Võib-olla oskavad paremate hinnetega õppurid siinse teema kohta paremaid soovitusi anda.
Eelmise suve keskel kirjutasin kuidas uued sõnad saab selgeks kui need lihtsalt silphaaval selgelt vigadeta korra läbi hääldada vältides vigast läbi hääldust ja muud lollitamist mida võib hiljem olla raske eristada tõsiselt läbimõeldust.
Põhiliselt muutsin seda, et pärast õige vastuse lause mõttes silme ees värviliselt läbi kirjutamist/joonistamist vältisin selle meenutamist ja selle õpitu segamist teiste visuaalsete piltidega.
Ühe taustkatsena mõtlesin tuttavale numbrile 911 ja meelega mõtlesin 11 asemel 23 värviliselt peale ning isegi päev hiljem kipub 911 mõttes ütlemisel 923 värvilise 23'ga silme ette tulema. Sellepärast mõtlesingi, et parem on õppimisel vigasest meenutamisest karta ja parem mitte mõelda õpitud vastustele (välja arvatud vahelt pärast õppimist meeldejäänu ülekontrollimiseks).
Psühholoogiliselt oli üllatav see, et nii õppides ei väsinud pea eriti ning polnud tüüpilist eksami eelset tunnet, et pea on õppimisest paks. Selle asemel tekkis hoopis tunne nagu tahaks õpitu ise meelde tulla ning tähelepanus oli nagu tunda pinge all kohti, millele keskendumine pani õpitut meenuma.
Kohati jäi tunne, et rohkem aega kulus meenumise blokeerimisele kui õppimisel esmakordsele ülekordamisele. Põhiliselt kasutasin kahte meetodit tähelepanu muutmiseks. Ühel juhul lihtsalt püüdsin mõttes mälestusest eemale astuda ja teisel juhul mõtlesin kokku tõmbuvale värvitule mullile mälestuse ümber, mis selle pisikeseks surus ning tähelepanust välja sai kuigi see teine jättis tugevama tunde nagu tahaks mingi psüühilise surve all mälestus eksamimaterjalist meelde tulla. Võib-olla liikumise kujutlemine ei aja mälus sassi kindlakujulist värvidega mäletatud infot. Kummagi eksami puhul polnud ma loengus käinud ning kogu õppimine seisnes vastuste otsimises, nende mäletamises ja rohkem mitte mõtlemises isegi eksamipäeval eksami eel.
Eksamite ajal oli kuidagi üllatavalt väljapuhanud ja selge pea tunne ning asjad tulid hästi meelde. Mõlemast ainest sain napilt läbi (mõlemal juhul polnud ma ~25% küsimustele vastuseid jõudnud leida).
30 January 2012
10 January 2012
Basaalganglia somatotoopsus
Lühemat sorti teema, sest selle kohta pole väga pikalt kirjutada (ja eksamid vajavad tähelepanu (alates 25. jaanuarist ei ole kooliained mõnda aega segajaks)).
Basaalganglia kehaosadele vastav asetus on sarnane ajukoore omaga. Jalad on ajukoorel ja basaalganglia osades üleval pool ning pea jääb allapoole. Vahepealsed kehaosad on kehale sarnase järjekorraga.
Närilistelt leitud järjekord. STN on subtalaamne tuum, GP on globus pallidus ja SN on substantia nigra.
Roti striaatumi läbilõige. Sellest üleval on frontaalkorteksi ja taalamuse osad (kõik 3 on sarnase nurga alt näidatud). ACC on anterioorne singulaatkorteks, IL on infralimbic cortex (ventromediaalne prefrontaalne korteks) ja PL on eelneva kahe vahele jääv ala poolkerade vahel. Sarnase värviga alad on ühenduses striaatumis sarnaselt värvitud alaga. Kehaosad on endiselt ümberpööratud järjekorraga kuid peast edasi minnes tuleb mõnukeskus nucleus accumbens, mis paistab umbes sama suurena kui kogu eelnev kehaala. See on ühenduses rohkem taalamuse mediaalsete osadega (mis osaleb orgasmis ja ejakulatsioonis) ning frontaalkorteksi poolkerade vahel asuva ajukoorega (keskendumiseks vajalik ala, mis aktiveerub valu, mõnu ja teiste enesetunde tajude korral).
