Kriitikat suurejoonelisusele

See teema käib üldse kõige liiga emotsionaalselt nägemise kohta ükskõik kui meeldiv või ebameeldiv see intentsiivne oli. Osaliselt on see täiendus siin varemgi läbikäinud väidetele, et liiga äärmuslikult emotsionalne mõtlemine võib tõsiseid eluprobleeme tekitada.

Otsus jagada maailma asjad lõputult tühiseks või oluliseks on mõlemad emotsionaalselt kurnavad.

Asjade subjektiivne väärtus sõltub sellest kui olulised tunduvad need isikule kõige tähtsama kõrval. Näiteks igapäevaselt nähtaval on raske konkureerida ainult kujutlusvõime kaudu kogetud lõputu kõikvõimsa hooliva jõuga, mis tekitab aja jooksul tihti tüdimust ümbritsevast. Kui materiaalne mõeldakse tühiseks, siis selliste jaoks jääb vähe rõõmusid.

Emotsioonid kaovad väsimuse ja unisusega kiiresti, mistõttu on fantaasiatest sõltuvad rõõmud haprad kui isik peaks ennast füüsilise tööga väsitama või pole piisavalt magada saanud. 

Mingil määral saab grandioossuse vajamist süüdistada sõjapealike vallutustes kus avalikkuse jaoks korratakse intentsiivseid emotsioone tekitavaid sõnumeid lojaalsusest ja liidri imetlemisest.

Ooperitest tuttavate diivadega võib juba olla raske koos töödata kuid suurt grandioossust taga ajavad diktaatorid võivad oma vajadustega põhjustada suuremat nälga või kannatust erinevate etendustega (sh avalikud hukkamised).
Teise näitena võidakse kuulutada kui edukalt suudavad nad kõik kuritegude süüdlased välja uurida ja õiglust kehtestada kuid praktikas vahistatakse poolsuvalisi (näiteks nõrga tahtejõuga isikuid kes valetunnistuse tõenäolisemalt alla kirjutaks) või lihtsalt valitsusevastaseid, seejärel piinatakse ja ähvardatakse vahistatuid kuni nad ennast kuulsas kuriteos süüdi tunnistavad meedia ees. Süüdlased jäävad vabadusse, osad elanikud unelevad edasi fantaasias, et nende politseijõud on maailma ühed parimad ja poliitikud saavad väita, et nende valitsus oskab süüdlased üles leida ning nende opositsioon üritab kurjategijaid vabaduses hoida. Samas võib sama politseijõud olla suutmatu leida süüdlasi kui kahtlusaluseks on politseinik, sõjaväelane või mõni teine valitsusorgani töötaja ning kui ohver oli tsiviilisik.

Samas võivad riigi kõige võimukamate elud piirduda suures osas igavate või väheoluliste meediaetendustega. Reaalsuse vajadused ei lase kaua pilvedes elada.

Poliitik võib üritada olla tagasihoidlik kuid naiivsemad parteitöölised võivad eri kiituste läbiproovimisega tekitada ebarealistlikke ootusi naiivsetes elanikes.

Igapäevaselt on purjus seisundis peod ühed näited mittevajalikust draama tekitamisest. Purjus olles tekib sisemine tühjuse tunne ja vajadus intentsiivse järele, mis tähendab sellise summutatud teadvusega tõsisemaid asju kui kainelt nagu näiteks julge flirtivus madalamate standarditega, ohtlike kaskadöörietenduste tegemine või lihtsalt lärmamine. Magamatus lisab tühjusetunnet mis lisab omakorda vajadust intentsiivse järele. Kui sellised pidutsejad otsivad elamusi avalikus kohas öörahu rikkumisega, siis on teistel järgmisel päeval rikutud une pärast raskem oma rõõmusid tunda.   

