Me kõik käitume oma mõttemaailma kodanikena. Seda on näha igapäevaelus ja poliitikas. Käitutakse nagu enda maailmapilt oleks tõene ja selle reegleid praktiseeritakse praktikas.
Avalikes kohtades ja internetis toimuvates arutlustes paistab väljakujunenud avalikke tõekspidamisi, mille esindajad kordavad levinuid oma vaateid toetavaid argumente.
Kui peetakse ennast kaotajateks ja loobutakse oma vaadete ekspresseerimisest, siis mõju ühiskonnale tuleb ka vastav. Suuta oma maailmavaadet säilitama häirijate juuresolekul. Lisaks fantaseerimisele suuta seda väljendada kõnes ja tegudes.
Võltsima dominantsuse fassaadiga eiratakse vahel kahjulikumaid argumente omavate kriitikute olemasolu ja järjepidevalt kritiseeritakse kõige absurdsemaid vastuväiteid, mida leidub.
Vihastumisel provokatsiooni ohvrina või juhuslikult kaotatakse ajutiselt empaatiavõimet üritades kriitikut paika panna.
Vastaseid saab maha teha lavastades rünnakuid või vähemalt ähvardusi enda vastu. NSVL pommitas enne Soome rünnakut enda küla süüdistades Soomet agressioonis ja alustas sõda. Hitler lavastas enne Poola invasiooni samuti rünnaku enda aladel. Leebel igapäevasel kujul võib süüdistada teisi anonüümsete ähvarduskirjade saatmises või vandaalitsemises, et gruppi hirmuga koos hoida ohtlike vaenlaste eest. Internetis tekitab pidev provotseeriv olek teisitimõtlejate suhtes palju aktiivseid vihaseid kriitikuid, kes tekitavad samuti tunde, et teistega ei tasu rääkidagi.
Kui hakatakse hoolima ainult fännide/hääletajate jts. poolehoiust märkamata laiema avalikkuse mittevajalikku ärritamist põhjustab see palju kriitikat ja konflikte.
Teaduse fassaadi kasutavad petturid varjavad tulemusi ja kuulutavad neid optimistlikke leide näitamata uuringuid.
Kui keegi hakkab teaduslikke tõendeid küsima võivad nad üritada teemat muuta või nimetada seda triviaalseks, sest teaduse konsensus mingite kvaliteetsete teadlaste poolt toimus juba kusagil ära ja need teadlased on kriitikust targemad.
Teadusest teatakse vähe ja religioonid jms võivad maskeerida alusetuid väiteid teaduseks. Tihedalt kasutatakse teadustermineid ja korratakse sõna teadus või teaduslik, kuid pärast rohkem kui sadade teadustööde lugemist leiab nendest üliharva sõna "teadus". Nendes selgitatakse lihtsalt mida nad teada tahtsid ja millise ülesehitusega eksperimendi nad täpselt koostasid ja mida täpselt leiti.
Keerutusena öeldakse, et väited on selgituseks liiga keerulised ja sellest aru saamiseks tuleb pikalt midagi rasket õppida, kuigi nende "lihtsad" selgitused on sisutud tõestusest kaugele jäävad hämamised.
Teadusartiklite kirjutamisel (alates juba ülikooli lõputöödest) arvestatakse, et lugejad (sh. teised sama valdkonna teadlased) nagunii tõenäoliselt ei ole kõigega tuttavad ja tähelepanu on nii kitsal osal selles erialas, et arusaamine ei jää väga raskeks kui oleks ainult valmisolekut seda lugeda. Artiklid sisaldavad enamasti selgitusi sellest, mis toimub ja kui võõraid sõnu ongi, siis enamasti leian tähendused poole minutiga. See võtab küll lugemistempot maha, kuid sellise tempoga võib tunnis üle 100 sõna juurde õppida ja vajadust tähendusi leida väheneb oluliselt iga otsinguga, sest enamasti on samas valdkonnas väga sarnane sõnavara. Võimalusel kasutatakse kõige lihtsamaid või tavalisemaid sõnu. Tulemused on alati piisavalt konkreetselt sõnastatud, et kõrvaline isik saaks väidetavalt kasuliku asja mõju numbrilise võrdlusega välja lugeda ilma vajaduseta aastaid nimetamata müstiliselt raskeid asju õppimata.
Kauem mõtlemisaega nõudvaid mõttekäike võib vahel olla vaja kauem alal hoida. Kui oldakse isiklikult raskele asjale mõeldes õigel teel, siis vahelesegamine võib tähelepanu rikkuda uutele asjadele mõtlema pannes. Eriti tähtis võib see olla teaduses kui arutlejad võivad tegeleda kõigile inimestele tundmatute asjade uurimisega. Õpitut kombineerides üritatakse realistlikku pilti luua tekkivate küsimuste vastamiseks ja mälestused on tihti hägused.
Kuulujutte lahmitakse lootuses neid inimesi mõjutama saada. Tänaval on see riskantne, kuid internetis kogunevad sarnaste vaadetega inimesed samadele lehtedele ja igale grupile võib eri jutte mõelda. Agressiivsete kogunemiskohtades võib süüdistada selles, mida paljud liikmed vihkavad. Religioossetel lehekülgedel võib süüdistada vaenlast satanismis lootuses fanaatilisemaid ässitada. Sarnaseid asju võib juhtuda ka ettekavatsematult.
Reaalsuses toimuva puhul tasub osata kiiresti näha millist kasu või kahju võib liikumisele tuua mõni käitumisviis. Alguses paneb sellise oskuse areng maailma tõenäoliselt vähemusaldavalt ja manipuleerijate poolt kontrollituna nägema, kuid peaaegu iga plaani taga võib olla nii parasiitilikke kui altruistlikke motiive. Ühiskonnas võivad ka juhuslikud spontaansel naiivsusega levivad kuulujutud põhjustada sarnaselt halvatahtlike plaanidega vihaseid agressoreid. Mõlemal juhul on hea omada julgust julgeda paljudega arutleda ja neid maha rahustada. Ennetavalt mõjub kasulikult kahtlev suhtumine emotsioonaalsetel põhjustel ässitavate kuulujuttude vastu.
Hea maine säilitamiseks tasuks vältida teistest tähtsamat olekut ja agressiivset suhtumist. Kui kedagi palgata siis otsida inimesi, kes oskavad olla sümpaatsed ja ei paista paranoilised. Meeleheitlikult ambitsioonikad võivad enesele ja teistele ohtlikud olla. Viimase vältimiseks otsida selliseid, kelle eraelu paistab korras.
Rumaluse ja argusega valitsemise miinuseks on rumaluse haprus teadmise omastamisel ning teise probleemina alluvate suutmatus. Tarkus on püsivam ja annab tegutsemisvõimet, mis paljude inimeste peal rohkem mõju avaldaks. Samuti saab see võimekust ja mõjukust andev omadus kiiresti inimeste vahel levida kuni on enesekindlust selle omastamiseks.
Sarnaselt rohkem oskamatute poliitikutega võib toetajaskonda koguda positiivsete asjade loetlemisega, ilusate kõnedega ja maksimaalselt meeldivate asjade loetlemisega. Hiljem võidakse kritiseerida vastukaaluks neid, kes rohkem sisukust tahavad, osade varemloetletud heade asjade vastasuses. Eriti siis, kui varasemad poliitilised otsused midagi head selles osas tõesti kaotavad.
Pettustes saab ausalt motiive varjata kogudes palju põhjuseid nii et osa ununeb. Kogudes päevi või nädalaid poolt ja vastupõhjuseid ununevad osad neist ja tihti viib selleni et täpselt ei mäleta põhjuseid. Tuues valikuliselt välja mõjuvaid põhjuseid saab maha vaikida tähtsamaid motiive.
Rohkem asju on lubatud kui hea vabanduse leiab. Samas ka täiesti kahjutu asi võib lubamatu olla, kui selle kritiseerijad on ainsad avalikus arutluses.
Leides meediaväljaannetes nõrkusi või vigu lasevad need tavaliselt kommenteerida ning konkreetse probleemi ja selle lahenduse nimetamisel võivad nad oma tööd parandada. Seejuures võib edukuse tõenäosust suurendada teadmiste näitamine, mis paneks arvamust tõsisemalt võtma.
Subjektiivsete definitsioonide ära kasutamisel saab osadele vihkajatele defineerida grupi tegevust halvana ja samaaegselt meelitada ebameeldivaid sildistama ennast sinna gruppi. Selle vältimiseks ei tasu osapooli kergekäeliselt võtta ega ennast lahterdada, kuigi mitte unustada, et käitumine näitab välja eelistusi kellegi või millegi suhtes vaatamata eitamisele.
Meedias rahulikult ja siiralt ühiskonda muuta soovijatel võivad olla stereotüüpsed mudelargumendid ja hoiakud, mille õppimiseks võidi kasutult aega ja motivatsiooni kulutada. Võiks omada julgust leiutada uusi domineerivaid argumente ja vaatenurki.
Kuulujutud võivad kõlvata asitõenditena, kui usutakse millegi sellise võimalikusesse.
Reaalselt on soovitud omadustega inimeste hulgas nii meeldivaid kui ohtlikke tegelasi. Teiste gruppide solvamine on kahjulik. Kui pooli ei vali on eeliseks väheste solvamine, kuid samas igasugused talumatud isikud jäävad selle suure massi sisse ning nende tegusid võidakse enda süüks ajada.
Võimukuse saamisel võib kiireneda uute tutvuste saamine, kuid tõenäoliselt tahavad paljud neist osa saada enda mõju all olevast. Lihtsalt kuulsuse korral võidakse sekkuda, et oma asju reklaamida.
Debattides on mõjuvamaks see suund kuidas see praktikas kasu või kahju tekitab. Nimetada protsesse kus see on vajalik.
Parem kui see edasiantud jutt oleks iga tujuga vastuvõetav ja usutav. Motiveerivad ütlused võiks ka olla sellisest perspektiivist, et iga tujuga vastuvõetavad.
Mida rohkem reaalselt vajalikku selles on seda rohkem saab selgitusega reaalsust mõjutada.
Valed motiivid tuvastada ja otsida loomulikku emotsionaalset põhjust.
Mõjukaima jõuna paistab isiku jaoks meeldiv ja ebameeldiv hetkemõtetes. Läbi pika aja need muutuvad ja tõenäoliselt kaovad ruttu. Tugevaimad emotsioonid nõrgenevad selgelt juba esimesel päevaga kuid päeva piires võivad need tugevamad olla kui alates järgmisest hommikust.
Emotsioonidel püsiv poliitiline grupp võib jääda püsima seni liikmeid toonud emotsioonidel. Kui keegi suudab inimesi ühendada ja motiveerida vihaste kõnedega, siis see võib jääda selle grupi osaks kuni selle lõpuni.
Une pealt on lihtne õppida jälgima kuidas saaks emotsioonidega mängima. Lihtsalt meeldiv tuleb seostada organisatsiooni või ideoloogiaga ning ebameeldiv kriitikute ja kõrvalise mõtlemisega.
Teisitimõtlejate hulluks tembeldamine igapäevaelus võib olla osalt jääk kultuurist. Filmid nimetavad alates lastefilmidest kuni õudusfilmideni teistsugust käitumis hullusena ning mõnede puhul hakatakse filmide elukauget psühholoogiat ka reaalelus inimeste hindamisel kasutama.
Teaduse arendamine on hea moodus reaalsuse mõjutamiseks. Sajandi eest surid ka kuningate ja imperaatorite peredes pooled lapsed enne täiskasvanuks saamist ja sajand varem pidid nad operatsioonide korral leppima narkoosi puuduse ja tõenäolise nakkuse tõttu suremisega. Raha ega territooriumi omamine ei anna võimalusi ilma teadmisteta selle läbiviimiseks. Kasulike teadmiste leidmisega saab inimeste elule võimalusi juurde anda ning mateeria ja elu uurimises peaks jaguma igale inimesele midagi avastamiseks. Huvitavaid ja kasulikke küsimusi peab oskama leida ja järjepidevusega vastata.
Sarnaselt poliitikuga peab siiski lisaks teadusele tundma hästi ka ühiskonna korrapärasid, sest pettusi võib ikka tulla ning avastuste tutvustamine eeldab julgust seda potentsiaalselt miljonitele tutvustada.
Eeskujud
Näidates teistele, mis radu pidi nad saavad käia võivad ka nemad seda proovida julguse ja motivatsiooni olemasolul. Eelistatavalt näidata seda võimalikult lihtsana ning üleliigsete rituaalideta. Samas peaks selles esitluses olema kõik vajalik, et hakkama saada.
Eeskujuna on USA presidendikoht üks parimaid sellest kuidas käituda. Kõik selle ametikoha saajad saavad oma ametiajal palju meediatähelepanu ka diktaktuurides. Kui valimiste võitja jättab lolli mulje, siis võib paljudel enesehinnang liiga üles minna laisaksajava mõttega, et kui maailma võimsaima riigi juhiks sai selline, siis pole vaja palju pingutada oma elus. Samas kui võitja paistab haruldaselt osavana motiveerib see paljusid üle maailma vähemalt sellele tasemele püüdlema. Obamat olengi selle eest heas valguses näinud. Ta väldib ka teistele alla rääkimist ning lubadused kõlavad poliitiku kohta ebatavaliselt konkreetsed. Temaga koos võimule saanud tegelased on paari aastaga palju ära teinud ning nad pole selle eest ülbeks läinud. See jätab piinlikumale territooriumile need, kes pole midagi teinud, kuid käituvad väga uhkelt. Tõenäoliselt jätkub trend asjalikkuse ja inimliku ausa meeldivuse suunas ning igal ajaloo perioodil peaks olnud olema nende nimel tegutsenuid. Kahtlane, et järgmised põlvkonnad hindaks võltsi ja kasutut olekut rohkem senistest põlvkondadest.
Poliitikaväliselt on eeskujusid igas valdkonnas. Rahvuslike ja rassiliste identiteedi igatsejad imiteerivad vastavalt omale sobivaid stereotüüpe. Meedias võivad lärmakad alusetud lahmijad meedias anda sarnast eeskuju teistele kerge ja kiire kuulsuse otsijatele. Sektid võivad võtta eeskuju oma aja kuulsamatelt sektidelt. Flirtimisel võidakse kasutada filmides seksini viivaid lähenemisi.
Eeskujuga arendamise soovi korral ei tasu jätta muljet, et omatakse erilisi võimeid mida teised ei saa. Eeskujuna mõjutades peaks alati võimalikult lihtsana näitama ning selgitada protsesse nii nagu need reaalselt aitavad.
Mõnel juhul võidakse kasulikke elukogemusi enda teada hoida, kuid see aeglustab vajalike ideede levikut. Kui idee välja öelda avalikult, siis on teistel sellest teadlikel vähem põhjust seda enda teada hoida.
