13 November 2010

Emergentsusest

Sissejuhatus

Emergentsus tähendab lihtsate alaosade poolt tekitatud isetekkelist keerulisemat korrapära. Seda mõistet on kasutatud ka aju puhul. Närvirakud saavad läbisegi stimuleerivaid ja inhibeerivaid signaale ning kaasnenud aktiivsus määrab, kas ja kui palju nad ise aktiveeruvad kuid üksikrakkude tasemel saaks signaalide sisu jagada kaheks (impulss tekib või ei teki).
Erineva ajuehitusega liike on looduses miljoneid putukatest imetajateni ning paljud neist omavad sünnist alates võimet ümbrust arvestades ringi liikudes. Lendavate putukate puhul võib esimesel lennuvõimelisel päeval näha võimet lähiümbruses objekte tajuda ja vältida ning ohtude eest minema lendamist.

Taustaks

Vahelduseks tean siinse teksti juures lisada kui kaua mul läks aega selle kõige kokku saamiseks. Siinsed ideed tulid enamasti loengu ajal ning alates viimasest kevadsemestrist sai sellest põhiline ajaviide loengu ajal. Ideede saamist kiirendas oluliselt paaris loenguaines enamasti kellegi erksaks tegeva juuresolek. Dopamiini toimet tõstva kofeiini ja pregabaliini mõju oli samuti selgelt abistavaks. Pregabaliini mõju kiirendas ideede saamist ka 24 tundi pärast viimast doosi.

Kevadsemestril sain ~50 tunniga 7 vihiku lehekülge märkmeid ning sealt oli ainsa kasulikuma ideena mälualased mõtted sh. selleks vajalikud osad bioloogias ja elektroonikas. Ülejäänu oli kohmakas seniõpitu ülekordamine. Suvel ei tulnud peaaegu ühtegi mõtet kui basaalganglia funktsiooni hüpotees ja taalamusega tutvumine välja jätta. Sügissemestri alguses oli ideede saamine kiirenenud tuginedes peamiselt mälust ja basaalgangliast õpitule ja kahe loenguainega (35 loengut, mis kestsid kokku üle 40 tunni) sain 14 lehekülgi märkmeid piltidega, kus mälust mõeldu edasiarendusena sain aimduse ümbrusekaardi ja distantside tuvastuseks ja planeerimisest. Selline kiirenev produktiivsus on sarnasega hooga esinenud ka teiste asjade uurimisel ja õppimisel. Bioloogiaalased tekstid olid alates septembrist kõik valitud selleks, et siinse teksti jaoks vajalikku leida ning vähemal määral juba alates kevadest või varemgi. Grid rakkudest teada saamine oli vist kõige rohkem asju selgeks tegev, kuid ka poolringkanalitega tutvumine tegi selgeks miks silmad pea liikumisel samasse kohta kalduvad jääma. Varem sain tunde mõelda selle põhjustele palju keerulisemate ja kasutumate hüpoteesidega.
Kokku võis minna paarsada tundi. Ma tahtsin suuta siinselaadset teksti kirjutada juba enne selle lehekülje loomist ja kui ma ei teadnud varasemate bioloogiateemade uurimisel millele peaks tähelepanu pöörata, siis mõtlesin mis aitaks siinsele kaasa.

Bioloogia eeltutvustusena on kõik ajusagarad kõigi teiste sagaratega ühenduses ja tavaliselt on väiksemapiirilistel kohtadel ajukoorel ühendusi kümnete erinevate piirkondadega. Õppimiseks on vajalikumaks ajukoor ning lühimälus omab rolli long term potentiation (LTP), mis väljendub osades rakkudes sellega, et kui need on hiljuti aktiivsemad olnud, siis tekitavad need edasiste signaalide saamisel kergemini uusi signaale.

Siinkirjeldatud jutt võib olla kattub bioloogilises ajus toimuvaga, kuid võib ka looduses mitteeksisteeriv olla. Eesmärgiks on leida, millise ehitusega protsessorid suudaks ümbritseva reaalsuse peale sobivalt reageerida.

Isiklikult tundus siinne teoreetiline neurobioloogia on kergemini arusaadavalt, kui keskkooli matemaatika.

Kui kedagi häiriks neurobioloogia areng suunas, kus õpitakse bioloogiast õpitut elektroonikas kasutama võiks seda öelda. Ma ei näe ohtu inimestele, kuid igaks juhuks jätsin mõningaid kohti välja.

Mälu

Oimusagar on kuklasagarast ~10% suurema pindalaga, kuid kui kuklasagar tegeleb hetkel vaateväljas oleva teadvustamisega, siis oimusagara funktsioonina paistab senise elu sündmuste- ja asukohtade mäluks olemine. Oimusagara stimulatsioonil operatsioonide ajal võib kaduda arvutamisvõime või suutlikus lihtsaid asju nimetada ning oimusagara ühes äärmuses asuv hippokampus paistab spetsiifilisemalt vajalikuna sündmuste ja asukohtade mäluks.
Selline infomahukuse erinevus vaatamata sarnasele suurusele eeldab ilmselt mingit signaalide kokkupakkimist.

Järjestikune mitme raku signaalide jõudmine ühele ja viimastest omakorda edasi jõudnud signaalide kontsentreerumine järgnevale võib selgitada võimet nii palju infot mahutada.
Isegi kui 2 rakku annaks signaali ühele saaks iga 10 sellise sammuga 1000 raku signaalid jõuda ühe rakuni. 20 sammuga saaks miljoni raku ja 30 sammuga miljardi raku signaale ühele rakule koondada.

Eeldan, et üldiselt jõuavad signaalid kõigepealt väikeste graanulrakkudeni, mis oleks omakorda ühenduses mõne suurema ja kaugele ulatuva rakuga, milleks on ajus näiteks püramidaalrakud. Erinevad sisendinfot toovad aksonid oleks ühenduses erinevate graanulrakkudega. Mõlemad rakutüübid suudaks LTP tõttu lihtsamini tööle hakata peale hiljutist aktiivsust. Mõlemapoolset signaali liikumise võimalust peaks olema.
Iga sammu puhul stimuleeritaks graanulrakku, mis muutub mõneks ajaks tundlikumaks ning lisaks ka suurt rakku. Kui suure raku naabruses olevad graanulrakud oleks ühenduses näiteks kümne erineva sisendinfo toojaga, siis hiljuti samaaegselt aktiveerunud rakud oleks tundlikumad, kui nende suur neuron tööle hakkab. Kui püramidaalrakk hakkaks aktiivselt tööle vabastaks see stimuleerivaid aineid graanulrakkudele ja nende hulgas tundlikumad hakkavad ka tõenäolisemalt signaale tagasi saatma.
Elektroonikas saab kujutada sellist mälu sama põhimõttega, kui näiteks sensoorsele alale jõudnud mustrit oleks vaja salvestada. Iga piksli kohta infot kandev elektrood jõuab graanulraku analoogile, mis vahendavad signaale edasi suuremale elektrit juhtivale plaadile (püramidaalrakk). Kui aktiivsus on piisav plaadi aktiveerumiseks siis saadab see signaali edasi järgmisele sarnasele info kontsentreerijale kuid ka infot toonud graanulrakkudele, mis vastavalt hiljutisele aktiivsusele saadavad kiirema või aeglasema sagedusega signaale tagasi näiteks sensoorse või motoorse ala suunas.

Suurema kontsentreerumise järel võivad samale rakule jõuda signaalid näiteks stseenist ja selle ajal kogetud emotsioonidest.

Sellised mälus osalevad jupid peaks olema erineva LTP kestvusega. Lühimälu vajavates alades võib rakkude tundlikkus jõuda algtasemeni sekundite kuni minutitega, kuid oimusagara laadse funktsiooniga piirkond peaks suutma seda säilitada vähemalt nädalaid. Pikaajalise mälu puhul peaks tegemist olema harvemini signaale saavate aladega, et kogu mälu ülekirjutamist aeglustada ning ka LTP teke ja muutumine peaks aeglasem olema, kui parietaalsagara laadsel alal hetkeümbruse mäletamisel.

Kuulmine

Auditoorne info sisaldab endas tavaliselt korraga paljusid helisagedusi ning suhtlemisel on vaja paljusid selliseid helijuppide järjestusi tuvastada. Üheks võimaluseks muutlikku heli töötluseks võib olla see, et signaalid jõuavad esialgu suhteliselt täpselt helitoonidele vastavatele aladele, kuid sealt edasi hakkavad need levima järk-järgult mõne(kümne) millisekundiliste sammudega järjest kaugemale.
Sõltumata levikusuunast peaksid lühemad ühendused neid signaale kandma oimusagarale jäävale alale, mis on mälestuste moodustamisele spetsialiseerunud. Sõnade tuvastuseks sobib, kui signaalid kontsentreeruvad esialgu erinevatelt samaaegselt kuuldud toonidelt ühele rakule ning need rakud jätkaku oma signaalide edasi kandmist väiksemate muudatustega. Tekkinud signaalide jada kõrvalt vaadates vastavad auditoorsest korteksist kaugemale jäävad rakud sõna algusele ning hiljutisemad signaalid nende lõpule. Kui sellise rajaga on ühenduses ristisuunas tulevad rakud, mis kogu seda jada salvestaks, siis mõjuks need sõnu esindavate rakkudena. Need omakorda on ühenduses tähendust andvate rakkudega, mis meenutaks sõna taju järel sellega seostuvat. Samuti oleks need vajalikud kõne õppimiseks.
Analoogse infotöötlusega saaks mäletada sündmuste jadasid, liikumist, navigeerumisinfot ja minevikusündmuste järjekorda.

Ümbrusekaardi moodustamisest

Visuaalsel infol on omadusi, mis teevad selles oleva taju lihtsamaks ka primitiivsema nägemisvõimega olenditele. Objektide mõõdud kasvavad vaateväljas ka ühtlasel lähenemisel eksponentsiaalse kiirusega ning lähemal olevad asjad liiguvad pea liigutamisel vaateväljas rohkem. Väga lähedal olevate objektide kaugust saab aimata ka silmade fokusseerimisel tekkinud tunde järgi.

Sarnaselt mäluga võivad objektide mõõdud olla tuvastatud järjestike signaale kontsentreerivate ühenduste poolt. Visuaalse info liikumisel eemale visuaalsest ajukoorest võivad sellest suuremat aktiivsust tuvastada rakud, mis esialgu reageerivad pisikeste eristatavate piiridega objektide peale ja mida kaugemale info jõuab somatosensoorse korteksi suunas seda suuremate objektide peale reageeritakse. Suuremad objektid vaateväljas suudavad aktiveerida selliseid suuri rakke või elektroonikas plaate, mis vajasid aktiveerumiseks tihedat aktiivsust peaaegu kõigilt endale signaale toonud graanulrakkudelt. Nende plaadikeste mõõdud ei pea erinema, kui iga järgneva astme jaoks saadetakse väljund ainult ühe juhtme või signaalikandja kaudu edasi.

Kontsentratsiooniradu peaks olema mitu. Esimene peaks minema somatosensoorse piirkonna suunas ja teine peaks minema mälualade suunas. Kui mõlemad rajad oleks igas kontsentratsiooniastmes kahepoolses ühenduses, siis saaksid need üksteisele täiendavat mõju avaldada. Kuna lähenedes kasvavad objektid kiirenevalt võib nende proportsionaalseks saamiseks vaja minna rakke, mis ühendaksid neid mõõtusid tuvastavaid rakke.

Bioloogias võib see kahepoolne ühendus kujuneda, kui algselt ühendusi loonud ajukoore alad jätsid alles piirkonnad, mis olid samaaegselt aktiivsed neuroni eri otstes. Elektroonikas saab kaootilise ühendamise järel ükshaaval stimuleerida retseptsiivvälju ja kontrollida millised aktiveerivad õigeid retseptsiivvälju kõrvalrajal.

Visuaalse info kontsentreerumisel järjest vähematele rakkudele läheneks see somatosensoorsele koorele, mis võib sarnaselt kontsentreeruvaid signaale visuaalsetele aladele vastu saata.

Näiteks lendavad putukad muudavad tihti lennusuunda ja aeglasemal toitu otsival lennul kõiguvad nad tihedalt küljelt küljele. Palvetajaritsikad kõigutavad ennast küljelt küljele, mis võib samuti lähemal olevat kergemini eristatavaks teha. Sellisel juhul ei ole vaja teada ümber olevate asjade suuruseid mälu järgi ning ka väga hägusel nägemisel on distantsid ja mõõdud enda liikumise järgi tuvastatavad.

Selgroogsetel on nn. grid rakud, mis reageerivad liikumisel iga kindla distantsi läbimisel. Nende puhul peaks olema kaasatud keskkõrvast tulnud signaalid ortoliitorganitelt ja poolringkanalitest. Esimene saab tuvastada pea liikumise kiirust liikumise ajal ja poolringkanalid tuvastaks pöördumist. Need keskkõrva organid töötavad peaaegu pidevalt ning muudavad pea liigutamisel oma töösagedust. Nende sageduste kombineerimisel ümbruses nähtuga võib osaliselt juba mälu järgi teada kui suured on ümbritsevad objektid. Suurema kiirendustunde ajal peaks kõik grid rakud kiiremini töötama, mistõttu võib piisavaks olla kiirendussignaalide kombineerumine vaateväljas olevaid objekte tuvastavate rakkudega.

Somatosensoorsest frontaalse korteksini

Puudutus- ja venitusretseptorid saadavad signaale sõltuvalt kogetust kitsalt vastavale retseptsiivväljale. Sarnaselt ümbrusekaardile toimub edasi signaalide kontsentreerumine, mis jätkub analoogselt prefrontaalse korteksini. Esialgu jõuavad kombineeruda visuaalsed ja somatosensoorsed signaalid, kus kehaosadest tulevad kitsalt tuntavad signaalid kombineeruvad nähtuga sellest, millises asendis on keha vastavate tajude summaga. Erinevate meeleelundite kombineerumine nelikküngastel võib samuti tugevalt lihtsustada kehataju ja nähtu seostamisel. Motoorsetel aladel olevad rakud võivad saada signaale somatosensoorsetelt rakkudelt. Erinevate asendite puhul on erinevad sensoorsed alad aktiivsemad ning sellest sõltub, millised motoorsed alad saavad nende kontsentreerumisel kõige rohkem signaale. Tõenäoliselt on visuaalsed signaalid kaasatud motoorsetel aladel. Kuna parietaalsagar ja premotoorne korteks mõlemad tekitavad stimuleerimisel tahet liigutada peaks olema nende alade vahel ühendusi. Võimalik, et visualiseerides soovitud asendit parietaalsagaral aktiveeruvad tugevaimalt selleks vajalikud motoorsed alad signaalide kontsentreerumise järel.