Basaalganglia kehaosadele vastav asetus on sarnane ajukoore omaga. Jalad on ajukoorel ja basaalganglia osades üleval pool ning pea jääb allapoole. Vahepealsed kehaosad on kehale sarnase järjekorraga.
Närilistelt leitud järjekord. STN on subtalaamne tuum, GP on globus pallidus ja SN on substantia nigra.
Roti striaatumi läbilõige. Sellest üleval on frontaalkorteksi ja taalamuse osad (kõik 3 on sarnase nurga alt näidatud). ACC on anterioorne singulaatkorteks, IL on infralimbic cortex (ventromediaalne prefrontaalne korteks) ja PL on eelneva kahe vahele jääv ala poolkerade vahel. Sarnase värviga alad on ühenduses striaatumis sarnaselt värvitud alaga. Kehaosad on endiselt ümberpööratud järjekorraga kuid peast edasi minnes tuleb mõnukeskus nucleus accumbens, mis paistab umbes sama suurena kui kogu eelnev kehaala. See on ühenduses rohkem taalamuse mediaalsete osadega (mis osaleb orgasmis ja ejakulatsioonis) ning frontaalkorteksi poolkerade vahel asuva ajukoorega (keskendumiseks vajalik ala, mis aktiveerub valu, mõnu ja teiste enesetunde tajude korral).
03 January 2012
Vurrude signaalirajad
Vurrudele vastav ala on seni ainuke somatosensoorne rada, kus ma olen leidnud kehaosa orientatsiooni esimesest sensoorsest tuumast ajukooreni. Tsütokroom oksidaasi värvimisega närilistes on vähemalt osades nendes tuumades selgelt näha eri vurrude alad omaette tumeda kogumikuna, mida nimetatakse tünniks või tünnikeseks (barrel, barrelette).
Kokkuvõtlikult paistis vurrude asetus kolmiknärvi tuumas ninaosaga keha kesktasapinna suunas ja vurrude alaosa kukla pool. Taalamuses oli ninaotsa suund aju alaosa suunas, vurrude alaosa otsmiku suunas ja ülaosa kukla suunas. Ajukoorel on ninaots otsmiku suunas ja ülalt alla vurruread vastavalt ajukoorel pea küljelt poolkerade vahe suunas.
Kolmiknärvi ganglionis (kolmiknärvi neuronite rakukehade kogum, mis asuvad väljaspool ajutüve) on umbkaudne somatotoopsus, kus näo alaosa on dorsaalselt ja näo ülaosa ganglioni ventraalsel poolel (allikas). Vurrude esinemisel peaks need sarnase korrapäraga esinema.
Kokkuvõtlikult paistis vurrude asetus kolmiknärvi tuumas ninaosaga keha kesktasapinna suunas ja vurrude alaosa kukla pool. Taalamuses oli ninaotsa suund aju alaosa suunas, vurrude alaosa otsmiku suunas ja ülaosa kukla suunas. Ajukoorel on ninaots otsmiku suunas ja ülalt alla vurruread vastavalt ajukoorel pea küljelt poolkerade vahe suunas.
Kolmiknärvi ganglionis (kolmiknärvi neuronite rakukehade kogum, mis asuvad väljaspool ajutüve) on umbkaudne somatotoopsus, kus näo alaosa on dorsaalselt ja näo ülaosa ganglioni ventraalsel poolel (allikas). Vurrude esinemisel peaks need sarnase korrapäraga esinema.
Osade kolmiknärvi rakukehad ei asu selles ganglionis vaid
keskaju kolmiknärvi tuumas (Mes V)
olles ühed vähesed primaarsed sensoorsed rakud, mille rakukehad asuvad
kesknärvisüsteemis. Selle tuuma neuronid kontrollivad peamiselt mälumislihaseid
ja silmi liigutavaid lihaseid. Osad hammaste ja suu piirkonna retseptorid on
samuti selle tuumaga ühenduses. Mes V ise on muuhulgas ühenduses põhilise
kolmiknärvi tuuma dorsomediaalse osaga, ponsi-medulla retikulaarse
formaatsiooniga ja ülaküngastega.
Mes V all asuvad järjest põhiline kolmiknärvi tuum (PrV) ja
spinaalne kolmiknärvi tuum, mis jaguneb oraalseks (SpVo), interpolaarseks
(SpVi) ja kaudaalseks (sabapoolseks) osaks (SpVc). Vurrude alad (tsütokroom oksidaasiga
tumedaks värvuvad) on olemas PrV ja SpVc sees kuid SpVo ja SpV sees neid ei
paista.
