Histamiin

Üle keha levinud hormoon, mis põhjustab näiteks nakkuste, allergiliste reaktsioonide ja vigastuste tõttu vabanedes põletikku, sügelust ning toimib ajus tugevalt stimuleeriva neurotransmitterina. Vabaneb hüpotaalamusest (täpsemini teadaolevalt ainult tuberomammilaar tuumast, mis une-ärkveloleku tsüklite kontrollis osaleb) üle aju ja põhiliselt ajukoorde. Histamiini eritavate neuronite lõhkumisel või sünteesi takistamisel ei suudeta tähelepanelik püsida ning tekivad mäluhäired. Histamiini antagonistid nagu mitmed allergiavastased ravimid põhjustavad unisust. Histamiini neuronitest eritumise rütm kattub hästi une-ärkveloleku tsüklitega. Kõige aktiivsemad on need ärkvel olles (2 Hz), aeglasemalt töötavad magades (0,5 Hz) ja REM une ajal üldse mitte. Ärkamise eel aktiveeruvad jälle.

Retseptorid on kõik G valkude kaudu toimivad ja põhitüüpe 4: H1-H4, millest 2 on suuremad neuronite tegevuse mõjutajad.

H3 retseptorid närvisüsteemis hoiavad histamiini taset kindlas vahemikus ja reguleerivad mitmete neurotransmitterite nagu GABA, dopamiini, serotoniini, noradrenaliini ja atsetüülkoliini vabanemist, piirates närviimpulsi ajal kaltsiumiioonide sissevoolu. H3 spetsiifilised antagonistid paistavad stimulandina loomkatsete järgi.

Wikis mainiti lisaks, et opiaatide sügelus tuleneb morfiini tõttu vabanenud histamiinist, aga kuigi histamiin vabaneb, oli sügelus välditav mu opioidi antagonistide, kuid mitte antihistamiinide poolt (sarnase sisu ja leidudega oli teisigi kui PMC'st otsida morphine histamine), mistõttu võib sügelus täiesti teise päritoluga olla.

CCK-4

CCK-4 pärineb seedekulglast olles CCK, seal olulise regulaatorhormooni, lagunemis tekkinud peptiid, mis on tugeva psühhotroopse toimega. Peale seedehormoonide ja ensüümide reguleerimise suudavad CCK retseptori agonistid esile kutsuda täiskõhutunnet, ärevust ja iiveldust. Laguprodukte tekib muidki, kuid inimeste peal on CCK-4 toimet kõige rohkem uuritud. Vabatahtlike peal tehtud uuringus süstiti neile kuni 50 mikrogrammi CCK-4. Platseebo saajatel ei tekkinud paanikahoogusid, kuid õige aine saajad reageerisid nagu ärevushäiretega inimesed paanikahoogude ajal. 50 mikrogrammi saajatest 73% hingeldasid, 47% tundsid nagu hakkaksid enesekontrolli kaotama, 80% tundsid iiveldust, 47% värisesid, 40% olid õhupuudustundega, viiendik sai surmahirmu ja saadi teisi tüüpilisi paanika sümptomeid. Keskmiselt 5 minutiga läks toime üle. Toime on välditav rahustitega nagu bensodiasepiinid ja on vahel kasutusel CCK-4 ärevusvastaste ravimite toime kontrollimisel. Suurendab ajus noradrenaliini taset, mida saab morfiiniga ära hoida.

Noradrenaliin

Noradrenaliin ja adrenaliin on kehas kiiretoimelised stimulandina toimivad stressihormoonid, millest noradrenaliin on ajus olulisema psühhotroopse toimega. Mõlemad toimivad sümpaaatilise närvisüsteemi aktiveerimisega. Keha autonoomne närvisüsteem jaguneb üldjoontes kaheks- sümpateetiline ("võitlemine või põgenemine") ja parasümpaatiline ("söömine ja puhkamine") närvisüsteem, mis nii konkureerivad omavahel kui ka täiendavad teineteist. Näiteks orgasm on parasümpaatilise poolt ja ejakulatsioon sümpaatilise poolt. Neurotransmitteritena kasutavad mõlemd atsetüülkoliini ja sümpateetiline lisaks noradrenaliini, vähemal määral kasutavad mõlemad muid aineid. Sümpateetilise aktiveerimisel kiireneb pulss ja hingamine, laienevad pupillid ja kopsude bronhid, võib tekkida iiveldus ja värinad, kergeneb ejakulatsioon, suureneb higistamine ja vererõhk. Lisaks kaasneb stressihormoonide toimega kiirenenud energia tootmine vähendades varuainete kogumist ja verevoolu muutus veresoonte laiuse muutumisega. Laienevad tahtele alluvate lihaste ja aju veresooned. Veresooned kitsenevad seedekulglas (isu kaob piisava stressiga) ja neerudes, mis omakorda tähendab, et paljud ravimid, kuid ka kahjulikud ained, mis muidu ainult neerude kaudu vabanevad, jäävad kauemaks ajaks kehasse. Süljenäärmete aktiivsuse vähenemisel jääb suu kuivemaks. Noradrenaliini toime tõttu ajus suureneb vastukaaluks janutunne ning joomine leevendab katseloomadel noradrenaliini vabanemist. Seksuaalsete kõrvalmõjudena kitsendavad stressihormoonid emastel tuppe ja vähendavad libestust, mistõttu närvilistel naistel võib seks valus olla. Isastel põhjustavad kõrgel kogusel impotentsust või kiirendatud ejakulatsiooni. Genitaalid on samuti kohaks, milles stressi korral verevool väheneb. Seetõttu võib mõlemal sool seksi nautimisega raskusi tulla, kui stressis oldakse.

