Kehakeel, valetamine ja näitlemine

Hanlon's Razor: "Never attribute to malice that which can be adequately explained by stupidity".

Teadvuse uurimisel on üheks ilmselt kasulikuks oskuseks võime teisi mõista. Kehakeele tundmine võimaldab näha närvisüsteemi eri osade aktiivsust ning teha nendest järeldusi isegi kui teine ei oska või julge ennast väljendada. Näiteks olukordades, kus aetakse emotsioone reaalsusega sassi või püütakse elada standardite/normide/traditsioonide järgi, mida pole bioloogiliste taluvuspiiride tõttu võimalik kaua järgida. Enesepettuseid saaks ka omaette valetamise vormiks pidada.

Kehakeel

Kehakeele ja emotsioonide juures arvestada emotsioonide väsimisega. Näiteks kui tund aega on mõni lõbusa olekuga naernud sama tugevuse ja sagedusega, on see tõenäoliselt sunnitud. Sunnitud naeru ja teiste emotsioonide korral on vähemad näolihased aktiivsed. Näiteks loomuliku naeratuse korral lähevad silmad veidi pilukile, kuid pikaajalise sunnitud naeratuse korral jäävad silma ümbruse lihased jälle lõdvemaks.
Emotsioonide möödumistempot ning nendega kaasnevaid sümptomeid saab lihtsalt uurida enda peal eeldusel, et on varem ära õpitud emotsioonide esile kutsumine.

Näo kontrollile on paljud tähelepanu pööranud, kuid kogu keha näitab midagi.
Liikuvuse järgi on lihtne emotsionaalseid seisundeid hinnata ja liikuvust suudame näha vaatevälja keskosast ligikaudu 90 kraadi paremale või vasakule (peale liikumise ei näe nii silmanurgast peaaegu midagi muud) nii kauge jäävate objektide juures.
Noradrenaliini vabanemine vähendab raskus- ja väsimustunnet kehas ning tekitab jõulisemat poosi. Hirmu ja teiste tugevamalt ebameeldivate tunnete korral väheneb nihelemine (atsetüülkoliin inhibeerib striaatiumis dopamiini toimet). Valgus ja ilm võivad ka paljude käitumist mõjutada. Pimedamal ja külmemal ajal paistab korraga paljude liikumises väsimust ja pingsust. Kevadel päikeselisema ilma korral kaldutakse sirgemalt ja emotsionaalsemalt käituma.

Punastamine näitab palavustunnet või osade intentsiivsemate emotsioonide olemasolud. Näiteks viha, kurbus, esinemisärevus, seksuaalne erutus, naer või häbi. Hirmu korral võib ka kahvatuks minna, sest adrenaliin kitsendab nahalähedasi veresooni. Olukorra järgi peaks enamasti kergesti aru saama mis põhjusel naha toon muutub.

Püsti seistes võib pea liikumisest näha pulssi. See võib ilmsem olla lõdvema poosi korral ning kui süda hakkab jõulisemalt tööle ärevuse või elevuse korral.

Ärevuse korral kiireneb pilgutamine, keha jääb jäigemaks ka ebameeldivas poosis püsides ja higi saab stressile omase tugevama lõhna. Samuti tekib vajadus sagedamini juua, mis vähendab katseloomadel tehtud vaatlustes noradrenaliini vabanemist. Kui joogid on saadaval siis võib sellist käitumist paista neil, kes ennast ebamugavalt tunnevad.

Vabalt tundes liigutakse rohkem, poose ei säilitata väga kaua ning käed on täenäolisemalt kehast kaugemal, kui ärevuse korral.

Atraktsiooni või lõbusa sõbralikkuse korral on rohkem nihelemist ja jõulisust meeldiva isiku märkamisel. Näost paistab unelevat rõõmu läbisegi ärevusega, mis võib tuleneda võib-olla lihtsalt kahtlustest, kas sellest saab midagi enamat.
Osadel on erinev arusaam kui palju ja mis ulatuses peaks emotsioone välja näitama. Kui need ei kattu tema loomulikult ja sundimatult tulevate emotsioonidega võib valel ajal jääda võlts mulje.
Noorte puhul võib piiratud kehakeel ka piiratud vabadustunde ja enesekindluse süüks olla. Kui liikuvust pole harjutatud ei väljendu see hästi.
Inimeste kehakeelt tuleks spetsiifiliselt isiku puhul eraldi tunda, sest osad võivad enda teadmata hirmunult, agressiivselt või flirtivalt käituda alateadlikule tasemele õpitud liikuvuse tõttu.