A pildil on näha kaks põhilist vurrudest signaali saavat ala kolmiknärvi tuuma sees. B osas on näha
koronaaltasapinnal lõigatud ajutüvi pärast tsütokroom oksidaasi värvimist
nähtavaks saadud vurrualadega. Nende suhteline asetus paistab
sarnasena läbi PrV ja SpV. Vurrudelt signaale toov närv hargneb kaheks minnes
eraldi PrV ja SpV sisse. Osad kiud on ühenduses ainult ühe tuumaga ja mõni
teine on mõlema tuumaga ühenduses. Iga värvunud ala sees on suhteliselt
väikesed neuronid, mille dendriidid jäävad sama ala piiresse. Umbes kolmandik
vurrude signaalide vahendusega tegelevatest neuronitest asuvad nende „tünnide“
(barrelette) vahelistes alades olles
suurema dendriidivõrastikuga saades signaale mitmelt vurrult.
SpVi sees olevad ühelt vurrult signaale saavate rakkude
väljundsignaalid on ühenduses kolmiknärvi tuuma mõne teise osaga kuid suured
mitmelt vurrult signaale saavad rakud on ühenduses kaugemate aju osadega. SpVc
sisaldab GABA ja glütsiini sisaldavaid neuroneid, mis inhibeerivad SpVi rakke
ja SpVi neuronid võivad samade ainetega
inhibeerida PrV tuuma kuid SpVc võib neid tuumasid samas glutamaadiga
stimuleerida. Võimalik, et SpV saab oma inhibeerivate ja stimuleerivate
rakkudega reguleerida PrV tundlikkust vurrude tegevusele ning teiseks selliseks
PrV reguleerijaks on somatosensoorne korteks.
PrV väljundsignaalid on inhibeeritud vurrudega aktiivselt
uurimise ajal, mis võib näidata tahtlike tegevuste inhibeerivat toimet PrV
rakkudele.
PrV rakud kaotavad nõrga kontakti korral kiiresti
tundlikkust kuid tugevama taju tekitamisel on vähem tundlikkuse kaotust.
Kolmiknärvi tuumad on ühenduses paljude lähedal olevate
aladega ning sealhulgas näonärvi tuuma lateraalse osaga (osaleb vurrude
liigutamises), mis saab signaale kõigilt neljalt kolmiknärvi tuuma osalt (Mes V
tuuma vist ei arvestatud siin) ning põhiliselt on kolmiknärvi tuum näonärvi
tuumaga ühenduses SpVc osaga.
Vurrude rada läbi
taalamuse
Vurrude signaalid jõuavad kolmiknärvist ajukooreni läbi 2
taalamuse tuuma. Üheks neist on ventroposterimediaalne (VPM) tuuma, mis on pea piirkonna somatosensoorsete signaalide
vahendaja taalamuse all ja keskosa pool. Teine oluline taalamuse osa on mediaalne posterioorne (keskel taga) tuum (illustratsioonidel
Pom), mis reageerib
stiimulitele aeglasemalt kui VPM.
A, B ja C tähistavad vastavalt täiskasvanud roti, hiire ja
jänese vurrualade orientatsiooni neljandas kihis. Tumedamad värvid tähistasid ninale lähedasemaid vurre. Roti puhul
esineb nende vahel selgemaid vahealasid kui hiirel ja jänesel ei paista
üksteisest eraldiseisvaid vurru „tünne“ ning ühe vurru alad lähevad sujuvalt
üle teise vurru alaks.
D osas on näidatud umbkaudsed vurrule vastavad alad vurrude
primaarsel motoorsel korteksil (wM1), vurrude
primaarsel somatosensoorsel korteksil (wS1)
ja sekundaarsel somatosensoorsel korteksil (wS2). Punasega tähistati C2 vurr, mis asub keskmisel vurru real
ninast eemal ning siniselt E2 vurr, mis on ninast sama kaugel ja kõige alumisel
vurru real.
D2 ja D3 osas kasutati raku laengust sõltuvat värvi, mille järgi
tekitas vurru aktiveerumine esimese 10 millisekundiga kohaliku aktiveerumise
kuid mis levis paarikümne millisekundiga üle kogu vurrudele vastava ala M1 ja
S1 sees.