Oma kogemuste järgi on tagasihoidlik hoiak olnud üllatavalt effektiivne ja samalaadne inimeste mõjutaja. Ükskord jättis mu juhendaja teadvusehuvi aadressi labori puhketoa lauale nädalaks kuni selle minema viskasin (siis kartsin veel tähelepanu). Pärast seda avaldasin horisontide laiendamise jutu ning järgmisel nädalal tuli üks proffessor minu nähes läbi arvutiklassi. Varem oli ta olnud tüdinud enesessetõmbunud olekuga eirates mind, kuid siis oli ta märgatavalt elevil ja vaatas pikalt minu suunas. Edasiste päevadega see elevus lahtus, kuid püsis see, et silmad olid suuremad ja paistis ebamäärast emotsionaalsust. Sama emotsionaalsus oli ka mul ning samal perioodil hakkasin seda nägu nägema ka osades tudengites. Siiani paistab, et on jäänud ebamäärane emotsionaalsus ja energilisem kehaasend. Sihilikult kirjutasin tekste nagu oleks mu tegevus tavaline ning pole põhjust teistest üleolevalt käituda. Praktikas on seni kõik minu tegevuse teadjad, niipalju kui neid tean, võrdväärset suhtumist minuga, mis on heaks avastuseks olnud, sest pikalt muretsesin depressiivse ja hirmunud oleku tekke pärast. Katse mõttes olen paaril korral olnud üleolev ja see suhtumine tekkis teises kohe ka minu suunas. Alandlikult ja närviliselt käitudes (arutledes ~5 sõna sekundis läheb kõne segaseks ja käed hakkavad värisema) tekkis mitmetes üleolev kiskjalik naeratus. Paistab, et võrdväärsena kohtlemisest ei tasu eemalduda ning mul pole midagi selle vastu. Teiste julgustamiseks sobib see kõige rohkem.
Totalitaarsus
Ajaloos on äärmuslikel juhtudel diktaatorid oma maailma peale surunud massimõrvadega, kuid elukuluka õppetunnina paistab, et kui ei taheta midagi omaks võtta, siis surmahirm seda ei muuda. Osade arvamustest võib siiani kuulda soovi teisitimõtlejate tapmist.
NSVL läks äärmusesse sooviga kõiki konkurente hävitada ning nad leidsid pinnapealsed argumendid nende kõigi vastu. Usuasutused, vabrikud, liiga suure maalapi või loomakarja omajad kõik tehti valitsuse osaks või hävitati võimalusel, kuid lõpuks lõppes see sotsiaalne eksperiment iseseisvalt. Tööstuse ja teiste ülevõetud asutuste juhtimine anti uutele lojaalsematele tunduvatele inimestele, kelle tähelepanu võis olla suunatud rohkem oma maine kaitsmisele, et väidetava reeturluse eest mitte surra koos oma perega. Omamoodi sõjaka eeskujuna tekitas NSVL palju kommunismi poole püüdlevaid sõjakaid mässuliste gruppe, mis proovisid lahingute ja „valgetest valedest“ propagandaga valitsusi vahetada.
Osalt võis probleem alati halbadest otsustest diktaatori poolt. Mitmekülgse võimu saamisel ei kaasne sellega ilmselt kõigi vajalike teadmiste saamist ning alternatiiviks vigastele otsustele oleks nõunike otsimine. Sellega omakorda kaasneb paratamatult rohkemate nukuks saamine, sest järjest rohkemad kontrollivad juhi otsuseid. Valdkonda tundes on lihtsam läbi näha pettusi, kuid valitsuses peab otsuseid tegema sadadel või rohkematel teemadel ning teadmatust ära kasutades võivad petlikud inimesed oma tahtmise saada. Kui diktaator hakkas kahtlasi nõunikke vangistama või tappa võis see need vaikima hirmutada, sest igasugune vastuhakk ülemuse arvamustele võis tunduda liiga ohtlikuna.
Mõni julmem tegelane võib igatseda diktaatori absoluutset võimu, kuid see paistab kõigile osapooltele kahjuliku soovina. Bioloogiliselt oleme tervetena kõik võimelised umbes sama palju rõõmu tundma ja lõpuks harjume igasuguste saavutustega.
Mõned on valmis miljoneid tapma, et seda tagantjärele triviaalsemat tunnet saavutada. Sellega luuakse miljoneid vaenlasi, kes igal võimalusel elu rikuvad skandaalide ja surmaohuga.
Suureks sisemiseks nõrkuseks hirmuvalitsusele on see, et naiivsuse, hirmu ja teadmatuse kasutamisega jäävad elanikud kasutumaks ja paljud teised manipuleerijad võivad neid inimesi oma kasuks kasutada valitsuse taktikatega või autoriteeti mängides ähvardustega.
Seksuaalse vägivalla kasutamine mässuliste vastu võis mõne fanaatilisema jaoks tunduda õigustatud hoiatusena, kuid see tekitab palju lisaviha ja vastikust sellise valitsuse vastu. Teisest küljest võisid mõned vanglavalvurid ja politseinikud seda lubada, et kiiremini valitsuse vastu vihaseid vastaseid koguda.
Nõukogude liidu lagunemisele võis kaasa aidata poliitikute soov paremini elada. Sellises ühiskonnas elades oli risk, et liiga kriitilise jutu eest võidi koos perega vanglasse sattuda või hukatud saada ning sellise stressi all elamine paneb otsima väljapääsudele. Rolli võisid omada ka ahnemad ja vabameelsemad poliitikud, kes nägid, et vaatamata maailma suurima riigi valitsuses olemisesele oli neil vähe võimalusi midagi osta ning isegi paari miljoni elanikuga arengumaade diktaatorid võisid luksulikumalt elada vältides kommunismi fassaadi. Vaiksemal tegutsemisel võisid nad suvalise usutavama väitega toetada otsuseid, mis kiirendaks valitsuse lõppu. Üheks selliseks võis olla ebakarismaatiliste vanurite võimule aitamine, et kommunistlikust valitsusest nõrka ja habrast muljet jätta. Enesehinnagut võis juhil üles ajada ka kiitmise ja autasude kinkimisega, mis võis tavaelanikele ärritavalt mõjuda. Elatustaseme stagnatsioon koos lühikese elueaga juhtidele vähendas tõenäoliselt inimeste entuasmi valitsuse vastu. Eelnev mitmekümne aastane majanduslik stagnatsioon tegi poliitikute lubadused kommunismi üleolekust ja võimest jõukust tuua ilmselt ebausutavamaks. Seejärel lasti võimule suhteliselt noorem liider, kes lubas meediavabadust ja lasi inimestel ausamalt näha millises olukorras on riik tegelikult.
Rahvuslikul ärkamisel nukuriikides ei hakatud neid sotsiaalseid liikumisi tagasi hoidma, kuid väga tähtsat rolli mängis kindlasti demokraatlikumate inimeste tagasoihoidlik suhtumine. Valitsejad ei taha oma võimust loobuda, kui inimesed tahavad neid hukata või karistada. Kõned ei olnud stiilis surm poliitikutele. Kodusõdade tekkimist välditi rahulikuma lähenemisega ning paistis, et piisavalt palju miljoneid inimesi sai selle lähenemise eelisest aru.
NSVL lõpus töötanud poliitikud olid piisavalt sümpaatsed olnud, et pärast iseseisvumist said paljud neist valimistel uuesti võimule. Protsess oli rahulik ning mõlemad pooled (valitsus ja kodanikud) vältisid vägivalda. Suurimat hävingut põhjustanud Stalin oli selleks ajaks ammu surnud ja ellujäänud poliitikud ei olnud sarnaseid tegusid teinud.
Õppetunniks ajaloost saadi ühiskond demokraatlikumaks kuna elatustase sai talutavaks, valitsus oli vastutulelik demokraatiale ja inimesed soovisid avalikult rahumeelselt demokraatiat, et poliitikute ellujäämisinstinkte mitte äratada.
Jäägina eelnevast ajastust võis jääda osadele elanikele õpitud abitus. Esialgu oli passiivsus kasulikuks kohastumuseks ühiskonnas toimuva suhtes vabaduse või elu säilitamiseks. Samas vabaduses tasub aktiivselt ühiskonda sekkuda kui tahta jõukalt ja hästi elada. Rahuliku demokraatia saamisel saab arengu kiirendamiseks õpetada jälle aktiivsemalt elust osa võtma ning vabas ühiskonnas peab hakkama saamiseks julgemalt tegutsema.
Sektid
Sektide all mõtlen siinkohas organisatsioone, mis püüavad oma liikmete elu suures osas grupile allutada selleni, et neid majutatakse paljude inimestega kokku, antakse kindlat toitu ja saadetakse juhi poolt ülesandeid täitma. Enamasti tehakse elu ebameeldivamaks range distsipliiniga.
Vähemalt kuues sektis (sealhulgas Jonestown'i ja Heavens Gate’i puhul) oli tavaliseks toiduks miskipärast riis ubadega. Võib-olla tekitas selline ühekülgne toit tuimust ja väsimust.
Peaaegu kõik tahavad maailma parandada võimaluse korral. Osad religioonid, poliitilised grupid ja sektid võivad samas käituda nagu oleks nad ainsad sellise kasulikkusega organisatsioonid. Sektide puhul võidakse sellega väga äärmusesse minna ja hakata grupiväliseid süüdistama vastuhakus kõigele heale. Lahkuda soovijaid saab süüdistada heast käitumisest loobumisest, sest sekt tegeleb sellega isegi kui liige võib tahta lahkuda julma kohtlemise pärast sarnaselt Jonestown’s toimunuga.
Sektiliidrid võivad otsida oma järgijate iseloomu teades kulukaid rituaale või õpetusi raha saamiseks. Sekti raha säästmise mõttes saab motiveerida liikmeid töötama nullilähedase palgaga.
Imelik käitumine tähendab tänapäeval paljudele valearusaama tõttu mingit abstraktset hullust või mingit ajupesu (täpsemini mis „ajupesu“ meetodist on juttu kuuleb palju harvem). Ühiskonnas silmapaistvalt ebatavalise käitumise õpetamisel võib tekkida paljudel vaikseks hirmutav mõte, et sekti liikmed on hullud või mingit ajupesu saanud, kuigi kaudselt võib selle taktikaga hirmu pärast võtta kriitikutelt soovi sekti takistada ning isoleerida liikmeid sektivälistest kontaktidest.
Sektiliidrid võivad ohtlikult käituda, kuid nad võivad olla pärit ohtlikust või vaesest keskkonnast. Inimesed surevad siiani mitmel pool nälga ja sellistes piirkondades võivad osad hoolimatud olla valmis kõigeks parema elu nimel. Vaestes riikides paistab korruptsioon tavalisemana ja neis võidakse võtta eeskuju kohalikest jõuga valitsevatest varastest.
Avalikkuse ärritamisele kaasneb isolatsioon ümbritsevast ühiskonnast hirmu ja viha kombinatsiooni tõttu.
Sektiliikmete valik
Osad loetletud nõrkused leidsin enda ja tuttavate nõrkustele mõeldes. Palju sai endiste sektiliikmete intervjuudega youtube'st. Robert Greene lugemisest ja sellest õppefilmist jäänud haridusel ning isegi emergentsuse jutus olnud olendile mõtlemine aitas ideid saada.
Sektide asutamine ei paista raskena, sest ajaloos on imelike vaadetega sekte korduvalt tekkinud ja seda ka kõige vaesemates, poliitilisemalt ebastabiilsemates ning vähemharitud piirkondades.
Uute liikmete otsimisel jätta välja need, kes paistavad kriitiliste inflitaatoritena ning võimalikult ruttu tasuks mingi psüühhikatestiga leida tema elus peamised käitumist kontrollivad ahvatlused ja ebameeldivused. Vältida mingi vabandusega neid, kes reageerivad kahtlustavalt manipulatsioonidele tühiste asjade pärast, mida kavatseti edaspidi tema peal proovida.
Näiteks:
1) Kuidas reageerib kasutades teaduslike terminitega juttu absurdsuste tõestuseks.
2) Kas segaseks ja arusaamatuks jääva sõnastusega jutu kuulmisel noogutatakse ja mängitakse kaasa või tahetakse arusaadavat sõnastust
3) Kas mindakse arusaamatu jutuga kaasa, kui selles on aeg-ajalt ähvardavana kõlavaid ütlusi.
4) Kas selgituste küsimisel ei teki probleeme ringloogikaga, mille järgi x on tõene, sest sekti teksti järgi on asi tõene.
5) Kas isikule kõlbab jutt, et tähtsad autoriteetsed tundmatud inimesed on varem organisatsiooni tõesust tõestanud.
6) Kuidas sobib sõnavara keeruliselt ümber muutmine.
7) Kas uute harjumatute mõistetega mõtlemist õpetades ei nähta läbi, et raskete uute sõnadega õpetatakse lihtsaid igapäevaseid tõdesid.
8) Kas isik on valmis uskuma, et kui sekti kritiseeritakse, siis sobib kriitikute rünnak, kuna sekt toetab häid asju.
9) Kas inimese arusaamad lubavad füüsilist või psüühhilist vägivalda sekti "usulisse vabadusse" sekkumise eest kriitikaga. Ennetavalt võib näiteks küsida kui tähtis on talle tema usk ning mida ta on teinud selle kaitseks.
10) Kui lapsikult passiivsena isik paistab vanemlike nippide läbiproovimisel. Järjest võib üritada veenda milleski selgelt vastu hakkavad. Lapsed võivad aastaid kannatada halbade tingimuste tõttu kuna nad ei suuda või oska midagi vastu öelda või teha.
10.1) Argumendid stiilis, et mis jutt see on et ei tee seda või ma ei usu et sa seda tegelikult tahad.
10.2) Kas kehakeel paistab noortele omaselt piiratud harjutamise puuduse tõttu.
10.3) Arvestada emotsionaalsusega arvestades kooliõpilaste käitumisega ning stereotüüpselt käituva kehakeele ja jutuga, mis pärineb kusagilt meediast.
10.4) Kas ta oskab vaidlust jätkata, kui anda seosetuid vastuseid või keerutusi.
10.5) Kas suudab vastu vaielda, kui põhjustada tugevaid emotsioone. Eraldi läbi proovida kiitmist, konstruktiivset emotsioonitut kriitikat, alandusi ja solvanguid. Eri inimesed võivad eri emotsioone tekitada loomulikuma õhkkonna jätmiseks.
10.6) Kas suudab entuasmi- või rõõmuhoos tekkinud mõttejärge jätkata tuju rikkumisel või segamisel ning kui ohver hakkabki halvasti tundma aeglustab arvatavasti ka väiksem dopamiinitase mõtlemist.
10.7) Kui hästi saab kahtlusi tekitada senises mõtlemises suvaliste ja tavaliste mõistete tähenduste üleküsimisega ning suvaliste kohmakamate kohtade eest alandavaid nalju tehes.
10.8) Kuidas mõjub mittekuuletumisel järjepidev käsu kordamine.
11) Millised inimesed tunduvad neile oma senises tutvusringkonnas kõige imelikumad ja kuidas nad nendega läbi on saanud.
12) Kas on selline paranoilisem tüüp, kelle maailmapildis olevad ohud tuginevad üksikjuhtudele ning kes suudab iga rahuliku demokraatia surevaks kujutleda. Nende puhul on lihtne seniseid vaateid kohendada paari vaadetele lähedase tõestuse või isegi kuulujutu esitamisega. Kuulujutud on efektiivsemad siis kui isik on harjunud juba rääkijat usaldama.
13) Kas suhtleb mõttes välja mõeldud olendite või isikutega. Seda saaks kasutada panemaks uskuma, et jumal, inglid, saatan või vaimud suhtlevad temaga. Lihtsamal kujul leiab seda ~100% inimestest, sest näiteks enne meeldiva inimesega kokku saamist mängime võimalikke dialooge peas läbi ja aeg-ajalt võib mõttes olla emotsionaalseid dialooge mälestustel ja kujutlustel püsivate isikutega, kuid paistab, et osad võtavad sellel tasemel asju väga tõsiselt nägemata kui palju nad ise juurde mõtlevad.