Valetamisest

Sümptomeid, mis alati valedega või ainult tõega kaasnevad, pole leitud. Mõningaid valede tunnuseid olen samas korduvalt kuulnud, kuid nende mittekehtivust saaks juba enda peal kontrollida. Tavalisemalt on valede sümptomiteks pakutud närvilisust, maha vaatamist ja pea katsumist. Samas võib ärevust tekitada ka tõe ütlemine või emotsioone tekitav küsimus. Kui keegi hakkab äkki mõrvas süüdistama, siis on ärevus väga tõenäoline.

Pea puudutamist esineb tihti siis, kui ei taheta emotsiooni välja näidata. Ärevuse ja häbi korral võib tekkida soov pea piirkonda katsuda, et emotsioone peita. Tihti varjatakse viisakusest vastikustunnet, tüdimust, agressiivsust näiteks näo hõõrumisega. Isiklikult on see kalduvus sellistel juhtudel nägu katsuda väga tavaline ja sisseharjunud tegevus. Samas võiks julgeda oma emotsioone välja näidata või olukorda kohendada, et ei peaks negatiivseid emotsioone varjama.

Paul Ekman on paistnud kuulsama ja mõistliku valede uurijana. Ühest avalikust lõigust tema raamatust: mitmetes tema korraldatud eksperimentides olid katsealuste (õpilased) edukus valede tuvastamisel lähedal juhusliku pakkumisega saadud täpsusele. Nende katsete korral lubati edukatele valetajatele lisaraha, kuid valetamisel vahele jäämise korral said nad karistada. Soovi korral võidi tõtt rääkida ja karistus halva valetamise eest oli selleks, et ilmsemad valetajad tulemusi ei mõjutaks. 1980ndate paiku tehtud uuringutes DEA, FBI ja CIA töötajate ning politseinikute, tollitöötajate, advokaatide ja kohtunikega oli ka nende täpsus (passiivsel vaatlemisel ilma oma küsimusi esitlemata) lähedane juhuslikul pakkumisel saadavaga. Osadel inimestel võib täpsus olla üle 80% ka reaalajas tegevust jälgides. Valesid uurivad psühholoogid võivad aegluubis sellise täpsusega olla. Salateenistuse (USA presidendi ja teiste poliitikute kaistjad ning valeraha tegijate otsijad) töötajate puhul ei olnud juhuse täpsusega katsealuseid ning kolmandik arvas vähemalt 80% emotsioonivale juhtudest õigesti. Osavamate ülekuulajate puhul oli samuti 80% lähedast täpsust arvamusvalede nägemisel. Ühel juhul arvasid katses osalevad politseinikud, et kõik nähtud isikud valetasid. Kuna politseinikele valetatakse tihti on nad ka sagedamini vähem usaldavad.
Valesid raskendava keskkonnana pakkus ta privaatsusepuudusega hõimu, mille elanikud elasid koos usteta majas ning kõik tundsid üksteist. Valed võivad viia uute valedeni ja koos elamine raskendab nende varjamist. Tõsiste valedega võis kaasneda hõimust välja heitmine ning uue kodu leidmine ei olnud lihtne. Privaatsemad asulad nagu tänapäeval pakuvad rohkem võimalusi varjatud kohtades petmiseks ning elukohti saab lihtsamalt vahetada.

Näoilmeid võib tuvastada nende nägemisel sekundi murdosa jagu. Ühel Ekmani leheküljel on näiteid erinevate emotsioonidega kaasnevatest näoilmetest ja harjutus, kus tuleb viiel pildi juures korraks vilksatanud näoilme emotsioone tuvastada. Reaalsuses ei esine need nii, kuid tähelepanelikkuse kiiruse võiks sinna lähedale saada.

Ekman on uurinud ka nn. mikroekspressioone, mille puhul näoilmest paistab korraks läbi mõni teine näoilme ning need võivad näidata samaaegselt kogetud kuid rohkem varjatud emotsioone. Näoilme lühiajalisel muutusel võib põhjuseks olla ka mõttekäigus meenunud emotsioone tekitav mälestus, mis teeb nende kasutamise ebausaldusväärseks, kuid olukorda arvestades võib see midagi anda.