Motoorsed signaalid ise on võimendatud või blokeeritud emotsionaalse poolt. Ajus on üheks liikumapanijaks dopamiin ja peatajaks atsetüülkoliin. Frontaalsagarasse jääb osaliselt või täielikult mitmeid emotsioonide peale aktiveeruvaid alasid ning nendest pärinevad signaalid motoorsetele aladele võivad olla viimasteks otsustajateks liigutuste valimisel.
Kui protsessori motoorsed alad on kahepoolselt ühenduses juppidega, mis aktiveeruvad otsitu või välditava tajul, siis kui esimene saadab stimuleerivaid signaale nendele aladele, mis esinesid samaaegselt sensoorsega otsitu tuvastamisega, saaks see stimuleerivaid signaale samadele motoorsetele aladele tagasi saates neid tugevamalt aktiveerida. Negatiivse tajul võib see osa saata signaale aktiivsust langetavaid signaale liigutajatele, mis põhjustaks ebameeldivale lähenemist. Samas võivad need saata stimuleerivaid signaale kõigile teistele motoorsetele aladele eemaldumise kiirendamiseks.

Basaalganglia ja väikeaju

Basaalganglia ja väikeaju laadsete osade olemasolu annaks protsessorile veidi sarnasust bioloogiliste olenditega ning ka need võivad aidata liigutusi emotsioonide poolt kontrollida. Basaalganglia reguleerib taalamuse aktiivsust saades signaale üle kogu ajukoore mõjutades sellega stimuleerivalt või inhibeerivalt närvisüsteemi eri osasid. Võimetus liikuda võib tekkida ka basaalganglia kahjustamisel (globus pallidus'e välise segmendi kahjustus) ning samuti on võimalik kontrollimatute liigutuste teke teiste kohtade kahjustamisel.
Kõrvaliste alade ühenduste või mõjutuse tõendiks selle sees võib olla see, et kiirema mõtlemise korral (järjest eri stseene kujutledes või kiiresti lauseid moodustades) lähevad ka liigutused kiiremaks ja rahutumaks.

Basaalganglia aitab vähemalt liikumisel vastavatel aladel saada nii aktiivseks, et saaks toimuda liigutus kuid selle lisaaktiivsuse kustutajaks võib olla väikeaju. Sellel olev ajukoor on spetsialiseerunud ainult sisendinfo kustutamisele ning selle kahjustamisel tekivad tasakaaluhäired ning raskused keskendumisel ja tähelepanus. Suurim info summutamine väikeaju poolt peaks toimuma suurima ajukoore aktiivsuse korral, mis esineb tõenäolisemalt liigutamisel, otsustamisel või teadvustamisel.
Mida kiiremini käib liikumine ja mõtlemine seda kiiremini peaks toimuma ka vanade signaalide blokeerimine. Mida rutem käitumiseni jõuab seda rutem hakkab uus selline töötsükkel, kus basaalganglia mõjub käitumiseks vajaliku aktiivsuse andjana ja väikeaju eelnevate käskude summutajana.

Vanade signaalide kustutamine peaks vajalik olema ka elektroonikas, sest tasakaalu vajaval olendil võib takistavaks olla viimase paari sekundi kehataju liigne mälus püsimine ning samuti viimaste lihaskäskude liigne säilimine, kuigi see kustutamine ei tohiks olla piisav nõrkuse tekitamiseks või mõtteprotsesside blokeerimiseks. Tõenäoliselt põhjustaks väikeaju laadse koha üleaktiivsus kanepi või luulusalvei mõjule sarnast jäikust või keskendumisraskuseid.

Nende kahe koostöö võib aidata mõtlemist ja tähelepanu sellega, et sundides ennast tajuma ühte objekti või mälestust, siis aetakse selle tajuks vajalikud alad nii aktiivseks, et väikeaju hakkaks hajusalt kogu ajukoore aktiivsust vähendama. Paremini säilib selle tulemusel tugevamalt tajutu ja paari sekundilise keskendumisega on lihtne ka lahtiste silmadega nõrgestada teadlikkust silme ees olevast.

Samas peaks selline keskendumine automaatselt üle minema ümbruse teadvustamisele kui ootamatult peaks vaateväljas suurt aktiivsust tekkima, kõlaks tugev heli või oleks tunda kehakontakti.

Käitumisest

Käitumise peamiseks mõjutajaks on mälu. Kui mälus on signaalide kontsentreerumise tõttu jõutud selleni, et üksikrakud saavad signaale olukordadest koos kaasnenud liigutustest ja emotsionaalsetest olekutest, siis peaks nägema tuttavasse olukorda sattudes ettearvatavat käitumist.

Mingi versioon headest ja ebameeldivatest tajudest paistab vajalikuna isegi kui peaks teadvusetule protsessorikogumile lisama kaks signaalitekitajat, millest ühe puhul on sisse programmeeritud vajadus käitumisega aktiivsust minimaliseerida vältimisega ja teisel juhul suurendada lähenemisega, mis "meeldivussignaali" veelgi tõstaks. Keskkonnas olles aktiveeruvad sellega seostuvad käitumisviisid.

Kui mälu on piisavalt püsiv ja toimiv, siis saab varasema aktiivsuse salvestusi analüüsida arvutiga, mis otsiks samaaegselt erinevatel aladel esinenud mustreid ning leida olukorra ajal järjepidevamaid reaktsioone tõstes nende rakkude aktiivsust kontsentratsiooniradades nõrgestades samas signaale, mis harva koos esinesid.

Mõtlemises eelistada selliseid mõttekäike, mida suudetakse mälu järgi jätkata nii, et suudaks mõttes hetkeolekust ja sihtmärkolekuni saamiseks vajaliku läbi mõelda. Planeerimisalad peaks olema piisavalt suured, et igas olukorras suudaks korraga arvestada kiiresti tekkinud edasiste valikute vahel. Näiteks liikumisel tekiks igas kohas kerge valik hetkel võimalike liigutuste vahel, millest parima poolt valida. Kui mingi valik on minevikus soovitu saamist takistanud, siis vältida seda. Kui edasi ei oska mõelda, siis halvendada enesetunnet, kuid mõelda energiliselt edasi, kui hetkeolukord on selleks piisavalt soovimatu.

Arenevale käitumisele võib kaasa aidata minimaalse psühholoogilise ja füüsilise aktiivsuse olemasolu sarnaselt inimestega, mis ajaks neid pidevalt uusi ja meeldivamaid kogemusi otsima.

Järjepideval tajul meenub sellega seostuv ning see peaks kehtima nii ruumi või "emotsiooni" tajul. Hoides ruumiga seostuvaid stseene tähelepanus meenub seal juhtunu. "Emotsiooni" olemasolu puhul peaks meenuma kõik mis põhjustas selle taju sh. isikud, olukorrad ja mälestused enda lõbusamatest aegadest. Inimeste puhul on tavaline, et hetkeemotsiooni järgi meenuvad ka vastava emotsionaalse tooniga mälestused kergemini, mistõttu heatujuliselt meenuvad head olukorrad ja reaalsus paistab meeldivana, kuid samas võivad nad samal päeval tekkinud halva elamuse tõttu näha/kirjeldada reaalsust läbi ebameeldivate mälestuste ja mõtete.

Käitumine valitakse varasemate positiivsete ja negatiivsete mälestuste najal ning tõenäoliselt on need mälestuste ja keskkonna mitmekülgsuse tõttu juba varajasest arengufaasist alates tihti konkurentsis. Hetkel oluliseimana paistev neist saab käitumist domineeriva mõjukuse. Kui iga teo järel väikeajuga ülejäänud tajusid hetkeliselt nõrgestada hoitakse nende mõju liigutustes piiratuna, kuid pikema aja jooksul võivad teised tekkinud tegutsemisplaanid harvematel hetkedel domineerida.

Kui see mõtleb liiga palju luues palju järeldusi piisava õppimiseta, siis teeks ka arvuti sarnaselt inimesega järjest kuhjuvaid vigu.

Kui selle aktiivsus tõuseb aktiivsemas keskkonnas olles (tervikut stimuleerivad alad saavad hajusalt signaale kõigilt aladelt), siis kehtib see ka "emotsionaalsete" alade puhul. Tõenäoliselt peaks sellises olukorras tõstma eelistatavalt meeldivale enesetundele vastavate alade aktiivsust, kui peaks tekkima vältiv reaktsioon aktiivsema suhtes. Samas peaks seda piirama, kui hakatakse liigselt riske otsima.

Aktiivsuse tõusuga infoküllasemases keskkonnas peaks tekkima ka midagi sotsiaalse käitumise laadset kuna elutu mööbli vahel on tõenäolisemalt emotsioonitu olek, kui elusolendiga koos olles. Kui teisega seoses meenub negatiivseid kogemusi tekib vältivam käitumine kuid nende puudusel nagu näiteks noortel imetajatel võib esialgu olla heatujulisem ja julgem käitumine.
Sotsiaalse käitumise arendamisel võib anda sensoorse katte, mis reageerib inimese või teise endalaadse kontaktil signaale, mida tõlgendatakse positiivse emotsioonina ja liiga järsku kontakti ebameeldivana. Sellisel juhul võib saada soodustada arvestava käitumise kujundamist, sest kui kõik isendid otsiksid kontakti ja ebameeldiva tekitamisel hakatakse teda vältima, siis tuleb välja mõelda uusi käitumisviise, millega ei meenu teise eest põgenemist.
Teiste käitumise nägemine peaks veidi meenutama ka enda emotsioone, kui kõikidel emotsionaalsetel seisunditel oleks samad motoorsed või auditoorsed vastused igal isendil.

Sarnaselt elusolenditega võib kujuneda erinev suhtumine inimestesse sõltuvalt nendega seostuvatest mälestustest. Kui keegi on põhjustanud positiivse saamist juuresolekuga, siis tõenäoliselt tekib tema tajul soov ka ligi minna. Kui keegi põhjustas eelnevalt negatiivseid tajusid, siis võib tekkida soov eemalduda või teist eemale ajada. Ebameeldiva põhjustamine võib väljenduda agressiivsusega kasutades võimalusel sõnu ja lauseid, mis põhjustasid mälu järgi inimese eemaldumist ütlejast või katsega põhjustada valu, kui füsioloogiast parem arusaam tekib. Agressiivsust saaks võib-olla vältida meeldivama käitumisega või eraldi protsessoritega, mis otsiks sensoorsetelt aladelt märke inimese tajust, misjärel need saaksid piirata mälu ning liikumis- või otsustusvõimet. Kindlama vastumeetmena tasuks vältida raskete ja inimestele ohtlikute kehade kontrolli andmist sellisele protsessorile.

21.11.2010 lisa
Kuna mu töökus ja aeg on piiratud proovin uurida selliseid teemasid, et minimaalse õppimisega saaks maksimaalsete tulemusteni.

Nagu alati mõtlesin kuidas võiksid lihtsate stereotüüpiliste funktsioonidega neuronid üheskoos mingit funktsiooni täita. Võimalike lahenduste leidmisel püüan mõelda nagu õppejõudude seminaridel, kus peaaegu iga väite ähmasema puhul küsitakse näiteks kuidas see täpsemalt käib või miks nii arvati. Selliste küsimuste esitlustega endale muutusid hüpoteesid tasapisi konkreetsemaks ja kasutuskõlbulikumaks, kuid ilmselt ei korranud ma seda protsessi igas asjas väga põhjalikult. Siiski paistab see lihtne kriitiline küsitavuste otsimine ühe parema hüpoteeside edasi arendajana. Mälu puhul paistis see lähedal sellele, et saaks juba inseneridele konkreetseid juhiseid anda kuid teiste teemade puhul jäi see rohkem ähmasemaks.

Kõiki üldprotsesse oli alguses raske mõttes kujutleda, kuid see läks kiiresti lihtsamaks. Tuttavaid disaine saab kergete variatsioonidega kujutleda vähem kui sekundiga ja nende variatsioonide proovimine on üks suurem ideid andev protsess.

Viimasel paaril kuul on hakanud siinse artikli alaosade üle mõtlemine andma üllatavalt palju ideid inimpsühholoogiast.

Peegeldav disain

Sensoorne ja motoorne korteks peegelduvad asukoha poolest mõlemal pool tsentraalvagu, kuid ka sellest kaugemal asuvad alad peegeldavad sarnaselt. Silmi kontrollivad silmaväljad asuvad otsmiku ja kukla juures sarnasel kaugusel poolkerade vahest. Kõne arusaamises ja tekitamises osalevad alad (Broca ja Wernice alad) asuvad samuti sarnase kaugusega tsentraalvaost.

Kõik ühendused ei ole kontsentreerumiseks ja osad võivad paralleelselt ühendada kaugeid alasid nagu näiteks kukla ja otsmiku vahel. Osad nende vahel asuvad rakud saavad muutuda tundlikumaks, kui vahendati tihedamalt signaale.

Kui mõlemal pool asuvad distantsile reageerivad rakud peaks nendel olema otseseid või kaudseid ühendusi ka kehataju või liigutamise rakkudega. Vabaolekus võivad frontaalsagaral motoorsed alad aktiveeruda järk järgult kuni tekib liigutus. Need võivad tugevneda hetkeasendile toetudes kasvades hetkeasendit põhjustanud rakkudest ühtlaselt laiali. Kui motoorselt alalt summutada plaanitavad liigutused, mis ümbruskaardi järgi kattuvad objektitajuga, siis jäävad motoorsel koorel aktiivsemaks kõikides teistes suundades liigutavad rakud. Liigutuste planeerimisel suudab aju keha arvestada ümbrusega ilma, et peaks sellele pikalt mõtlema ning seda paistab ka putukatel. Kui igas sekundis mitu korda tekitada plaanitavate liigutuste läbi mängimist, siis peaks liikudes suutma soovimatuid kokkupõrkeid vältida. Nii saab luua mõttelise navigatsiooniruumi, mis vähendab tahet takistuste suunas liikuda. Samas tahte olemasolul võib liikuda ka tajutu suunas, kui näiteks eesmärgiks on seda katsuda või kui ei paista liigse takistusena. See võib tuleneda dopamiinilaadse toime esinemist aladel, millel objektitaju võis aktiivsuse maha suruda.