13.1. Alustuseks võib väita, et sisedialoog pärineb vaimudelt või jumalatelt ja juhib headuse suunas. Eranditeks on pahad vaimud, kuid headele häältele tasuks rohkem kontrolli anda käitumise kujundamises.
14) Kas usub, et grupi sihtidele vastu olevaid inimesi ja liidreid nähakse despotistlike või totalitaarsete strateegiatega? Kui jah, siis võimalik, et liiget saab veenda agressiivses rünnakus.
15) Kui mõõdukad või äärmuslikud on vaated? Äärmuslaste paanikakõned võivad hiljem mõõdukad ootamatusega vaikseks ehmatada ja kriitikata kaasa minema panna. Seni võib neid paari juhttöötaja järelvalve all hoida ning kirjeldada teistele ohutute lärmajatena.
16) Kas imeliku jutu ajamine tekitab segadust ja allaandmist. Segaselt käitumine võib tähelepanu ja mõtlemise sassi ajada, kui ei oska sellist taktikat oodata ja eelistatakse näha teist hulluna ning rohkem mitte vaielda.
17) Kas inimese kõne on kohmakas ja paistab, et ta pole harjunud inimestega rääkima? Kui jah, siis võib talt küsida raha sotsiaalsete oskuste parandamiseks ning lasta veeta tunde suvalistel teemadel koolitajaga olla. Tõenäoliselt pole vahet kuidas asju selgitada ja kui palju väljamõeldisi oma selgituses kasutada, sest suhtlemispraktika ise on juba hea õpetaja.
18) Kas kardetakse kodunt lahkuda, mis peaks enamasti olema märk vähestest võimest seltskonnas hakkama saada ja harjumatust paljude elualadega.
19) Suvalise ebameeldiva tõe leidmisel saab seda hiljem kasutada väljapressimiseks või panna kaasa mängima kuulutades probleemile teist põhjust, mis jätaks tema süüdlasena kõrvale. Ülekuulamisel kasutada minged valedetektoreid ja olla olekuga nagu keegi ei kritiseeriks ja see oleks konfidentsiaalne.
Ravitoime lavastamine
Meditsiini mingi osa eitamisel või ründamisel võib luua illusiooni õpetuse või sekti ravivõimalustest. Eirates tavameditsiini ja mõeldes uued tekkelood tervisehäirete tekkele võib jätta kõrvalistele muljet, et nad on terved, sest meditsiini diagnoosidesse ei usuta. Sotsiaalse survega saaks vaigistada uskujate kahtlusi pannes mõtlema, et kui nad ainult õigesti neid rituaale teeks, siis saaks nad ausalt terveks nimetada ja ei oleks naerualuseks grupile juhul kui alandav naer oleks kahtluste tõrjeks. Psühholoogia ja psühhiaatria teooriate mittetunnistamine peaks vähendama võimalust, et ükski tõsiusklik hakkaks tunnistama psühhiaatriliste häirete olemasolu ja ravimite võtmist isegi skisofreenia korral.
Sisekord
Kindlat siseideoloogia versiooni ei pea kasutama. Öeldes, et lubatakse ise järeldusi teha sekti kirjanduse järgi (mis võib sisaldada maagiat ja lihtsasti mõistetavaid praktilisi tõdesid) ja pärast küsides saab teada kuidas tõlgendati. Kui tõlgendus sobib, siis lastakse tal asju nii näha ja pakutakse vastavalt edasisi arenguvõimalusi praktilistel aladel või maagilise jutuga.
Ebamäärane ideoloogia ja igasuguse mõtlemise julgustamine fassaadil annab ruumi avalikuks võimaluseks väita, et kui keegi hakkab näiteks kritiseerima sektiliikmele ohtlikke kuid juhtkonnale kasulikke mõtteviise, siis saab kriitikut vaigistada alustuseks kahjutundele rõhutades ja nukramalt öelda, et las ta olla või et selline mõtlemine teeb talle rõõmu ja tal on hiljuti raske aeg olnud. Hiljem võib ka vihastuda ja rahulejätmist nõuda.
Salatsemise eest kritiseerijatele saab meedias väita, et ei salatseta ja tahetakse inimesi aidata jms. tavalist teha.
Usulise organisatsiooni mängimine võib osades riikides anda ettekäände tulumaksust vabanemiseks.
Inimestevahelise jutu võiks piirata kõrvalekaldumisel kergete solvangutega vms tujurikkujatega hoida kesksel ideoloogial või ülesandel.
Ebarealistlikult kõrge enesehinnangu juurutamine grupi normina (nii taktikana sektis kui võimaliku juhusliku õnnetusena suvalise inimese elus) võidakse harjutada enesepetuga, sest keegi ei ole nii täiuslik ja paljud ka religioossete inimeste jutu järgi on nad väga korralikud. See võib tekitada konflikte kui teisi hakatakse kritiseerima nägemata enda vigu ning aidata hoida liikmeid teistest isolatsioonis ülbe välismulje pärast.
Soovitud mõtlemist saab grupis kaasa aidata kiituste ja sõbralikkusega õige käitumise eest. Konformism tekib kergesti kui lähedustunde heaolu ületab nähtavate probleemide tõsisust.
Raha saamiseks võib luua mingi otseturundusäri, kus müügiinimesed käivad inimestele otse mingeid asju pakkumas. Liikmetele võib neid tooteid kiita ning lubada lisaraha uute liikmete palkamisel sarnaste selliste äridega. Sellise müügi korral võib ära kasutada üksikumaid või passiivsemaid allaandvaid inimesi.
Kordamist kasutavate rituaalide ja õpetustega, kus sisutuid asju korratakse põhjendusega nagu see oleks kasulik.
Andes pikki lugemismaterjale, mis kordavad vastuolulisi asju (must on valge, hea on halb jne.) võõrutab see automaatsest kriitilisest mõtlemisest. Kuna kordamine tekitab tuimust saab aja jooksul vähendada loomulikke reaktsioone kordamisharjutustega sarnastes olukordades. Mõtlemises soovitada pöörata tähelepanu sisult rohkem sõnastuse ja rõhuasetusele, kuni see saab mõtlemises tavaliseks. Effekt on tugevam teiste sarnaselt mõtlejate juuresolekul.
Teadvus on kiiresti muutlik ja mälu on tihti lühike, kui toimunut ei osata meelde jätta.
Algajalike manipuleerimisoskuste (valetamine ja vägivald) õpetamisel jääb järgijatel nõrgem arusaam reaalsest manipulatsioonist (mõtlemise sassi ajamine või mujale saatmine isegi enesekindlatel visadel vastastel).
Agressiivset värbamist erinevate "valgete valede" jms. saab põhjendada väitega, et see aitab endateadmatult hädasolijat või aitab maailma kiiremini parandada ja vastuhakk võib olla vaenlaste propaganda või ühiskonda hävitav halb harjumus.
Absurdsutega harjumine ei käi ainult sektis. Kuigi esialgu võivad inimesed sellele vastu vaielda väsivad nad aja jooksul ära kui juhid hakkavad järjepidevalt jälle vanu stsenaariume kordama. Soovitused rahule jätta ja alla anda võivad siira käitumisega aidata kaasa kriitikute allaandmisele. Ühiskonnas tekib lollusi samuti vähem või rohkem spontaanselt. Selle vastu saavad midagi ära teha kuulsamad kellel on varus argumente. Selleks võib saata asjalikumaid kommentaare juba eelnevalt kuulsatele meedias.
Askeetlikusega nagu seksi ning mastrubeerimise vältimine, unepuudus ja ebamugav töörutiin teevad liikmed halvatujulisemaks, aktiivsemalt asjade paranemist soovivaks ning võimetumaks kriitiliselt mõtlema.
Mõtlemist saab väsitada ka ideoloogiatekstide lugemise või kuulmisega.
Tähelepanu ja keskendumise kurnamiseks saab luua käitumisreeglid, mis nõuavad suurt keskendumist näiteks oma kehakeele osas. Lõpuks tekib vaikimisi kaasaminek konfliktide vältimiseks või lihtsalt väsimisest.
Meedia võib sensatsionalismi ja tähelepanu nimel üle dramatiseerida gruppide ja nähtuste ohte, mistõttu liikmed saavad tunnet, et on osaks milleski võimsas ja tavainimesed kardavad rohkem midagi vastu öelda.
Pealiskaudne tähtsus, distsipliin, väärikus ja autoriteetsus võib mõjuda lapsikult passiivsetele ja autoriteedi igatsejatele, kes näevad selles kindlamat vastust ühiskonna probleemidele.
Reklaamides sotsiaalselt naiivsetele võib edukus kõrgem olla rohkem isoleeritud demograafiale mõeldud infoallikates nagu näiteks vanurid, maainimesed, koduperenaised või avalikult võõristatud vaadete tunnistajad.
Konformismi saab kergendada aeglaste reeglite tutvustamisega teeseldes iga kord nagu oleks tegu tähtsa asjaga.
Kui inimesel pole sektist kuhugi minna siis jääb ta ilmselt kindlamalt gruppi. Isoleeritud algatusvõimetute vaeste puhul on see lihtsam. Tüüpiliselt tahetakse sektides kaotada ühendus sellega, mis teeks sektivälise elu ahvatlevamaks nagu näiteks sektidele omased reeglid vara ära andmiseks ning kriitiliste pereliikmete ja lähedastega suhtlemise lõpetamine.
Sellise grupisõltuvuse vältimiseks tasuks ka igapäevaelus omada tutvusi paljudes eraldi gruppides.
Agressiivset valitsemist saab eitada, kuid alandustega saab tavaliselt enesehinnangu piisavalt alla suruda, et passiivselt enesesse sulguda. Kui ei anna põhjust omaalgatust kasutada ununevad tasapisi oskused iseseisvuseks ja vastuhakuks.
Pärast algset armastusega pommitamist saab seda hakata andma ainult kuulekuse või raha eest.
Liikmed võiks jaotada erinevalt. Sõltuvalt korruptsioonist võidakse parasiitlikumaid ja sotsiaalselt osavamaid panna raha koguma või gruppe kontrollima. Rahu ja sõpruse otsijad võib jätta omaette gruppi. Organisatsioonis saab hierarhiaga aidata kaasa gruppidevahelisele isolatsioonile.
Grupiväliseid inimesi saab näidata grupiga võrreldes suhteliselt passiivsete, argade ja pahuratena. Eriti sellise harjumatu käitumise olemasolul sektiliikmetes, mis segaks paljude mõtlemist. Sellisteks üritusteks tasub liikmed oma õpitud sunnitud lõbusa käitumisega välja saata.
Julget ja visa näitlemist hrajutada igas olukorras, sest tänaval liikmeid otsivad organisatsioonid saavad alles pärast selle julguse saavutamisel uusi liikmeid otsida.
Pingsamalt mõeldes kiirenevad ka liigutused ja kui tähelepanu sellele suunata võib see mõnel mõtlemise sassi ajada. Lapsed võivad üksteist narrida ja selle väljatoomisega segadusse ajada või suunata tähelepanu oluliselt sellele, kuidas summutada nii liigutusi (ja sellega koos mõtlemist).
Kõrgeks aetud enesehinnanguga võib saata liikmeid sektist teistele rääkima. Kui nende jutt on teaduslike vähemtuntud terminitega mis on sisutühi, siis nad peletavad eemale need, kes seda läbi näevad ning võivad tõmmata teiste pinnapealsete tähelepanu, kes tahavad kuulata targana kõlava inimese juttu.
Omaenda vandenõusid saab reaalsuseks teha konfliktide loomisega sarnaselt Jonestown'i sektiga. Agressiivne käitumine võõrandab liikmeid ülejäänud ühiskonnast ja teeb neid grupist sõltuvamaks.
Trikke
Keskkonnas tähelepanu haarav haarab mõttejärje sassi. Manipulatsioonis, sealhulgas tahtmatus, ajatakse pea sassi näiteks emotsionaalsema teema asjasse segamisega kuigi see võib kogemata juhtuda. See võib vabalt olla teadmatuse süü.
Eelnevate elude meenutuseks otsida keegi, kes neid usub ja ka hüpnoosi (ning omaks raha või vaba aega). Harjutusena võiks lasta võimalikult pikalt kujutleda mingi maagilise ettekäändega pilvede jälgimist ning nende muutumist või muid aeglaseid kauakestvaid asju. Tähtis oleks harjutada pikalt keskenduma fantaasiatele ja ilma ette ütlemata peaks ta kasvõi lõbu pärast harjutama teisi asju kujutlema. Harjutamine teeb sellise mõtlemise lihtsamaks ja püsivamaks. Lõpu poole harjutada seda häirivas lärmakas keskkonnas, et kujutlusi stabiilsemaks saada.
Meenutuse eel küsida millised aspektid tema elus võivad pärineda eelnevatest eludest ning mõelda neile. Lõpuks soovitada meenutada eelnevaid elusid nii kuidas kujutlused neid iseseisvalt ette toovad.
Ajustimulatsioonil võib tekkida kehaväliseid kogemusi parietaalsagara ja oimusagara vahelise piirkonna tegevuse häirimisel ehk mälu ja asukohataju vaheliste ühenduste segamisel. Midagi sellelaadset oskan kui hoian keha liikumatult ja keskendun kehatajule suunates seda mõttes natuke teise kohta, kus see tegelikult on. Liigutamine kaotab osa efektist, kuid pikemalt harjutades muutub see lihtsamaks. Kehataju reaalses ruumis tuleb korduvalt üritada summutada. Samas kujutledes võimalikult intentsiivselt kehataju ennast nii, et see ülejäänud teadvuse täidaks. Väsinult õhtu poole on see palju lihtsam. Selline kehataju summutamine ja uue asendi sunnitud ettekujutlemine võib enesetunde imelikuks teha ja mõneks ajaks kehataju tuimestada. Seda saaks maagilise selgitusega põhjendada. Muidu arvan, et asi on normaalse signaaliliikluse häirimises nii et keskendumise ja kujutlemise signaalid mälust saavad tugevamaks reaalsuse poolt pealesurutud signaalidest ning väsinult nõrgeneb võime ümbrust automaatselt jälgida.
Enesekontrolli ja intelligentsuse artiklites mainitud soovitustega saaks kah mingis sektis maagilisi asju näiliselt tõestada. Näiteks jumala või sekti maagia tõestusena lasta kujutleda ennast ilma kehata uude kohta ja keskenduda sellele, mida ei taha tunda kuni see teadvuses nõrgeneb või kujutleda lõbusat muinasjutuolendit kuni endal läheb tuju heaks.
----
Usun, et senine tekst ei motiveeri väga enda eest seisma võrreldes sellega mis siit lõigust edasi jääb. Kirjutamise ajal on mul veel tuju nähtust halb, kuid nädalaga on igapäevarõõmud hakanud taastuma. Ühest küljest ei taha tuju rikkuda kuid siis on vähem lootust kasule tavaelus. Teisest küljest rikub see tekst paariks päevaks enesetunde, kuid aitab ehk üksikjuhtudel oma elus selliseid sündmuseid vältida. Kõige häirivam osa jääb vist enamikele turvaaukude osa sisse. Viimase kuu aja sees oli neid klippe vaadates 4 häirivat avastust ja paaril korral oli käte värinat ning isu kaotust päevadeks. Kuigi isu on sarnaselt juuniga madal muutsid osad avastused inimeste passiivsusest toidu ajutiselt selgelt vastikuks (6. veebruariks kadusid nendest jäänud ebameeldivad mõtted ja mõtetes on asjad mõnusamad).
Samas on paljud reaalsuse probleemid sellised, mida ei saa lahendada mitte abstraktsetest ideaalidest rääkides vaid ebameeldivate meenutustega igapäevaelust.
