kirjutavad kaartidele mis toimub. Osad episoodid teevad varem poolenisti valmis ja hiljem lisavad ülejäänu, kuid eelistavad ühe hooga neljapäevast teisipäevani töödata. (kommentaarid, episood)
9/11 vandenõu teemaline episood.
Quintuplets 2000 (kommentaarid, episood)
Bloody Mary osas oli isnpiratsiooniks Trey'l isiklik kogemus purjus isaga autos olekust ja lood veritsevatest kujudest (kommentaarid, episood).
Fantastic Easter Special. Igapäevaelus olulisema osana kritiseeriti seda, kuidas meedias otsitakse tegelasi kes teise osapoolena midagi vastupidist arvaks. Põhiloona täideti ka suur osa ajast "Da Vinci Koodi" stiilis tegevusega. (kommentaarid, episood)
Million Little Fibers (kommentaarid, episood) Nende sõnul "müts mütsi peal" kus imelik imeliku peal rikkus episoodi liigselt ära. Tavaliselt proovivad nad ebarealistliku ühendada reaalsusest tuttavaga, et mitte liiga kaugele minna.
Quest For Ratings. (kommentaarid, episood) Episoodi puhul oli inspiratsioonipuudus ja ühe ideena olid tegelased loos samuti ideedepuuduses. Kuna autorid ei olnud ebakainelt häid ideid saanud olid tegelased seda demonstreerima pandud.
Chinpokomon (kommentaarid, episood).
The Ring (kommentaarid, episood).
Loo koostamisel kasutatakse vahel ajutisi nalju, millel on soovitud pikkus kuid veel liiga nõrgana paistev sisu (kommentaarid).
All About The Mormons? (kommentaarid, episood) Loos tehti nalja mormonismi üle, kuid väidetavalt ei meeldinud see lastele, sest lastele ei ole nende kogemuste järgi tavaliselt meeldinud poliitilisema sisuga lood.
Chef Goes Nanners (kommentaarid, episood). Üks poliitilisem episood.
Bebe's Boobs Destroy Society (kommentaarid).
My Future Self 'n' Me (kommentaarid, episood).
Woodland Critter Christmas (kommentaarid, episood). Selle puhul said nad alles pühapäeval ideid järgneva kolmapäeva episoodi jaoks.
It Hits The Fan (kommentaarid, episood). Kuigi neil ei lubatud esialgu kasutada sõna "shit" niisama kasutasid nad seda tsensuurist möödasaamiseks 200 korda. Ettekäändeks oli see, et nii rohkel kasutamisel kaotab see sõna oma toimet ja sellelaadse põhjendusega lubasid ülemused seda sõna kasutada.

Onion News Network (ametlik lehekülg, torrenti lehekülg) kasutab tuttavat uudiste formaadis esitlust kuid uudise sisuks on naljad.

21.04.2011

2011. aasta Portal 2 (1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12, 13, 14, 15, 16, 17, 18, 19, 20) Mängu loojad olid lubanud läbimängijal oma salvestust avaldada nii et need videod peaks püsima ja probleeme autoriõigustega ei tohiks tekkida. Mängija kommentaarid lõppevad enne mängu algust (1:05) ja hiljem teda ei kuule.

Seth Meyers remarks at the 2011 White House Correspondents' Dinner. 

11. okt. 2011. lisa

SNL-first man to ever dance










---------------------------------------------------------------------------------------------------------

Paar nädalat tagasi avastasin enda jaoks Craig Ferguson'i pool esitatud saate Late Late Show. Selle loojad on kõige kiiremad koomikud keda ma tean. Nad teevad peaaegu igal tööpäeval ühe 40 minutilise episoodi ning taseme poolest on see üks paremaid. Samas on tal olnud aega ka harjutada, sest sellele saatel on olnud kõigi saatejuhtide peale kokku üle 3000 episoodi ja Ferguson on alates 2005. aastast teinud üle 1400 episoodi. Paljud saated, mida tehakse nädalas ainult tunni jagu kalduvad olema nõrgemad.
Suur osa ajast sisustatakse improviseerimisega nagu näiteks publikuga vaidlemisele. Niipalju kui ma olen näinud on ta viimase kuu jooksul peaaegu alati publiku vaikima pannud kui need hakkavad segavalt palju või kergesti juubeldama. Craig meenutab, et neil võib naljade jaoks ajast väheks jääda ning publik jääb kiiresti vaikseks kui Craig soovitab lasta nende "aplausil loomulikult lõppeda". 
Aja sisustamist võib lihtsustada see, et kuigi Craig hulgub teemadega, väldib ta samas ebameeldivaid teemasid. Leebelt alandavaid nalju teeb ta enda kohta või anonüümsete isikute kohta. Sellised standardid aitavad vaatajate tujudel kõikuda rõõmu ja neutraalsuse vahel mitte rõõmu ja vastikuse/viha vahel. 

Uutel koomikutel kalduvad olema väga sarnased vead.

Üks vähemalt algajatele väga omane probleem on naljad millest ei saa aru, sest nalja aluseks on keegi ainult kitsale grupile tuttav isik või mõiste. Üheks kohalikumaks näiteks on Jaak Prints. Kuigi mulle meeldis ta julgus ja esinemisoskus suure publiku ees, jäid enamus tema naljadest arusaamatuks. Naljast aru saamiseks pidi teadma kes see poliitik oli ja nali ise piirdus tavaliselt tähtsa näoga tehtud solvanguga, mis ei aita laiemat sümpaatiat võita.

Tähtsa näoga tehtud provotseerivad naljad on samuti algajatel ülitavalised. Pikema karjääriga koomikud alandavad seevastu tihti pigem ennast. Seejuures ei tasu olla endaga liiga karm, et lõbusat meeleolu ära rikkuda. 
Norivad naljad on sobimatud paljudes vaatenurkades ning usun, et ettekäändeid nende vältimiseks leiab nii hoolitsevate kui julmade saatetegijate jaoks. Näiteks üks tüüpiline probleem on kui koomik solvab järjepidevalt naisi. Naised moodustavad samas ~50% elanikkonnast ja sellega koos ka 50% potentsiaalsest vaatajaskonnast. Kui nad kõik vihaga minema ajada, siis väheneb ka vaatajaskond ning saate sissetulek. Emotsionaalse külje pealt ei näe ma õigustatud põhjust, miks peaks tekitama negatiivseid emotsioone grupis, kus on üle 3 miljardi indiviidi. 3 miljardit inimest omavad palju raha ja võimu ning kui nad võõrandada, siis väheneb ka lootus sellest osa saada. Sarnane probleem tekib kui kindla rassi, rahvuse või religiooni esindajaid järjepidevalt ärritada.
Lisaks nende kõigi otsesele solvamisele võõrandatakse ka inimesi, kes nende gruppide liikmetega hästi läbi saavad. Näiteks sugude solvamisel ei tasu unustada seda, et tõenäoliselt on miljardid armunud vastassugupoole esindajasse ning neil oleks raskem kuulata rahus tegelast, kes tema armastatu suguse kohta midagi julma ütleks.

Muusikast

Tõenäoliselt kehtib pildi sõnum iga ajastu kohta. Nagu teiste valdkondadega on muusikas oluline see, millised on inimesel mälus seosed sellest. Isiklikult tundub, et loo kvaliteet on teisejärgulisem, kui ma juhtusin seda kuulma mingil meeldejääval sündmusel.

Tundub, et muusikaga saab anda intentsiivsemaid elamusi kui otsida välja teiste parimaid lugusid mitte loota, et õnnestub ise kontserdi jagu häid lugusid teha.

Muusika paistab ühe kättesaadavama versioonina virtuaalreaalsusest. Sõnad ja meloodia kalduvad olema võimalikult kaasahaaravad ning erilisemaid lugusid kuulates hakkab tähelepanu keskenduma oma fantaasiatele. Kõrvaliselt võib paista silmade juhuslikku ja aeglast liikumist ning inimene paistab oma mõtetes kinni. Vahel paistab see nostalgiahoo sarnasena nagu ka siis kui tähelepanu läheb millelegi erilisele nagu näiteks mälestusi ja emotsioone tekitavale inimesele mõeldes.

Paremad lood võivad tekitada külmavärinaid kananahaga isegi palaval päeval. Külmavärinad tekivad mul tavaliselt just nendes kohtades kus lugu suudab kõige intentsiivsemalt loole keskenduma panna ja ümbritsevat reaalsust varjutada. Vahel on tähelepanu tõmbavaks ja külmavärinaid tekitavaks osaks sõnad ning teistel juhtudel meloodia.
Rõõmus või kurb meeleolu ei paista isegi olulisena värinate tekitamises. Peamine et oleks soov kaasa keskenduda ning meloodia ei tohiks olla nii kaootiline, et keskendumine ei õnnestuks.
Loole keskendumine eeldab, et lugu on piisavalt korrapärane selle eri osade jälgimiseks ning muutub piisavalt aeglaselt ja ettearvatavalt, et saaks püsivalt edasi keskenduda. Natuke saab soodustada positiivseid mälestusi kaasa viivate meeldivate sõnadega. Bass või pulsi laadne taust aitab energilisusega.
Teise maailma tundele aitab tugevamalt kaasa kui taustaks on muuhulgas mingi kajavalt või ruumikalt kõlav müha.

Pinnapealse muusika koostamise näitena soovitaks Armin van Buuren'i õpetust. Kasutatud üksikud helijupid pole kaasahaaravad ega tihti ka meeldivad kuid kui palju selliseid samaaegselt mängima panna, siis võib helide summa palju meeldivam olla.

Kuna programmidega saab kõne moonutada, siis on veidi kergem leida lauljat kõlbuliku laulu saamiseks kuigi suurema moonutamisega muutub hääl robotlikumaks (näide lastega).

Püüdsin vältida väga isiklikke lugusid kuigi osad on suhteliselt õpetlikud. Above & Beyond on teinud mitmeid lugusid. "I Am What I Am" sõnu 2008. kuuldes püüdsin valida stiili, mis väldiks kriitilisemate sõnade kehtimist minu kohta. "Emergentsuse" teksti kirjutamise ja täiendamise perioodil oli omamoodi hümniks DJ Fresh- Hypercaine kuna ambitsioonikamatel perioodidel kasutan ma selliseid stimuleerivad lugusid rohkem. 
Artiklite lugemisel on tavaliselt taustheliks midagi sellist, mis poleks liiga kaasatõmbav aga stimuleeriks.

Sobivate lugude valikul paistis, et paremad lood olid koostatud mitme autori poolt.

Õpetlikkusega esikohal loona on pikalt paistnud Kaskade & deadmau5 - I Remember. Peaaegu iga rida mainib midagi, mis aitab elavaid kujutlusi tekitada ja sõnadega kaasa minna. Korduvalt rõhutakse kuulaja isiklike mälestustega kaasaminekut. Lisaks sobib arvestada videos vahepeal öelduga nagu näiteks "never fail" (rikub kaasa haarava illusiooni), "it's your choice" (parem kui ise otsustatakse läbi elada) ja "location, location, location" (et oleks koht kuhu ennast kujutleda). Soovitused öisele või une eelsele ajale kujutleda võivad aidata tugevama fantaasia loomises. 

