15 June 2011

Avameelsust teadvusehuvi lehe sünnipäeva puhul

Viimaste päevade vähese aktiivsuse põhjuseks oli tähelepanu hajumine tänase päeva tõttu. Ei tea kui rõõmus või rõõmutu tähtpäev see oleks aga otsustasin vahelduseks jälle asjade taustast kirjutada, et siinset olukorda selgemaks teha.
Emotsionaalsed rasked ajad ei ole heaks ettekäändeks alla andmisele. Pigem on need tugevad edasiviivad jõud, sest mugavus tekitab laiskust.

Eeltöö sellele lehele on olnud pikk ja üheks võimalikuks alguskohaks oli mu esimene töökoht 14 aastasena õpilasmalevas. See oli kõige vastikum töökoht, kus ma üldse olen töödanud. Tegu oli kuumalaine ajal väljas raskete puude lohistamisega. Töö oleks ehk talutav olnud kuid ma ei saanud seal kellegagi hästi läbi ja sain ähvardusi kallaletungist ning tapmisähvardusi. Palju stressi tekitas see, et kui ma oma joogipudeli endast eemale jätsin, siis käitusid nad nagu üritaks nad sellele peale kuseda. Seda nad ei teinud kuid ma ei teadnud seda ette ning stress oli jube. Mõte, et sellist asja peaks taluma pensionieani tundus väga persses olukorrana. Samas pani mõtlema, et rikkad ja kuulsad teevad enesetappu kuid mul endal polnud (ega ole) selliseid kavatsusi ning umbes sellel perioodil hakkas mõttemaailmade koostamine huvitava tegevusena paistma. Suuremaks otsuseks sai võimalikult meeldiva ametikoha jaoks valmistumine, et ei peaks sellist asja enam taluma.

Umbes 15 aastasena hakkasin esialgse huvina futurismile mõtlema ning paari kuuga kasvas saadud ideede kogum huvitavaks. Üritasin kõige kaugemaid tehnoloogia piire leida ja need olid kohati ideed, mis mulle siiani meeldivad. Umbes siis tegin ka enda jaoks siiani esimesed olulisemad miniavastused. ~15-16 aastaselt eemaldasin tehnoloogiate nimekirjast asjad, mille toimemehhanismidest ma midagi ei teadnud ning üritasin võimalikult kaugele minna asjadega, mille juures oskasin toimemehhanismi natukenegi kirjeldada. Kõige suurema läbimurdekesena avastasin voodis und oodates 15 või 16 aastaselt oma esimese ja ainsa suurema füüsika alase hüpoteesi, mis on siiani püsinud. See ei olnud esimene teemakohane idee, kuid see oli ja on siiani mõnus. Kuna ma tegin selliseid avastusi juba selles vanuses, siis mõtlesin, et 10 aastastele võib siinne tase küll piisavalt arusaadav olla kui on ainult tahtmist aru saada.

Keskkoolis muutusid kirjandid lemmik kodutöödeks. Ma ei osanud neid varem kirjutada (pool lehekülge ja hindele 3) kuid siis tõsteti miinimumpikkust ja pidin tekstidele rohkem tähelepanu pöörama. Lihtsa kompromissina kirjutasin just kõigest huvitavast, mida oskasin vähegi teemaga seostada. Ühe üllatusena hakkasin märkama, et nende tekstide valmimise ajaks tundsin, kuidas need minu mõtlemist muutsid. Kõige äärmuslikuma mõjukusega tekst valmis 11. klassi lõpus kui ma olin 17 aastane. See oli peamiselt sellest kui subjektiivne on kõik (muudad ennast, muutub sinu maailm) ja kuigi see ei saanud head hinnet andis see imeliku õppetunni psüühhikast. Varsti pärast seda oli mul imelik vana maailma murdumise tunne. Asjad paistsid korraga kõik vastikult ebamääraseid ja paar päeva oli raske rõõmu tunda, sest stabiilseid pidepunkte ei olnud. Esialgu tundus see ülivastikuna kuid see paistis ühekordse kogemusena, mis laseb sündida tugevamal, stabiilsemal ja psüühhikat paremini mõistval sisemaailmal.

Tagantjärele mõeldes avastasin kirjandites mooduse mõttemaailma "fundamendi" või "skeleti" muutmiseks. Fundament või skelett selles mõttes, et kui need eemaldada, siis kaotab mõju ka ülejäänu, mis sellele toetus. Lihtsaima näitena on teatud asukoht looduses või linnas inimese jaoks emotsionaalselt mõnus ning selle ümber võib olla palju mälestusi kuid kui peaks lisandumine äärmuslik vastupidise meeldivusega mälestus, siis kaotavad ka senised mälestused seal olekust vastavat olulisust. Ka armumise tekkel või kadumisel vastavalt tekivad või kaovad isikuga seostuvad fantaasiad ning emotsioonid.
Kui ajada tekstis tihedalt kokku tähelepanu tõmbavaid infojuppe, siis need kõik muudavad natuke mõtlemist, kuid suurema tihedusega võivad need tekitada peaaegu sürreaalset kogemust kus harjumatult kiire muutus jätab imeliku järeltunde. Minu lehekülgedel peaks ka sellest näiteid leiduma ja "sünnipäeva" puhul ajan neid üle keskmise tihedalt kokku, et mõte kohale jõuaks.

Need kogemused ei olnud mulle siiski piisavaks põhjuseks füüsikale ega psühholoogiale keskendumiseks. Samas 11. klassi lõpus hakkasin lugema psühhotroopsetest ainetest ning nende lugude õppisin palju asju. Väga häirivaks sai paljude uhke ja mõrvalik suhtumine nende ainete tarbimisse ja sellest sai alguse esimene plaan oma lehekülje loomiseks kuid ebakindlused ja oskamatused lükkasid seda plaani edasi.

18. aastaselt küsisin politseist huvi pärast, kas saaks meskaliini kaktust kasvatada. Vastusena lubati dekoratiivtaimedena kasvatada kanepit, kokapõõsast, moone ja selliseid kaktuseid kuid soovitati mujalt küsida. Piirivalvest oli vist teine koht, kust tuli sarnane vastus. Edasi soovitati põllumajandus ministeeriumist küsida ning sealt tuli sama kirjaga kaks vastust. Ühe järgi võis aga teise järgi mitte, sest sisaldab kontrollitud aineid. Soovitatud siseministeeriumist ei hakanud enam küsima, sest paistis, et keegi ei tahtnud vastutust endale võtta lubamise ega keelamise osas. Seejärel võttis ühendust üks ajakirjanik, kes sellest kuidagi teada sai ning ainult eesnime ja vanuse viitamisega kirjutas ta umbes kuuendikleheküljelise leheartikli minu kogemustest ministeeriumitega. Sellest jäi kohati ebarealistlik arusaam sellest, kui kerge on meedia tähelepanu tõmmata.

Pärast keskkooli läksin esialgu filosoofiat õppima, sest sellealastest raamatutest oli jäänud mulje, et seal õpitakse erinevatest maailmavaadetest ja ideoloogiatest. Esimese semestri lõpuks kadus see entuasm ära ja õppetegevus hakkas ajaraiskamisena paistma. Midagi asjalikku seal ei õpetatud. Hea hinde saamiseks pidime eksamiks tuupima sadu või tuhandeid aastaid tagasi surnud tegelaste vigaseid seisukohti. Neil võis olla üksikuid realistlikke mõtteid kuid suure osa ajast sai tuupida vigaseid arusaamasid mis olid ülisegaste sõnadega selgitatud. Neil filosoofidel oli nagu vajadus võimalikult palju uusi sõnu ja definitsioone leiutada, mille taga paistis samas väga lihtlabane sisu. Kõvasti paistis ka vigast loogikat ja tahtlikult asjade segaseks mõtlemist, et teadmatuse salapära imetleda. Isegi kuulsad paradoksid paistsid lahendamatuna lihtsalt kitsa loogika tõttu. Näiteks jänese ja kilpkonna võidujooksust. Selle järgi ei jõua hiljem alustanud jänes kilpkonnale järgi, sest kui jänes on vähendanud kilpkonnani jäävast distantsist poole võrra, siis on kilpkonn veidi edasi läinud ja kui veel pool allesjäänust vahemaast läbida, siis on kilpkonn jälle veidi ees. See "paradoks" kehtib, sest vaadeldud ajaskaalat moonutatakse iga järgneva etapiga ja sama hästi võiks öelda, et objekt ei kuku kunagi maha, sest iga millimeetrise languse järel jätkame arutlust 10 korda lühema distantsiga kuni enne maani jõudmist hakkame keskenduma olematult lühikesele ajaperioodile. Keskmine hinne oli mul sellel aastal 0,45 ning internetis iseseivalt õppimine paistis palju kasulikumana.

Sellise kasutu segase mõtlemise tuupimisel ei paistnud suuremat otstarvet peale filosoofiaõpetaja ametikoha saamise ning mul oli varasemad ideed andnud piisavalt julgust otstarbekamate asjade uurimiseks. Järgmisel aastal läksin bioloogia õppesse ja sellega olen siiani rahule jäänud. Kui sellesse poleks saanud, oleksid valinud keemia või füüsika, sest tahtsin mingit reaalainet õppida mitte sotsioloogia alaseid kasutuid ja segaseid targutusi.

Põhiline eelharjutus kirjutamiseks oli ~2006-2008 jooksul kirjutatud üle 300 lk. märkemete kogum.

21 aastaselt (2007) oli õpetlikumaks kogemuseks valvetöötaja ametikoht. Esialgu pakuti haigla öist valvekohta kuid ma ei vastanud nimetamata standarditele. Võib-olla oli probleemiks minu ebamäärane "hmm" kui teine turvatöötaja ütles, et pärast turvatöötaja reeglite lugemist tuleb need unustada. Mingit lugemiskraami ega eelkoolitust mulle ei antud. Esimesel tööpäeval pidin ise kõik küsimused välja mõtlema ja teistele töötajatele esitama.
Samas sain sama palgaga tööle päevases vahetuses ehitus- ja aiatarvete poes, kus polnud teiste sõnul kordagi varguseid olnud. Enamus töökaaslastest paistsid pensionäridena kuid poe rahulikku ajalugu arvestades ei paistnud sellega probleeme. Toidupoodides pidavat igapäevased olema koolilaste poolsed pisivargused. Üllatav oli näha kahte väidetavalt 70 aastast valvetöötajat, kes paistsid vanuse kohta nooruslikuna ja väga lõbusa energiaga üksteisse armunult. Ajaviiteks sain pool aega veeta poe taga väravavalvurina, kus sai rahus istudes muusikat kuulata ja oma ~6 aastast füüsikahüpoteesi edasi arendada.
Teiste üllatustena oli poes harva üle 5 kliendi kuid kassade juures seistes võis korduvalt kuulda kümnetesse tuhandetesse minevatest arvetest. Lisaks paistis seal poes imelikult palju selgelt rasedaid naisi. Mõnel päeval tundus, et pooled poes käinud naised olid selgelt rasedad. Küllap laste saamisel tekib vajadus kodu täiendada, kuid imelik oli näha neid sellises seisundis üksinda ehituskive ostmas.

2007. sügisest alates hakkasin saama pregabaliini, mis tekitas üle keskmise tegutsemistahet. Esialgu mõtlesin paar kuud majandusele, kuid järgmiseks kevadeks tekkis jäädavam ja tõsisem huvi psühholoogia vastu. 2008. suve alguses ostsin võimsama arvuti. Eelnev jäi isegi 5 lehekülje korraga ette võtmisel minutiks seisma ja sellisega oli raske isegi lugemistööd teha. Varem olen siin korduvalt 2008. aastat nimetanud kui arengu algusaega osades asjades. Asi oli lihtsalt selles, et lisaks energiale sain sellel perioodil korraliku tööarvuti, millega võis rahus ka 200 lehekülge korraga avada ning sujuvalt filme vaadata. Lõpuks sain hakata ka interneti mälu vabamalt kasutama, sest kui midagi ei teadnud, võis selle sekunditega üles leida, mitte ei pidanud minuteid järjest ootama.

2009. alguses oli mul juba Teadvusehuvi nimi valitud ja mõtlesin, millal saaks tahet tegutsema hakata. Neurobioloogiat hakkasin teadusartiklite abil õppima alles 2009. veebruaris ja esimene suur avastus oli minu jaoks see, et sain selgeks valge ja halli mateeria tähenduse kuid muid püsivaid teadmisi ma aasta alguses ei saanud.