Kuigi noradrenaliini vabaneb neerupealsetest adrenaliininäärmetest ei pääse see läbi vere-aju barjäärist ja aju jaoks toodetakse seda põhiliselt ajutüves asuvas sinises tuumas nimega locus coeruleus. Värvuse põhjuseks peetakse polümeerset noradrenaliini. Sealt eritatakse noradrenaliini laialdaselt üle aju. Ühendusi locus coeruleus'se tuleb prefrontaalsest korteksist, hüpotaalamusest ja raphe tuumast. Toimega kaasneb sihikindluse tõus, mõtlemise kiirenemine, aktiivsuse, keskendumise ja julguse tõus lisaks sümpateetilise närvisüsteemi aktiveerimisele. Lisaks seostatakse noradrenaliini mitmete armumisega seonduvate nähtustega nagu rahutus, emotsionaalsus ja isupuudus. Mõõdukas koguses suurendab võimalust armumiseks. Kokkuvõtlikumalt sarnaneb noradrenaliini toime väga amfetamiinide ja kokaiini toimega (erowid jälle), kui dopamiinist tulenev eufooria ja suurem liikuvus välja jätta, sest ühe toimena takistavad amfetamiinid noradrenaliini tagasivõttu ja lagunemist.

Ajus takistab neurotransmitterite nagu atsetüülkoliin ja noradrenaliini enda vabanemist.

Reboksetiin (kasutan) on ainuke noradrenaliini tagasivõtu inhibiitor, mida psühhiaatrilise ravimina kasutatakse ärevuse, depressiooni ja keskendumishäirete puhul. Isiklike kogemuste järgi põhjustab see vahel juba minutilise suurema füüsilise pingutuse järel mõnusat trennijärgset eufooriat pooleks tunniks, kuid veel kergemini võib tekkida ületreenimise tunne iivelduse, peavalu ja pingetunde osas peas, kurgus ja kaelas. Energiline ja jõuline muusika kõlas esimestel tundidel mõnusam ning ajas kergesti kananaha peale. Valu tundus kaugemana. Hääle tegi kõvemaks. Stabiilsest tekitas enesekindlat julgust. Andis iseseisva ja iseka tunde, mille ajal hoolisin teiste arvamusest vähem. Kui uimane olla eelnevalt annab aktiivsust emotsionaalsusega, kuid suurema kogusega teeb närvilisemaks ja emotsioonitumalt ning vähemaktiivselt enesessetõmbunuks. Kuigi ravimi half-life on 13 tundi, väheneb aktiivsus hoogsalt esimese tunni jooksul ja 6 tunniga jääb ebamäärane füüsiline stressitunne, kuigi psüühhiliselt on rahulik tunne. Näljatunne taastub alles päevadega ning õnneks ei tule tugevamalt tagasi. Neurotransmitterite kinnihoidmist võib tunda olla, sest peas toimuv tavaliselt aeglustub. Üldolek meenutab tugevas stressis olijatel tavaliste lugudega sellest, kuidas tunti ennast asju kaugelt vaatanava koos aeglustunud ajaga. Pikemaajalise ja suuremas koguses (4 päeva 8 mg päevas) kasutamise lõppemisel on korduvalt teisel või kolmandal kainusepäeval põhjuseta tundidepikkused kergendustundega rõõmuhood peale tulnud, mis umbes ööpäevaga üle lähevad. Meenutab seda dopamiinist aktiivset rõõmu, mida tunneb ohust pääsemisel. Veel pole märganud, et ravimiga saadud julgus kaoks kaineks saades. See nagu harjutaks ära noradrenaliiniga, nii et uuesti varem hirmutava olukorraga kokku puutudes ei suuda keha nii tugevat stressireaktsiooni esile kutsuda.
Üldiselt kaasneb tavaliselt selle pikemal kasutamise järgsel toime kadumisel rahu ja vaikust sooviv olek, kus muusikat ei taha eriti tugevalt kuulata ning on rahulik puhkeolek, mille ajal vähemalt mõtlemine pole väsinud, vaid ärkab noradrenaliini poolsest summutusest. Füüsiline aktiivsus on peamiselt see mis nõrgeneb. See ei ole väga ebameeldiv ja kofeiini võõrutusel saadud peavalu ning psüühhiline/füüsiline uimasus annavad palju ebameeldivama seisundi.

Samas võis see julgus pärineda osalt ka õppimisest eri olukordades toimimisest, sest erinevalt rahustitest, paneb see külma territoriaalse julgusega ärevuse tekitajatele vastu seisma ja neid tundma õppima, kuni ei enam ei tunne nende suhtes foobialikku abitust. Huvitav oleks teada, kas inimesed oleksid julgemad ja isikupärasemad, kui sedalaadi ainete tarbimine oleks tavaline.

Noradrenaliin põhjustab ajuripatsi kaudu verre eritatud hormoonidega kortisooli vabanemist adrenaliininäärmetes ja see võib äärmisel juhul kahjulikuks saada. Kuigi kortisool on kasulik, mõjub see liigses koguses muuhulgas immuunsüsteemi nõrgestavalt ja äärmises koguses võib selle üpris põhjalikult kaotada. Meditsiinis kasutatakse kortisooli tugevate allergiliste reaktsioonide ja põletikkude vastu sh. juhul, kui immuunsüsteem siirdatud organile kallale läheb. Selle kaudu on stressi seostatud sagenenud haigestumistega. Teatud lõheliigid surevad peale kudemist ning ka selles on kahtlusaluseks kortisool. Kusagilt mujalt on meelde jäänud, et kudevate lõhede neerupealsed on paistes ja stressihormoonide tõttu nakatutakse väga kergesti, kuid nende kiirel eemaldusel elatakse veel pikalt edasi. Evolutsiooniliseks põhjuseks võib siin pakkuda noradrenaliini ületootmist, et raskel ülesvoolu ujumisel näljata ja väsimatult vastu peaks, kuid mõnel liigil on see surmava tasemeni jõudnud.

Kuna testsoteroon ei mõjuta tuju ja käitumist otseselt kastreerimata ja tervetele isastele juurde andes, paistab just noradrenaliin kõige rohkem nooremapoolsete stereotüüpilise lärmaka ja agressiivse käitumise põhjustajana.

4. september 2010 täiendus

Esialgsest noradrenaliini jutust jätsin osa välja julguse puuduse tõttu, kuid enam ei oska näha põhjust muretsemiseks.

