Parietaalsagar

Parietaalsagar on mitmekülgse rolliga olles vajalik meeltelt tulnud sisendi teadvustamiseks ja ka kujutluste teadvustamiseks. Selle funktsioneerimine on vajalik ümbritseva reaalsuse praktiliseks tajumiseks ning see tegeleb muuhulgas nägemis- ja kuulmismeeltelt ning nahalt tulnud info vahendusega. Lisaks on see vajalik objektide 3D kuju tajumiseks. Koos oimusagaraga osaleb see meie ümbruse kaardi loomisega.
See jaguneb funktsiooni ja anatoomia poolest väiksemateks aladeks. Posttsentraalsel käärul (gyrus) asub somatosensoorne korteks. Superioorse ja inferioorse parietaalse loobuli alade täpsemad funktsioonid sõltuvad Brodmanni aladest. Näiteks tegeleb inferioorne parietaalne loobul (Brodmanni alad 39 ja 40) keelelise analüüsi ja mõtlemisega ning sügavustajuga. Superioorne parietaalne loobul (Brodmanni 5. ja 7. ala) tegeleb rohkem ümbruse kaardistamise/tajumisega ning sealset aktiivsust mõjutab nii somatosensoorne ja visuaalne info, kui ka lihaste tegevus, mis on seal kattuvalt kombineeritud (ajukoores on tavaline, et naaberalade funktsioonid sarnanevad mingil määral). Brodmanni alaks nimetatakse ajukoore piirkonda, mis rakulise arhitektuuri poolt mikroskoobi all sarnane paistab ning kogu ajukoor on niimodi ära nummerdatud. See on veidi primitiivne ja ebatäpne kaardistus, kuid erinevad ajukoore funktsioonialade piire saab määrata mikroskoobi all (harva silmaga) ka niimoodi. Kuna siinse postituse aeg venis mitu päeva edasi, sest ma ei osanud leida inimestel täpseid nimesid parietaalsete aladele, siis piirdun esialgu Brodmanni ala täpsusega. Brodmanni ala 39 , mis asub umbkaudu angulaarsel käärul (ang. gyrus pildil), tegeleb näiteks kuuldud jutu mõistmisega, visualiseerimisega ja matemaatikaga. Eelmainitud uuringus oli matemaatiliselt tugevamate uurimisaluste angulaarkääru aktiivsuse tõus suurem. Autorid pakkusid, et lisaaktiivsus oli kujutlustes keelelise mõtlemise tulemus. Teises ja mitmekülgsemas matemaatikaalases uuringus aktiveerusid igasuguste numbriülesannete peale muuhulgas intraparietaalvao lähedased alad. Brodmanni ala 40 asub supramarginaalsel käärul ja kattub osalisel Wernicke alaga, tegeledes inimestel näiteks samuti lugemisel jutu mõistmisega.
Primaarsel somatosensoorsel korteksil jagunevad keha piirkondadelt tulnud signaalid teatud järjekorras, kuid ka nende alade täpseid piire ei saa usaldusväärselt ennustada sama kaardi järgi. Selle piirkonna stimuleerimisel tajutakse puudutust, kuid vähem kindel on spetsiifiliste elamustega nagu temperatuur ja valu, millega võib tegeleda insulaarkorteks ja singulaatkorteks. Kasutatud kooreala järgi on näha, kui tundlik vastav kehapiirkond on ning millise täpsusega tunneb pimesi ära, mis kohta täpsemini puudutatakse kellegi teise poolt. Taalamusest saadavad sinna signaale ventraalne posterioorne tuum ning pulvinar, mis saadab signaale muuhulgas sinna. Parietaalsagara ja oimusagara vahelisse prakku jääva parietaalsagara korteksile (kuni insulani) jääb sekundaarne somatosensoorne korteks, mis reageerib valule, külmale, soojale, mõnule ja teistele sellistele tajudele.

Brodmanni ala 5 asub somatosensoorse ala külje all viimasega paralleelselt ja tegeleb osaliselt nahalt tulnud info analüüsiga. Brodmanni ala 7 täidab ülejäänud superioorsest parietaalsest loobulist. Koos tegelevad need objektide tajuga.
Pilt pärit siit ja on tuletatud ahvi aju kasutades. VIP asub intraparietaalse sulkuse ümber ,aga LIP ja MIP asukohad jäävad kuhugi superioorse parietaalloobuli sisse. Nagu näha võivad mitmekülgsed tegevused aktiveerida seal piirkonnas samu kohti. Sakaadid on pisikesed silmaliigutused, millega oma vaatevälja keskosa pidevalt uuendame ja LIP (lateraalne intraparietaalne ala) tegevuse mõõtmisel paistis, et kõigepealt muutub sealkandis visuaalsete neuronite aktiivsus ja kerge hilinemisega jõuavad sakaadid järgi. Visuaalse info peale aktiveeruvad neuronid ise muutsid tasapisi pidevalt aktivatsioonimustreid.

Kahjustustele parietaalsagaras on tihti omaseks toimivatele meeltele vaatamata probleemid teadvustamisega. Balint'i sündroomiga on mõlemad parietaalsagarad kahjustatud ja pilk püsib ühes kohas tavaliselt. Sakaadid on ebatäpsemad. Ühe sümptomina suudetakse korraga ainult üksikuid objekte samaaegselt vaateväljas teadvustada. Autotopagnoosia puhul on raskusi oma kehaosade asukoha kindlakstegemisega ja soovitud kohta liigutamisega. Anosognoosia puhul ei saada aru puude olemasolust sh. pimedus ja halvatus. Astereognoosiga ei tuvastata käes olevat, kui seda ei näe.
Erinevalt kuklasagara kahjustusest kaob parietaalsagara kahjustusel vahel teadlikkus vaatevälja ühest küljest (neglect), kuigi ise ei nähta pimeda laigu vms., et eesolevas oleks midagi puudu. Kaotatud vaatevälja ulatus on individuaalne, enamasti kaob vasak pool ning tekib enamasti parema parietaalsagara kahjustuse tagajärjel. Sarnast nähtust võib ka teiste meeltega seoses tekkida.
Anton Raderscheidt oli kunstnik, kes kaotas ajutisel ajuveresoonkonna haiguse tõttu võime vasakut külge tajuda, kuid taastus sellest nagu tavaliselt ka teistest ajukoorevigastustest taastutakse. Viimane pilt maaliti ~9 kuud peale esimest, aga täielikult ta ei paranenud suurele taastumisele vaatamata ning ta suri uue i ~3 aastat peale infarkti.

Retseptorid. Atsetüülkoliini M2 suhteline tihedus kõrgeim somatosensoorsel alal. Samuti oli tihedalt nikotiinseid retseptoreid. Vastupidi oli kainaatretseptoritega. Esineb AMPA ja CB1 retseptoreid ja tõenäoliselt leidub ka parietaalsagaral, nagu mujal ajukoores, serotoniini ja GABA retseptoreid (ma pole kontrollinud põhjalikult kõigi meelesolevate retseptorite olemasolu ühesgi piirkonnas). Atsetüülkoliini toimel nõrgeneb primaarsel somatosensoorsel alal NMDA neuronite aktiivsus ning nagu autorid kirjutasid, võib selline toime hoida ära suurel sensoorsel stimulatsioonil signaalide laialiminekut ajukoorel, kuna kümnendik sealsetest suurtest neuronitest on naabritega ühenduses.