Punane kärbseseen

Ülaloleval pildil on muskariin, allpool on atsetüülkoliin.

Punane kärbseseen mõjub uimastavalt, segadusse ajavalt, vahel kergelt hallutsinogeenselt ning tugevalt aktiveerivalt parasümpateetilisele närvisüsteemile. Põhilisteks toimeaineteks on iboteenhape, mis toimib glutamaadi agonistina ning võib epilepsiat tekitada ning eksitotoksiliselt mõjuda, ja muskimool, mis toimib GABAA retseptori agonistina. Väikeses koguses on muskariinsete atsetüülkoliini retseptorite agonisti muskariini ennast. Pantrikärbseseen on sarnane (pruunim) ja lähedase koostisega. Roosa kärbseseen võib punase kärbseseenega sassi ajada, kuid see on söögiseen. Sõnad amanita muscaria (~100 kõrvalist tulemust) ja fly agaric (~30 artiklit) ei too PMC's siia sobilikke uuringuid ette, kuid muskimoolist ja muskariinist leiab mõlemaga üle 1000 tulemuse. Siiski on keeruline teha sellistest üksikainega uuringutest palju järeldusi seene enda toimest. Uuringutes on tüüpiliselt kasutatud muskimooli, kui on vaja GABAA retseptoreid aktiveerida ning muskariini, kui aju põhilisi atsetüülkoliini retseptoreid tahetakse aktiveerida. Iboteenhapet kasutatakse tihti eksitotoksilise toime pärast sh. kui tahetakse süstekoha ümbruses olevaid neuroneid tappa.

Muskariini sisaldus värsketes punastes kärbseseentes on 0,0003% e. 0,3 mg/100 g värskes seenes ning psühhotroopne toime on pigem muskimooli ja iboteenhappe töö. Kuivatatud seentes võib muskariini sisaldus olla kuni 0,5% e. 50 mg/grammis, kuid punase kärbseseene puhul paistavad olulisemate toimeainetena iboteenhape ja muskimool. Iboteenhappe sisaldus on värsketes seentes 0,03-0,1% ehk 30-100 mg/100 g. Erowid'i järgi mõjub iboteenhape inimestele alates 50-100 mg juures ning muskimool alates 10-15 mg. Soojas (~125 C) ahjus kuivatades laguneb iboteenhape muskimooliks.

Hallutsinogeensust ja tõmblevaid liigutusi peetakse iboteenhappe süüks, kuid uuringuid iboteenhappe enda toimest ei märganud ja möödaminnes väidetakse seda mõnel pool nagu näiteks siin. Teisi sarnaseid aineid ei oskaks ka nimetada, sest lõbu pärast kasutatavaid glutamaadi agoniste peale selle ei ole meelde jäänud. Hallutsisatsioonid on midagi unenäos nähtu moodi, kuid poolteadvusetus olekus ja kaugeltki mitte nii detailsed, kui ketamiiniga. Juhul kui senine antimuskariinsete hallutsinogeenide mehhanismi hüpotees õige on, siis iboteenhape saaks sarnaseid nägemusi tekitada hippokampuses rajoonis tihedalt olevate glutamaatsete retseptorite aktiveerimise kaudu.

Inocybe perekonna seentel on muskariini sisaldus kuni 0,7 % ning veel mitmed teised seeneperekonnad sisaldavad suuremas koguses muskariini.

Roheline ja valge kärbseseen ei ole hallutsinogeensed (maksa suremise järel ja mürkide kuhjumisel on mainitud mingeid hallutsisatsioone) ning nende toimeaine tapab maksa, mis annab tunda alles 10-24 tundi peale söömist. Enne seda ei ole selgeid muutusi enesetundes. Surm võib saabuda organikahjustuste tõttu nädalaga.