Turvaaugud
Leebemaid pisipetturite ja varaste kasutatud meetodeid saab õppida saatest Real Hustle. Ühe näitena kasutavad nad filmidest tuttavat kuid reaalsuses keelatud tegu, kus politseinikut mängides võetakse ära teise auto või ostetud kaubad. Karmimaid meeldetuletusi inimeste passiivsusest võib leida saatest "What Would You Do?" (mõlemad saated on Youtube'st saadaval), kus näitlejad lavastavad olukordi kõrvaliste inimeste reaktsioonide jälgimiseks. Ebaloomulik näitlemine on võib-olla põhjuseks, miks mõni läbinägelikum ei hakka vahele sekkuma, kuid osade reaktsioonidest paistab, et nähtu on neile väga häiriv ja usutav. Enamikke klippe on aastatega vaadatud alla 100 000 korra, millest ei paista sõnumi jõudmist paljudele inimestele.
Ühes kaklusetenduses oli kokku 99 möödujat. 7 helistas politseisse, 2 sekkusid kakluse ajal vahele ja 67 ei sekkunud. Kodutu ründamise lavastamisel teismeliste poolt sekkus lõpuks alati keegi vahele. Pearahakütti mängiv näitleja veenas inimesi rahakotti ära võtma (isiku tõestamise ettekäändel), kahtlusaluse joogi sisse kommi panemist (väidetavalt rahusti) ja lapsevankrit lapsega varastama. Selle eksperimendi vahel viidati päriselus toimuvale juhule, kus politseinikut mängiv helistaja sai väidetava kahtlusaluse sooritama oraalseksi juhataja kihlatuga. Sellest 2,5 tundi kestnud pettusest tehti 10 minutiline uudiselõik. Kes tahab ennast säästa siis kokkuvõttes helistas pettur naisjuhatajale otsides väikese kehaehitusega brünetti (väidetavalt käekoti vargus) ning sellise välimusega töötaja oli olemas. Helistaja tahtis, et ohver paljaks võtaks läbiotsimise ettekäändel. Juhataja läks oma tööle ja asemele kutsuti esimene mees, kes keeldus kõneleja jutuga kaasa minemast, kuid teine mees (juhatajaga kihlatud) paistis rohkem vägistaja tüüpi ja oli valmis kaasa minema. Ohver nuttis juba alguses ja sellest ei paistnud, et ta läks usaldavalt kaasa. Oma sõnul kartis ta elu pärast ja palus juhatajalt abi. Helistaja nõudmised läksid tasapisi seksuaalsemaks ning nagu oodata nii pika psühholoogilise piinamise juures ütles ohver, et ta jäi lõpus tuimaks ja läks lihtsalt kaasa. Ühe viimase asjana sooritas ta mehele oraalseksi. Hiljem kutsus helistaja kolmanda mehe, kes samuti keeldus helistajaga kaasa minemast ja tegi kindlaks helistaja numbri. Seejärel helistas ta politseisse. Kõnega kaasa läinud mees tunnistas süüdi ja läks vanglasse. Kahtlusalune tehti kindlaks kõnekaardi ostuaegade ja turvakaamerate abil ning politsei leidis kahtlusaluse kodust kõnekaarte, millelt oli sarnaseid kõnesid tehtud. Eelneva 10 aasta jooksul oli olnud lähiümbruses 70 sarnast kõne (enamasti mindi paljaksvõtmiseni) ning tõenäoliselt otsis ta nendesgi selliseid kaasosalisi, kes olid valmis kaasa minema. Kahtlusalune mõisteti süütuks, sest ei oldud piisavalt kindlad tema süüs, kuid pärast lõppesid sellised kõned. Kui töötajad oleks teadnud, et ükski valitsusasutus ei luba telefoni teel selliseid läbiotsimisi läbi viia, poleks need juhtumid nii kaugele läinud.
Ühes katses pandi varast mängiv näitleja teise näitleja rannarätilt asju varastama. Teised sekkusid tõenäolisemalt, kui asjade omanik nendega eelnevalt rääkis, kuid piisava ärritamise korral ei hakatud sekkuma.
Kui näitleja pani esimese kohtingu ajal varjamatult pulbrit naise joogi sisse (esimene osa, teine osa) ei sekkunud paljud vahele. Paar inimest vaatasid seda ebamugavustundega kõrvalt kuid olid vaiksed. Osad soovitasid mitte juua pulbrilisamist mainimata. Kaks ütlesid, et sooviks ka seda teha sunnitud naeruga, kuid liikuvuse järgi paistsid järjest ebamugavamalt närviliselt tundvana. Ühel juhul astuti ähvardavalt vahele.
Kui näitleja mängis purjus abitust ja teine näitleja meest, kes tahtis teda hotelli viia ei hakanud paljud vahele astuma. Üks vana naine ütles ebamugavusega oma mehele, et ta asjasse ei sekkuks. Ainsad lõbusad kommenteerijad olid 3 noort meest. Üks neist oli politseinik ja ta naeris oma kaaslasega nähes naise minema viimist. Enamasti sekkuti vahele.
Lavastades mormoonide linnas 15 aastase tüdruku eelolevat tahtevastast abielu vana mehega hakkasid osad nutma, kuid vähemalt üks selline tahtis lihtsalt neist eemale istuda. Kõige energilisemalt astus füüsiliselt vahele naine, kes töötas eelnevalt koduvägivalla ohvritega. Jäi mulje, et eelnev kokkupuude julma kohtlemise tagajärgedega andis sellises olukorras julgust füüsiliselt vahele astuda.
Konformeerumise alal on eelnevatest leebemaid eksperimente teinud Solomon Asch, kelle ühes eksperimendis pandi katsealune näitlejate gruppi. Koos pidid nad joonte reast õige pikkusega joone leidma. Kui näitlejad hakkasid valesid vastuseid andma jäädi alguses rohkem enda eest mõtlevaks kuid kordamisel hakkasid osad valede vastustega nõustuma. Väidetavalt läks 37% katsealustest sellega kaasa, kuid kui oli veel üks näitleja, kes õigeid vastuseid andis langes valede vastustega nõustumine 5% peale ja tekkisid positiivsed emotsioonid teise õigesti vastaja suhtes. See eksperiment läks sarnaselt ka tänapäevasemal proovimisel. Esialgu on enamus vastu, kuid aja jooksul tekivad kahtlused, hääl jääb vaiksemaks ja hakatakse nõustuma.
Teistega kaasa minemist süüdistatakse ka kõrvalseisja effektis, kus õnnetuse või kuriteo ohvrile ei tulda abiks seda tõenäolisemalt mida rohkem kõrvalseisjaid juhtub olema. Lühikeses uudiselõigus näidati juhtumeid, kus tänaval pussitatust läks 80 minuti jooksul 25 inimest mööda enne arstide kohale jõudmist. Teistel juhtudel ei hakatud autoga pihta saanud meest aitama ning ühel haiglas näoli vajunud naisel lasti töötajate ja patsientide juuresolekul üle tunni aja sealsamas olla kuni ta surnuna leiti.
Võltsmälestused on omaette uurimist saanud. Ühes psühholoogilises eksperimendis küsitleti katsealuste lapsepõlve kohta ja muuhulgas näidati neile võltsitut fotot, kus nad lendasid kuumaõhupalliga. Katsealustel lasti õhtuti sellele pildile mõelda ja nädala pärast uskusid pooled, et selline asi oli juhtunud.
Ülekuulamisel kahtlustatakse seda nähtust valetunnistuste andmises. Ühel juhul süüdistati 8 aastast poissi oma õe tapmises ja ülekuulajad keeldusid tema süütust uskumast. Ta tunnistas vahepeal teadmata põhjusel, et tappis oma õe päriselt. Ülekuulajad kasutasid ka valesid, mis võisid tunnistuse teadlikuks valeks teha nagu see, et kui ei tunnista läheb täiskasvanute vanglasse või tunnistab süüd ja saab abi. Räägitakse ka seda, et tal on kaks külge ja tema halb külg teeb asju mida ta hea külg ei mäleta, kuid selline nähtus ei paista isiklikult bioloogiliselt realistlikuna. Ta pääses asitõendite tõttu.
Ühel teisel juhtumi mõisteti üks mees 40 aastaks vangi, sest tema kaaslane hakkas pärast mitmetunnist ülekuulamist kahtlustama, et ta tappis kellegi. Tunnistused olid vigased ja tunnistaja paistis nooruslikult passiivne ja allaandlik korduval väite kuulmisel.
Ülekuulaja segas korduvalt vahele, kui üritas süütust väita, kuid miskipärast ütles seejuures, et USA's oldakse süütud kuni tõestatakse vastupidist. Tema kaaslane, kes vangi läks, ei hakanud seda tunnistama ning soovitas politseil leitud sõrmejälgi kasutada. Otseseid tõendeid ei leitud süüdi mõistmiseks ning ohvri veriselt käelt leitud karv ei olnud DNA järgi ohvrilt ega kahtlusalustelt pärit.
Selle allaandlikuse ennetamiseks tasuks harjutada vastupidavust tunde kestvate väidete ja käskude kuulmisel.
Lihtsama näitena meediast üritas üks poliitik algatada alusetut hirmu. Kolme isikut peale saatejuhi on kõik pidevalt puise sunnitud näoga. Tõendeid pole kellegi. Alates 1:20 hakatakse seda amatöörlikku poliitikut näitama. Ta üritab saatejuhi kriitilistest argumentidest üle karjuda proovides seejuures alandada. Enamuse ajast paistab, et ta räägib kindla stsenaariumi järgi oma hirmulugusid. Saatejuht üritab esialgu lasta ainult ühel poolel rääkida, kuid paari minuti möödudes hakkab ta temaga samaaegselt rääkima, sest teine üritab lihtsalt debatti takistada omale sobimatuid väiteid takistades süüdistustega. Saatejuhil läks alguses järg veidi sassi, kuid ta suutis pärast edukalt jätkata oma argumentide esitamist. Sellist kannatlikku võimet vahelesegajaid eirata tasub õppida, sest vastasel juhul on ebarealistlikel seisukohtadel lihtne avalikes arutlustes tõendite puudumisele vaatamata võimule tulla.
Jonestown
Jonestown oli asula Guyanas, kuhu Jim Jones omale järgijaid kogus hirmulugudega sellest, kuidas valitsus nendega vastasel juhul käituks.
Jim Jones oli evangelistlik liider sektile, mille 918 liiget tegid 1978 aastal enesetapu. 5 inimest suri tulevahetuses ühe saabunud lennuki juures ja osad tegid enesetapu USAs. Jones suri pärast eluohtliku barbiratuuridoosi kuuliga pähe saamist kas omaalgatuslikult või teise kaasabil, kuid teised liikmed said tsüaniidiga jooki, mis põhjustab rakkude hingamisreaktsioonide blokeerumist ning surma 5 minutiga.
Tema asutatud Jonestown oli kommunistlike diktaktuuridest (NSVL, Kuuba ja Põhja-Korea) eeskuju võtnud. Sarnaselt viimastega ei lubatud elanikel lahkuda, näidati neist saadud propagandafilme ja räägiti kapitalistlike välisvaenlaste ohtudest.
Põgenikele anti karistuseks rahusteid või antipsühhootikume.
Aeg-ajalt harjutati "revolutsioonilist enesetappu", millega võidi ennetavalt harjutada inimesi sellise võimalusega.
Kuna nad olid piirkonnas, kus troopilised haigused olid tavalised ja madal pinnase viljakus põhjustas palju kannatusi ei olnud mõte surmast piisavalt vastuvõetamatu. Surmast räägiti palju. Korraldati "Valgeid öid", kus 50 relvastatud valvurit ajasid sireenidega kõik üles ja ütlesid, et palgasõdurid on tulemas ning kui nad ennast ei tapa antud joogiga, siis piinaksid palgasõdurid nad surnuks. 45 minutit peale väidetavat suremisaega öeldi, et see oli lojaalsuse test.
Ühe rahastusallikana sai juhtkond vanuritest liikmete pensioneid ning selle saamiseks käis neil inspektoreid kes küsisid ka elanike soovi kohta seal olla kuid väidetavalt tahtsid nad seal olla.
Mõned kuud enne massienesetappu andis üks selle põgenik vande all tunnistuse, mis viis sekti uurimiseni. Mõned väljavõtted:
I, Deborah Layton Blakey, declare the following under penalty of perjury:
1. The purpose of this affidavit is to call to the attention of the United States government the existence of a situation which threatens the lives of United States citizens living in Jonestown, Guyana.
2. From August, 1971 until May 13, 1978, I was a member of the People’s Temple. For a substantial period of time prior to my departure for Guyana in December, 1977, I held the position of Financial Secretary of the People's Temple.
3. I was 18 years old when I joined the People’s Temple. I had grown up in affluent circumstances in the permissive atmosphere of Berkeley, California. By joining the People’s Temple, I hoped to help others and in the process to bring structure and self-discipline to my own life.
5. Any disagreement with his dictates came to be regarded as “treason”. The Rev. Jones labelled any person who left the organization a "traitor" and “fair game”. He steadfastly and convincingly maintained that the punishment for defection was death. The fact that severe corporal punishment was frequently administered to Temple members gave the threats a frightening air of reality.
6. The Rev. Jones saw himself as the center of a conspiracy. The identity of the conspirators changed from day to day along with his erratic world vision. He induced the fear in others that, through their contact with him, they had become targets of the conspiracy. He convinced black Temple members that if they did not follow him to Guyana, they would be put into concentration camps and killed. White members were instilled with the belief that their names appeared on a secret list of enemies of the state that was kept by the C.I.A. and that they would be tracked down, tortured, imprisoned, and subsequently killed if they did not flee to Guyana.
8. When I first joined the Temple, Rev. Jones seemed to make clear distinctions between fantasy and reality. I believed that most of the time when he said irrational things, he was aware that they were irrational, but that they served as a tool of his leadership. His theory was that the end justified the means. At other times, he appeared to be deluded by a paranoid vision of the world. He would not sleep for days at a time and talk compulsively about the conspiracies against him. However, as time went on, he appeared to become completely irrational.
9. Rev. Jones insisted that Temple members work long hours and completely give up all semblance of a personal life. Proof of loyalty to Jones was confirmed by actions showing that a member had given up everything, even basic necessities. The most loyal were in the worst physical condition. Dark circles under one's eyes or extreme loss of weight were considered signs of loyalty.
13. In September, 1977, an event which Rev. Jones viewed as a major crisis occurred. Through listening to coded radio broadcasts and conversations with other members of the Temple staff, I learned that an attorney for former Temple member Grace Stoen had arrived in Guyana, seeking the return of her son, John Victor Stoen.
14. Rev. Jones has expressed particular bitterness toward Grace Stoen. She had been Chief Counselor, a position of great responsibility within the Temple. Her personal qualities of generosity and compassion made her very popular with the membership. Her departure posed a threat to Rev. Jones’ absolute control. Rev. Jones delivered a number of public tirades against her. He said that her kindness was faked and that she was a C.I.A. agent. He swore that he would never return her son to her.
15. I am informed that Rev. Jones believed that he would be able to stop Timothy Stoen, husband of Grace Stoen and father of John Victor Stoen, from speaking against the Temple as long as the child was being held in Guyana. Timothy Stoen, a former Assistant District Attorney in Mendocino and San Francisco counties, had been one of Rev. Jones’ most trusted advisors. It was rumored that Stoen was critical of the use of physical force and other forms of intimidation against Temple members. I am further informed that Rev. Jones believed that a public statement by Timothy Stoen would increase the tarnish on his public image.
