Kannabinoidid

Kannabinoidid on kanepis ja lisaks selgroogsetes esinevad ained millest kõik pole psühhoaktiivsed. Endogeensed psühhotroopsed kannabinoidid, mida ka inimestes leidub, seonduvad postsünaptilisest (signaali saanud) neuronist vabanedes presünaptilistel (signaali saatnud) neuronitel olevate retseptoritega ning takistavad sealt neurotransmitterite vabanemist. Näiteks takistatakse GABA, atsetüülkoliini, dopamiini, noradrenaliini, 5-HT ja glutamaadi vabanemist naaberrakkudest, kuid see on üldistav kirjeldus ja mõne uuringu järgi võib toimuda samade neurotransmitterite suurenenud vabanemine. Vähemalt osadel juhtudel on selle taga inhibeerivate signaalmolekulide, peamiselt GABA, vabanemise takistamine. Dopamiini tase pigem tõuseb ning sama pakutud atsetüülkoliini tasemete kohta hippokampuses ja prefrontaalses korteksis.

Retseptorite arv paistab suurem, kuid seni on kindlamalt teada 2 kannabinoidi retseptori tüüpi:

1) CB1. Teadvust mõjutav G-valkude kaudu toimiv retseptor põhiliselt ajus, kuid ka paljudes teistes protsessides osalevate nagu paljunemisega seotud rakkudes, esinev retseptoritüüp. Aktiveerimine kiirendab maksas glükoosist rasvhapete sünteesi, aeglustab soolte tegevust, langetab vererõhku verejooksu puhul, takistab kaltsiumikanalite tööd, valutunnet, inhibeerib lühimälu takistamata samas pikemaajalisest mälust meenutamist, mõjutab tuju, vähendab iiveldust ja peavigastuse järgselt ajukahjustusi . CB1 antagonistid vähendavad isu ja parandasid mälu rottidel sh vanadel isenditel. Retseptorite tihedus on piirkonniti erinev ning arvukus langeb pikaajalise aktiveerimise peale.
CB1 retseptori knockout hiirtel oli madalam kehakaal, väiksem aktiivsus ja tugevam long term potentiation hippokampuse viiludes. Ujumistestis, milles tuli leida ujudes veepinna all olev saar, läks neil kauem aega ning 20st hiirest pooled eemaldati eksperimendist kuna lihtsalt tiirutasid ujudes. Lisaks 5 said vette asetsemisel epilepsiahoo. Allesjäänud mutantidel oli probleemiks see, et järgnevatel katsetel keskendusid vanast kohast saare otsimisele, isegi kui eelnevalt näidati korduvalt, kuhu uus saar on pandud. Autorid järeldasid sellest, et mälestuste lagunemisel on praktilist kasu uue vajaliku õppimiseks ja vananenud infost vabanemiseks.

2) CB2. Samuti G-valkudega retseptor. Ajus leidub vähe ja teadaolevalt leidub ajus immuunsuse eest vastutavate mikrogliaalrakkudel. Peamiselt asuvad immuunsüsteemi-, seedekulgla rakkude ja vere tüvirakkude pinnal. Aktiveerimisel vähendab valu ja põletikku aga psühhotroopset toimet ei paista.

Tabelil on kirjutatud retseptoritest toimest lähemalt kliinilisest vaatenurgast.

Endokannabinoidid on lipiidid, mida keha sünteesib rasvhapetest. Tuntumad neist on anandamiid, 2-AG, 2-AGE, NADA, noladiin eeter ja OAE. Kõik need on suhteliselt hiljuti avastatud (1990ndatel) ja toime poolest sarnanevad taimsete kannabinoididega. Anandamiid ja 2-AG sünteesitakse vastusena kõrgele rakusisesele kaltsiumitasemele. Säilivusajad on neil kehas liiga lühikesed, et süües toimet saada, kuid on loodud mõningaid lagunemist ja tagasivõttu inhibeerivaid aineid, mis loomkatsetes valutaju ja käitumist mõjutavad. Anandamiidi lagundava ensüümi rikkumisel saadi mutante, kes näitasid peale anandamiidi söötmist mõningaid sümptomeid, mida THC esile kutsub nagu kehatemperatuuri langus, katapleksia (teatud liikumatus), väiksem aktiivsus ja valutundlikuse vähenemine. Uuringutes on nende uurimiseks kasutatud ka veidike muudetud struktuuriga aineid nagu methanandamiid, mis laguneb aeglasemalt ja saab doseerida söömisel.