Vurru signaalid levivad ajukooreni otseselt või kaudselt
läbi vähemalt 6 eri raja, mis on pildi E osas on värviliste nooltega näha
ühenduste suhteline proportsioon nende paksusega. Suunanoolte puhul on R
otsmiku suund, D pea ülaosa suund ja L pea külje suund. Need ~6 rada ise vahendavad
mingil määral erinevaid signaale. VPM rakud võivad signaale saada nii üksikult
kui mitmelt vurrult kuid Pom rakud saavad signaale ainult mitmelt vurrult.
Taalamuse reas on LD laterodorsaalne taalamuse tuum, VPMh on
peale vastav VPM osa, VPMdm on VPM dorsomediaalne osa ja VPMvl ventrolateraalne
osa.
Vurrude muster on näidatud taalamuse ja kolmiknärvi tuuma
osades, kus need olid värvimisega nähtavad (kui neid mustreid ei paista, siis
see piirkond saadab signaale hägusemalt paljudelt vurrudelt). Need on näiteks
nähtavad VPMdm sees kuid kaovad VPMvl läheduses. Sellega seoses on VPMdm põhiliselt
üksikvurrudelt signaale saav. VPMvl rakud saavad signaale nendelt SpVc rakkudelt, mis
said signaale korraga paljudelt vurrudelt.
Iga eristatava „tünnikese“ sees on rakud eelistatud
liikumissuuna järgi asetsevad.
Pom ise on ühenduses näiteks insula ja striaatumiga. Pom
rakud saavad signaale laiemalt vurrualalt ja reageerivad VPM’st aeglasemalt.
Kui VPM aktiveerub ~4-8 ms pärast vurru puudutust, siis Pom rakud reageerivad
~20-27 ms pärast puudutust ning on varieeruvama aktiivsusega kui VPM rakud.
Ajukoorel paistab suurem kontroll Pom üle.
LD saadab signaale edasi põhiliselt singulaatkorteksile (otsmiku osast kuklapoolse osani) ja
veidi primaarsele somatosensoorsele korteksile. LD tavalised ühendused on
selliste aladega, mis on tihedamalt hippokampuse ja frontaalkorteksiga
ühenduses.
Taalamust ümbritsev retikulaarne tuum (RT) omab
somatotoopsust, kus paistab suur vurrude muster. VPM ja Pom on RT’ga
kahepoolses ühenduses ning RT ise inhibeerib endaga ühenduses alasid. Vähemalt
VPM puhul on ühe vurru ala ühenduses RT sama vurru alaga ning RT inhibeerib
VPM’s seda vurru ala. RT on kõrge sageduse korral kiiremini tundlikkust kaotav
kui VPM ja suur aktiivsus võib seetõttu tekitada suuremat aktiivsust VPM sees,
sest RT ei inhibeeri seda ala enam nii tugevalt.
Ajukoorel:
Primaarse somatosensoorse (S1) olemasolu on muuhulgas oluline vurrudega asukohtade
tuvastamises.
Iga tünnike on hiirel ~0,25 millimeetrit (~6000 neuronit) ja
rotil ~0,4 millimeetrit (~20 000 neuronit). Hiirel on neuronid enamjaolt
selle servades ja keskosa on tühjem. Rottidel on need ühtlaselt (rakkude
paigutus ei paista toimises väga oluline).
Tünnid ise on peaaegu ainult neljanda ajukoore kihi sees
kuid nende kohal olevad 2. ja 3. kihi rakud võivad olla ühenduses kaugemate naaberalade
rakkudega.
Kui tünn saab rangelt ühe kindla vurru signaale, siis
nendevahelised alad saavad signaale rakkudelt, mis vahendasid hägusemalt mitme
vurru signaale. S1 peal vurru tünnikesed on ühenduses motoorsel korteksil sama
vurru liigutajaga. Seejuures on S1 pealmised 1.-3. kiht enamasti ühenduses
motoorse korteksi alumise kahe kihiga ja S1 alumised 2 kihti M1 ülemise paari
kihiga.
Hiirtel ja rottidel on tünnid eristatavad kuid mõnel teisel
liigil nagu jänesel on need hajusamalt ülekattuvate piiridega.
