Uitnärv ehk vagaalnärv

Vagaalnärv on 10. kraniaalnärv, mis osaleb kaelast allapoole jäädavate organite regulatsioonis. Nimi (ladina keeles tähendab see hulkur- või uitnärvi) on tulnud sellest, et erinevalt teistest kraniaalnärvidest ulatub see kaelast kaugele allapoole ning selle ühendusi leidub torsos palju. See omab peamiselt sensoorset rolli (80-90% ühendustest), mis vahendavad signaale näiteks näljast, iiveldusest, rõhust ja valust, kuid oksendamise esilekutsumises on see lihaskokkutõmmete tekitajaks ning see kontrollib ka seedenäärmeid. Südamele ja kopsudele mõjub see aktiivsust vähendavalt ning selleks vajab vagaalnärv atsetüülkoliini. Atsetüülkoliini blokeerimisel atropiiniga võib pulss minna eluohtlikult kiireks, kuid elustamisel blokeeritakse südame tööle saamiseks atsetüülkoliin tahtlikult atropiiniga. Hingamises raskendab vagaalnärvi kahjustus välja hingamist.
Igapäevaelus võib selle mõju näha närvilistes olukordades ohkamisel ning hinge kinni hoidmisel. Kopsudes ja seedekulglas aktiveeruvad vagaalnärvi harud venituse peale ning seda saab lihtsasti enda peal tekitada kopsude õhku täis tõmbamise ja hinge kinni hoidmisega kuni 20 sekundit (mida kauem hinge kinni hoida seda rohkem hakkab adrenaliin vabanema ja südant kiirendama). Effekt on tugevam, kui kõhulihaseid pingutada või kui välja hingata läbi peene toru (20 sekundit) või kitsaks aetud kurgu kaudu. Äärmisel juhul võib kaasneda minestamine aju verepuuduse tõttu. Ohtliku kiire pulsi korral kasutatakse tihti selliseid meetodeid vagaalmanöövri nime all. Vagaalmanöövrite hulka käib ka näo panek alla 21 C kraadise vee sisse.
Ärevates olukordades võib tekkida võib-olla õpitud vajadus sügavalt sisse hingata ning seejärel aeglaselt välja hingata, mis paistab vagaalnärvi kaudu rahustavana.
Vagaalnärv paistab ka selgroogsete sukeldumisrefleksi kontrollijana kuna see aeglustab kopsude täitmisel ning külma veega kokku puutudes südant ja ainevahetust, mis võimaldab kauem samade õhuvarudega läbi ajada.

Vagaalnärv paistab ka ühe orgasmisignaalide vahendajana. Viie osalise või täieliku selgroonärvi katkestusega (4 kuulihaava ja 1 autoõnnetuse tõttu) naised stimuleerisid oma tuppe ise ning kolm neist said orgasmi. Selgroonärvi kahjustusi hinnati lisaks MRI'le päraku puudutusega. Kui seda ei tuntud, siis diagnoositi täielik katkestus ja ainult üks neist tundis päraku puudutust. Kõik tundsid kui teine naine sisestas tupestimulaatori. Signaalid jõudsid vagaalnärviga nucleus tractus solitarius'eni (NTS) ning sellest kukla pool asuvale nucleus cuneatus'ele. Mõlemad vahendavad erinevaid sensoorseid signaale. Eksperimendi ajal mõõdeti aju glükoositarbimist. Mastrubeerimise ajal aktiveerusid kõigil naistel NTS alumine osa (maitsete ja käeliigutuste ajal aktiveerus NTS ülaosa). Orgasmi ajal olid aktiivsemad hüpotaalamuse paraventrikulaarne tuum, mediaalne amügdala, insula, parietaalsagar, frontaalsagar, cerebellum ja anterioorne singulaatkorteks. Teisteks orgasmi vahendajateks on pudendaalnärv, vaagna närv ja hüpogastriline närv, mis kõik sisenevad selgroonärvi alaosasse.
Pildil on illustreeritud aju aktiveerumine orgasmile lähenedes sama piirkonda vaadeldes. Pluss anatoomiliste piirkondade järel näitab selle aktiveerumist üle algoleku.
Orgasm ei paista ainsa tajuna, mis selgroovigastusega tuntavaks jääb. Sama on leitud päraku laienemise (meestel ja naistel) ning menstruatsioonikrampide puhul.