Kannabinoididest on kõige rohkem uuritud siiski kanepist pärinevaid fütokannabinoide nagu tetrahüdrokannabinool (THC), kannabidiool (CBD) ja tetrahüdrokannabivariin (THCV), mille pikem säilivusaeg laseb nende toimet lihtsamalt uurida (kuigi kanepis on üle 60 kannabinoidi pole paljudel neist psühhotroopset toimet), kuid miinuseks on neil retseptorite aktiveerimine üle terve aju, mitte ainult suurenenud aktiivsusega kohtades, mistõttu ei näe süües, suitsetades ega ka süstiga doseerides kannabinoidisüsteemi loomulikku tegevust. THC on agonist CB1 ja CB2 retseptoritele, aga paistab, et võib toimida antagonistina kui retseptoreid on liiga vähe. CBD takistab mõlema CB retseptori tööd ja THCV on CB1 antagonist (madalas koguses)/agonist ja CB2 agonist. Nendest olulisematest toimeainetest on pikemalt kirjutatud siin. CBD suudab blokeerida THC seondumist ja toimib rahustuvana, mistõttu on seda uuritud potentsiaali rahustina ja antipsühhootikuna. Lisaks on CBD'l neuroprotektiivne toime. THCV sarnaneb toimelt THC'ga aga toimib 4-5 korda nõrgemalt arvestades doosi.

Täiskasvanute neurogenees

Lühidalt öeldes tähendab see ka täiskasvanud isendites toimuvat uute närvirakkude juurdekasvu. Adult neurogenesis näiteks toob PMC's ette üle 2500 tulemuse. Peamiselt keskendun siin ühe ülevaatlikuma töö ümberjutustusele. Täiskasvanud imetajatest avaldati töid sel teemal juba 1960ndatel. Avaldati töid neuraalsetest tüvirakkudest hüpotaalamuses, nägemisnärvis, ajukoores, seljaajus ja ka teistest tähtsatest osades, aga väga vähesel määral, nii et eri uurijate puhul leiab vastukäivaid tulemusi. Kiireima uute neuronite juurdekasvuga ja kõige paremini uuritud paikadeks on hippokampus ning haistesibul. 1996 tehtud uuringus märgati tüvirakkude neuroniteks saamist ainult nendes piirkondades, mujal said neist ainult gliaalrakud. Need on ka ainsad kohad, kus juurdekasv on pidev. Mujal, kui ikka, tekib uusi neuroneid kindlamalt ajukahjustuste järel.

Suurusjärgus toimub neurogenees (graanulrakkude juurde teke) hiirtel hippokampuse puhul 9000 rakku päevas, mis moodustab 0,1% sealsetest graanulrakkudest (seal levinuim neuroni tüüp). Lõhnakeskuses vahetub noortel täiskasvanud hiirtel 65%-75% rakku 6 nädala jooksul kuid hiirte 2-3 aastane eluiga arvestades võib inimestel see aeglasemalt toimuda. Tüvirakkudest jõuab siiski enamus tõenäoliselt apoptoosi minna enne püsivamaks neuroniks saamist (ajaskaala).