City in the past moving in
Letting a new day begin
Hold to the time that you know
You don't have to move on to let go

Remember turning on the the night
And moving through the morning light
Remember how it was with you
Remember how you pulled me through

I remember (repeat)

Add to the memory you keep
Remember when you fall asleep
Hold to the love that you know
You don't have to give up to let go

Remember turning on the the night
And moving through the morning light
Remember how it was with you
Remember how you pulled me through

I remember, i remember

Feeling the past moving in
letting a new day begin
hold to the time that you know
you don't have to move on to let go

Add to the memory you keep
Remember when you fall asleep
Hold to the love that you know
You don't have to give up to let go

I remember

Above & Beyond- Alone Tonight
The Thrillseekers-By your side (Mind One Remix) 
Zarif-California (Danny Byrd remix)
Roger Shah- Now or Never

Telefon Tel Aviv- I Made a Tree On The World (Blake Jarrell remix)  (inimhäälte laadsetele ähmastele tausthelidele keskendumine võimendab kohati kaasahaaravust)
Kruder & Dorfmeister - Trans Fatty Acid
Hey Negrita One Mississippi (Chris Coco mix)
Kansai - Remember This Night 

1.1.2012 lisa

Kui saate vaatajate tagasiside on väga oluline siis on tõenäoliselt ettearvamatu või võõras isikupära abistajaid segadusse ajav.

Mängudest

Vägivalla osas ma ei muretse. Juba lapsena juhtusin vägivaldseid mänge mängima nagu Mortal Kombat, kus esialgses versioonis esines selgroo välja tõmbamist rohke verega. GTA mängud olid ka meeldivad kuid kunagi ei mäleta, et oleksin ajanud animeeritud tegelaste surmasid sassi päris kannatustega. Sama hästi võiks muretseda kabenupu surma pärast. Mitmikmängudes on tavaline kui sõbrad lasevad üksteisele mängus relvaga pähe ja räägivad samas omavahel sõbralikult. Mängutegelased on tihti nagu hävitamatud või ajutiselt surevad nukud mis lasevad ohtlikuid olukordi läbi elada ise turvalises ja mugavas kohas püsides.

Paljud tänapäevasemad mängud omavad mingit arendussüsteemi, mis pakub kergesti lisavõimeid ja muid püsivaid võimalusi. Vähemalt isiklikult on see olnud üheks põhiliseks mängimas hoidvaks motiiviks ~10 aastat. Ma ei usu, et oleks saavutusi reaalsuses, mis annaks immuunsuse mängudes pakutud saavutuste ahvatluse vastu ning mul tekib siiani kergesti sõltuvus arendust lubavates mängudes veel milleski level täis saada. Erinevusena pärast teadvusehuvi lehe alustamist muutus ainult mänguvalik ja mulle hakkasid meeldima aeglased MMORTS tüüpi mängud, mis ei lase pikalt mängida ja kus kõik käib väga aeglaselt nagu mul tekstide koostamisel. Esimestel päevadel tekitavad sellised mängud isu lubades asjad kiiresti valmis saada kuid paari päevaga jõuab tempo selleni, et ainsa asjana saab mõnel päeval panna ühe asja ehitama ning peab ootama päeva või rohkemgi enne kui see valmis saab ja saab midagi uut teha. Aasta pärast peab mängima mitu kuud enne kui saab mängus mingit tootlikust paarikümne protsendi võrra juurde. Samas on see tuttav tunne ka siin lehel kus tavaliselt kulub mitu kuud enne mingi suurema muutuse tegemiseks.


Saints Row 3

SR3 on suhteliselt äärmuslikke vabadusi andev mäng. Näiteks võib peategelast muuta poolsuvaliselt vahetades soovi korral ta soo või kaotades ta riided. Esimesed paar missiooni annavad aimduse mida sellelt mängult oodata ning uut tüüpi absurdsusi lisatakse kuni mängu lõpuni (lõpus tundusid esimesed paar ülesannet petlikult reaalses maailmas toimuvana). Näiteks esimeses missioonis röövivad panka tegelased, kelle suured plakatid on linnas pilvelõhkujate seintel, kellel ei paista rahapuudust ning kes maskeerusid üheks kuulsaks samas rööviks osalejaks. Kui läheb tulistamiseks, siis käituvad eriüksuslased nendega ebausutavalt rahulikult küsides isegi mitmekümne töökaaslase tapmise järel nendelt autogramme.   
Mul kulus mängu läbi vaatamiseks umbes 10 tundi ning selle jooksul jõudis mäng palju faase meeleolu ja tempokuse (vaheldumisi huvitavamaks ja uimasemaks) osas läbida. Füüsika ja bioloogia piirangutega ei arvestata või muudetakse need mängija suhtes leebemaks. Näiteks enda sõiduk suudab otsasõidul panna minema lendama kordades suuremaid sõidukeid ning relvad, mis olid vastaste käes kasutud on pärast vastastelt saamist nende vastu kasutades palju võimsamad, kaaslaseid saab elustada käega püsti tõmmates ja kõik mittesurmavad vigastused paranevad paari sekundiga kui pole paar sekundit järjest viga saadud.
Keskse loo missioonide läbimäng: 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12, 13 (teine lõpuvalik 10:00 paiku), 14, 15, 16, 17, 18, 19, 20, 21, 22, 23, 24, 25, 26, 27, 28, 29, 30, 31, 32, 33, 34 (esimese lõpuvalikuga ja teise lõpuga), 35, 36, 37, 38 (esimene ja teine valik), 39, 40, 41, 42 (esimene ja teine valik), 43, 44, 45 (esimene ja teine valik), 46 (esimene ja teine valik) ja lõpumissioon kui eelnevas missioonis valiti esimene variant ning lõpp teise valiku järgselt. Autorid (üle 10 minutiline nimekiri).

23 June 2010

Ühiskonna arendamisest


Majanduses ja teaduses

Vaatamata oma erinevustele on sellega vist peaaegu kõigi erinevate arusaamadega inimesed ennemgi nõus olnud, et ühiskonna poolt pakutav sõltub elanike võimetest ning mida rohkem suudaksid inimesed üksteisele soovitut pakkuda seda rikkamaks saavad sellise ühiskonna liikmed pakutud võimaluste osas.
Tööstuses ja teaduses suureneb tavaliselt arenguga selle proportsioon, kui palju suudetakse sama aja/raha/töötajate kuluga ära teha ning see sarnaneb veidi asjade une pealt selgeks õppimisega. Kaotatakse vajadus ebasäästliku või üleliigse protsessi järele.

Üheks arengule kaasa aitavaks osaks olevaks osaks avalikud erialased teadmised. Kui paljudele vajalikud oskused kompaktsele kujule saada ning vabalt levitada hakkavad need tõenäolisemalt reaalsust ja inimeste ettevõtmisi mõjutama. Võib otsida õpetusi ohtlikute häirivate rumaluste vastu alates vägivaldsete traditsioonide väljakonkureerimisest praktilisemaga või ka lihtsalt ebaõnnestunud meelelahutajate kvaliteedi paranduseks.

Oskuste edasiandmiseks tasub neid näidata ja selgitada. Sellega seoses suuta taluda ka tähelepanu. Tegevuste ettenäitamisel teavad teised, kuidas võiks seda teha isegi kui ette on antud raske ja veel võõras valdkond. Ka keeruliselt ja ähmaselt sõnastatud õpetus võib olla teistele parem selgitus, kui mitte midagi.

Kõik ei saa muidugi tipus olla, kuid arenguruumi on palju ning palju muutuks juba siis kui õnnestub enamikele anda kontroll oma tujude üle. Samuti võib see tõsta keskmist elatustaset, mille tulemusel jääb ka rohkem tervisehoiu ja politseitöö rahastamiseks.

Vanadel on siiski edumaa olemas ning tipus püsivad üldjoones nagu ikka edasi kõige töökamad ja kiiremad. Samuti oleks hea luua ideid andvaid materjale elukutselistele, kellele sellise päritoluga info võib sobida.

Isiklikum pool

Mul endal on tavainimese tunne ning vahel ärritab kui teised tavainimesed väga vähesega piirduvad. Amatööritunne püsib ja tean, et teen vigu kuni üritan. Üldolek on muutunud peamiselt rahulikuks energilisemaks seisundiga mis püsib hommikust magama minekuni. Aeg-ajalt esineb mõnusat imetlustunnet elevuse tõttu.

Eeskuju näitamisega seoses pole ma varasemaid postitusi väga palju muutnud, kui veaparandusi mitte arvestada, et julgustuseks jääks näiteid varasematest võimete piiridest. Samas ma siiski täiendan neid ja inglise keeles kavatsen nagunii teises sõnastuses ja järjekorras kirjutada.

Alguses oli mureks sõltuvuse teke sellisest tegevusest, kuid enam mul seda hirmu pole. See on siiani huvitavaim osa mu elust, kuid tunnen, et saan vabalt ka ilma, isegi kui teemad peaksid otsa saama. Kevadiste teemadega läks üle vajadus pidevalt uue teemani jõudmise järele ning ootamatult varajase osana on nüüdseks kadunud tunne, et ma pole oma elus midagi ära teinud. Aprilli viimasest päevast siiani püsinud laiskust lisanud rahulolek tehtu üle (märtsi-aprilli sees) pole siiani kadunud ega selgeid nõrgenemise märke näidanud. Ettemõeldud teemadega olen seejuures ~75% kirja saanud arvestamata täiendusi. Samas võib uusi teemasid olla vabalt kordades rohkem, sest juba esimestel kuudel teadsin 10-20 teema jagu ette millest kirjutada. Kui bioloogiaga seonduv peakski mingit moodi ammenduma, siis hakkan tõenäoliselt sarnase jupphaaval ülevaatliku uurimisega teisi valdkondi uurima. Lisaks ootavad mitmed teemad ja täiendused julguse teket. Näiteks isiklikke teemasid avaldan siis kui tunnen turvaliselt igausguse tagasiside suhtes.

Seni pole vist teemad liiga tujurikkuvaks läinud kuna keegi pole öelnud. Muidu üritan ennetada üle tujurikkuva piiri minekut või teha seda ainult vajalikumates kohtades kui üldse. Teadvuse osade orientatsiooni jutu juures oli isiklikult paar päeva sünge olek kui õppisin ära kehaosadele vastavad piirkonnad somatosensoorse korteksil ning järgmisel paaril päeval meenus inimesi nähes peamiselt nende jaotus sellel. See oli ainuke meelde jäänud sellelaadne olukord, kuid bioloogia ei ole tihti meeldiv ning teadvuse jaotus võib potentsiaalselt ajutist kõhedat/sünget tunnet anda.

Siinse tegevuse eel oli üheks tavalisemaks hirmuks see, et keegi teine kirjutab neist ennem ja ka teistel õpetamishuvilistel peaks see hirm loomulik olema. Kuna sellised mõtted põhjustavad kergesti allaandmist, õppisin ja valmistusin sellistes valdkondades mida kindlamalt vaja läheb isegi kui keegi teine alateemad varem eest ära kirjutab. Keskendusin suures osas õppimisvõime enda arenduseks, et oleks võimalus järgi jõuda uutes teemades või teistest kiiremini õpetamisväärset leida. Algselt oli mul ~17-18 aastaselt soov kirjutada neutraalselt psühhotroopsetest ainetest vastukaaluks ebarealistlikele hirmulugudele ning üldisele liiga loomulikuks peetud hirmujuttude lahmimise traditsioonile, mida nende ainetega seoses leiab. Täienduseks mõtlesin seostuvatele teemadele ja vaja minevale nagu retseptorite asukohad, närvisüsteemi anatoomia, psühholoogia, esinemisoskused jne. Selle käigus leidsin uusi probleeme millest võiks kirjutada ja uusi asju mille jaoks valmistuda. Uued ambitsioonid nõudsid omakorda uusi oskuseid, kuid miski polnud lahendamatu või harjumise suhtes immuunne. Põhivalmistumise ja teemadevaliku sain enamjaolt 2008-2009 paiku. Sisu ja eesmärk jõudsid korduvalt vahetuda ning vahepeal mõtlesin psühhotroopsed ained kõrvale jätta, kuid lõpuks tegin neist mingi ülevaate. Üllatav oli see, et isegi nende ainete puhul ei leidnud ma eriti kedagi kes oleksid viitsinud või julgenud neist kirjutada. Eesti on küll väike riik, kuid imelik oli 5 aastat oodata, et keegi 1,3 miljonist kirjutaks neist kuulsatest ainetest neutraalsema tooniga laiemale publikule ning lõpuks sain ikka ise neist kirjutada ja peaaegu kõigiga neist otsingumootorite esitulemuste hulka eesti keeles nagu ka mitmete närvisüsteemialaste artiklitega. Osad ained (nikotiin, DMT, naerugaas, poppers, barbiratuurid) olen seni mõelnud jätta teistele uurimise harjutamiseks.