Hüljestel aeglustub vabatahtlikul sukeldumisel pulss, kuid see refleks ei avaldu muskariinsete retseptorite antagonisti saamisel. Südame aeglustumine paistis autoritele vagaalnärvi tööna. Farmakoloogiline sukeldumisrefleksi blokeerimine ei tekitanud olulisi muutusi sukeldumise kestvuses ja pinnal oldud ajas, kuid see võis tuleneda lühikestest sukeldumisaegadest. Äärmisel juhul suudavad hülged vee all olla üle 20 minuti, kuid enamasti on see aeg paar minutit.
Pildil on näidatud pulsi langus adrenaliini alfa retseptori agonisti (fenüülefriin) süstimise järel musakriinsete retseptorite blokeerimiseta ja koos blokeerimisega. Numbrid vasakul pool näitavad südamelööke minutis. Fenüülefriini süstimine ise tõstab arterite vererõhku nahalähedaste soonte kokku tõmbumise tõttu ja see algatab vagaalnärvi kaudu pulsi langust (hüljestel 80% aeglasemaks). Kui vagaalnärv ei saanud fenüülefriini süstimise järel südant aeglustada muskariinsete retseptorite blokeerimise tõttu ei paistnud suurt muutust pulsis.
Pildil on muutused pulsis sukeldumise ajal pärast erinevate antagonistide saamist võrreldes kontrollgrupiga.
Pulss aeglustus ka siis, kui hülged panid ainult pea vette.

Uuringust vagaalmanöövrite mõjust tervete nooremate inimeste pulsile.
Suurimat leitud pulsi langust põhjustas sukeldumisrefleksi esile kutsumine istudes näo vette panekul, mis aeglustas pulssi 43%. Teine mõjukas võimalus oli lamades jäise veekoti näol hoidmine. Vähem mõjukas oli silmadele surve avaldamine nagu alumistest näha.

Vagaalnärvi stimulatsioon

Vagaalnärvi stimulatsiooni (VNS) puhul pandakse elektrood meditsiinis ümber vasaku vagaalnärvi, kuid see protseduur on sama nimega suvalise vagaalnärvi osa stimuleerimisel. Algselt kasutati seda epilepsia vastu, kuid siis märgati, et see mõjutab ka tuju, mistõttu hakati seda depressiooni vastu kasutama, kuid uuringud selle kasulikkusest mitmeaastase teistele ravidele allumatute depressioonide puhul on leidnud vastukäivad tulemusi kasulikkusest.
Tavaliselt saadab signaalitekitaja elektroodiga 30 sekundit kestvaid signaale (sagedused ja kestvused varieeruvad) iga 5 minuti tagant. Signaaligeneraatori patarei toimib tavaliselt 10 aastat. Enamasti ei tunne patsient signaalide tekke ajal teistmoodi, kuid võib esineda kõhimist ja hääle kähedaks minekut või hääle muutust. Seadet saab vajadusel välja lülitada magneti (antakse kaasa) panemisel selle piirkonda. Välja lülitamise põhjuseks on tavaliselt häirivad kõrvalmõjud või soov trenni teha. Kõrvalmõjudeks on kõhimine, kähe hääl, hingamisraskused (eriti trenni ajal), kurguvalu, kaelavalu, häälemuutus, neelamisraskused, ebamugavus signaaligeneraatori kohas (see võib algkohast lahti tulla ja mujale liikuda).

Ühe VNS stimulaatoriga patsiendil tekkis üldnarkoosis olles hingamisraskusi hingamisteede kitsenemise tõttu ja see kordus iga 5 minuti järel, kui stimulaator uuesti tööle hakkas. Suurema õhusurvega sai piisavalt õhku läbi.

VNS puhul kasutatakse tavaliselt 20-30 hZ ja 1-2 milliamprist stimulatsiooni. Implandi lisamisel on ~1% nakkusrisk ja 1% nakkuste järel esineb vagaalnärvi kahjustus. Tavalisemateks kõrvalnähtudeks lisaks eelmises lõigus nimetatule on peavalu ning valu kõris, kaelas, lõuas ja hammastes. Selle 2003 aasta artikli järgi polnud selgeid tõendeid kasust depressiooni vastu ja sellist ravi nimetati eksperimentaalseks.
2000. aasta artiklist: 14 aastat varem oli avastatud, et vagaalnärvi kohatine stimulatsioon vähendas ajutegevust ja lõpetas koerade epilepsiahood. Seejärel hakati seda epilepsia raviks kasutama. Artikli avaldamise ajaks oli 6000 inimest saanud implandi epilepsia vastu. Juba üle 50 aasta tagasi leiti VNS järel frontaalsagaral ja amügdalas aeglaste ja sünkroonsete lainete teket, mis peaks näitama aktiivsuse langust. Sellistele tulemustele kirjanduses toetudes prooviti teadaolevalt alles üle 30 aasta hiljem kasutada seda epilepsia leevenduseks. Leevendus oli ning lisaks esialgsele epilepsiate inhibitsioonile leiti ühe stimulatsiooniperioodi järel neli korda kauem kestev nõrgem inhibitsiooniperiood, millest oli samuti abi epilepsia leevenduses ning viimane pikenes korduvstimulatsioonide järel.
Signaalid jõuavad NTS kaudu retikulaarsele formatsioonile ning suuremaltjaolt läbi locus coeruleus'i (LC) ja parabrahhiaaltuumade (PB) ajusse. LC kahjustamisel kadus rottidel VNS epilepsiavastane mõju. PB ja LC on ühenduses enam-vähem kõigi aju osadega sh. hüpotaalamuse ja amügdalaga ning mitmete taalamuse aladega, mis on ühenduses insula, orbitofrontaalse ja prefrontaalse korteksiga.
Epilepsiavastaselt mõjus NTS inhibeerimine GABA agonistide või glutamaadi antagonistidega.
Rottidele mõjus VNS amügdala, hüpotaalamuse ja ajukoore aktiivsust tõstvana c-fos'i järgi.
Osade allikate järgi on vasaku vagaalnärvi stimulatsiooni eelistatud selle pärast, et parempoolsel on rohkem mõju südametegevusele, kuid katseloomade ja ühe inimpatsiendi järgi ei ole see nii ning elektrood pandakse piisavalt madalale piirkonnale, et südamesse minevad ühendused on kõrgemal eelnevalt vagaalnärvist väljunud.
313 patsiendiga topeltpimedas uuringus vähenes epilepsiate sagedus VNS'ga ~25-30% võrreldes platseebogrupiga.