Näitlemise ja valetamise harjutamisel saaks harjutada enda üle kavaldamist mõeldes kuidas saaks enda teadmistega inimesi üle kavaldada. Usutavuse mõttes peaks jutu sisu, käitumine ja situatsioon umbkaudu kooskõlas olema. Eneseanalüüsil võib jälgida mis muutub enda käitumise juures, kui valetada või tõtt rääkida. Kui vead on eemaldatud ja uued kogemused on taustoskuse tasemele õpitud saab uueti proovida ennast üle kavaldama. Umbes kuuga sain sinna maale, et ei paistnud vajadust kaugemale minna skeptilise ja tõendeid nõudva suhtumise tekkega, kus teiste juttu usaldaks ainult realistlike tõendite esitamisel.
Ühe järjepideva tulemusena andsid sellise kujutlemisega mõeldud pettused kalduvuse kahtlase käitumise korral neid koheselt kahtlustada vastava triki kasutamises. Ülekavaldamise harjutamisel võib leida enda nõrkasid kohti, mida teised võivad ära kasutada. Näiteks kui pole õppinud emotsioone realistlikult väljendama. Samuti on probleem, kui ei õnnestu isegi mõttes segadusse ajava, üle rääkiva ning seosetuid vastuseid andva tegelasele vastuseid anda.

Ilmselt on keerukamate ja realistlikumate valede alalhoidmine raske ning seda enam mida rohkem teab teine osapool psühholoogiast. Koos elamises teeb see valede läbipaistvuse kindlamaks.

Segadusse võib ajada ka ühiskonnas levinumate triviaalsete normide nõudmisel nagu näiteks silma vaatamine (keerulisematele asjadele mõeldes on lihtsam mõelda emotsioone mitte tekitava koha poole), teise vaadete austamist (enda suhtes ei taha kriitikat, sest esindatakse tema sõnul tähtsat ideoloogiat, kuid kritiseerib samas teiste vaateid). Kui mõned korrad näiliselt halvasti näidelda võib usk teise võimekusest valetada väheneda.
Raskusi tekitavaid nõudmisi võidakse teha siirast soovist traditsioone järgida, kuid kui neid nõutakse lahmiva hooga, halvasti selgitatud motiividega ning külma kaalutleva olekuga paistab isik üldiselt kahtlane.

Valetamisel võib vahele jäämise eest kaitsta vale sellises kohas, kus teine ei oska seda oodata või jääb liiga suurte kahtlustega. Valetamisel saab motiive ja suhtumisi põhjendada ebareaalsete põhjendustega.
Passiiv-agresiivsuse korral võib see väljenduda näiliselt siira olekuga, kuid teod põhjustavad kahtlase järjepidevusega probleeme. Habrastel või olematutel alustel põhinevad ideoloogia alahoidjad võivad vältida tõestusi, keerutada vastuste juures ning otsida teistest vigu, et jätta kõrvalvaatajas muljet nagu ründaks keegi ohtlik ja agressiivne. Lühidamalt-kui keegi püüab vale paljastada võivad mõned igal võimalusel rünnata uurijaid, et nad ei tahaks või saaks plaane avalikustada.

Ettevaatlikuks teeb mind kui näen jäiga enesekontrolliga tegelasi, kes suudavad ka vahelesegamisel jäiga (teeseldud?) rahuga jätkata. Nende keha näitab minimaalselt välja ning kergesti segatakse vahele neile ebameeldiva jutu ajamisel. Unepealt öeldakse vabandusi välja ja püütakse jutuga edasi minna, et teistel ei jääks järele mõtlemiseks aega.

Oma vale toetuseks võib väita maailmavaate olemasolu, mille järgi on väide tõene. See võib teise mõtlemist suunata sellele, kuidas saaks sellise vaatega isikule asja selgitada kuid enamasti peaksid need siirad väited olema.

Tülide või valearusaamade ärahoidmiseks võib proovida oma mõtteid varjata olukordades, kus teiste tegudest ja sõnadest paistab midagi tõsist.

