Agressiivsus emotsionaalse seisundina tekib selle suhtes, mis rikub enesetunnet. Keskendusin peamiselt mõrvarite tegudele. See tekst on rohkem esseelik kui teaduslik, sest eelistasin selle teemaga ruttu lõpetada. Tõmban lihtsalt mõnele ilmsemale probleemile tähelepanu.
Üheks ka tänapäeval püsivaks probleemiks on see kui meedias korratakse ebarealistlikke arusaamasid vastandades mõrvareid tavainimestega kui loomade või hulludena kuigi sellise jutu uskujad ei märka vahel, et neil endil on viha ja valmisolek neid inimesi tappa. Mõrvarid võisid tappa ebameeldivuse tekitajaid ning nende surmanuhtluse pooldajatel võib vabalt olla sama emotsionaalne motiiv omakorda tapja tapmiseks, kuid võimaliku üleliigse osana püütakse ennast seejuures paremas valguses kujutada. Tapjate käitumise ja motiivide kirjeldusel julgetakse väita, et see on mõtlematu, kuigi ebameeldivast isikust kuulmine võib küllaltki kergesti suvalistes inimestes tugevat viha tekitada. Psühholoogia selles osas tuleks aus olla, sest see on siiski sõna otseses mõttes eluliselt tähtis valdkond.
Näiteid mõrvaritest
Mõrvadest lugemine on tõenäoliselt raske ning langetab tuju veel järgnevatel päevadel, kuid nende senitoimunud ebameeldivate sündmuste puhul võib leida põhjuseid, miks need üldse toimusid.
Mitmete mõrvarite puhul paistab osalise motiivina meelelahutuse saamine, eriti kui ohvrist ei hoolita. Teisest küljest peaks selline tegevus varjutama igapäevasemate ja ohutumate tegevustega kaasnevat eufooriat suhtelise igavuse tõttu, mistõttu võib tapmisest omamoodi sõltuvus saada.
Paljude puhul võis tegu olla praktilise sooviga tunnistaja tappa.
Jeff Dahmer, Ted Bundy ja John Wayne Gacy olid vägistajad, kes tapsid oma ohvrid.
Endine kirikuõpetaja Paul Hill (1, 2) tappis aborte läbi viinud arsti koos ette jäänud valvuriga õigustades seda elu kaitsva teona. Mitmed teised Hill'iga samas organisatsioonis olevad inimesed pidasid sellist vägivalda sobiliku poliitilise muutuse vahendina.
Katherine Mary Knight (1, 2) muutus depressiivseks ja agressiivseks peale mehepoolset maha jätmist. Põhjusena paistis Katherine'i agresiivsus, mis põhjustas probleeme ka tema teistes suhetes. Päev hiljem üritas ta oma paarikuust last tappa ning ähvardas kirvega inimesi. Mõned päevad hiljem lõikas ta noaga ühe naise nägu ja nõudis oma mehe juurde sõidutamist. Pärast mitut agressiivset suhet tappis ta oma viimase mehe ning peale naha ja pea eemaldust sõi teda osaliselt. Ta oli peaaegu kogu täiskasvanud elu ainult tapamajades töötanud.
William Melchert-Dinkel (1, 2) julgustas enesetapu teemalistes foorumites olijaid kaamera ees enesetappu sooritama. "Thrill of chase" oli ühe väidetava motiivina välja toodud.
Armukadedusest tapetud naise lugu. Mees õigustas mõrva traditsioonide ja "veres" oleva käitumisega, kuigi emotsionaalsete põhjusteta poleks ta seda tõenäoliselt teinud. Varem oli see mees oma eelmist tüdruksõpra koos tema uue kaaslasega rünnanud.
George Banks (1, 2) tappis lisaks juhuslikumatele ettejäänutele oma tüdruksõbrad ja 5 last. Ta oli segarassist ning oli oma jutu järgi eluaeg nii musta- kui valgenahaliste poolse tagakiusamise sihtmärk. Väidetavalt tappis ta oma lapsed, sest ei tahtnud lasta neil nii rassistlikus maailmas elada. Mõrvade ajal oli ta alkoholi ja psühhiaatrilisi ravimeid võtnud.
Martin Bryant (1, 2) tappis samal päeval 35 inimest. Ta oli koolis üksik ja omaette olev. Madala intelligentsuse tõttu sai ta pärast kooli lõpetamist pensioni. Hiljem ei õnnestunud tal kaaslasi leida ja üheks probleemiks võisid olla tema ohtlikud naljad nagu autorooli haaramine, mis korduvalt õnnetusi põhjustas. Isolatsioon paistis ühe viha põhjustajana. Naabri sõnul oli ta tahtnud tähelepanu saada ning teha midagi, mille eest teda mäletataks. Peale vanglasse sattumist oli ta üritanud vähemalt 6 korda enesetappu sooritada, mis võib olla märgiks jätkuvatest emotsionaalsetest raskustest.
Paaril juhul on nii väidetavalt üritatud sõda või maailmalõppu algatada. Kui nad seda tõsiselt mõtlesid, siis on nad ajaloo senist kulgu arvestades alahinnanud tsivilisatsiooni stabiilsust.