Reboksetiini kasutama hakates tekkis juba esimeste nädalate jooksul tunne, et noradrenaliin on fanatismi ja võimsustunnet vahendav hormoon. Osaliselt oli asi selles, et see ajas silmi suuremaks, tekitas võimsustunnet, ajas häält tugevamaks ja tekitas peaaegu väsimatut sihikindlust. Selliste sümptomitega võib näha uhkeid kampasid või ideoloogiate järgijaid, kes võivad vahel teistele kahjulikult käituda. Kindlama lahendusena sellise käitumise vastu võib olla nende enesehinnangu madalamale saamine, mis peaks seda võimsat egoistlikku tunnet leevendama. Muidugi peaks olema sellisel juhul veenvaid argumente nende enesehinnangu kohendamiseks ning vales olukorras kasutamine võib probleeme tekitada.

Noradrenaliini kontroll võib vajalik olla antisotsiaalsemate tegelaste rahustamiseks, sest selle toime juures on mitmeid potentsiaalsed ohuallikaid. Järjepidevamateks sümptomiteks olid reboksetiini saamisel võimas iseseisvustunne, mille järgi ei paistnud vajadust teiste inimeste järele sealhulgas nende järele, kellesse hetkel armunud olin. Teisteks sümptomitkes olid kergem agressiivsus ja võimalik jõu lisandumine. Näiteks suutsin ma esialgse energilisusfaasi ajal teha kaks korda rohkem kätekõverdusi ilma, et oleksin pidanud suu kaudu hingama. Samuti võisin üle 6 tunni füüsilist tööd teha ilma kurnatustundeta.
Vähemalt osad purjus lärmajad ja tülinorijad paistavad noradrenaliini toimet taga ajavatena otsides tülisid ajades lühikesteks perioodideks oma enesehinnangu väga kõrgele. Kui neil puudub huvi teiste heaolu järele ning on agressiivsus rõõmutu elu tagajärjel võivad sellised enesehinnangut üles ajavad emotsioonihood ohtlikku käitumist põhjustada.

Väga selge lisakõrvalnähuna tekitas reboksetiin kergesti atraktsiooni teket. Ma polnud vist ühte nädalat jõudnud seda ainet tarbida, kui märkasin, et suvalised loengus lähedal istunud tundusid atraktiivsetena. Ma olin seni emotsioone varjavalt armunud olnud, kuid toime tekkides läksid tunded selle ühe isiku suhtes üle ning peaaegu iga päev tekkis uus tähelepanusubjekt. Need tunded ise paistsid nii loomulikud, et esimesel kuuel kuul pidasin neid mingiks uueks avastuseks psüühhikas sarnaselt hiljuti avastatud võimalusega kõige alateadlikul tasemel selgeks saamisega. Seost ravimiga oskasin märgata alles siis, kui lugesin 1970ndate paiku kirjutatud Julius Fast'i raamatut psühholoogias. Selles oli intervjuu mehega, kes töötas 1950ndatel legaalselt amfetamiine tootnud firmas kasutas neid seejuures seaduse piires ka ise. Oma sõnul oli ta esimese aasta jooksul vähemalt 100 korda armunud ning tihti ei saanud ta järgmisel päeval aru, mida ta teises isikus nii erilist nägi. Ise olin selle poole aastaga ~30-40 korda peaaegu armunud ning kokku jõudsin (tarbisin 2008. märtsist- 2009. detsembrini) pikemalt atraktsiooni tunda umbes 60 inimese vastu, kes juhtumisi samades loengutes või praktikumides käisid, kuigi see number oleks võinud palju suurem olla, kui tuttavaid oleks rohkem olnud. Lisaks tundusid väga sümpaatsed paljud tänaval vastu tulnud vastassoo esindajad. Üldmuljena paistis, et atraktsioon tekkis kenama 50% või lähimalistuja suhtes.

Kui keegi on otsinud siit leheküljelt midagi armumise tekitamiseks, siis see aine paistab lähima asjana selleks, kuid see tekitab selliseid tundeid väga suvaliste inimeste suhtes ning järgmisel päeval kainelt taastuvad standardid. Selle toime tekitas pigem segadust eraelus ja mitte ainult minu enda elus. Osad märkasid, et ma olin nendest huvitatud ning tulid ka lähemale, kuid selleks ajaks ei julgenud midagi vastu teha, sest paistis, et doosi vahele jätmisel kaob huvi ning ei olnud tahtmist teha valikut teisi välja jättes. Ühes 2008/2009 talve praktikumis märkasin, et tähelepanu oli eri päevadel erinevate tüdrukute poole suunatud ning umbes 5-7 olid vaheldumisi eri päevadel kõige meeldivamad. Otsus doosi langetada tuli seal sellest, et praktikumi ajal laboris ringkäiku tehes avastasin, et kõige meeldivam ja julgem tuli ligi ning oli sõbralik, kuid ma ei tahtnud midagi avalikult vastu näidata, sest ma ei usaldanud oma emotsioone sellel perioodil. Pealegi olid ruumi 10-15 tüdruku hulgas umbes pooled sellised, kellesse ma olin kuigipalju armunud. Järgneval aastal piirdusin enamasti ühe tabletiga üle päeva või harvem ning seejärel ei esinenud enam sellist sariarmumist. Hiljem reboksetiinist loobumisel kulus 1-2 kuud enne kui uuesti atraktsiooni tundsin. Vahepeal tundus armumine liiga väsitav.

Kainelt armumisel paistis erinevusena see, et vähem oli seda uhket iseseisvustunnet, mis emotsioone raskemini eiratavaks tegi ning noradrenaliini sümptomid olid teadvuses kontsentreerunud ühe inimese suhtes.