Näide kuidas muskariinsed seened võivad tappa. Ühe teise liigi muskariinste seente (pilt nimega) söömisel tekkisid sümptomid kiiresti tund peale söömist. Söödud oli 2 seent (küpsetatult). Sümptomiteks olid oksendamine, kõhulahtisus, punane nahk, kitsenenud pupillid, rohke higistamine ning tugev valu peas, rindkeres ja kõhus. Mõned tunnid peale söömist langes vererõhk ja pulss tugevalt. Süstoolne vererõhk (suurem number) oli 60 mm Hg. Pulss oli 30 lööki minutis ning selleks perioodiks oli ta poolteadvusetu. Kuna kopsud ei töötanud piisavalt, pandi talle hingamiseks toru kopsudesse. Südame kiirendamiseks anti suures koguses atropiini ja adrenaliini, aga 10 tundi peale seente söömist loobuti elustamisest. Lahkamisel leiti kopsude ümbrusest veidi vedelikku ning samuti kopsude seest. Maksanekroosi ei olnud. Alfa-amanitiini, mis on üheks toksiiniks rohelises ja valges kärbseseenes, ei leitud verest. Sümptomid olid muskariinse agonisti mürgitusele omased sh. madal vererõhk, aeglane pulss, pupillide kitsenemine, veresoonte laienemine, kopse ümbritsevate lihaste kokkutõmme, kopsulima ületootmine, peavalu, madalast vererõhust tingitud värin, liigne süljeeritus, kõhukrambid, oksendamine ja vesine kõhulahtisus. Mõned teised muskariinsed ühendid võivad olla tugevamad histamiini agonistid (muskariinsed atsetüülkoliini ja histamiini retseptorid on kuni 30% identsed) ning võivad tugevamalt põhjustada naha punasust, madalat vererõhku ja bronhide kitsenemist. Euroopas on peamiselt Inocybe ja Clitocybe perekondade liigid selliseid surmasid põhjustanud. Surmav muskariini doos inimestel on eri hinnangutel 40-495 mg ja viimase saavutamiseks võib piisata 150 grammist värsketest Inocybe sp. seentest. Autorid lõpetasid sellega, et atropiin on loogiline vastumürk sellisele mürgitusele ning väiksemate mürgituste puhul on sellest kasu olnud. Muskariini üledoos tapab südame või kopsude liigse aeglustumise tõttu.

Tõenäoliselt on muskariini üledoosi puhul üleaktiveeritud vagaalnärv, mis aeglustab südant ja hingamist atsetüülkoliini abil.

Möödaminnes mainiti kokkuvõtet uuringust, kus haiglas käis 9 last vanuses 1-6 aastat, kes olid kogemata punast või pantrikärbseseent söönud. Sümptomid tekkisid 30-180 (mediaan 45) minutit peale söömist ja kestsid 4-14 tundi. Tüüpilised sümptomid olid letargia (neljal lapsel), koomalaadne uni (ühel), ataksia (kahel), ebanormaalsed liigutused (kolmel), tonic-clonic epilepsia (kolmel ja lastel selliste seentega tõenäolisemalt) ning rahutus või hüsteeria (viiel). Kõik taastusid haiglas 12 tunni jooksul.

Erowid'is on 170 kogemust selliste seentega. Toime on psilotsübiini seentega võrreldes täiesti teine. Tavaliseks kõrvaltoimeks on suurenenud higistamine ja süljeeritus, kuid osad lisasid, et neil seda polnud. Esineb energilisuse hoogusid, palavikulise mõtlemisega deliiriumit, mis vahelduvad uimaste perioodide ja lühikeste sügavate uinakutega. Unenäod on tihti tugevamad. Võib olla rahulik selgustunne eufooriaga. Nägemine on ähmasem. Iiveldust, pearinglust ja oksendamist tuleb paljudes lugudes ette. Kui 2 esimest tundi iiveldust ära kannatada, siis läheb see tavaliselt üle. Kõhulahtisust ei paista selliste dooside juures. Unisust tekitav toime tugevneb aja jooksul umbes järgnevad 6-8 tundi. Ühes kogemuses (~8 g) kuivatatud seentega tekkis sünesteesia (helide lõhnu tundis sel juhul) ning tugev deja vu tunne. Oksendamiseks võib piisata kolme 10-15 cm diameetriga kübara söömisest. 22 g kuivatatult ajas väga segadusse ja see doos oli topelt sellest, mida on vaja hallutsisatsioonide saavutamiseks. Kõige asjalikumas kogemuses 9 grammiga loetleti ära, mis toime millises ajalises faasis oli ning millisel tasemel hallutsisatsioone võib näha.