Rakulisemal tasandil võib automaatne ümbruse vältimine toimuda sellega, et millegi taju korral tekitab see kõrgesageduslikumat tegevust, mis põhjustab selle piirkonna tuimenemist signaali suhtes näiteks neurotransmitterite ammendumise ja inhibeerivate ainete vabanemisega. Soovitud liigutuse algatamisel põhjustavad tahte poolt kontrollitud alad uue neurotransmitteri vabanemist, mille suhtes pole veel tekkinud tuimust.

Parietaalsagaralt oimusagara poole minevad signaalid lähevad mälestuste moodustamiseks vajalikku kohta ning hetkeaktiivsus peaks sellest jätma sisendinfost sõltuva aktiivsusmustri, kus kindlad alad on hetkel aktiivsemad. Teiselpool tsentraalvagu võib samuti pea külje pool olla frontaalsagara ala, mis saaks ühe peegeldunud koopia sellest atiivsusmustrist. Võimalik, et frontaalsagaral saaks vastavad alad vähem signaale ja nende sisu ei muutu nii ruttu. Kuna frontaalsagar kontrollib kõiki käitumist ja liikumist võivad need mäluliiklust salvestavad otsmiku alad säilitada hiljuti korduvalt läbi tehtud mõtteprotsesse ja liigutusi LTP abil.
Järjepidevamalt tajutu teeb otsuseid mõjutavad rakud tundlikumaks ning kui nende vahel peaks stimuleerivaid ühendusi olema saaks luua automaatsemalt käitumist kujundavate rakkude ühendusvõrgustikku, mis kindla sensoorse info saamisel põhjustab sellele olukorrale tavaliseimat käitumist teiste soovide puudumisel.

Parietaalsagara inferioorsel parietaalsel loobulil paistab olulist rolli mõttes kujutlemise üle sh. peast arvutamisel. Sellest vastavale frontaalsele alale minevad ühendused võivad panustada ümbrusekaardi loomisel, mis mahutab inimestel ringi liikumise korral kergesti mitme ruumi jagu vaateid ja kehaasendeid ning mis suudab sekundi murdosaga ettekavatsetud rännaku järgmise olulise koha leida.

Kergeks lisatõendina peegeldava disaini poolt leidsin 1, 2 fMRI salvestust, mis olid ka ainsad omalaadsed, mida leidsin. Tugevaim mõõdetav signaal tekib fMRI's mõned sekundit pärast aktiivsuse tõusu, mistõttu näidatud aktiivsus näitab viimase paari sekundi taguseid aktiivsushoogusid. Poolkerade vahel paistab selget mustrite peegeldumist kuid õrnalt paistab seda peegeldust ka kukla ja otsmikualade vahel. Teisel juhul on peegelduvad mustrid erinevama kuju ja suurusega ning otsmikupoolses osas tekkinud aktiivsuslaigud paistavad kuklapoolsetest väiksemad.

28.11.2010 lisa

Kuna neuronid on väga stereotüüpilise käitumisega proovisin leitud arusaadavamaid disaine ka teiste funktsioonidega aladel. Neuronid üksi on väga lollid ning kui õnnestub mõelda kuidas need suudaksid midagi mälu või navigatsiooni jaoks vajalikku ära teha, siis tasub proovida neid disaine ka teiste funktsioonide taustal mõelda.
Mälu kohta õpitu sai keskseks aluseks edasistele mõtetele nagu distantsikaart ja sõnade eristamiseks vajalik.

Tasub mõelda, kuidas ise midagi analoogset luua. Reaalsuse uurimine imitatsioonide loomise eesmärgil peaks sobima reaalsete korrapärade leidmiseks, sest kui saab leida ühe põhjaliku ning järjepidevamalt kehtiva lahenduse peaks vastus olema lähedal tõele.
Reaalsuses toimuvad protsessid ei paista nii vabana, et neil saaks olla suurel hulgal alahoidvaid mehhanisme. Aatomite koospüsimise ning keemilise reaktsiooni toimumise põhjuseid peaks mõlemal juhul olema üksikuid ning tõenäoliselt ei saa kriitilise lähenemisega ning kõiki teadaolevaid kompenente arvestades luua palju erinevaid teaduslikumalt ettevaatlikke selgitusi. Hüpoteeside loomisel tasub proovida erinevaid selgitusi kõiki teadaolevaid komponente arvestades ning lasta neil evolutsiooniliselt konkureerida jättes kõrvale vähem konkreetseid selgitusi pakkuvaid kohti ning ka neid, mis suudavad vähemaid komponente arvesse võtta.

Ka närvisüsteemis või elektroonilises protsessoris saaks reaalsuse tundmaõppimisel rohkem arvestada selgitavate mälestustega, mis võtaks kõik olulised osad arvesse ning mis suudaks läbi mängida konkreetsed seosed.
Kui tehisprotsessori "mälurakud" (koht, mis aktiveerub järjepidevalt ainult sõna, pildi või lihtsa mõiste nagu ringis liikumine tajul) oleks arvutiga ühenduses võib selle reaalsustaju üle kontrollida erinevate mäluobjekte sisaldavate rakkude vaheliste ühendusmustrite järgi. Tõenäoliselt oleks sellel raske kasutada infot, mida see ei suudaks teiste mälestustega seostada ning see võib varajasel õpetamisel põhjustada ununemist. Kui osatakse rohkemate asjadega seostada peaks sagenema see, kui tihti sellele mõeldakse ning kui tugevalt seda mõttemaailmaga seotakse.

1. veebruar 2012 lisa

Atsetüülkoliin vs dopamiin

Siin teemas on eelduseks, et atsetüülkoliin ei lase aktiivsusel ajukoorel kaugele lekkida ja dopamiin võimendaks aktiivsuse levikut naaberalale.


Atsetüülkoliin võib lisada väsimust eeldades, et samad neuronid ei suuda kaua tööd teha. Kui aktiivsus püsib rangelt samades piirides langeb millalgi nende aktiivsus kuni mõtlemine läheb raskeks. Dopamiini ühelt asjalt teisele viiv mõju aitaks aktiivsena püsida, sest protsessidega saavad tegeleda järjest uued alad, kus on sama info varukoopiana olemas. Aktiivsuse voolamine lisab ka seda, et tähelepanu liigub probleemidelt kergesti uute mõtete juurde. See tähelepanu liikumine võib toimuda enda liigutamisel näiteks tantsides või millegi tähelepanu nõudvaga tegelemisel nagu mängud, lugemine, muusika või kudumine.
Sarnasel põhjusel võivad elusolendid (lapsed ja lemmikloomad) juuresolekuga muresid hajutada, sest ettearvamatu käitumisega ja hooldajale ohutu olend viib mõtted mujale.


Pingetaju mitmeotstarbelisus

Üks asi, mida rahustite mõjuga on tunda on paljude äärmiselt erinevate enesetunnete sõltuvus pingetundest.
Näiteks pregabaliin, alprasolaam ja isegi antipsühhootikumid aitavad küll magada aga need kaotavad samas seisundis suure osa unisustundest. Kui ma olen neid pikalt tarbinud ja teen pausi, siis tekib umbes päevaks füüsiline ja psüühhiline pingetunne koos tugeva unisustundega.

Ühe võimaliku rõhu/pingetajust sõltuva tundena paistab orgasm ja sellele eelnevad tajud. Pregabaliini mõjul kaob kehast ja psüühhikast rõhutunne ning orgasmid on raskemini saavutatavad ja vähem tunda (GABA agonistiga pole seda märganud). Kui pregabaliini suurema kasutamise järel järsult pausi alustada, siis tekib pidev ebamäärane füüsiline ja psüühhiline sisepinge, mis ajab ebameeldivad pinged ebameeldivamaks kuid samas muutub ka orgasm ja sellele eelnev intentsiivsemaks ning elevus läheb mõnusamaks.
Võib-olla on oluliseks genitaalide vererõhk, sest pregabaliin nõrgestab erektsioone ning impotentsuse vastu mõjuvate ainetega kirjeldatakse vahel tugevamaid orgasme. Orgasmi saavutamine eeldab mõlemal sool kerget rütmilist surve muutmist genitaalides ning orgasmi eel on tavaliseks kui hingatakse sisse ja hoitakse hinge kinni samaaegselt kõhulihaseid pingutades, mis võimendab kogu sisikonna survetaju.

Orgasmi ajal toimuvad lihaste kokkutõmbed saavad samuti survetaju lisada.



Reboksetiin tekitas mul sisepinge tunnet ning ühe omadusena põhjustas see orgasmist sõltumatuid ejakulatsioone. Hiljem leidsin seksuaalnärvisüsteemiga seoses, et ejakulatsioone vahendab sümpateetilise närvisüsteemi poolt kontrollitud selgroonärvi osa ning reboksetiin on sümpateetilist närvisüsteemi aktiveeriv. 

Siiski õpetas see aine, et orgasmitunnet ei pea tekkima ejakulatsiooniks kuigi ettevaatliku rütmiga sai orgasmi ja ejakulatsiooni samaaegseks ning orgasmid olid kuidagi intentsiivsemad. Esimesel korral oli üllatav, kui video polnud veel huvitavaks läinud ning vähem kui 10 sekundilise stimulatsiooni järel tundsin ettehoiatuseta, et ejakulatsioonilihased hakkasid tööle.

Seoses taustpinge rollile võivad suguhormoonid lisada motivatsiooni paaritumiseks adrenaliini, dopamiini ja serotoniini toodangu suurendamisel, msi põhjustaks intentsiivsemaid emotsioone ja tõenäoliselt ka seksuaaltajusid.

Vähemalt üks seksuaalkäitumises ja paaride moodustamises osalev aine vasopressiin tõstab vererõhku, mis lisab samuti sisepinge tunnet ja tõenäoliselt soovi pääseda sellest pingest seksiga.

Naermisel võib surve-venituse teke kopsudes analoogselt emotsioonide intentsiivsust mõjutada. 

Kalduvus kindlat aktiivsust omada

Neuronid püüavad oma aktiivsust kindlates vahemikes hoida nagu võib demonstreerida võõrutusnähtustega psühhotroopsete ainete korral või kroonilise valu ja lihaspingega selgroovigastuse korral.

Ajus moodustavad primaarsed sensoorsed alad umbes veerandi ajukoore pindalast ning nendest voolab aktiivsus edasi vahepealsetele aladele.


Visuaalse korteksi puhul esineb paljude kõrvuti asuvate kuid 180 kraadi pöörduvate vaatevälja koopiate esinemist. Iga järgneva sellise koopia puhul on detailsus madalam ja primaarsest visuaalsest korteksist kaugeimad koopiad võivad omada rakke, mis saavad signaale kogu vaateväljalt.


Sellises 180 pöörduvate koopiate iseeneslikus kujunemises võib osaleda lihtsalt üksikrakkude vajadus olla sobivalt aktiivne. Taustaks võib eeldada, et üleaktiivsus lagundab neuroni jätked kui need kasvavad liiga aktiivsesse kohta ja mitteaktiivsed rakud eritavad aineid, mis põhjustaks aksonite kasvu nende suunas. Akson võib vähemalt jäsemetes kasvada ~1 mm päevas. 

Võimalik, et umbes sünni ajaks on primaarsed sensoorsed ja motoorsed alad välja kujunenud kuid mitte järgnevad koopiad nendes aladest. Kui elu alguses hakkavad sensoorsed neuronid tööle, siis hakkavad nende aksonid otsima rakke, millega ühendust tekitada kuid lähinaabruses olevad primaarse sensoorse korteksi rakud on liiga aktiivsed selle ühenduse tekitamiseks. 

Samas nad saaks kasvatada ühenduse kaugemate seni kasutamata neuronitega tehes need liiga aktiivseks, et edaspidi saaks uus neuron nendega ühenduse kasvatada. Järgmisena jõuaks kaugemale kasutamata aladele veidi rohkem primaarse korteksi keskel olevad rakud, mis ühenduvad järgnevate neuronitega jne. kuni primaarse korteksi kõrvale tekib 180 kraadiselt ümberpööratud koopia sellest alast kuid mille detailsus on tõenäoliselt väiksem.
Kui toimub vigastus, mis kaotab aktiivsust mingil ajukoore osal või ei kasuta indiviid seda, siis võib see hakata aksoneid omakorda enda suunas "meelitama".

Aja jooksul saab seni kasutamata ajukoor kasvada täis erineva detailsusega koopiaid vaateväljadest, mida saaks kasutada näiteks korraga mitme stseeni võrdlemiseks või erinevate asjade järjest ette kujutamiseks.

Tähelepanu jaoks võib see olla kasulik distantside automaatseks eristamiseks kui suured objektid suudavad aktiveerida madala detailsusega vaatevälja koopial olevaid rakke, mis vajavad võib-olla tuhandete primaarsete neuronite aktiveerumist enne kui need suudavad ise aktiivseks minna.

Lühimälus (sealhulgas jutu kuulmises ja liikumise mäletamises) võivad sellised piltide koopiad mäletada minevikus kogetud stseene, mis kopeeruvad aeglaselt järjest udusema vaatevälja koopia peale kuid selle infovooluga risti võib asuda omamoodi poolsensoorne korteks, mis suudab kõiki neid pilte rivis näha ning ajaliselt või suunaliselt soovitud suunas läbi mängida.
Sellised "kõrvalt" vaatlevad signaalirajad võivad samuti kopeerumisega tekkida.


Motoorsel korteksil (kui kehtivad samad osad nagu eelnevas lühimälu lõigus) võib see aidata lihtsaid rütmilisi liigutusi korduvalt läbi viia. 

Ülal nähtav suvaline ruut peaks sisaldama siis mingi 2D tasapinnal toimuvat liikumise käsku. Näiteks kui primaarne motoorne korteks oleks ülal vasaku nurga ruudus ning A ja C aktiveerumine tähendaks linnul või putukal tiivad üles käsku ning D ja B tiivad alla käsku. 

