Üks populaarne uurimisvaldkond bioloogias on see, kuidas vananemist edasi lükata või elu pikendada ja seda huvi olen näinud ka mõne bioloogiatudengi hulgas, kuid tavaliselt keskendutakse selle eesmärgiga molekulaarbioloogiale. Samas peab sellise lähenemisega arvestama kõikide eluks vajalike valkudega ning inimese ~25000 geeni moodustavad üle 100 000 valgu, kuna esialgsest RNA molekulist lõigatakse välja intronid ja ülejäänud juppide omavaheline kombineerumine annab täpselt teadmata hulgal valke, millest paljude funktsioonigi veel ei teata. Arvestades, et lisaks kuhjub vananedes hapnikukahjustusi ja väheneb üldiselt vajalike valkude hulk elusrakkudes. Kui realistlik oleks 100 000 tuhande valgu poolt läbiviidud protsesside alal hoid farmakoloogilisel korrigeerimisel? Arvestama peab inimestevahelise varieeruvusega ja kõikide nende ravimite kõrvalmõjuga.
Lisaks ei ole DNA replikatsioon täiesti täpne. Inimestel kõiguvad need hinnangud, kuid üldiselt iga DNA paljundusega muutub tuhandeid nukleotiide ja kuna ~1,5% DNAst sisaldab inimesel geene (ülejäänu on nn "junk DNA", mis võib koosneda mitteekspresseeruvates geenijääkidest, viiruste DNAst või ennast DNAs paljundavatest transponeeruvatest elementidest). Ka selles väiksemas vajalikumas osas tuleb statistiliselt keskmiselt üle 10 vea geenide peale kokku ja nendest umbes kolmandik muudab selle tulemuses valgu aminohappelist koostist. Elu jooksul võivad rakud nii palju mutatsioone koguda, et hakkavad kasvajana paljunema või muid probleemseid kahjustusi põhjustama ja selle kõige ära hoidmiseks ei paista mingit moodust. Põhimõtteliselt on võimalik, et inimeses pole isegi kahte identse DNAga rakku ja tüvirakkudelegi saab see aastakümnetega koormaks.
Ühegi ravimiga ei saa nii erinevaid muutlikke rakke normis hoida.
Elu pikendamisel peab paratamatult mõistma ka seda, mida me täpselt peame säilitama et eksistentsitunnet omada.
Teadvuse mõistmises ei paista midagi nii väga ületamatut iseenesest. Aju tekkes kasvavad eri pindmised alad ajukooreks ja teisteks aladeks, paralleelselt toimub ühenduste kasvatamine geneetiliselt programmeeritud suundade ja ajastusega. Lõpptulemusena saadakse bioloogiline protsessor mis suudab rohkemal või vähemal määral omastada infot ümbrusest, seda omavahel seostada ja vastavalt reageerida. Looduses on miljoneid liike putukatest imetajateni, kes väga erinevate närvisüsteemidega suudavad keskkonnas funktsioneerida. Iseasi kes neist teadvusel on ja mil määral, kuid läbikäivaks on see, et varieeruvusele vaatamata suudavad need kõik reaalsusega arvestada, sõltuvalt oma perifeerses ja kesknärvisüsteemi võimekusest.
Tähtsamaks küsimuseks on see, kuidas kogetu närvisüsteemis välja näeb. Holmes'i kaart annab aimduse, kuidas see nägemises kuklasagarale jõudmise ajaks muutunud on, kuid kõigi teiste meelte (lõhnad, valu, temperatuur jne.) jaoks ei ole nii mugavat ja arusaadavat enne-pärast mudelit. Ühe lahendusena paistab ajus millegi kogemisel signaalimustri ja tiheduse täpne salvestamine ja loomkatsete najal saaks juba suurema osa töö nii tehtud, kui ainult õppida sellist invasiivset skännerit looma ja ajusse sisestama liigsete kahjustusteta.
Looduses suudetakse mitmekülgsete ajudega teadvustada reaalsust ja samuti on meie ajudes loomulikku varieeruvust, mis näitab et teadvus võib küllaltki robustne olla. Üheks minimaalseks eelduseks paistab õigete juppide omavaheline ühendamine. Ühendused tajuks kasvavad umbkaudu nii, et õiged kohad saaksid õigesti ühendatud, kuid geeniekspressioonil pole nii palju täpsust aju tekkel, et iga neuronit täpselt õige rakuga ühendada. Loodud aksonikimbud samas suudavad osade endas olevate aksonitega kogemusi luua (kahtlane, et iga viimane akson oleks hädavajalik kogemuseks). Teadvuse mõistmine eeldab ühe miinimumina üldühendusteede tundmist ning tänapäeval on see lihtsam ja kättesaadavam lähenemine, sest omavahelisi ühendusi on nii närilistes, kui primaatides kaardistatud väga paljudes töödes.
Muidugi saaks teadvuse paremat mõistmist kasutada tõenäoliselt meditsiinis rohkemate ajukahjustuste raviks, kui tänapäeval.
Kui loodus saab hakkama teadvuse loomisega ja veel nii paljude eri närvisüsteemidega, siis miks inimesed kipuvad kaotama enesekindlust selle organi mõistmisel? Teiste saamatust, argust ja ajapuudust ei tohi võtta enda võimete piirina.
Kokkuvõtlikumalt ei väida ma, et teadvuse mõistmine või tehisaju loomine oleks nii lihtne, kui me seda tahaks, kuid siiski tundub selle teadmise kasutamine surma pikemaks edasi lükkamiseks suhteliselt lihtsam ja saavutatavam võrreldes teiste mõeldavate võimalustega.
No comments:
Post a Comment