Juurdekasvu mõjutajad hippokampuses

Tugeva negatiivse toimega neurogeneesile on hippokampuses stressihormoon kortisool, mille kõrget taset seostatakse inimestel MRI piltide järgi väiksema hippokampuse suurusega. Sellest hormoonist pääsu pole, sest see hoiab meid samas ka elus ja kuna seda vabaneb adrenaliininäärmetest peaaegu igasuguse aktiivsuse tõusu peale, ei saa seda tavaliselt mõistlikult kontrolli all hoida. Üheks taseme tõstjaks on kofeiin ja seda seostatakse neurogeneesi aeglustumisega. Vananevates loomades aeglustub juurdekasv, kuid see püsis noorlooma tasemel adrenaliininäärme(te) eemaldusel, seetõttu võib vananedes stressihormooni taset mälu nõrgenemises osaliselt süüdistada. Magamatusele järgnenud aeglasem juurdekasvus kahtlustatakse samuti osaliselt kortisooli.

Kannabinoidi retseptori CB1 aktiveerimisel paistab ka positiivne või vähemalt mitte kahjulik toime, mida seletuseks pakuti depressiooni ja ärevuse leevendust.

Epilepsia soodustab eellasrakkude saamist neuroniteks, kuid see võib toimuda tüvirakkude tekke ja hippokampuse vahele jäävatel aladel. Teisest küljest epilepsia ise tapab ajurakke.

Praktilisemateks meetoditeks juurdekasvu jaoks on seoste õppimine, rottidel mitmekülgsemas keskkonnas elamine mänguasjade ja kaaslastega (mitte ainult tühjas puuris), jooksmine ning magamine. Serotoniini kõrgemal tasemel on ka seda soosivat toimet pakutud.

Glutamaat ja NMDA antagonistid

Glutamaat on kõige levinum ergastav neurotransmitter, mida esineb ~50% neuronites ja ~90% sünapsides. Osaleb ajus enamikes tegevustes alates mälestuste moodustamisest ja liigutuste algatamisest kuni kõikide meeleelundite signaalide ülekandeni.

On oluline aksonite/dendriitide kasvu ja sünapside mõjutaja. Liigses koguses raku ümber on neurotoksiline, kuid gliaalrakud hoiavad nende kogust tavaliselt kontrolli all. Vere puuduse korral ajuinfarkti puhul võivad hakata neuronid ja gliaalrakud seda välja ajama, mis panustab rakkude surmale. Toimib tugeva ergutusvõime tõttu eksitotoksiliselt e. suudab neuroneid surnuks erutada. Kasutatakse ka maitseainena. Lihatoodetes väga tavaline naatriumglutamaadi kujul. Kahjulikkust ajule ei ole leitud süües osalt juba halva vere-aju barjääri läbivuse tõttu. Retseptoreid on 4 tüüpi ja neist 3 on ioonkanalid, mis kaltsiumi ja naatriumi rakku ja kaaliumit rakust välja lasevad (AMPA, NMDA, kainaat retseptorid). Lisaks 1 G valkudega toimiv (metabotroopiline glutamaadi retseptor), mis muuhulgas NMDA retseptoreid mõjutavad. Retseptorite blokeerimisel piisaval hulgal ketamiiniga näiteks võib kaitsta neuronite surma eest.