16. When the Temple lost track of Timothy Stoen, I was assigned to track him down and offer him a large sum of money in return for his silence. Initially, I was to offer him $5,000. I was authorized to pay him up to $10,000. I was not able to locate him and did not see him again until on or about October 6, 1977. On that date, the Temple received information that he would be joining Grace in a San Francisco Superior Court action to determine the custody of John. I was one of a group of Temple members assigned to meet him outside the court and attempt to intimidate him to prevent him from going inside.
17. The September, 1977 crisis concerning John Stoen reached major proportions. The radio messages from Guyana were frenzied and hysterical. One morning, Terry J. Buford, public relations advisor to Rev. Jones, and myself were instructed to place a telephone call to a high-ranking Guyanese official who was visiting the United States and deliver the following threat: unless the government of Guyana took immediate steps to stall the Guyanese court action regarding John Stoen's custody, the entire population of Jonestown would extinguish itself in a mass suicide by 3:30 p.m. that day. I was later informed that Temple members in Guyana placed similar calls to other Guyanese officials.
21. The vast majority of the Temple members were required to work in the fields from 7 a.m. to 6 p.m. six days per week and on Sunday from 7 a.m. to 2 p.m. We were allowed one hour for lunch. Most of this hour was spent walking back to lunch and standing in line for our food. Taking any other breaks during the workday was severely frowned upon.
22. The food was woefully inadequate. There was rice for breakfast, rice water soup for lunch, and rice and beans for dinner. On Sunday, we each received an egg and a cookie. Two or three times a week we had vegetables. Some very weak and elderly members received one egg per day. However, the food did improve markedly on the few occasions when there were outside visitors.
25. As the former financial secretary, I was aware that the Temple received over $65,000 in Social Security checks per month. It made me angry to see that only a fraction of the income of the senior citizens in the care of the Temple was being used for their benefit. Some of the money was being used to build a settlement that would earn Rev. Jones the place in history with which he was so obsessed. The balance was being held in "reserve". Although I felt terrible about what was happening, I was afraid to say anything because I knew that anyone with a differing opinion gained the wrath of Jones and other members.
26. Rev. Jones’ thoughts were made known to the population of Jonestown by means of broadcasts over the loudspeaker system. He broadcast an average of six hours per day. When the Reverend was particularly agitated, he would broadcast for hours on end. He would talk on and on while we worked in the fields or tried to sleep. In addition to the daily broadcasts, there were marathon meetings six nights per week.
27. The tenor of the broadcasts revealed that Rev. Jones’ paranoia had reached an all-time high. He was irate at the light in which he had been portrayed by the media. He felt that as a consequence of having been ridiculed and maligned, he would be denied a place in history. His obsession with his place in history was maniacal. When pondering the loss of what he considered his rightful place in history, he would grow despondent and say that all was lost.
28. Visitors were infrequently permitted access to Jonestown. The entire community was required to put on a performance when a visitor arrived. Before the visitor arrived, Rev. Jones would instruct us on the image we were to project. The workday would be shortened. The food would be better. Sometimes there would be music and dancing. Aside from these performances, there was little joy or hope in any of our lives. An air of despondency prevailed.
29. There was constant talk of death. In the early days of the People’s Temple, general rhetoric about dying for principles was sometimes heard. In Jonestown, the concept of mass suicide for socialism arose. Because our lives were so wretched anyway and because we were so afraid to contradict Rev. Jones, the concept was not challenged.
31. At least once a week, Rev. Jones would declare a "white night", or state of emergency. The entire population of Jonestown would be awakened by blaring sirens. Designated persons, approximately fifty in number, would arm themselves with rifles, move from cabin to cabin, and make certain that all members were responding. A mass meeting would ensue. Frequently during these crises, we would be told that the jungle was swarming with mercenaries and that death could be expected at any minute.
32. During one "white night", we were informed that our situation had become hopeless and that the only course of action open to us was a mass suicide for the glory of socialism. We were told that we would be tortured by mercenaries if we were taken alive. Everyone, including the children, was told to line up. As we passed through the line, we were given a small glass of red liquid to drink. We were told that the liquid contained poison and that we would die within 45 minutes. We all did as we were told. When the time came when we should have dropped dead, Rev. Jones explained that the poison was not real and that we had just been through a loyalty test. He warned us that the time was not far off when it would become necessary for us to die by our own hands.
33. Life at Jonestown was so miserable and the physical pain of exhaustion was so great that this event was not traumatic for me. I had become indifferent as to whether I lived or died.
36. I am most grateful to the United States government and Richard McCoy and Daniel Weber, in particular, for the assistance they gave me. However, the efforts made to investigate conditions at Jonestown are inadequate for the following reasons. The infrequent visits are always announced and arranged. Acting in fear for their lives, Temple members respond as they are told. The members appear to speak freely to American representatives, but in fact they are drilled thoroughly prior to each visit on what questions to expect and how to respond. Members are afraid of retaliation if they speak their true feelings in public.See tunnistus viis kongressitöötaja Leo Ryan'i külastuseni. Esialgu üritati talle jätta muljet, et seal on asjad korras, kuid paar liiget andsid talle kirjakesi, kus paluti pääsemist. Ta oli nõus neid kaasa võtma nii palju, kui lennuk mahutas, kuid see viis lennuki ründamiseni, kus Leo Ryan ja osad ajakirjanikud ning põgenikud surid. Seejärel alustati massienesetappu.
44 minutiline helisalvestus Jones'i kõnedest sekti viimasest päevast. Kõnes räägib ta depressiivselt reetmisest ja sellest kuidas neile vastu oldakse. Publik aplodeeris muuhulgas kohtades, kus ta ütles, et parem võtta enda elu kui lasta seda teistel teha ja et senitehtu on ära tasunud. Enesetappu nimetati revolutsiooniliseks teoks.
1. osa 2.03 "If we can't leave in peace then lets die in peace" järgnes lõbusama karjumisega aplaus. Edasi räägiti lennuki allalaskmisest. Enesetapuga samal päeval läksid osad liikmed lennukiga saabunud poliitikut tapma. Väidetavalt kavatseti tulla neid kõiki tapma ja enesetapp oli ainus lubatult mõeldav pääsetee.
3.40. Soovitatakse olla hea oma laste ja vanurite suhtes ning anda neile jook.
4.00 paiku "There is no way we could survive"
7.50 paiku ütleb, et selline elu ei ole elamisväärne ja publik reageerib nõustuvalt.
Alates 8.00 üritab üks naine (Christine Miller) tagasihoidlikult põgenemisest arutada, kuid Jones ütleb, et kõik surevad ja ta on väsinud sellisest elamisest.
2. osas
0:20 väidab, et ilma temata on teiste liikmete elu mõttetu.
1:20 juures ütleb see sama naine, et kardab surma, kuid Jones vaidleb vastu, et ta ei usu seda.
5:00 juures hakkavad teised sellele naisele vihaselt vahele segama, kui ta hakkab rääkima, et inimestel peaks olema võimalus oma tuleviku üle otsustada ning ühe vahelesegava kriitikana öeldakse, et ilma Jones'ita oleks see naine sealgi nagu ta peaks tänulik olema. Võib-olla ei meeldinud fanaatilisematele revolutsionääridele mõte enesetappu teha, kui teised seda ei tahtnud.
3. osa
Jones räägib kaastundlikult ja sõbralikult Christine'ga, kelle peale eelnevad paar minutit inimesed vihaselt karjunud olid ning sealt edasi ei hakanud ta vastu. Umbes sellel perioodil hakati mürki võtma ja inimesi välja viima ja näoli maha panema.
Esimese paari minuti sees oli kuulda, et saabunud USA poliitik (Leo Ryan) suri ja inimesed kiirustagu mürgi võtmisega.
5:50 paiku ajab ta inimesi kiiremini mürki võtma. Tõenäoliselt kartsid nad poliitiku ja teiste mõrvaga kaasnenud reaktsiooni.
4. osas on peamiselt laste tugevamat karjumist ja kohati naiste nuttu, sest beebid olid esimesed mürgi saajad.
5. ja viimases osas jäi publik vaiksemaks ja nõustus endiselt avalikumalt Jones'i väidetega, et surm on miljon korda parem, kui nende elu ja ees ootav. Niipalju kui publikut kuulda oli jätkasid nad algusest lõpuni nõustuvat vahele hõikamist. Enamus surnutest olid mustanahalised ja väidetavalt tahtis Jones enesetapuga demonstreerida USA ebaõiglust ja rassismi.
Armee jõudis sinna läbi metsa alles järgmisel päeval. Jones annetas oma vara Ameerika Kommunistlikule parteile.
10 minutiline intervjuu ühega, kes põgenes ajal, kui enamus oli ära surnud. Selle toimumine tuli talle ootamatuna. Enamus paistis talle hirmununa ja vastumeelsena. Ainult üks naine hakkas aktiivselt vastu ja valvurid süstisid talle tsüaniidi käesse.
Üks Jones'i tuttav väitis, et Jones tahtis juba USAs olles revolutsionäärilise enesetapuga ajalukku minna ning see jätkus Jonestown'is. Ta ei tahtnud üksi enesetappu teha, vaid koos paljude teistega. See naine väitis teises osas, et tahtis ühinemisega selle väikse grupi erinevate inimeste palju head ära teha. Hiljem sai ta enda sõnul osaks probleemist, sest ei hakanud liidrile vastu ja see jäi teda häirima.
Ühe olulise osana paistis nende inimeste passiivsus ja fanaatilisemate suurem häälekus. Arvan, et enamus võis mõõdukamate vaadetega olla, kuid sellise ürituse lähenemisel hakkas Jones kõnedes julgustama äärmuslikumaid ning lootusetu hääletooniga mõõdukust absurdsemana näitama.
Heavens gate
See sekt sai tähelepanu peamiselt 39 liikme massienesetapuga.
Erinevalt Jonestown'ist ei paistnud selles organisatsioonis ilmset sundimist ega isegi relvade omamist. Selle organisatsiooni puhul ei leidnud ma mingit agressiivset korra hoidmist füüsilise vägivallaga või ähvardustega. Nad ei olnud kodumaast kaugel metsa vahel agressiivsete valvurite järelvalve all vaid Californias väikses grupis. Raha saadi liidri jutu järgi juhutöödega. Sarnasuseks oli askeetlik elu ja ideoloogias surma nägemises positiivsena. Enesetapp ei paistnud protesteeringu või piinamise eest põgenemisena, vaid näilise pääseteena paremasse eksistentsi järgmises elus. Vähemalt juht kirjeldas surma omamoodi ärkamisena paremasse eksistentsi. See sekt paistis ainsana, kus nii kindla vabatahtlikkusega võeti oma elu.
Nad nimetasid kehasid järjepidevalt transpordivahenditeks ja kirjeldasid saabuvat reaalselt nii negatiivselt, et inimesed oleks valmis surema isegi siis, kui poleks tõendeid surmajärgsest järgmisest tasemest. Üldiselt paistis paljudele tavalist usku, et surma järel püsib teadvus ilma kehaliste kannatusteta.
Liider Do (Marshall Applewhite) järgi töödeldakse Maa varsti ümber uue alguse jaoks ja ennetavalt planeeriti enesetapp. Samas ei väitnud ta, et maailmalõpp oleks tulemas.
Sekti teiseks juhiks oli Bonnie Nettles ehk Ti, kes kuulis hääli ja rääkis maailma lõpust. Do ja Bonnie kohtumine oli 1972. aastal. Do kuulutas hiljem, et ta ise on ümbersündinud Jeesus Kristus, kuid mälestused ei tule ümbersünniga kaasa. Kaks aastat hiljem arreteeriti Do krediitkaartide varastamise eest, kuid see oli ka ainus seaduserikkumine enne enesetappu, mida leidsin. Alates 1975 hakkasid nad liikmeid saama ning maksimaalne suurus oli üle 90 liikme. 1985 suri Bonnie vähi tõttu ja 1997 toimusid enesetapud.
Ühes klipis (alates 1:40) hakkas ta surnud Bonnie'le vihjates veidike nutuga võitlema ning võib-olla isikliku motiivina tahtis ta surma järgselt järgi minna, kuigi ülejäänud 38 olid ka mingi motiiviga.
Nädal enne 39 inimese enesetappu tegid nad videosalvestuse. Video teises osas (0:50) ütles Do, et enesetapp oleks mitte enesetappu teha, sest nad pole veel elus ja endalt elu võtmise asemel oleks "edasi minek" elu saamine. 4. ja 5. osas tutvustati kõiki liikmeid. Neljanda osa lõpus näidatud isik oli teine selles osas olnud liige, kes paistis närvilisemana. Mõlemad olid mingiks ajaks lahkunud, kuid leiti hiljem üles ja saadi taasühinema mingitmoodi. Kõigilt saadi mingisugune naeratus, kuid enamasti paistsid inimesed siiralt rõõmsalt. Enamasti oldi kaamera ees häbelikud. Alates 6. osast võib jälle näha, kuidas Do muutub nukraks Bonniest rääkides ning tühi tool tema kõrval oli Bonnie jaoks. Ta ei tahtnud, et meedia saaks hea ülevaate seal toimunust ja soovis, et see viimane salvestus saaks avalikuks. Näiteks rõhutas ta sellele, et nende hulgas polnud lapsi ning kõik osalised pidid olema sellised, kes tahtsid vabatahtlikult surra. Lisasalvestusi tehti hiljem õues, kus soovijad said oma mõtteid avaldada. Sarnaselt Do'ga paistsid nad teadlikuna, et meedia hakkab neid enesetapusektiks nimetama.
Ideoloogia järgi olid tulnukad inimeste kehadesse paigutanud hinged ning pärast miljoneid aastaid kestnud arengut saavad üksikud parimad põgeneda enesetapuga (seda sõna otseselt välditi) surevast maailmast tulnukalaeva.
Elu oli askeetlik ja Do koos 6 teise mehega lasid ennast kastreerida. Enesetapud viidi läbi järjest 3 grupiga 3 päeval (15+15+9 inimest). Võeti barbiratuuri (GABA agonist ja glutamaadi AMPA retseptorite antagonist) koos viinaga ning lisaks pandi lämbumiseks kilekott pähe. Allesjäänud hooldasid surnusid. Kõik surnud lamasid voodites samades riietes ning riidega kaetud näoga.
15.06.2011.
Viimastel kuudel on mul saanud mõjukamate argumentide valikul esmatähtsaks see, kui ilmselt saab selle sõnumit edasi anda. Vahel on seoses valimistega öeldud midagi sellist, et sõnum tuleks teha nii lihtsaks, et iga loll saaks sellest aru. Samas kui sõnum on kasutu nagu "parema tuleviku nimel" või muud sellist ebämäärast, siis ei muuda see palju.
Palju toimivam viis käitumise mõjutamiseks oleks praktilise õpetuse suurimale enamusele arusaadavaks tegemine. Selline sõnum peaks põhiosaga tugevat avastustunnet tekitama ning tähelepanu pikalt hoidma. Selle effekti saab võimalikult ilmse argumendiga aga mitte lihtsalt julmade või emotsionaalsete kõrvallugude või klippide lisamisega. Esmatähtis on ikka absurselt lihtsate selgituste ja väidete otsimine. Ühiskonda kontrollivad infokillud võivad olla labaselt lihtsad kui üritada selliseid leida.