Seriaalides on traditsiooniks lõpetada episood samas kohas kus see algas nii et suvalises järjekorras korduste näitamisel ei peaks varasemaid osasid mäletama. Vahel tähendab see uut partnerit igas uues episoodis. Mõni võib pähe võtta, et see oleks mingi emotsionaalselt hea eluviis, mis lõppeb rahulikult nagu poleks midagi juhtunud ning nad saaks sama naeratusega ringi käia kui näitlejad, kellele maksti mõne päevase platoonilise näitlemistöö eest suurt palka. Reaalsuses ei saa mööda armukadedusest ja teadmisest, et haigustekitajad levivad kontaktiga (sellepärast pole ma polügaamsust tahtnud proovida).

Meedias on asjade ületähtsustamine tavaliseks. Konkureeritakse inimeste tähelepanu pärast ja sündmuste olulisust kaldutakse üle hindama. Osalt võib probleem tekkida kui ajakirjanik üritab toimetajat veenda, et uudis on avaldamist väärt. Osalt ka sellest kui toimetajad panevad artiklitele dramaatilisi ja eksitavaid pealkirju.
Tavaliseks on meedia sõnavara mille järgi jagunevad maailma muutused jäigalt kriisideks või õitsengubuumideks.

Osad saated kasutavad riskantset suurejoonelisust kiites ebademokraatlikke riike. Näiteks osade BBC saadete järgi oli venemaa võimas riik Stalini või NSVL ajal aga nüüd on venemaa mingi loogikaga alla käinud nagu tänapäevane tuumaarsenal, elatustase ja kirjaoskuse protsent poleks olulised. Sellised saatetegijad võivad venelaste provotseerimisega ässitada agressiivseid kommuniste konkurentide kallale.

Omaette rahulolemattust tekitavad reklaamid, kus pakutu tarbijad on aegluubis rõõmsas seisundis.

Omaette suurejoonelisust saab näha koolides, mis kiidavad ennast eksitavate poolikute lubadustega (näiteks ülikool võib lubada, et kooli lõpetaja leida tööd poliitikas aga ei öelda, et poliitikuks võib saada ka keskharidusega). Õpilastele korratakse kuidas nende töövalik jääb kitsaks kui nad hästi ei õpi kuid paljude tööde jaoks pole keskharidusel otsest otstarvet. 

Pärast kooli paistab rohkem, et parema töö saamiseks on vajalik iseseisvalt tegeleda elukohas saadavate tööde jaoks kohustuslike oskuste omamisega. 

Kitsamad võimalused võivad nii tõsise pettumusena tulla, et hakatakse lootusetusest varastama ning prostitutsiooniga või teiste riskantsete tegevustega tegelema.

Meelelahutajatel võib emotsionaalseid probleeme tekitada kui nad üritavad töö ajal kogu aeg lõbusas tujus paista. Huumoris on intentsiivsus peaaegu kohustuslik publiku naerma saamiseks. 

Stsenariste väsitab see kui nad peavad mõttes pikalt meeldivaid humoorikaid stseene läbi proovima kuid ühe emotsiooni järjepidev kujutlemine läheb kiiresti raskeks. Eriti kui tegemist on stsenaristiga, kes proovib ~6 tundi päevas lõbusaid olukordi läbi kujutleda, et oleks paremaid nalju tööandjale saatmiseks. Mõned võivad selle peale dopamiini agoniste võtta, et entuasmi alal hoida ja karjäär võib hakata sõltuma mingi aine tarbimisest.

Üks poolik lahendus on oma emotsioone ärata sagedase publiku plaksutamise ja juubeldamisega nagu on tavaliseks USA huumorisaadetes. Osad meessaatejuhid võivad ennast ajutiselt stimuleerida naiskülaliste kallistamise või põsele suudlemisega kuid see tekitab mõningast armukadedust ja külalises potentsiaalselt käperdamise tunnet.   

 

Mõõdukusega jääb ajaliselt rohkem entuasmi ja viitsimist väikeste asjade jaoks, mis võib pika aja jooksul anda palju töötulemusi.

Kauem kestev viitsimine annab rohkem võimalusi midagi enda jaoks läbi mõelda.

Samas igasuguse põneva/suurejoonelise/intentsiivse vältimine võib tekitada liiga kasutuid ambitsioone, mis võivad jätta vaesusesse ning jätta mulje nagu oleks asjad keerulisemad kui need on tegelikult ning tekitada intentsiivseid mõtteid kui raske kõik tundub.