Sellise atraktsiooni tekitava kõrvaltoime tõttu on ka vähemalt ühe teadusartikli järgi amfetamiine, MDMA'd ja kokaiini antud armumise tekitamiseks või julguse andmiseks. Samas need peaksid selgeid kõrvalnähte tekitama. Need kolm peaksid dopamiini üleaktiivsuse tekitamise tõttu põhjustama paigalpüsimatut nihelemist ja ka noradrenaliini agonismil on kindlad sümptomid. Lisaks tugevale ja jõulisele tundele tekitas see kurgus teistsugust tunnet. Adrenaliinilaadseid aineid kasutatakse hingamisteede laiendamiseks osades astmaravimites ja vabam ning jõulisem hingamine koos pingetundega kurgu ja kõri lihastes oli reboksetiiniga selgelt tuntavad.

Varasemad mitukümmend atraktsiooni teket olid sarnaselt kulgenud. Esialgu tekkis huvi, seejärel tekkisid positiivsed mõtted isikuga seoses, mis järjestike kohtumistega tugevnesid kuni isikule mõtlemine hakkas teisi meeldivaid mõtteid varjutama ja tekkis armastusele omane psühholoogiline sõltuvus, kus isikuta olemine tundub väga rõõmutu. Need faasid olid samad ka siis, kui ma juba teadsin seda kõrvaltoimet ning sõltuvus teiste vastu kaldus olema ikka sama tugev ja kontrollimatu. Niiöelda "armusegasuse" põhjusena paistis see, et vahel fantaseerisin meeldivaid asju (suudlused, kallistused, seks, kaisus magamine jne.) teisega seoses ning teistel pessimistlikumatel perioodidel sellest kõigest ilma jäämist. Mõlemad emotsioonid on tugevad ning esimeste nädalatega peaks kogunema isiku suhtes läbisegi palju emotsioone. See võib tõsist emotsionaalset segadust põhustada kui läbisegi on head ja halvad mõttekäigud ning kahtlused, mis mõttekäike vaheldumisi nende äärmuste vahel kõigutab. Distantsi hoidvalt armunult võib see kaua püsida kuni on ainult lootust teisega olla.

Sellest armumisetihedast perioodist on muidu pärit ka oksütotsiini täienduse lõpus olnud mõtted atraktsiooni tekkest ja huumorijutu lõpus olnud lõik meeldivusest, millega peaks sarnastele järeldustele jõudma, kui ma sellel perioodil jõudsin.

Meedias õpitu hulgast ei oskagi mingeid soovitusi nimetada.

Igapäevaelus paistab vahel noradrenaliini teadlikku või juhuslikku ära kasutamist suhetes. Atraktsioon eeldab enesekindluse ja erksuse teket ning flirtides tuleb rutiinselt ette ohutut, meeldivat ja emotsioone tekitavat käitumist. Paljudel võib olla kogemusi, kus elevil vastassoo esindaja lähenemine ajab uhkeks ja iseseisvaks ajavalt vähendades vajadust teiste heakskiidule, kuid tähelepanuta jäämisel tuntakse tühisemalt ja vajatakse rohkem teiste heakskiitu.
Vahel paistab, et naiivse ja elevil oleku mängimisel mindakse liiale. Osad tüdrukud vajuvad võõrastele kaela vabandades seda purjus olekuga öeldes kui sassis on nende mõtlemine ning kui huvitav või tore on teine. Samas paistab ka poistel ning meestel kalduvust liigse pugemisega probleeme tekitada, tehes komplimente või kiites peaaegu iga asja läbi ebaloomuliku naeratuse. Liiga võltsil käitumisel püsivad suhted võivadki niimoodi jääda püsima teesklustel.

Mulje avaldamisel on alati risk, et see tekitab teises tähtsusetu tunde, mis võib armumist takistada ja sellised kahtlused võivad korduvalt taastekkida, kui enesehinnang püsib madal.

Üks asi mida see armumine mulle õpetas oli see, et teadlikus armumise korrapärast ei riku mingit pidi seda elamust. Emotsioonid on sama intentsiivsed ning optimismi annab teadmine, et tean paremini mida teha. Salapära säilib mingil kujul ikka.
Suhtumine, et armastus on üks asi mis tundmatu ja salapärasena oleks parem ei tundu mulle usutav. See tekitab palju tõenäolisemalt probleeme, kui ei teata, kuidas teisele sümpaatne olla või millal hakkavad asjad halvas suunas minema.

Serotoniin e. 5-HT

Serotoniini põhiline asukoht on seedekulglas, kuid ülejäänud 10-20% sellest on närvisüsteemis. Leidub ka paljudes taimedes (maapähklites eriti ja veel banaanides, kiivides, ananassides, tomatites, kõrvenõgestes ja peaaegu kõigis taimedes, kus seda on otsitud) , kuid kuna serotoniin ei läbi vere-aju barjääri, siis suudab see süües äärmisel juhul ainult kõhulahtisust või iiveldust tekitada.

Kesknärvisüsteemis eritub põhiliselt ajutüve raphe tuumast (mis osaleb aju üldise aktiivsuse reguleerimises stiimulitele) laialt üle närvisüsteemi selgroonärvist suuraju eri osadeni. Reguleerib paljude neurotransmitterite vabanemist. Reguleerib ka autonoomseid protsesse nagu soojusregulatsioon (kõrge tase tõstab kehatemperatuuri), orgasm (SSRI'd raskendavad orgasmi saamist), naer ja nutt (ajutüve kahjustusel tekib vahel emotsioonitut naeru või nuttu, mis SSRI'dega üle läheb) iiveldus ja pulss ning kõrges koguses võib surmav olla ülekuumenemise tõttu. Psühhotroopset rolli on serotoniini puhul raskem piiritleda ja seni paistab, et omab mingit rolli ärevuses, emotsionaalsuses ja agressiivsuses. Sotsiaalsusega on ka seostatud, kuid SSRI'de puhul, mis serotoniini taset ülal hoiavad, ei paista mingit suhtlemist soosivat toimet näha. MDMA'st rääkides kiputakse toimet serotoniini kaela ajama nii laiemas avalikkuses kui teadustöödes, aga see paneb paljusid aineid vabanema nagu oksütotsiin, dopamiin ja noradrenaliin, mis sotsiaalsele käitumisele mõju avaldavad.