2009. juuni alguses sain lõpuks suure põhjuse tegutsema hakata. Umbes 4. juuni neljapäeva paiku tekkis mul tugev tukslev peavalu, valu kurgu ühel küljel ja palavik. Järgneva kahe päeva sees tõusis palavik korduvalt üle 40 kraadi, mis oli mulle meelde jäänud isiklikest haigusjuhtumitest kõige kõrgem temperatuur. Maksimum oli umbes 40,5-40,7 ja selle alla saamiseks võtsin 4 korda päevas 1 g paratsetamooli, mis on riskantne doos nii tihedalt tarbides. Sellel perioodil tekkis mul surmahirm ja vastik oli lamades mõelda, et kõik õpitu võib nii viimasel hetkel kasutuks osutuda. Internetis vaadates paistis palavik umbes poole kraadi kaugusel neuronite surma põhjustavast temperatuurist ja pea see võis see kõrgemgi olla. Kuna ma ei teadnud nädalavahetuse tõttu, kuidas perearsti juurde saada, siis pärast arstiga telefonitsi rääkimist otsustasin pühapäeval kiirabi kutsuda. See oli 4. päev järjest, kui palavik ületas 39 ja nagu ikka oli hommikuti normaalne olla, kuid õhtuti värisesin 40 kraadiga.
Telefoni teel vastanud isik küsis, kas olen midagi palaviku vastu võtnud ning kui rääkisin paratsetamooli teest, siis ütles ta pahaselt, et teed võib janu vastu võtta ja ainult tablett mõjub. Üritasin vaielda, et vahet pole kas paratsetamool on ühes tükis või vee sees. Tõenäoliselt mõtles ta mingist kasutumat taimeteest, kuid miskipärast soovitas ta just tahket paratsetamooli võtta.
45 minuti pärast jõudis kiirabi kohale ja seal olid sõbralikumad töötajad. Kuna tund aega varem võetud paratsetamool oli tööle hakanud, siis oli palavik ainult 38 lähedal, mis tegi kiirabi kutsumise natuke piinlikumaks raiskamiseks. Igaks juhuks kordasid nad üle, et palavikualandajaid on mõtekas võtta, kui lasta endal pärast jahtuda lina ja aluspesu võel mitte higistada tekkide all. Raadiost kuulsin korra, et kellelgi oli just ajuveresoon lõhkenud.
Lõpuks ütlesin neile harjumusest nägemiseni aga kiirabiarst parandas kohe, et mitte nägemist vaid head aega. Sain tugevad palavikualandajad kaasa, mis suutsid temperatuuri 3-4 kraadi langetada kuid haiguse tipp paistis juba möödununa.
Järgmisel päeval sain arsti juurde ja vereproovi järgi paistis bakternakkus, mistõttu sain nädala jagu antibiootikume. Need ajasid temperatuuri 35 lähedale ja tegid mu liiga uimaseks, et suuta midagi teha kuid häguseid plaane sai teha.

Kohe esimesel antibiootikumivabal päeval ehk 15. juuni tegin Teadvusehuvi lehekülje ja jäin veel nädalaks teemasid mõtlema. Kuna ma ei teadnud siis veel mälu järgi isegi kuidas närviimpulss toimub või mida ajusagarad teevad, siis hakkasin harjutama väga algeliste asjade õppimise ja samaaegsest õpetamisega, et oskaksin hiljem asjalikumate teemadega paremini õpetada. 26. juunil alustasin kõige esimese mustandiga, mis avaldamisele jõudis. Esimesed teemad olid väga närvilised, sest muretsesin veel kriitika pärast kuigi eelnev surmahirmu periood sai mind tööle selle hirmu nõrgestamisega.
Väike lugeskond raskendas esimestel kuudel tööd, sest oli seinaga rääkimise tunne. Esialgsed külastused juuni-juuli perioodil olid mu enda omad ning hiljem oskasin need maha võtta. Teised inimesed külastasid mu lehte umbes 2-3 korda nädalas (külastajate linnad on näha). Esimese lugeja sain ühelt psühhotroopika lehelt. Esimene otsingumootoris esimeste hulka pääsenud artikkel oli "Atsetüülkoliin", mis oli üks asjalikumaid ja selgemini aru saadavaid tekste sellel suvel. Augustis tuli juuni alguses olnud haigus nõrgemal kujul nädalaks tagasi. Ühepoolne kurgu paistetud ja 38 kraadine palavik läksid ise üle aga 4 artiklit kuus miinimum jäi see kuu täitmata.
Augusti lõpus võttis üks psühholoogia tudeng (pildil esimene päev, kus üle 20 siniselt tähistatud külastuse) minuga ühendust osates kusagilt mu msn'i välja otsida. Tema kiitusega sain piisavalt julgust, et oma lehte aktiivsemalt reklaamida. Lisan sain teada, et kui arvuti ei luba cookie kasutamist, nagu selle tudengi ja osade teiste puhul, siis lähevad kõik üksikud lehekülje vaatamised arvesse "ainulaadsete külastustena". Seetõttu paistab reaalne külastuste arv veidi väiksem, kui StatCounter pildil näitas.
Esialgu tutvustasin ennast kahel lehel (1, 2), mis ajas keskmise külastuste arvu 10 peale päevas. Need kaks valisin konstruktiivse kriitika saamiseks. Jaan Aru lehekülg oli ainuke, suurem neurobioloogialane eestikeelne lehekülg üldse ja ta ka parandas vähemalt ühe vea ajulainete tekstis. Siiski oli see esimene ja viimane kord, kui suur publik (ja Jaani kriitika) tekitas omamoodi esinemishirmu kuid sama päeva sees sain sellest lahti 150 mg pregabaliiniga. Nende paari tunniga, kui see toimima hakkas lahtus jäädavalt peaaegu kogu stress mida see tähelepanu tekitas. Lisaks kirjutasin esimest korda midagi pregabaliini mõjul ning saadud dopamiini artiklike oli samal päeval kirjutatud. Suure erinevusena märkasin teistsugust avameelsust ja imelikult palju trükivigu, mida ma pregabaliinile omase agnoosia või neglect'i tõttu ei suutnud märgata.

Esimeseks imelikuks üllatajaks oli bioloogia tekstis kuklasagra, mille ma võtsin kui kõige igavama või vähemütleva näitena, kuid teema üllatas sellega, kui hästi olid vaatevälja osad sellel esindatud.

Teine meeldejäänud kirjutamine pregabaliini mõjul oli limbilise süsteemi koostamise ajal. Hommikul oli halva tunde pärast võtnud 150 mg ja lõuna ajal hakkasin kirjutama lõpetades umbes kesköö paiku. See oli rekordpikk tööaeg ja raske oli nii võõral teemal seda ~15 lk kokku saada. Ülejäänud 2 päeva ma seda ei võtnud kuid sain vähemalt teada selle töökust andvast mõjust.

Väga järjepideva trendina märkasin alates esimese aasta sügisest kuni praegu ajani, et uue teema avaldamisel suureneb külastuste hulk esialgu järsult ja langeb 2-3 päevaga jälle keskmise peale sõltumata enamasti teksti sisust ja valdkonnast. Poole nädalaga on lugejaskond samas kohas tagasi, kus enne viimast artiklit. Veidi paistab isegi külastuste arvu langust alla keskmise pärast esimesi päevi ning järgneva poole nädalaga taastub külastuste hulk aeglaselt üle keskmise kuid langeb jälle kui 2 nädala jooksul midagi uut ei lisandu.

Enne ammuoodatud psühhotroopsete ainete tutvustamist kirjutasin kerge reputatsiooni toestusena essee "Üks põhjus teadvuse mõistmiseks", kus tegin eelproove veidi futuristlikumate ideedega ja sotsioloogiaga. Psühhotroopsetest ainetest kirjutamine mõõdus üllatavalt rahulikult ja sain aru, et üle 5 aasta olen leheküljega alustamist edasi lükanud valede asjade pärast muretsemisega.


Enne kanepi teksti avaldamist panin ka Google Analytic's teenuse oma lehe külastusi mõõtma ja sellega sai põhjalikuma ülevaate külastustest. Jaanuari kõrgeim tipp tuli sellest, et pärast mitmekuist pausi hakkasin jälle oma lehekülge foorumites tutvustama ning üheks suurimaks lugejaid toonud kohaks oli kanep.info foorum.
Ma tutvustasin seda lehte eelistatult sellisele demograafiale, sest nende hulgas tundus suurem huvi psühhotroopika suhtes ja eeldasin, et neil on ebakainete kogemuste rohkem teadmisi psüühhika võimalikest muutustest. Lisaks eeldasin, et nad võivad julgemad olla kuna saavad suitsetades emotsioone välja elada ja pärast emotsioonitumalt mõelda. Nad tundusid rahulikuma eeltestgrupina.

Kahe kuuga muutus psühhotroopsetest ainetest kirjutamine üksluiseks ja tahtsin vaheldust. Meeldivaima vahejuhtumina sain kvetiapiini teksti koostamisel idee, kuidas unenäod võivad tekkida ning edasised õpitud bioloogia teadmised on sellega kooskõlas paistnud.
Märtsikuus hakkasin pikalt oodatud psühholoogia alaseid esseesid kirjutama ning see oli üks mõnusamatest aegadest kuid kuu lõpus hakkasin väsima. Selleks ajaks tekkinud 30 külastusega päeva keskmine oli meeldivalt suur publik.

Üks ärevamaid perioode oli Robert Greene'st kirjutades, sest põhiliselt mõtlesin seda tehes kuidas osa mu heast reputatsioon selle eest kaob. Sarnased mõtted olid mõned kuud varem valetamisest ja näitlemisest kirjutades. Agressiivsusest kirjutades muretsesin ka liiga moraalitseva mulje jätmise pärast.

Emergentsuse jutt oli minu jaoks aasta suursündmus ja avastasin, et sellel tasemel ideed peaaegu vajavad pregabaliini eeltarbimist. Muidu neid ei teki.

Kõige süngemaks perioodiks siin lehe juures oli mõjukuse teksti koostamine alates detsembris. Juba detsembris vähenes jutusoov ja hakaksin mõtlema, kuidas sellega ennast mitte ohta seada. Esimeseks prioriteediks sai turvalisus.
Hullem oli pigem järgneval perioodil. Pikalt olin mõelnud, et kui keegi tahaks mind sellise asja kirjutamise eest rünnata, siis teeks ta seda varsti pärast selle nägemist. Paar tundi pärast sektide kohta käiva jutu kirjutamist hakkas keegi väga järjepidevalt uksele koputama ja olin üksi korteris. Kiirustades tegin leheküljest koopia ja saatsin tuttavale ning läksin kääridega ukse juurde. Õnneks oli see eelmisel kuul välja kolinud endine korterinaaber, kes tuli oma asjade järele. Siiski oli see kogemus omamoodi äratus, et liiga tuimalt olen liiga kaugele läinud. Eriti segas mind kui ohtude suhtes tuima praktilise suhtumisega ma seda tegin. 10. jaanuaril tuli teine ehmatus. Läksin välja süüa ostma ning üle pika aja oli üks trepikoja klaas katki löödud ning välisukse tihenduskumm siseküljelt lahti tõmmatud, mistõttu ei saanud välisuks lukku minna. Samas mingeid ähvardusi kusagil ei paistnud kuigi see oli ainuke kahjustatud trepikoda. Kerge lohutusena nägin, et ka harvakülastatud toidupoes oli klaase lõhutud ja kuna see oli jõuluvaheaja lõpuperiood, siis oli tõenäoliselt tegu pahura kooliõpilasega, kes ei teadnud minust midagi.
Siiski oli mõlemal õhtul mõtteid, kas elan hommikuni ning see oli vastik. 300 mg pregabaliini tegi ükskõiksemaks ja lasi üle 6 tunni magada kuid otsustasin oma piire kohendada. Mõlemal juhul oli suurem hirm ärkamise ajaks üle läinud kuid umbes kuu aega püsis suurema rahustikuluga pinges olek.
Ühe häiriva asjana jõudis tähelepanus kohale, et ma ei riski ainult endaga vaid ka kõigi kellest hoolin, sest sadistlikumad tegelased naudivad kellelegi oluliste lähedaste rünnakut.
Kuna keegi pole siiani öelnud, et lähen mingi konkreetse asjaga üle piiri, siis ei teadnud ma ka mille pärast muretseda. Vahepeal mõtlesin küll, et kas tõesti suren, sest kellelgi polnud tahtmist hoiatada. Igatahes ärritusin piisavalt, et ajutiselt rohkem enda jaoks olulistest teemadest kirjutada omale sobiva sõnavaraga ja lugejate huvid teisejärgulisemaks teha.
Kerge lohutusena teadsin juba enne neid vahejuhtumeid protesteerijatest, kes väga kontrollitult suudavad ka elusalt põlemist taluda. Järgneva kuu sees jõudis enesetunne peaaegu normaliseeruda kuigi juba mõjukuse teksti koostamisel tundsin, et lehekülje toon muutub jäädavalt.