Igaks juhuks mainin üle, et ma ei ole nii emotsioonitu, kui tekstist paistab. Emotsionaalne olen peaaegu kogu päeva. Need on enamasti meeldivad, sest oskan sekunditega tuntava kiirusega kohaneda.

Kõige rohkem meenutab praegune olek reboksetiiniga noradrenaliini tõstmisega saadud seisundit, kuid ilma häirivate kõrvalmõjudeta nagu sariarmumine. Täpsemini on jõulisus- ja võimekustunne lähedal sellele, mida varem tundsin ainult reboksetiiniga ning sarnaselt selle mõjuga on tugevalt nõrgenenud näljatunne. Need said ilmsemaks märtsi ja aprilli ajal kirjutatud psühholoogia tekstide järel ning said maksimumi aprilli lõpus kirjutatud oksütotsiini lisandiga mis lisas elevust. Mai keskel olin katse mõttes ~24 söömata ning selle käigus tekkis nõrgem ja uimasem olek koos neutraalse ebamäärase tajuga kõhus, kuid mitte tegutsemist või mõtlemist segavat söögiisu nagu ka reboksetiini väiksema kogusega. Nüüdseks on see noradrenaliini toimet meenutav olek umbes poole võrra langenud, kuid minimaalne energilisus ja söögiisu on selgelt mõjutatud. Samas tunnen ennast sügavalt rahulikult.

Reaalselt tehtu on nähtavasti andnud mulle palju rohkem rahu kui eelnenud planeerimisfaas.

See julgus sellistest asjadest rääkida on üks vabastavamaid asju mida ma kogenud olen. Selline tunne, et julgeks ükskõik kui suurele publikule külma rahuga pisifakte, mõttemaailma aluseid edasi anda või teadusetööd läbi viia.

Ühe üllatusena pole kadunud enesekontrolli jutu kirjutamisel mainitud meelelahutuslik enesekontroll. Sekunditega ajab see harjutus naerma ka kõige uimasemas olukorras, kui tuleb meelde kasutada. Arvasin, et selle toime läheb üle nagu naljade puhul.

Üks ohtlik traditsioon

Mõjukusega võivad kaasneda omad riskid, mille mõnda aspekti võib vähemalt ennetada tähelepanu juhtimisega.
Üheks probleemsemaks kohaks tänapäeva meedias paistab inimeste valmisolek alusetult või ülepingutatult teiste kohta halba rääkida. Näiteks USA presidentidele tehakse tihti tapmisähvardusi (üks võimalik number on 30 päevas) ning mitmed on ka surnud rünnaku tagajärjel. Samas ei takista see mitmeid meeditööliseid neid diktaatorlikult kujutamast (1, 2). Seejuures võib dramatiseerimise järel leida protesteerijatelt (1, 2, 3) meedias mainitud suhtumist, mille kohaselt hävitab president riiki ning kiidetakse meedias neid samu hirmutavaid kuulujutte algatanud isikuid. Protesteerijad viitasid nendes klippides korduvalt selliseid hirmulugusid levitavate juttude allikana sama kanali uudistele ning seejuures on see kanal üle aasta jätkanud inimeste hirmutamist samas stiilis. Selline draama lisamine paistab eluohtlik, sest aitavad kaasa soovile atendaadi korraldamiseks. Presidentidel on vähemalt suur hulk turvatöötajaid, kuid meedia võib liialdatud emotsioonidega ässitada ka kaitsetumate vastu.
Võimalik, et meediatööliste sellised halvad harjumused on tekkinud juhtumisi nagu näiteks juhuse ja teiste passiivsusest kombinatsioonil. Ka juhtumisi tekkinud selliseid alusetute rünnakute traditsioone võidakse potentsiaalselt ära kasutada teadliku sooviga kellegi elu raskemaks või lühemaks saamiseks (normiks peetud lahmimise piires valetades).
Isiklike konfliktide korral tasuks vältida teiste rünnakul ohtlikke emotsioone tekitavaid väiteid.
Sellise probleemi eest kaitsmisel peaks piisama avalikust mainimisest, eriti kui mõni protesteerija on varem maininud hirmuallikana mõne sellise meediatöötaja tegevust.

Sedalaadi rünnak võib vabalt olla ohtliku lolluse tagajärg ning eelistatavalt võiks üritada sellele viidata kui tahtmatule lahmimisele. Meediatöötajale võib eluohtlikuks saada maine avalikult ohtlike väidete lahmija reputatsioon ning pärast võib eri inimeste silmis mõlemal osapoolel samad ohtlikud harjumused olla. Algajana palju selliseid vigu. Konkreetse kahtlase käitumise avastamisel on esimesel korral raske eristada salaplaani rumalusest.
Naiivsusest tulenevate hirmulugude proportsionaalne hulk võib kõrge olla juba sellest, et avalikult kardetakse arvamust avaldada, kuid väga hirmutavaid probleeme nägevad inimesed võivad varem saada kokku julguse avalikult hääle tegemiseks.

Oskuseid

Liigse stressiga on raske mõelda, kuid sellest saab hästi üle, kui keskenduda tähelepanu mittevajalikule tundele mõneks sekundiks nii põhjalikult, et üritaks samaaegselt eirata isegi ümbrust ja keha sensoorset infot.

Tuleks harjutada ka uute ideede avaldamist julgelt ja suurele publikule (mõttes kujutlen rahutunnet ja olukorda samaaegselt).

Enesehinnangut peaks hoidma umbes iseseisva tavainimese piirides. Isiklikult näen ennast täiesti tavalise inimesena, kes lihtsalt eksperimenteerib õpetajaameti piiridega.

Õpetatavate oskuste saamiseks imiteerida mõttes osavamate tegevusi ning arvestada, et üleliigne on tihti maha kärbitud. Kõike korduvat ja toimuvat tuleks jälgida.
Emotsionaalselt kujutan tegevust enamasti kerge rutiinitundega ja tegijale emotsioonitult nagu pikaajalistel tegutsejatel ikka ette tuleb, kuigi entuastlikku suhtumist tasuks ka leida vastavas valdkonnas. Seejuures üritada igal tasandil korrapära näha nagu näites kuidas otseselt käitub, kuidas öeldu publikut mõjutada võib ja kuidas see talle kasuks võib tulla töö juures.

Teiste enesearengu motiveerimisel ilustamist eelistatavalt vältida. Lühidalt selgelt ja infotihedalt. Osata ambitsioonikamad oskused igapäevasemalt kirjeldada, kuid mitte motivatsiooni kaotava igavusega.

Võib proovida omastada parimaid ja kasulikumaid oskuseid mida seejärel edasi õpetada maksimaalsele publikule.

Vigu tuleb ette niikaua kui mõeldakse ja seda osa võiks loomuliku osana tunnistada, mitte varjata.

Esinemishirm tundub suuresti oskamatuse tulemus, kuid selle vastu võib aidata vähemalt mõttes tegevuse läbi viimine. Enda puhul märkasin peale paari väga närvilist esitlust, et ma ei oskanud isegi mõttes nendes olukordades midagi teha, kuid peale meelelahutajate jälgimist ja mõttes harjutamist on see probleem nullilähedaseks saanud. Tasuks osata olla vaba või teada mingeid tegevusi, mida saaks sellises olukorras teha. Kui oskamatuse tõttu ei oska publiku ees olla ega midagi loomulikult tundes teha, siis on hirm loomulikuks tulemuseks. Osatakse seda mida on konkreetselt harjutatud ning suure inimhulga juuresolekul mõtlemine võib vajada eelnevat harjutamist.
Mõtteharjutusena saaks näiteks kujutleda ennast järjest ajaloost tuntud suure vastutusega inimeste situatsiooni ning proovida rahulikult nende tööd teha.

Tasuks omada enesekontrolli igasuguse tagasiside korral. Oma mõtlemist peaks suutma alal hoida ükskõik kui suur inimhulk peaks samaaegselt kiitma, ähvardama, alandama, vihkama, ülistama või eirama. Mul püsib näiteks ka unenägudes selline rahutunne olemas vaatamata teiste tegelaste emotsioonidele.

Oma rütmi säilitamise oskus on vajalik ükskõik kui tegevusetu või tegevusrohke on ümbritsev keskkond. Seda saab mõttes harjutada nende emotsioonide/olukordade harjutamisel. Isiklikult pole mõtteharjutustes kadunud stress isegi sellistes olukordades, kus praktikas olen üle aasta vabalt hakkama saanud. Harjumine toimus millalgi ära, kuid harjutuse mõttes kujutletud olukorrad peab aeg ajalt värskendama ning ilma praktikata ei näe senise harjumuse tulemuslikkust. Kui paaniline esinemishirm on kadunud tuleb mõtteharjutused kohandada teiste olemasolevate probleemidega nagu arusaadavus, sõnastus ja tagasiside jälgimine.
Peaaegu kogu tähelepanu taluvus on tekkinud siinse saidi kirjutamise käigus. See võttis aega ja oli aeglane, kuid kui aasta aega avaldada oma julguse äärealadele jäävaid tekste, kaob stress hästi. Tähelepanu kartmise puhul tasub arvestada, et kõik inimesed on mingil määral iseenda maailma nabad ning tegeletakse enamasti oma eludega, mitte teiste eludega ning kui nende tähelepanu mõned minutid või tunnid endale saada ei muudab see harva midagi.

See, et kriitikute arvamusest ei hoolita ei tohiks tähendada seda, et peaks igal võimalusel teistes alanduste ja provotseerimisega tekitama mässumeelsust ja tahet probleeme tekitada.

Julgus

Lisaks oskustele on praktilise kasu jaoks sama vajalikuks osaks julgus seda kasutada. Anonüümsus võib kaitsta osade probleemide eest, kuid kogu tegutsemiseks vajalikku julgust ei saa tavaliselt anonüümsusest.

Julgust on vaja ka tühiste paanikalainete peatamiseks. Paljudel on harjumuseks paari teadaoleva juhtumi loetlemisel värvida inimestele ette maailmapilt, kus sellised asjad on normiks ning vahel võivad nad rünnata neid, kes neile näiliselt läheneva katastroofi realistlikkuses kahtlevad.

Mõelda ja avastusi teha on lihtsam kui miljonitele või miljarditele õpetamine. Palju on teada, kuid kõike kasulikku ei julgeta väljendada. Ka lugema õpetamine tooks enamikes kaasa enesekindluse kaotuse, kui seda peaks tegema miljonitele korraga.

Soovitusi

Neil kel varem püsis õnn võimekustundel võib enesetunne langeda nähes kedagi tuntavalt võimekamat, mistõttu võiks ebameeldivast käitumisest hoiduda. Esimestel päevadel raskem, kuid võib lohutuseks mõelda mis suunas elu liigub. Ühe aegumatu soovitusena ei tasuks hakata uhkustama või teisele kohale jäänutega norima hakata. Isegi kui keegi ongi võimetum ja naiivsem, ei tähenda see et ta järgi ei jõuaks oma arengus ning ei hakkaks raskusi tekitama.