Toime teadvusele

Kuetiapiin jt antipsühhootikumid tekitavad apaatiat ja unisust serotoniini blokeerimisega, mida tugev sensoorne stiimul nagu külm vesi ja müra hästi ei leevenda, kuigi kainelt suudab sensoorne info retikulaarse formatsiooni läbimisel tavaolukorras inimesi virgutada. LSD jt. psühhadeelikumidega on suur osa serotoniini retseptoritest aktiveeritud, oldakse väga ärkvel ja sügavaid asju kogeva enesetundega. Hoolivus ja kokkukuuluvustunne võivad algata serotoniini algatatud oksütotsiini vabanemisest (nagu ka MDMA puhul), mida saab serotoniini antagonistidega blokeerida. Samuti annab MDMA nn. religioosseid kogemusi. Kaltsiumikanali blokeerijast rahusti, mida kasutan, toimib ka mingil määral serotoniini agonisti moodi. Selle puhul võib põhjuseks olla see, et GABA ei vabane nii palju ja raphe tuumade serotoniini eritus kergeneb kokuvõttes.
Serotoniinil on kalduvus lisada tajutule olulisemat emotsionaalset väärtust. Lisandunud emotsionaalsus võib selgitada religioossetena tunduvaid elamusi psühhadeelikumide kasutajatel.
Serotoniini toimeteljel paistab seda, et ühes madalamas äärmuses on uimane ükskõiksus, kuid teises äärmuses elav emotsionaalsem tunne, kus asjad tunduvad sügavamõttelised ja erilised või lihtsalt pinget tekitavad. Metoklopramiid (iiveldusvastane 5-HT3 antagonist ja 5-HT4 agonist, mida vahel kasutan) põhjustas 20 mg kergesti sisemist ebamäärast emotsionaalset pingetunnet, mille ajal on raske magama jääda või rahu tunda. Noradrenaliini toimet on poolikult tunda peamiselt psühhilise pingsuse, tugeva muusika eelistuse ja energilisuse osas, kuid ilma enesekindluseta ja motivatsioonita. Esimesel poolel tunnil oli see omamoodi meeldivalt elusat tunnet andev ja tugev muusika tekitas millegi sügava ja imelise kogemise tunnet (kuigi see võis olla sellest, et avastasin enda jaoks serotoniini rolli teadvusele). Tugev muusika oli meeldivam ja talutavam (tundus kuidagi vaiksem, kui tegelikult oli) kui isegi kõrge noradrenaliini poolt tekitatud seisundis, kuid serotoniinset pinget on tihti tunda selle toime ajal. Hiljem läks see pingsaks stressiks üle, kuigi mõtted püsisid positiivsena. Oli rahutu tung hambaid vastamisi suruda, mida kirjeldatakse ka MDMA, SSRI'de ja psühhadeelikumide ajal. Oli kontrollimatut rahutust, mis sarnanes väga selles klipis läbi elatuga. Mõtteid suutsin meeldivana hoida, kuid rahunemine tundus farmakoloogilise sekkumiseta ikkagi võimatu. Keskendumine oli raske, sest stress ajas tähelepanu mujale. Tugev muusika suutis tähelepanu sellest kõrvale juhtida. Närviliselt toas ringivaatamist oli, kuigi teadsin, et midagi ohtlikku pole. Asjad paistsid eiramiseks emotsionaalselt liiga intentsiivsetena. Kuigi doseerisin lõuna paiku, oli taustpingelisus veel tugev keskööni. Seejärel blokeeris paar milligrammi kuetiapiini (blokeerib ka teisi neurontransmittereid) selle toime minutitega, taastades emotsioonituse ja väsimuse, nii et probleemina paistis liigne serotoniin. Üldelamus meenutas tavalisi ärevushoogusid, kus tunneb ebameeldivat sisepinget ilma arusaadava põhjuseta. Kofeiini suur koguses sarnanes tugevalt sellise olekuga, kui dopamiini toime välja jätta. Paistab, et kainena vabanevad noradrenaliin, dopamiin ja serotoniin umbes paralleelselt ja need vastutavad paljude meie energilisemate elamuste eest. Raphe tuumad aktiveerivad serotoniini eritades noradrenaliini ja dopamiini vabanemist.

Selektiivsete serotoniini tagasivõtu inhibiitorid võivad ka pingsust ja unetust tekitada. Kanep tekitab SSRI'dega koos pingsust ja paanikahoogusi Erowid'i järgi. Kanep ise annab ka emotsionaalset olulisust tajutule ja võib ärevaks teha. Shulgini loodud ainetele oli väga omaseks intentsiivsed tunded, mis osade ainete puhul olid tavaliselt mõnusad, kuid võivad ka tugevaid ärevushooge tekitada. Fenetüülamiinid ja trüptamiinid mõlemad mõjutavad serotoniini retseptoreid.

Ühel korral võtsin metoklopramiidi 5 mg jagu ja lootes tekkinud ärevusele leevendust saada võtsin 2 mg reboksetiini (noradrenaliini tagasivõtu inhibiitor), kuid siis tekkis varsti külmatunne ja värinad, mis mujale keskendudes kadusid. Hiljem kraadides oli kehatemperatuur 37,3 ning see läks ööpäevaga ühtlaselt üle, mis kattus umbes nende ainete säilivusajaga keha (kehas poole vähemaks vastavalt 6 ja 13 tunniga). Enesetunne oli depressiivne ja kohati kurb ning üle kontrollimise pärast pole ma neid uuesti koos võtnud. Reesusahvides põhjustab serotoniini süstimine hüpotaalamusesse kehatemperatuuri tõusu, kuid noradrenaliin ise langetas neil temperatuuri lühiajaliselt anterioorses ja preoptilises hüpotaalamuses, kus serotoniin soojenemist põhjustas.