Vagaalmöövrid

Vagaalmanöövreid on lühidalt tutvustatud ühe USA maakonna kodulehel leitavas õpetuses (enne proovimist soovitaks tühja reani lugeda). Tavaliseimaks meetodiks on Valsalva manööver, mis seisneb 20 sekundit kestva väljahingamises läbi kitsaks aetud hingamisteede või kõrre ning teise võimalusena lastakse sisse hingata ning 20-30 sekundit hinge kinni hoida ja kõhulihaseid pingutada. See tuleb lõpetada kui patsient sattub segadusse, kui pulss langeb alla 100 või kui süda seiskub. Teiseks tavaliseks meetodiks (carotid sinus massage) on ühe kaelaveresoone masseerimine (klipp). Selle puhul hoitakse parempoolsel veresoonel ühtlast survet 5-10 sekundit või tehakse sama kaua kergeid liigutusi arteri kohal vältides liigset verevoolu blokeerimist. Kui 2-4 minutiga ei teki reaktsioone siis korratakse seda vasakul küljel. Ka see lõpetatakse kui pulss langeb alla 100, kui patsient sattub segadusse, kui süda seiskub või kui tekib märke aju verepuudusest. Kui süda ei hakka 15 sekundiga ise tööle alustatakse elustamist südame masserimisega.
Selle kaelaarteri masseerimisel aktiveeruvad surve muutusel selles asuvad venitusretseptorid, mis põhjustavad vagaalnärvi aktiveerumist. Üheks riskiks võib olla see, et surumisel vabaneb mõni veresooni ummistama hakkav tükk (kõrge kolestorooli korral riskantsem), mistõttu arstid kuulavad nende soonte tegevust.
Laste puhul on kasutatud sagedamini näo panekut külma vette või jäise veega täidetud koti panekut näo vastu.
Neid manöövreid kasutatakse erinevate tahhükardiate (pulss üle 100 löögi minutis) leevenduseks või eristamiseks (viiel mainitud tahhükardia tüübil on erinevad reaktsioonid vagaalmanöövrite suhtes ning kõigi vastu need ei aita), kuid alles pärast kaelasoonte kontrollimist ning kui farmakoloogilised meetodid ei aita.
Kaelamassasi riskideks on häired südame rütmis sealhulgas südame seiskumine, veretrombide vabanemine ja potentsiaalselt kaasnev ajuinfarkt või ajuinfarkt kokkusurutud veresoone pärast.

Vagaalmanöövrite poolt tekitatud lühiajalised südame seiskumised (asüstoolia) ei ole väga haruldased. 23 patsiendile, kelle puhul teati minestamist vagaalmanöövrite tõttu, anti pidev pulsi mõõtja, mis salvestas pause rütmis keskmiselt 15+/-7 kuu jooksul. Keskmine vanus oli 64+/-12 aastat. 17 patsiendil (74%) leiti sellel perioodil vähemalt üks üle 3 sekundi kestnud asüstoolia. 3-6 sekundilisi asüstooliaid esines 14 patsiendil kokku 1765 korral. 47 korral esines 11 patsiendil üle 6 sekundi kestnud asüstooliad. Minestamist põhjustasid 3-6 sekundilised asüstooliad 12 korral (0,7%) ja 20 korral (43%) üle 6 sekundilised asüstooliad. Enamasti olid asüstooliad sümptomiteta ning paistab, et vagaalmanöövrite ajal minestanutel esineb seda igapäevaelus ka isetekkeliselt.