Teksti kirjutamisel kogun esialgu ideid, mida hajusalt ja seosetult kirja panen paari päeva jooksul. Nendest püüan paar suuremat põhiteemat koostada ning eelistavalt seostada teemad omavahel. Seejärel eemaldan liigse emotsionaalsusega kohad ja lisan liigse kindlusega lausetele kahtluseid. Välja jätan ka seda, millest ilma jäämisel ei kannata sisukus. Püüan leida ka kõiki tõsiseid valearusaamasid põhjustavad kohti. Samas olen lõpuks tihti liiga väsinud, et kõrvuti asuvaid lõike seostada, mistõttu esimese nädala jooksul peale avaldamist käib palju kohendamist. Samas avaldan palju ideid väga toorel kujul, kui paremini ei osanud. Selliseid mõtteidusid kasvatan edasi siis, kui julgus paraneb või jõuan paremini järgi mõelda.

Julguse laiendamine käib suhteliselt lihtsalt. Tegevus tuleb mitme päeva peale jagada ning alustada rohkem ärevust tekitavate lausetega. Peale magamist kaotab see oma emotsionaalset mõjukust ning saab keskenduda üldpildile.
  • Isekatele soovidele kaasa aitamisest võib aidata ka altruistlike käitumisjoonte tekkele. Intiimsuhetes ja poliitikas võib see ilmne olla, kui muud moodust leidmata võidakse hakata ohtlikult või ebameeldivalt käituma, sest ei teata paremat moodust või isegi ei usuta rahumeelsete mooduste saadavusse. Reaalsete vigade tegijad võivad nii palju vastumeelsust kaela tõmmata, et keegi ei taha neid aidata.
  • Uhkustajate ego perspektiivi saada ja uhkustunde läve tõsta. Uhkuse miinuseks on kalduvus lisaks triviaalse uhkuse põhjuse ülehindamisele teisi alahinnata ning neisse ükskõikselt suhtuda.Samuti ei ole sellest kasu, kui ühiskondlikult kasutu isik oma võimetusele vaatamata teistele oma võimekust ja tähtsust püüab anda. Nooremapoolsetel ja teismelistel võib seda sagedamini paista, kui enesekindlus on veel kõrge ning teiste suhtes oldakse veel ükskõiksemad, kuigi samas on vähe kasulikke oskuseid.
  • Üks asi mis pole siinse lehekülje alalhoidmisel muutunud on raskused uute teemade kirjutama hakkamisel, mis lähevad umbes päevaga üle. Nädalaste pauside puhul on selgeid raskuseid ka vanade tuttavate tegevuste algatamisel. See läheb üle, kui veeta 1-2 päeva aktiivselt teemaga tegeledes, et väsimispiiri järgnevatel päevadel edasi lükata. See annab vastuvoolu ujumise tunde, kuid kui leida teemas kasu või huvitavaid küsimusi siis ei ole need liiga häirivad. Seetõttu kui juba tegeleda, siis võiks vältida mugavuse mõttes pikki pause, sest need teevad uued algused raskemaks.
  • Rohkem mõtlemist nõudvad teemad võib jätta valgele aastaajale nagu kevad või suvi, sest inimesed ei ole siis nii unised.
  • Tasakaalustatud reputatsiooni/meeldivuse (kuidas rohkem meeldib) taotlemine paistab vajalikuna. Hea maine eest saab rahulikumalt teha asju, mis muidu on veidi skandaalse mainega ning võib omada kerget kaitset oma paratamatult esinevate vigade tagajärgede eest. Reputatsioon on nagu raha. Mõlema väärtus langeb kui ei kasuta ja maine ununeb. Hea maine tuleb ära teenida. Selle nõudmine võib tekitada agressiivsust ja vastikust. Ühe minimaalse tagajärjena sümpaatse käitumise eest ei taheta mittevajalikke muresid tekitada.
  • Ei tasu ennast ega teisi alahinnata. Ka julgeimate oskuste ja mõttekäikude ettenäitamise järel harjutakse millalgi ära ning omastatakse.
  • Sotsiaalsetes liikumistes võib avalikult raja ette käimisel julgustada teisi selles valdkonnas vaateid avaldama.
  • Keerukamate teemade või uue valdkonna leiutamise puhul oleks hea osata seda õpetada paljudele, et nende hulgast konstruktiivse kriitikaga kaasa mõtlejaid saaks.
  • Liiga spetsiifiliste oskuste õpetamisel võib väheneda soov sellele tähelepanu pöörata kitsapiirilise kasu nägemisel. Individiuaalsustunnet arvestades võib olla parem anda edasi ebamäärasemate tulemustega oskuseid nagu "enesekontrollist" ja "intelligentsusest" jutu all kasutasin. Sarnaselt lugemisoskusega võivad need tugevalt mõjutada edasist elu, kuid jätavad ruumi potentsiaalselt lõputult paljude tulemuste jaoks. Nende kahe mainitud teema sees olevad ideed paistavad ka sellised, mida võidi potentsiaalselt mingil kujul juba enne kirjutamise esmakordset leiutamist praktiseerima hakata, mistõttu ei tohiks need liiga kitsalt ühe oskuste vahendajaga seonduda.

Publiku mudel


See alateema jääb praegu väga ebatäielikuks, sest kindlaid kogemusi olen veel vähe kontrollinud.
Õpetamise ja näiteks olemise juures on vajalik omada realistlikumat arusaama publiku käitumisest, et ei kulutaks aega mittevajalike osade täiendamiseks. Kuna tõenäoliselt ei kuule teistelt kõike vajalikku, peab osa üldpildist ise tuletama. Selleks on parim moodus mõista ennast. Tähelepanelikult eneseanalüüsiga tegeledes võib leida korrapärasid mis esineb miljardites teistes, kuid erinevate infovoolude sees elamine mõjutab palju alaosasid. Põhimudeli koostamiseks tasuks mõelda kuidas käituksid ilma oma teadmisi ja mälestusi kasutamata. Sellise kujutlemisega saab ennustada päris hästi teiste üldist emotsionaalseid reaktsioone, kui neil mingeid õpitud seoseid pole sellega seoses.

Erinevate vaadetega inimeste vahel otsida ühiseid tunnuseid. Nii saab leida leida keskteid, mis ühendavad erinevate mõttemaailmade inimesi. Mõtteharjutusena (selle vajalikkuses pole ma kindel kuid kasutasin palju) kujutlesin korraga paljusid nimetuid inimesi ilma staatuse ja varata pimedal taustal ning keskendun nende igapäevaelu ja tunnete ühistele osadele.
Mõneks selliseks ühistunnuseks võib olla nii teadlastel kui maagilise maailmapildiga inimestel, ettevaatlikkus tõenditega, mis nende maailmapildiga kokku ei sobi. Emotsioone esile kutsuvad põhjused paistavad umbes ühiselt kui üksteise maailmapilte kõrvutama ei hakka ning õpitud seoseid vältida õnnestub. Näiteid:

Viha ebaõigluse üle sh. rahumeelsete teisitimõtlejate ründamine.
Sihikindluse väärtustamine.
Jõulisuse hindamine/imetlus kuni isikut ei kardeta.
Erksamas olekus peaaegu pidev soov parema järele.
Vana ja olemasolevaga harjumine kuigi vana eelistava suhtumine korral võib olla harjumisesega kaasnenud tuimusest mõjukamat hirmu või muid vastumeelsuse tekitajaid.
Kalduvus reaalsustaju hetkeemotsioonidega kokku ajada (tähelepanu puuduse ja väsimuse korral tuleb isiklikult tihti ette).

Kuigi tõenäoliselt on suurim nõudlus oskuste järele umbes kooli lõpetavate inimeste hulgas, leidub selliste soovidega inimesi igas vanuses. Kahtlen, et vastutulelikkusest ühegi kindla sõnavara kasutamine aitaks noortel täiskasvanutel või keskealistel paremini aru saada.

Emotsioonide puhul arvestada ka nende üle möödumisega.
Mõtteline publik võiks olla mitteusaldav, konkreetsetest detailidest terviklikumalt üldpilti saada sooviv ja skeptiline iga ähmase väite osas. See võib motiveerida oma allikate üle järgi mõtlema ning alusetute väidete esitajate järele ei paista vajadust. Emotsioonide puhul arvestada, et mida äärmuslikumad on tunded seda rutem need väsivad ning enamus päevast möödub suhteliselt tuimalt. Juttu ei tasuks toetada ühelegi emotsioonile, sest need on väga ajutised. Emotsioonide õhutamine võib pealetükkiva mulje jätta.
Leides sõnastuse, mis mõjuks meeldivalt/mõtlemapanevalt rohkemate seisundite korral saab rohkem ära teha. Ähmaselt saab oletada kohalike vaadete kohta, kui on teada millised meediakanalid on mõjukamad selles rajoonis. Tsensuuriga või vaeste kohtade elanike vaadete kohta saaks nii üht-teist oletada, kuid internetikasutajate puhul on vaated palju ettearvamatumad.

Ühe tagajärjena siin kirjutamisele on aeg-ajalt sürreaalne või imelik mõelda, et suudan sellise rahuga tegutseda. Omaseks on ebamääraselt energilisem tunne koos samaaegse rahutundega ning kergelt lõbusam tuju. Enamasti on suhtumine siinsega seostuvatesse plaanidesse neutraalne ning harjumine jõudis suuremaltjaolt enne esimest postitust ära toimuda.
Kerge sürreaalsustunne on omasem nendel perioodidel, kus olen kiirema avaldamisega oma elus muutusi põhjustanud uute ootamatute avastustega. Üheks selliseks oli enesekontrolli jutu kirjutamise käigus avastatud ning minimalistlikule kujule saadud tuju tõstmine korduvalt ja lühiajaliselt ja korduvalt meeldivate tuksete kujutlemisega. Ei mäletanud, et oleks seda varem teadnud, kuigi juba siis õnnestus paari sekundiga ka kõige uimasemalt päeval rõõmust kõverasse saada ja see pole siiani toimet kaotanud. Teisi selliseid olulisi tähelepanekuid on ka toimunud ammuplaneeritud tekstide kirjutamise käigus. Tundub, et "sürreaalsem" vaatenurga koos rahuliku energilisuse ja emotsionaalsusega on põhjustatud serotoniini aktiivsemast vabanemisest. See peaks omakorda ka noradrenaliini ja dopamiini vabanemisele kaasa aitama.

Võimalik, et ka mõnes lugejas saab imelikkustunnet elule lisada. Eriti siis, kui õpetatu mõjutab mõttemaailma tugevamalt (siinseteks näideteks võivad olla intelligentsuse ja enesekontrolli jutud) või paneb asju erineva nurga alt nägema. Kui lugemisega õpitakse kõike alateadlikuks õppima või kujutlustega paari sekundiga naerma hakkama, siis peaksid sellega kaasnema emotsioonid mitte edasi tukkumine. Mida enamates olukordades on meenutusi muutunud mõttemaailmast seda visam võib see imelikkustunne olla. Peamiseks eelduseks oleks nende tunnete tekitamisel vist kirjutada teemadest, mida ei oodatud lugeda. Ise saan seda tunnet siiani neil üksikjuhtudel, kui leian jälle midagi huvitavat. Teadustööde lugemisel saab mõttemaailm tihti sellise muudatuse ning see on üheks kindlamaks üllatunud elevustunde andjaks mulle.

Kui juba tähelepanu või erksust tõsta, siis võib seda perioodi ära kasutada tihedamalt ka teiste õpetlikumate tekstide avaldamiseks. Vahepealsetel rahulikumatel perioodidel saab teisi asju uurida. Meelelahutuseks seda seisundit vist ei tasu kasutada, sest muutus ei lõbusta kõiki. Emotsionaalse olekuga võib mõelda igasuguseid asju ning ka neid ideid liiga tõsiselt võtta. Emotsionaalne suhtumine tekitajasse võib kõikuda üle ja alahindavalt mõnda aega ning tõenäoliselt nad eksitakse kui kujutatakse reaalsust oma hetkeemotsioonide taustal.

