Insula

Temporaal-, frontaal- ja parietaalsagara varju jääv insula on emotsionaalsemate sisuga elamuste üks olulisem vahendav ajukooreala, osaledes sealt läbikäiva seostamises teiste elamustega. Näidetena aktiveerib seda kuigipalju maitsetaju, valu, soojus- ja külmataju, sügelus, mõnu ja emotsioonid nagu rõõm, viha, hirm, kurbus, vastikus, motivatsioon (sh. sõltuvused ja vajadused) ning tõenäoliselt teisi selliseid, aktiveerudes nende tajul. See on ühenduses amügdalaga, mis tegeleb emotsioonide seostamisega mälestustes ja on insulale üheks peamiseks signaalide saatjaks. Lisaks saadakse signaale veel taalamusest ning ajukoore somatosensoorsetelt, auditoorsetelt ja motoorsetelt aladelt. Insula ise saadab signaale amügdalale, orbitofrontaalsesse koorde, striaatumisse, mis muuhulgas dopamiinist sõltuvalt liikumisaktiivsust mõjutab, ja motoorsetesse koorealadesse. See ei ole muidu ainuke emotsioonide peale aktiveeruv ajukoore ala ja näiteks on tihti emotsioonide jms. tekkimisel aktiveerunud poolkerade vahel asuv singulaatkorteks, millega see on samuti ühenduses.

Insula kahjustamisel saab takistada õpitavat immuunsüsteemi nõrgenemist, mida ühe töö kokkuvõttes mainiti. Kui loomale oli antud immuunsust nõrgestavaid aineid koos mingi maitsega hakkasid nad seda vältima ja kui maitsega kokku puutusid, siis nõrgenes immuunsüsteem. Kui see on tõsi ja kehtib inimestel, siis ei tasuks pähe võtta, et tervis on nõrk. Teiste ajuosade kahjustamisel seal eksperimendis ei hoitud ära õpitud tervise nõrgenemist. Samadelt autoritelt oli ka teine töö, kus antigeeni andmisel stiimuliga koos sai immuunsüsteemi tugevdada (antikehade hulga tõus tõenäoliselt arvestades järgneva töö sisu) hiljem stiimuliga üksi ning seda sai ära hoida insula ja amügdala kahjustustega. Natuke pikemalt (teised autorid) saab sedalaadi nähtusest lugeda, kuid PMC'st leiab ainult üksikuid töid sel teemal.

Insulakahjustuse saanud inimesed on mitmel korral kaotanud oma nikotiinisõltuvuse jäädavalt ilma igatsuseta uuesti suitsetada. Siiski ei hakata seda suitsetamisest loobumise nimel tõenäoliselt kahjustama, sest risk oleks ka motivatsioonide kaotuseks teiste tegevuste suhtes.

Seda kohta on seostatud anosognoosiaga, mille puhul puuet ei tunnistata, kuid sedalaadi ajukahjustusele on keerukas põhjust leida, sest tavaliselt käib see kaasas tervele paremale poolkerale ulatusliku kahjustusega. Sellise vigastusega inimesed võivad arvata, et nende halvatud kehapool ei kuulu neile ja võivad üritada seda eemale lükata.
Insula tegevust on seostatud keha "omamistundega" nagu näiteks kummikäe illusiooniga, kus paralleelselt silitatakse katsealuse vaateväljast varjatud kätt, kui see vaatab enda ees oleva kummikäe silitamist kuni tekib tunne, et puudutustunne tuleb kummikäest. 14 anosognoosiku ja 13 ulatusliku parema poolkera kahjustusega kontrollgrupi võrdlemisel leidis autor, et insulakahjustusi oli anosognoosikutel 60% sagedamini.

Epilepsiavastase ajuoperatsiooni ajal 5 uurimisaluse peal mõjus enamikele vasaku poolkera insula stimuleerimine pulssi aeglustavalt ja vererõhku alandavalt ning vastupidist effekti saadi paremal poolkeral.

Insula on üks mitmest aju osast, kus leidub nn. peegelneuroneid ehk neuroneid, mis aktiveeruvad nii enda reaktsiooni/tegutsemise peale, kui ka teistes selle reaktsiooni/tegevuse nägemisel. Lisaks leidub selliseid neuroneid veel premotoorses koores ja parietaalses sagaras. Samuti aktiveerub see piirkond elamuste ette kujutamisel nagu teevad seda paljud ajukoore alad, kui nendes tavaolekus toimuvat ette kujutatakse. Aktivatsioon on sellisel juhul küll nõrgem.

Vastikustunnet kasutavas uuringus saadi lähedane reaktsioon nii kogemisel (halvamaitselise joogi maitsmine) ja fantaseerimisel (vastikust tekitava lühijutukese lugemisel, mille hulgas oli lugusid pealeoksendamisest, mädanenud rotipea vedeliku suhusattumise jms., mis tekitasid vastikustunnet omalt poolt pingutust nõudva fantaseerimiseta, kuid tegu oli siiski kujutluste poolt tekitatud vastikustundega). Näitleja vastikusteeskluse nägemine andis kõige nõrgema reaktsiooni ja ainult paremal poolkeral asuvas insulas. Töödes oli enamasti parempoolne insula kohaks, kus aktiivsuse tõus oli tugevam ka teiste algusesmainitud elamuste puhul.

Põhjaliku insulakahjustuse puhul inimestel oli uurimisalustel valu tugevam, kui kontrollgrupil, ja valuga käis kaasas tugevam somatosensoorse ala aktiveerumine. Nende reaktsioon valule oli lisaks ettearvamatum. Insula ise aktiveerub platseebo ja opiaatide puhul ning autorid pakkusid, et insula rolliks on valutajuks vajalike osade reguleerimine. Sellist taju reguleerivat rolli võib pakkuda ka külma, sügeluse jms. üle.

Retseptorid. Nikotiinsete atsetüülkoliini retseptorite hulk nullilähedane. Muskariinse atsetüülkoliini M2 hulk on 250-300 fmol/mg kohta. Kainaatretseptoreid on 1000-2000 fmol/mg. NMDA retseptoreid esineb. Hüpokretiini Hcrt-1 retseptorid osalevad nähtavasti mitmetes sõltuvustes ja nende antagonistid vähendavad loomkatsetes motivatsiooni nikotiini, morfiini, alkoholi ja kokaiini doseerimiseks (üle 50%), aga ei mõjutanud huvi toidu vastu. Agonistid tekitasid loomades nähtavasti suuremat soovi uuesti doseerida. Seda retseptorit sisaldavad neuronid aktiveerusid eelmainitu sh. toidu tarbimisel. Ka sealsed D1 retseptorid olid vajalikud tasu otsivas käitumises. Opioidi retseptoreid on kõrges koguses, kuid kasutatud aine seondus läbisegi mu, sigma ja kappa retseptoritega.