Eeldades, et ülemine ruutude rida sisaldab lihaskäske ja alumine rida poolvisuaalset aimdust kuidas need välja näevad, saab kujutluses joonistada läbi nende koopiate kõik ettekavatsetud liigutused ja seejärel valida nende sooritamise kiirus sellega kui ruttu nende tähelepanu üle libistada. Kui see libistamine oli sellise kiirusega, et sekundis saab tiibu 5 korda üles-alla (või muid lihaseid edasi tagasi liigutada), siis see pooleldi nähtav liikumisplaan saadetakse premotoorsele korteksile, kus need sõidavad alati automaatselt mingi kindla tempoga lihaste kontrollijate suunas ning püsides ringluses kuni muudetakse otsust või miski vahele segab. Lihtsama hüpoteesi korral toimus putukal planeerimine 10x2 pikslise nägemisega kus 2 piksline alaosa määrab tiibade koordinaadid (1=tiib sellel küljel üles ning 0=tiib küljel alla) ning otsustati käske liigutada 1 piksli võrra 10 pikslit sekundis. Primaarne motoorne ala, mis liigutusi reaalselt tekitab oleks lendamise jaoks 2 piksline saades korraga 2 piksliseid käskluste kombinatsioone, mis sellest läbi voolavad.
Iga konkreetse lihase jaoks võib olla oma signaaliringlus, mis võimaldab jäsemetel korduvalt sama asja teha nagu näiteks kõndimisel ning energilisus lisab ringluse kiirust.

Kolumnid mälus ja tähelepanus


Kolumnitega mõtlen siis teemas üheskoos aktiveeruvaid rakke, mille täpsem kuju võib olla ükskõik milline.

Lihtsaim mälu laadne moodustis, mida ma mõtlesin, koosneb vähemalt kolmest eri rakutüübist. Mustalt tähistatud rakud aktiveeruvad koos kuid igaüks neist võib saada signaale eraldi rakkudelt ning olla eri aktiivsusega naaberrakkude jaoks. Mustad rakud on inhibeerivad naabruses olevatele punaselt tähistatud samuti inhibeerivatele rakkudele, mis omakorda inhibeerivad siniselt tähistatud stimuleerivat rakku. Sellel sinisel rakul (mis stimuleerib kindlat musta rakku) võib olla teda stimuleeriv rakk kuid põhimõtteliselt võib esimene sensoorne neuron olla sinise raku rollis.


Mälestuse ja tähelepanu eelses seisundis on kõige aktiivsemad punased rakud, mis summutavad siniste aktiivsust. Kui kogetakse stiimulit näiteks ainult ülemise sinise raku kohas, siis stimuleerib see ühte musta rakku, mis ringiga teda ennast reguleerib. Saanud stiimuli läheb ülemine must rakk aktiivsemaks ja hakkab summutama punast rakku, mistõttu inhibeeritakse ülemist sinist rakku suhteliselt vähem kui alumist sinist igal kolumnit läbiva laine korral. 


Eelmises lõigus kirjeldatud võib toimuda kõikide närvisüsteemi ajaskaalade ja distantside puhul. Näiteks kui kõik 3 rakutüüpi asuvad primaarses visuaalses korteksis ja taastuvad stiimuli puudusel sekundiga, siis võivad need toimida taustvirvenduse eemaldajana jättes sinistele põhiliselt selle aktiivsuse, mida oli neil rohkematel ajamomentidel ning võimaldades stiimuli kadumisel seda mõnda aega silme ees näha. Erinevad sinised rakud võivad olla eri värvi- ja ereduse signaale vahendavad sama vaatevälja punkti jaoks.


Natuke suuremad kolumnid võivad kümnete pikslite suuruseid laike või pilte mäletada ning osaleda liikumise tajus.

Suuremas skaalas võib kolumn asuda hippokampuse läheduses (või frontaalsagaral kui kolumn mäletab lihtsalt millele keskenduda hetkel) ning sinised sensoorsel korteksil. Punased võivad olla lihtsalt üleaktiivsust vähendavad kohalikud inhibeerijad, mida saab meenutamisel ajutiselt välja lülitada. Pikaajalises mälus piisab kui ainult osad kolumni rakud muutuvad kergemini stimuleeritavaks teistsuguse geeniekspressiooni tõttu, mis võib nädalaid püsida.

Liikumise tajus võib abistada see, kui see kolumn aktiveerub alates ühest otsast levides läbi eri kihtide ning igas kihis on salvestatud millegi asukoht vastaval ajamomendil. Kui kolumn on silindri kujuline ja selle ümber on sadu rakke (näiteks 10 ajamomendi jaoks ja vähemalt 10 rakuline mälupilt horisontaaltasapinnal iga momendi jaoks). Kui mälus on objekti tiirlemine või liikumine, siis põhjustab kolumnit läbiv aktiivsuslaine suhteliselt suuremat aktiivsust vastavalt uues kohas kus inhibeeriva neuroni mõju ajutine kadumine tekitab midagi nägemise lähedast. 

Kolumnid võivad toimida võtit ootava lukuna, millest ei pääse aktiivsus ühest otsast teise, kui vahepealne ei ole piisava aktiivsusega. Põhierinevus eelnevast on lihtsalt see, et kohalikud inhibeerivad rakud võivad kolumni rakud põhjalikult vaigistada. Näiteks kolumnis on salvestatud 4 täheline sõna ja aktiivsus levib ühest otsast teise. Selle ümber on sinised rakud, mis igaüks saab signaale kindlalt häälitsuselt või tähelt. 4 tähelise tähelepanu või lühimälu korral võivad kõik võimalikud häälitsused kolumni sisu üle salvestada kuid konkreetse mälestuse puhul võivad ainult kindlaid häälitsusi vahendavad rakud kolumnit aktiveerida. Punased inhibeerijad on mingi lisaharuga ühte kolumni rakku inhibeerivad ning kui õige häälitsus ei aktiveeri seda kolumni rakku, siis on kohalik inhibitsioon piisav, et aktiivsuse levik üldse peatada. Kui piisavalt suur proportsioon kolumni rakkudest sai stimulatsiooni, siis aktiveeruvad nendega ühenduses olevad mälupildid, mis omakorda sõltusid suurte hajusalt stimuleerivate rakkude aktiivsusest (iga järgnev kolumni rakk lisab veidi aktiivsust kindlat mälestust meelde toovale rakule). Mälu aktiveeriv rakk võis olla kolumni teises otsas ning saada hajusalt signaale kõigilt lähinaabritelt ning mida lähemale aktiivsus jõudis levida, seda rohkem mõju sellele rakule avaldatakse.   

Osad kolumnid võivad tegeleda biokellana. Ööpäevase biokellana töötavad rakud toodavad kindla rütmiga eri aineid, mis mõjuvad neile ja teistele inhibeerivalt või stimuleerivalt. Mõni kolumn võib hinnata tõenäolist kellaaega omades sinise raku rollis neuroneid, mis aktiveeruvad ainult endas toodetud ainete mõjul ning täiendavalt ühendusi kolumnitega, mis püüavad salvestada samaaegselt kõigi neurotransmitterite koguseid sellel ajal. Näiteks kui on palju ööpäeva biokella kolumneid, mis aktiveeruvad veidi erineval kellaajal muutliku geeniekspressiooni tõttu ja iga kolumnitüüp oleks aktiivne veidi erineval kellaajal. Ajast sõltuvad mälestuste nagu näiteks söögiisu, energilisus või aktiivsustaseme kolumnid oleks reguleeritud biokella kolumnitega mis võivad moodustada näiteks 50% selle sisendsignaalidest ning kui kell pole õige, siis ei tule ka mälestus nii kergesti meelde. Biokell võib põhimõtteliselt olla igal eraldi kolumnil "sisse ehitatud", kui mõni seda kolumnit "võtmena" aktiveeriv neuron ootab õiget aega enne aktiveerimist ning mingil määral võib kõigil rakutüüpidel olla oma sisekell, mis määrab, kas need on sellel ajal aktiivsed või mitte.

14. 02.2012 täiendus

Üks võimalik koht asukohtade tajuks ja reflekslikeks liigutusteks võib olla taalamuses.
Taalamuse VPL tuumas on esindatud keha ja VPM tuumas pea piirkond. Pildi allikas. Sarnaselt somatosensoorse ajukoorega on jalgade signaale vahendav osa veidi skalbile lähemal kui peale vastav ala. Samuti on skalbile lähemal vaatevälja alumine pool kuklasagaral. 
Ülapildi artikli koostajad leidsid vähemalt peale vastavas alas tsütokroom oksidaasi vardaid, mis tekivad eristatavana kui piirkond kulutab naaberaladest rohkem energiat. Nende varraste orientatsioon oli otsmiku-kukla suunaga kuid need olid kohati nii lühikesed, et algasid ja lõppesid VPM piiride sees. Varda sisse jäävad rakud aktiveerusid sama kehaosa puudutusel ning neid vardaid leidus vähem selgelt VPL sees.

Kui taalamust vaadata otsmiku poolt 180 kraadi tagurpidi pööratuna, siis paistab ees kuklasagaral vaateväli, kehale vastavad alad oleks peaaegu püstiselt ning vasaku või parema kõrva signaalid jõuaks selle vaatenurga vastavalt vasakule või paremale poolele.
Somatosensoorsest tuumast kukla poole jääb osaliselt nägemises osalev pulvinar, mis on parietaalsagara korteksi (5. ja 7. ala jääb parietaalsagarale) aktiivsuseks oluline. Kehataju tuumast "taha" kukla poole jääb kõigepealt väikeajult signaale saav tuum, seejärel dopamiini signaale saav tuum ja kõige otsmiku juures ärkamist abistavat histamiini saav anterioorne tuum, mis on ühenduses mammillaarkehadega. Poolkerade sisekülje suunas jääb dorsomediaalne tuum (DM), mis on prefrontaalse korteksi signaalide üks vahenduskoht.

Võimalusena võib y telg esindada üla-alasuunda, x telg parema-vasaku sirget ja z telg kaugust vaatajast (-z võib selja tagust esindada) ning kõigi telgede ühine nullpunkt vaatleja asukohta.

Z telg tundub tõenäolisemalt otsmiku-kukla suunaga kolumnite vahendatuna. DM tuum on taalamuses heas kohas, et jälgida kus on taalamuse aktiivsemad alad. B osas tähistasin kehapoolele vastava osa musta ribaga ning DM tuum saaks jälgida kui kaugel sellest toimub aktiivsus (DM'lt võib leitu liikuda edasi mõnele visuaalsele ajukoore osale, mis seda paremini näeb). C) Kuna DM asub taalamuses ühes nurgas, siis võivad DM ühendused x ja y telje rakkudega mitte paralleelsed olla ning suuta eristada läbisegi x, y ja z telje peale jäävaid kohti. Korduvad x ja y suunad C osas tähistavad seda, et vaateväli on paljudes eri teravusega kordustes nagu ka ajukoorel, kuid taalamuses saab neid pilte omavahel tihedamalt kokku ühendada. Sama x ja y koordinaadiga punktid on ühel z sirgel. Z väärtus võib automaatselt selguda sellega, et nagu eelnevalt kirjeldatud vaatevälja koopiate paljunemise teemas kirjeldasin asub hägusemalt nägev osa kehataju vahendavale piirkonnale lähemal. Pisidetailid jääks siis rohkem pulvinari kuklapoolse otsa vahendada ning sügavamad rakud eristavad rohkem suuri muutusi.

Otse läbi kehataju (VP tuuma) toimuv nägemine näeb hästi x ja y asukohti ning sellega peaaegu 90 kraadi kõrvalt vaatav DM vaatlus jälgib rohkem kauguseid ning aitab edasi tajuda asju, mis on hetkel teada kuid millegi muu taga. 
A) keha esindatus võib sellise ruumi koordinaate arvestavas keskkonnas ühendada liikumisplaani reaalsete liikumisega. Mõlema taalamuse tuumad on omavahel mingil määral kahepoolselt ühenduses.
Liikumisel saab õige keskendumisega jäseme õigesse kohta liigutada ja veidi saaks seda teha taalamuses kui sealsed tuumad oleks piisavalt ühenduses. Näiteks tekib soov hoida käsi pea kohal või ees. Kasutades A koordinaate tekitaks keskendumine aktiivsuse vastavalt pea kohal y teljel või y teljel veidi suurema z väärtusega. Selles punktis aktiveerunud rakud hakkaks hajusalt aktiveerima kehaesindusel lähimaid motoorseid neuroneid selle korrapäraga, et mida lähedamal seda rohkem rakke proportsionaalselt aktiveerub ning piisavalt täpselt, et ühele keha või jäseme poolele keskendudes tõmbuks selle külje lihased tugevamalt kokku. Jäseme ja torso sirutumiseks peab skeleti ümber olevad lihased umbes võrdselt pingesse ajama. Kui mõttes joonistada oma kehaasend ettepoole kaldu, siis võib see taalamuses väljenduda hajusalt kehaesise z aktiveerimisega ning taha kõverdudes seljataguse -z aktiveerimisega. Paremale ja vasakule saab samuti liikuda ühel pool olevate rakkude aktiveerimisega. Kehasiseses piirkonnas nii keskendudes saab keha rohkem looteasendisse kokku tõmmata ning hajusa püstise rõnga kujutlemisel ümber keha võib kõik jäsemed sirgu ajada.

Liikumist kontrollivad rakud võivad olla valu poolt aktiveeruvad. Siis võib järsk valu seljas põhjustada kõhu ette lükkamist ja selja kumerdumist, mis liigutaks keha automaatselt seljatagusest valuallikast eemale. Kui valu või kahjulik stiimul juhtub ees pool, siis tõmbutakse rohkem looteasendisse, et keha esikülge kaitsta.

26.03.2012

 Orientatsioonirakud



Inhibeerivaid ja stimuleerivaid rakke saab tihti eristada nende väliskuju järgi kuigi on erandeid. Glutamaadiga stimuleerivad ülal siniselt tähistatud rakud on suhteliselt väheharunenud ning pikad. Inhibeerivad punaselt tähistatud GABA rakud on tavaliselt tihedamalt peaaegu kerakujuliselt harunenud ning lühikeste jätketega.

Neid kahte rakutüüpi saaks mingil määral kasutada orientatsioonide esindamiseks. Näiteks stimuleerivad peened rakud võivad sirgelt läbida vaateväljalt signaale saava osa eri suundades. Samas punktis võivad läbisegi olla kõikide suundade jaoks sirged rakud kuid üks nendest saab orientatsiooni teadvustamiseks piisavalt intentsiivselt töödata. Selle ühe valijaks võib olla mõni kerakujuline sirgemate harudega rakk nagu näiteks ülapildil rakutüüp H, mida leidub palju ajukoores. Kui GABA sisaldav rakk oleks stimuleeritud sirgest rakust väljuvate neurotransmitterite poolt, siis saaks GABA rakk oma sisu välja ajada ning kõiki selle koha rakke inhibeerida. Inhibitsioonile peab tõenäoliselt kauem vastu selline neuron, mis on mingil põhjusel rohkem stimuleeritud nagu näiteks kindla orientatsiooni nägemise järel. 