NMDA retseptorid on farmakoloogilises manipuleerimises nii meditsiinis, kui meelelahutuses levinuimad sihtmärgid. Agonistid mõjuvad epilepsiat ja eksitotoksilisust põhjustavalt ning seetõttu neid väljaspool uurimistöid ei kasutata, aga antagoniste kasutatakse laialdaselt, kuigi ka neil on potentsiaali eksitotoksilisust põhjustada. Kuulsamad esindajad siin grupis on naerugaas, ketamiin, dekstrometorfaan (DXM) ja PCP. Täpsemad toimed on väga erinevad, sest mõjuvad kõik lisaks NMDA retseptoritele ka teistele retseptoritele. Toime poolest pandakse ka dissotsiatiivide klassi. Toime all olles tuntakse ümbritsevast maailmast eraldatuna, reaalsus tundub unenäolisemalt ja oldakse endasse tõmbunud kuid energiliste mõtetega. Lisaks põhjustavad NMDA antagonistid valutunde kadumist, kohmakust, hallutsisatsioone (peamiselt hämaras poolunes olles), tugevat reaalsustaju muutust aga hallutsiatsioone osatakse ikka reaalsusest eristada. Madala doosi puhul vererõhu tõusu, mäluauke, eufooriat, kehaväliseid kogemusi, "surmalähedasi kogemusi" (valgus tunnelis), opiaatide valu vaigistava toime tugevnemist. Teised kõrvaltoimed on ainespetsiifilisemad. Erowid'i järgi: PCP, naerugaas, ketamiin, DXM.
Surmava doosi puhul peatub hingamine, kuid need juhtumid on üliharuldased, sest vajalik doos ületab üldnarkoosiks vajaliku koguse ja kasutajatel pole lõbutsemisel põhjust doosiga sinnakanti jõuda.

Kuigi naerugaasi (N2O) toimemehhanismi mõistetakse vähem, on teada, et seda saab blokeerida bensodiasepiinidega, antikolinergiliste ainetega ja barbiratuuridega. Need nõrgestavad nii eufooriat kui pikaajalise pideva suures koguses tarbimisega kaasnenud eksitotoksilisust. Pakutud endorfiine vabastavat toimet, sest morfiini tolerantsuse tekke puhul nõrgeneb ka naerugaasi toime, kuid morfiini toime ei kannata, kui naerugaasiga harjutud. Valuvaigistava toime saab blokeerida, andes beeta-endorfiini retseptoreid blokeerivaid aineid. N2O toime on lühike, kuid intentsiivse mõnutundega. Üldnarkoosi ei saa sellega saavutada. Naerugaasi kasutatakse lisaks vahukoorepihustites täitegaasina. Kasutatakse ka krõpsupakendites säilitusanena, sest hapniku käes rasv rikneks.

Ketamiini ja PCP'd on kasutatud üldnarkoosis, (PCP'd tänapäeval mitte), ja sagedamini laste peal, sest noorloomade ajud taluvad miskipärast selle klassi aineid kõrvalmõjusid paremini. Seni pole teada ühtegi surmajuhtumit ketamiini üldnarkoosi enda tõttu. Puberteedi alguse ja täiskasvanuks saamise vahel toimub NMDA retseptorite toime muutus. Retseptori arvuliselt domineerivate subühikute hulk muutub vananedes ja selle tagajärjel hakkab eelistavalt long term potentiation'it esile kutsuma, mistõttu neuronid aktiveeruvad kergemini.

PCP on NMDA antagonistidest kõige riskantsem ja halvima mainega. Paar juhtumit kannibalismist on teada sh. enda söömisest, sest see kaotab samuti valutunde. Erowid'i elamuste järgi oldakse harva agressiivsed, kuid mäluaugud, emotsioonitu ja üliinimlik tunne paistavad tavalisena. Internetist võib leida mõningaid politseivideosid paljaste PCP mõju all olijate püüdmisest.

Toksilisus perspektiivis: subjektiivselt tuntaval tasemel pole püsivaid probleeme ka mitmeaastaste NMDA antagonistide tarbijate lugusid lugedes leidnud. Küll on esinenud maksaprobleeme neil, kes DXM'i saamiseks paratsetamooli sisaldavaid köharavimeid võtavad, sest lõbu pärast tarbimise vältimiseks lisatakse neile maksale suure koguse juures mürgist paratsetamooli või aspiriini/ibuprofeiini, mis piisavas koguses sisemisi verejookse tekitavad. Sarnast taktikat on kasutatud ka teiste meelelahutuslikku potentsiaali omavate käsimüügis olevate ainete tarbimise piiramiseks. Inimeste peal pole suudetud kindlaid ajukahjustusi leida. Rottide puhul olid kõrge doosi saamisel tundlikumad vanemad ja emased isendid.