Neuronite võrdlus teiste rakkudega ja veidi taustbioloogiat

Veidi teistsugune teema, et meenutada kui palju toimub kehas samade valkude, ainete ja struktuuride kasutamist eri rakkudes eri eesmärkideks. 

Närviimpulsi laadset elektrilist aktiivsust võib esineda peaaegu igas rakus. Keharakkude siserõhk on naatriumi ja kaaliumi poolt kontrollitud. Sarnaselt neuroniga on rakkude sees vähem naatriumi kui raku ümber ja rohkem kaaliumi raku sees kui raku ümber ning sellega kaasneb suhteliselt negatiivsem laeng rakkude sees.

Umbes 10 korda aeglustatud 4 sekundiline filmike paisuvast neuronist. Vesi voolab võimalusel soolasema keskkonna suunas ja närviimpulsi ajal läheb neuroni sisu lühiajaliselt soolasemaks. Impulsi alguses voolab naatrium rakku tehes seda soolasemaks ning hiljem aktiveerub kaaliumi väljavool, mis teeb neuroni sisu vähem soolaseks. Sellist rakkude paisumist närviimpulsi ajal on vahel kasutatud aju aktiivsuse mõõtmiseks. Selle meetodiga ei pea elektroode aju vastu panema kuid samas peab närvikude paljastatud olema ning mikroskoobi lähedal.

Välimus 

Neuronite välimus ei ole kehas ainulaadne ja kui poleks teada mis rakku vaadatakse mikroskoobi all, siis võib kergesti mõnda kõrvalist rakutüüpi neuroniks pidada. Paljud sellised sarnased rakud pärinesid loote arengus ühistest rakugruppidest.

Embrüo arengus tekib varajases faasis 3 lootelehte (germ layer) ning kõik täiskasvanud olevad rakud alustavad ühes neist kolmest. Umbes selles faasis hakkavad tulevased sugurakud ehk idurakud (germ cells) arenevas lootes ringi liikuma kuni need jõuavad algelistesse gonaatidesse, mis on mõlemal sool alguses sarnased. Hormoonide mõjul muutuvad need gonaadid munanditeks või munasarjadeks ja idurakkudest saavad spermid või munarakud.
Neuronid pärinevad ektodermist, mille rakkudest saavad neuronid, karvad, küüned, päraku kattekude, suu sisepind, higinäärmed, piimanäärmed, pigmendirakud, gliaalrakud, naharakud ja hambad. Skelett tekib tõenäoliselt ektodermist ja mesodermist. Kolju luud tekivad rohkem ektodermist ja ülejäänud skelett mesodermist, mis moodustab veel vererakud, neerud ja lihased.

Rakuskeleti molekulid/struktuurid on eri rakutüüpidel ühised (aktiin ja mikrotuubulid). Ülal on näha kasvava aksoni ots. Aktiin on punaselt värvitud ja aksonit sirgena hoidvad mikrotuubulid roheliselt. Teiste rakkude väljakasvud (sealhulgas spermide ja tuumaga bakterite viburid) koosnevad samuti suures osas mikrotuubulitest.

Neuronitega ühed sarnasemad rakud on nende juures olevad gliaalrakud, mis ei eristu mikroskoobi all väga selgelt neuronitest.

 Mikrogliaalrakud on närvisüsteemi immuunsüsteemiks.

Oligodendrotsüüdid toodavad ajus müeliini korraga paljude aksonite ümber ning üksik rakk võib katta kümnete neuronite aksoneid.

Astrotsüüdid vahendavad verest vajalikke aineid neuronitele ning hoiab rakkude ümber olevat keskkonda sobiva koostisega. Ülapildil on näha kuidas rohelised astrotsüütide harud punaste nooltega tähistatud veresoont ümbritsevad.


Skeletis

Osteoblastid on skeleti rakud, mis kasvatavad luid juurde ning need on neuronitega ühed sarnasemad.