Märkasin, et surmahirmule mõtlemine oli kuu ajaga väga kahtlaselt palju nõrgenenud ning teatud asjadest õppides suurenes riskivalmidus ennast ohtu seada selliste asjade vältimiseks. Sellepärast hoian ma sotsioloogia teemadest rohkem eemale (tänahommikune lisand mõjukusele oli näitena mahedamast toonist, mida julgen kasutada).
Kuna mu riskivalmidus muutus nii palju suurenes mul viha selliste meediategelaste suhtes kes üritavad inimesi hirmutada alusetult ja teisi ohtu seades. Ainult halbadest asjadest lugemine võib kõik inimesed ohtlikuks teha kui piisavalt survet avaldada.

Nagu aimata võib langes mu õppeedukus koolis selliste sündmuste taustal. Enamus ainetest tegin aasta varem ära ning kui 2010 kevadel oli keskmine 3,5, siis sügissemestril oli see 0,5 (5 õppeaine keskmine). Korra proovisin surmahirmust rääkides eksamilt maha registreerida või teist aega saada aga kui öeldi, et ei nähtud selleks põhjust siis loobusin kooliasjadele mõtlemise, sest mul oli tähtsamaid asju, mille pärast muretseda.

Otsustasin teemadega ettevaatlikum olla. Pealegi sain aru, et olen juba ammu oma saavutustega rahul ning pole sellist põhjust riskida. Veidi tundus, et töökust andnud haigushoo perioodist pärit standardid olid liiga kiirustavad ja meeleheitlikud perioodi tõsiduse tõttu kuid valisin leebemad sihid nagu tervis, füüsika ja neutraalsem bioloogia.

Järgnenud periood on produktiivne olnud bioloogia osas. Suutlikus pole langenud ja suurema hirmu tõttu kadus väiksem hirm avalikult vigaste hüpoteeside tegemise suhtes.

Meeldiva vaheldusena sain pregabaliini mõjul idee retikulaarse formatsiooni tekitatud naeru või nutu mehhanismist ja hiljem sellest, miks madal aktiivsus lateraalses genikulaattuumas võib tekitada silme ees virvendust.

Kokkuvõte külastajate hulgast


Kokkuvõtlikult külastuste arv Google Analytics järgi. ~160 külastusega päeval oli üks külastaja seda lehekülge tutvustanud autode foorumis ja selles sai rekord külastatavusega päev. Suvel paistab vähem aktiivsust ning ka praegu paistab suve alguse puhul langust.



Ülemised kolm pilti on samast ajaperioodist. USA on külastatavuselt teine riik ja põhiaktiivsus paistab California ja New York'i läheduses.
Californiast tehti ka kõigi aegade pikimad külastused mida ma tean ning need tulid google.inc asutusest.
Kõige külastatumad teemad viimase 1,5 aasta sees. Kaldkriips esikohal tähistab avalehte.

Kogukülastuste hulk algusest tänaseni.

Üldiseid märkmeid

Ma olen jõudnud elus palju-palju kaugemale kui 10 aastat tagasi olin ja kuigi ma ei teeni sellega veel miinimumpalkagi, on asjad väga positiivsel rajal ning olen saavutustega väga rahul. Eranditeks on lühikesed perioodid, kui raha jääb väheks.

Ma ei tunne ennast biologias väga kaugele läinuna. Asi on selles, et teadvus oli juba enne minu vanavanemate sündi hästi kaardistatud. Juba kiviajal oleks saanud teada, et väikeaju kahjustused häirivad tasakaalu ja et parema poole vaateväli ning helid lähevad vasakule poolkerale, et nägemine on kukla lähedal, kehataju ja liikumine ajus nähtava poolkerade risti vao lähedal ja et otsmiku poolsed kahjustused häirivad käitumist. Pole välistatud, et keegi märkas seda juba pool miljonit aastat tagasi. Kuulsad elektri uurijad 18. sajandi lõpus nagu Volta ja Galvani lasid elektrit läbi oma pea ja märkasid selle mõju kuulmisele ja tasakaalule. 19. sajandi lõpuks suudeti tekitada piisavalt voolu, et kaasnenud magentväljaga aju transkraniaalse magneetilise stimulatsiooniga stimuleerida. 1920 paiku oli teada naeru ja nutu esilekutsujast kusagil ponsi piirkonnas ja I Maailmasõja lõpus koostas Holmes kuklasagaral oleva vaatevälja kaardi.

Osaliselt on mulle julgustavad olnud ka teiste tegutsejate saavutused. Richard Feynman (1918-1988) töötas ~27 aastaselt Manhattani projektis otsides mooduseid tuumarelva tööle saamiseks ning hiljem tegutses ta avalikult loenguid andes edasi. Ta tegeles paljude kõrvaltegevuste külastades topless baari kaitstes seda hiljem kohtus. Lisaks mainis ta ma raamatus ("Surely you must be joking..."), et õppides ajaviiteks maalimist proovis ta oma pilte müüa bordellile. Kuna Nobeli preemiast osa saamine tõi talle palju kuulsust, siis osales ta muuhulgas ka õpikute hindamisel ning ühe probleemina oli õpikute hindajatele vahel antud ainult kaaned valgete tühjade lehtedega või oli õpiku sisu kasutu ja asjatundmatute poolt kirjutatu. Ta kirjeldas ka kuidas kosmosesüstiku plahvatuse järel leidis ta, et NASA ei avaldanud realistlikke riske elusalt orbiidile saamise kohta. Filmimaailmas ja valitsusevastaste vandenõuteoreetikute mõttemaailmas oleks temasuguse rolliga tegelased varakult tapetud. Korduvalt käis raamatust läbi, kuidas võltsid inimesed ajasid hästi segast juttu, mis oli lihtsamalt lahti selgitades sisutühi ja triviaalne. Kui ausad rumalad tunnistavad oma teadmatust, siis osad mängivad ainult tarka ja segaste sõnastuste kohta täpsustust küsides vahetati teemat või keerutati.
Oma väidetavalt esimesel ja viimasel sotsioloogia konverentsil oli teemaks eetika, mida ei tahetud talle defineerida ja kus teised rääkisid eetikast segase sõnastusega erineva arusaamaga. Konverentsi tulemusena otsustasid teised, et masinad ja varad tuleks vaesuse kaotuseks ühtlaselt laiali jagada ning seda õigustav tekst oli Feynmanni sõnul alguses täiesti arusaamatu kuid sõnaraamatu abil paistis sisu tasemega "vahel kuulavad inimesed raadiot. Vahel mitte. Vahel loetakse jne.". Ometi otsustasid teised, et kuna nad rääkisid asjad nii selgeks siis tuleks see otsus esitada avalikkusele ja avalikkus ärgu hakaku debatti pidama, sest nad tegid selle nende eest ära. Tänapäevalgi võib meedias kuulda debattide lõppemisest rääkivatest poliitikutest, kes tahavad ainult oma vaateid lubada (näiteks Al Gore).
Meeldiv oli kuulda, et ka tema suhtumise järgi peab asja tundja suutma seda esmakursuslastele selgeks teha või muidu õpetaja ei tunne asja ja kui ta mingi õnnestunud teooria või hüpoteesi sai, siis oli see nagu võti mis pani korraga palju asju seostatuna nägema.

Poliitika tutvustamise osas on varemgi eestis sisukat meelelahutust tehtud näiteks valimiskoolis. Sektiliikme värbamise küsimustiku koostamisel oli mul suuremaks julgustuseks teadmine, et ma nägin selliseid taktikaid läbi juba lapsena, kui mu vanemad sugulased kasutasid selliseid asju minu kontrollimiseks. Sellised taktikad pole neid elus kaugele aidanud, kuid väga naiivse tegelastega mängides võib ehk isegi midagi teenida.

Ühe suurima üllatusena on siinsed külastajad olnud üllatavalt viisakad kuid ma olen ka arvestanud paljude vigadega mida tehakse meedias liiga julgelt. Ma arvestasin tuttava kriitikaga ajalehtede juures, kus pealkirjades väidetakse suuri asju kuid sisuline pool on tühjapoolne. Väheütlevad pealkirjad ja palju väitev sisu ei paista nii probleemsena. Samuti vältisin uhket olekut, mis kergesti kriitikat toob. Ma ei käitu teistest kõrgema ega madalamana ja püüan olla olekuga, kus pole vahet, kas eksisin või sain asjast õigesti aru. Ma väldin konflikte millal saan kuigi vahel vigade väljaütlemisega võidakse seda norimisena tõlgendada.
Siiski mulle ei meeldi konfliktid, sest muretsen oma 10 aastase elukvaliteedi taastumise pärast ja pealegi hea läbisaamine ei ole ainult selleks, et nunnu muljet jätta vaid see võib ELULISELT vajalik olla.

Kuni viimase aastani olen aeg-ajalt eksperimenteerinud meelelahutuskatsetega siin lehel kuid vähese tagasiside tõttu jätsin need ideed enda teada kuni publiku suurus kasvab. Arvan, et eetiline oleks mõelda viise kuidas luua paljudes püsivat mõnusat sisetunnet.

Algusepoole rääkisin mõttemaailma fundamendi muutmisest. Tüüpiliselt mõtlen ma sellele reaalteadustest kirjutades nagu bioloogia ja füüsika, kus pisiteadmiste saamisega tekib kerge tunne, et arenetakse. Sotsioloogia moodi tekstide puhul meeldib mulle veel jõutunde tekkimine, mis nagu jääks teadvusesse voolama. Eriti meeldib mulle probleemide lahendamine, kus probleemi põhjustas kõigipoolselt ette kavatsemata naiivsus mitte petturite mäng. ~100% inimestest tahaks, et midagi oleks paremini ja oma probleemidest pääsemiseks otsitakse ikka moodusi. Juba lihtsalt abistamisega ja probleemidega aitamisel võib luua tunnet, et saadakse kuidagi täiskasvanulikumaks ja võimsamaks, mis võib kohati mõnusaid emotsioone tekitada. Vahel tekitavad need õppeelamused ka kuni päevi kestvat psüühhilist sisemist ebameeldivust, mis sarnaneb veidi nõrga kõrvetusena kuid enamasti tundub see mõnusa kehas liikuva tundena.

Vahel on tunne et mu lehekülg on nagu elevant toas kellest ei räägita. Taustaks võiks teada, et vist keegi pole tulnud sellest lehest rääkima ja kõnes ei oska ma sellest midagi olulist öelda. Mõeldes kui kergesti sain ma meeditähelepanu 18 aastaselt ja kui nähtamatuna ma praegu paistan, siis tekib küll tihti mõte, et what the fuck. Vähemalt on see koomiline. Lähisugulastele olen ka siinsest kohast rääkinud ja kuigi nende suhtumine on minusse tugevalt muutunud, ei ole nad peale rahalise poole sellest midagi rääkinud.
Veidi võib see ka minu töö olla, sest tahtsin meedia radari all püsida reklaamides oma lehekülge esimesel aastal, kui sisu oli vähem. Kogu toon püsib siin kuidagi mittemidagi ütlevana, mis oli ettekavatsetu ja tunnen ka ise, et ajakirjanikuna oleks siinsest raske midagi kirjutada ilma mõtlemise sassi minemiseta või konfliktsete emotsioonide tekketa.
Alates lehe loomisest proovisin ühe strateegiana liigset tähelepanu vältida sellega, et kirjutasin kitsale sihtgrupile. Teadsin, et osad annavad kergesti alla ja ei talu sõnavara laiendamist ning eriti kui sõnastus ei kattu standardstiiliga. Eeldasin siis nagu ka praegu, et enesearendajad oskavad taset ka ridade vahelt aimata. Ettevõtlikumad väärtustavad siiski oma ettevõttlikust (üldistan enda järgi) ja kui laisemad loobuvad esimeste võõrsõnade nägemisel lugemisest, siis töökamatel peaks sellist suhtumist vähem olema. Pealegi on enamus tekstidest bioloogiast, kus on suhteliselt vähem kohe tähelepanu haaravaid lauseid (needki enamasti teksti lõpus) ning ka see peaks ajutiselt uhkemaid allaandjaid eemal hoidma.
Ma muidu ei valeta ja olen omast arust aus kuid tähelepanu vältimise osas tegin erandi ja see ei tundunud olulise probleemina kui "vahele jääda" või siinkohas välja öelda.