Naerugaasi puhul kahtlustatakse vitamiini B12 puudusest tekkinud kahjustusi ja osad on maininud pärast tarbimist peavalu ning torkimistunnet ja tuimust sõrmedes. Probleemid paistavad subjektiivsed selles osas, et mõni räägib, kuidas 1 kopsutäie võtmise järel neid sümptomeid tundis, kuid teised ei maini seda ka siis, kui kümneid doose õhtuga tarbiti. Võimalik, et neid sümptomeid põhjustas liigne hinge kinni hoidmine, mida paljude lugudes näha võib.

Hingest

Aju osade ühenduste ja nende retseptorite mõjutamine annavad suhteliselt ettearvatavaid tulemusi. Kui mittemateriaalne hing on meie isiksuseks ja teadvuseks, siis miks saab psühhotroopsete ainetega seda keha füsioloogiast ja kehast sõltumatut teadvust farmakoloogiliselt nii ettearvatavalt manipuleerida? Sõltuvalt ainest saab teha lõbusaks, tüdinenuks, hoolivaks, julgeks ja anda tunde, et kogetakse midagi sügavat/spirituaalset. Erowid'ist lugedes olen aja jooksul näinud ära, et igale teadaolevale emotsioonile leidub esilekutsuja või summutaja. Kehaväliseid ja surmalähedasi kogemusi tekitavaid aineid on olemas (NMDA antagonistid näiteks), mis muuhulgas mõjutavad kõikidelt meeleelunditest tulnud signaalide levikut selgroos ja ajus, nihestades subjektiivset asukohatunnet. Lisaks, millega selgitada üldnarkoosiga kaasnenud teadvuse kadumist? Vastava ühendi andmisel blokeeritakse kõik subjektiivsed elamused ning kui hing sellele vastu ei saa, siis kuidas see säiliks aju suremise järgselt?
Ajukahjustusega elavatel inimestel on subjektiivsed teadvuse ja funktsioonihäired, mis sõltuvad kahjustuse asukohast. Piisava hippokampuse vigastusega lähevad mälestused. Kuulmise eest vastutava suremisel kaob kuulmine ja nägemise eest vastutava kadumisel võib kaduda isegi kujutlusvõimega võime midagi näha. Magamajäämisel tekkinud teadvusekaotusega saaks juba hinge olemasolule kerge küsimärgi anda.

Eksperimentidega lisaks EEG mõõdetud tulemustele saaks teadvust kirjeldada elektromagneetilise protsessina. Transkraniaalse magneetilise stimulatsiooniga saab ajuosasid tööle panna, näiteks nägemisosa ergastamisel nähakse asju valgust. Tugeva ja lärmaka elektrilöögiga tekitatakse nii tugev vool juhtmetes, et selle magnetväli suudab läbi kolju aju pealmiseid osasid aktiveerida.

Otseseid implante on mõne haiguse puhul kasutatud, mis samuti elektrilist aktiivsust mõjutades toimivad. Lõpetuseks, elektorkonvulsiivse teraapia puhul lastakse ajust läbi piisavalt tugevat voolu, et kui ka narkoosi poleks, kaotatakse teadvus. Epilepsiahoo ajal olnud elektrilise aktiivsuse esilekutsumiseks vajalik vool ja sellest tugevamad elektrivoolud ajule üldse põhjustavad teadvuse ja mälu kadumist.

Kokkuvõtteks, teadvust saab materiaalsena võtta küll, sest kuidas saab sellist materiaalsele manipulatsioonile alluvat nähtust füüsilisest maailmast eraldiseisvaks pidada?