6. kiht wSI sees on ühenduses taalamuse RT tuumaga (5. kiht
ei paista taalamuse osadega otse ühenduses olev). Need 6. kihi signaalid põhjustavad RT
aktiveerumist ja vastava RT ala poolt reguleeritud taalamusest ajusse vahendava
rakkude aktiivsuse vähenemist.
Sekundaarse somatosensoorse korteksi sees on vurrude ala
korrapäraselt ning vurruala katab sellest ~15%. Nende retseptsiivväljad on suuremad kui
wSI sees ning tavaliselt reageerivad samad kohad ühtlaselt sarnaselt mitme
kõrvuti asuva vurru puudutusel. Ühe vurru puudutusel on wSI rakud tundlikumad
kuid wSII puhul paistab suurem valivus liigutamise suuna suhtes. Reaktsiooniaeg
on wSI ja wSII vahel sarnane. Samas wMI reageerib ~10-20 ms aeglasemalt kui
wSI.
Kaudsemalt võib wMI näonärvi tuumaga ühenduses olla
ülaküngaste ja ponsi-medulla retikulaarse formatsiooni vahendusel. Vurrude M1
5. kiht on ühenduses näonärvi tuumaga (ning teiste aladega mis ei ole taalamuses ega ajukoores) ja 6. kiht taalamusega.
Näonärvi tuumas
Vurrude liigutamise kontroll käib läbi näonärvi tuuma lateraalse
osa. Umbes 80% selle rakkudest, mis liigutavad vurre tekitavad üksikvurru
liikumist ettepoole. Umbes 20% rakkudest põhjustavad mitme vurru tahapoole
tõmbamist.
Üksikud neuronid lateraalses näonärvi tuumas põhjustavad
kiireid lühiajalisi ja stereotüüpseid liigutusi kuid MI neuronid põhjustavad
aeglasemaid, väiksemaid ja kauem püsivaid liigutusi (elektriline stimulatsioon
võib tekitada midagi uuriva liikumise laadset). MI on hõredalt ühenduses
lateraalse näonärvi tuumaga ning vurrude rütm püsib ka MI eemaldusel (kuigi
vurrude liigutustes võib kaduda sünkroonsus). Rütmi alahoidjaks võib olla
dorsaalne raphe tuum, mis saadab serotoniini näonärvi tuumale. Serotoniini
saamisel aktiveeruvad näonärvi neuronid kergemini ning serotoniini blokeerimine
vähendab vurrude liikumist wMI stimuleerimise järgselt.
Näide serotoniini HT1 ja HT2 antagonisti metergoliini mõjust
vurrulihastele. Mõõdeti lihaste elektrilist aktiivsust ja metergoliini süstiti
näonärvi tuuma sisse.
Basaalganglias
Tumedama värviga ribad on ninaotsale lähemal.
Dorsolateraalne (ülal külgmiselt) on dl ja ventromediaalne (ajus allpool ja
keskel) on vm. Striaatumi somatotoopsus on hägusem aga üldiselt paistavad
ülemised vurruread pigem striaatumi küljel ja tagumised (vist kuklapoolsed)
read striaatumis ülasuunas.
Mustad täpid tähistavad vasakus wSI oleva B2 vurruala värvimisel värvunud piirkonda. Ühendused olid mõlemapoolsed aga veidi tihedamad
samas poolkeras.
Sama rea vurrude alad on ülekattuvad kuid eri ridade vurrude
puhul on vähem ülekattuvust.
Subtalaamses tuumas on somatotoopsus hägusem, sest selle
külgmised neuronid, mis reageerivad vastaskülje vurru puudutusele reageerivad
ka esijäseme või sama külje vurru puudutusele.
Keskaju ülaküngastes
Ülaküngaste (SC
ehk superior colliculus) pealmised
kihid saavad sensoorseid signaale ja selle sügavamad kihid lähevad sujuvalt üle
motoorsele funktsioonile. SC saab signaale muuhulgas kõigilt kolmiknärvi
alatuumadelt ja saadab signaale muuhulgas näonärvi tuumale. Suuremateks
sisendsignaalide saatjateks on väikeaju tuumad ja motoorne korteks.
SC põhjustab kõige ilmsemalt silmade ja ülakeha pöördumist
kindla vaatevälja osa suunas kuid on võimalik see kaasab sellisel juhul ka
somatosensoorse närvisüsteemi tähelepanu.