Osa tähelepanu olen hajutanud sellega, et mu stiilivalik ei meeldi kõigile. Näiteks mõjukuse teksti lõpus kirjutasin kuidas mu sugulased ei julge eelarvamusliku madala enesekindluse pärast lihtsaid asju õppida ning juba enne selle lehekülje registreerimist otsustasin, et ma ei hakka aega raiskama nende peale, kelle jaoks on ~5 võõramat sõna lehekülje kohta liig. Las loobuvad lugemisest. Siinne stiil eeldab kerget järje pidamist eelnevate tekstidega ning isegi mul oli aasta pärast lehe alustamist aeg-ajalt küsimusi, et mida putamen ja habenula tähendavad. Umbes pool kirjutatust ununeb ka mul ruttu kuid maailmapilti laiendavad uued teadmised jäävad. Need muutused on peaaegu alateadlikud ning mu vaatepunkt on algusest saati sellele niiöelda reaalsustaju "skeleti" ehitamise harjutamisele keskendunud.
Sõnade õppimine ei ole eriti raske. Mul on kiiresti ununev mälu, kuid kui ma hääldan uue sõna kasvõi ühe korra silphaaval hästi selgelt ja õigesti välja, siis see jääb pikaks ajaks mällu ning tähenduse unustamisel saan internetist tähendust uuesti üles otsida sõna õige mäletamise abil. Igatahes ei sobi silmi üle libistav lugemine nagu see käib tuttavate sõnade lugemisel ja ka vigased hääldused nalja vms. pärast ei aita neil meelde jääda. Isiklike kogemuste järgi võib ühekordne õige hääldus pooljäädavalt mällu jääda, kuid selle mälestuse saab kergesti ära rikkuda vigaste hääldustega isegi kui teised hakkavad seda meeldejäävalt valesti hääldama.

Seni olen aktiivselt pika kaarega vältinud ka tühje ilustussõnu, millega tekste loetavamaks tehakse, nagu "võrratu", "imeline", "vaimustav", "uskumatu" jne. Need tunduvad liiga õõnsad mõisted, millel pole tavaliselt selget tähendustki ning mida kasutatakse meedias niigi palju triviaalsuste ehtimiseks tähenduslikkusega. Siinse asenainena olen meelelahutuslikematel eesmärkidel püüdnud õpetada võimalikult huvitavaid ja meeldivat võimekustunnet andvaid asju.

Põnevust tuleviku osas tekitab mõte, et olen ühes esimese interneti peal üles kasvanud põlvkonna liige, kes on eelistanud kohe kiiresti vastuseid saada. Ma olen üritanud ka sellest omamoodi laboriasendust kasutada, kus otsin uuringuid andmepunktidena ja hiljem püüan punkte ühendada selgemaks üldpildiks.
Bioinformaatikas on mõiste nagu kuiv labor või in silico labor ehk arvulabor, kus pole midagi muud stereotüüpilisemale laborile omast.
Ma tahakski ainult kuivas laboris töötada, kui võimalik, sest paistab üliodavana (arvuti+arvutikasutaja ülalpidamiskulud), uuringud on teiste märjemate laborite poolt juba ära tehtud ning pole vaja katseloomi tappa ammutuntu üle tõestamisele. Pealegi märjas laboris võib nädalaid kuni aastaid kuluda ühe artikli avaldamiseks kuid selle artikli lugemine võib võtta 10 minutit ning selliste kontsentraatide lugemine aitab kiiresti õppida.
Rahalise külje pealt saab võib-olla review artikli stiilis tulemusi või teooriaid esitada.
Mitmekesi töötades pole isegi vaja samas riigis olla, sest interneti teel saab ka faile levitada ja esitada küsimused-vastused. Katseloomi ja laborivarustust pole vaja vedada, kui arvuteid mitte arvestada.
Teise potentsiaalse sissetulekuna saab õpitut kasutada populaarteaduslike saadete jaoks sisu leidmiseks. Ajalehed ja ajakirjad kalduvad rääkima viimastest avastustest omamata kohta vanade teadustõdede jaoks, mida pole avalikkusele koolis õpetatud ning mis ei käi enam uudistest läbi, sest tavaliselt pole raha 100 aastat teada asjade ületõestamiseks. Ise püüan tekstis seda lünka täita vanade tõdede osas ning õnneks leiab minevikust palju huvitavaid avastusi.

See tekst tuli kohmakas, sest mõtlesin kirjutamisega alustada just 15. juunil ja samal päeval avaldada kuid palju trükivigu tuli sisse ja lisastressi tõttu ei maganud ma hästi välja ning olin otsustanud sellise päeva puhul eelnevalt rahusteid mitte võtta.

Kuigi mul pole plaane siia lehele reklaame panna, oleks ma valmis seda tegema kõigil teistel lehekülgedel, mis ma olen teinud. Potentsiaalset kasumit saavad kõik nagunii avalikult näha. Praegu paistab see veerand dollarit päevas, 97 dollarit aastaga ja seda 60 külastusega päevas.
Igakuise miinimumpalga jaoks peaks külastuste hulk ~30 korda suurem olema ja kui juba 2000 inimesega päevas võib miinimumi teenida, siis on arusaadav, kuidas mõnele võib rahaliselt ahvatlev olla tõmmata suurt tähelepanu kasvõi maailmalõpu kuulutamisega. Miljoni külastusega päevas peaks aastakasum olema umbes 1,5 miljonit dollarit (miljon jagatud 60 külastusega korda 97 dollarit).

Kui keegi soovib, et täiendaksin mõnda vanemat teemat, siis võin vabalt selle kallal päeva või paar töötada. Uute teemade osas võin samuti "soovilugusid" teha kui sobib. Minu vastutulelikkus langeb pigem lihtsate teemadega ja kui tundub nagu saaks küsija selle ise mõne minutiga välja uurida. Kuna ma treenin oma lehtedel ekstra vabakutseliseks uurijaks neurobioloogiast kvantfüüsikani, siis pakub mulle põnevust mõte tellimusteemade harjutamisest.

Osalt kirjutasin oma raskest minevikust sellepärast, et keegi ei hoiduks konstruktiivsest kriitikast emotsioonide säästmise soovi tõttu. Pigem annab asjalik kriitika kiiresti mõnusat arengutunnet. Lugejad pole siinse aeglaselt täieneva kiiruse tõttu näinud kui ruttu ma suudan õppust võtta reaalajas. Kõnes võin järjestike lausetega kohaneda ja vigu eemaldada ning ka oma eneseväljenduse stiili võin sekunditega vähemalt ajutiseks muuta. Ka teiste pisioskuste omastamine käib umbes selle tempoga.

13. juuli 2011

Külastatavus paistab ka see suvi temperatuurist sõltuvana. Palavatel päevadel paistab vähem külastusi kui jahedamatel päevadel.

Üheks imelikumaks avastuseks enesekontrolli jutule lisaks oli see, et vastava närvisüsteemi osas tühjuse või tegevusetuse kujutlemisel tekkis ka tunne nagu see koht jääks vähem aktiivseks. Esimesel nädalal, kui see mulle kohale jõudis oli umbes nädal aega ekstra uimane olla, sest see oli ühest küljest emotsionaalne ja kergesti meelde tulev kuid teisest küljest kui see nipp meenus, siis tekkis mul tegutsemist segav uimasus ja lõtvus. Hiljem harjusin selle teadmisega kuid selle mõju on säilinud stabiilselt kuude viisi.

Arusaamatuste vältimiseks peaksin vist ennast rohkem tutvustama. Isiklikult nimetaks ma oma tüüpkäitumist tweaker'ile omaseks. Filmis "Spun" võib näha sarnast kiiret rahutut liikumist ja tähelepanu muutust nagu mul on tavaliselt kirjutamise ajal. Samas paljud minuga kohtunud inimesed pole seda näinud või siis kergelt kui ma räägin millestki endale olulisest. Enamike juuresolekul olen vaikse, uimase ja jõuetuma olekuga. Asi on selles, et selline adrenaliini puudusega käitumine tuleb sellest, et siin ja teistel lehtedel kirjutan enda jaoks väga suurtest teemadest, mille kõrval tunduvad enamike teiste meelelahtused nürid ja igavad. Üksikjuhtudel pole see probleemiks, kui inimene on piisavalt meeldiv. Miskipärast korratakse et ma ei kardaks nagu oleks tüdinud pilk võrdeline hirmuga enesesse sulgumisega. Kõne on mul kiire, kuid kuna enamus mu mõtlemisest on harjunud 3-4 sõna sekundis tempoga, siis see kipub vahel kõnes välja paistma. Energiline olen oma hobidele mõeldes ja hüperaktiivsus/hüpomaanilisus tekib mul tavaliselt automaatselt igasugustele keerukamatele ja olulisematele asjadele mõeldes ning see on mu standardseisund avastuste tegemisel. Selle energilisuse säilitamiseks püüan ma vähemaktiivsematel perioodidel lasta dopamiinil ja adrenaliinil taastuda võimalikult rahuliku ja passiivse olekuga. Kuna mõlemad olekud on tahtlikult alateadlikuks õpitud võivad need kergesti mullegi märkamatult väljenduda.

26. 07.2011.

Miskipärast on siiani enamikel päevadel esikohal või esikolmikus septaalala artikkel.

Kuna meedias kiputakse sääskedest elevante tegema, siis asjade tasakaalustamiseks teen meelega elevantidest sääski. Pikalt kestnud koomilise olukorrana on see hoidnud tagasi avalikku tähelepanu kuid ei tasuks arvata, et tunnen tähelepanu puudust. Mul on sürreaalselt lai lugejaskond. Kuulsuse osas arvan, et see tuleb teistele üllatavalt aeglaselt, nähtamatult ja rahulikult isegi kui enamus inimestest peaks minu nime teadma. Põhiliselt tõenäoliselt sellepärast, et kõigi siinsete õpetustega (pettused jne) ei ole ahvatlev ennast seostada. Pealegi pärast mõjukuse juttu märkasin, et teadaolevate lugejate moodi tegelased hakkasid nii tavaliselt käituma, et edaspidi ei oskanud ma enam oma lugejaid mittelugejatest eristada. Kui nad oskavad mind ära petta, siis tõenäoliselt suudavad nad ka teistele jätta mulje, et mind ei tunta.

09 June 2011

Seksuaalnärvisüsteemist

Üldiselt asuvad genitaalpiirkonda reguleerivad alad ja genitaalide sensoorseid signaale vahendavad alad selgroonärvi halli massi keskpiirkonnas (10. laamina ja selle lähem ümbrus) ning olulisemad sensoorsed, motoorsed ja autonoomsed piirkonnad paistavad alaseljas ribide alaosa ning sabakondi juures asuva lumbaarsete lülide läheduses. Põhiliste neurotransmitteritena paistis selgroonärvis üle 90% rakkudes neuropeptiid P ja inhibeerijana 85% eelneva suhtes värvunud rakkudest veel galaniini, mis suudab ka ajusse süstides seksuaalkäitumist vähendada.
Ajus paistis kõige ilmsema ejakulatsiooni kaasa aitajana dopamiin, mille D2 ja D3 retseptorite agonist võib narkoosis isenditel ejakulatsiooni tekitada. Oksütotsiin lisas enne dopamiini agonisti süstimist ejakulatsioonile intentsiivsust. Serotoniin on enamikes kohtades pigem seksuaalkäitumist inhibeeriv. Septaalala roll seksuaalsuses on hägusem. Ühtset erektsiooni ega orgasmi kohta ajus ei paista kuid olulisena paistab taalamuse, hüpotaalamuse, amügdala ja BNST piirkond.
Inhibeerivalt mõjub seksuaalsusele medulla eesmise külje juures asuv serotoniini eritav suurerakuline tuum, mis on ühenduses stressireaktsioonides osalevate aladega.
Suguhormoonid soodustavad tavaliselt neuronite aktiivsuse kasvu.
Erektsioonide tekkes on takistavaks veresooni kitsendavad ained nagu adrenaliin ja soodustavateks veresooni laiendav lämmastikoksiid.

Ejakulatsioon on osaliselt kontrollitud selgroonärvi poolt (üldnimetus sarnaselt jäseme rütmi andjatega central pattern generator e. CPG). CPG väljundsignaalid põhjustavad ejakulatsiooni kuid see saab signaale eelnevast seksuaalsest tegevusest ning kui seksuaalseid stiimuleid on piisavalt, siis saab see alustada ejakulatsiooni. See paistab osaliselt lumbaarsete lülide vahele jäävas spinotalaamses kimbus (ülal pildil paistab lateraalne spinotalaamne trakt). Selle kimbu (LSt) läbi lõikamine kaotab ejakulatsioonid. LSt aktiveerub ejakulatsiooniga kuid mitte eelneva seksuaalse tegevusega. LSt rakkudel on ühendused genitaalide sensoorsete, motoorsete ja autonoomsete neuronitega. Ülaltpoolt on LSt stimuleerivalt või inhibeerivalt kontrollitud eesmises medullas oleva nucleus paragigantocellularis tuumaga (PGN) ning hüpotaalamusest mediaalse preoptilise ala (MPOA) ja paraventrikulaarse tuumaga (PVN). PGN on ejakulatsiooni inhibeeriv saates alaseljale põhiliselt serotoniini ja serotoniini süstimine selgroosse takistab ejakulatsioone. MPOA ja PVN on mõlemad ejakulatsiooni soodustavad. PVN ühendused sisaldavad oksütotsiini. Oksütotsiini antagonistid vähendavad katseloomadel paaritumisliigutuste arvu ja ejakulatsioonide hulka ning PVN stimulatsioon võib tekitada erektsiooni ja ejakulatsiooni aga PVN eemaldus ei kaota erektsioone ega ejakulatsioone. MPOA stimulatsioon võib tekitada erektsioone ja vaagna piirkonna lihaste kokkutõmbeid. MPOA ei ole alaseljaga ühenduses ning mõju võib tekkida PGN ja PVN vahendusel.
Hüpotaalamuse külgmise tuumade kahjustus vähendab ainult ejakulatsioone ning ejakulatsiooni ajal vabaneb selles serotoniin. Serotoniini tagasivõtu inhibiitori süstimine sinna pikendas aega järgmise orgasmi ja paaritumiseni. Sealne serotoniin paistab võimaliku orgasmide vahelise pauside tekitajana.
Mediaalse amügdala kahjustusega pikeneb aeg paaritumiste vahel ning orgasm lükkub edasi.
Tagumise taalamuse PF ala ning taalamuse all oleva zona incerta kahjustus takistab ejakulatsioonide teket kuid osaline vigastus PF sees võib säilitada normaalse seksuaalse käitumise.
Mediaalse amügdala sees paistab rakke, mis aktiveeruvad ainult eelnevate orgasmide järel olles võimalikud sugutungi inhibeerijad. Kohalikud vigastused selles piirkonnas võivad suurendada seksuaalkäitumisest loobumiseks vajalike orgasmide arvu.