Gamma amino võihape e. GABA

Gamma amino võihape on ajus levinuim tegevust vähendav aine selgroogsetel. Toodetakse levinuimast ergastavast neurotransmitterist-glutamaadist. Esineb kuni kolmandikus aju sünapsidest. Retseptoreid on 2 põhitüüpi ja mõlemad raskendavad närviimpulsi teket, kuid toime on vastupidine lootel kuna kloori kontsentratsioon pole varajases lootes rakuväliselt suurem rakusisesest (kloori transportervalkude aktiivsus on esialgu madal). Aju arenedes hakkavad GABA retseptorid järjest rohkem toimima nagu täiskasvanutel. Selgrootutel ergutava toimega. Osadele ajuosadele mõjub see samas ergutavalt inhibeerivate rakkude inhibeerimise tõttu. Suprakiasmiline tuum, mis bioloogilise kellana töötab, sisaldab neuroneid, mis GABA toimel tööle hakkavad ning see ergastus on tugevaim öösel. Ponsi retikulaarne formatsioon, mis ärkvelolekut kontrollib on muuhulgas reguleeritud GABA kaudu. Gaba vähenemine seal põhjustas magamist, kuid selle taseme tõstmisel pikenes ärkveloleku aeg.

GABA A retseptorid lasevad negatiivse laenguga kloori ioone rakku, suurendades laengute erinevust raku sise ja väliskeskkonna vahel, mis omakorda takistab aktsioonipotentsiaali teket. Aktiveeritud lisaks muskimooli ja bensodiasepiinide poolt.

GABA B retseptorid mõjuvad G valkude kaudu kaaliumi kanalite avajatena, lastes neid positiivse laenguga ioone seest välja, mis tähendab , et sise- ja välislaengu erinevus suureneb ja närviimpulsi teke raskeneb. Lisaks blokeeritakse neurotransmitterite vabanemist ja vähendavad Ca pääsemist neuronisse.

Agonistid neile on meditsiinis kasutusel mitmete neuroloogiliste ja psühhiaatriliste häirete puhul, epilepsia, unetuse, krampide, ärevuse ja unetuse vastu. Toime on lõdvestav, inhibitsioone vähendav,vahel mõnus, unisust ja kohati mäluauke tekitav. Levinumad agonistid psühhiaatrias tänapäeval on bensodiasepiinid nagu alprasolaam (xanax), diasepaam (vaalium) ja klonasepaam (rivotril). Alkoholiga koos võttes tekitab mäluauke ja kaootilisemat käitumist, suurendab riski hingamise peatumist üledoosiga. Füüsiline sõltuvus ja tolerants tekivad nädalatega, olles ka nädalase tarbimise järel märgatavalt pinget tekitav, kuid see sõltub lisaks tarbimise kestvusest ka doosist. Lorasepaami puhul oli nädalase tarbimise järel tekkinud unetus tugevam, kui eelnevalt. Mõnel üksikul ületab päevane tarbimine algajale surmavat kogust. Selline võõrutus järsu ja täieliku lõpetamisega on eluohtlik, tekitades vastupidist toimet e. epilepsiahooge, unetust, kiiret pulssi, ärevust, agressiivsust, krampe ja hallutsisatsioone. Tarbides on takistatud paljude neurotransmitterite vabanemine, kuid need hakkavad võõrutuse ajal hoogsamalt vabanema.
Blokeerivad NMDA antagonistide toimet ning saab kasutada naerugaasi toime ja ketamiini hallutsisatsioonide vähendamiseks.

Varajases lootes põhjustavad GABA retseptorite agonistid närviimpulsi teket. Erinevuse põhjuseks paistab see, et alguses pole rakkudel kloori pumpe palju sünteesitud ning raku sees on kloori tihedamalt, kui väljas. GABA retseptorite aktivatsioonil voolab kloor väiksema kloori kontsentratsiooniga keskkonda. Vanemas eas on rakkude väliskeskkonnas klooris tase kõrgem ja aktivatsioon laseb negatiivselt laetud ioone rakku takistades sellega impulsi teket.

Antagoniste kasutatakse harva ning tavaliselt bensodiasepiinide üledoosi puhul. Probleemiks see, et GABA blokeerimisel tekivad epilepsiahood või vähemalt ärevus ja pingetunne ka mittesõltlastel. Pealegi GABA blokeerimine võib närvirakkudele surmavalt mõjuda nende üleaktiveerimisega (eksitotoksilisus).