Näiteks närilistel põhjustab SC keskmise või sügava kihi stimulatsioon
pikemaajalist vurrude ette suunamist.
Väikeajus
A osas on näidatud väikeaju korteksi aktiivsus enne ja
pärast keskaju täielikku läbi lõikamist. B osas on näha lihtsate (17-150 Hz) ja
komplekssignaalide (~1-3 Hz) sagedus väikeaju purkinje rakkudes. C osas on
näidatud mõlemad signaalitüübid samade värvidega nagu B osas ja kus neid sai
mõõta vurrude keskmise C rea puudutamisel. Täpset somatotoopsust ei paista ning
see on killunenud paljude väikeaju piirkondade vahel nagu ka ülejäänud keha väikeajus.
Komplekssignaalid tekivad ronivate kiududega, mis algavad
inferioorsest oliivist (ühenduses kolmiknärvi tuumadega välja arvatud PrV’ga)
ja iga selline on ühenduses ühe purkinje rakuga. Roniva kiu signaalile järgneb väga
tõenäoliselt komplekssignaal. Teised ajust väikeajusse signaale toovad rakud tekitavad pigem paljudes purkinje rakkudes mitme millimeetri raadiuses lihtsate signaalide teket.
Ronivad kiud ei ole eriti somatotoopsed. Nendega ühenduses
purkinje rakk võib küll reageerida ühe vurru puudutusel kuid naabruses olev
purkinje rakk võib aktiveeruda suvalise teise vurru või harva mitme vurru
puudutusel (kui vurrud asuvad samas rivis).
Kolmiknärvi tuumad omavad otseseid ühendusi sama külje
väikeaju korteksiga.
Teised tuumad
Ponsi tuumad on tähistatud 18 juures asudes ponsi alapiiri
ja väikeaju kinnituskoha piirkonnas.
See piirkond saab signaale tervelt sama kehapoole ajukoore
5. kihilt ning saadab need „kõik“ edasi väikeaju mõlemale küljele (rohkem
vastasküljele). Üldiselt on eri ajukoore alad ühenduses eri ponsi tuumadega
ning üksikvurrude alade omaette esinemine võib olla võimalik kuigi sellest on
leitud ka naabervurrude alade ülekattumist.
Somatotoopsus võib olla midagi ajukoore ja väikeaju somatotoopsuse
vahepealset.
Väikeaju signaalid lähevad tagasi ponsi tuumadele.
Ponsi tuumadest kukla poole jääb ponsi retikulaarne
formatsioon (PRF), mis saab enamuse
signaalidest väikeaju tuumadest. Teised sisendsignaalid tulevad mujal olevast
retikulaarsest formatsioonist, ülaküngastest ja mõlema poolkera
singulaatkorteksist (tähelepanuks ja keskendumiseks vajalik) ning vähemal
määral sama poolkera motoorselt korteksilt (ajukoore puhul 5. kihi rakkudelt).
PRF on ühenduses väikeaju sama poole korteksi ja tuumadega ning mõlemapoolselt
näonärvi tuuma lateraalse osaga.
Taalamuse all asuv zona
incerta (ZI) sisaldab mitut
osalist või täielikku vurrude somatotoopsust. ZI rakud sisaldavad põhiliselt
GABA ja inhibeerivad taalamuses puhkeolekus Pom tuuma. Aktiivsel liikumisel
inhibeerib wMI ala ZI rakke, mis vähendab inhibitsiooni Pom osas ning
aktiveerib sealseid rakke aktiivsel perioodil. Atsetüülkoliini eritavad tuumad
nagu PPT võivad samuti ZI inhibeerida. Osad
ZI rakud saadavad glutamaati basaalgangliasse.
Oma asukoha ja inhibeeriva toime tõttu on ZI üldiselt peaaegu kogu ajutüve ja
suuraju vahelise signaaliliikluse reguleerija.
Keskaju punased tuumad kontrollivad ülakeha liikumist ning
selle suurerakuline osa saab signaale wSI ja wMI seest ning saadab signaalid
edasi vastaskülje jäsemele. Väikserakuline punase tuuma osa saab signaale
väikeaju tuumalt (dentate nucleus) ja
saadab need edasi vastaskülje näonärvi tuumale.
Punasel tuumal ei paista vurrude liigutamise osas
järjepidevat mõju.
Subscribe to:
Posts (Atom)