Seedekulgla närvisüsteemist

Kokkuvõtvalt on stressihormoonid seedekulgla tegevust vähendavad ning see effekt on vahendatud vagaalnärviga. Ka morfiini põhjustatud kõhukinnisus paistab noradrenaliini vahendatuna.

Vereringesse süstituna põhjustasid osad NMDA antagonistid (sh. ketamiin) rohkem spontaanset soolestiku lihaste aktiivsust. Need vähendasid ka NMDA tekitatud soolestiku lihaste aeglustumist. Mõlemaid muutusi sai vähendada muskariinse atsetüülkoliini antagonisti atropiini või vagaalnärvi läbi lõikamisega.

Kuigi enamus doonororganitest saadakse ajusurmas inimestelt, esineb neil ajusurma tõttu häireid hormoonides ja immuunsüsteemis, mistõttu on sellistelt patsientidelt saadud doonorkoed üldiselt nõrgema ellujäämis tõenäosusega, kui tervematelt doonoritelt saadud organid.
Ajusurma esile kutsumisel suurenes rottidel seedekulglas põletiku ulatuse näitajana otsitud valgeliblede hulk alates esimesest tunnist 2-5 korda.

Vagaalnärvi dorsaalse motoorse tuuma stimulatsioon elektriga või glutamaadiga kiirendas mao järel asuvate soolte lihaste aktiivsust. Vagaalnärvi katkestus kaotas selle effekti.

Noradrenaliini süstimine aju ventriikulisse vähendas alfa adrenaliini retseptoritega seedekulgla lihaste spontaanseid kokkutõmbeid. Vagaalnärvide katkestusega ei leitud noradrenaliinil sellist toimet.

Narkoosis rottidel põhjustas morfiin doosist sõltuvalt suuremat lihaspinget sooltes. Ajusse doseerides oli mõju sama, mis verre süstides. Pea eemaldus ei kaotanud morfiini toimet sooltele.
Serotoniini antagonist vähendas morfiini ja serotoniini soolte lihaseid aktiveerivat toimet kuid mitte CCK tekitatud aktiivsust. Paistis, et morfiin põhjustab soolte lihaste kokkutõmbeid serotoniini vabastades.

Morfiin takistab soolte migreeruvaid lihaskokkutõmbeid (MMC) ning seda saab vältida opioidi antagonisti naloksooniga. Pikaajaliselt morfiini saanud isenditel olid MMC asendunud ebaregulaarse aktiivsusega ning naloksoon tekitas neis kõhulahtisuse laadset MMC'd. Neuropeptiid FF'l paistis ka morfiinile vastupidist kõhulahtisust tekitavat toimet.

Koertele anti igapäevaselt morfiini 16 päeva järjest. Morfiinigrupi koerte soolte kokkutõmbed olid järjekordse morfiinidoosi järel nõrgemad, kui teistel koertel kes said samuti morfiini. Serotoniin mõjus mõlemale grupile sarnaselt.

Seedekulglat ümbritsev (enteric) närvisüsteem sisaldab umbes 200 miljonit neuronit (umbes sama palju kui selgroonärvis). Need kontrollivad soolestiku lihaseid, näärmeid ja veresooni. See närvisüsteemi osa koosneb soolte lihastes olevatest ganglionitest ja nendevahelistest harunevate ja ühinevate närvide võrestikust (plexus).
Pildil on selle kaks põhiosa ning nende asukohad soolte seintes. Nende omavahelised signaalid kontrollivad nende mõju lihastele ja erinevalt sümpateetilisest või parasümpateetilisest närvisüsteemist pole signaalid vahendatud nii rangelt aju ega selgroonärvi poolt kuigi ühendused ajuga on olemas.
Selles närvisüsteemi osas võivad neurotransmitterid neuroneid kuni minutiteks aktiveerida või vaigistada kuigi samadel ainetel on vahel leitud mõlemasuunalist toimet. Stimuleerivate ainetena mõjuvad näiteks histamiin, muskariin, CCK, adenosiin, tsütokiinid, noradrenaliin, glutamaat ja GABA. Pikaajalist inhibitsiooni on tekitatud CCK, noradrenaliini, atsetüülkoliini, opioidide ja ATP'ga.

Hüpotaalamuse paraventrikulaarse tuuma elektriline stimulatsioon vähendas soolte aktiivsust. Ajuripatsi varre stimulatsioonil oli sama toime kuid see kadus paraventrikulaarsete tuumade kahepoolse kahjustamisega.

Stressi mõjust. Histamiin mõjub sooltes happe vabastaja. Hüpotaalamuse paraventrikulaarsetes tuumades sünteesitud TRH (thyrotropin-releasing hormone) mõjub ajus seedemahlasid ja serotoniini vabanema panevalt. TRH võib oma toimega haavandeid põhjustada kuid atropiini või vagaalnärvide katkega saab seda vältida. Ajus mõjub TRH vagaalnärvi tuumadele, NTS'le ja nucleus ambiguus'ile, mis saavad signaale hippokampuselt ja amügdalalt. TRH'ga sarnane toime on oksütotsiinil ja CCK'l.
Stressihormoon CRH (kortikotropiini vabastav hormoon) mõjub ajusse süstituna seedekulglas hapete vabanemist takistavalt ja suurendab aluselise bikarbonaadi vabanemist. Vagaalnärvi katke ei mõjutanud seda toimet. Ajule omased stressihormoonid mõjuvad üldse tihti maohappe vabanemist takistavalt kuigi stressiga on seostatud liighappelisusest tekkinud haavandeid ja muid häireid. Pigem toimub esialgu stressi ja meeleheitega happelisuse langus kuid sellele järgneb järelfaasis soolhappe liigne vabanemine. Stressiga või CRH doseerimisega toimub veel seedekulglat kaitsva lima aeglasem eritumine, sooltelihaste kaootilisem tegevus, sisu aeglasem edasi liikumine ja pärakulihaste suurem aktiivsus.
Kuna stressiga kulub peensoolest jämesoolde liikumiseks kauem aega jõuab toidust rohkem vett imenduda ja see võib tekitada kõhukinnisust.

Roti ajukoore mediaalsete frontaalsete alade stimulatsioon põhjustas enamasti soolte lihaste aktiivsuse vähenemist ja vagaalnärvide katked enamasti kaotasid need reaktsioonid. See ajukoore piirkond omas ka ühendusi NTS'ga.

Glükoosi süstimine vagaalnärvi tuuma juurde vähendas insuliini poolt esile kutsutud soolte aktiivsust ning glükoosi süstimisel polnud toimet vagaalnärvi katke puhul.

Pildil on inimeste ajude aktiivsused mao laienduse järgselt. Mao laienduseks viidi vabatahtlike makku õhupall, mis täideti pildil näidatud veehulgaga. Üldiselt aktiveerus insula kuid suurema kogusega aktiveerus veidi ka parietaalsagara poolkerade vaheline sisepind ja frontaalkorteks.