Näitlemisest

Paljude kõrgepalgalistel näitlejatel võib märgata võimet soovi korral emotsioone esile kutsuda. Üheks konkreetseks juhuks on Jeremy Clarkson, kes oma saadetes naerab enamasti usutavalt, kuigi situatsioonist võib paista, et tegu oli ettekavatsetud vahejuhtumitega. Ainuke moodus, millega ma ise suutsin naeru ja teisi emotsioone (kurbust, viha, elevust, häbi, ärevust, hirmu jne.) soovi korral esile kutsuda oli enesekontrolli all mainitud korduva meenutamisega. Esmalt peab oskama soovitud emotsiooni või seda tekitavat tunnet selgelt meenutada. Meenutamine mõjutab emotsioone ja selgelt uuesti meenutades see effekt kuhjub. Kui mõnu või naerueelset tunnet kiiresti meenutada (ise oskan kuni ~2-3 korda sekundis) võib sekunditega väga hea tuju saada.
Suuremaks raskuseks võib näitlemisel saada ebarealistlik lugu ja tegelaste motiivid (eriti kui tegevus on seni reaalsuse lähedal püüdnud püsida), mis teeb olukorras jaoks usutava oleku valimise palju keerulisemaks. Isiklikult küll ei oskaks filmides levinud kuid ebausutavaid motiive endale usutavalt esitada ning tihti paistavad sellised kohad ka näitlejatele vähem õnnestunud kohtadeks (ebausutav käitumine või madalama enesekindlusega olek).

Näitlejate vaatamisel seriaalides ja filmides võib tihti leida näiteid läbinähtavatest teesklustest.
Peamiselt on annab pideva näite sellest, kuidas jutt ja reaktsioonid on nihkes. Osad (näiteks uudiste lugejad või mõned poliitikud) kasutavad ühtlast näoilmet ja hääletooni peaaegu igas olukorras. Nende puhul on keerukam suhtumist läbi näha, kuid enamikes näitlejatöödes ja igapäevaelus oleks kasulik suuta ekspressiivsem olla.
Samas on osad ebarealistlikud reaktsioonid ette kavatsetud ning sõltuvad stiilist. Komöödiate puhul võib olla parem, kui välditakse ebameeldivalt nutu, valu ja viha välja näitamist. Õudusfilmides lisatakse teeseldakse närvilisust ja paanikat ning aatelistes filmides võidakse osade näitlejate puhul eelistada ebarealistlikult väärikat ja healoomulist olekut. Muusikalides, porno- ja põnevusfilmides on kalduvad esinema samuti omaette nihked reaalsete reaktsioonidega.

Traditsioonide ära kasutamine ja keskkond valedele

Positiivsest küljest on internet raskendanud suurtel organisatsioonidel või liikumistel püsimist sellistel alustel, mis vajaksid varjamist. Paljudel on kaamerad ning kui valitsus/grupp teeks midagi ebaseaduslikku saaks keegi anonüümselt selle internetis avalikustada.

Valetamine ei ole vajalik, kui tõde suudetakse vastuvõetavalt (usutavalt ja/või sümpaatselt) väljendada. See võib toimida juhul, kui seni on vastava omaduse puhul avalikkuses harjutud avaldama peamiselt kriitilist suhtumist ning mida vähem konkreetset või usutavat suudavad kriitikud välja tuua seda lihtsam peaks see olema. Sellist julgemat ausust tuleb harjutada, sest näiteks juba poliitikas ja skandaale kuulutavas meediaväljaandes esineb rutiinselt katseid konkurentide/teisitimõtlejate ideedele skandaalseid seoseid külge saada.