Lisaks suudavad serotoniini retseptorid moonutada sensoorset infot ümbrusest.
Valivalt 5-HT1 ja 5-HT2 retseptoritega seonduvad agonistid on hallutsinogeensed ning tekitavad erinevaid elamusi. 5-HT2 agonistid nagu LSD, meskaliin ja psilotsiin tekitavad psühhadeelikumidele omaseid laialivoolavaid hallutsisatsioone ning mustrite nägemist. Selle selgituseks on pakutud vähemalt ühe artikli poolt nn. "glutamaadi ülevoolu" teooriat, kus suureneb glutamaadi vabanemine sensoorstel koorealadel, mis laialivoolavalt naaberrakke hakkab aktiveerima ning võib viia teadvuses tajuni, et asjad voolavad laiali. Elektroodidega on mõõdetud peale ühe ajukoore viilus koha elektrilist stimuleerimist kaugemale jõudvat aktivatsiooni lainet.
5-HT1 agonistid nagu DOM, DOI ja DOB, mis seonduvad selle retseptoriga 1000 korda valivamalt, kui LSD (mis seondub mõlema retseptoriga palju ühtlasemalt) põhjustavad Erowid'i kogemusi arvestades eredaid värve, asjade liikumist vaateväljas sh. seinte hingamise laadse liikumise nägemist ja kaleidoskoobi moodi kirjusid mustreid (1, 2, 3, 4)

Serotoniini süsteem ja selle retseptorid

Üks hea ülevaatlik töö serotoniinisüsteemi teemal on siin . Inimestel on muidu rohkem serotoniini retseptoreid, kui seal mainitakse. Autor keskendub põhiliselt serotoniini mõjule prefrontaalses korteksis (motivatsioon, enesekontroll) ja amügdalas (ärevus), aga käitumise ja enesetunde koha pealt peaks sellest piisama serotoniini mõju mingisugusel piiritlemisel.

1950ndatel märgati, et serotoniini pakkiva valgu VMAT (vesikulaarne monoamiini transporter) inhibeerimisel reserpiini poolt tekkisid inimestel tugevad depressiooni sümptomid. VMAT osaleb veel noradrenaliini ja dopamiini transportimises. VMAT tootmist täielikult kaotav mutatsioon on surmav.

Tagasivõtu eest vastutab Serotoniini Transporter SERT, mis on SRI'de ja SSRI'de toimekoht. SRI e. serotoniini tagasivõtu inhibiitor erineb selektiivsetest serotoniini tagasivõtu inhibiitoritest sellega, et inhibeerib SSRI'dest tugevamalt noradrenaliini ja dopamiini tagasivõttu. SERT knockout isenditel olid tugevamad ärevussümptomid ja rohkem REM und. Depressiivsetel inimestel on samuti pikemad REM une faasid. Ühe teooriana pakuti, et SERT'i nõrga toimega kaasneb amügdala liigne aktiivsus ja sellest ka suurem ärevus. SERT'i üle tootvad isendid olid samas rahulikumad. SSRI'de toimega kaasneb alguses tihti unetus ja ärevus.

Kui SERT serotoniini rakku tagasi võtab kaotatakse selle toime aminorühma eemaldusega valgu Monoamiin Oksidaas A (MAOA) poolt ja selle ensüümi inhibiitorid (MAOI'd) võeti 60ndate algusest antidepressantidena kasutusele. Depressiooni vastane toime on neil olemas aga samas tugevdavad ärevust, hirmu ja agressiivsust. MAOA eest vastatava geeni mutatsiooni on mitmetes uuringutes seostatud inimestes antisotsiaalsuse ja agressiivsusega, aga see võib kokkusattumus olla. MAOA toime puudusega kaasneb lisaks serotoniinile ka noradrenaliini ja dopamiini taseme tõus ning vähemalt noradrenaliini suurem hulk mutantse geeniga võib põhjustada enesekesksust ja antisotsiaalsust arvestades isiklikke kogemusi noradrenaliiniga. MAOI'de puuduseks on see, et toidust saadakse tihti aineid, mida MAOA peab lagundama, muidu võib riskida ebameeldivate või isegi eluohtlike sümptomitega alates vererõhu tõusust serotoniini sündroomini. Näiteks muutuvad riskantsemaks juust, vein ja maks. Eluohtlikuks võivad saada serotoniini tõstvad ained nagu SSRI'd ja MDMA. Kasutusel siiani, kuid vähemkasutatavad riskide tõttu.

5-HT1A retseptorid reguleerivad neuroneid autoinhibiitorina e. kui serotoniin seondub dendriitide ja rakukeha küljes olevate 5-HT1A retseptoritega, siis vähendab neuron serotoniini eritamist väliskeskkonda. Serotoniini lähtekoha e. raphe tuuma neuronid näiteks on niimoodi reguleeritud. Kõige tavalisem serotoniini retseptor ajus. Kroonilise stressiga võib retseptor toimet kaotada.
Retseptori knockout hiirtel oli rohkem REM und ning vähem muutusi unes stressi järgselt. Esines rohkem spontaanset ärevust, käituti aramalt ja seejuures suurema kehatemperatuuri ja pulsi tõusuga. Hippokampuse rakud muutusid aktiivsemaks. Retseptori blokeerimine täiskasvanueas ei tekitanud ärevussümptomeid, kuid 5-HT1A antagonistide andmine lootefaasis suurendas hilisemas elus ärevust.

5-HT1B reguleerib samuti autoinhibiitorina serotoniini vabanemist. Serotoniini mitte eritavates rakkudes kontrollib sealsete neurotransmitterite sünteesi ja vabanemist. Knockout'idel ja antagonisti saajatel oli rakuvälises vedelikus kõrgem serotoniini tase. Viiruste abil lisaretseptorite tootmisel suurenes üldine ärevus, kuid nõrgenes stressist tekkinud ärevus. Samuti põhjustasid ärevust agonistid. Retseptor võib stressiga nõrgeneda. Knockout hiirtele oli omaseks "hüperagressiivsus", suur liikuvus, suurem REM une hulk ja väiksem impulsside kontroll. Ärevuse osas polnud märgatavaid muutusi.

5-HT2 agonistid suudavad LSD laadseid hallutsisatsioone tekitada, kuid sel juhul peab suhteliselt spetsiifiliselt neid serotoniini retseptoreid aktiveerima, sest serotoniini üldtaseme mõjutamine, nagu SSRI'de või SSRE'dega, ei anna hallutsinogeenset effekti.