Midagi enesekindluse tõstmiseks: ma ei ole hea mälu ega keskendumisvõimega aga ma ei lase ennast nendest eriti segada erinevalt vanuritest, keda tunnen. Usun, et neil on eelneva eluga võrreldes raske mõelda kuid see ei õigusta tegevusetust nii paljude asjade juures kui on seda neil. Näiteks on minu vanemate sugulaste hulgas väga ebakindlaid tegelasi. Üks keeldus telekapuldil ühe lihtsa nupu ära õppimist (valik ühe- ja kahekohaliste kanalivaliku vahel) ning kaks käituvad nagu oleks mõttejärje ununemine seniilsuse tagajärg. Kui üritan neid motiveerida siis räägivad kui õppimisvõimetud nad vanuse tõttu on ja kiiresti esitavad õpitud väiteid sellest, miks neil mälu ei tööta. Ma ise unustan asju umbes sama kergesti. Väiksest saati olen unustanud vahel mille järele ma pidin minema ning vähemalt ükskord kulus mul üle 5 sekundi oma enda nime meenutamiseks. Kui ma oleks iga kord otsustanud, et mälu tõttu peaks loobuma pisirõõmude ja oskuste õppimise, siis oleks mu elu alates lasteaiast palju raskem olnud. Lisanäitena pidin lasteaia lõpus koos teistega õppima ära aastaajad, kuud ja nädalapäevad ning need läksid mul tihti omavahel sassi võrreldes teiste õppijatega. Mäletan kuidas ma nende õppimises kuid ja nädalapäevi omavahel sassi ajasin mõeldes omaette pahuralt, et miks ma sellist keerulist asja õppima pean. Seda õpitut õppisin hindama alles esimeses klassis ning tagantjärele jättis see mässumeelsus aastaaegade õppimise suhtes pigem julgustavaid mälestusi kogu edasise õppimisjulguse jaoks. Kõik on alguses keerukas nagu iga mu uus teema siin leheküljelgi on mulle meenutanud ja juba poolenädalase pausiga tunnen natuke lisaraskusi artiklite lugemisel kuid need kaovad päevadega. Kui kõiki selliseid kohmakaid sündmusi tõsiselt võtta, siis võib kujuneda välja tõsine õpitud idiootsus (ei taha seda leebemalt nimetada), mille tõsiselt võtmine põhjustab omaalgatuslikult järjest tõsisemat oskuste mandumist.
Paistab, et vanusega unustatakse kui kergesti nooruses asju unustatakse.
Ometi on neil kõigil julgust anda tervisealast infot, mis paistab üldse levinud erandina ennast muidu rumalaks pidavate isikute puhul. Imeliku järjepidevusena usuvad nad seejuures alternatiivmeditsiini kus umbrohuleotised alkoholis võivad ravida "kõike". Vahel kahtlen, et need võltsravijad hoiavad neid lollina. Nende kirjanduses on asju "selgitatud" arusaamatu sõnastusega kasutades teadustermineid täiesti teises tähenduses. Sellised tegelased oskavad ennast see-eest selgelt väljendada konkurentide mahategemisel ja oma pakutu headust kirjeldades.
Seoses keele moonutamisega teine oluline teema. Oma keelt pole vaja ümber leiutada. Inimeste vahel on niigi palju arusaamatusi ja lisaks liiga raskete sõnade kasutusele tekitavad segadust individuaalsed definitsioonid lihtsatele sõnadele.
Omadussõnade käidakse eriti vabalt ümber. Tihti näen isegi selliseid sõnu nagu "kõik", "mitte keegi" ja "vägistamine" on täiesti moondunud tähendustega.
Kohati kasutatakse ebarealistlikke omadussõnu meedias effekti lisamiseks kuid see ei päästa sisu. Omaette probleeme tekitab meedias ja ka sugulastevahelistel kogunemistel see, kui keegi hakkab jutule tihedalt vahele ütlema "oi kui tore", "lihtsalt vaimustav" jne., siis see jätab võltsi mulje ja pigem põhjustab tuimust isiku väidete suhtes. Umbes samu probleeme tekib, kui jutukaaslase jaoks on kõik "sitt" ja "mõttetu".
Ei aita ka tugevate emotsioonide nagu naeru teesklemine. Vabalt tundmine ja kontakti loomine on häiritud kui paistab kasvõi ühe korra, et teine teeskleb naeru.
Sõnavara ümberleiutajatelt tahaks vahel üle küsida, kas nad ei oska targemad paista kui ei saa lihtsõnadele ette hoiatamata uusi tähendusi anda ja seejärel parandamisega ennast upitada, mida ka kohati paistab.
Ühe näitena sellest, kuidas ei tasu käituda populaarsust ja kuulsust otsides, oleks Glenn Beck. Youtube'st leiab paljusid tema saatelõike. Ta defineerib sõnu väga vabalt ning tihti räägib ta kuidas "kõik" arvavad, et asjad on täiesti korras ning miski ei saa halvasti minna kuid tema teab, et asjad on väga hirmsad näidates mõningaid uudiselõike ja lisades kuidas need tähendavad lähenevat katastroofi.
Kohati kritiseerib ta juudi päritolu (väidetavalt pole tal midagi juutide vastu, kuid tema infoallikad ei tundu nii neutraalsed) tegelasi omistades neile ebarealistlikke võimeid. Näiteks väitis ta, et enne kui üks juut hakkas reklaamiagentuuris töötama, siis "ei mõelnud keegi", et peekonit võiks hommikusöögina süüa vaid ainult hilisematel söögikordadel.
Samuti nimetab ta ennast mittepoliitiliseks isegi kui ta korraldas üle 100 000 osalejaga massikogunemise õhutades inimesi religiooni ja teatud väärtusi rohkem omaks võtma. Lisaks paistab ta kroonilise pessimistina, kes oskab ainult halbu uudiseid esitada kuigi ta on kümneid miljoneid dollareid teeninud. Seejuures on tal julgust väga julgeid ja inimesi hirmutavaid väiteid esitada väga vähese uuringuga. Ta levitab rahulolu mitme saate vahendusel ja näiteks oma telesaates "Glenn Beck Show" on ta korduvalt rääkinud kuidas selles saates töötab kokku 10 inimest kuid mingitmoodi suudavad nad kümnekesi ajada 5 korda nädalas kokku ~45 minuti jagu hirmulugusid päevas ning ta ei tunnista oma eelnevate saadete vigu vaid räägib kui rumalad on teised, et temaga ei nõustu. Tõenäoliselt väheüllatava lisana on ta rääkinud ähvarduskirjade saamisest.
Mõni võib väita, et temasugustele ei tasu tähelepanu pöörata, kuid kui keegi teenib skandaalsete väidetega kümneid miljoneid ja korraldab sellise suurusega massiüritusi, kus räägitakse kuidas inimesed peavad elama, siis oleks sobiv sellise olemasolu tunnistada ja analüüsida.Vähemalt tema telesaade lõpetab sellel suvel ja loodetavasti ei andnud ta paljudele ideid teistel endasugustel seda tööd samuti kümnete miljonite dollarite eest teha.
Kui pole just kavatsust palgata lihtsalt kedagi kuulsat tähelepanu tõmbajat, sest ka saadet vihkavad tegelased võivad reklaamraha suurendada, siis peaks objektiivse saate loomisel vältima üldse krooniliste pessimistide palkamist. Kui saatejuht oskab ainult halbadest uudistest rääkida tehes täiesti teiste standartidega maha positiivseid uudiseid, siis ei saa sealt objektiivset tõde ega ka mõnusat ajaviidet otsivate vaatajate tähelepanu (ja panust sissetulekule).
Ühe kohati vigase kuid toimiva lihtsustusena tunnen oskamatust ära oskusega vastaval teemal ainult kahest äärmusest rääkida. Ka uute oskuste õppimisel peaks enam-vähem kõigil olema mälestusi sellest, kuidas alguses osati paari üksikut võimalust arvestada kuid hiljem õpiti rohkem variatsioone nägema. Osadel (paarkümmned protsenti tuttavatest internetis või igapäevaelus) on suur osa argumentidest ehitatud sellele, et kui ei nõustu temaga, siis peaks vaidleja uskuma hoopis teist äärmuslikku asja. Tavalisem versioon kaldub olema, et kui ei nõustu asja tõsidusse nagu pessimist väidab, siis usub teine, et kõik on täiesti korras ja muretu ning pärast selliste vaadete peale määrimist proovitakse isikut maha teha mõne suvalise negatiivsema uudisjutuga kasvõi tormidest või protestidest kasutadaoma "tarkuse" tõestamiseks.
Kui keegi suudab ainult kahest äärmusest rääkida ja sedagi emotsionaalsete ebamäärasustega nagu kriis, katastroof häving ja tema soovitu korral õitseng vms., siis ei vääri ta võimu selles valdkonnas.
Silm-silma vastu mentaliteet hoiab alal kasutuid tülisid. Konflikti algatajana võib näiteks poliitikas internetis või tänaval teeselda ebarealistlikke seisukohti nagu see, et kui x partei võidaks, siis poleks enam kuritegevust, vaesust, ebaõiglust jne. Kuna tavaliselt hakatakse selliseid imelikke argumente maha tegema nende lihtsuse tõttu ja kergesti saadava tarkuse tunde tõttu, siis saab tähelepanu sinna ajada.
Paljudel on halb harjumus üksikute tegelaste seisukohti tervele kuni miljonite inimestega grupile tervikuna peale määrida. Selliste mõttemaailma saab lolli mängides eriti kergesti muuta. Samas kui inimesed oleks sellistest teadlikkud, siis ei läheks vähemalt nemad sellega kaasa.
Omadussõnade ümberdefineerimine teeb ka rünnatud poolel elu lihtsamaks oma kaitsel, sest kui natsionalismi nimetada kohe natsismiks, siis selle nimetuse saanul on lihtne kriitikat maha teha ja kui nad saavad saate täita selliste lihtsate argumentide ümberlükkamisele teeb see teadlikult nõrgale kollase meedia väljaandele teene.
Riigi tasemel oleks stagnatsiooni tekitav suhtumine, kui meedia ja suurem enamus vaidlejatest keskenduks kõige lohakamatele väljaütlemistele vastaspoolel ning süüdistaks kõiki selle seisukoha või partei toetajaid sellises lolluses. Internetis olen viimase 10 aasta jooksul näinud korduvalt samade argumentide esitamist, kus kahe suurema partei toetajad süüdistavad teise partei pooldajaid kõige lollimates asjades, mida nad üksikisikutel on kuulnud ja see stagnatsioon on kaua kestnud kuigi vähemalt stereotüübid on selle muutumatu loogika juures muutunud uute vahetuvate kuulsuste tõttu.
Mulle ei meeldi religioonide puhul põhiliselt lohakas loogika selle õigustamisel. Usu õigust võiks tõestada loogikaga, mis võiks ka valitsuses või kohtus kehtida.
Mõttetööd vajavates töökohtades vähemalt ei ole soovimatu flirtimine produktiivne ega meeldiv.
Mõttetoitu SMBC'lt:
Lisasin selle koomiksi, sest kipun ka igapäevaelus nägema kuidas kohati põlvkonna võrra vanemad mehed ajavad ennast vastumeelsetele naistele ligi lootes sellega seksini jõuda arvestamata seejuures kui vangistav või ahistav võib see olukord olla naise poolt vaadatuna. Eriti töökohas on selline soovimatu tähelepanu häiriv ning aastate pikkusel töötamisel võib selline käitumine kellegi teise poolt jätta sadu või tuhandeid tunde rahutuid mõtteid, mis takistavad tõsiselt mõttetööd vajavaid tegevusi.Lisaks paistab selline ligiolek ühe tavalisema esimese flirtimisversioonina mida lapse- või teismeeas hakatakse proovima. See võib palju ebameeldivamaks saada, kui selliseks enesekriitikata ligiajajaks on keegi palju raskem ja vanem tegelane, kes võib kõrgemal ametikohal olles vastikuid nõudmisi esitada. Kui keegi kasutabki seda taktikat, siis ei tasuks vähemalt eeldada, et ilus naine ei saaks aru, millal keegi temast huvitatud oleks. Seda energiat ei saa varjata ja võltskiitused jätavad esimese vahele jäämisega petturliku seksiotsija mulje.
Pealegi ei paista see maailma majandusele ja emotsionaalsele heaolule hästi kui umbes pool elanikkonnast peab lisaks tööle selliste kõrvaliste segajate peale mõtlema. Proportsioon võib suurem olla kui arvestada mõlema soo puhul edutut armastusotsingut ja teiselt poolt soovimatu tähelepanu pärast kannatamist.
Miks on vaja mehi naisteks nimetada ning seda eriti veel heterona? Ühe raamatu järgi toimus seline asi juba vähemalt 1950ndates USA sõjaväes, kus tavasolvanguks oli meeste nimetamine naisteks. Samas läbisaamine kannatab, kui sellist suhtumist vastassoo juuresolekul kasutada. Kohati on tunne, et see suhtumine on vägistaja suhtumisega tegelaste leiutis ja laiem avalikkus on sellega liiga kaasa läinud.
Flirtimisel vältida enesega riskimist armastuse nimel. Charlie Brooker sõnastas selle olukorra hästi: "It's like threatening to cut off your own thumb for a blowjob". Seda kriitikat saaks ka kohati armastusluule või armastuslaulude puhul kasutada. Küsimata abi pakkumist kasutatakse ka agressiivsemates olukordades. Sõjas võidakse rääkida, et juht on neile nii palju andnud, et neil ei tohiks olla vastumeelsust seda pakutut oma eluga kaitsta.
Osad preestrid käituvad nagu müügimehed kelle pakutud ideoloogia parandab väidetavalt ühiskonna probleemid (ükskõik kui vähe paistab seda kasu religioossemates riikides) ja head asjad on jumalast. Jeesus ohverdas ennast ja nüüd inimesed teenigu seda ohverdust nagu usukuulutaja oma tõlgendustega tahab.
17. okt. 2011.
Isiklikke kogemusi
Kui hääl on vaiksem, siis võib ennast raputada ja kuulda mis osa häälest on selle rappumise poolt mõjutatud. Edaspidi võib harjutada hääldama pöörates rohkem tähelepanu sellele hääle osale. Tugevdades samaaegselt ülemisi kõhulihaseid saab häälele tugevust.
Harjumustel on tugev käitumisse jääv toime isegi kui seda tehti vastumeelselt.
Omaette hääldades jääb vaikselt pomisedes hääldus ka lihasmällu ja kõnes võib märkamatult sama hääletus meelde tulla. Vigast hääldust või üldse käitumist vältida kui ei taha õpitut kustutada või vigasemaks ajada.
Kaudne poliitika: tahtes ühte osapoolt hirmutada saab näiteks vihastada anonüümselt sõltlaste-, etnilise grupi-, usu - , jne. vihkajaid kui see põhjustaks rünnakuid vaenlase vastu. Analoogselt nendega, kes otsivad seksi nimel kergeusklikke või meeleheitlikke võivad vägivaldsemad otsida tapmisega nõustuvaid mängides esimese hooga näiteks "lihtsalt tasakaalustavate küsimuste" esitajat.
Kuna võim, raha ja valmisolek heatahtlikkuseks on miljarditel, siis tasub vältida nende ärritamist. Üldistusena tasub vältida rahvuselist, usulist, ideoloogilist (sh arvestada "kapitalistide" JA "sotsialistide" käes olevate arvestatavate rahade ning kontrolliga) ning vanuselisi (noortelt vanemate JA vanematelt noorte suunas) solvanguid.