2 pilti osteotsüütidest. Need tekivad kui osteoblastid toodavad nii palju luumaterjali, et need ümbritsevad ennast sellega. "Kinni müürituna" muudavad osteoblastid osteotsüütideks ja need võivad inimese ülejäänud eluaja pooldumiseta edasi elada (pisikesed mikroskoobis tumedad kanalid (canaliculi) jäävad vee ja vajalike ainete transpordiks). Pildil tähistatud haversian canal ümbritseb luid läbivaid veresooni ja närve.

Osteoklastid lagundavad luumaterjale. Nende harud on suuremad nende all, kus nad põhilise lagundustöö teevad.

Vere rakud tekivad mesodermist kuid vähemalt valgelibled on kohati neuronitega sarnased.

Dendriitrakud on nahas, kopsudes ja seedekulglas kus need võivad otseselt kokku puutuda nendele sattunud haigustekitajatega. Pärast kahtlase materjaliga (antigeen) kohtumist levivad need lümfisõlmedesse, kus T ja B rakud selle antigeeniga kokku saavad. Osad T rakud (T-killer cell) tegelevad otseselt haigustekitajate ründamisega. B rakud on immuunsüsteemi mälurakud, mis võivad anda kuni eluaegse immuunsuse mõne haigustekitaja vastu tootes seda ründavat antikeha. Kolmandal pildil on näha kollakas dendriitrakk roheliste T rakkudega.

Makrofaagid tegelevad haigustekitajate, tolmu ja teiste mittevajalike ainete neelamisega kasvatades kombitsaid mis ümbritseb prahi või võõrrakud ning tõmbavad need endasse. Ülapildil kogub hingamisteede sinine makrofaag lillat tolmu.

Natural killer (NK) rakud ründavad ise rakke, mis pole piisavalt tuttavate pinnavalkudega. T rakud (T helper rakud aktiveerivad T killer rakke) on NK'd täiendava rolliga otsides kindlaid pinnamolekule, mis oleks haigustekitajatele omased ja rünnates siis neid rakke. Näites viirusega nakatumisel võib raku pinnale sattuda selle juppe, mis ajaks T rakud nakatunud rakule kallale. Kui viirus või raku mutatsioon põhjustab liiga paljude pinnavalkude kadumist, siis tegelevad NK rakud nende ründamisega. Ülal neelavad oranzid NK rakud punast kasvajarakku.

Nahas

Kromatofoorid on värvilised rakud, mille mõjutamisel saavad osad liigid värvi muuta. 

Ülapildil on salamandri kromatofoor. Osad liigid nagu kaheksajalad, mõned kalad, kameeleonid ja lestakalad saavad neid rakke reguleerida vastavalt ümbruse välimusele ja emotsioonidele. Erinevad rakugrupid võivad eri värvidega olla ning välist värvi võib muuhulgas reguleerida lihastega ja hormoonidega.
Imetajad ja linnud sisaldavad värvirakkudes värvina ainult melaniini.

Kromatofoorid kala nahas.

Kaheksajalad ja kalmaarid kasutavad värvide muutmiseks lihaseid, mis venitavad värvirakke või tõmbavad neid kokku. Koorikloomadel ja kahepaiksetel on kromatofoorid muutumatu kujuga kuid need muudavad välimust endas oleva värvi transpordiga raku keskele või hajusalt üle raku. Kalad muudavad värvi sama mehhanismiga kui kahepaiksed ning nad peavad nägema keskkonda, et sellega sarnaseks muutuda.   

Näited selgroogsete värvi muutmisest. Rakk muutub läbipaistvaks kui värv mikrotuubuleid mööda raku keskele koguneb ning rakk muutub värvilisemaks kui värv laiali hajub.

Transpordis võivad osaleda transportvalgud düneiin ja kinesiin. Mikrotuubulid kasvavad selliselt, et nende "-" ots alati raku keskosa suunas ning "+" ots keskosast kõige kaugemal. Kinesiinid transpordivad asju keskosast eemale ja düneiinid raku äärealadelt raku keskele.