Üheks kandidaat sihtkohaks LSt rakkudele on taalamuses pildil (allikas) PF (subparafascicular) tähistusega tuum, mis paistab võimaliku mõnusignaalide töötluskohana LSt ja aju vahel. Tumedad tuumad tähistavad erektsiooni tekkes osalevaid tuumasid. CM on tsentromediaalne tuum ja MD on mediodorsaalne tuum. CM ja PF on selgroonärvist tulevate signaalide vahenduskoht. MD on üheks põhiliseks prefrontaalse korteksi ühenduskohaks.
Üheks tõendiks LSt rakkude tähtsusest ejakulatsiooni esilekutsumisel on 10. ribidevahelisest lülist kõrgemalt katkenud selgroonärviga inimeste võime saavutada peenise stimulatsiooniga ejakulatsiooni ja ka katseloomadel saab ejakulatsiooni põhjustada selgroonärvi katke järgselt.
Esimeses ejakulatsiooni faasis põhjustavad parasümpateetilised ühendused vedelike vabanemist seksuaalorganitest ning sümpateetilised ühendused põhjustavad vedeliku transporti lihaskokkutõmmetega ja põie sulgurlihaste tugevamat sulgumist.
Vaagna piirkonna sümpateetilised ühendused on reguleeritud ~T12-L7 lülide vahele jääva rakkude sambaga.
Osad selle ühendused (pildil olevast intermediolateraalsest osast) on ühenduses rohkem sümpateetiliste ganglionite ahelaga, mis võivad kontrollida süda ja veresoonkonda. Higistamine ja keha soojenemine on ka sümpateetiliste ganglionite poolt aktiveeritud.
Teine oluline ala on selle piirkonna selgroovedeliku tsentraalkanalist selja poole jääv hall mass, mis kontrollib vaagna piirkonna siseorganeid.
Ejakulatsiooni ajal aktiveeruvad peenise ja päraku piirkonna lihased esialgu ~600 ms vahedega ja seejärel iga kokkutõmbega ~100 ms suurema pausiga kuni toimub ära 10-15 kokkutõmmet.
Peenises on tihedalt sensoorseid ühendusi kuid selle tundlikkus kergete puudutuste puhul on suhteliselt väike. Erektsiooniga suureneb tundlikkus. Enamus nendest neuronitest on peened õhukese müeliiniga või müeliinita ja vabade närvilõpmetega (hajusalt hargnenud aksoni ots ilma eriliste struktuurideta). Need vahendavad nõrgemate stiimulite korral aeglaselt muutuva sagedusega signaale ja intentsiivse stiimuli korral ka valu. Erandlikult on peenise otsas vabad närvilõpmed, mis on ümbritsetud sellele piirkonnale omase kapsliga (genital end bulb).
Üheks võimalikuks ejakulatsiooni tekitajaks on seemnevedeliku kogunemisel toimuv venitus, sest katseloomadel sai ka kusejuha veega või spermaga venitamisel sellist effekti saavutada kuid samas ei kaota ejakulatsiooni kusejuha kohalik tuimestus ega seemnepõiekeste eemaldus ning vedeliku kogunemisel võib olla orgasmile kaasa aitav mõju.
Ejakulatsioone saab elektrilise stimulatsiooniga tekitada pudendaalnärvi (kõik oranzid osad pildil) stimuleerimisel, mille alla jääb ka dorsaalne peenise närv. Teiste närvide osalus ejakulatsioonis on ebaselge kuid vaagna närvi sensoorsed signaalid jõuavad nagu ka pudendaalnärvil L5-S1 piirkonda. Ka hüpogastrilise närvi sensoorseid ühendusi stimuleerides on tekitatud orgasmi ja selle signaalid jõuavad T-L lülide vahelise piirkonna dorsaalsetele sarvedele.
Vaagna närvi läbi lõikamisel vähenes rotil ajutüve tegmentaalse ala keskosa rakkude aktiivsus paaritumise ajal kuid see võis olla ka samaaegselt nõrgenenud erektsiooni tagajärg.
Selgroonärvis sensoorseid ja motoorseid rakke ühendavad interneuronid paistavad kahepoolselt tsentraalkanalit ümbritseva halli massi sees ning see piirkond ulatub ülemistest lumbaarsetest lülidest sakraallülideni. Selle kõige olulisema piirkonnana ejakulatsioonide jaoks paistab L3-L4 lülidevaheline tsentraalkanali lähiümbruse juurde jääv ala, mis sisaldab CCK'd ja enkefaliine ning on ühenduses taalamuse PF tuumaga. ~93% sealsetest rakkudest sisaldavad stimuleeriva neuropeptiid P retseptoreid ning nendest rakkudest ~85% sisaldavad inhibeerivat galaniini. Galaniini süstimine PF tuuma inhibeerib tugevalt seksuaalkäitumist.

Alfa adrenaliini antagonisti andmisel suutsid vabatahtlikud saada orgasmi kuid neil puudus ejakulatsioon. 12 katsealust 15'st tundsid sellise orgasmi ajal ebamugavustunnet. Kõigil antagonisti võtjatel puudus täielikult sperma väljumine aga kõik tundsid orgasmi.

85% alakeha halvatusega (vähemalt sakraalpiirkonna ühendused olid läbi lõigatud) rottidest said erektsiooni või sellelaadse reaktsiooni MPOA stimuleerimisel.

Noradrenaliini ja alfa adrenaliini retseptorite antagonistide süstimine lateraalsesse septaalalasse stimuleeris seksuaalkäitumist nagu ka beeta adrenaliini retseptorite agonistide süstimine kuid beeta retseptori antagonistid olid seksuaalkäitumist inhibeeriva mõjuga. Seksuaalkäitumiseks paistis olulisena beeta retseptorite aktiivsus ja alfa retseptorite madal aktiivsus. Muutus seksuaalses aktiivsuses kummaski suunas oli katseloomadel kuni paarkümmend protsenti kuigi suurima mõjuga yohimbiini (alfa antagonist) puhul paistis aktiivsuse kahekordistumist. Seksuaalkäitumise mõõduna jagati järjest rohkem punkte vastavalt emase jälitamise eest, peenise sisetamise eest ja kõige rohkem ejakulatsiooni eest.

Ajus on suurima androgeenide (testosteroon ja DHT) ja nende retseptorite tihedusega rakud MPOA ja lateraalse septaalala piirkonnas. Kastreeritud isastel sai MPOA sisse paigutatud testosterooni kapsliga taastada seksuaalkäitumist, kuid lateraalses septaalalas ei olnud sellel selget mõju käitumisele. Septaalala puhul ei ole selge selle mõju seksuaalsusele ja varasemates uuringutes ei leitud selle kahjutusega mingeid muutusi paaritumise juures kuid vältides mediaalse septaalala kahjustust ja vigastades lateraalset septaalala oli erinevust. Serotoniini sünteesi inhibeeriv CPA taastas lateraalse septaalala vigastuse mõju seksuaalkäitumisele kuid mitte MPOA kahjustuse mõju.
MPOA kahjustus vähendab lisaks seksuaalsele aktiivsusele ka kindla partneri eelistuse teket.
Mediaalses septaalalas on vähem androgeeni retseptorite tootmist kuid ühe teises nimetatud uuringus taastas testosteroon kindla partneri eelistust ning selle vigastus põhjustas sagedamini emaste jälitamist.

Lämmastikoksiid (NO) on oluline mõlema soo esindajate seksuaalkäitumise reguleerija. Seda sünteesiva ensüümi toodang on isastel rohkem testosterooni ja emastel pigem östrogeeni kontrolli all.
Ovulatsioonitsükli erinevates faasides olevate emaste rottide ajust mõõdeti NO süntaaside tihedust. Muutusi oli mediaalses preoptilises alas, kus selle tihedus kasvas seksuaalselt vastuvõtlikumal perioodil (estrus) ja arkuaattuumas, kus nende tihedus oli kõrge proestruse ajal (munarakk hakkab küpsema aga isendid pole seksuaalselt vastuvõtlikud). Erinevust polnud ventromediaalses tuumas ega BNST's.
Isastel oli NO süntaaside hulk mediaalses preoptilises alas kõrgem kui peaaegu kõigi ovulatsioonitsükli faaside emastest ning tihedus oli suurem ka ventromediaalses tuumas ning BNST's. NO süntaaside tootmine suureneb testosterooni mõjul.
NO süntaasid osalevad seksuaalkäitumises ja ka munaraku transpordis munasarjast munajuhasse. NO süntaaside geenide toime kaotus kaotab isaste seksuaalkäitumise ja emaste ovulatsiooni. NO stimuleerib ka GnRH vabanemist.
NO põhjustab preoptilises alas dopamiini vabanemist ja see omakorda stimuleerib seksuaalkäitumist.
Näide mediaalsest preoptilises alas (pildil MPA) toimuvast muutusest tumedaks värvitud NO süntaasidega.
NO süntaasidega rakud sisaldavad tihti ka estradiooli retseptoreid kuid nende tihedus kõigub liikide vahel laiades piirides. Mediaalses preoptilises alas võib estradiooli retseptorite kaasesinemist olla isastel rottidel 25-50% rakkudest ja isaste hiirte puhul 90%. Ka teistes artiklis eelmainitud hüpotaalamuse tuumades kõigub estradiooli retseptorite kaasesinemine paarikümne kuni 90% vahel.

Paaritumise järgselt paistis kukkede lateraalses septaalalas rakkude aktiveerumist Fos koguse järgi. Värvitud Fos valkudega rakkude arv kahekordistus enamikes vaadeldud septaalala kohtades pärast elusa emasega või emase topisega paaritumist.

Kastreeritud isenditel saab taastada seksuaalkäitumise testosterooni süstimisel preoptilisse alasse või verre. NO süntaasid aktiveerivad dopamiini vabanemist selles piirkonnas kuid NO süntaasid ise aktiveeruvad kaltsiumi sissevoolul, mida võivad põhjustada amügdalalt tulevad NMDA retseptoreid (praktiliselt kaltsiumikanaleid) aktiveerivad glutamaadi signaalid.

Munandite närvide läbi lõikamisel nõrgeneb GnRH ja ka stressi tekitatud testosterooni vabanemine ning nende närvide elektrilisel stimuleerimisel vabaneb testosteroon.

Sünnitamise lähedasel perioodil suureneb närilisel kaltsiumist sõltuva NO sünteesijate (neid ensüüme nimetatakse NO süntaasideks) hulk emakaarteris üle 4 korra ning vähemalt kahekordselt südames, väikeajus, söögitorus, skeletilihastes ja neerudes. Väikeajus hoidis ära NO süntaaside hulga kasvu östrogeeni retseptori antagonisti (pildil tamoxifen) andmine. Estradiooli (kuid mitte progestorooni) andmine suurendas NO süntaaside toimet mõlema soo esindajate kudedes. Testosteroon suurendas NO aktiivsust ainult väikeajus. Aktiivsuse kasvu põhjuseks paistis NO süntaaside aktiivsem tootmine. Kaltsiumist sõltumatute NO süntaaside hulk ei muutunud tiinuse ega hormoonidega.

