Mälestusi religioonist

Sissejuhatuseks see, et olen olnud paar aastat kristlane ja sellest perioodist jäi meelde palju kasulikku edasiseks eluks. Omapoolse kaasaaitamisega läks see tasapisi järk-järgult üle.

Vaated ei erinenud eelnevast millegi muu osas kui usus surmajärgsusesse ja jumalasse. Kuna areng oli eluaegselt tähtis prioriteet elus, siis ei puudunud see ka usus ning üht teist kasulikku jäi külge. Usku nägin ateismist ambitsioonikamat arengut lubava maailmavaatena, kuigi midagi kristlikku selles eluviisis ei paistnud, kuigi ma ei tea siiani ühtegi usklikku, kes poleks samuti oma teiste vaadetega arvestanud ja isikliku suva järgi ideoloogia kokku ajanud. Fundamentaliste peaks olema, kuid enamasti paistab usklik keegi, kes nimetab ennast nii ja omab uskumusi isiklike suvade järgi. Ka religioonisiseste harude puhul paistab seda, kuidas vastavalt oma vaadetele eluviis valitakse. Osad peavad oma seniste vaadete najal õigeks nende usujuhtide juttu, kes kitsalt teatud vaateid toetavad. Jutlustajad valitakse oma vaateid arvestades. Näiteks islamis agressiivsete ususektide puhul.

Religioon pakkus hüplikku ja ebastabiilset rõõmu. Poolsõltlasena üritatasin usust pärinevaid häid emotsioone tihti omastada, kuid bioloogial on limiidid. Jumalaga seostatakse palju meeldivaid emotsioone ja ühe loogikaveana võidakse pähe võtta, et jumala kaotus tähendab ebameeldivate tujudega jäämist. Närviline periood oli religioossus ka selles osas, et surmajärgsuse meeldiva paradiisikujutluse kõrval tundus lihtne bioloogiline surm väga ebameeldiv. Ebameeldivaid asju ei tahaks kergesti uskuda. Selle leevenduseks harjutasin üle aasta aja tasapisi kuidas võiks mõelda ateist, kes surma neutraalsena näeks ja igati positiivsena tunneks. Usklikus ise võis alguse saada soovist mõista mida usklikud mõtlevad ja enne seda olin ateist. Vaadete muutmist hoidis tagasi ka see, et oli kalduvus teadlasi näha usklikena ja teiste argumentidest nõrgeimaid pisiasju välja noppida.

Tasapisi mõtlesin endale surmast mittehooliva ateismi versiooni, mis on sealt maalt edasi täienenud. Loodud vaatenurk tuli stiilis, et reaalsusel pole emotsionaalset väärtust, elu haruldane aeg mida ei tasu rikkuda selle eksistentsi ja enda ebatäiuste poolt. Universum ei hooli, kuid inimestele endile on väga suur vahe kas nad elavad mõnuledes või kannatades ja absurdne oleks valida halba tuju, sest mingid universumi seadused pole selleks ettekirjutisi andnud. Saavutusrõõm ja mitmed teised rõõmud suudavad mõnusaid intentsiivseid emotsioone luua. Igasugune emotsionaalne vaatenurk reaalsusele on tõenäoliselt ebarealistlik, sest emotsionaalselt kaldume valima välja spetsiifilisi mõtteid ja nendest kaugeleminevaid järeldusi tegema. Surma võib vaadata emotsioonitumalt kaugemast ja lähemast perspektiivist mõeldes, näiteks molekulaarsele tasemele, kus surmaga võtavad keemilised reaktsioonid lihtsalt teise suuna kuni midagi järgi ei jää. Pisitasemetel mõeldes pole surma juures midagi hirmsat näha ja keemiliste protsesside visualiseerumine peale laiba nägemist aitas tihti. Kogu reaalsus ei ole see, mis on inimsilmadele nähtav. Ka surm ei ole koht kus universumi emotsioonitus erandiks peaks olema. Kas me muretseme teadvuse/eksistentsitunde ilma jäämise pärast, kui läheme magama? Olematus pole probleemiks, sest igaviku enne elu algust oleme olnud olematuna ja see ei olnud üldse traumeeriv periood, mille pärast oleks elu rikutud. Miks peaks järgnev olematus erinema?