Teiste hoolt jääb vähemaks. Paljud peaks aru saama, et ka nemad ise muutuvad vähem vastutulelikuks kui keegi nendega halvasti käitub. Kuulsusega lisandub tuttavaid kes on valmis vägivallaks või tapmiseks. Parem kui nende kasutu kritiseerimisega nende hulgast vihkajaid ei kogu kuid nende tapma ässitamine on samuti väga tõsine oht kõigile osapooltele.
Eeldan et agressiivsuse vältimiseks peavad kõik sarnasel määral hoiduma agressiivsusest teiste suhtes. Üks leebemaid tegevus millest hoiduda oleks solvamine asjades, millega solvaks ka enamikke inimesi maailmas. Laste vahel on selle piiri ületamised tavalisemad. Näiteks kui solvata välimust või teisi isikust sõltumatuid asju.
Kritiseerides midagi, mis on paljudele kallis võib tõmmata viha. Süüdistades kedagi alusetult milleski väga halvas võib äärmisel juhul olla kriitikule ohtlik. Näiteks kui kellelgi tekib tunne, et hüsteeriat õhutav kriitik võib talle kalli inimese elu ohustada, siis on see kriitik igas valituses ohustatud. Näiteks kui kõrvalseisjal jääb mulje, et kriitik võib kasvõi 2 aastasele lapsele surma põhjustada pidades kõne näiteks ohverdamise maagiast või muust sellisest.
Samas võib see isetekkeline kaitsesüsteem olla kohati ka probleemiks. Reaalsuses leidub palju gruppe, kes on reaalselt agressiivsed. Samas nad ei taha ilmselt vahele jääda. Nad võivad kerget kaistet saada süütu mängimisel. Kui kriitik ütleb tõeselt, et nad on kedagi tapnud siis tõenäoliselt üritavad tapjad võimalusel mängida süütut tagakiusatut kellele tahetakse vägivaldseid inimesi kallale õhutada. Ohtlike petturitega tasub seda arvestada.
Kahtlaselt järjepideva suhtumisena on paistnud, et kui keegi hakkab rääkima nagu oleks demokraatlik rikas riik nõrk või kokku kukkumas, siis võib sellistelt tihti kuulda nagu oleks diktaktuur võimas, stabiilne ja meeldiv koht. Miskipärast on demokraatia elanikud nende mõttemaailmas ajupesuga kui pole vihased süsteemi vastu kuid diktaktuurid olevat head, sest uudised olid tol ajal paremad (tsensuur nagu ei loeks) või et inimesed on lojaalsed (seejuures ei mäleta nad mainida surmanuhtlust igasuguse süsteemikriitika eest või vähese lojaalsuse mängimise eest). Üldiselt on nad ka madala elatustasemega ja üksindust tekitava vastiku või agressiivse suhtumisega teiste suhtes.
Näiteks hiljuti kohtusin esimest korda ühe sellisega, kelle maailmapilt kattus enam-vähem USA kommenteerijate hulgas tavalise kapitalismi vastase vihaga. Ta arvas, et demokraatiad kukuvad kohe kokku ning peaks minema loodusesse elama, sest loodus pakub vajaliku. Diktaktuure ta kaitses, sest inimestel olevat lojaalsus ning vähemalt oldi kapitalismi vastu. Google oli tema meelest liiga ebausaldusväärne infoallikas ja selle asemel viitas ta naturalnews lehele, mis on peaaegu ühe isiku poolt kirjutatud nagu see oleks raskemini kontrollitav. Sealt sai ta vist arusaama, et viimase 7 aastaga on inimesed tapnud ligi pooled maailma liigid ning lääne meedia tsensuur on seda varjanud. Lisaks reklaamib selle lehe autor suvalisi taimetooteid vähi ning hiv'i vastu. Hiv polnud ka selle kapitalismi vihkaja meelest oluline haigus vaid hoopis ravimifirmad, mis tapavad inimesi. Kõige tipuks elas ta suure osa ajast koos tüdrukuga, kes oli tema jutu järgi üle aasta süstinud ning keda ta pakkus prostituudina. Ma keeldusin sellest pakkumisest ning ma pole kunagi prostitutsiooniga nõustunud isegi kui üks keskealine naine pakkus mulle 300 eek 3 rahuldamise eest.
Sellise apokalüptilise eluvaenuliku maailmapildiga oli tal palju entuasmi ühiskonna allakäigust rääkimisel ning kuigi ta pidas demokraatiat mingil põhjusel soovimatuks piirdus tema enda poliitiline jutt üldse loosungiga "ühine revolutsiooniga või sure".
Sarnaselt teiste kaudsemate sarnaselt käituvate tuttavatega elas ta suhteliselt vaese välimusega kohas ja teiste suhtes kasutas ta suhtluses põhiliselt ähvardusi ja solvanguid, mis peaks ta elu raskemaks tegema. Probleemides ei süüdistanud ta ennast vaid nagu sellistele omane olid temasuguse probleemid valitsuse poliitikute süü.
Üks loogikaviga, mida kipub meedias palju olema paistab sellisena, et keegi saab esimest korda teada inimeste halvast käitumist ning hakkab väitma nagu oleks see tõend seniolematust ühiskonna allakäigust või seniteadmata avastusest mida teised inimesed üldse ei tea. Ühiskonna kriitikute hulgas paistab selliste proportsioon kõrge. Keegi isoleeritu saab karmima meeldetuletuse halvemast käitumisest ja koostab hirmulugusid inimeste allakäigust kuigi probleem esines tõenäoliselt ammu enne kirjutamise leiutamist.
Ühiskond tundub palju lollima, vastikuma ja ohtlikuma kohana, kui kõik oleks liiga tähtsad teiste vigade parandamiseks või vähemalt välja ütlemiseks.
Subliminal message'id ma ei usu, sest selgelt tuleks teadvustada et oleks midagi meelde jäämiseks. Pigem saavad manipuleerijad anda valeselgitusi ja näiteks toote reklaamiga kasutada emotsionaalset reklaamjuttu, mis otsuseid muudaks.
Osadel inimestel on väga tõsised raskused endas toimuva märkamisel. Näiteks osad väidavad, et neile ei mõju kanep. Juhtusin ühte sellist nägema. Ta liigutused olid piiratud nagu tema seisundis oligi oodata ning ta vaatas oma kujutlustes olles pikalt ühte kohta kuid ometi väitis ta läbi nõrga lühimäluga lauset kokku veerides, et talle see ei mõju. Sellist eneseanalüüsi puudust saab tõenäoliselt ära kasutada.
Pingete maandamisest:
Kui ei taha, et teised sind teistest madalamana ei kohtleks, siis ära käitu nagu oleksid teistest kõrgemal.
Kasutud käsutajad nagu lapsed kes tahaksid kosmosereisi planeerida või kõigile õnnelikku riikid ehitada kuid praktikas ainult kritiseerivad neid asjades mida ise ei suudaks. Ebatäiusi oskavad ka lapsed näha kuid reaalsuses on töölised, kellest kõik 100% on mingil määral ebatäiuslikud ka oma kõige muljetavaldavate oskuste osas.
Minu viidatud Robert Greene väited rõhutasid kohati palju välisele kuid isiklikult ei soovitaks väga tähtsalt käituda. See jätab imeliku mulje kui keegi hakkab tähtsa või meheliku vms. mulje jätmisel käituma nagu ta oleks õhku täis aeglaselt liikuv õhupall.
Vahel leian tegelasi kes tahavad teistele õpetajaks olla kuid kes kipuvad neid süüdistama imelikes lollustes ning parandavad neid näilisi vigu. Vähemalt paarkümmend % keda tean kipuvad teisi süüdistama arusaamas, et kritiseeritu on ebatäiuslik aga tema oskab seda ilmset asja parandada. Selline tegelane ei saa õpetajana häid tulemusi kui ta kleebib õpetatavatele ise oma eelarvamuste tõttu lollused külge ja mängib nende labaste vigade parandajat. Vead ise võivad olla tasemel, mida usuvad tõsimeeli ehk filmides lolli rollis olevad tegelaskujud.
Allaandlike pessimistlike motiveerimisel ei mõju väited sobiva tööga optimistlikult kaugele jõudmise lood. Osad sellised võivad arvata, et rikkad ja võimukad on kõik vargalikud petturid või hullemadki. Kui sellist mõttemaailma kõrvutada optimistlike entuastlikult töökate vaadetega võivad nad loobuda kaasamõtlemisest järeldusega et teine fantaseerib elu liiga ilusaks, sest on kuritegevust jne. ilmseid ebameeldivaid ja julme asju. Lihtsam ja vastupanutum lähenemine oleksid lihtsad võimekust andvate praktiliste oskuste õpetamine, et tasapisi näeks kui lihtsalt on asjad tehtavad.
Ühe algusest peale kasutatud "maandamise" viisina olen üritanud omavahel seostada raskeid ja kergeid asju, et näiteks oleks olemas algajale kohe arusaadav osa ning ka äärmuslikum harjutamisega tulev. Võimalusel üritan kirjeldada ka vahepealse keerukusega oskustasemeid. Emotsionaalse külje pealt üritan siduda imelise ja lühiajalise igava ja pikaajalisega, sest mõlemad emotsioonid eksisteerivad reaalselt.
Konfliktide tekkel mitte mängida rahulikult tähtsat ja hakata siis täpsustamata piiride ületamisel rangelt füüsilise vägivallaga karistama nagu vahel kasvõi politseinikega võib juhtuda kui hoiatatakse rahulikult ja äkitselt hakatakse käsi väänama või põlvega peale toetuma. Ülereageerimisel tekib kergesti soov kätte maksta.
Obamalt õppisin ruttu suurejoonelisust ja ähmasust vältima. Suurejoonelise tooniga kõnedele toetumine on praktikas väga ebamäärane ja pisiasjadest (mida tuleb reaalsuses tihti ette) niimoodi kõneleda oleks mittevajalik. Pigem lähen teise äärmusesse ja trivialiseerin paljusid asju.
Suurejoonelisuse nõrkuseks on niiöelda maa peale tagasi toovatest probleemidest rääkimine või kiidetu perspektiivi panemine näiteks eelnevate poliitikute alusetute kiituste meenutamisega.
Stsenaristina või autorina võiks piirduda tegelastega, kellel on olemas kõik bioloogilised emotsioonid ning tujud. Ka enda käitumises ja ilmekuses tasuks leppida kõigi emotsioonide eksisteerimisega.
Oma privaatsed ideoloogiad ja rõõmud peaks selliseks valima, et need avalikkuses probleemiks ei saa. Harjumustel on tugev võim, mis võib hajameelsuses ootamatult korduda. Sarnaselt klassis nähtava kalduvusega samas kohas istuda või kindla tooni kasutamine kellegagi rääkides võib tahtmatult meenuda üleolev suhtumine, mis ajab käitumise liiga ülbeks. Elitismi ei soovitaks imetleda.
Kuna paljud tahavad kontrolli, siis proovin neid motiveerida korralikumalt käituma. Põhiliselt tasuks loobuda parasiitlikult enesekesksetest seisukohtadest ning leida või kasvõi mõelda välja seisukoht, kuidas oleks sümbiootiliselt kasulik kõigile osapooltele.
Isiklikult sain paljudest parasiitlikest seisukohtadest lahti mõeldes milline suhtumine oleks hea ja sümpaatne. Need juurdusid tugevalt ning mõeldes erinevustele nende variantide emotsionaalsetele tagajärgedele oli mul lihtne hakata hindama sümpaatsemaid seisukohti.
Väldin mõjutamisel väga konkreetseks ja põhjalikumaks minekut, et oleks vähem tunnet nagu ma kontrolliks kedagi. Nii on teisel vabam võimalus tunda, et ta ise pidi enamuse asjadest ise ära tegema ja saavutus oli tema töö. Pigem piirdun rolliga, mida võiks võrrelda lugema õpetamisega. Oskust kasutatakse vastavalt individuaalsetele eelistustele. Liigselt pealetükkiva kontrollija mulje vältimiseks väldin ma suhteliselt rangelt inimeste probleemidesse sekkumist jättes nad ise lahendusi otsima.
Maandamisega seoses kahtlustan, et minu kirjutamisaktiivsus ja vaesus jätab stressi tekitava tunde nagu oleks töö saamine üliraske. Ma ei arva, et see oleks väga raske aga ma olen praegu veel aktiivses õppimisfaasis ning ma ei taha et miski tähelepanu segaks. Siiski usun, et vajadusel saaksin paari kuu jooksul suhteliselt hea palgaga töö.
Meedia stereotüüpsed isiksused tekitavad halbade eeskujudega pingeid kui keegi isoleeritu peaks arvama, et nii on sobiv käituda. Ebaloomulikud ja reaalsuses vastikud flirtimisnäited, mõttetud afäärid, üleolevus, ülepingutatud omadussõnad kriitikas ja ka liigdramaatiline teeseldud sügavamõttelisus.
Pingete maandamises ei aita tänapäevaste valitsuste imelikult lapselik agressorite kritiseerimine. Isegi 9/11 rünnakutes tuhandeid tapnud isikute puhul kirjeldati nende käitumist argusena. Araks nimetamine on provotseeriv ja see läheb imelikuks kui isegi 3000 inimese surma põhjustamise järel ei taheta mingit julgust tunnistada. Teise sõnastusega tundub selline poliitikute jutt lähedasele väitele, et kas nad enamat ei julge kui tappa ennast koos tuhandete teistega. Pigem võiksid nad tunnistada, et kui tuhanded surevad diktaktuuridega võideldes, siis tekivad rünnatud riigi kohalikel vägivaldsed mõtted pärast lähedaste kaotust ning diktaatorid võisid sõdureid tapmisähvardustega julmusteks sundida.
Julius Caesar'i kirjeldamisel esineb samuti kahtlast info moonutamist ning emotsionaalsete põhjuste varjamist. Tema tapjaid nimetatatakse tihti "reeturiteks" kuid tema elulugu arvestades oli see ettearvatav. Näiteks Plutarch'i järgi suri Caesari juthimisel Gallia vallutamisel miljon inimest ning teine miljon vangistati orjadena. Juba sellise massimõrva eest on kättemaks mõistetav. Lisaks vallutas ta omaenda koduriigi kodusõjaga, mis ise juba jätab paljude silmis iseka riigireeturi mulje. Kõige tipuks olid tema tapjad 40 suhteliselt hea ametikohaga senaatorit. Caesar'i käitumine oli siiski selline, et ka senaatorid olid valmis avaliku rünnakuga enda elust ilma jääma.
Miskipärast on osadel religioossematel arvamus, et elul peaks mingi eriline mõte olema ning selle puudusel oleks loogiliseks reaktsiooniks tegevusettus või rõõmutus.
Elu võib vastik ja mõttetu olla kuid see mõttetus on ka teistel liikidel ning nende kannatused on palju tavalisemad ja julmemad kui inimeste omad. Reaalsus on närvisüsteemiga olendite suhtes elutuna täiesti hoolimatu ja väga intentsiivseid jõhkruseid pakkuv. Hiirena ja varblasena on näiteks talve üle elamine suureks raskuseks. Mõned kurdavad kui avastavad, et inimesed on isekad või ahned kuid looduses võivad need palju julmemalt väljenduda. Pealegi on teistel enamasti ülilühike eluiga võrreldes inimestega. Paljud liigid surevad aastasena vanadusse ning see piirab tõsiselt nende võimet reaalsust ja liigikaaslaseid mõista. Kitsas eri häälitsustega piirduv suhtlus ei lase paljusid probleeme selgeks teha ja tülide lahendus võib piirduda füüsilise vägivallaga. Samas inimestel ei anta üldiselt palju vabadusi esimesel 18 eluaastal, mis jätab neile rohkem aega oma asjadest aru saamiseks enne kui neid tööturul suhteliselt leebesse kuid pikaajalisse konkurentsi sunnitakse.