Benseenirõnga võimalik mõju psühhotroopsetele ainetele

Üks lihtlabasem roll süsinikrõnga roll ainele võib olla selleks, et retseptorvalgus kauem kinni püsida.
Rõngast on lihtsam kinni hoida kui sirgest molekulist. Teine võimalus on see, et mingi haarav valgu osa võtab kitsast sirgest molekuli jupist kinni ja rõngaosa ei laseks molekulil haardest välja libiseda.
Selle visuaalne tõestamine võib keeruline olla. Röngtenkristallograafias saab tuletada ainetes olevate aatomite asukohti kuid selleks peab ainult ühte uuritavat molekuli puhas korrapärane kristall teha. 
Kaudselt paistab selle hüpoteesi tõestuseks nii palju, et sirged neurotransmitterid mõjutavad teadvust väga lühiajaliselt ja rõngakujulised pikemalt.

Rõnga abil võib saada ka kindlat laengut kindlas distantsis  hoida. Näiteks kui amfetamiini rõnga osa jääb kuhugi kinni, siis selle küljes olev -NH2 laeng püsiks rõngast kindlal kaugusel sest kovalentsed sidemed ei muuda oma pikkust palju kordi. Sellise rõngaga saaks ankurdada molekuli laenguga osa suhteliselt kindlasse kohta. 

Mitterõngakujulised neurotransmitterid toimivad üldiselt sekundi murdosa jagu ja selle sekundi sees jõuab nende mõju neuronile ka kaduda. Põhjuseks võib olla nende kiire retseptorist välja "libisemine", mis piiraks nende toimet. Sirged vähemjäiga kujuga molekulid võivad olla sobilikud ka kiire toime tekkeks, sest rõngaste tasapind ei pea õige orientatsiooniga retseptori õigesse kohta sattuma.

Etanool, dietüüleeter ja teised orgaanilised lahustid ei sisalda rõngaid kuid neid doseeritakse suhteliselt suures kontsentratsioonis ning need mõjuvad rakumembraanidele kergelt lahustavalt, mis võib olla nende toimemehhanismiks.

Glutamaat (ülal) osaleb kõikide sensoorsete signaalide vahendamises + kõigi neuronite vahel levivate motoorsete signaalide vahendamises. See aktiveerib retseptorid piisavalt kaua, et signaal edasi anda kuid ilmselt ei püsi selle toime kaua. Kui silmad kinni panna, siis kaob nähtu väga kiiresti nagu ka teised tajud kui stiimulid kaovad. Samuti kaob väga ruttu lihaste pinge kui tekib soov liikumine peatada.

Atsetüülkoliin on tahtlikule kontrollile alluvatel lihastel ja selle blokeerimisel oleks inimene halvatud keha ja kopsudega kuigi tunneks asju edasi. Praktikas võib sarnaselt glutamaadiga kergesti näha ja tunda kuidas selle neurotransmitteri toime kaob esimese sekundiga kui tekib tahtmine liigutus lõpetada.

GABA rahustav toime osaleb muuhulgas visuaalse korteksi aktiivsuse summutamises ja eri kehapooltelt tulnud signaalide tugevamaks eristamiseks. Kuulmerada on üks koht, kus GABA osaleb eri kõrvadest tulnud signaalide eristamises summutades hetkel vähem kuulnud kõrva signaale. Inimese mõõtu olendil kulub samast kohast pärit helil kaugemasse kõrva levikuks kuni ~1 ms kauem ja GABA toime võib olla põhjuseks, miks heli ilmsemalt ühe kõrva suunas kõlab kuigi pole välistatud, et kuulmerajas olev glutamaat saaks ise ühe kõrva signaale intentsiivsemalt edasi vahendada. 

GABA retseptoreid aktiveerivad bensodiasepiinid (üldvalem ülal) sisaldavad vähemalt 3 rõngast ja toimivad kuni kümneid tunde.

Sirge struktuuriga on ka keha toodetud kannabinoid anandamiid.

Rõngastruktuuriga neurotransmitterid


Üldiselt osalevad rõngaga neurotransmitterid aju üldise aktiivsuse ja aeglasemalt muutuvate tujude reguleerimises. Sellised ained on näiteks serotoniin, dopamiin, endorfiinid, enkefaliinid ja stressihormoonid.