Lumbaarse (L3-L4) piirkonna selgroonärv saadab gastrin-releasing peptide ehk GRP nimelist hormooni lumbaarse piirkonna alaossa (L5-L6) osaledes erektsiooni ja ejakulatsiooni tekkes. GRP on ka teiste siseorganite reguleerija suurendades seedehormoonide vabanemist ja silelihaste kokkutõmmete tekitaja. Dorsaalses sarves osaleb see sügelussignaalide vahendamises. GRP hulk oli meessuguhormoonide kontrolli all ja 28 päeva pärast kastreerimist võis leida 2-5 korda väiksemat GRP'd sisaldavate rakkude hulka ja ka poole madalamat GRP mRNA hulka. Vaatlusel oli ka selgroo bulbocavernsous tuum (SNB), mis on osasid genitaallihaseid kontrolliva mõjuga ja saades GRP'd. Isastel on see suurem ja asuvad peenis alguse ümber põhjustades muuhulgas peenise liikumist ja erektsiooni.
5.-6. lumbaarlüli vahel on bulbocavernsous tuum. Isastel värvuvad SNB tuuma rakud selgemini, kui emasel ning isastel paistab see tuum suurem.
























SNB tuuma lihased on värvitud punaselt ning mõlema soo esindajatel koguneb nendesse erutusega verd.

Sellel pildil on SNB lihas nimega bulbospongiosus ning illustreeritakse selle mõju ejakulatsioonil.
GRP suudab taastada ejakulatsioni ja erektsioonid ka kastreeritud isastel ning GRP antagonistid vähendavad tervetel isastel erektsioone ja ejakulatsioone. Taalamusse saadetakse ejakulatsiooniks vajalikke signaale muuhulgas X laamina kaudu.

NO seostajana kõrgvererõhu ja impotentsuse vahel. Umbes kolmandik kõrgvererõhu diagnoosiga inimestest on tuvastavate erektsioonihäiretega. Kuna NO reguleerib veresoonte diameetrit, siis põhjustavad häired selle toimes häired vererõhus ja voolus ning veresoonte õige regulatsioon on vajalik ka erektsiooni tekkeks. NO sisaldavad neuronid asuvad peenise arterites, peenises erektsiooni käigus paisuvas koes ning pisikeste veresoonte (sinusoids) seintes olevates rakkudes, mis lõdvestuvad ja võimaldavad soone laiendamisega verel erektsiooni jaoks koguneda.
Kõrget vererõhku tekitavad üleaktiivsed Rho-kinaas raja protsessid, mis põhjustavad kõrget vererõhku ning NO laiendab veresooni inhibeerides Rho-kinaasi aktiivsust. Rho üleaktiivsus põhjustab erektsioonihäireid põhjustades veresoonte liigset kitsenemist ja see takistab vere kogunemist peenises kohalike soonte kitsendamisega.

Dopamiini D3 retseptori agonisti süstimine narkoosis roti ventriikulitesse põhjustas neil ejakulatsioone.

Medulla PGN tuum on üheks suuremaks sisendsignaalide saatjaks locus coeruleus'ile. Värvi süstimisel paistab sellel ühendusi NTS, PAG, selgroonärvi halli massiga, silmalihaste tuumadega, parabrahhiaaltuumadega. Vähem oli ühendusi hüpotaalamuse PVN ja külgmiste tuumadega ning mediaalse prefrontaalse korteksiga. Üksikumaid ühendusi oli keskaju alaküngastega, alumiste raphe tuumadega ja locus coeruleus'iga

Kokkuvõtlikum illustratsioon genitaalide stimulatsioonist ejakulatsioonini. Taalamuses on tähistatud eelnevalt PF nimeline tuum. MeApd on mediaalse amügdala tagumine ülemine osa. Varem nimetatud PGN on siin ponsi sees tähistatud. PNpd on hüpotaalamuse preoptilise tuuma tagumine ülemine osa.
Lisaks mainiti artiklis veel, et kuigi serotoniin on tavaliselt ejakulatsiooni takistav, mõjuvad selle agonistid siiski orgasmi stimuleerivalt kui süstida neid mediaalsesse raphe tuuma või nucleus accumbens'isse.

04 June 2011

Puberteedi algusest

Puberteedi täpne tekkepõhjus paistab tänapäeval veel tundmata kuid mõned võimalikud selgitused on olemas. Kuna ma polnud kindel, mis on oluline, siis tuli suurem osa tekstist pisifaktide ja katsetulemuste nimekirjana, mille omavahelistes seostes ma ise ka kindel pole .
Teada on see, et puberteedi tekkeks peavad olema töökorras vähemalt GnRH ja KiSS-1 peptiidide ja retseptorite tootmine. Kui GnRH (gonadotropiini vabastav hormoon) hakkab puberteediga hüpotaalamuses kiiremini vabanema, siis suureneb ka luteiniseeriva hormooni (LH) ja folliikulit stimuleeriva hormooni (FSH) vabanemine ajuripatsist. LH ja FSH põhjustavad sugurakkude küpsemist ja algatavad gonaadidest (munanditest ning munasarjadest) suuremat suguhormoonide tootmist. Kaasnevad muudatused kehas nagu karvade või rindade kasv, menstruatsioontsükli teke ning suurenevad munandid, peenis, tupe läbimõõt/suurus ja emaka mass.
Üldiselt paistab puberteedi eel suuremat GnRH rakkude inhibitsiooni GABA poolt aga puberteedi alguses suureneb kordades paljude stimuleerivate ainete nagu dopamiini ja adrenaliini vabanemine ning GnRH rakud saavad hakata aktiivsemalt tööle. Gonaadide hormoonid on eelnevalt GnRH vabanemist takistavad ja GABA rakud sisaldavad östrogeeni ning progestorooni retseptoreid.


Ühe pakutud järjekorrana aktiveerivad hüpotaalamuse arkuaattuuma ja anteroventraalse periventrikulaarse tuuma KiSS-1 sisaldavad neuronid mediaalse preotilise ala (mPOA) rakke, mis eritavad GnRH ning GnRH mõjul hakkab vabanema. AVPV on suurem emastel ja mPOA on suurem isastel.
Põhjust, mis konkreetselt algatab puberteeti, pole leitud. KiSS-1 retseptori roll puberteedi algatuses leiti alles 2003. aastal ning algselt leiti see 1996. aastal kasvajatest kasvajaid inhibeeriva ainena.

Rasvkoes toodetud ja isu langetav leptiin osaleb mentsruatsioonitsükli ning puberteedi esilekutsumises. Leptiini või selle retseptorit mittetootvad hiired on ülekaalulised ja viljatud. Ülekaalulisuse sagenemisega on puberteet sagedamini varem peale hakanud. USA's leiti 1997. aasta uuringus puberteedi tunnuseid 7 aastastel tüdrukutel 6,7 % sagedusega ja 8 aastaste hulgas 14,7 %. Teisest küljest sageneb inimestel ja hiirtel ülekaalulisusega väärarengute ja nurisünnituste võimalus ning see tõenäosus suureneb diabeediga, mis ise võib samuti olla ülekaalulisuse tagajärjeks. Enamus leptiiniretseptoriteta hiirtel olnud rasedustest lõppesid nurisünnitusega
Leptiini üheks toimimiskohaks puberteedi esile kutsumisel võivad olla premammilaartuumad, mis sisaldavad suguhormoonide retseptoreid ja aktiveeruvad paaritumise järgselt või seksuaalkäitumises oluliste lõhnade tajul. Edasi jõuavad premammillaartuumade signaalid preoptilisele ala GnRH rakkudele. Leptiinil paistab vere GnRH hulka suurendavat mõju.

Dorsaalse raphe tuuma kahjustus puberteedieelsetel rottidel põhjustas sugulist küpsemist (tupe avanemine ja esimene estrus) umbes kaks korda vanemalt kui tervetel rottidel. Vigastusega oli hüpotaalamuses madalam serotoniini kontsentratsioon.

Puberteedi algatava LHRH ehk GnRH vabanemine on kõrgem sünni eel ja puberteedi alguses kuid vahepealsel perioodil on GnRH vabanemine aeglane. Reesusahvidel paistab sellel vahepealsel perioodil oluliseks GnRH inhibeerijaks GABA, mille toime kaotab osatähtsust puberteedi alguses. GnRH vabanemine põhjustab suguhormoonide ja sugurakkude tootmist. Suguhormoonid aktiveerivad omakorda muutusi kehas ning ajus põhjustades muuhulgas kiiremat kasvu.
Primaatide puhul paistavad GnRH rakud puberteedieelselt sama hulga, ehituse ja GnRH kontsentratsiooniga, kui täiskasvanutel.
Pildil on kasutatud reesusahvide andmeid. Lapseeale vastaval ajal on öine LHRH vabanemine minimaalne kuid selle öised tõusud saavutavad maksimumi puberteedi alguse kuni keskosa vahelisel perioodil. Täpilised tulbad tähistavad hommikul mõõdetud hulka. Pildi ülaosas tähistatud inhibeeriv ja stimuleeriv toime käis LHRH vabanemise kohta.
Ajuripatsist vabanevate hormoonide (FSH ja LH) vabanemist saab takistada munanditest või munasarjadest vabanenud hormoonidega (östrogeenid) ning see inhibeeriv toime on tugevam enne puberteeti. Ühe hüpoteesi järgi nõrgeneb puberteediga nende hormoonide vastastikune inhibitsioon ja ajuripats saab hakata neid vabamalt eritama.
Puberteedieelsete ahvide kastreerimisel ei kaasne GnRH suuremat vabanemist kuid puberteediealiste või täiskasvanud ahvide kastreerimisele järgneb suurem GnRH vabanemine.
Ühe võimalusena võib puberteedi piiramine olla sünapside erineva tootluse tulemus. Ahvidel saavutavad dopamiini, adrenaliini, GABA, atsetüülkoliini ja serotoniini retseptorite tihedus maksimumi umbes 2-4 kuuselt (GnRH vabanemine on siis aktiivsem) ning sellel ajal saavutatakse ka maksimaalne sünapside tihedus hüpotaalamuses ning ajukoores. Seejärel langeb nende tihedus ära ning ühe hüpoteesina võib stimuleerivate ühenduste kaotus hüpotaalamuses tuua kaasa GnRH aeglasema vabanemise. Hiljem puberteedi eel võib toimuda inhibeerivate sünapside vähenemine.
Inimestel ja primaatidel võib hüpotaalamuse kahjustus põhjustada enneaegset puberteeti.
Opioidid on mõjukad ajuripatsi LH vabanemise takistajad. Menstruatsioonitüskli teisel poolel või raseduse ajal vähenenud LH vabanemist saab taastada opiodi antagonisti naloksooni doseerimisega.
Progestorooni retseptoreid paistab ahvide ja roti hüpotaalamuses GABA sisaldavate neuronite pinnal. Rottide arkuaattuuma östrogeeni retseptoreid sisaldavad rakud on samuti GABA sisaldavad rakud. GABA antagonistid suurendavad GnRH vabanemist.
Isaste hüpotaalamuse mediaalses preoptilises alas ja ventromediaalses tuumas toimub võrreldes emastega 2 korda suurem GABA tootlus ja tarbimine. Isaste kastreerimisel võib tekkida emastele omane GABA tootlus ja emastele testosterooni andes võib nende GABA tootmine/tarbimine hakata sarnanema isaste omaga.
GABA mõju langus võib olla põhjuseks, miks osadel lastel on puberteedi alguses sagedamini epilepsiad ja epileptikutel võib puberteet varem alata. GABA agonistide võtmisel epilepsia vastu paistab ka puberteedi algust edasi lükkavat toimet.
Rakuvälise glutamaadi hulk on reesusahvidel puberteedi eel väga madal tõustes järsult puberteedi alguses ning langedes hiljem jälle veidi madalamale.
Adrenaliini retseptorite aktiivsus paistab tugevalt GnRH vabanemist stimuleerivana tervetel ja ka kastreeritud isenditel. Noradrenaliini vabanemine ajuripatsis võib toimuda GnRH vabanemisega sama rütmiga. Adrenaliinirakkude kahjustus (näites 8% normtasemest) võib edasi lükata sugulist küpsemist. Noradrenaliini vabanemine ajuripatsis suureneb puberteedi keskpaigaks ~6 korda võrreldes puberteedieelse hulgaga.
Dopamiini sünteesiva TH suureneb preoptilises alas ning arkuaattuumas võrreldes vastsündinute tasemega ~2-3 korda ja täiskasvanuks saades enamgi.
LHRH/GnRH regulatsioonist kokkuvõtlikult. Plusside ja miinuste suurus näitab mõju osakaalu. Puberteedieelse pildiosa juures tähistavad GAD valgud glutamaadist GABA sünteesivaid valke.