Meelelahutuses on agonistid levinud, kuid antagonisti leiab minu teada ainult ühest tuntud tootest - absint. Tujoon blokeerib GABA retseptoreid ning tekitab loomkatsetes epilepsiat. Teadaolevalt jõi üks inimene koirohu õli ja sai epilepsiahoo. Absindis blokeerib etanool epilepsia teket ja tujooni on selles vähe. Uuringud absindi suhtes on samuti üle korranud, et absindil pole muud olulist lisatoimet (näiteks "Absinthism: a fictitious 19th century syndrome with present impact"). Kehas laguneb tujoon kiiremini ära, kui alkohol ja muud psühhotroopsed on selle joogi puhul väga küsitavad. Teisest küljest on näitab see kui kergesti linnalegendid suudavad tekkida vaatamata sellele, et paljudes euroopa riikides pole seda kunagi keelatud.

Atsetüülkoliin

Atsetüülkoliin on ainuke neurotransmitter, mis vahendab tahtlike liigutuste ajust lihastesse minekut. Atsetüülkoliini nikotiinsed retseptorid asuvad sellistel lihastel ja motoorsed neuronid aktiveerivad neid. Selle muskariinsete retseptorite blokeerimisel tekivad ajutiselt mäluhäired nii asjade äratundmisel kui õppimisel. Lisaks on see tugev näärmete (higi, keha limaskestade, sülje jne.) aktiivsuse reguleerija. Osaleb see ka unes.

Retseptoreid on 2 põhitüüpi, mis mõlemad aktiveerivad oma neuroneid atsetüülkoliiniga seondudes. Aktiveerimisel jäsemetes tekivad lihaskokkutõmbed. Jagunevad:

1)nikotiinsed atsetüülkoliini retseptorid, mis on neurotransmitteri peale avanevad ioonkanalid ja on seetõttu kiire toimega (nagu ka teised retseptoriga ioonkanalid). Leidub lihaseid kontrollivates närvides, skelettilihasrakkudel ja vähesel määral ajus, kuid ajus on neid palju vähem, kui muskariinseid retseptoreid. Nikotiin suudab nende aktiveerimisel põhjustada ajus nucleus accumbens'is heaolutunnet.

2)Muskariinsed atsetüülkoliini retseptorid, mis on põhiliselt G valkudega seotud. G-valkudel on rakkudel mitmekülgsem ja ettearvamatum toime. Esinevad põhiliselt ajus ja erinevates keha näärmetes viimaseid aktiveerides. Aeglustab pulssi ja hingamist vagaalnärvis. Toime aeglasem ning kaasneb rakus valkude modifitseerimine.

Nende blokeerijate/aktiveerijate toimeid on ettearvatavad ja hästituntud võrreldes paljude teiste neurotransmitteritega ning vastumürke leidub tavaliselt. Liigse atsetüülkoliini koguse nagu keemiarelvade sariin ja VX toime tagajärjel tekivad suurenevad pisaravool, higistamine ja süljeeritus. Lisaks oksendamine, põie- ja roojapidamatus, kõhulahtisus, pupillide kitsenemine ja lihaste kontrollimatud kokkutõmbed.

Meditsiiniliselt kasutatakse neid retseptoreid aktiveerivaid aineid Alzheimeri tõve leevenduseks. Lisaks paistab ühe artikli kokkuvõttes paistab, et üks neist parandas vanade pilootide mälu lennusimulaatoris võrreldes kontrollgrupiga. Põhiliselt on tegu atsetüükoliini lagundamist takistavate ainetega. Näiteks galantamine ja donepezil. Kui peale 30 päevast puhkust uuesti simulaatoris oskuseid ja mälu testiti, siis ravimeid saanud grupis oli väike muutus, kuid platseebogrupis langesid testi tulemused umbes veerandi võrra, kui õigesti aru sain.