Omamoodi "elu mõttena" olen tänulik, et saan elada nii kaugele arenenud ühiskonnas inimesena ning tänutäheks üritan inimkonda veel meeldivamaks muuta. Inimühiskond on minu jaoks üks mugavuse, turvalisuse ja mõistmise oaas võrreldes loomade ühiskondadega kuigi ka inimeste hulgas võib äärmusliku vaesuse või sõjakusega loomade lähedane elatustase tekkida.
10. 02. 2012 lisa
Ennustatud maailmalõpud läbi ajaloo. Aastal 0-1000 AD oli umbes 10 siiani teadaolevat maailmalõpu kuulutamist. Alates aastast 1500 AD paistab keskmiselt iga 10 aasta järel uus maailmalõpu ennustus millest osad ennustasid seda ähmaselt mitmekümne aastase perioodi sees nii, et selleaegsed elanikud jõudsid tõenäoliselt iga paari aasta tagant kuulda uusi lugusid maailma lõppemisest. Seal näidatud ennustused olid enamasti kristlusega seonduvad ning tõenäoliselt olid teistes maailma osades omad stressi tekitavad oletused massihävingust. Tihti paistis loogikakäik stiilis, et mingi ümmarguse numbriga muutus aastaarvus on möödunud kuulsast sündmusest nagu näiteks aastaks 1000 AD või 2000 AD kuulutatud lõpud.
Nende ennustuste tegijad olid tihti võimukal positsioonil nagu näiteks paavsti ametis ning sellel "ennustamisel" võis olla palju omakasupüüdlikke motiive. Üheks on raha nagu näiteks 2011 maailma lõppu ennustanud organisatsioon. Selle asutaja kuulutas maailmalõpuks 1988 ning hakkas seda hiljem veidi hilisemaks ajaks ennustama. 2007 oli tema äri varasid 122 mln USD väärtuses ning ühegi vale ennustuse järel ei lõpetanud ta raha vastuvõtmist ning sama pessimistlike ennustuste tegemist.
Sellised ennustajad võivad kuulutada, et raha kaotab nagunii ruttu maailmalõpu pärast väärtuse ja isegi kui nad ei ütle otse, et see raha peaks ennustajale minna, on sellised ennustajad tihti ainsad selle kuupäeva pakkujad ja kui keegi teine usub seda, siis kulutab ta raha selle ühe isiku sõnumi levitamiseks või tema organisatsiooni(de) rahastamiseks.
Selliste juttude avaldamine võib ajakirjanikele raha tuua, kuid see on riskantne isegi kui kohus ei hakka konkreetseid isikuid võimalikus kaasnevas vägivallas süüdistama. Osadel inimestel on suhtumine, et surma eel võiks mõned ebameeldivad tuttavad ära tappa ja osad kuulsad mõrtsukad tapsid kuni kümneid tuttavaid ja seejärel ennast. Ma ei usu, et sellised isikud jääks rahumeelsemaks kui meedia vahendab kriitikata prohvetihakatiste juttu, kes loodavad oma raamatule või ärile reklaami teha. Kui inimesed on raha nimel valmis tapma või võõrastele oraalseksi tegema, siis on osad tõenäoliselt valmis inimesi teadlikult surmahirmuga hirmutama.
Kliima soojenemise ega süsihappegaasi pärast ma väga ei muretse. Umbes 7-15 aastaselt muretsesin aga siis hakkas see jutt liiga lohakat valikulise loogikaga muljet jätma. Näiteks keskkoolis pidid kõik sundkorras koolis minema globaalse soojenemise konverentsile, kus keegi sel ajal minuvanune rääkis, et 50 aastaga oleks Eestis troopiline kliima koos troopiliste tormidega. Hiljem õppisin, et teadaolevalt on kliima 20. sajandil soojenenud ~0,75 kraadi (keskmise arvutamist teeb vähemkindlaks see, et aastal 1900 poldud ühegi pooluse keskele jõutud). Ennustatud merepinna tõus paistab umbes paarkümmend cm aastas ja kui tõus on 20 cm sajandis, siis kuluks näiteks pärnus 2005. paiku toimunud Pärnu üleujutuse maksimumtasemeni (2,95 m) püsivalt jõudmiseks umbes 1400 aastat, mille käigus jõuaks hooned ise vanadusest ära laguneda. Kui Eestis maapind tõuseb aastas 1 mm ehk 10 cm sajandis, siis kuluks ~2 korda kauem sama veetõusu jaoks.
Bioloogiast õpitu järgi on suurim liigitihedus soojemates piirkondades ning mida külmem piirkond seda hõredam on sealne elutegevus. Kuna jääaja lõpuks pakuti ~10 000 aastat tagasi, siis ei ole alust väita, et hetkel on liigid suremisohus kuna nad on miljoneid aastaid elanud kindlas temperatuurivahemikus.
Liikide surma tekitavad pigem inimesed otsese jahtimisega. Maismaa pindala arvestades on umbes 4 inimest iga merest välja jääva ruutkilomeetri kohta ning sellise asustusega võib jahtimine paljusid liike ohustada.
Süsihappegaas võib pigem aidata ülejäänud loodusel inimestega koos elada. Taimed ja loomad tekkisid ajal kui süsihappegaasi sisaldus oli tänapäevasest tasemest palju kordi kõrgemal ning loomkatsetes on 8% süsihappegaasi sisaldus õhus kaitsnud aju hapnikupuuduse kahjustuste eest. Osades kasvuhoonetes tõstetakse CO2 kontsentratsiooni kümneid või sadu kordi saagikuse suurendamiseks. Taimed kaotavad vett õhulõhete kaudu aga mida rutem nad saavad süsinikku CO2 kaudu, seda vähem vett nad kaotaks sama süsiniku koguse omastamisel. Atmosfääris oleva CO2 kahekordistumine võib aidata inimestel veidi väiksema põllumaaga sama toidukoguse kätta saada ning looduses kasvavad liigid saaksid samal põhjusel väiksema pinna kohta sama palju massis juurde võtta. See võib aidata näiteks pooluseid (kus paistab suhteliselt kiirem soojenemine) kus pimedad ja valged piirkonnad on endiselt pikad edasi kuid suvisel valgel ajal saaksid sealsed fotosünteesijad toota rohkem toitaineid loomadele, kes üritavad talvel nende taimede arvel elus püsida.
Sellised plaanid nagu süsihappegaasi matmine sügavale maa alla oleks pigem kahjulikud elule. Inimesed ohustaks loomi endiselt ning vähema süsihappegaasiga oleks neil suuremad veekaod süsiniku saamisel.
Loodusele võib pika aja jooksul ohuks saada eluks vajaliku CO2 mattumine maa alla. Ainult pisike osa süsinikust on nii puhtalt mattunud, et inimesed saaks seda põletada. Suur osa on mattunud lubjana, kus süsinik moodustab kaltsiumkarbonaadi massist ~12%. Kui fossiilsete kütuste kasutamisest loobuda, siis saab isegi terase sulatamist läbi viia elektriga.
Mõned pessimistid muretsevad ühiskonna allakäigu pärast tuues tõestuseks oma tuttavaid, kes nendega hästi läbi ei saanud. Sõdade osas julgustab mind teadmine, et ligikaudu 100% maailma inimestest tahavad elada oma elu oma äranägemise järgi ning luua asju, mis ei hävineks sõjas.
Majanduse vandenõuteoreetikutele: väga paljude äride huvides on võimalikult paljude elusate ja rikaste inimeste olemasolu. See on ka nende hoolijate huvides kes tahaks, et inimesed oleksid elusad ja rikkad.
Kui keegi usub, et üksikfirmad saaks inimesi massiliselt tappa ning meediakontroll laseb sellest püsivalt pääseda, siis oleks loogiline, et sellises maailmas oleks kõigil teistel äridel motiiv näiteks selle üksikfirmas surmasid põhjustada kuni nad vabanevad klientuuri vähendavast organisatsioonist.
Aktsiate hinnad saavad meedias palju tähelepanu kuid sealgi võidakse negatiivseid kuulujutte levitada oma kasuks. Aktsiatega ostetakse kontrolli firma üle ja aktsiaturg on suures osas võimuturg. Ülepingutatult positiivne jutt meedias firma edust võib aidata allakäiva firma omanikul oma aktsiaid suurema summa eest müüa ning pessimistlik jutt firma allakäigust võib motiveerida aktsiaid odavamalt ära müüma inimestele, kes võisid seda oodata, et firma odavamalt enda kontrolli alla saada.
Elektrist sõltumine ei paista hapra sõltumisena, sest elektri tekitamiseks piisab kui panna traat pöörlema magnetväljas. Igasuguse EMP eest saab kaitsta lihtsalt elektroonika ümber oleva raudümbrisega, mis erinevalt õhust juhib kergesti elektri- ja magnetvälja.
Üks põhjus, miks räägitakse ühiskonna allakäigust on vahel see, et lapsed on täiskasvanutest tihti suhteliselt ropumad. Ka ma ise olin väga suur ropendaja kuni keskkoolini kuid 18 aastaseks saades kaotab see oma erilisuse ja mida vanemaks saan seda rohkem paistab, et teistel on ükskõik kuidas keegi oma igapäevast elu elab. Keskkooli viimases klassis oli veidi õpetlikuks elamuseks kui koos klassivennaga naersime kuidas 10 aastased poisid kasutasid peaaegu iga teise sõnana midagi sellist nagu "türa, munn, vitt jne". Ise olin nende vanuses sarnase jutuga kuid nüüd kasutan neid harvem ning minu blogide ~1000 lk kohta on võib-olla 10 sellist roppust kokku minu poolt kasutatuna.
Internetist leiab kergesti näiteid, kuidas teistel aegadel oldi ropud. Näiteks kui ma käisin lasteaias elas muusik nimega GG Allin kes korraldas kontserte, kus ta ründas publikut, situs maha, määris seda endale näkku ja viskas publikule. Hiljem on sellised ekstreemsusi tegevad esinejad viisakamaks läinud. Bear Grylls sööb tihti loomade väljaheited või joob sellest vett kuid selle juures üritatakse jätta muljet, et see on vajalik ning ei ropendata. Jackass'i filmides näeb selliseid ekstreemsusi kuid seal antakse vastikumad ülesanded eelistatult vähem sümpaatsetele näitlejatele omamoodi karistusena.
Tagantjärele jättis lasteaias toimuv suhtumise, et laste psüühhika ei ole selles osas habras ning meedia ingellikumad lapstegelased ei jätnud lihtsalt usutavat muljet.
Võib-olla on see tsensuur praktikas kasulik ja ma ei tea, kas ma tahan seda muuta mida lapsed võivad mingis vanuses kuulda. Sellised mittevajalikud reeglid harjutavad juba noorest vanusest kuidas vaielda ühiskonna kasutute reeglite vastu ning täiskasvanuks saades võivad need kogemused tulla kasuks teiste kasutute reeglite kritiseerimisel.
Üks vastuargument väitele, et palja keha nägemine traumeerib oleks lihtsalt see, et lapsed näevad palju paljaid loomi. Moralistid võtavad meedias sõna kui pildil oli modell väidetavalt liiga seksuaalses asendis kuid ma ei mäleta ühtegi moralisti kes oleks kuulutanud, et lapsed traumeeritakse koduloomade poolt.
Veidi absurdne on olukord, kus riietes inimesi võidakse seksuaalseks pidada kuid pildid, kus laps hoiab paljast looma näo vastas, nii et selle genitaalid on lapse peast paarikümne cm kaugusel, on mingit pidi viisakamad või nunnud.
Tsensuuri teisitmõtlejate peitmiseks ma ei toeta. Muidugi on vastik kuulda uuest ühiskonna probleemist. Elamus võib olla sama nagu esimesel korral kui kuuldi, et inimesed tapavad üksteist või saadavad kirjaga pomme ja haiguseid kuid need tujud mööduvad.
Äärmuslaste arvamuslood meedias võivad aidata selliseid inimesi paremini mõista. Võib-olla oli asi selles, et tema tutvusringkonnas oli see ähvardustega nõutud käitumine või isik kasutas ainult ohtlikult valetavat kuid seni vähetuntud infoallikat, esines laisk vigane mõtlemine, soov konflikte algatada, sadism, viha kogu elu või inimkonna vastu jne. Mõne julma inimese juures võib leida mida ta ei osanud hea läbisaamise juures hinnata ja kui ta peaks kurtma probleemi üle, mis tekkis samast ebasõbralikust suhtumisest, siis võib tal olla motivatsiooni õppida paremini käituma ühes olukorras, mis aitaks kaudselt ka teistesse inimestesse järjest paremini suhtuda.
Jõhkrad hoolimatud inimesed on alati eksisteerinud kuid tavaliselt karistuse hirmus avalikkuse eest peidetud vaadetega mis tulevad välja võib-olla sõdades või teistes vägivalda õigustavates olukordades (või internetikommentaarides). Vähemalt kui need avalikuks saavad on vahel (kui nad ei valeta motiivi või oma eetikani viinud loogika osas) võimalus leida põhjus nende vastikule käitumisele ning seda loodetavasti vähendada.
Võimalik, et lapsed on kergeusklikumad juttude suhtes nagu elaks nad diktaktuuris. Lastele öeldakse mida, millal ja kui palju süüa, mida rääkida või mitte rääkida, kuidas riides käia ja mida hinnata. Kuni nad elavad väga piiravas kodus ning ei puutu teistega palju kokku, siis võib olla lihtne veenda mõnda, et kõik elavad nii piiratud keskkonnas ning ainuke pääsetee oleks mingi hävitav revolutsioon.
Üks tänapäeval lihtne poliitteatri tegemise võimalus on internetikommenteerijana. Näiteks Eestis võib vabalt üksinda vaielda igas suuremas ajalehes kommentaaride all poliituudiste juures ühe partei/ideoloogia kasuks või kahjuks. Ka USA suuruses riigis oleks inimlikult täiesti võimalik, et 1 inimene vaidleb kümnetes ajalehtedes millegi nimel üritades ajakirjanikke veenda mõnda asja ütlema või mitte ütlema. Ühepartei diktaktuurides võidakse sundida inimesi kommenteerima ning diktaator ise suudaks ka päevas kümneid meediaväljaandeid jälgida ning käsutada. Määrimistaktikana võidakse ebapopulaarse seisukoha võtjast jätta halba muljet loetledes teise juures pidevalt skandaalseid seisukohti mida teisel pole ning eirata kõiki vastuväiteid või teeselda ebasümpaatset kaasamõtlejat, kellel on vajadus peaaegu iga päev midagi idiootset ja provotseerivat öelda, et inimesed seda meediaväljaannet vähem hindaks.
Autoriteetsuse mängimisel tähtsa näo tegemine ja austuse nõudmine on sarnane olukord sellega, et meelelahutaja käitub nagu oleks iga ta nali nii hea, et ta naerab ise oma naljade üle ja nurub publikult aplausi (sama saaks öelda seksikuse kohta).
Täiendasin "Mõjukusest" teksti
ReplyDeleteTäiendasin jälle mõjukuse teksti.
ReplyDeleteTäiendasin mõjukuse osa
ReplyDeleteHea ja mõtlemapanev arutelu.
ReplyDelete