Mu elu ei muutunud tühjemaks usu kaotusega vaid sai stabiilsust, sest ei pidanud kaitsma seda mille kohta mul mingeid tõendeid polnud. Tõenäoliselt oleks iga usklik palju õnnelikum ja muretum, kui leiaks mingi selge asitõendi jumala olemasolust. Positiivsed emotsioonid on ikka omal kohal. Aeg ajalt tuleb ette imelisena tunduvaid emotsioone, kus on tugev rõõmu ja ilutunne ümbruse suhtes ja imelisustunne on ka rindkeres tuntav. Samuti tuleb tihti ette elevustundes vaimustuses mitmeminutilisi edasi-tagasi käike. Bioloogia ei muutu ja see kehtb ka ateistiks saamisel. Reaalsustaju ei pea ohverdama nende tunnete nimel. Ateist võib olla ekstaasis nagu usklik ja kui ta ei peta ennast ning püüab ausalt psühholoogiat mõista, siis võib ära õppida kuidas neid esile kutsuda, kuidas alal hoida ja kui tihti saab närvisüsteem sellises olekus olla. Kui tahta elust maksimaalset rõõmu saada, siis analüütiliselt oma psühholoogia uurimisel võib kaugemale jõuda. Bioloogia arvestamisega võib palju meeldivamalt ja stabiilsemalt elada. Psüühhikareeglite eiramine ja asendamine jumalaga ei muuda bioloogiat. Suureks erinevuseks sai ka see, et kui usklikuna oli ateismist lugemine tuju rikkuv, sest surmajärgsusunistus kannatas, siis hiljem ateistina sai rahuga lugeda vastupidise vaadetega inimeste arvamusi.

Hiljem kadus sujuvalt usk surmajärgsusesse ning arusaam jumalast pidas kauem vastu, kuid lõpufaasis olid põhiküsimused stiilis kas jumal on elus või elutu nähtus nagu universum. Ühel päeval peale kuid religioonile oma elus mittemõtlemist märkasin üllatava rahuga, et ma pole jälle usklik.

Uute vaadete leiutamine sai hiljem hobiks, mis järjest kergemaks läks ja sai lihtsamaks minnes järjest rohkematel valdkondadel kasutada. Alates stabiilse areneva ateismi väljamõtlemist (~2003) on kiiresti saanud mõistetavaks peaaegu kõik vaated, millest teadlik olen ning vaadete nikerdamine on nii lihtsaks läinud, et kasutan vahel näiteks eksamiõppimise motivatsiooni saamiseks, kuigi ka siinne sait on muuhulgas motiveerivate vaatenurkade kokkupaneku tulemuseks. Tihti saab seda igapäevaelus kasutada, kui loogiline ja emotsionaalne vajavad kooskõlastamist ning viimastel aastatel saab seda peaaegu ükskõikse vabahooga teha. Tasapisi on kogunenud lai ideoloogiate võrgustik mille ulatuses oma hetkemaailma mõjutada saab kasvõi tuju parandamiseks. Järjepidamine nende hulga üle on kadunud ja selliste kogemustega käib kaasas ka mõnetine ükskõiksus üksikvaadete ja ideoloogiate osas, sest uute ja mugavate vaadete loomine on lihtne. See on aeglaselt tulev oskus, mille areng peaks eksponentsiaalse hooga lihtsustuma. Selle loomisel oli tähtis usutavus endale, et ei oleks hõõrdumist arusaamade ja olemasolevate tõendite vahel ning need raamid jätavad palju ruumi enesearengule.

Jäigad religioossed, kes muud moodi ei oska maailma näha, ei oma tõenäoliselt selliseid oskuseid ja neilt võib tõenäolisemalt oodata vääritimõistmist. Eriti need, kelle arust ateism toob kaasa depressiooni ja halba käitumist ning usub et religioon hoiaks inimesi korralikuna. Sellise ideoloogialoomise oskust ei paista muidugi ka neil, kes mingite teiste vaadetega jäigalt läbi ajavad või on oma emotsioonide ohvrid näiteks pidevalt pessimistliku eluvaatega. Normaalsust rangelt taga ajavad tegelased võivad samuti selle oskuse puudusega olla.