15 June 2010

Hingamises osalevad piirkonnad

Kui mõned medullas asuvad hingamist reguleerivad piirkonnad kõrvale jätta, osalevad hingamises ja õhupuudustundes paljud ka maitse ja valu signaale vahendavad alad. Sissehingamist põhjustav nucleus tractus solitarius vahendab maitsesignaale nagu ka hingamist reguleeriv parabrahhiaaltuum. Ärevuse korral aktiveeruv amügdala saab signaale parabrahhiaaltuumadelt ja ka noradrenaliini eritavatelt locus coeruleus'i rakkudelt, mis nähtavasti aktiveeruvad otseselt liigse CO2 tõusuga kaasnenud pH muutuse tagajärjel. Ajukoorel on insula üheks õhupuudustundel aktiveeruvaks kohaks. Hingamise tahtliku peatamise võimele võivad panustada (vaatasin millised frontaalkorteksi alad on ühenduses parabrahhiaaltuumadega) prefrontaalne korteks ja kõri/ülemisi hingamisteid kontrollivad motoorsed ajukoore alad. Õhupuudustunnet tuvastatakse CO2 tõusu kaudu, sest hapnikupuudust ise ei tekita seda tunnet. Leitud artiklite järgi pole teada piirkondi, mille kahjustamine kaotaks õhupuudustunde.

Näiteid ajutüve eri osade läbilõikamisel kaasnevate muutustega hingamises, mille järgi saab pinnapealselt hinnata ajutüve kahjustuste asukohta ja ulatust. Vagaalnärv kannab signaale kopsude venitusretseptoritelt. Vagi tähendab siin pildil mõlemaid vagaalnärve ja kuna need lõdvestavad kopsulihaseid väheneb nende läbilõikamisel välja hingamine. Medulla ja selgroonärvi vaheliste ühenduste lõhkumine peatab hingamise. Ponsist suuraju poole jäävate ühenduste rikkumine ei mõjuta hingamist palju, kuigi need ühendused on vajalikud tahtlikuks või emotsioonidepoolseks hingamise kontrolliks. Eupnoea tähendab normaalset hingamist, apnoea hingamise ajutist või jäädavat peatumist ja ataxia siin ebakorrapärast hingamist.
Ajutüve kukla poolses küljes asuva dorsal respiratory group (DRG) asuvad nucleus tractus solitarius'e e. NTS (muuhulgas rõhu ja maitseinfo vahenduskoht) sees. DRG rakud aktiveeruvad peamiselt sisse hingamise ajal ning on olulisemad sissehingamise algatajad.
Suu poolsel küljel asuv ventral respiratory group (VRG) neuronitest on osad aktiivsed sisse hingamise ajal ja teised välja hingamise ajal. Sellesse jääb ajutüve tuum nucleus ambiguus, mille rakud aktiveeruvad peamiselt sisse hingamise ajal ja saadavad hingamisteid laiendavaid signaale kurgu ja kõri piirkonda.
CO2 tekitatud happelisuse tõus võib rakke aktiveerida sellega, et suurendades rakkude happelisust prootonite kontsentratsiooni tekivad närviimpulsid. Prootonite e. elektronita vesiniku aatomite kontsentratsioon moolides liitri kohta=1/(10 astmes pH väärtus). Tavaolekus on naatriumit rohkem rakuväliselt ning selle sissevool põhjustab närviimpulssi. Kui raku happelisus tõuseb aktiveeruvad prootoneid rakust välja ja naatriumit rakku transportivad valgud, mis kergendavad sellega närviimpulsi teket.
(pildi ja teksti allikas)

Pikem artikkel hingamise regulatsioonist. Hingamise rütmi suudavad mingil määral alal hoida medulla ponsi lähedases piirkonnas asuvad VRG rakud, mistõttu saab sellest piirkonnast lõigatud ajutüve viilust mõõta hingamisega seostatud rütmiga signaale ning selle piirkonna kohalikul kahjustamisel hingamine lõppeb või raskeneb tugevalt (erinevates tulemustes kahtlustati selle piirkonna anatoomiliselt eristamatut välimust).
Olulisemate retseptoritena paistavad seal substants P, enkefaliinide, mu opioidide ja glutamaadi retseptorid. Opiaadid põhjustavad selles hingamise nõrgenemist ja nõrgestavad sisse hingamist kuid mitte välja hingamist. Substants P rakkude (rotil paistab neid ~600) kahjustamisel tekitas ärkvel olevatel isenditel muutliku hoo ja sügavusega hingamist. Samadel isenditel nõrgenes hingamist tugevdav reaktsioon CO2 hingamisele ja nad surid sellise CO2 kontsentratsiooni korral, mida kontrollgrupi isendid talusid. Puhta hapniku hingamisel nõrgenes neil hingamine kuni (osadel) surmava hingamise peatumiseni. Järeldati, et substants P'ga rakud on vajalikud normaalseks hingamise rütmiks ning CO2 ja O2 tasemele õigesti reageerimiseks.
Hapnikupuuduse järgselt suureneb hingamine raphe tuumadest vabanenud serotoniini osalusel. Seda suurenenud hingamislihaste aktiveerumist nimetatakse LTF'ks (long term facilitation) ning see kestab kuni üle tunni aja viimasest hapnikupuudusest. LTF saab ära hoida serotoniini antagonistidega, serotoniini ammendamisel või seda vabastavate rakkude kahjustamisel. Serotoniini antagonistid toimivad enne õhupuudust, kuid mitte tekkinud LTF vastu. Tõenäolisemalt on sealjuures olulisemad 5-HT2 retseptorid.
Hapnikutaset tuvastavad retseptorid asuvad kurgu juures olevatel rakkudel ning sealsed rakud reageerivad ka süsihappegaasi korral, kuid viimase taset tuvastatakse ka ajus. CO2 rõhu suurenemine 1 mm Hg võrra suurendab inimeste hingamist 20-30%. 6,6 mm Hg tõusu järel on leitud hingamise 120% suurenemist. Süsihappegaasist tekkinud süsihape muudab pH'd ja happelisuse tõus locus coeruleus'i, NTS'e ja medulla retikulaarse formatsiooni rakkudes suurendab hingamist. Nende kahjustamine võib vähendada CO2 toimet hingamisele, kuid pole leitud kohta, mille kahjustus kaotaks selle reaktsiooni. CO2 toimet hingamisel saab vähendada glutamaadi ja muskariinsete atsetüülkoliini retseptorite antagonistide või GABA A agonistidega. Medulla retikulaarses formatsioonis olevad noradrenaliini ja serotoniini sisaldavad neuronid aktiveeruvad CO2 lisamisel ka üksikult söötmel olles ning sarnast nähtust võis leida veel locus coeruleus'i rakkudest.
Sudden Infant Death Syndrome (SIDS) on inimestel esimese 12 elukuu sees üks suurimaid surmapõhjuseid arenenud riikides, mille puhul kahtlustatakse surmavat hingamise peatumist magamise ajal. Suurel osal neist on leitud erinevusi ajutüve kainaatsete, muskariinsete ja serotoniinsete retseptorite siduvuses. Serotoniini toime langust kahtlustatakse rohkem SIDS'i põhjusena. Võimalik seos on uneapneaga, kus hingamine peatub magades ajutiselt ning paistab samuti seos serotoniini aktiivsusega. Isiklike kogemuste järgi sai muuhulgas serotoniini antagonisti kuetiapiiniga tugevat ninakinnisust tekitada, mille puhul sai ainult suu kaudu hingata.

Artikkel parabrahhiaalsete tuumade rollist hingamisele: glutamaadi süstimine nende lateraalsetesse (saadavad ühendusi medulla VRG rakkudele) osadesse põhjustas sügavamat hingamist ning suurema doosiga kiirenes ka hingamine. Kõige tugevamalt võimendas sissehingamist glutamaadi süstimine suprabrahhiaalse tuuma (tihedalt ühendusi mõlema medulla hingamistuuma grupiga), mille korral raskenes väljahingamine ning ei hingatud nii põhjalikult välja kui tavaliselt. Suprabrahhiaalse tuuma näopoolse ja pea külje poolsel äärealal tekitas glutamaadi süstimine hingamise vähenemist. Kõige tugevamat hingamise nõrgenemist tekkis glutamaadi süstimisel trigeminaalse närvi (näo ja suu puudutuste/valu signaalid) sensoorsesse tuumasse ning lisaks selle ja trigeminaalse motoorse tuuma vahelistesse aladesse süstimisel.
Parabrahhiaaltuumadel on tihedalt ühendusi amügdalaga ning amügdala tsentraaltuuma elektriline stimulatsioon põhjustab hingamise suurenemist, mis võib selgitada hirmu ja ärevuse hingamist suurendavat toimet.

Parabrahhiaaltuumad on rottidel kahepoolses ühenduses prefrontaalse korteksiga ja insulaga.

Prefrontaalse korteksi ühendused võivad potentsiaalselt anda võime hinge kinni hoida, kuid parabrahhiaaltuumadel on ühendusi (reesusmakaakidel) kõri kontrollivate motoorsete ajukoore aladega, mis võivad hingamisteede lihaste mõjutajana potentsiaalselt hingamist peatada.

7 päevastele rottidele anti 2,5 tunniks hingata 8% hapnikusisaldusega gaasisegu ja lisaks said erinevad alagrupid selles 0%, 3%, 6% või 9% CO2. Kontrollgrupi sisse loeti 0% CO2 saanud. Vere hapnikusisaldus oli igas grupis sama. Kergeid või tuvastamatuid kahjustusi leiti hiljem 79% isenditelt, kes hingasid 3% CO2 sisaldusega segu. Kontrollgrupis oli selliste osakaal 39%. 6% CO2 puhul oli kõigil 20'l kerged või tuvastamatud kahjustused ning 9% CO2 saajatel oli see 83%. Kõige tugevamaid kahjustusi leiti neljal CO2 saanud isendil ning kontrollgrupis oli selliseid 14 (33'st).
Autorid pakkusid, et CO2 võiks uurida inimestel praktikas kasutamisel vastsündinute hingamisraskuste puhul. Atmosfääris on CO2 sisaldus ~0,04%.
Vastsündinutele antakse hingamispuudulikkuse korral 100% O2 hingata.

Söötmes elus hoitud ajutükke kasutavatest uuringutest lugedes olen järjepidevalt leidnud ~5-8% CO2 ja ~92-95% O2 kasutamist. Sellisel gaasisegul lastakse mullitada läbi ajuviilu või ajutükki ümbritsevast "kunstlikust selgroovedelikust", mis koosneb peamiselt lihtsalt veest, süsivesikutest ja sooladest. CO2 lisamist pole selgitatud, kuid eelmise lõigu allika järgib paistab kaitsev toime olulisema põhjusena. Näiteid CO2 kasutamisest ajuviilude elushoidmise juures: 1, 2, 3.

Uuring potentsiaalse leevenduse leidmiseks gabapentiiniga vastsündinud inimeste ja laste aju verepuudusest tekkinud epilepsiale (epilepsia on lastel sellisel juhul tavaline) ning kaasnenud kahjustustele. Gabapentiin on muuhulgas kaltsiumikanalite blokeerija (takistab sellega raku tasemel kõikide neurotransmitterite vabanemist) ning teine sama toimega laialt levinud psühhiaatriline ravim on pregabaliin.
12 päevastel hiirtel tekitati ajus verepuudus ning doseeriti gabapentiini. Gabapentiini saajatel oli vähem epilepsiat ja 4 nädalat hiljem leiti vähem ajukahjustusi, kuid kaitse oli selgem ainult isaste puhul nii epilepsiat kui kahjustusi arvestades.