Osade pettuste puhul võib kasutada ära ühiskonnas hetkel tavalisi "turvaauke" ja traditsioone. Paljudel petukaupadel ja teenustel on omaseks reaalselt toimivate teadmiste kombineerimine rohkete valedega, et tähelepanu või usaldus võita ning ära kasutada.
Kuna paljud pole teaduses toimuvat realistllikult ära õppida saab õpetada veidi reaalselt toimivaid soovitusi, mida võib kombineerida teadusest pärinevate sõnade suvalise kasutamisega. Kergeusklik võib saada aru elulisest kasulikke soovitusest ning oletada, et segaseks jäänud teaduslike terminite segus on ka midagi sisukat.
Juhul, kui keegi ei usu toote kasulikkusesse ja hakkab seda emotsionaalselt kritiseerima saab tähtsama ja rahulikuma olekuga vastu vaielda, et vähemalt pinnapealsematele klientidele jääks mulje nagu oleksid kriitikud emotsionaalsed ja rumalad. Täpsemini võib kriitikute raskemaid küsimusi vaikselt eirata oma reklaamjutu esitamiseks või kasutada talle absurdsuse tõttu ärritavaid argumente, mis põhjustaks varem vastikustundest allaandmist või vihast karjumist.
Kriitikuid ja skeptikuid võib süüdistada teadmatuses, suletud mõtlemises või suurte äride teenimises (kui samas ei taheta pakutu kasulikkust perspektiivi panna on kahtlusteks põhjust). Mässumeelsust ja soovi originaalne olla saab ära kasutada. Vaidlusest mitte aru saavad pealiskaudsed kõrvalvaatajad võivad paremini suhtuda sellesse, kes emotsioone paremini kontrollib ning selle ära kasutamiseks saab kergelt agressiivse solvamise või absurdse kriitika kasutamisel jutukaaslase vihaseks ajada.

Reklaamides energiat või rõõmu andvat võib pakkumise ajal anda müüdav kliendi kätte ja lasta tal mõelda korduvalt millelegi meeldivale või viia jutuga tema tähelepanu meeldivale. Kõrvutades oma petukaupa konkurentide poolt pakutuga võib viimaste puhul olla süngema ja tujurikkuvama tooniga ning kirjeldada neid sõnadega kunstlik, võõras, keemiline, mürgine, tundmatu, sünteetiline, kasutu, ebastabiilne jne. Kui kliendil on emotsioonid üles aetud (veidi analoogselt huumoriga) saab selle ärevuse kergendustundega ja eufooriaga asendada viies tähelepanu mõnusamatele omadussõnadele ja kirjeldustele nagu puhas, looduslik, toniseeriv, energiat andev. Tuju tõstvate omadussõnade kasutamine on tavaliseks igasuguste toodete reklaamides. Enne sõnavalikut tasub intervjueerida, et mõttemaailmaga tutvuda ning isikule meeldiv/ebameeldiv leida. Samuti tasuks tervisehäda korral kontrollida ega meditsiini sekkumiseta ohtlikke haiguseid pole. Kui keegi sureb meditsiini poolt välditava häire tõttu, sest petukauba müüja lubas ise korda ajada, siis võib kohtusse sattuda või väga vaenulikke kriitikuid saada. Üksikute klientide (üksikute koduperenaiste, pensionäride või ekstrentriliste vaadete tõttu üksikute puhul) pakuks soovi tagasi tulla ka rääkimine, huvi välja näitamine kliendi suhtes või puudutamine. Noorendavat reklaamides võib eelnevalt tuju tõsta, et nägu kenam ja vähem rippuv oleks ning energilisem meeldivam tunne tekiks.

Kuulujutud on osadele tõsiseltvõetavaks allikaks ning maagilisema maailmapildiga inimestel võib see tõenäolisemalt reaalsustaju aluseks olla. Kui mõnel leheküljel on artikkel tootest/teenusest, siis saab kommentaaride all mängida palju kasu saanud klienti.

Tõenäolisemad valetajad selliste hulgas paistavad need, kes leiutavad uue keskse loogika, mille järgi nende meetod näiliselt toimib (eriti kui need tihti vahetuvad) ja ülijulgete väidetega oma tooteid reklaamivad. Kui hakatakse kriitikutele igal võimalusel vahele segama võib ka probleem olla. Ühe kaitsena võidakse avaldada vastuargumente kriitikutele, kus lükatakse ümber lapsikult lihtsaid ja läbimõtlemata argumente, mida reaalsuses harva, kui üldse, leidub.

Amatöörlikul tasemel umbes tunni pikkune näide segaduse põhjustamisest, kus grupp püüab noorele naiivsele naisele sisestada, et tema peab mehi teenima. Tema oskamatuses ja võimetuses süüdistatakse halbu vaime või teisi selliseid olendeid/jõudusid, mitte harjutamise puudust.
Ilmselt nähtut (argus, võimetus jms.) seostatakse maagilisega. Tehakse midagi psühholoogilise nõustamise laadset, kuid korduvalt püütakse veenda teda mehi teenima hakkama ning nad ei oska tema naiivsusest nähtavasti lahti saada.
Umbes 10 aastat nooremana paistev laps nimetab seda täiskasvanut lapsikuks ning selliseid naiivseid võib leida igas vanuses. Ärakasutajad saavad selliseid leida julgete absurdsete väidetega väga avalikult ning kuigi nad tõmbavad kriitikat võivad nad vahel leida ka selliseid lihtsasti kontrollitavaid isikuid.

