23 April 2012

Kriitikat suurejoonelisusele

See teema käib üldse kõige liiga emotsionaalselt nägemise kohta ükskõik kui meeldiv või ebameeldiv see intentsiivne oli. Osaliselt on see täiendus siin varemgi läbikäinud väidetele, et liiga äärmuslikult emotsionalne mõtlemine võib tõsiseid eluprobleeme tekitada.

Otsus jagada maailma asjad lõputult tühiseks või oluliseks on mõlemad emotsionaalselt kurnavad.
Asjade subjektiivne väärtus sõltub sellest kui olulised tunduvad need isikule kõige tähtsama kõrval. Näiteks igapäevaselt nähtaval on raske konkureerida ainult kujutlusvõime kaudu kogetud lõputu kõikvõimsa hooliva jõuga, mis tekitab aja jooksul tihti tüdimust ümbritsevast. Kui materiaalne mõeldakse tühiseks, siis selliste jaoks jääb vähe rõõmusid.
Emotsioonid kaovad väsimuse ja unisusega kiiresti, mistõttu on fantaasiatest sõltuvad rõõmud haprad kui isik peaks ennast füüsilise tööga väsitama või pole piisavalt magada saanud. 

Mingil määral saab grandioossuse vajamist süüdistada sõjapealike vallutustes kus avalikkuse jaoks korratakse intentsiivseid emotsioone tekitavaid sõnumeid lojaalsusest ja liidri imetlemisest.
Ooperitest tuttavate diivadega võib juba olla raske koos töödata kuid suurt grandioossust taga ajavad diktaatorid võivad oma vajadustega põhjustada suuremat nälga või kannatust erinevate etendustega (sh avalikud hukkamised).
Teise näitena võidakse kuulutada kui edukalt suudavad nad kõik kuritegude süüdlased välja uurida ja õiglust kehtestada kuid praktikas vahistatakse poolsuvalisi (näiteks nõrga tahtejõuga isikuid kes valetunnistuse tõenäolisemalt alla kirjutaks) või lihtsalt valitsusevastaseid, seejärel piinatakse ja ähvardatakse vahistatuid kuni nad ennast kuulsas kuriteos süüdi tunnistavad meedia ees. Süüdlased jäävad vabadusse, osad elanikud unelevad edasi fantaasias, et nende politseijõud on maailma ühed parimad ja poliitikud saavad väita, et nende valitsus oskab süüdlased üles leida ning nende opositsioon üritab kurjategijaid vabaduses hoida. Samas võib sama politseijõud olla suutmatu leida süüdlasi kui kahtlusaluseks on politseinik, sõjaväelane või mõni teine valitsusorgani töötaja ning kui ohver oli tsiviilisik.
Samas võivad riigi kõige võimukamate elud piirduda suures osas igavate või väheoluliste meediaetendustega. Reaalsuse vajadused ei lase kaua pilvedes elada.
Poliitik võib üritada olla tagasihoidlik kuid naiivsemad parteitöölised võivad eri kiituste läbiproovimisega tekitada ebarealistlikke ootusi naiivsetes elanikes.

Igapäevaselt on purjus seisundis peod ühed näited mittevajalikust draama tekitamisest. Purjus olles tekib sisemine tühjuse tunne ja vajadus intentsiivse järele, mis tähendab sellise summutatud teadvusega tõsisemaid asju kui kainelt nagu näiteks julge flirtivus madalamate standarditega, ohtlike kaskadöörietenduste tegemine või lihtsalt lärmamine. Magamatus lisab tühjusetunnet mis lisab omakorda vajadust intentsiivse järele. Kui sellised pidutsejad otsivad elamusi avalikus kohas öörahu rikkumisega, siis on teistel järgmisel päeval rikutud une pärast raskem oma rõõmusid tunda.   

Seriaalides on traditsiooniks lõpetada episood samas kohas kus see algas nii et suvalises järjekorras korduste näitamisel ei peaks varasemaid osasid mäletama. Vahel tähendab see uut partnerit igas uues episoodis. Mõni võib pähe võtta, et see oleks mingi emotsionaalselt hea eluviis, mis lõppeb rahulikult nagu poleks midagi juhtunud ning nad saaks sama naeratusega ringi käia kui näitlejad, kellele maksti mõne päevase platoonilise näitlemistöö eest suurt palka. Reaalsuses ei saa mööda armukadedusest ja teadmisest, et haigustekitajad levivad kontaktiga (sellepärast pole ma polügaamsust tahtnud proovida).