Orientatsioonirakke saaks kasutada tasapinna orientatsiooni kujutlemiseks kui need oleksid kõige tugevamalt ühenduses naabruses oleva sirge rakuga. Kui need stimuleeriksid üksteist oma aktiivsusega, siis suurim mõju peaks olema kahe kõrvutiasuva paralleelse raku vahel. Kui sellised järjest reas aktiveeruks ning visuaalse korteksi vastavalt tööle paneks (näiteks otseste piisavalt paralleelsete ühendustega pulvinarist kuklasagarani), siis võib nende abil näha vastava kaldega tasapinda.

Varem kirjeldatud pulvinari x, y ja z teljed võivad kõik omada vastava suunaga sirgeid rakke ja täiendavalt veel nende telgedega mitteparalleelsetes suundades. 

Psühhadeelikumide laadsed ained võivad vahel tekitada sarnaseid kuupide võrestikke, mis täidavad vaatevälja. Ise olen sellist sõrestikku näinud unerohu mõjul une piiri lähedal. Siis nägin silmad kinni hämaralt vertikaalseid ja horisontaalseid sirgeid jooni, mis täitsid vaatevälja moodustades kuupide laadse sõrestiku ja mille sirged olid ristumiskohas pisikeste keradega ühendatud. Selline korduvus inimeste hallutsisatsioonides võib olla märk, et ajus endas on see võrestik kusagil olemas. Ühe võimalusena võib see aidata kauguseid ja liikumiskiiruseid võrrelda.



Teised orientatsioonirakud võivad spetsialiseeruda liikumisel nähtud perspektiivi tajule. Kui need kasvavad välja ühest punktist, siis sellest võib piisata kauguse perspektiivi tajuks.

Ühisest punktist alanud sirgete automaatseks tekkeks võis piisata sellest, et tekkis kerakujuline rakukogum millest kasvasid välja igas suunas sirgelt eemalduvad neuronitjätked. Kui nähtu asukohad seonduvad nende rakkudega, siis edasi või tagasi liikudes reaalselt või mõttes nihkuks need proportsioonid vastavalt kaasa.  Lisaks neile võib horisontaalsete ja vertikaalsete sirgetega kujutada ette vertikaalseid ja horisontaalseid liikujaid või piirjooni. Kõik need rakud võivad olla nii täpselt keskendumise kontrolli all, et mõttes liikudes kasvavad või kahanevad objektid sarnaselt reaalselt perspektiivis nähtuga.

Horisontaalsed ja vertikaalsed sirged korduks järjest väiksemalt kauguse kasvuga.
Saadu umbes kuupide sõrestiku laadne ruum aitaks analoogselt joonlauaga näha objektide suuruseid.

Et kujutleda silmad kinni eelnevat liikumist peab ilmselt meelde jääma kus miski asus kasvõi puhtmõttelistel sirgetel. Üks võimalus oleks täiendava pisikesed lühikese ulatusega stimuleerivad mälurakud (näiteks graanulrakud) mis jätaks 3D ruumis oleva punkti meelde LTP abil. Sellised graanulrakud võivad olla ka sirgrakkude ühendajateks. Kui selle kõrval asuv sirgrakk hakkab seda pisikest stimuleerima, siis võivad nad vastastikku üksteist aktiveerida. Tugev signaal liiguks põhiliselt ühes suunas ning jätkuva liikumise kujutlemiseks võib piisata, et meenutati eelnevat liikumist, mis aktiveerib järjest sirgrakud kuni see jõuab aktiivsema granaulrakuni, mis tekitaks ekstra tugeva signaali. Sirgrakkude ümber olnud inhibeerivad rakud blokeerivad mõnda aega selles osas signaali teket nii et kui graanulrakk saakski signaali mõlemas suunas algatada, siis inhibeerijad summutavad viimati kasutatud sirgraku aktiivsuse mistõttu signaal saab ainult ühes suunas jätkuda.

Kui need graanulrakud ühendaks paljude suundadega rakke olles nende otstes, siis võib see osaleda surve või laine leviku kujutlemises. Kõigepeal kujutletakse mingil sirgel intentsiivset liikumist. See aktiveerib GABA rakud mis vaigistavad selle orientatsiooniraku kuid see jõudis eelnevalt aktiveerida endaga paralleelsed orientatsioonirakud, mis jätkavad ühise kiirusega igas suunas kasvamist. Sama paralleelsete rakkude aktiveerimine võib aidata kujutleda kasvavat kera kui ühes tihedas kohas tekitada tugev signaal, mis hakkab paisuma igas suunas piirialaga paralleelsete rakkudega kuni kujutlusega määratud piirideni. Kuna rakud on läbisegi orientatsioonidega, siis aktiveerivad nad endaga sarnase nurga all rakke ning aja jooksul võib saadud kujutlus tekitada keerulise ettearvamatu mustriga kohati pisikeeristega kujutluse voolust. 

28.03.2012

Orientatsioonirakkude ühendused mälus

Mälus osaleks need rakutüübid mälestuste nihutamises samuti põhimõttega, et sirge rakk aktiveerib enda signaaliga mõne graanulraku mis mäletab hiljutist suuremat aktiivsust LTP'na. Kui graanulrakk aktiveerub uuesti sirgraku pärast, siis levib see signaal teistele sirgrakkudele, mis ei vahetanud hiljuti signaali, sest signaali vahendamisega aktiveerivad need enda ümber olnud inhibeerivad rakud mis ei lase sirgrakul kohe uue signaaliga alustada. Kui graanulrakk on LTP saanud ning see saab ühelt naabrilt stimuleeriva signaali, siis graanulraku enda signaal rändaks edasi nende rakkude kaudu, mis ei olnud hiljuti aktiivsed sisendsignaali tõttu. Näiteks kui graanulrakk oleks ühenduses 10 rakuga ja 1 aktiveeriks graanulraku, siis graanulraku signaalid leviks edasi 9 teise raku kaudu välja arvatud 1 sisendsignaali tooja, mis on ajutiselt liiga summutatud. Selliselt saaks signaal levida ühesuunaliselt kuid vajadusel samade rakkude kaudu ka vastupidises suunas. 
Nii ühendatud rakud võivad transportida aju aktiivsusmustreid nende mustreid vähe moondades ning kui kusagil rakus oli juba mälestus ees, siis uue signaali tulek lükkaks neid edasi. See edasilükkamine käib tõenäoliselt sensoorsetest aladest hippokampuse või vähemalt temporaalsagara suunas. Võimalik, et kompaktsuse mõttes jäävad sirgrakud hippokampusele lähenedes järjest lühemaks ning inhibitsioon muutub järjest intentsiivsemaks suurema GABA sisalduse tõttu mis võimaldaks lühemast rakust kiiremini läbivale signaalile rutem reageerida.
Ilmselt suurendaks see mälumahtu mida  tihedamalt saaks info kokku pakkida. Kui toimub graanulrakkude mustrite kokku lükkamine, siis saaks sama signaali transpordi mehhanismiga mälupilte kokku pakkida. Näiteks lihtsad geomeetrilised kujud saab kokku lükkata pisikesteks mõnerakulisteks mustriteks. Kui kortikaalkolumnite ~100 rakku võimaldaks salvestada paari sirge jagu infot, siis mahuks mõne sirgega mälupildike (või sõnas olev täht) nende 100 raku sisse ning see võimaldaks kogu ajukoore ~10-20 miljardil neuronil (umbkaudu pooled neuronid kolumnites) salvestada ~50-100 miljonit mõnekümne piksliga pildikest, mis võib realistlik mälumaht olla.

Meenutamisel saab analoogse mehhanismiga mustrid suureks nihutada. Mäletamisel võis surve pakkimisele seisneda selles, et sensoorsed alad olid aktiivsed ja surusid mälestusi mälualades järjest juurde samale tihedale ruumile. Meenutamisel võib olukord vastupidine olla kus keskendutakse mingile mälu osale ja ümbruses pole oluliselt meeleelundite tähelepanu tõmbavaid stiimuleid.  

Ülapildil tähistasin ringidega mälus olevat (2-4 sirgega mälupildid) ning siinkohas koridori kus kolmandal viimasel mälupildikesel on pööre paremale. Mälus endas võivad need ühtse suurusega olla ja keskne tume täpp oli meelde jäämisel umbkaudne vaatevälja keskkoht. Ruuduliste aladega tähistasin hetketeadvuse arusaama objektide suhtelistest suurustest ning lihtsuse mõttes oleks need 3 ringi sees olevat pilti pöörde suunas kõndides umbes sarnaste proportsioonidega. Sirge osa oleks suurim ja lõpus paistev pööre oleks kõige väiksemal ekraanikesel.
Sellise suuruste muutumine toimub ka mõtteliselt ning ka siin võib kasu olla eelnevalt kirjeldatud rakkude kogumist, millest väljuvad igas suunas harud. Meenutades midagi saadetakse mälupildikesed alustuseks suhteliselt pisikesse rakukogumisse, millest need harud väljuvad. Mõttes liikudes saadetakse meenunud alguspildi keskele lisasignaale, mis pilti igas suunas ühtlaselt venitaks. Mida rutem toimub see liikumine reaalselt või mõttes seda kiiremini suurendus käib. Järgnenud meeldejäänud pildikesed alustavad samuti selle keskkohast ja kasvavad edasi liikudes vastavalt. Tagasi liikudes liigub vaatevälja äärealadest nähtuks saanud kokku ühte punkti. Kuna lähemal toimub nähtu kiirem liikumine, siis võivad suuremat nihkumist põhjustada pikemad vahendajad või nõrgem inhibitsioon mille puudus nihutab infot mitu korda järjest.

1. aprill 2012

Kaardi ja perspektiivi ühendamine

Ümbruses olevat võib mäletada sarnaselt kaardiga kuid sellel liikudes on ilmselt perspektiivi effekt.
Kui pea liigub, siis liiguvad kaugemad asjad vähem ning kui ristumiskohtade vaheline distants erineb kaks korda, siis erineb nende kaugus 2 korda. Kauguseid leidev ajuosa (võib-olla taalamuse dorsomediaalne osa) saab enda liigutamise käigus anda igale nähtud objektile mingi mõttelise kauguse ja oletada kui kaua kuluks selleni kõndimiseks. Näiteks kui on ülemisega sarnane võrestik (graanulrakud ristumiskohas ja sirgrakud nende vahel), siis liikumisel nähtud asukohtade alg ja lõpp asukohtade järgi saab aimata kauguseid kuid selle konkreetse võrestiku puhul on see täpsem otse liikumissuunas vastu tulevate objektide mõõtmiseks.

Kauguste kaart on eksponentsiaalselt suuremaid distantse eristav.  
Näide logaritmilisest skaalast. Selle pilt oli algselt geograafia teemaline kuid "steps" sobiks siin tähistama näiteks inimese enda sammude arvu mingi distantsini. Näiteks võib see asuda pulvinaris kus eri rakud reageerivad eksponentsiaalselt erinevatele kaugustele. Sellise eksponentsiaalse kasvuga võib ruumi säästa kui 10 sammu kaugust tähistav rakukiht on esimese sammu kaugusest ~3 korda kaugemal kui 1000 sammu kaugust tähistav ala.
Selline eksponentsiaalne skaala oleks igas suunas vaatleja suhtes ning ringikujulisemalt tähistatud kaugustega. Üks lihtsam moodus ühendada kaardid (muutumatud distantsid ja suurused) ja selline perspektiivi skaala oleks lihtsalt panna vaatleja jaoks kehtiv subjektiivne ülemine skaala moonutamata geograafilise kaardi peale. Kui samm on 1 meeter, siis peaks see kaart piirduma kuni 1 km vaatlejast. Nähtu näiline kõrgus ja laius muutuvad seosega kõrgus või laius jagatud kaugusega ning pindala seosega kaugus ruudus. Suure kaugusega lähenevad objekti mõõdud nullile ja nullilähedase kaugusega võivad need vaatevälja täita. 1000 sammu kaugusel olevad objektid on 1000 korda väiksema kõrguse ja laiusega kui 1 meetri kaugusel olev ja selline muutlik suurusetaju esineb läbisegi mingi kauguste kaardiga, mis võib olla moonutamata vaid ühtlaselt iga mõne meetri järel tulevaid olulisemaid kohti mäletav.
Suurendus võib käia sama eelnevalt mainitud koridori näitega, kus lähimate asjade meeldejäänud või nähtud detailid kasvavad vaateväljas keskkohast eemale mida lähedamale saab vaatleja.   

Pärast mingi koha läbikäimist võib mälu ise distantsid jälle nii tihedalt kokku suruda kui see saab. Maastiku mäletamiseks võib piisata umbes 2-4 mälupiltide rajast. 2 mälupildi rada piisaks kui arvestada inimese ~180 kraadise nägemisega koos kõige hägusemate äärealadega.

3. aprill 2012

Väikeaju tähelepanu täpsustamiseks

Üks väikeaju lisarollidest võib olla tähelepanust ettekavatsetud liigutuste ning taustmüra summutamine.
Selline inhibitsiooni puudus võib olla põhjuseks miks mittetöötav (purjus või vigastatud) väikeaju põhjustab püsti seismise ja kõndimisega probleeme ning isegi liikumatult segadusse ajavat pea ringlust või liikumishallutsisatsioone. Töökorras väikeaju aitab kiiresti liigutusi algatada ja peatada. Kokkuvõtvalt sisaldab väikeaju tuumasid, mis aktiveerivad hajusalt retikulaarset formatsiooni ja teisi ebatäpseid lihastugevust või südant reguleerivaid kohti. Väikeaju tuumad stimuleerivad ise kehatajus osalevat taalamust ja pigem esijäsemeid aktiveerivaid punaseid tuumasid. Väikeaju tuumade ümber on väikeaju korteks, mille väljundsignaalid summutavad neid tuumasid. Ühed ajust tulnud aksonid (mossy fibers) stimuleerivad ponsi tuumade vahendusel väikeaju korteksi graanulrakke horisontaalsel kitsal ribal ja medullast algavad ronivad kiud stimuleerivad väikeaju korteksit vertikaalses kitsal ribal.

Väikeaju korteksi ehitus on stereotüüpne üle pinna. Inhibeerivad purkinje rakud on joondunud paralleelselt selgrooga asuvatesse püstisel inimesel ~0,2 mm vertikaalsetesse ribadesse ning neid ribasid stimuleerivad nendega risti orientatsiooniga olevad ~0,5 cm pikkused paralleelkiud.