Lõbusa nihilismi mõtlesin kokku tükkhaaval ja muutus käis nii aeglaselt et ma ei märganudki nende kulgu kuni leidsin end ateistina.
Ka neurobioloogiat õpetamisel lisan jupphaaval tükke reaalsustajule, mis vaatepunkti sellele kehapiirkonnale tasapisi täiendavad. Sellise õpetamisega võib ka järjepidev õppija märgata aeg-ajalt, et arusaam teemast on palju selgemaks saanud.

Jumala kujutlemisest tekkinud üheks kasulikuks oskuseks sai see, et kui kujutlesin ennast tühjuses kaalutult (tähtis ümbruse asemel tajuda midagi uut ja kosmos sobis) ja ereda valgust kiirgava asja ette ning tajuda eredat valgust mõnusalt läbi keha voolavana, sai enesetunnet parandada ja valu blokeerida. Igasugune ümbruse "üle kirjutamine" suvalise sisetajuga eredast valgusest uue ruumi kujutlemiseni mõjutab valutaju. Piirkonna puudutamine blokeeris ka valu. Selline enesehüpnoos oli lihtne ja ammu enne psühholoogiahuvi sai esimestel päevadel sellega mängida. Kord sai nii valu tundmata verised haavad küüntega nahasse. Tundus tuima lihana luude ümber.

Ennast sai ja saab julgustada võimsa meeldiva ja hooliva lähedalolekule mõeldes.

Noradrenaliini energilisust saab kui jälle ümbrusetaju korraks katta ja näiteks jõulist valgust kiirgavat ja tukslevat objekti näiteks kujutleda. Kujutleda midagi võimalikult jõulist ja võimast oma hetkeideaali järgi ja tunda kuidas ta võiks maailma vaadata ja mõelda.

Lõdvestumine ja meeldivasse uimasesse kohta kujutlemine on tavalisemaid sissejuhatusi hüpnoosile. Võimalik, et religioossetes kõnedes on inimeste mängitud lastes neil kujutleda ennast uude kohta. Näiteks soovitades kujutleda ennast jumala valguse ees olema. Sellega ei saa tõenäoliselt kedagi kontrollida, kuid siiski võib paljudele anda näiliseid lisatõendeid, et jutlustatu on tõene sest enesetunne paranes ja fantaseerimisel sai energilist rõõmu. Sellistelt võib hiljem proovida raha võtta või tänulikke ülesannetele saatma sõltuvalt abivalmidusest.

Frontaalsagar (tegeleb tähelepanu, keskendumise, otsustamise ja enesekontrolliga) on kahesuunalises ühenduses peaaegu kogu ülejäänud ajuga ja see võimaldab õige mõtlemise ja keskendmisega teadvust tugevalt mõjutada. Kujutlevad otsused nagu endas mingi voolu või asukoha uueks mõtlemine varjutab kehast tulevaid signaale. Kaalutus tundub tähtis, sest kui suuta teadvust moonutada nii, et keharaskust enam ei taju, siis paistab loogilisena, et ka nahalt tulevad signaalide töötlus kannatab. Keha sisse kujutlemine ja ereda fantaseerimisega saab samuti kehalt tulevaid signaale summutada. Näiteks kujutledes pulseeruvat edasi-tagasi liiikuvat mõnusat voolu valutajuga samaaegselt saan valu kordades vähendada ja mida emotsionaalsemaks suudan ennast ajada, seda efektiivsemalt väheneb valu. Ka valukoha või teiste kehapiirkondades värvilise, hääleka, tuntava liikumise kujutlemine taktiilselt suudab samaaegsel näpistusel isegi samas kohas või keset näpistust valu vähendada. Võimalikult paljude omaduste juurdemõtlemine sellises enesesisenduses aitab rohkem ja tundub, et mida rohkem sensoorseid ajukoore alasid kaasata (helid, värvid, lõhnad, puudutustunne jne.) seda võimsam toime. Valu vastu aitab ka ereda valguse lainetusi kehas või värskete jahedate kõhu alaosast üles pulseeruvate lainetustega.

Huvitaks tagasiside sellise fantaseerimise valuvastasest toimest.