Kolmel pikaajalisel sukeldujal neljast oli CO2 tekitatud õhupuudustunne lähedal tavainimeste omaga, kuid üks neist eitas õhupuudustunde teket. Mainiti, et varem on õhupuuduse taluvust seostatud häirega nimega congenital central hypoventilation syndrome ("CCHS" või "Ondine's curse"). CCHS korral puudub õhupuudustunne ka pikemal hinge kinni hoidmisel. Kuigi nad hingavad iseseisvalt ärkvel olles, on neil magamisel oht lämbuda ilma mehhaaniliselt alal hoitud hingamiseta.

Kassidel mõõdeti ohkamise alguses hüpotaalamuse mediaalse paraventrikulaarse tuuma aktiivsuse langust, mis saavutas miinimumi ohkamise ajal e. ~4 sekundit hiljem hingamise peatumise ajal ning aktiivsus jõudis üle keskmise ~10 sekundit peale ohkamise algust. Need erinevused olid keskmised ning alaosades toimus mõlemasuunalist aktiivsuse muutust. Autorid oletasid, et seda lühiajalist hingamise muutust põhjustasid paraventrikulaarse tuuma ühendused parabrahhiaaltuumadega. Paraventrikulaarsed tuumad võisid autorite meelest signaale saada hippokampusest ning hippokampuses endas eelnes ohkele madalasageduseliku (3-4 Hz) tegevuse tugevnemine.

Lateraalse hüpotaalamuse stimulatsioon võib suurendada hingamist ja selle põhjuseks võivad olla hüpokretiini sisaldavad neuronid, mis saadavad seda ajutüve hingamist reguleerivatele aladele. Hüpokretiini süstimine viimastesse suurendab hingamist ning hüpokretiini sisaldavad rakud saavad signaale piirkondadelt, mis on mõjutatud nälja, une/ärkveloleku ja emotsionaalsete seisundite poolt. Selle neurotransmitteri knockout mutatsioon vähendas hiirtel CO2 tekitatud hingamise suurenemist poole võrra ja suurendas uneapnea esinemist.

Paanika-ja ärevushood põhjustavad õhupuudustunnet. Selle seost uurivate katsete juures puhul on võimalik laboris farmakoloogiliselt paanikat esile kutsuda. Näiteks süsihappegaasi sisse hingamine või laktaadi süstimine tekitavad osades inimestes paanikat. Süsihappegaasi tõttu paanitsejad olid ka laktaadi suhtes tundlikumad. Mitmed hingamishäired suurendavad paanikahäirete tõenäosust kuigi see võib olla hingamisraskustega kaasnenud mõtete tulemus. Astma korral on paanikahäiretega inimeste osakaaluks leitud 6-24% (kõigi inimeste puhul pakuti üldiseks paanikahäirete osakaaluks 1-3%) ning 90% nendest astmahaigetest sai paanikahäire diagnoosi pärast astma teket.
Paanika ajal ei aktiveeru nii selgelt hüpotaalamus ja adrenaliininäärmed, kui hirmu või reaalse õhupuuduse korral.
Tundlikkus CO2 suhtes on inhibeeritud opioididega. Delta opioidi retseptorite blokeerimine antagonistidega kaotas ühes uuringus mu opioidide tekitatud hingamise nõrgenemist, kuid säilis viimaste valuvastane toime. Opioididel (retseptoreid leidub ka hingamisteedes) paistab muidu hapnikupuuduse taluvust tõstvat toimet, sest need langetavad kehatemperatuuri ning rahustavad, mis võib surma edasi lükata. Inimestel võimaldas 60 mg kodeiini veidi kauem hinge kinni hoida, kui platseebogrupiga (80 vs. 73 sekundit) ja ka nende CO2 hulk (lõpetamisel välja hingatud õhus) jõudis veidi kõrgemale tõusta (6,06 vs 5,6) enne hingama hakkamist.

Inimestel mõõdeti muutusi ajuverevoolus CO2 andmisele kaasnenud hingamise suurenemise ajal. Suurenenud verevoolu oli ajutüve ülaosas, keskajus, singulaatkorteksil, insulal, hippokampuses, taalamuses, hüpotaalamuses ning frontaal-, temporaal-, parietaal- ja kuklasagara ajukoorel, kuid mitte motoorsetel koorealadel.

09 June 2010

Uni ja unenäod


Uni koosneb sügava une faasis, kus oldakse enamasti teadvusetud ja REM (rapid eye movement) faasist, mille ajal toimuvad tavaliselt unenäod ja kiired silmaliigutused. Sügava une faasis nähtud unenäod jäävad halvemini meelde ja ei ole nii selged. Mõlemaid faase esineb öö jooksul korduvalt vahetudes ja REM une proportsionaalne pikkus öö jooksul. Kui ühes faasis neist oldakse öösel mingil põhjusel liiga vähe aega, siis järgmisel öösel kestavad need faasid enamasti kauem.
Une ajal on aktiivsemad hüpotaalamuse otsmiku poole jäävad preoptilised tuumad ning ärkvel olekus on olulisemad kukla poolsesse osasse jäävad mammillaarkehad, forniks ja neid ümbritsevad rakud.
Tavaliselt tekib REM faas peale sügava une faasi, kuid näiteks narkolepsia korral võib toimuda üleminek ärkvel olekust REM une faasi koos lihashalvatuse ja hallutsisatsioonidega ilma eelneva teadvuse kaotuseta.

24 tunnist une-ärkveloleku rütmi reguleerib suprakiasmaatiline tuum hüpotaalamuses, mis hoiab seda kella alal korrapäraselt ja rütmiliselt geeniekspressiooni muutmisega. See piirkond mõjutab nii päevast ärkveolekut kui öist unisust. Kui seda rütmi eirata piisavalt võib suureneda unetus ja/või unisustunne. Delayed sleep phase disorder (DSPD) on häire, mille korral on tavaliselt raske jääda magama enne 2-6 hommikul ja ärgatakse 10-13 vahel. Töö- või koolipäevadel kannatatakse sellsel juhul unetuse ning hommikul järgneva unisusega. Üldiselt paistab seda häiret vähem kui 1% elanikkonnas, kuid teistel juhtudel on seda pakutud 17%'l noorukitest. DSPD põhjust ei teata hästi, kuid kahtlustatakse geneetilisi ja käitumuslikke põhjuseid. Unetsükli nihkumist võib põhjustada ka hommikusel valgel ajal magamise ja õhtuse kunstliku valguse käes olemise kombinatsiooni tõttu. Ühes kahenädalases katses saadi hommikuse ereda valguse ja kindla magama mineku ajaga une saabumine varasemale ajale ning kirjeldati suuremat hommikust erksust.
Advance sleep phase disorder (ASPD) korral mindakse vara magama (~18.00-21.00) ning ärgatakse vara (2-5 hommikul). Selle esinemise tõenäosus suureneb vananedes. Põhjused on ähmased, kuid on pakutud lühemat bioloogilise kella rütmi või vähenenud valguse toimet (sh. vähese valguse käes olemise tõttu) ja ka füüsilise aktiivsuse langust, mis on vanematel tavalisem.

Sügava une tekitajana paistab ventrolateraalne preoptiline tuum, millesse jäävad rakud on sellel perioodil kõige aktiivsemad.

Hamstritel põhjustati väikese mutatsiooniga ühes bioloogilise kella geenis lühemat eluiga, käitumishäireid ja neeru ning südamekahjustusi. Kui valguse-pimeduse rütm ajastati selle mutatsiooniga sobivaks (bioloogilise kella "ööpäev" kestis 22 tundi), siis ei tekkinud nende südametes ja neerudes kahjustusi ja käitumine normaliseerus. Selle eksperimendiga prooviti uurida krooniliselt ebakorrapärase ööpäevase rütmiga kaasnevaid häireid kasutades sellist mutatsiooni. Kahtlustati, et inimestel võib samuti tervisehäireid tekkida ebaühtlase unerütmi tõttu.

Ühepäevane unepuudus põhjustas rottidel CB1 retseptorite sünteesi (mRNA hulga) tõusu võrreldes kontrollgrupiga ja kauem unetult olnud isenditega. 3 ja 5 päevase unepuudusega rottidel paistis seda vähem ning nende kahe pikemalt ärkvel olnud rottide ajust leiti rohkem apoptoosi minevaid rakke.

Hüpokretiini ja histamiini knockout hiirtel oli uni katkendlikum ning oldi rohkem REM faasis. Histamiini puudusel oli REM und ~25% rohkem valgel ajal magades ning hüpokretiini e. oreksiini puudusega isenditel esines seda rohkem pimedal ajal. Narkolepsiat oli ainult oreksiini puudusega isenditel. Histamiin vabaneb mammillaarkehadest (seda tegevad rakud on teadaolevalt ärkvelolekust kõige rohkem sõltuvad neuronid) üle kogu aju. Ärkvel olles vabaneb see kõige kiiremini ja farmakoloogilisel blokeerimisel tugevnevad aeglased ajulained ning tekib uimasus. Oreksiini vabaneb peamiselt hüpotaalamuse lateraalsetest (pea külgede suunas) osadest ülejäänud ajule ja ka mammillaarkehadele, kuigi ühendused paistavad kahesuunalised ning vastastikuselt stimuleerivad. Hüpokretiini puudusel esines sarnaselt narkoleptikutega ärkvelolekust otse REM faasi minekut. Oreksiini sisaldavad rakud on hüpotaalamuse dorsolateraalses tuumas ja forniksit ümbritsevas piirkonnas ning rotil langeb nende rakkude aktiivsus 4,5 korda aktiivsest ärkvelolekust rahulikku ärkvelolekusse minekul. Oluliseks funktsiooniks oreksiinile on pakutud lihastoonuse tõstmist ning liikuvuse alalhoidu.

REM une ajal leiti rottidel hippokampuses rohkem teeta (6-12 Hz) ja gamma (40-120 Hz) sagedusel sünkroonset tegevust, kui ärkvel olles.

Pedunculopontine tegmentum (PPT) on atsetüülkoliini eritav ajutüve piirkond, milles on ärkvelolekust tugevamalt sõltuvaid ajutüve neuronid. PPT rakkude aktiivsus on sügava une ajal 7% ja REM faasis 65% sellest, mis see on neil ärkvel olles. Paljud selle rakud on aktiivsed REM faasis ja see paistab REM faasi algatajana. Selle rakud lähevad aktiivsemaks enne ärkamist ja vähendavad aktiivsust 5-8 sekundit enne magama jäämist. Kui ajutüvi lõigati ponsi ja keskaju vahel läbi kadus katseloomadel EEG'l REM une laadne tegevus ning ponsi seest olid samas mõõdetavad REM unele omased PGO lained. REM une aktiveerimiseks paistab vajalikuna ponsi retikulaarse formatsiooni atsetüülkoliini rakud ning selle lõppemisel osalevad serotoniini ja noradrenaliini eritavad ajutüve rakud. Hippokampuses REM faasi ajal tekkinud teeta lainete tekkeks paistab samuti olulisena ponsi piirkonna atsetüülkoliini rakud. REM unele omases lihaslõtvuses osaleb locus coeruleus'i ümbritsev piirkond, mille aktveerimisel raskeneb närviimpulsi teke selgroonärvi motoorsetel rakkudes.

Atsetüülkoliini antagonisti süstimine peribrahhiaaltuuma tugevdas PGO lained ja hiljem REM und. Teiste uuringute puhul jäi ähmaseks selle aine mõju REM unele (1, 2).