Näide väikeaju ajukoore ehitusest. Paralleelkiude moodustavad ülal sinised graanulrakud harunevad T kujuliselt kaheks sirgeks haruks. Teised võsalaadsed eri värvidega rakud on inhibeerivad rakud, mida aktiveerivad ronivad kiud (ronivad kiud ülal lillalt). Graanulrakud on stimuleeritud ajust tulevate mossy fiber rakkudega. Punaselt ja oranzilt tähistatud rakud on paralleelkiudude poolt stimuleeritud ja need igas suunas hajusalt hargnenud rakud inhibeerivad purkinje rakke. Roheliselt tähistatud inhibeerija (golgi rakk) on ronivate kiudude poolt stimuleeritud ja see rakk ise inhibeerib graanulrakkude aktiivsust.
Purkinje rakud ja osad teised inhibeerivad rakud on otseselt stimuleeritud medulla inferioorsest oliivist algavate ronivate kiududega, mille 1 alaharu on tavaliselt korraga ühenduses 1 purkinje rakuga kuid selle sama roniva kiu teised harud võivad olla ühenduses teiste samal vertikaalribal (~0,2 mm laiune) asuvate purkinje rakkudega.
Vestibulaartuumad koos vaateväljas suuri muutusi märkavate ülaküngastega (superior colliculus) võivad otse purkinje rakkudega ühenduses olla ning purkinje rakud omakorda saavad aktiveerudes vestibulaartuumasid summutada.
Graanulrakkudel on nõrk mõju purkinje rakkudele kuid ronivad kiud suudavad purkinje rakud maksimaalse intentsiivsusega tööle panna.

Võimalik, et ronivad kiud inhibeerivad tahtlike tegude ajal osa aktiivsusest ära kuna see rada saab signaale motoorsest korteksist ja mossy fiber rakkudega saadakse infot üle ajukoore läbisegi tahtlikust ja sensoorsest.
Väikeaju sisemised tuumad toimivad rohkem stimuleerivalt väikeajust välja jäävatele aladele. Kui ronivad kiud aktiveerivad purkinje rakud, siis see vähendab väikeaju tuuma aktiivsust. Kuna ajust kehasse minevad motoorsed neuronid mõõduvad inferioorsete oliivide lähedalt, siis tõenäoliselt saavad nad ise ka osa motoorsetest signaalidest. Tahtlike liigutuste ajal võib inferioorne oliiv summutada mustrid, mis esindaks tahtlikke liigutusi ja kui muuhulgas sensoorseid signaale vahendavad mossy fiber rakud peaks aktiveeruma ootamatu liikumise korral mingi teise mustri väikeaju pinnal, mis ei olnud inferioorse oliivi poolt vahendatud, siis suureneb väikeaju tuumade aktiivsus.
Kui ronivad kiud on kõige aktiivsemaks sisendsignaaliks, siis peaks need summutama graanulrakkude mõju golgi rakude aktiveerimisega. 

Väikeajus asuvad külgsuunas kaldumise taju signaale saavad vertikaalse riba rakud väikeaju poolitaval  vertikaalil keskosast 0-1,1 mm külgmises suunas. Noogutamise laadsele liikumisele reageeriva keskkõrva poolringkanali suhtes on tundlikumad purkinje rakud, mis asuvad keskpiirist 1-2 mm kaugusel. Horisontaalse poolringkanali (pea horisontaalse pööramisel vasakule-paremale) suhtes ei paistnud eristatavaid tundlikke alasid. Väikeaju korteksi rohkem külgmised alad saavad signaale teistelt meeleelunditelt ning ajukoore aladelt.
Selle taustal võib vist lihtsamini aru saada kuidas väikeaju aitaks liikumisel ehmumist ära hoida. Kui indiviid kavatseb hundiratast teha, siis võivad ta ronivad kiud summutada väikeaju keskmise vertikaalse osa, et ta märkaks vähem soovitud suunas liikumist kuid ei summutaks ta reaktsioone kõhuli või pikali kaldumise suhtes. Soovitud piiridest kõrvale kaldudes jäädakse jäigaks või liigutakse vastassuunas. 0,5 cm paralleelkiudude siruulatus peaks suutma aktiveerida igas suunas kaldumist tajuvaid alasid kui see haruneb väikeaju keskosast vasakule ja paremale ning aktiveeriks veidi ettekavatsemata suundades liikumise taju. Lisaks kui keegi tahab tahtlikult ümber kukkuda, siis võib nende keskribade summutamisega hoida lihaseid lõdvana. Osad purkinje rakud summutavad vestibulaartuumasid ja sellise rajaga võivad ronivad kiud summutada üldse tasakaalunärvidest või keskaju nelikküngastest tulevaid signaale koos kaasnevate automaatsete ehmatusreaktsioonidega.

5.apr.2012

Pulvinar ühe võimaliku "otsingumootorina"

Alustuseks mainiks ära, et aju tuumad ise on üksteisest peaaegu eristamatud kui rakutihedus või mingis üldsuunas koonuse laadselt laienevad kiud kõrvale jätta. Seda võib näha brainmaps.org lehelt. Seal saab näha ajuviile, mille detailsus on suurendamisel piisav, et üksikrakke selgelt eristada.

Näide reesuahvi pulvinari läbilõikest kus rakukehad (Nissl staining) on tumedamaks värvitud ja mõnes teises viilus oli müeliin tumedaks värvitud. Pulvinari osad on tähistatud Plim, Plil, Plm ja Pll'ga. 

Näide maksimaalsest suurendusest puvinari alumisest külgmisest osast. Parse pubmed leiab pubmed'ist pika nimekirja uuringu tulemustest seoses valitud kohaga.

Taustaks põhjustab pulvinari inhibeerimine GABA'ga ühepoolseid liikumise ja tähelepanu häireid. Näiteks ei reageerinud reesusahvid inhibeeritud küljel olevaid objekte kuigi nad sirutasid sama asja suunas kui see oli vaatevälja teisel poolel. Häiritud kehapoole käes olevad asjad kukkusid kergemini maha. Samuti ei reageerinud nad kui ühel vaatevälja poolel oli ähvardavaid stiimuleid ning seisund sarnanes parietaalsagara kahjustusega. Need reesusahvid võtsid vahel kainema ajupoolega kontrollitud käega teisest käest aeg-ajalt kinni ning pärast häiritud kehapoole käe vaatamist lasid nad oma käest lahti.


Eelnevad häired paistsid osaliselt häiritud äratundmisvõime tulemusena. 
See "Plil" pulvinari osa paistis ühe parema kandidaadina asjade leidmiseks kuna sealsed rakud laienevad lehvikukujuliselt aju külje suunas kuigi samal põhjusel sobiks poolsuvalised teised taalamuse osad.
Kui õppides salvestuvad mustrid ajus laiali, siis aitaks infot leida miski, mis otsiks ühte kindlat mustrit läbisegi kogu ajust.
Kui pulvinar on nelinurkses osas tähistatud ja otsitav muster siseneb alt üles suurenedes levides edasi kõigile ühenduses olevate ajukoore osadele, siis see võimaldaks pulvinariga teiselt poolt ühenduses olevatel rakkudel otsida eri suurustes mustreid sõltumata väga sellest mis skaalas oli otsitav/märgatud objekti sisendsignaal ja kui suurelt see oleks kusagil mälus. Eri rakud ulatuks erinevate sügavustega pulvinari sisse. Sama sügavusega rakud oleks omavahel rohkem ühenduses. Kõik tähistatud rakud oleks stimuleerivad. Kui otsida ühte tähte, siis oleks see täht nelinurkses osas järjest eri suurustes esindatud suurema kohaliku aktiivsusega nendes punktides. Seda tähte pildina mäletav osa võib aktiveerida pulvinarist paistnud häguse sarnase pildi tõttu ning saata oma pildi vertikaalselt läbi eri skaalasid esindavate horisontide. Mäluskaalaga sobivas horisondis aktiveeruvad kohalikud rakud tugevamalt ja saadavad signaali samade rakkude kaudu tagasi võimendades ajukoort, mis võib intentsiivsemalt oma mustri uuesti tagasi saada jne. 
Meelde tulnu on peaaegu alati arusaadavalt visuaalne ja aktiveerunud ajukoore osad võivad signaalid saata visuaalsele korteksile või isegi lateraalsele genikulaattuumale, mis vahendab nägemisnärvi signaale kuid saab suure osa signaalidest ja ühendustest mujalt ajust.
Võimalik, et ülaillustratsiooni altpoolt sisenev sisendsignaali rada saab teistpidi töödata (ajukoorest läbi pulvinari nägemisse) kui ajukoor leidis tuttava koha. See sisendsignaali koht võib olla ühendatud nägemisnärvi endaga ja tuvastamisel saata signaale tagasi nägemisse. Meenunud pildid võivad läbisegi minna nägemisaladele. Lateraalse inhibitsiooniga saavad aktiivsemad rakud summutada vähemaktiivsed naabrid ja piltide puhul saaks tugevamalt meelde tulnud pilt nõrgemini seostunud mälupildid ära summutada. Inhibitsioon on piisavalt intentsiivne, et silmad lahti mõeldes või kujutledes suudab pildi kujutlemine reaalselt nähtu lühiajaliselt ära summutada kujutlejat peaaegu pimestades.
Kui midagi olulist märgatakse, siis paistab vaateväljas momentaalselt peaaegu ainult tuttav objekt koos sellega seostunud mälestuspildid, mis sekundi murdosas ülikiire filmina silme eest läbi käivad.

Vea märkamine

Kui tegevus püsib rutiinsena ja ettearvatavana, siis oldakse rahulikumad kuid sobimatu märkamisel ärgatakse. 
See veaotsing võib toimida pärast mälust otsimist eelkirjeldatud viisil.
Üks võimalus on, et märgatu jõuab ühe raja kaudu ajukoorele ja kui see oli vana tuttav asi, siis tuvastav ajukoore ala saadab visuaalsele korteksile ja limbilisele süsteemile sarnase mustriga inhibeerivad GABA signaalid, et sellele mitte reageerida. 
(Eelnevate artiklite koostamisel käis uuringutes korduvalt läbi väide, et frontaalsagar summutab (osades olukordades stimuleerib) teisi närvisüsteemi osasid ajukoorest selgroonärvini.)
Vaatevälja inhibitsioon ei toimi kui inhibeerimise muster ei kattu nähtuga ja selle tulemusel püsib nähtu tugevamalt välja. Näiteks kui teksti lugemisel märgatakse figa, siis võib see nii intentsiivselt välja paista, et eelnev lause osa võib ununeda kuna mälu leiab kuigipalju sarnasust ja saadab selle nägemisse aga tuttava summutamine jääb poolikuks ja vigase sõna ümber olevad sõnad summutatakse korraks ajust välja. Selline ebatavaliselt intentsiivselt välja paistev võib tekitada emotsioone. Võimalik, et emotsioone kontrolliv limbiline süsteem on otseselt ühenduses nägemisega ja kui seal tekib pärast meenutamist ja esialgset inhibitsiooni mingi imelikult suur aktiivsus, siis see lisaaktiivsus ajab limbilise süsteemi tööle tekitades emotsionaalse reaktsiooni. Emotsioonide tekkeks vajalik erilisus sõltub tujust, väsimusest ja kainusest. Serotoniini agonisti laadsed asjad võivad kõik asjad emotsioone tekitavalt olulisena välja paistma panna.

07 November 2010

Robert Greene


Robert Greene mainin ära selle eest, et ta on olnud minu üheks suurimaks mõjutajaks ning ma olen varem korduvalt kasutanud tema soovitusi ja tööstiili. Teisteks mõjutajateks on olnud julged teadlased ja Obama, kelle ambitsioonikas rohkeid oskuseid näitav loomulik olek motiveeris rutem oma tegevusega alustama.

Tema raamatuid (48 Laws of Power ja Art of Seduction) lugesin läbi ühe korra otsides pealmiselt une pealt selgeks õpitavaid oskusi, mida tuli seal tihedamalt ette. Aeg-ajalt paistab tema soovitusi ka siin, kuid pärast kahte tema 500 lk. raamatu lugemist on mul hägusem arusaam, kas õpitu on temalt pärit või avastasin selle iseseisvalt.
Ta õppis ülikoolis kirjandust ja antiikaja ühiskondi ning oma raamatutes paistab see haridus välja sellega, et ta loeb vanu raamatuid ja kasutab paremaid ideid oma raamatutes. Võib-olla sealt sain mõtte hakata kontsentreerima teadusartikleid.

Järgimiseks valisin selliseid soovitusi mille kasutamisega vahele jäämine konflikte ei tekitaks ning probleemsema kohana kasutab ta ka agressiivsemate soovituste puhul samasugust soovitavat stiili, mis võib tema avaliku kaitsmise potentsiaalselt probleemsemaks teha. Samuti kasutab ta tihti sõnu alati või mitte kunagi kuigi erandid võivad tavalised olla.

Manipulatsioonide õpetamine võib olla ohtlik tegevus, kui kirjeldada olevikus elavate ohtlike ja mõjukate inimeste konkreetseid meetodeid, kuid paistab, et ta valis näidete toomisel selle vältimiseks surnud inimeste ja kaugete aegade sündmuste tutvustamise.
Soovitusi illustreerib ta oma subjektiivsete tõlgendustega ajaloost ning vahel ka mütoloogiaga. Mõlemal juhul võis leida vahel häid soovitusi.

Tema psühholoogiaga ma enamasti ei nõustu. Korduvalt kirjutab ta nagu tunneks linnatäis inimesi või suur publik korraga samu meeldivaid emotsioone kellegi hea stiili tõttu. Samuti lahterdab ta inimtüüpe palju ning mitmed isekad soovitused võivad nii sõjas kui kontoripoliitikas probleeme põhjustada.
Paremaks osaks on see, millistes äärmuslikke arengusuundi saab võtta sh. isiklikuks kasutamiseks või ennetavaks enesekaitseks.
Kuna ma olin enne selle lugemist evolutsiooni alguse hüpoteesi hiljuti mõelnud ja siis proovisin ka nendele arengusihtidele julgemalt mõelda ning mõningaid pisiavastusi oli võimalik ka kõige julgemate soovituste toel teha.

Võib-olla ma pean selle artikli kustutama või lühendama liigse ümberkopeerimise eest. Autoriõigustest tean, et harivatel (kasutasin lõike, mille teadmist pidasin kõigile vajalikuks nii juhisena kui hoiatusena), hindavatel ja kriitilistel põhjustel lubatakse teiste teostest vabamalt sisu tutuvustada, kuid sobivat piiri ma ei tea.