5-HT2 aktiveerimine võib suurendada endokannabinoidide vabanemist.

5-HT2A agonistid (retseptorid dendriitides) suurendavad taalamusest prefrontaalsesse korteksisse minevate signaalide hulka. Leidub glutamaati kasutavates neuronites. Vahendab stressist tingitud dopamiini vabanemist. Pikaajalise stressi ja isolatsiooniga muutuvad retseptorit tundlikumaks. 5-HT2A toime nõrgeneb serotoniini vähesuse või pikaajalise kokkupuutega nii agonistide kui antagonistidega. Agonistide andmisel võib suurendada kui ka vähendada neuronite tegevust. Amügdalas asuvad neuronites, mis on samas GABA poolt reguleeritud, inhibeerivad retseptori agonistid närvisignaali teket, mida omakorda sai blokeerida GABA antagonistidega. 5-HT2A antagonistid vähendavad ärevust. Knockout hiirtel oli vähem ärevust ja tavalised stressihormoonide tasemed. Toime võib väheneda prefrontaalses korteksis kroonilise stressiga kaasnenud dendriitide kahanemisega. Võimalik roll õppimises ja ensekontrollis.

5-HT2C retseptoreid leidub tihedalt prefrontaalses koores ja amügdalas. Amügdalas vahendab serotoniini poolt esile kutsutud ärevust. Antagonistid on ärevusevastased.

5-HT3 retseptor toimib ioonkanalina erinevalt teistest serotoniini retseptorites, mis toimivad G-valkude kaudu. Laseb läbi naatriumi, kaaliumi ja kaltsiumi ioone. Agonistid kergendavad närviimpulsi teket neuronis. Knockout hiirtel oli üldiselt vähem ärevust ning kiirem hirmureaktsiooni ära õppimine. Antagonistidel oli loomkatsetes näiliselt kognitiivseid võimeid tugevdav toime. Üle ekspresseerivate hiirte alkoholitarbimine oli väiksem ja oldi tundlikumad etanooli liikuvust stimuleeriva toime osas. Antagonistide andmisel vähenes stressist tingitud joomine. Perifeerses närvisüsteemis vahendab oksendamist ja antagonistid hoiavad iiveldust ära. Iivelduse tekkel seondub seedekulglas serotoniin vagaalnärvi 5-HT3 retseptorite külge.

5-HT7 knockout oli depressiooni ja ärevuse suhtes kaitstum ning lühema REM unega.

Loomkatsetes on nüüdseks kasutusel serotoniiniretseptori spetsiifilised ained, kuid psühhiaatrilises meditsiinis pole jõutud nii valivate ravimiteni.

Ise olen 2 SSRI'd kasutanud ja toime tundus enamasti nullilähedane, kuid paroksetiini pikemal kasutamisel tuli ette, et isegi õrna tubakasuitsu lõhna peale käis kehast imelik ja meeldiv laine läbi. Veidike võis kehas mingit ebamäärast energiat tunda. Kasutamise lõpetamisel oli kehas omapärane pingelisem tunne ja aeg ajalt käis peast läbi umbes sekundi kestev laine, mis teadvust veidike häiris, kuid koolipingis istumist ei segand. Hetkel pakuks, et need lained olid K-kompleksid, mis une ajal tavaliselt esinevad ja teadvust maas hoiavad madala serotoniini taseme ajal.

Kombinatsioonid ja psühhotroopsed toimed (Erowid'i järgi)

SSRI tarbimisel muutuvad tugevalt mõnede psühhotroopsete ainete mõjud. SSRI, nagu paroksetiini, võtmine tugevdab kanepi toimet ja võib kergesti paanikasse ajada tekitades lisaks palju kiiremat pulssi. MDMA toimele mõjuvad SSRI'd nõrgestavalt aga selleks peab SSRI'sid mitu päeva võtma. Toime võib tunda olla, aga kordades nõrgemalt. Mingit serotoniini rolli peaks saama tuletada sellest, et SSRI'd takistavad serotoniini tagasivõttu rakku, aga kui seejärel MDMA'ga serotoniin rakust välja ajada on viimase efekt palju nõrgem. Kuna selline muutus vajab SSRI pikemat kasutamist võib asi olla muutuses retseptorites. 5-HT1 agonistid mõjuvad stimuleerivalt ja värve eredamaks tegevalt. Võib esineda värvilisi mustrilisi hallutsisatsioone. 5-HT2 retseptorite agonistid pakuvad LSD'le omaseid voolavaid nägemusi ja põhjustavad ümbritsevate objektide moondumist ning hingavat liikumist.

Sugudevaheline erinevus ajus

Kõige olulisemad erinevused eri sugude vahel ajus paistavad hüpotaalamuses paiknevana. Seksuaalselt dimorfne tuum on kokkuvõttev nimetus eri liikide isastel emastega võrreldes topeltsuur piirkond hüpotaalamuse otsmikupoolses osas (mediaalne preoptiline tuum). Isastel on seal rohkem ja suuremaid rakke. Suuruste erinevus kujuneb lootefaasis emalt saadud testosteroonist sõltuvalt. Täpsemini on tegu sealsete rakkudega, mis sisaldavad suguhormooni retseptoreid ja atsetüülkoliini esteraasi. Inimestel on selle nimetuseks INAH3 (anterioorse hüpotaalamuse 3. vahemine tuum). Peamiseks reguleerivaks hormooniks on testosteroon, mis peab funktsioneerimiseks estradiooliks (östrogeeni laadne hormoon) saama ühe ensüümi (aromataasi) vahendusel, mida leidub sealkandis samuti tihedalt. Aromataasi inhibeerimisel on käitumisele sama effekt, kui kastreerimisel. Lisaks tegeleb sealne üldine piirkond soojusregulatsiooni, janu- ja näljatunde tekkega. Loomkatsete najal tutvustatakse seda piirkonda hästi siin. Selle kahjustamisel ei paaritu rotid, kuid samas ei vähenda see nende huvi emaseid leida ega ka neile selga ronida. Säilib võime erektsiooni saada. Tegu on paaritumiseks olulise ajuosaga ka lindudele, roomajatele, kahepaiksetele ja kaladele. Suurus võib vuttidel väheneda testosterooni taseme langedes, mida omakorda saab esile kutsuda kastreerimise või talviselt omaste lühikeste päevadega. Täiskasvanud emaseid ei saa panna hormoonide andmisega paaritusel käituma isaste moodi ja põhjuseks võib olla madalam ühenduste hulk sellest piirkonnast emastel.