Artikkel mammillaarkehadest ja nende vajalikkusest septaalala ja hippokampuse atsetüülkoliini vabastamisel. Mammillaarkehad saadavad histamiini tihedamalt edasi atsetüülkoliini ja GABA sisaldavale mediaalsele septumile, mis saadab GABA hippokampusele ja osaleb teeta rütmi tekitamises. Histamiin põhjustas atsetüülkoliini ja edasi GABA vabanemist. Atsetüülkoliini antagonistid vähendasid GABA eritumist. Histamiini sünteesi takistavad mutatsioonid suurendasid REM une osakaalu ja histamiini vabanemise miinimum paistab REM faasis. Mammillaarkehade elektriline stimulatsioon suurendas hippokampuses atsetüülkoliini vabanemist (170%) ning selle raja kaudu vabaneb artikli järgi kogu hippokampuse atsetüülkoliin. Alzheimeri tõve korral võivad kahjustuda septaalala ja hippokampuse vahelised ühendused, mille tagajärjel võivad tekkida mäluhäired. Osad Alzheimeri tõve ravimid tõstavad atsetüülkoliini taset ning taastavad mingil määral mäluhäireid.

Bensodiasepiinid vähendavad sügava une ja REM une kestvust ning 5-HT2 antagonistid pikendavad sügava une faasi.

Stressi mõju unele uuriti rottidel puuri vahetamisega (eelmise omaniku lõhn oli alles), mis põhjustas neil sarnaselt stressis inimestega pikenenud magamajäämise aega, lühenenud REM ja sügava une faasi, rohkem katkeid unes ja rohkem üle 30 Hz ajulaineid sügava une ajal. Fos mõõtmise järgi paistis stressis rottidel suhteliselt rohkem aktiivsust ajukoorel (kõigis vaadeldud piirkondades), limbilises süsteemis (enamikes loetletud piirkondades) ning ärkvelolekuks (selles uuringus mammillaarkehad ja locus coeruleus) ja magamiseks (ventrolateraalses ja mediaalses preoptilises tuumas) vajalikes osades. Und tekitavate piirkondade suhteliselt suuremas aktiivsuses unetuse ajal kahtlustati unepuudust. Stressireaktsiooni põhjustav hüpotaalamuse paraventrikulaarne tuum (eritab kortikotropiini vabastavat hormooni e. CRH'i, mis aktiveerib kaudselt adrenaliininäärmeid) oli üks aktiivsem koht. Kõrgesageduslik tegevus stressiperioodil sügava une ajal erines REM une ja ärkveloleku ajal tajutud aktiivsusest ning seda sai vähendada amügdala ja stria terminalis' e tuuma (bed nucleus of stria terminalis) kahjustamisel. Viimane on tihedas ühenduses amügdalaga ning on sarnaselt amügdalaga ühenduses ajutüve parabrahhiaaltuumaga. Mõlemad kasutavad mitmeid samu neurotransmittereid saades/saates signaale samadest kohtadest/kohtadele. Nende kahjustused ei tekitanud paaril esimesel puurivahetuse tunnil selgelt olulist. 3-4 tunni möödudes oli kahjustustega grupil selgemat taastumist ning sagenesid REM faasid. 5-6 tunni möödudes olid sellised isendid ainsad, kellel oli REM une hulk samal tasemel kontrollgrupiga. Locus coeruleus'i kahjustamine kiirendas taastumist, kuid mitte nii palju, kui eelmainitud kahe puhul.

Atsetüülkoliini lagundamist takistav aine lühendas sügava une faasi ja pikendas inimestel REM une faasi.

Une ajal aktiivne mediaalne preoptiline hüpotaalamuse tuum (MPN) on kahepoolses reguleerivas ühenduses unes ja äkvelolekus (sõltuvalt piirkonnast) osaleva forniksit ümbritseva (perifornical) lateraalse hüpotaalamusega (PF/LH). MPN elektrilisel stimulatsioonil tõusis aktiivsus ~80% uurimisaluses PF/LH sisse paigutatud elektroodi juures. MPN aktiveerimisel glutamaadi või GABA A antagonisti süstimisega langes PF/LH's ärkveloleku ajal aktiivsete rakkude aktiivsus ning tõusis selles une ajal aktiivsete rakkude tegevus. GABA agonisti süstimisel MPN'i oli toime vastupidine. PF/LH on ärkvelolekus vajalikuna paistva hüpokretiini eritav piirkond. GABA agonist süstimine posterolateraalsesse hüpotaalamusse või PF/LH'sse pikendas uneaega.

Hüpokretiini toime puudulikkus paistab olulisema põhjusena narkolepsiale ja sümptomite hulgas on lisaks unisusele katapleksia (järsk lihaste lõtvumine), unehalvatus ja une eelsed hallutsisatsioonid.
Adenosiin takistab hüpokretiini vabanemist.

Artikkel ventrolateraalsest preoptilisest (VLPO) tuumast. VLPO on aktiivne une ajal ning eritab GABA. Selle aktiivsus saavutav maksimumi sügava une ajal ning kahjustamisel väheneb uneaeg koos aeglaste ajulainetega. Sellise funktsiooni põhjuseks võivad olla sellest väljuvate GABA eritavate aksonite minek raphe tuumadesse, mammillaarkehadesse ja locus coeruleus'i. Päeva jooksul järjest suuremas koguses vabanev adenosiin mõjub VLPO'le aktiveerivalt.
Ühendused on mammillaarkehade, raphe tuumade, ventrolateraalse medullaga ja väheste locus coeruleus'i rakkudega. Tihedamalt saadakse signaale histamiini, noradrenaliini ja serotoniini sisaldavatelt neuronitelt. Vähemal määral hüpokretiini sisaldavatelt rakkudelt ning dopamiini ja atsetüülkoliini sisaldavaid ühendusi oli "äärmiselt hajusalt". Suuremad ühendused on hüpotaalamuse siseselt mediaalse preoptilise, lateraalse ja dorsomediaalse tuumaga. Kaugemad ühendused on mediaalse prefrontaalse korteksiga, lateraalse septumiga ja parabrahhiaaltuumaga (aktiveerub muuhulgas valu korral). Valgusele reageeriva ning ööpäevast biokella alal hoidva suprakiasmaatilise tuumaga (SCN) oli vähe ühendusi (rohkem paistis VLPO'l neid otsesemalt silmast tulnud neuronitega), kuid SCN on tihedamalt ühenduses dorsomediaalse tuumaga ning see omakorda on tihedalt ühendatud VLPO'ga.

Haigutamine

Haigutamine koosneb korrapäraselt tugevast pikast sissehingamisest, lühikesest pausist ja kiirest väljahingamisest, millega kaasneb kerge erksuse tõus. Olulisemate põhjustavate neurotransmitteritena paistavad dopamiin, oksütotsiin ja atsetüülkoliin. Reguleeriva mõjuga paistavad striaatum, hippokampus, retikulaarne formatsioon ja ajukoor. Haigutuse läbiviijatena paistavad ajutüve hingamise kontrollkeskused ning 5., 7., 10. ja 12. kraniaalnärvi motoorsed tuumad. Hüpotaalamuse paraventrikulaarse tuuma elektrilisel stimuleerimisel või dopamiini lisamisega saab haigutust põhjustada. Dopamiiniretseptorid asuvad seal oksütotsini sisaldavatel rakkudel. Oksütotsiini süstimisel selle tuuma sisse tekivad ka haigutused mida saab atsetüülkoliini antagonistidega blokeerida, kuid mitte dopamiini antagonistidega, millest paistab, et toime järjekord neil ainetel on dopamiin, oksütotsiin ja atsetüülkoliin.
5-HT1 ja beeta adrenaliiniretseptorite agonistid ning morfiin vähendasid haigutamist. Kastreerimine kaotab rottidel dopamiini ja oksütotsiini tekitatud haigutused.
Haigutusele eelneval perioodil paistavad inimesed EEG ja liikuvuse mõõtmise järgi vähemaktiivsed ning peale haigutust tõuseb tegevus nii keha liikuvuse kui ajulainete (kiirenevad) juures. Sotsiaalse funktsioonina pakuti, et haigutamine teavitab rännaku ajal teisi väsimusest ja et peaks peatuma puhkuseks.
Potentsiaalse, kuid artiklis mittemainitud funktsioonina võib see teavitada teisi karjaliikme valvsuse langusest.

Haigutamise nägemisel aktiveerus katsealustel suhteliselt tugevamalt superioorne temporaalne vagu (joonis C) ning subjektiivne haigutamise tungi tugevus oli negatiivses seoses vasakut amügdalat ümbritseva piirkonna aktiivsusega (D). Viimasest seosest paistab, et ärevuse korral ei ole haigutusrefleks nii tõenäoline.
Pildil B on kujutatud ebamäärasema näoliigutuse nägemisel tekkinud reaktsiooni ning selles grupis esines samuti haigutamist, kuid mitte nii tõenäoliselt kui haigutuse nägemisel. Samas ei leitud aktiivsuse tõusu frontaalsagara peegeleneuronitega Broca alalt, mis on kõnelemislihaste kontrolliks vajalik. Haigutuse nägemise kõige tugevamalt aktiveerunud oimusagara piirkond oli sentimeetri kaugusel näoilmete tuvastamisega seostatud piirkonnast.
21 koera 29st haigutasid nähes inimese haigutust.
Autistlikutele lastele ei mõjunud haigutused nii nakkavalt, kui tervetele lastele. Nende puhul haigutati haigutuse nägemisel umbes sama tihti kui teiste näoilmete nägemisel e. ~50% juhtudel. Autorid kahtlustasid autistide erinevus põhjustena nende struktuurseid erinevusi amügdala ümber ja hippokampuses. Autistidest lastel paistab amügdala suhteliselt suurem ja hippokampused paistsid viidatud uuringus igas vanusegrupis suuremad.

Immuunsüsteem ja uni


Uni mõjub immuunsüsteemi tugevdavalt. Magamatus suurendab isu (ghreliini tase tõuseb ja leptiini tase langeb) ja mõjub nõrgestavalt immuunsüsteemile nagu ka vaktsiinide toimele. Haiguste ajal on muutustega unes seostatud 10 interleukiiniga ja veel vähemalt 6 teise immuunsüsteemi poolt kasutatava hormooniga. Nende retseptoreid paistab hüpotaalamuses, ajutüves ja hippokampuses. Interleukiin-1 pikendab sügava une faasi, kuigi väga suure koguse puhul võib toime vastupidine olla. Haigestumisel pikeneb sügava une faas, kuid tugevamal immuunvastusel on und takistav toime. Serotoniini eritava raphe tuuma stimuleerimine aitab ärkvel olla kuid raphe tuuma kahjustamisel või serotoniini puudusel sai vanemates uuringutes katseloomades unetust põhjustada. Raphe tuumad on kõige aktiivsemad ärkvel olles, vähem aktiivsed sügava une ajal ja "vaiksed" REM une ajal. 5-HT2 antagonistid pikendasid inimestel sügavat und. Raphe tuumad koos hüpokretiini ja noradrenaliini eritavate rakkudega inhibeerivad magamiseks vajalikke hüpotaalamuse preoptilisi tuumasid. Serotoniinil ja noradrenaliinil paistab REM und takistav toime ning vähemalt serotoniini blokeerimisel saab REM faasi pikendada. Interleukiinid suurendavad muuhulgas adenosiini sünteesi ning takistavad serotoniini toimet. Nende REM und takistav toime paistab atsetüülkoliini vabanemist takistava ning lagundamist kiirendava toime tulemusena. Keskaju ja ponsi atsetüülkoliini eritavad rakud on REM une olulised algatajad. Nakkusel tekkinud unetuse põhjuseks võib olla ka see, et katsete järgi suurendavad interleukiinid dopamiini, noradrenaliini ja histamiini vabanemist. Ajutüve viiludes põhjustas IL-1 serotoniini eritumist ja lisab rakkude pinnale GABA retseptoreid. Hüpotaalamuse otsmikupoolsetes viiludes (sh. preoptilistes tuumades) põhjustas IL-1 GABA vabanemist, mis paistab ühe põhjusena uimasusele haiguse ajal ning sügava une pikenemisele. Hüpotaalamuse preoptilistes tuumades põhjustas IL-1 serotoniini vabanemist ning erandlikult mõjub serotoniin seal und põhjustavana. Sügava une ajal kehatemperatuur langeb ning REM une ajal tõuseb temperatuur. Pakuti, et kuna REM une ajal ei esine värisemist, on kasulik palaviku ajal seda unefaasi vähendada temperatuuri alalhoiuks. Kuigi sügava une ajal toimub üldiselt jahtumine on see faas palaviku ajal katkendlikum.