The 48 Laws of Power (1, 2)

Never outshine you master
  • Never take your position for granted.
  • Never let favors you receive go to your head.
Galileo was clever in observing this law by giving glory to his patrons. In order to solve his perennial problem of funding, he dedicated his discovery of the moons of Jupiter to the Medicis, since the royal symbol of the Medici family was the planet Jupiter. He then commissioned an emblem for them, with each moon representing one of the sons who revolved around the patriarch. The Medici family became his major patron, appointing him their official court mathematician and philosopher, thereby giving him a more comfortable life and a steady salary.

NEVER PUT TOO MUCH TRUST IN FRIENDS, LEARN HOW TO USE ENEMIES

Do not rely on friends. They will never be totally honest with you. They will not openly disagree with you in order to avoid arguments.
  • Skill and competence are more important than friendly feelings.
  • Hiring friends will limit your power.
  • All working situations require a kind of distance between people.
  • You destroy an enemy when you make a friend of him.
CONCEAL YOUR INTENTIONS

Keep people off-balance and in the dark by never revealing the purpose behind your actions. If they have no clue what you are up to, they cannot prepare a defense. Guide them far enough down the wrong path, envelope them in enough smoke, and by the time they realize your intentions, it will be too late.
  • Use decoyed objects of desire and red herrings to throw people off scent.
  • Use smoke screens (a poker face) to disguise your actions.
  • False sincerity is one powerful tool that will send your rivals on a wild goose chase.
  • Publicly declare your false intentions to give misleading signals.
  • A noble gesture can be a smoke screen to hide your true intentions.
  • Blend in and people will be less suspicious.
ALWAYS SAY LESS THAN NECESSARY

Coriolanus was a great military hero of ancient Rome. People held him in awe, until he opened his mouth. He spoke his mind, hardly able to control his arrogance and boastfulness. He slandered and insulted people. The more speeches he made, the less people respected him. He suffered the people’s wrath and was eventually banished from the city.

  • Saying less will keep you from saying something foolish or even dangerous.
  • Once the words are out you cannot take them back.
  • Keeping silent makes people reveal more about themselves. This is information you may be able to use against them later on.
SO MUCH DEPENDS ON REPUTATION – GUARD IT WITH YOUR LIFE

Reputation is the cornerstone of power. Through reputation alone you can intimidate and win; once you slip, however, you are vulnerable, and will be attacked on all sides. Make your reputation unassailable. Always be alert to potential attacks and thwart them before they happen. Meanwhile, learn to destroy your enemies by opening holes in their own reputations. Then stand aside and let public opinion hang them.

During China’s War of the Three Kingdoms (A.D.207-265), General Liang was able to fool his rival Sima Yi simply by letting his track record for being an undefeated leader in battle do the work for him. Liang’s troops were far outnumbered by Sima Yi’s, yet he devised a clever last resort plan. Liang donned a Taoist robe and played the lute upon the wall of the city he was defending. His soldiers opened the gates and hid. When Sima Yi’s troops advanced upon the unguarded city, Yi recognized his opponent sitting alone upon the wall. Fearing a trap, Sima Yi called his soldiers to retreat.

  • Sow doubt and spread rumors about your rival. Even if they vehemently deny it, people will still be wondering why they are so defensive.
  • Use humor or gentle mockery at your rival’s expense.
  • A solid reputation increases your presence and exaggerates your strengths without your having to spend much energy.
  • Never appear desperate in your self-defense against the slander of others.
  • Be careful not to go too far in attacking another’s reputation, it draws more attention to your vengefulness than to the person you are slandering. Use subtler tactics like satire and ridicule.
GET OTHERS TO DO THE WORK FOR YOU, BUT ALWAYS TAKE THE CREDIT

Use the wisdom, knowledge, and legwork of other people to further your own cause. Not only will such assistance save you valuable time and energy, it will give you a godlike aura of efficiency and speed. In the end your helpers will be forgotten and you will be remembered. Never do yourself what others can do for you.

Nicola Tesla was a Serbian scientist who never learned how this law was used against him time and again. His invention, the AC or alternating current system was associated not with his name but with that of George Westinghouse, who funded his research. Both Thomas Edison and George Westinghouse were ruthless businessmen who took credit for Tesla’s work. In the end, Tesla was living in poverty, while royalties for his life’s work went to Edison and Westinghouse. He accepted small sums as buy-outs for his work, when in reality his creations could have been worth millions. Even Marconi made use of a patent filed by Tesla in 1897. Tesla was the real “father of radio” but received no money or credit for this invention.

  • Save time and energy by hiring others to do the work.
  • Your helpers will be forgotten and you will be remembered.
  • Borrow from history. Use the past and profit by others’ experience.
  • You can only exploit others’ talents if your position is unshakable.
WIN THROUGH YOUR ACTIONS, NEVER THROUGH ARGUMENT
  • Demonstrate, do not explicate.
  • Arguing will only offend your superior.
  • Learn to demonstrate the correctness of your ideas indirectly.
  • Choose your battles carefully.
  • Don’t bother demonstrating if time and experience will eventually teach the other person what you are trying to say. Save your energy and walk away.
  • No one can argue with a demonstrated proof.
INFECTION: AVOID THE UNHAPPY AND THE UNLUCKY
  • In the game of power, the people you associate with are critical.
  • An infector can be recognized by the misfortune they draw on themselves, their turbulent past, a long line of broken relationships, unstable careers, the very intensity of their emotions, and the force of their character.
  • Gravitate towards prosperous, cheerful, and gregarious people.
LEARN TO KEEP PEOPLE DEPENDENT ON YOU

Michelangelo was able to keep his patron Pope Julius II dependent on him. When he and the pope quarreled over the building of the pope’s marble tomb, Michelangelo left Rome in disgust. The pope sought him out and begged the artist to stay. Michelangelo knew he could always find another patron, but the pope knew he could not find another Michelangelo.

Michelangelo’s power was intensive, depending on one skill. Henry Kissinger’s power was extensive. He was so involved in so many areas of the political structure that to remove him would lead to chaos. The intensive form of power provides more freedom than the extensive.

  • Be the only one who can do what you do. Make the fate of those who hire you so entwined with yours they cannot possibly get rid of you.
  • If you are ambitious, it is wiser to seek out weak masters with whom you can create a relationship of dependency.
  • Possess a talent or creative skill that sets you apart from the crowd.
  • By knowing other people’s secrets and holding information they wouldn’t want made public, you seal your fate with theirs.
WHEN ASKING FOR HELP, APPEAL TO PEOPLE’S SELF-INTEREST, NEVER TO THEIR MERCY OR GRATITUDE

If you need to turn to an ally for help, do not bother to remind him of your past assistance and good deeds. He will find a way to ignore you. Instead, uncover something in your request, or in your alliance with him, that will benefit him, and emphasize it out of all proportion. He will respond enthusiastically when he sees something to be gained for himself.

Most people are very pragmatic, and when negotiating, do not bring up the need for gratitude for what you have done for others in the past. These appeals will be ignored. Pragmatic people look towards the future, so it is best to emphasize how they will benefit from an alliance with you.

  • Understand the other person’s motivation.
  • See things their way and offer suggestions that will advance their cause.
  • For others who want to feel superior and do not want to appear selfish, appeal to their need to display their charity in the public eye.
USE ABSENCE TO INCREASE RESPECT AND HONOR

With business, an early retirement at the height of your career will keep people holding you in high regard, and waiting to see you make a comeback.

  • Create value through scarcity. Make yourself less accessible; otherwise the aura you have created around yourself will wear away.
KNOW WHO YOU’RE DEALING WITH – DO NOT OFFEND THE WRONG PERSON
  • Measure up your opponent, but never rely on instinct. Do some research on concrete facts about that person’s character and history.
  • Never trust appearances.
DO NOT COMMIT TO ANYONE

Queen Elizabeth I managed to avoid the trap of marriage and war, by dangling the possibility of marriage to all who courted her. She forged alliances with the countries these suitors came from, all for the benefit of England. By keeping her independence above all, Elizabeth protected her power and made herself an object of worship.
  • By refusing to commit, but allowing yourself to be courted, you become powerful because you are ungraspable.
  • As your reputation for independence grows, more people will desire you and want to conquer you.
  • Politely decline. You cannot allow yourself to feel obligated to anyone.
  • Seek promises from both sides, so no matter what the outcome of an election or battle, your position is secure.
  • Observe quarreling parties and stay neutral but supportive to both sides. Gain power as a mediator.
  • You may commit to one to prove you are capable of attachment, but be emotionally uninvolved. Preserve the unspoken option of being able to leave anytime and reclaim your freedom. The friends you made while being courted will help you jump ship.
PLAY THE PERFECT COURTIER
  • Avoid ostentation. Talk less about yourself. Modesty is generally preferable.
  • Practice nonchalance. All your hard work must come off as effortless.
  • Be frugal with flattery.
  • Arrange to be noticed.
  • Alter your style and language according to the person you are dealing with.
  • Never be the bearer of bad news.
  • Never affect friendliness and intimacy with your master.
  • Never criticize those above you directly.
  • Be frugal in asking those above you for favors.
  • Never joke about appearances or taste.
  • Do not be the court cynic.
  • Be self-observant.
  • Master your emotions.
  • Fit the spirit of the times.
  • Be a source of pleasure.
RE-CREATE YOURSELF

Do not accept the roles that society foists on you. Re-create yourself by forging a new identity, one that commands attention and never bores the audience. Be the master of your own image rather than letting others define if for you. Incorporate dramatic devices into your public gestures and actions so your power will be enhanced and your character will seem larger than life.

PLAN ALL THE WAY TO THE END
  • Take into account all possible obstacles and circumstances that may prevent you from achieving your goal, and plan how you will overcome them.
  • When you see several steps ahead, you will no longer need to improvise along the way, and risk deviating from your plan.
  • Prepare alternatives and be open to adapt new routes to your goal.
CONTROL THE OPTIONS: GET OTHERS TO PLAY WITH THE CARDS YOU DEAL

  • The best deceptions are the ones that seem to give the other person a choice: Your victims feel they are in control, but are actually your puppets.
  • Make people your puppets and give them options to let them feel they have control. Force them to choose between the lesser of two evils, both of which serve your purpose.
  • Present options but color the one you prefer as the best solution.
  • Force the resister into “choosing” to do what you want by appearing to advocate the opposite.
  • Alter the playing field so the only options available are the ones you offer.
  • Shrinking options force people to buy in now or else the goods won’t be available tomorrow.
  • Involving your victim in your scheme with the threat of their exposure later will keep them tied to you. They cannot expose you because they will be found out as well.
  • Use the horns of a dilemma: whichever way they choose, there is no escape.
PLAY TO PEOPLE’S FANTASIES
  • People need a fantasy to escape from the humdrum of everyday life. The more vague and exotic, the more captivating.
  • Promise a pot of gold and instant gratification, rather than a gradual improvement through hard work.
  • Keep your distance so the fantasy remains intact.
DISCOVER EACH MAN’S THUMBSCREW
  • Every person has a weakness or insecurity you can use to your advantage.
  • Train yourself to probe for weaknesses in everyday conversation.
  • Find the childhood need that went unfulfilled, supply it, and your victim will be unable to resist you.
  • People’s weaknesses are the opposite of the qualities they reveal to you. The shy person is actually dying for attention; a prude may be hiding a lascivious soul, etc.
  • Find the weak link or the one person in a group who will bend under pressure.
  • Feed on uncontrollable emotions or motive – paranoia, lust, greed, vanity, or hatred.
  • When searching for suckers, always look for the unhappy, insecure and dissatisfied.
BE ROYAL IN YOUR OWN FASHION: ACT LIKE A KING TO BE TREATED LIKE ONE

The way you carry yourself will often determine how you are treated; In the long run, appearing vulgar or common will make people disrespect you. For a king respects himself and inspires the same sentiment in others. By acting regally and confident of your powers, you make yourself seem destined to wear a crown.
  • How you carry yourself reflects what you think of yourself. Exude confidence and the feeling you were destined for greatness.
  • Do not confuse regal bearing with arrogance.
  • Dignity is the mask you assume under difficult circumstances. Act like nothing can affect you and you have all the time in the world to respond.
THINK AS YOU LIKE BUT BEHAVE LIKE OTHERS

If you make a show of going against the times, flaunting your unconventional ideas and unorthodox ways, people will think that you only want attention and that you look down upon them. They will find a way to punish you for making them feel inferior. It is far safer to blend in and nurture the common touch. Share your originality only with tolerant friends and those who are sure to appreciate your uniqueness.

  • Wise and clever people learn early on that they can display conventional behavior and mouth conventional ideas without having to believe in them.
  • Put on the mask appropriate to the group you are joining.
STIR UP WATERS TO CATCH FISH

  • Anger and emotion are strategically unproductive. Make your enemies angry but stay calm yourself.
  • Angry people usually end up looking ridiculous.
  • Nothing in the game of power is personal.
  • An occasional outburst may be powerful, but use anger too often and it loses its power.
AVOID STEPPING INTO A GREAT MAN’S SHOES
  • Choose a different path and personal style if you are the daughter or son of a great person. You will forever be in your predecessor’s shadow unless you find a way to shine on your own.
  • Do not become complacent once you reach success and security. Prosperity makes us lazy. Writers like Tennessee Williams and Fyodor Dostoyevsky preferred the struggle to security; the way poverty or emotional difficulties pushed them to create good work.
WORK ON THE HEARTS AND MINDS OF OTHERS

Coercion creates a reaction that will eventually work against you. You must seduce others into wanting to move in your direction. And the way to seduce others is to operate on their individual psychologies and weaknesses. Soften up the resistant by working on their emotions, playing on what they hold dear and what they fear. Ignore the hearts and minds of others and they will grow to hate you.

PREACH THE NEED FOR CHANGE, BUT NEVER REFORM TOO MUCH AT ONCE

Everyone understands the need for change in the abstract, but on the day-to-day level people are creatures of habit. Too much innovation is traumatic, and will lead to revolt. If you are new to a position of power, or an outsider trying to build a power base, make a show of respecting the old way of doing things. If change is necessary, make it feel like a gentle improvement on the past.

  • Make change and reform seem like a gentle improvement on the past. People are creatures of habit and the sudden change will cause some to rebel.
  • Disguise change by dressing it in tradition.
NEVER APPEAR TOO PERFECT

Appearing better than others is always dangerous, but most dangerous of all is to appear to have no faults or weaknesses. Envy creates silent enemies. It is smart to occasionally display defects, and admit to harmless vices, in order to deflect envy and appear more human and approachable.