Seksuaalkäitumise üheks esile kutsujaks on mõlemal sool östrogeenid (sealhulgas estradiool). Ka testosteroon vajab käitumise mõjutamiseks eelnevalt estradiooliks muutmist, et estradiooli retseptoreid aktiveerida kuid dihüdrotestosteroon (DHT) ei lagune eriti östrogeeniks. Ühe olulisema muutusena suurendavad need serotoniini sünteesi kuid muudetakse ka atsetüülkoliini, GABA ja noradrenaliini hulka. Rottidel suurendavad östrogeenid ja testosteroon serotoniini retseptoritele seondumist. Estradiooli süstimine kastreeritud katseloomasse suurendab serotoniini hulka ja aktiveerib paaritumiskäitumise.
Serotoniin ise võib sõltuvalt närvisüsteemi osast või retseptoritüübist mõjuda seksuaalkäitumist takistavalt või esile kutsuvalt.
Erinevused suguhormoonide antagonistide ja teiste ainete mõjude vahel. Valgetes tulpades oli 3 ahvi andmed ja mustalt tähistatud kontrollgrupis oli samuti 3 isendit. Esimeses tulbapaaris oli võrdluseks mõjutamata ahvidelt saadud andmed. A osas mõõdeti ejakulatsioonide suhtelist sagedust ja B osas aega paaritumise alguseni pärast üheskoos puuri panekut. Anastrozole on testosterooni estradiooliks sünteesiva valgu inhibiitor. Acyline on GnRH antagonist. E2 on estradiool aga selles uuringus oli sellele grupile eelnevalt antud Acyline'i.
Verest mõõdetud serotoniin või selle sünteesirajas olevate aineid mõõtes paistis seos nende suurema kontsentratsiooni ja ejakulatsioonide sageduste vahel. Serotoniini toormaterjali trüptofaani puhul paistab seost selle kontsentratsiooni vahel veres ja serotoniini hulga vahel ajus. Kuna serotoniin ise ei läbi hästi vere-aju barjääri, siis on trüptofaan selgemalt aju serotoniini hulgaga seotud. Trüptofaani söömisel suureneb inimestel serotoniinitoodang ja trüptofaani puudus toidus tekitab "tuju langust".

Suguhormoonide mõjust reesusahvide serotoniini ja dopamiinitoodangule striaatumis ja nucleus accumbens'is. Mõõdeti türosiin hüdroksülaasi (TH) hulka, mis toodab türosiinist dopamiini, noradrenaliini ja adrenaliini.
Östrogeenidega on aeglustatud dopamiiniretseptorite lagunemist ja suurendatud amfetamiini stimuleerivat toimet neuronitele (fos järgi). Estradiooli ja/või progestorooni saanud kastreeritud ahvidel oli TH hulk kõigi kolme kombinatsiooni puhul 10-25% üle kastreeritud kontrollgrupi taseme kuid see kehtis striaatumi ülemise 75% sees. Alumises veerandis ei paistnud estradiooli+progestorooni gruppide vahel olulist erinevust. Progestorooni saanutel oli ka alumises striaatumis 10-15% TH hulga suurenemist.

Puberteediga toimuv genitaalide mõõtude kasv on mõlemal sool algatatud KiSS-1 retseptorite vahendusel. Teise puberteedi alguseks vajaliku hormooni LHRH antagonisti doseerimine vähendas KiSS-1 mõju suguhormoonide tasemele veres.
KiSS-1 doseerimine puberteedieelsetele hiirtele tekitas enneaegselt kasvu genitaalide mõõdus ja suguhormoonide kontsentratsioonis. Kui tavaliselt saadi 35 päevaselt suguküpseks, siis KiSS-1 saajatel toimus see umbes nädal varem. Ventriikulitesse süstides suurendas KiSS-1 emaka massi 3 korda, luteiniseeriva hormooni kontsentratsiooni 10 korda ja östrogeeni kontsentratsiooni 2 korda võrreldes kontrollgrupiga.

GPR54 retseptori aktiveerimine KiSS peptiidide poolt on vajalik puberteedi alguseks. Alguses tekitab see ajuripatsist gonadotropiini vabastava hormooni (GnRH) vabanemist ning see omakorda suurendab luteiniseeriva ja folliikulit stimuleeriva hormooni vabanemist, mis on vajalikud suguküpsuse saavutamiseks. GPR54 mutatsioonid võivad ära hoida puberteedi ja viljakuse tekke. Ajus toimub KiSS-1 süntees hüpotaalamuses ning seal rohkem arkuaattuumas ja paraventrikulaarses tuumas. Vähemal määral leidub seda septaalala piirkonnas.
Septaalala lõikudes oli 60% rakkudest spontaanselt aktiivsed umbes 1 Hz sagedusega, kuid KiSS-1 lisamisel kiirenes see 9 Hz peale. 5 sekundit kestnud kokkupuude KiSS-1'ga põhjustas aktiivsuse tõusu keskmiselt 16 minutiks. Uus doos sama tunni sees ei mõjunud enam või mõjus väga nõrgalt.
A, c ja d osas on erinevate KiSS-1 kontsentratsioonide mõju septaalala viiludele. Ülakoma numbrite juures tähistab minuteid. C ja d ajaskaala paremal poolel on tähistatud uus paarisekundiline doseerimine ning selle toime puudus.
DHPG tähistab metabotroopse glutamaadi retseptori agonisti. DHPG ja KiSS-1 mõjusid väidetavalt 100% valikulisega korraga ainult ühele või teisele rakugrupile. Septaalalast hippokampusele GABA või atsetüülkoliini saatvad neuronid olid DHPG tundlikud kuid KiSS-1'l ei paistnud neil mõju ka pika aja jooksul. KiSS-1 tundlike rakkude proportsioon septaalalas paistis ~25% ning nendes paistis ka GnRH tootmist.
Kõrvalepõikena paistis atsetüülkoliinil lühiajalist stimuleerivat toimet, kuid GABA sisaldavad rakud jäid pärast DHPG stimulatsiooni lõppu veel vähemalt kümneteks sekunditeks aktiivseks.
Ajuviilude mõõtmise puhul ei paistnud KiSS-1 mõjul suuri erinevusi sugude vahel ega eri vanusest katsealuste valikul (11-54 päeva vanused).
KiSS-1 mõju hüpotaalamuse preoptilise ala GnRH rakkudele oli palju nõrgem ja vajas minuteid kestvat kokkupuudet, et saavutada septaalalas sekunditega tekkinud effekti. Erinevalt septaalalast, kus vanus ei olnud oluline mõjutaja, oli preoptilises alas puberteedi eelselt 44% GnRH rakkudest KiSS-1 tundlikud kuid see see protsent kahekordistus puberteediga.

01 June 2011

Visuaalsed ajukoore alad

Primaatidel on üle 10 erineva visuaalse ala, mis tegelevad erinevate protsessidega. Ka vaateväljale vastavad ajukoore alad on paljudes kordustes üksteise kõrval. Algselt jõuavad signaalid piiridest, värvidest ja liikumisest läbisegi primaarsele visuaalsele ajukoorele kuid edasi liiguvad signaalid umbes kolmes eri suunas.
Ülemine rada läbi parietaalsagara on vajalik ruumis oleva tajuks, ümbrusekaardi tajuks, keha navigeerimiseks ümbruses ja seal asub ka ainuke teadaolev visuaalne ala, kus vaatevälja eri osade proportsioonid paistavad nähtule omaselt ühtlased.
Külgmine rada on vajalik liikumise tajuks ja selle suundade tuvastamiseks. Selle lähedal olev naaberala reageerib tugevamalt üldisele vaateväljas oleva lähenemisele või eemaldumisele, mis võib ringi käies aidata distantse hinnata. Ühendusi on mõlema ülejäänud rajaga.
Alumine rada on vajalik rohkem mälus ning kahjustused võivad tekitada suutmatust värve, tähti ja nägusid ära tunda. Samuti võivad kahjustused kaotada võimeid asju teiste nurkade alt ära tunda või üldse asjade nimetamisvõime kaotada kuigi võidakse osata neid täpselt joonistada.


Inimajus (pildil) moodustavad visuaalsed ajukoore alad ~20% ajukoore pindalast (~1000 ruutsentimeetrit) paksusega 2-4 mm ja nendesse jääb ~4-6 miljardit neuronit (kogu ajukoorel kokku ~30 miljardit). Inimestel pole see proportsioon kõige suurem. Osadel imetajatel võib see moodustada 50% ajukoorest. Iga kuupmillimeetri sees on ~50 000 neuronit. Reesusahvide ajukoor on 5 korda väiksema pindalaga ja sama rakutihedusega kuid neil on 1,5 miljonit ühendust kummastki võrkkestast võrreldes inimese 1-1,2 miljoni ühendusega. Kuna ajukoore suurus ei paista lihtsalt sensoorse sisendinfo suurusest sõltuvana, võib erinevuseks olla inimese toimuv suurem infotöötlus, sorteerimine ja edasi saatmine näiteks verbaalsesse mälusse lugemisel või edasi rääkimiseks.
Primaarne visuaalne korteks e V1 sai oma nime striate cortex sellega, et 18. sajandil müeliinkihti värvides avastas Gennari nimeline meditsiinitudeng, et kuklasagara otsas olevas ajukoores värvusid aksonid mustaks lisaks suuremale valgele massile ka ajukoore sees kolmandas kihis. Selle värvunud peene riba (stria) järgi sai V1 ühe oma nime. Teistes visuaalsetes ajukoore alades seda piirkonda ei paista ning nende ühisnimetuseks on seetõttu extrastriate cortex.
Pärast fMRI avastamist sai hakata inimeste visuaalseid alasid täpsemalt uurima ning sarnaselt loomkatsetega paistis ajukoores mitmes korduses vaateväljadele vastavaid alasid, kus visuaalsed stiimulid vaatevälja mingis osas tekitasid ettearvatava asukohaga reaktsioone nendes alades.

Visuaalsed signaalid jõuavad V1'le ümberpöördunult ja suurendatud vaatevälja keskosaga nagu see tuli võrkkestalt. Kuigi seda vaatevälja ebaproportsionaalsust on nimetatud ajukoore suurenduseks (cortical magnification) on "suurendus" võrkkesta keskel tihedamalt asuvate neuronite ja valgusretseptorite tagajärg, mistõttu vaatevälja keskelt saab aju rohkem aksoneid sealsetest detailidest.

Illustratsioonil on inimese vaateväljade kaardid nagu need on levinuma arusaama järgi. Tärn tähistab vaatevälja keskosa, "+" vaatevälja ülaosa ja "-" alaosa. Enamikel juhtudel vahetub üla-alaosa ära erinevatel visuaalsete alade piiride ületamisel. V1-V3 paistavad enamuses ühtse üla-alasuunaga (välja arvatud V3a ja V3b), kuid teiste alade puhul asuvad kõrvuti aladel üla või alaosad mõlemal alal ühispiiri juures ning pilt jõuab järjest 3-4 korda ~180 kraadiseid ümberpöördeid teha uutele visuaalsetele aladele jõudes ning vaatevälja ühe külje koopiaid paistab samal poolkeral kokku 15 kuigi autorid kirjutasid kümnest kaardist. Üla-alaosa "poolused" on suunatud vaateväljade koopiaradadega samas suunas. Temporaalsagara suunas minevate alade nagu Lo1 ja Lo2 puhul on üla-alaosade alad selles suunas rivis ning parietaalsagara kaudu otsmiku suunas minevad poolused on selles suunas rivis. Selliseid suuremaid ridu paistab 3 ning vaateväljade keskosasid paistab 4 kohas. Võib-olla oleks selle järjepidevusega leitav veel versioone vaatevälja külgedest Lo2 ja hMT vahelt ning IPS2 ja hLIP vahelt.
Vaatevälja versioonide kaardistamist raskendab nende suuruse langus kuklasagarast eemal asudes ja lisaks väheneb nende detailsus, kuna signaalid koonduvad vaatevälja osast vähemdetailselt järjest üksikumatele rakkudele. Viimase 30 aasta jooksul on peamise arusaamana peetud iga V1'st välja jäävat visuaalset ala erineva andmetöötluse kohaks.
Pildil punaste alade kahjustusel ei suudeta nägusid ära tunda, kollase ala kahjustusega võib ilma jääda võimest tekstis sõnu ära tunda, sinine piirkond (V5/MT) on vajalik liikumise tajuks ja rohelise ala vigastusega ei tunta värve ära.
Pildi b osa järgi paistab vaatevälja keskosa suurendust selgemalt V1-V3 piirkonnas, kuid teistes osades paistavad proportsioonid lähedasemalt vaateväljas nähtule.

Vaadates ühesuunalist liikumist pikemalt võib pärast mujale vaadates näha vastassuunalist liikumist (motion aftereffect). Üks varajasem näide sellest saadi kose vaatamisel kui pärast kivisid vaadates paistsid need tõusvana. Selle põhjusena paistab ühesuunalist liikumist tajuvate rakkude väsimine. Teise liikumisillusiooni lähedase nähtusena paistavad filmides 24 või 60 Hz sagedusega vahetuvad kaadrid sujuvalt liikuvat muljet tekitavalt. 60 Hz paistab inimese eristusvõime piirina vilkuva valguse märkamises kuid kino 24 kaadrit sekundis kiirusega võib vähemalt valguse vilkumist märgata.
Ajukooreni jõuavad liikumissignaalid M rakkude vahendusel. Umbes kolmandik V1 rakkudest reageerib kindlasuunalisele liikumisele. V1'lt lähevad need signaalid edasi MT alale (medial temporal area) alale, kus 90% rakkudest reageerivad valikuliselt kindlasuunalisele liikumisele. MT kõrval olev MST (medial superior temporal area) saab signaale MT'lt, silmi liigutavatelt silmaväljadelt ning ülaküngastelt.
V1'l on liikumise tuvastus umbes sama täpne ja väiksel skaalal, kui sealsel väikseimal piiri või valgulaiku tuvastaval piirkonnal. Vaatevälja keskel võib näha olla 0,3 kraadine liikumine. MT peal on need liikumist tuvastavad piirkonnad vähemalt 3 korda suuremad.