Hepatiit A vastasel vaktsineerimisel (kell 9 hommikul) magas üks vabatahtlike grupp öösel normaalselt, kuid teisel grupil lubati alles järgmisel päeval kell 21:00 magama minna. 4 nädala pärast oli normaalselt magada saanutel ligikaudu kaks korda rohkem antikehasid tekkinud, kui ühe öö unetult veetnud katsealustel.

Pikaajaline unepuudus

Rottidele mõjub 2-3 nädalane magamatus surmavalt, kuid põhjus paistab tundmatuna. Eksitotoksilisust, hapnikukahjustusi ja neuronite massilist surma ei leitud lühema magamatusega rottidel sellisel hulgal, et oleks saanud neid potentsiaalseks surma põhjuseks pidada.

Kui vastsündinud rottidel takistati REM une faasi 1-3 elunädalal, siis olid nad täiskasvanult (täpsustamata ulatuses) aktiivsemad, ärevamad, suuremate tähelepanuhäiretega, väiksema ajukoorega ja seksuaalselt vähem võimekad.

Mitmeöise vähem kui 7 tunnise une korral kuhjuvad aja jooksul kaasnevad keskendumisraskused ja teiste psüühhiliste võimete langus sarnaseks ühe pika ärkvelolekuga

Confabulation

Confabulation on vaimne häire, mille puhul tekivad/meenuvad mälestused, mida pole reaalselt läbi elatud.
Kuna see nähtus paistab unenägudega väga sarnane, siis esialgu parema üldteema puuduses kirjutan sellest nähtusest siia. Teiseks tunduvad need väga analoogsete nähtustena.
Isiklikult olen olnud unes ajutiselt näiteks täiesti teiste sugulaste, mineviku ja koduga.
Peaaegu alati on sellises seisundis asjad väga kaugel reaalsusest, kuigi me ei teadvusta une ajal enamasti ebareaalsust.

Frontaalsagara kahjustused paistavad tõenäolisema põhjusena selle nähtuse tekkeks olgu need veresoone lõhkemise või frontotemporaalse dementsuse tõttu. Selles artiklis mainitud patsiendil lõhkes üks vasakule poolkerale verd kandev soon (selle veresoone poolt varustatud piirkond on sinisega tähistatud). Kaasnesid mäluhäired ja muutused käitumises. 6 nädalat hiljem tahtis ta laste mänguasju ära süüa, joonistas erootilisi pilte ja mastrubeeris teiste juuresolekul. 12-16 nädalaga käitumine normaliseerus märgatavalt. Tema käitumine püsis tagasihoidmatuna kauem ning esines ärrituvust, mäluhäireid ja motivatsioonipuudust. Hommikuti mäletas ta korduvalt ärikohtumisi, mida teda tegelikult ees ei oodanud ja õhtuti arvas ta mitmel korral ekslikult, et külalised on tulemas. Vahel viis ta teed õue, et seda väidetavalt anda kellelegi, kelle juures ta polnud aastaid töödanud. Ka viimase paari tunni sündmuste hulgas mäletas ta kohtumisi ja sündmusi, mida polnud toimunud. Vigade väljatoomisel oli ta segaduses ning nõustus või väitis uute olematute sündmuste toimumist. Lühimälu oli tal kohesel meenutamisel hea, kuid tunni aja pärast olid mälestused nullilähedased. 28 nädalat peale kahjustuse saamist ei märganud tema naine enam olematute sündmuste meenumist, kuid mälestuste kiire kaduvus püsis.

Võimalikud põhjused unenägude tekkeks

Risperidoon ja kvetiapiin pikendasid minul unenägusid ja parandasid tugevalt nende meeldejäävust. Omapärase lisandina oli nendes unenägudes mälu järgi rohkem energiat ja emotsioone, kuigi ärkvel olles mõjusid need ained väsitavalt ja emotsioone nõrgestavalt. Mõlemad ained seondusid kõige tugevamalt adrenaliini, dopamiini, histamiini ja serotoniini retseptoritega.

Kvetiapiini unenägusid võimendav toime ei paista REM faasi pikenemise tulemusena. Kui seda anti Parkinsoni tõvega inimestele, siis kestsid nende REM une faasid kokku 40 minutit võrreldes 70 minutiga platseebo saajate hulgas. Keskmine doos oli 58 mg ning ise olen selgemaid unenägusid saanud alates 10 mg doosist.

Üks antihistamiin (H1 antagonist) põhjustas rottidel sügava une osakaalu tõusu ja pikendas nende kestvust. REM unes veedetud koguaeg ei muutunud oluliselt, kuid kõige kauem kestnud REM faaside kestvus vähenes ~2 korda.
Paistab, et antihistamiinid ise võimendavad ka mõne isikliku kogemuse järgi unenägusid, kuid mul pole nendega kogemusi. (1, 2, 3) ning selle blokeerimine tundub siiani tõenäoliseima põhjusena unenägude tekkeks.
Adrenaliini blokeerijaid (alpha- või beta blocker) pole samuti kasutanud. Viimased on südamerohtudena kasutusel ning pinnapealselt internetist otsides kirjeldati ka nende puhul unenägude tugevnemist (1, 2, 3).
Samas võib noradrenaliini ja serotoniini antagonistide unenägusid võimendav toime tulla sellest, et need ained põhjustavad vabanemisel üldiselt ärkamist.

Deliriantide toimet arvestades tundub unenägudele loogilisema põhjusena atsetüülkoliini puudus, mis algab tõenäoliselt mammillaarkehade vaigistumisega.

Atsetüülkoliin on ajus inhibeerivalt mõjuvate interneuronite aktiveerija. Eritades GABA raskendavad sellised rakud närviimpulsside teke, kuid osadel hiljuti tihedalt signaale vahendanud hippokampuse (sündmustemälu alalhoidja) rakkudel on uue impulsi teke (long term potentiation'i -LTP) kuni nädalaid kergenenud, mistõttu need neuronid võivad palju väiksema stimulatsiooni peale aktiveeruda vaatamata GABA'le. Atsetüülkoliini muskariinsete retseptorite blokeerimine põhjustab deliriantidele omast mälustseenide spontaanset teket ja reaalsustaju moondumist pannes tõsimeeli uskuma, et räägiti vana tuttavaga kuigi oldi üksi.
Rakkude tasemel võib põhjuseks olla see, et GABA toime kadumisel aktiveeruvad mälus eri alad tugevamalt ja ka sellised mäluseosed tulevad teadvusesse, mis pole reaalsusega seotud ja oleks muidu ära blokeeritud. Sellises seisundis võib ühe piirkonna aktiveerimine põhjustada laialivalguvalt uute mälestuste esilekerkimist, mis omakorda endaga seostunut aktiveerivad ja seda kõike samaaegselt tugeva aktiivsuse tõttu sensoorsetele aladele tagasi saates intentsiivsema selgusega, kui ärkvel olles kogeme. Ärkvel olles kujutledes on stseenid raskemini tajutavad ja kergemini kaduvad, kuid unes näeme stseene stabiilsemalt värviliselt ja kujutlustega võrreldes eredamalt.
Mälu funktsioneerimine eeldab tõenäoliselt kõrvaliste mälestuste mittearvestamist ning meie stseenimälus on üldiselt tuttavad objektid, mis meenuvad üleliigsete seosteta, kuigi meie mälus võib palju rohkem seoseid olla stseenis olnud objektidega. Näiteks mõttes linnas navigeerudes uuele kohale mõtlemisel meenuvad meil seal olevad asjad ning samas kaob tähelepanust hetkeliselt eelnev asukoht. Tõenäoliselt kuulub mälu juurde ka see, millise inhibeerivaid rakke meenutamisel aktiveerida.

Paistab, et atsetüülkoliini inhibitsooni kadumisel aktiveeruvad unes eelisjärjekorras päeval LTP'ga värskendatud mälestused koos omakorda nendega seostatud mälestustega. Siiski tundub unes nähtu enamasti väga võõras ja juhuslik. Unes rännates asuvad kõrvuti piirkonnad, mis võivad reaalsuses tuhandeid kilomeetreid lahus olla.

Unenägude korrapärast

Unenägusid ei mäletata enamasti ning meelde jäävad emotsionaalsemad või unenäo viimased sündmused, kuid antipsühhootikumidega nähtud unenäod jäävad väga hästi meelde ning kestuse poolest tunduvad palju pikemad. Tegevus tundub aktiivsem kui ärkvel olles. Üldiselt on sellised unenäod alguse poolel huvitavamad ja lõpu poole jäävad veidi korduvamaks ning tuimemaks. Ühiseks oli peaaegu alati korduvad tegevuskohad, kuhu samas unenäos aeg-ajalt tagasi mindi. Võimalik, et kainelt esineb unenägudes sarnast kordumist, kuid seda ei mäletata.

Automaatseks õpitud oskused ja käitumisjooned on mul püsinud ka unes. Näiteks unenägudes teistega rääkimisel kasutan vabahooga sarnast emotsionaalset suhtumist ja enesekontrolli kui ärkvel olles. Emotsionaalne stabiilsus ja julgus tunduvad samad, mis ärkvel olles.

Üheks järjepidevama korrapärana unenägude ajal tundub igapäevaselt mõelduga kaudsemalt seostatu läbielamine. Ma näen väga harva unes reaalselt ärkvel olles läbikogetut ja tehtut, kuid tegevused ja kohad on reaalselt toimunuga tavaliselt lähedal. Näiteks minu vana kodu asus viiekorruselise maja neljandal korrusel ning ma mäletan ühte unenägu viimasest aastast, mis toimus nende nelja korruse piires, kuid üheks enimkülastatud kohaks unenägudes on olnud selle trepikoja 5. korruse trepikoda. Ma ei mäleta kunagi sealt korruselt alla minekut ning tihti on trepi asemel olnud sealkohas tühi koht, ohtlikuna paistev trepivõre, pimedus või jääb see vaatenurga tõttu selja taha. Mõnel perioodil astun peaaegu iga öö sealt läbi ning tegevus toimub tihti sama disainiga naabermajade viiendal korrusel. Selle koha külastust tuleb ette, kui Pärnust helistati või kui oli lähiajal plaanis sinna sõita. Samuti on tegevus tihti toimunud vana koolitee kõrvale jäänud majade juures või teistes linnaosades kuhu ma pole ammu sattunud, kuid mis on eredamalt meeles. Kindlama korrapärana kogen viimastel päevadel mõeldud ja meelde jäänud kohti ning täpsemini neid kohti, mida ma nägin eemalt, kuid ei külastanud. Stseenid ja tegevuskohad on välimuse poolest enamikel meeldejäänud juhtudel sellised, kus ma olen ise reaalselt viibinud seni. Samas on need tuttavad kohad enamasti moondunud tekstuuride osas siledamaks või maalilisemaks. Objektid ja isikud nendes kohtades võivad nähtavasti olla kõik mälus olemasolevad asjad.