Näide dopamiinist, noradrenaliinist ja adrenaliinist.

Kortisool ja teised sellelähedased ained sisaldavad mitmeid tihedalt koos asuvaid rõngaid. Ehmatusreaktsioonide puhul võib südame tööd täiendavalt pikendada nende stressihromoonide vabanemine neerude pealt verre ning nende verest välja kogumine võtab pikalt aega sõltumata sellest kui kaua see retseptoris püsib.

Adenosiin blokeerib neuronite ja teiste keharakkude aktiivsust tekkides just siis kui energiamolekul otsa saab. Energiamolekul ATP on nagu adenosiini molekul kuid 3 lisanduvad fosfaatrühmaga. Fosfaatrühmade vabanemine annab valkudele energiat ning ATP on rakkudele stimulandiks kuid kui fosfaatgrupid küljest ära võetakse, siis hakkab allesjäänud molekul rakkude ainevahetust pidurdama sarnaselt mõne GABA retseptoriga. Pikaajaline adenosiini retseptori küljes püsimine võib aidata rakul energiapuudust üle elada energiavajaduse vähendamisega. Selline retseptor kaotaks tõenäoliselt kasulikkust raku elus hoidmisel kui see vajaks mitu korda sekundis adenosiiniga uuesti liitumist.

Fentanüülid toimivad morfiinist kuni sadu kordi väiksema doosiga ning struktuuris paistab võimalusi fentanüüli molekulist kinni hoidmiseks. Kõigis ülal nähtavates on sirgeid kohti millest piisavalt tihedalt kinni hoides ei tohiks molekul kuhugi libiseda, sest mõlemas otsas on suurema diameetriga rõngas.

Pilte Brainmaps.org lehelt

Mujalt pärit pilt ajusuuruste võrdluseks. Kõik valitud pildid peale ühe on reesusahvi (Macaca mulatta) ajust, mis on neurobioloogias üks tavalisem primaat, kellega kirurgiat vajavaid uuringuid tehakse.

Brainmaps.org laseb vaadata osade liikide ajuviilude fotosid mille detailsus on piisav, et saaks suurendada üksikrakkude nägemiseni. Ühe otstarbena peaks see vähendama vajadust katseloomade tapmise järele anatoomia õppimise pärast. Inimese ajuviilude fotosid on seal vähe  ning enamasti värvimata (kokku on seal 6 pilti inimese värvitud ajuviiludest). Kui ajuviil on värvimata, siis on seal raskem rakkusid eristada.

Taalamuse külgmine ja alumine osa paistavad käsna laadselt õõnsustega. Neid tühjemaid kohti näeb CO, kaaliumikanalite ja veidi ka müeliini värvimise järel. Veresoontest jäänud auke näeb peaaegu igas aju osas.

(Nagu alati saab pilte täissuuruses näha kui need avada uues aknas)

Näide värvimata taalamusest ja ajukoorest. Üksikrakud on nõrgalt eristatavad.

Värvimisel on nimetatud mis aine või valk on värvitud.  
Weil värvimisel on valge massi müeliin tumedaks värvitud.
CO (tsütokroom oksidaas) värvimisel on tumedamalt värvunud kiiremini energiat kulutavad piirkonnad (tsütokroom oksidaasi leidub igas hapnikku hingavas keharakus).
Laengust sõltuvate kaaliumikanalite värvimisel näeb neuroni eri osasid kuigi neid leidub veel teistes keharakkudes.
Nissl värvimisega värvuvad rakukehad ja rakutuumad tumedaks (gliaalrakud ja neuronid läbisegi).
SMI-32 värvib ära aksonites asuva neurofilament H (esineb ainult neuronites), mis osaleb aksonite diameetri suurendamises sama laenguga abil üksteisest eemale tõukudes. Tavaliselt suureneb aksoni diameeter suurema neurofilament H (NF-H) kontsentratsiooniga kuigi vähemalt 2 gruppi neurofilamente on veel, mille proportsioonist sõltub kas NF-H suurendab diameetrit või mitte kuigi neid teisi neurofilamendi valke ei paistnud värvitult.

