Üldist

Siinne sait on üks populaarteaduslik eksperiment, millega püüan eelistatavalt vähemtuntud ja originaalsemaid ideid avaldada. Kindlasti ei tasu pähe võtta, et ülevaatliku pildi annan teemades. Samuti ei korda ma siin kuulsamate teadlaste ideid neid mõistmata. Probleemiks on, et olen liiga palju näinud, kuidas kuulsaks saanud teadlased hakkavad liiga läbimõtlematult ideid lahmima ja pealegi on teadvus ise liiga tundmatu valdkond, et väga kindlalt saaks kellegi ideid tõsiselt võtta. Kui me ainult kordaksime üle teiste "tarkade" ideid nagu populaarteaduslikes ajakirjades ei panustaks me midagi teadmiste arengule. Teiseks olen bioinformaatika seminarides (põhiliselt teaduskonna töötajad ja mina) käimisega õppinud üht teist teadustööde nõrkadest kohtadest. Seal ei jäetud ühtegi tööd rahule ja ei olnud mingit entuastlikku imetlust. Küünilise ettevaatlikkusega käidi läbi andmete kogumine, analüüs, tulemus, kasulikkus jms., mida välja osati mõelda. Enamike probleemiks oli kasutus ja nagu üks ütles "lahendus millele tuleb probleem leida". Uute ja kauaotsitud lahendustega tegelevate tööde probleemiks oli mitmel korral see, et midagi uut sealt tegelikult välja ei tulnud, kuigi autorid ja suuremad teadusajakirjad reklaamisid neid. Nende tööde puhul tuli ette, et tasuta saadav kokkuvõte oli paljulubav, kuid peale paarikümne dollari maksmist täispika versiooni pärast ei leidunud seal midagi märkimisväärset. Sellist raha nimel petlike tööde tegemist on arvatavasti ka ka kõigis muudes teadusvaldkondades, kus läbimurret pole toimunud ja teadvuse osas võivad need 2 põhiprobleemi rutiinsed olla. Muidugi on ka metoloogias ülilolle/kahtlaseid vigu nagu näiteks laiatoimelise MDMA (ecstacy) kasutamine serotoniini funktsiooni uurimisel. Sellisel juhul saavad autorid muidugi kindlamini tulemusi/"avastusi" , mistõttu ehk saavad kergemini grante, kuid isegi wikipedia lugemisel peaks aru saama, et MDMA suguse aine kasutamisel näeb katseloomades muutuseid paljude neurotransmitterite vabanemises. Seetõttu paluks mõistvat suhtumist, kui ma kõiki ideid konstruktiivses kriitikas omaks ei võta.

Postituste puhul tasuks teada, et esialgu postitan pooliku "tooriku", mis järgnevate kuudega vastavalt vajadusele täieneb. Varem oli suureks probleemiks liigne perfektsionism, aga kõigile lugejatele on võimatu meelejärgi olla ja nagunii ei hakata enamike kirja pandud ideede üle pikalt mõtisklema.

Teadvuse all mõtlen kõike seda mida subjektiivselt tajume oma närvisüsteemis. Sealhulgas ilmseid asju, kui ka seda, mida me märkaks alles peale pikemat peas toimuva analüüsi. Arvestades, et tegu on nähtusega, mis meil kogu aeg teadlikult peas käib, on seda üllatavalt vähe uuritud. Teisest küljest ei pea enamus seda materiaalseks nähtuseks ja neist, kes peavad füüsiliseks, julgevad ainult üksikud seda ambitsioonikalt uurida ja lõpuks on muidugi piiravaks olnud realistliku kriitika puudus selgituste loomisel.

Teadvusest kavatsen kirjutada väga laialivalguvatel teemadel (närvisüsteemi ehitusest, psühhofarmakoloogiast ja psühholoogiast jms.) ja umbes samas järjekorras, millega lugeda võiks. Puhast triviat päris ei kavatse üldiselt panna. Enamasti kirjutan teemadest, milles näen kõige suuremat mahajäämust või kahjulikku teadmatust. Bioloogia valdkonda jäävate teemade puhul püüan olla teaduslik ja viitan ikka allikatele. Psühholoogia ja sotsioloogia valdkondades kirjutan rohkem oma mõtteid.

Senikirjutatud siinseid artikleid täiendan aeg-ajalt vaatamata nende vanusele, nii et viimased täiendused võivad olla kus iganes siin saidil mitte seal, kus arhiivi kuupäeva järgi arvata võiks. Pole lihtsalt veebisaitide tegemist ära õpinud.

Teadustöid, mida viidatakse, saab kontrollida ja lähemalt uurida Pubmed Central'i (PMC) andmebaasist täispikal kujul. See on suures osas USA valitsuse poolt rahastatud andmebaas, mis on omakorda 30 miljardi dollarilise aastaeelarvega National Institute for Health (NIH) osa. Seda saiti soovitaks üldse tervise- ja bioloogialaste küsimuste vastamiseks neile, kes ei viitsi oodata kuni uudistes keegi paari lausega ja lasteaiatasemel soovitud küsimusele vastab. Näiteks saaks seal uurida vananemise, suguvõsas levinud pärilike või muude haiguste, kasutatavate ravimite, eluviiside ja käitumise kohta bioloogide vaatepunktist. Bioloogias avaldatakse ümmarguselt miljon tööd aastas kõikide valdkondade peale kokku. PMC'st saab tasuta lugeda olulisemaid farmakoloogia ja füsioloogia alastest avastustest. Seal on kokku üle miljoni artikli viimasest 200 aastast. Lihtsalt Pubmed'i andmebaasist leiab rohkem töid (19 miljonit) samadel teemadel, aga samas saab neid seal tavaliselt ainult kokkuvõtvalt lugeda. Kui inglise keelt osata, võib päris kiiresti teadustöid lugema õppida. Esimesed paar tükki olid mulle raskemad, kuid iga järgnevaga läheb lihtsamaks ja sõnavara on kiiresti õpitav interneti sõnastikega.

Minu ekspertiisist võiks nii palju teada, et kuigi psühhofarmakoloogiat ja eri maailmavaateid olen alates 2004. aastast julgemalt õppima hakanud, hakkasin ma neuroanatoomiat alles 2009 alguses õppima ja enne ei teadnud kuidas aktsioonipotentsiaal tekib või mis vahet on hallil ja valgel mateerial.

Olgugi, et enamus siinmainitud töid bioloogia osas on tehtud loomade peal, ei tasu veel arvata, et inimestena oleme neuroni ja neurotransmissiooni tasemel väga palju erinevad. Neurotransmitterid on selgroogsete piires sama põhifunktsiooniga ja putukatega jagame palju. Teiseks ei tasu enamike otseste uuringute puhul (rakkude juurdekasv, arengufaaside kaardistamine, kahjustuste kontrollimine, koostise analüüs jms.) oodata inimeste puhul eraldi nende ära tõestamist, kuna sedalaadi uuringud algavad keskmiselt 10 katsealuse kiire hukkamise ja aju eemaldusega. Ning isegi kui vabatahtlikke leidub riskantsema uuringu jaoks, tuleb eetikakomiteest mööda saada, mis keelab tihti soovimatut tähelepanu tõmbavad uuringud.

Ma ei hakka sisulisi muudatusi kriitika peale tegema enne, kui sellele viidatud saab. Grammatika osas olen lihtsalt laisk ja kogenematu- põhiideed on tähtsad ja täpne sõnastus ununeb nagunii kiiresti.