Levinud arusaama järgi jõuavad visuaalsed signaalid alguses detailselt V1'le ja edasi liiguvad vaateväljast tulnud signaalid teistel visuaalsetel aladel suurematele rakkudele, mis saavad signaale vähemdetailselt laiematelt aladelt.
V2 on vahendajaks V1 ja teiste visuaalsete alade vahel. Kui V1'l olid omaseks vaheldumisi paremalt ja vasakult silmalt signaale saavad ribad, värvide signaale saavad laigud ja laikude vahel olevad suundadele reageerivad rakud, siis V2'le on omaseks suured mitme millimeetrised värvuvad ribad (V1'l värvusid selle värviga värvitajuga seostatud laigud). On võimalus, et peened, kahvatud ja paksud ribad tegelevad vastavalt kontuuride, värvide-ereduse ja erinevuste töötlusega. Need ribad on umbes ristisuunas V1 ja V2 vahelise piiriga ning tavaliseks on peen, kahvatu, paks, kahvatu järjekorraga korduvad asetsused. Teistel liikidel võib järjekord teine olla ja ka ribad võivad erinevad olla.
Värvi süstimisel V2 sisse (keskel oleva noolega tähistatud kohta) värvuvad tavaliselt 0,1-0,2 millimeetrised piirkonnad (tähistatud nooleotsega). All paremal tähistab valge joon 0,1 millimeetrit.
V1 laigud (0,1-0,2 mm) aktiveeruvad kergesti värvide korral kuid mitte kontrastemate piirikohtade signaale saades. Sini-kollased värvisignaalid jõuavad otse laikudele ajukoores kõrgemal asuvale 3B-4A kihile kuid puna-rohelised signaalid jõuavad 4C kihile. Ainult värvi või piiritundlike kohtade olemasolu ei paista V1 ega V2 sees. Osad uurijad pole leidnud erinevates V2 ribades erinevusi värvitundlikkuses.
Pildil on reesusahvi V1 ja V2 piiriala. Toonid on saadud infrapuna lähedase kiirgusega eri aegadel aktiivseid piirkondi tuvastades (optical imaging). Piir on täppidega tähistatud ja tume joon all nurgas tähistab 1 millimeetrit. Esimesel pildil on tähistatud vaheldumisi vasakult ja paremalt silmalt signaale saavad ribad (vasaku silma signaalid miinus parema silma signaalid). Teisel pildil on tähistatud vertikaalsetele ja horisontaalsetele suundadele reageerivad piirkonnad (horisontaalne miinus vertikaalne), mis on V2'l kordades suuremad. Kolmandal pildil on eelistatult värvidele reageerivad alad (värvimuutusega aktiveerunud alad miinus valguse muutusele reageerivad alad).
V1 aktiivsus paistab rohkem kohalikest kontrastidest ja värvidest sõltuvana kuid V2 aktiivsusel võib rohkem seost olla kontuuridest suurema pildi kokkupanekul.

Atsetüülkoliin takistab loomkatsetes ajukoorel aktiivsuse laiemat levikut. Toimemehhanismina takistab see ajukoore siseselt signaalide levikut ja/või taalamuse aktiivsuse muutmisega. Kui inimkatsealustele anti atsetüülkoliini rakuvälist lagunemist blokeerivat ainet, siis vähenes neil fMRI järgi visuaalsete alade aktiveerumise ulatus ja ka aktiveerumise intentsiivsus aktiveerunud kohtades.
Atsetüülkoliin võib suurendada taalamuse ja ajukoore vahelist signaalisagedust ja selle lisamisel visuaalse korteksi tükkidele takistab see elektrilise stimulatsiooni levikut ajutükis. Ühe arusaama järgi on taalamuse poolsed signaalid olulised reageeriva ala suuruse piirajad ning ajukoore enda rakud on olulisemad aktiivsuse laiemale levikuks.
Punasega tähistatud alad aktiveerusid objekti nägemise ajal ning siniste aktiivsus langes. Kollane joon tähistab aktiivsuse levikut kainetel. Atsetüülkoliini üleaktiivsuse korral levis aktiivsus ~8% vähem.
Aktiivsuse langust (hapnikukulu järgi mõõtes) visuaalsele stiimulile vastava ala ümber on tihti fMRI uuringutes leitud. Reesusahvidel on sellistest kohtadest leitud elektroodide ja fMRI kombineerimisel samaaegselt hapnikulu langusega neuronite signaalisageduse langust. Selline alaaktiivsus ulatus vaateväljas stiimulist~5-15 kraadi kaugemale.

Inferioorne parietaalne loobul (IPL) osaleb keskendumises ja selle või TPJ vigastus paremal poolkeral võib põhjustada suutmatust vaatevälja vasakul küljel asju märgata, kuid tähelepanu halveneb vähemal määral ka teisel vaatevälja küljel. SPL kahjustus põhjustab ebatäpseid liigutusi objekti haaramisel ning raskendab liigutusi nähtu suunas.
Kui parema poolkera vigastus ei lase asju märgata, siis vasaku poolkera vigastusel võib sagedamini tekkida suutmatus korrata näidatud liigutusi. Kui inimesel põhjustab parema poolkera vigastus suuremaid probleeme tähelepanus, siis ahvidel ei paista poolkerad selles osas erinevalt olulised ning nende häired paistavad kergemad ja ajutisemad kui inimesel.
Inimestel aktiveerub SPL või IPS osaliselt tähelepanu muutmisel ühelt objektilt teisele keskendudes, ruumilise info meenutamisel, silmade liigutamisel ja sirutamisel objekti suunas ning enamasti aktiveerub samaaegselt ka dorsolateraalne prefrontaalne korteks.
IPL ja TPJ (parietaalsagara-temporaalsagara piirikoht) ei sõltu ainult visuaalsetest signaalidest aktiveerudes igasuguse keskendumise juures. Näiteks on see aktiivne ka helidele ja somatosensoorsetele signaalidele keskendudes või kui nende meelte kaudu tajutakse midagi erilist või ebatavalist.
a) IPL ja TPJ piirkond on inimesel suhteliselt suuremad kui reesusahvidel arvestades MT ja auditoorse korteksi distantsi. b) Valge ring tähistab piirkonda, mis pole inimesel teadaolevalt ühenduses oma värvitud naaberaladega ühenduses olevate kohtadega.
Parema TPJ, kuid mitte SPL, kahjustus raskendab ebatavalises kohas asuvate asjade märkamist.

Visuaalkorteksist üldiselt. V1 saab enamuse LGN'st tulevatest algsetest visuaalsetest signaalidest. Ülejäänud visuaalsed alad saavad põhisignaalid pulvinarilt kuigi esineb ka otsesemaid võrkkestast pärinevaid ühendusi. Teistel väiksematel imetajatel on kindlamalt leitud ainult V1 ja V2 olemasolu. Opossumil katavad need kaks ala üle poole ajukoorest üldse. Rottidel on visuaalseid alasid rohkem leitud ja kassidel ning primaatidel on leitud üle 20 erineva visuaalse ala. Numbriga on tähistatud avastamisjärjekord ning samal kohal võib olla 2-3 nime. V4 nime on kasutatud kahe erineva koha peal kuid üks neist nimetati ka V8'ks. Nimesid pole mingi standardi järgi ühtselt ära määratud, sest nende kaardistustöö on veel poolik.
Näide kolumnilaadsetest struktuuridest ahvi ajukoores. Mõõtskaala triip on 4 millimeetrit. Tumedaks on värvitud tsütokroom oksidaas, mida leidub mitokondrites ja mitokondrites käibki rakkudel hapniku abil energia tootmine. Selliselt tumedaks värvunud alade järgi saab näha kus aju või muu koe piirkonnas saab käia kõige kiirem energia tarbimine eeldades, et seda toodetakse tarbimiskohas. V1'l värvuvad sellega 0,1-0,2 mm "laigud" kuid V2'l värvuvad hägusemalt nähtavad triibud, mis asuvad V1-V2 piiriga ristisuunas. Peened ja paksud triibud on tähistatud vastavalt mustade ja valgete nooltega.
Kui V1 rakud vahendavad vaatevälja keskel signaale murdosalt kraadilt, siis V2 peal aktiveerutakse 2-5 korda suurema ala pealt signaale saades, mis võib tekstis katta paari tähe suuruse ala. Kuklast eemaldudes reageeritakse enamasti sujuvalt järjest suuremate alade tegevusele ning temporaal- ja parietaalsagaral võib olla rakke, mis reageerivad ükskõik millises vaatevälja osas toimuvate sündmuste korral.
Võrdlusena on värvitud ahvil ja inimesel samad alad samade värvidega. DM (inimesel v3a) ja MT piirkonnad tegelevad mõlemad liikumise ja objektide suhteliste asukohtade tuvastusega. Edasi liiguvad signaalid neil posterioorsele parietaalkorteksile, kus võib-olla indiviidi ümbrusekaardi asukoht.
Primaarse visuaalse korteksi ehitus.

V1 signaalid lähevad suuremas osas MT, DM ja V2'le. V2 ümbritseb V1'te ja on keskmiselt veidi väiksem V1'st. V2 annab signaale edasi rohkem, kui kümnele alale.
Üldiselt on tsütokroom oksidaasi sisaldavad laigud ja ribad V1 ja V2 vahel omavahel ühenduses ning selle suhtes vähemvärvuvad alad on omakorda rohkem omavahel ühenduses.
V2 kahjustustega ahvidel ei paista selget nägemisteravuse kaotust kuid vigu esineb rohkem paljude segavate objektide juuresolekul.
MT on väljaspool V1 asuvate visuaalsete alade hulgas suurema müeliini sisaldusega. 90% sealsetest rakkudest aktiveeruvad kindlasuunalise liikumise korral ning vähemal määral seisvate objektide puhul. Värvidel on MT rakkudele umbes samaväärne mõju. MT kolumnid on spetsialiseerunud kas laialdase liikumise tuvastamisele või seisva tausta ees liikuvate objektide korral reageerimiseks. Sisendsignaalid pärinevad suures osas liikumissignaale saavast V1 3. kihi müeliinkihist või V2 ribadest, mis saavad signaale V1 müeliinkihist. MT rakkude aktiivsus võib püsida edasi vaatevälja aladel, kus V1 kahjustus põhjustas osaliselt pimedaks jäämist. MT vigastused ei kahjusta nägemisteravust kuid lühiajalise probleemina tekib raskusi otsustamisel, kas objekt liigub vasakule või paremale. Jäädava häirena võib jääda suutmatus eristada õiget punktide liikumist, kui teised sama suured punktid liiguvad taustmürana läbi nende teistes suundades.
MT kõrval asuv MST saab signaale suurelt osalt vaateväljast ja see reageerib tugevamalt lähenevate või kaugenevate umbes rõngakujuliste järjestikuste liikumiste puhul mida võib näha keskkonnas liikudes. See võib aidata ka distantsi määrata, sest läheduses liiguvad asjad liikumise ajal rohkem.
M tähistusega ala poolkerade vahe juures on ainus teadaolev koht, kus vaatevälja alad paistavad võrdselt suured. Ka teiste lähedalasuvate V3a alade puhul paistab tuttavamate proportsioonidega vaatevälja keskosa esindatust. Selle rajooni roll on vähem selge. Aktiveerivalt mõjuvad piirjooned ja kindlasuunalised liikumised.
V4 ja läheduses oleva V3 osade vigastused põhjustavad raskusi objekti ära tundmisega kuid nägemine püsib. Kuigi need alad on hõredalt ühenduses V1'ga, on palju ühendusi V2'ga. Ühendusi on ka teiste temporaalsagara alaosa piirkondadega. V4 kahjustusega ahvidel võib esineda suutmatust tunda asju teise nurga alt või osaliselt kaetuna vaadates. Selle piirkonna vigastusega inimesed võivad osata näidatut joonistada kuid mitte tuvastada.
Visuaalsete alade rakulisest ehitusest. Üldiselt suureneb kuklast ettepoole liikudes ühenduste arv, dendriidivõrestiku suurus ja keerukus. Alumise temporaalsagara rakul võib olla 10 korda rohkem sünapse, kui V1 rakul. Samuti suureneb sellises suunas inhibitoorsete rakkude inhibeerivalt mõjuvate sünapside tihedus.