Näide rakukehade värvimisest. Tumedamalt on näha tihedamalt rakke sisaldavad kohad kuid ühenduste suunad on tavaliselt raskesti eristatavad. Selle värvimisega paistab ka valges massis palju rakukehasid kuigi peaaegu ükski neist pole neuron vaid gliaalrakk.

Näiteid valge massi värvimisel nähtavast.

Kaaliumikanalite värvimisel paistab taalamuse käsnalaadne sisestruktuur kuid ajukoore kihid jäävad raskesti eristatavaks.

CO värvimisel on nähtu sarnane kaaliumikanalite värvimise järgselt nähtavaga. Taalamus on käsnalaadne ja basaalganglia rakud on ligikaudu ühel sirgel.

Neurofilament H

NF-H puhul tähistab H suurt massi. Väikse ja keskmise massiga neurofilamendid on vastavalt NF-L ja NF-M.
Võimalik, et teadvus sõltub aksonite paksusest kuna paksem akson vahendab kiiremini signaale ja suurema ruumalaga aksonisse peaks rohkem laenguga osakesi voolama närviimpulsi käigus, mis suurendaks rakus toimuvad elektrilist aktiivsust.

NF-H värvimine on nendest saadaolevatest värvitud piltidest ainsad, kus näeb selgelt rakustruktuuri. Ajukoorel teeb see nähtavaks neuronite väga stereotüüpse paigutuse milles paistab 2 eristatavat rakukihti. Need kihid on sarnased näiteks singulaatkorteks (esimene pilt) ja hippokampuse läheduses oleval ajukoorel. Kohati lähevad need kihid paksemaks ja tihedamaks aga selgemad kõrvalekalded nendest kahest suurest kihist toimuvad ajukoore äärealadel või teiste ajutuumade lähedal. 

Nägemisnärvi signaale vahendav lateraalne genikulaattuum (LGd) asub pulvinari alaosa (Plil) kõrval. Kui LG rakud olid peaaegu ülekattuvalt tihedalt koos, siis Plil sees on näha üksikud suured neuronid, mis asuvad ühtlaselt hajusalt laiali. 

Keskaju ja taalamuse alune lähiümbrus. See rajoon osaleb palju emotsioonide ja kehalise aktiivsuse tekitamises. Subtalaamse tuuma (Sb) stimulatsioon võib ajada naerma. Selle all paistab dopamiiniallikas substantia nigra, milles on hästi värvuvad dopamiinirakud oma paksude kimpudega.

Teistel piltidel võib taalamuse all näha ligikaudu ühtlast tumedaks värvunud sõrestikku mõne suure peaaegu mustaks värvunud rakuga. Ülapildi vasakus servas paistev rakukogum võib-olla keskaju PAG (nimetust polnud juures aga asub taalamuse all). Selles piirkonnas paistab samuti käsna laadne sõrestik.

Hippokampus

Hippokampuse juures olev ajukoore osa on entorhinaane korteks (pildil EN). Selle pealmised kihid toovad sisendsignaale hippokampusele. Edasi liiguvad need DG rakkudele ja sealt edasi läbi CA3 ja CA1 subciulum'i (SB), mis on üks selgemalt värvuvate rakkudega hippokampuse väljundsignaalide saaja. Seal edasi võivad signaalid minna uuele ringile läbi hippokampuse või entorinaalsesse korteksisse. Osad signaalid väljuvad hippokampusest forniksi kaudu mammillaarkehadele ja septaaltuumadele. Hippokampuse juures on tähistatud fimbria (FI), milles on forniksi moodustavad aksonid.