Meedias on asjade ületähtsustamine tavaliseks. Konkureeritakse inimeste tähelepanu pärast ja sündmuste olulisust kaldutakse üle hindama. Osalt võib probleem tekkida kui ajakirjanik üritab toimetajat veenda, et uudis on avaldamist väärt. Osalt ka sellest kui toimetajad panevad artiklitele dramaatilisi ja eksitavaid pealkirju.
Tavaliseks on meedia sõnavara mille järgi jagunevad maailma muutused jäigalt kriisideks või õitsengubuumideks.
Osad saated kasutavad riskantset suurejoonelisust kiites ebademokraatlikke riike. Näiteks osade BBC saadete järgi oli venemaa võimas riik Stalini või NSVL ajal aga nüüd on venemaa mingi loogikaga alla käinud nagu tänapäevane tuumaarsenal, elatustase ja kirjaoskuse protsent poleks olulised. Sellised saatetegijad võivad venelaste provotseerimisega ässitada agressiivseid kommuniste konkurentide kallale.

Omaette rahulolemattust tekitavad reklaamid, kus pakutu tarbijad on aegluubis rõõmsas seisundis.

Omaette suurejoonelisust saab näha koolides, mis kiidavad ennast eksitavate poolikute lubadustega (näiteks ülikool võib lubada, et kooli lõpetaja leida tööd poliitikas aga ei öelda, et poliitikuks võib saada ka keskharidusega). Õpilastele korratakse kuidas nende töövalik jääb kitsaks kui nad hästi ei õpi kuid paljude tööde jaoks pole keskharidusel otsest otstarvet. 
Pärast kooli paistab rohkem, et parema töö saamiseks on vajalik iseseisvalt tegeleda elukohas saadavate tööde jaoks kohustuslike oskuste omamisega. 
Kitsamad võimalused võivad nii tõsise pettumusena tulla, et hakatakse lootusetusest varastama ning prostitutsiooniga või teiste riskantsete tegevustega tegelema.

Meelelahutajatel võib emotsionaalseid probleeme tekitada kui nad üritavad töö ajal kogu aeg lõbusas tujus paista. Huumoris on intentsiivsus peaaegu kohustuslik publiku naerma saamiseks. 
Stsenariste väsitab see kui nad peavad mõttes pikalt meeldivaid humoorikaid stseene läbi proovima kuid ühe emotsiooni järjepidev kujutlemine läheb kiiresti raskeks. Eriti kui tegemist on stsenaristiga, kes proovib ~6 tundi päevas lõbusaid olukordi läbi kujutleda, et oleks paremaid nalju tööandjale saatmiseks. Mõned võivad selle peale dopamiini agoniste võtta, et entuasmi alal hoida ja karjäär võib hakata sõltuma mingi aine tarbimisest.
Üks poolik lahendus on oma emotsioone ärata sagedase publiku plaksutamise ja juubeldamisega nagu on tavaliseks USA huumorisaadetes. Osad meessaatejuhid võivad ennast ajutiselt stimuleerida naiskülaliste kallistamise või põsele suudlemisega kuid see tekitab mõningast armukadedust ja külalises potentsiaalselt käperdamise tunnet.   
 
Mõõdukusega jääb ajaliselt rohkem entuasmi ja viitsimist väikeste asjade jaoks, mis võib pika aja jooksul anda palju töötulemusi.
Kauem kestev viitsimine annab rohkem võimalusi midagi enda jaoks läbi mõelda.

Samas igasuguse põneva/suurejoonelise/intentsiivse vältimine võib tekitada liiga kasutuid ambitsioone, mis võivad jätta vaesusesse ning jätta mulje nagu oleks asjad keerulisemad kui need on tegelikult ning tekitada intentsiivseid mõtteid kui raske kõik tundub.

2 comments:

Märt said...

Vahepealsel pausil olen tegelenud oma lehega www.sidesofsentience.com

Märt said...

Lisasin uue YouTube'i lehe aadressi