  • Never underestimate the power of envy. Occasionally reveal a weakness, defect, or anxiety, or find new friends.
  • Envy is often a problem for people who have great natural talent. You may think you are charming people with your natural talent when in fact they are coming to hate you for it.
  • To deflect envy, employ a display of weakness, or a harmless vice.
  • Envy is disguised sometimes as excessive praise, or slander and criticism. Win your revenge by ignoring the envious.
  • Reversal: Display the utmost disdain for those who envy you. Instead of hiding your perfection, make it obvious. Make every triumph an opportunity to make the envious squirm.
DO NOT GO PAST THE MARK YOU AIMED FOR; IN VICTORY, LEARN WHEN TO STOP

The moment of victory is often the moment of greatest peril. In the heat of victory, arrogance and overconfidence can push you past the goal you had aimed for, and by going too far, you make more enemies than you defeat. Do not allow success to go to your head. There is no substitute for strategy and careful planning. Set a goal, and when you reach it, stop.

ASSUME FORMLESSNESS

By taking a shape, by having a visible plan, you open yourself to attack. Instead of taking a form for your enemy to grasp, keep yourself adaptable and on the move. Accept the fact that nothing is certain and no law is fixed. The best way to protect yourself is to be as fluid and formless as water; never bet on stability or lasting order. Everything changes.

The Art of Seduction

Ideal Lovers

Ideal Lovers thrive on people's broken dreams, which become lifelong fantasies. You long for romance? Adventure? Lofty spiritual communion? The Ideal Lover reflects your fantasy. He or she is an artist in creating the illusion you require, idealizing your portrait. In a world of disenchantment and baseness, there is limitless seductive power in following the path of the Ideal Lover.

Casanova was perhaps the most successful seducer in history; few women could resist him. His method was simple: on meeting a woman, he would study her, go along with her moods, find out what was missing in her life, and provide it. He made himself the Ideal Lover. The bored burgomaster's wife needed adventure and romance; she wanted someone who would sacrifice time and comfort to have her. For Miss Pauline what was missing was friendship, lofty ideals, serious conversation; she wanted a man of breeding and generosity who would treat her like a lady. For Ignazia, what was missing was suffering and torment. Her life was too easy; to feel truly alive, and to have something real to confess, she needed to sin. In each case Casanova adapted himself to the woman's ideals, brought her fantasy to life. Once she had fallen under his spell, a little ruse or calculation would seal the romance.

Our ideal is something
we feel is missing inside us. Our ideal may be buried in disappointment, but it lurks underneath, waiting to be sparked. If another person seems to have that ideal quality, or to have the ability to bring it out in us, we fall in love. That is the response to Ideal Lovers. Attuned to what is missing inside you, to the fantasy that will stir you, they reflect your ideal—and you do the rest, projecting on to them your deepest desires and yearnings.

The dynamics of the Ideal Lover have limitless possibilities, not all of
them erotic. In politics, Talleyrand essentially played the role of the Ideal Lover with Napoleon, whose ideal in both a cabinet minister and a friend was a man who was aristocratic, smooth with the ladies—all the things that Napoleon himself was not. In 1798, when Talleyrand was the French foreign minister, he hosted a party in Napoleon's honor after the great general's dazzling military victories in Italy. To the day Napoleon died, he remembered this party as the best he had ever attended. It was a lavish affair, and Talleyrand wove a subtle message into it by placing Roman busts around the house, and by talking to Napoleon of reviving the imperial glories of ancient Rome. This sparked a glint in the leader's eye, and indeed, a few years later, Napoleon gave himself the title of emperor—a move that only made Talleyrand more powerful. The key to Talleyrand's power was his ability to fathom Napoleon's secret ideal: his desire to be an emperor, a dictator. Talleyrand simply held up a mirror to Napoleon and let him glimpse that possibility. People are always vulnerable to insinuations like this, which stroke their vanity, almost everyone's weak spot. Hint at something for them to aspire to, reveal your faith in some untapped potential you see in them, and you will soon have them eating out of your hand. If Ideal Lovers are masters at seducing people by appealing to their higher selves, to something lost from their childhood, politicians can benefit by applying this skill on a mass scale, to an entire electorate.

The main dangers in the role of the Ideal Lover are the consequences that arise if you let reality creep in. You are creating a fantasy that involves an idealization of your own character. And this is a precarious task, for you are human, and imperfect. If your faults are ugly enough, or intrusive enough, they will burst the bubble you have blown, and your target will revile you. Casanova too faced this danger, but was usually able to surmount it by finding a clever way to break off the relationship before the woman realized that he was not what she had imagined: he would find some excuse to leave town, or, better still, he would choose a victim who was herself leaving town soon, and whose awareness that the affair would be short-lived would make her idealizing of him all the more intense. Reality and long intimate exposure have a way of dulling a person's perfection. The nineteenth-century poet Alfred de Musset was seduced by the writer George Sand, whose larger-than-life character appealed to his romantic nature. But when the couple visited Venice together, and Sand came down with dysentery, she was suddenly no longer an idealized figure but a woman with an unappealing physical problem. De Musset himself showed a whiny, babyish side on this trip, and the lovers separated. Once apart, however, they were able to idealize each other again, and reunited a few months later. When reality intrudes, distance is often a solution. In politics the dangers are similar.

The natural

Childhood is the golden paradise we are always consciously or unconsciously trying
to re-create. The Natural embodies the longed for qualities of childhood—spontaneity, sincerity, unpretentiousness. In the presence of Naturals, we feel at ease, caught up in their playful spirit, transported back to that golden age. Naturals also make a virtue out of weakness, eliciting our sympathy for their trials, making us want to protect them and help them. As with a child, much of this is natural, but some of it is exaggerated, a conscious seductive maneuver. Adopt the pose of the Natural to neutralize people's natural defensiveness and infect them with helpless delight.

Children are not as guileless as we like to imagine. They suffer from
feelings of helplessness, and sense early on the power of their natural charm to remedy their weakness in the adult world. They learn to play a game: if their natural innocence can persuade a parent to yield to their desires in one instance, then it is something they can use strategically in another instance, laying it on thick at the right moment to get their way. If their vulnerability and weakness is so attractive, then it is something they can use for effect. A child represents a world from which we have been forever exiled. Because adult life is full of boredom and compromise, we harbor an illusion of childhood as a kind of golden age, even though it can often be a period of great confusion and pain. It cannot be denied, however, that childhood had certain privileges, and as children we had a pleasurable attitude to life. Confronted with a particularly charming child, we often feel wistful: we remember our own golden past, the qualities we have lost and wish we had again. And in the presence of the child, we get a little of that goldenness back. Natural seducers are people who somehow avoided getting certain childish traits drummed out of them by adult experience. Such people can be as powerfully seductive as any child, because it seems uncanny and marvelous that they have preserved such qualities. They are not literally like children, of course; that would make them obnoxious or pitiful. Rather it is the spirit that they have retained. Do not imagine that this childishness is something beyond their control.

The undefensive lover. As people get older, they protect themselves against painful experiences by closing themselves off. The price for this is that they grow rigid, physically and mentally. But children are by nature unprotected and open to experience, and this receptiveness is extremely attractive. In the presence of children we become less rigid, infected with their openness. That is why we want to be around them. Undefensive lovers have somehow circumvented the self-protective process, retaining the playful, receptive spirit of the child. They often manifest this spirit physically: they are graceful, and seem to age less rapidly than other people. Of all the Natural's character qualities, this one is the most useful. Defensiveness is deadly in seduction; act defensive and you'll bring out defensiveness in other people. The undefensive lover, on the other hand, lowers the inhibitions of his or her target, a critical part of seduction. It is important to learn to not react defensively: bend instead of resist, be open to influence from others, and they will more easily fall under your spell.

The Charmer

Charm is seduction without sex. Charmers are consummate manipulators, masking their cleverness by creating a mood of pleasure and comfort. Their method is simple: they deflect attention from themselves and focus it on their target. They understand your spirit, feel your pain, adapt to your moods. In the presence of a Charmer you feel better about yourself. Charmers do not argue or fight, complain, or pester—what could be more seductive? By drawing you in with their indulgence they make you dependent on them,
and their power grows. Learn to
cast the Charmer's spell by aiming at people's primary weaknesses: vanity and self-esteem.

Birds are taken with pipes
that imitate their own voices, and men with those sayings that are most agreeable to their own opinions. —SAMUEL BUTLER

As Benjamin Disraeli said, "Talk to a man about himself and he will listen for hours." The strategy can never be obvious; subtlety is the Charmer's great skill. If the target is to be kept from seeing through the Charmer's efforts, and from growing suspicious, maybe even tiring of the attention, a light touch is essential. The Charmer is like a beam of light that doesn't play directly on a target but throws a pleasantly diffused glow over it. Charm can be applied to a group as well as to an individual: a leader can charm the public. The dynamic is similar.

Make your target the center of attention. Charmers fade into the background; their targets become the subject of their interest. To be a Charmer you have to learn to listen and observe. Let your targets talk, revealing themselves in the process. As you find out more about them—their strengths, and more important their weaknesses—you can individualize your attention, appealing to their specific desires and needs, tailoring your flatteries to their insecurities.

Be a source of pleasure. No one wants to hear about your problems and troubles. Listen to your targets' complaints, but more important, distract them from their problems by giving them pleasure. (Do this often enough and they will fall under your spell.) Being lighthearted and fun is always more charming than being serious and critical. Lull your victims into ease and comfort. Charm is like the hypnotist's trick with the swinging watch: the more relaxed the target, the easier it is to bend him or her to your will. The key to making your victims feel comfortable is to mirror them, adapt to their moods. People are narcissists— they are drawn to those most similar to themselves. Seem to share their values and tastes, to understand their spirit, and they will fall under your spell.

Never pester or be
overly persistent—these uncharming qualities will disrupt the relaxation you need to cast your spell. Make yourself useful. If done subtly, your ability to enhance the lives of others will be devilishly seductive. Your social skills will prove important here: creating a wide network of allies will give you the power to link people up with each other, which will make them feel that by knowing you they can make their lives easier. This is something no one can resist. Follow-through is key: so many people will charm by promising a person great things—a better job, a new contact, a big favor—but if they do not follow through they make enemies instead of friends. Anyone can make a promise; what sets you apart, and makes you charming, is your ability to come through in the end, following up your promise with a definite action. Conversely, if someone does you a favor, show your gratitude concretely. In a world of bluff and smoke, real action and true helpfulness are perhaps the ultimate charm. Disraeli knew how deceptive appearances can be: people were always judging him by his face and by his clothes, and he had learned never to do the same to them. So he was not deceived by Queen Victoria's dour, sober exterior. Beneath it, he sensed, was a woman who yearned for a man to appeal to her feminine side, a woman who was affectionate, warm, even sexual. The extent to which this side of Victoria had been repressed merely revealed the strength of the feelings he would stir once he melted her reserve. Disraeli's approach was to appeal to two aspects of Victoria's personality that other people had squashed: her confidence and her sexuality. He was a master at flattering a person's ego. As one English princess remarked, "When I left the dining room after sitting next to Mr. Gladstone, I thought he was the cleverest man in England. But after sitting next to Mr. Disraeli, I thought I was the cleverest woman in England."

Our personalities are often molded by how we are treated: if a parent or
spouse is defensive or argumentative in dealing with us, we tend to respond the same way. Never mistake people's exterior characteristics for reality, for the character they show on the surface may be merely a reflection of the people with whom they have been most in contact, or a front disguising its own opposite. A gruff exterior may hide a person dying for warmth; a repressed, sober-looking type may actually be struggling to conceal uncontrollable emotions. That is the key to charm—feeding what has been repressed or denied.

People who are physically beautiful, and who play on their beauty to
create a sexually charged presence, have little power in the end; the bloom of youth fades, there is always someone younger and more beautiful, and in any case people tire of beauty without social grace. But they never tire of feeling their self-worth validated. Learn the power you can wield by making the other person feel like the star. The key is to diffuse your sexual presence: create a vaguer, more beguiling sense of excitement through a generalized flirtation, a socialized sexuality that is constant, addictive, and never totally satisfied.

We often recognize Charmers as such; we sense their cleverness. Nevertheless, we fall under their spell. The reason is simple: the feeling that Charmers provide is so rare as to be worth the
price we pay. The world is full of self-absorbed people. In their presence, we know that everything in our relationship with them is directed toward themselves— their insecurities, their neediness, their hunger for attention. That reinforces our own egocentric tendencies; we protectively close ourselves up. It is a syndrome that only makes us the more helpless with Charmers. First, they don't talk much about themselves, which heightens their mystery and disguises their limitations. Second, they seem to be interested in us, and their interest is so delightfully focused that we relax and open up to them. Finally, Charmers are pleasant to be around. They have none of most people's ugly qualities—nagging, complaining, self-assertion.

There are those who are immune to a Charmer; particularly cynics, and
confident types who do not need validation. These people tend to view Charmers as slippery and deceitful, and they can make problems for you.

The Charismatic


Charismatics have certain qualities that are powerfully
attractive and that make them stand out. This could be their self belief, their boldness, their serenity. They keep the source of these qualities mysterious.

A man who seemed possessed by a divine spirit—speaking in tongues, ecstatic raptures, the expression of intense visions—would stand out as one whom the gods had singled out. And this man, a priest or a prophet, gained great power over others.

A Charismatic is larger than life, has extra presence. Actors have studied this kind of presence for centuries; they know how to stand on a crowded stage and command attention. Surprisingly, it is not the actor who screams the loudest or gestures the most wildly who works this magic best, but the actor who stays calm, radiating self-assurance. The effect is ruined by trying too hard. It is essential to be self-aware, to have the ability to see yourself as others see you.

Most people are repressed, and have little access to their unconscious—a problem that creates opportunities for the Charismatic, who can become a kind of screen on which others project their secret fantasies and longings.

Vulnerable side to charisma softens the self-confident side,
which can seem fanatical and frightening.

Charismatics are unconventional. They have an air of adventure and risk that attracts the bored. Be brazen and courageous in your actions—be seen taking risks for the good of others.

The Star

Daily life is harsh, and most of us constantly seek escape from it in fantasies and dreams. Stars feed on this weakness; standing out from others through a distinctive and appealing style, they make us want to watch them. At the same time, they are vague and ethereal, keeping their distance, and letting us imagine more than is there. Their dreamlike quality works on our unconscious; we are not even aware how much we imitate them.