Ühe osavaima avalikult tegutseva psühholoogi ja valetajana kasutab Derren Brown oma saadetes tihti kõrvalisi selgitusi. Episoodide alguses tunnistab ta vaataja eksiteele juhtimist oma trikkide juures.
Oma hüpnoosilaadsetes trikkides laseb ta osalejatel tavaliselt spetsiifilisi asju ette kujutleda. Efekti lisamiseks võib ta eelnevalt tutvumisega testida oma meetodite toimimist osalejate peal. Ühes näites soovitas ta vaatajatel ja kohal olnud publikul nagu muuseas kujutleda briti saari, see kõrvale jätta ning seejärel kujutleda lõuna-inglismaad. Nii jätkas ta kuni kujutlustega jõuti neid ümbritseva ruumini. Nii kohalolnud publik, kui vaatajate poolt loodud pildid olid tavaliselt üksteise sees olevatest ringidest või Stonehenge'st. Kui inimestel lasta niimoodi kujutleda üksteise sees asuvaid stseene ning lasta esimest pähetulnud asja joonistada peakski üldiselt selliseid pilte saama. Ühe selgitusena viis ta tähelepanu sellele, et ta oli mitmes ajalehes pisikese reklaami ostnud, mis käskis üksteises olevaid ringe joonistada, kuid see paistis tähelepanu eksiteele viimisena.
Ka halvemaloomulistes pettustes võib ümberveenmise asemel piisata tähelepanu ajutisest kõrvale juhtimisest ning hoiatuseks ta tutvustab neid aeg-ajalt (1, 2, 3, 4).

Üheks võimalikuks näiteks varjatud pettusest on film "What the Bleep Do We Know". Mainiti teaduses kasutatavaid termineid kvantfüüsikast ning poolrealistlikult ka neurobioloogiast, kuid järeldustega mindi väga kaugele (reaalsus muutub mõtlemise endaga). Kohati jäi mulje, et autorid tahtsid realistlikkust väärtustavad vaatajad juba alguses minema peletada julgete ja alusetute väidetega. Näiteks väideti, et indiaanlased ei näinud eurooplaste laevu, vaid ainult lohkusid vees, sest nad polnud sellist asja varem näinud. Räägiti ka võimest õige mõtlemise juures läbi seinte minna või vee peal kõndida. Selliseid kohti oli palju, kuid lõpu pool hakati otsesemalt välja ütlema motiveerivaid ja julgustavaid ideid. Korduvalt läbikäivaks sõnumiks oli soovitus julgete sihtidega oma elus edasi püüelda. Samas püüti neid realistlikumalt motiveerivaid väiteid seostada uue maailmapildiga ning suvaliselt tõlgendatud teadusterminitega. Selliste sõnumitega kaasa minejad võivad õppida sihikindluse tõttu üht-teist, kuid ebarealistliku jutuga harjutamine ning reaalsustajuga mängimine võib lisada võimalusi manipuleerimiseks (kasvõi mittevajalike toodete müügi õigustamiseks). Kui keegi saavutab peale motiveerivaid sõnumeid midagi võib ta omaalgatuslikult ja entuastlikult sellist filmi edasi reklaamima ning ideoloogia reklaamijad võivad võimu või raha saada, kuna uskujad loodavad nende hägusemast reaalsuspildist veel midagi saada.
Sarnast mõtlemist on paistnud paljude pseudoteaduslike äride, sektide ja õpetuste juures. Antakse veidi toimivaid soovitusi, mida seostatakse juurde mõeldud uue reaalsuspildiga, mille väljajätmisel toimiksid soovitused sama hästi. Samas võib uskujates tekkida lootus, et guru või juht oskab veel midagi head õpetada, kuid ise on raske uut tõde leida sellest tundmatuseni ning individuaalselt moondatud reaalsuspildist, milles kasutatavad terminid on eri sektides eri tähendusega. Vastutasuks uute õpetuste eest võidakse küsida raha või ülesannete täitmist.