Vahelduseks midagi lühikest ja teistsugust. Ma ei näinud põhjuseid mingiks eelhoiatuseks ja teadlikkus siinolevast peaks pigem julgustavalt mõjuma. Esimesel pildil olev Thich Quang Duc protesteeris Vietnamis budismivastase valitsuse vastu. Filmitud versiooni teise minuti alguses süüdati ta põlema ja umbes järgneva minuti sees hoidis ta käsi enda ees paigal neid aeglaselt liigutades. Seejärel vajus ta külili ja liigutas mõned korrad aeglaselt jalgu. Väidetavalt ei teinud ta seejuures häält.NSVL vastaste protesteerijate hulgas oli üle kümne enesesüütaja okupeeritud riikides ning vähemalt üks veel Pariisis (Alain Escoffier). Ryszard Siwiec'i filmiti rahvusvahelisel kogunemisel, kus ta esialgu vältis kustutajaid midagi hüüdes ja pärast kustutamist jätkas ta energiliselt rääkimist. Eelnevalt oli ta teinud helisalvestuse soovides meeleheitliku häälega, et inimesed ennast kokku võtaks ja teeks midagi vägivaldse valitsuse vastu.
Valu võib olla vähehäiriv isegi jäseme otsast lõikamisel. Selle saatelõigu alguses räägib üks mees oma kogemustest pärast üle 24 tunni kestnud käsipidi kinnijäämisest keldris seistes. Lõpuks otsustas ta vabanemiseks käe otsast lõigata, kuid valu oli vähe ja ta tunnistas ainult kerge ebamugavuse tundmist. Kõige häirivamad olid talle mõtted käe kaotusest.
Mul polnud vajadust enda peal tahtlikult valu testima hakkama, sest juhuslikke vigastusi on ikka olnud ning ma pole eriliselt fanaatiline enese peal testija. Viimasel paaril aastal on valu hakanud tunduma isiklikult intentsiivse neutraalse tajuna, mis põhjustab palju refleksilaadseid reaktsioone muuhulgas lihaspingega ja tähelepanu üleminekuga valule. Emotsionaalsem pool paistab olulisem. Pealegi tähelepanu ja mõtlemine kaasavad valuga palju mälestusi ja kujutlusi, mis võivad valust hirmutavama pildi maalida. Keskendumise roll on suur, sest isegi kui ma olen haavadel piiritust pannud ja see kõrvetustunne ulatub käelabast küünarnuki lähedale ei saaks öelda, et see on ebameeldiv. Valu jääb nõrgemaks kui ma keskendun valutava piirkonna piiridele kehas ning valust välja jäävatele teadvustatud asjadele vältides keskendumist valutundele endale.
Mul on olnud huvitav kogemus valu tajumisega. Muidu olen omast arust täiesti tavaline valu taluja.
ReplyDeleteSee oli aga nii. 1980nendad. Olin heinamaal jalutamas ja korjasin emale emadepäevaks lilli. Oli olnud väga tore jalutuskäik, mõtted olid uidanud sellel, kuidas võis minevikus seal heinamaal olla (oli teada, et vana küla koht jne) - väga meeldiv ja tore olek minu jaoks. Siis pugesin oma lillekimbuga okastraataia vahelt läbi ja tundsin keret puudutust nagu rohukõrrega tõmmatult ülahuulel. 100-200 meetrit eemale kõndinult näen, et veri tilgub käe peale. Ma ei mäleta, millal hakkasin valu tundma, aga kodus peegli ees nägin, et olin ülahuule peaaegu läbi torganud ja veidi alla 2 cm pikkuselt lõhki rebinud. Vene aeg, maal, vanakooli inimesed ja õmblema ei läinud. Tükk aega oli valus rääkida, süüa ja naeratada - uskumatu, kui palju ülahuul nende tegevuste juures liikuvuses on. Pärast arvati, et mul oli jänesemoka operatsioon.
Hiljem ei ole sellist valu mittetundmist esinenud. Ükskord varem koos ehmatusega, aga see on tavaline.
Võib-olla natuke panustas valu mitte märkamisele see, et olid mõtetes ja heinamaal jalutamine juba tõi kaasa palju torkimisi (eriti paljajalu kuid olid nii). Traadi vahelt pugedes oli oodata, et vähemalt kõrred ikka torgivad ja võib-olla see eelteadmine torkimisest suutis suurema torkamise ära varjata.
ReplyDeleteTäiesti võimalik. Olen aga oodanud, et olukord korduks, aga nii lihtsalt see ei lähe. Hambaarsti toolis on küll puurimine vähem valus kui keskendun taustal mängivale raadiole, aga niipalju valu ärakaotada ikka ei suuda kui tookord ise juhtus.
ReplyDeleteVabandust, nüüd läks identiteetidega midagi sassi. Ikka Anu olen. Selle nime all jälgi sinu blogi.
ReplyDeleteKahjuks hambaarsti juures on unelemist segav jube müra kui kolju vibreerib ja viliseb. Vaikuses kui unelen sügaval kujutlustes siis küll võib näpistamine ja muu selline üllatavalt valutuks jääda.
ReplyDelete