Kannabinoidi retseptorite võrdlus

Otsingud tegin NCBI's valkude otsimise järel BLAST võrdlusega kasutades ainult inimeste valgujärjestusi. Otsisin kõiki kannabinoidi retseptoreid mida teadsin (GPR55, CB1 ja CB2).
Sarnasusi tuli paljude tõsiselt kõlavate retseptoritega nagu hüübimise reguleerijad ja immuunsüsteemi kemokiinide retseptorid kuigi praktikas pole paistnud väga tõsist mõju neile retseptoritele. Bioloogias sarnanevad poolsuvalised retseptorid paljude teiste valkudega ja kui mingi aine mõjub mitmel viisil, siis see kinnitub mitme retseptori külge või on kehas selle retseptoriga mitu sarnase ehitusega retseptorit, mis vahendavad aine erinevaid toimeid (seda valkude sarnanemise varianti olen näinud iga kuulsama neurotransmitteri retseptori võrdlusel). 
Tulemuste piiratuse tõttu nägin alates 25% identsusega tulemusi. Otsingu tulemused kattusid enamasti eri retseptoritel.
CB1 ja CB2 sarnanesid stressihormoonide ja adenosiini retseptoritega. GPR55 juures paistis teadvusele olulisena sarnasus morfiini mu-opioidi retseptoriga. Sarnasus mu-opiodi retseptoritega võib selgitada mitmeid kanepi tarbimisega kaasnenud sümptomeid (suu ja limaskestade kuivus, silmade kuivus, higistamise vähenemine, kehatemperatuuri langemine, valu nõrgenemine, tuju tõus, ajutine kõhukinnisus ja iivelduse vähenemine) ning samuti võõrutusnähtuseid (higistamine, rahutus, limaskestade hüperaktiivsus, unetus, pahurus ning pikaajalise intentsiivse tarbimise järel kõhulahtisus, iiveldus ja oksendamine), mis samuti sarnanevad morfiini omadega.

THC seondub kõigi 3 retseptoriga ligikaudu ühtlaselt tugevalt (GPR55 ja CB1 umbes sama hästi ning CB2 aktiivsust suurendab see 50% ~20 korda väiksema doosiga kui teisi kahte).

BLAST otsing (inimese GPR55 võrdlus teiste inimeste valkudega). Suurem kattuvus oli vereliistakuid aktiveeriva faktoriga (26%), hüübimist tekitava trombiini laadse retseptoriga (26%), valgelible CXCR4 ja CCR4 (26%) (CXCR4 ja CCR4 on HIV'i sisenemiseks vajalikud 2 kaasretseptorit), vaba rasvhappe retseptor 3'ga (27%), LPA (Lysophosphatidic acid) retseptoriga 31% (rakkude pooldumist stimuleeriv retseptor), bradükiniin B1 retseptoriga 28% (bradükiniin laiendab veresooni ja langetab vererõhku ning B1 teeb seda põhiliselt verekaotuse ajal) ja mu-opioidi retseptor (25%).

Inimese CB1 võrreldes inimeste valkudega. 31% kattuvus veresoone sisepinna rakke kleepiva S1PR1 (sphingosine-1-phosphate receptor 1) retseptoriga.
29% alfa-adrenaliini, 28% adenosiini, ACTH ja melanokortiini (kõik peale adenosiini on stressihormoonid) retseptoritega.
28% kattuvus rakkude pooldumist stimuleeriva LPA retseptoriga.
27% serotoniin-4 (5-HT 4) retseptoriga.


Inimese CB2 BLAST otsinguga saadud sarnasused. 45% kattuvus on CB1 retseptoriga. Veresoonte sisepinna rakkude teket ja aktiveerumisel neid kokku kleepiva S1PR1 retseptoriga (sphingosine-1-phosphate receptor 1) on kattuvus ~28%. 28% kattuvus GPR55 juures mainitud LPA retseptoriga. Adenosiini ja alfa- (ning beeta) adrenaliini retseptoriga ~24-27%. Stressihormooni melanokortiini retseptoritega on sarnasus ~26%.

Agonistide võrdlus. Kontsentratsioon EC50 suurendab retseptori aktiivsust tasemeni, mis on 50% retseptori maksimumist. Emax (%) näitab mitu % suurenes uuringus retseptori aktiivsus võrreldes algaktiivsusega. Ttavaliselt mõõdetakse retseptori aktiivsuse muutust kehavälistes rakkudes.  

Antagonistide võrdlus. Kontsentratsioon IC50 aeglustaks retseptori tööd 50%.