Suguhormoonide mõju on keerukam piiritleda, sest need toimivad otseselt geeniekspressiooni mõjutades ja valgusünteesi algatades. Tegu on steroidhormoonidega, mis võivad rakkude mõõtmeid ja omadusi muuta.

Dialüüsiga mõõtes toimus isastel seal regioonis emasega kokku saades dopamiini taseme tõus, mis tõusis järjest paaritumiskäitumise jätkudes. Dopamiini antagonistide andmisel vähendati huvi emaste otsimiseks.

Väiksemat seksuaalselt dimorfset tuuma (SDT) seostatakse homoseksuaalse käitumisega isaste puhul. Oinaste puhul eelistasid väiksema SDT'ga isendid sookaaslastega paarituda. Sugutung ise ei ole mõjutatud. Homoseksuaalsetel meestel on INAH3 väiksem, kui heteroseksuaalsetel meestel. Kirurgilisel kahjustamisel hakkasid isased rotid eelistama sookaaslaseid, kuid emaste käitumine ei muutunud sama operatsiooni järgselt. Tuhkrud hakkasid sama operatsiooni järgselt eelistama isaseid ja nad käitusid seksuaalselt vastuvõtlikult isaste juuresolekul.

Mitmes artiklis sai mainitud, et seksuaalselt kogenematud isased ei olnud esialgu nii väga huvitatud emaste lõhnast, kuid peale paaritumist tekkis entuastlikum suhtumine sellesse lõhnasse.

Emastel on seksuaalkäitumisel oluline ventromediaalne tuum hüpotaalamuses. Seda osa seostatakse täiskõhutundega ning isastel lõhnamärgistamise ja häälekusega. Emastel seksuaalse vastuvõtlikusega. Estradiool põhjustab seal glutamaadi vabanemist. Tõenäoliselt glutamaadi taseme tõusust ja dendriitide kasvust menstruatsioonitsükli käigus sagenevadki epilepsiahood naistel ovulatsiooni ajal veidi. Kui progestorooni tase on kõrge suureneb GABA A retseptorite tihedus ning oldakse rahulikumad, kuid östrogeeni taseme tõustes nende hulk langeb ja suureneb ärevuse ning epilepsia võimalus.

Emaste seksuaalkäitumisest räägitakse rohkem siin lisaks üldisele seksuaalsele arengule mõlemal sool. Kui emasele merisea lootele anti testosterooni, hakkasid nad täiskasvanult näitama rohkem isastele omast paaritumiskäitumist.

Puberteedi algus emastel imetajatel on varem isenditel, kelle rasvasisaldus on kõrgem ja suguhormoonide mõju käitumisele (ja kehale) seega on toitumuse poolt nii palju mõjutatud.

Ühes uuringus, kus meestele anti suures koguses testosterooni 10 nädalat järjest ei leitud tuju ja käitumise osas mingeid muutusi.

Progestorooni retseptori knockout isased hiired ei näidanud välja tüüpilist noorloomade tapmist. Kui algtüve isastest olid agressiivsed või hoolimatud 75% esimeste järglaste suhtes ja teisel korral järglasi saades 58% juhtudest, siis knockout hiirtest olid 8% isenditest agressiivsed järelkasvu suhtes. Progestoroon on muidu muuhulgas neurprotektiivne hormoon, mis teeb emased vastupidavamaks ajusurma suhtes verepuudusel.

Psühholoogia valdkonnas on räägitud palju sugudevahelistest erinevustest mõtlemises ja võimekuses, kuid see paistab kahtlane, sest aju on väga õppimisvõimeline ja stereotüüpilisemat käitumist paistab välja rohkem neil, kes usuvad stereotüüpe soo omases käitumises. Sihikindlad, külmad, emotsionaalsed, agressiivsed, alandlikud, ambitsioonikad jne. (mida iganes juhtutakse soole omaseks pidama) võivad olla mõlema soo esindajad. Sama kõige muuga. Vähemalt leidub teaduses küllaga tõendeid stereotüüpide ebaõigsusest nagu näiteks matemaatilise võimekuse osas. On kergeid erinevusi mõningate neurotransmitterite tasemetes, aga see muudab äärmisel juhul ajaliselt võimet mingis tujus olla, kuid see ei mõjuta oluliselt võimekust või mida suudab ära õppida. Pealegi on suguhormoonide tase mõjutatav väga paljude keskkonna tingimuste ja individuaalselt valitud eluviiside poolt. Mõjukamad on pähevõetud näilised limiidid ja tugevad küljed. Sugudevaheline suhtlemine võib kannatada selliste kahjulike stereotüüpidega, mille järgi on naiste ja meeste vahel mingi suhtlemisbarjäär või oluliselt erinev mõtlemine, mis omakorda võib kaasa aidata selliste stereotüüpide olemasolule. Selliseid näited olen küllaga näinud, kus nii mehed kui naised vastastikku üksteist lolluses või mittemõistmises süüdistavad, kuid ei üritatagi üksteise vaatenurki mõista. Samas osad mehed kipuvad naistega rääkima, nagu oleksid nad teisest liigist, kellega rääkides peab pidevalt ennasttäis olekuga uhkustama ja nalju või kinke tegema, et läbi saada ehk kaldutakse paarisuhteid ülelihtsustatuna paabulindude vahel olevaks taandama pinnapealsete arusaamadega seksuaalsest valikust. Noorematel on üldjoontes sagedamini selliseid suhtlemisprobleeme.