Atsetüülkoliini toimet saab blokeerida antikolinergiliste ainetega nagu atropiin ning sõjavägede varustuses selliseid aineid leidub juhul kui keemiarelvaga rünnatakse.

Punase kärbseseene toimeainetest seondub muskariin samanimeliste retseptoritega ja annab atsetüülkoliiniga sama efekti, kuid ei pääse hästi ajusse (psühhotroopsed efektid tulevad muskimoolist ja iboteenilisest happest, mis toimivad teistel mehhanismidel). Suuremas koguses ka surmav hingamise ja südame aeglustajana. Nikotiin on nõrk retseptori aktiveerija (agonist).

Vastupidise toimega on antikolinergilised ained, mis blokeerivad toimet (antagonistid). Nende ainete puhul väheneb sülje-,seede- ja higinäärmete töö. Kiireneb pulss ja süstitakse seetõttu elustamisel südame liikuma saamiseks, kuid liigses koguses võib see samal põhjusel surmav olla. Toimub tugev pupillide laienemine ja silmaliigutuste aeglustumine, mistõttu kasutavad silmaarstid seda vahel. Limaskestades vähendavad lima tootmist. Kuiva naha tõttu tõuseb kehatemperatuur ja oldakse punase nahaga. Veidike tarbitakse astma, valu ja paistab et ka sõltuvuste vastu. Eestis retseptiga saadavates iiveldusvastastes ravimitest osad sisaldavad sama klassi aineid. Soolte tegevus aeglustub ja urineerimine raskeneb.

Nikotiinsete blokeerimisel, kaasneb halvatus, mis võib lämbumissurmaga lõppeda kui kopsudesse õhku ei pumbata. Kasutatakse operatsioonide ajal halvamiseks ja mõnel pool ka noolemürgina, mis saaklooma halvaks. Ainete puhul, mis seonduvad retseptoritega aga ei aktiveeri neid saab halvatusest lahti, kasutatakse näiteks aineid, mis blokeerivad atsetüülkoliini lagunemist, suurendades võimalust, et atsetüülkoliin seondub retseptoriga. Botuliinimürgituse puhul on ei vabane see atsetüülkoliin. Vastumürki botuliinile pole ja peab lihtsalt mehhaanilise hingamisega paari nädala jooksul halvatuse lõppu ootama. Samas kasutatakse seda Botoxi nime all higistamise ja kortsude vastu ning meditsiinis mõnikord pidevate krampide vähendamiseks. Keemiarelvade rünnaku puhul kaitsevad atropiini laadsed ained surma eest. Siiski uued probleemid tekivad ebakainelt (klipp)käituvate sõduritega, kes on relvastatuna kergeks riskiks.

Meelelahutuses

Kergelt on antikolinergilisi aineid kasutatud ka psühhotroopse toime tõttu, aga see on tihti ebameeldiv, ohtlik ja tavaliselt ei jää põhitoimest suurt midagi meelde vaid pigem kuuldakse seda järelvaatajatelt. Sellised ained on omaette klassis (deliriandid) ja need kaotavad reaalsustaju. Segadushoos mäletavad vähesed proovijad ära, et on üldse midagi võtnud. Kuulsamatel hallutsinogeenidel seda toimet pole. Hallutsisatsioonideks on näiteks vanade tuttavatega rääkimine või asjade teke, kadumine, ühest objekti teiseks muutumine. Seisund paistab ärkvel olles toimuva unenäoga. Erowidis leiab neid kogemusi näiteks belladonna ja datura proovijatelt. Antikolinergiliste üledoosil kasutatakse tavaliselt aineid, mis blokeerivad atsetüülkoliini sünteesi. Sarnase toimega on paljud muskariinsetele retseptoritele antikolinergilised ravimid (dimenhüdramiit ning piisavas koguses võivad need samuti mõjuda deliriandina.