Charles Manson oli väidetavalt üritanud algatada rassidevahelist sõda.
Aum'i sekt üritas keemiarelvadega (prooviti ka bioloogilisi ja käsirelvi toota) Jaapani valitsust kukutada ning tappis vähemalt ühe kriitilisema advokaadi koos perega. Üldiselt prooviti organisatsiooni mõjukust saada ja see võis olla juhtkonna tegelik motiiv.
Agressiivsus ühiskonna mõjutamisel
Agressiivsuse miinusena poliitilisena töövahendina paistab see, et kui keegi hakkab ideoloogia, valitsuse või grupi nimel tapma, siis tekitab see kõrvalistes ebameeldivaid emotsioone surmahirmust vastikuse ja vihani, millest vabanemiseks nähakse lahendusena sellistest hirmuvalitsejatest vabanemist. Mõned suuremad idealistid võivad poliitilisi mõrvasid ilustatult näha, kuid erapooletumad muutuksid sellises olukorras suure tõenäosusega aktiivseteks vastasteks. Avaliku mitteanonüümse kriitika vastu võib vägivald kaitsta ajutiselt, kuid see loob palju uusi vaenlasi, kes võivad internetis oma ideid anonüümselt väga odavalt väga paljudele levitada. Tänavajõugud kasutavad vahel territooriumi hoidmisel konkurentide tapmist, kuigi ka nemad saaksid palju väiksema politsei tähelepanu ja avaliku kriitikaga tegutseda, kui piirduksid näiteks ainult psühhotroopsete ainete müügiga.
Kui valitsus püsib kriitikute vaikimisel, siis on selle korralduse juures probleeme. Elanikud harjuvad ära ja teadmine sellisest süsteemist tekitab surmahirmu mille kaotuseks oldakse valmis agressiivselt sellisele valitsusele või grupile lõppu peale teha. Valitsusevastaselt mõtlejaid tapnud totalitaarsed ühiskonnad pole kaotanud teisitimõtlejaid.
Osad revolutsioonilised valitused nagu Pol Pot'i ja teiste algatatud kommunismikatsetes ei hoolitud inimestest ning õigustati vara ära võtmist ning miljonite eludega mängimist, mis võib küllaltki ilmselt agressiivseid mässulisi ja süsteemi siseseid õõnestajaid luua. Osalise probleemina paistavad selliste valitsuste põhjustajad läbimõtlematutena, kes said vaatamata oma ideede kvaliteedile armee üle kontrolli ning said sundida teisi kaasa mängima. Samas kui ühiskond püsib teisitimõtlejate eemaldamisel hirmutab see ettevõtlikke peitu ning kui ei julgeta riske võtta tootmises, sest elus püsimine vajab rohkem aega ja tähelepanu, on ka valitsusel vähem mida võtta. Mingi osa elanikkonnast käitub ka tänapäeval nii nagu saaks oma fantaasiaühiskonda teostada relvastatud ülestõusuga. Sellisel juhul paistab palju negatiivseid emotsioone senise ühiskonna omaduste suhtes.
Sedalaadi argumentidega võib proovida vägivaldseid idealiste mõtlema panna. Selle üle arutlemine ei tohiks veel tõsist kättemaksu põhjustada erinevalt seaduserikkumiste paljastamisest.
Vähemalt internetist ja tavaelust paistvate vaidluste puhul oldakse valmis väga kergekäeliselt kõiki teisitmõtlejaid maha tegema. Üritatakse rikkuda nende tuju ja vastutasuks hakkavad viimased agressiivse kätemaksusooviga vastu solvama ning tuju rikkuma. Selle tulemusel paistab palju vastastikust solvamist ning segregatsiooni, mis sagedase esinemise tõttu võib ühiskonna arengut ja demokraatiat halvas suunas juhtida.
Osad spetsiifilise grupi vihkajad võivad oma raskusi nende süüks ajada. Kui on uskuma saadud, et vead ei ole endas vaid teistes inimestes võib tekkida viha nende suhtes ja soov rünnata oma eneseteostuse nimel. Sellised paistavad tihti ideoloogiliselt väga uhkete ja enesekindlatena, kuid reaalsuses madalapalgalise töö tegemine võib panna neid väliseid süüdlasi otsima.
Probleeme tekitavalt võib mõjuda ka suurtel meeleavaldustel inimeste õhutamisel kasutatud hirmuväited. Lahmitakse hirmujutte ja osad usuvad selliselt kuuldud juttu misjärel võidakse ise hakata seda kordama ning kolmandaid kaasama, sest kui nii paljud räägivad siis ehk on probleem tõene (eriti kui seni on sarnane mõtlemine olnud). Negatiivse alusetu kriitika õhutamine võib samas luua reaalsuses alusetut viha.
23. august 2010 lisa.
Näiteid elu raskustest tekkinud agressiivsusest on lihtne leida. Piiratud eluga isikud alates kogu elu üksi ketis olevatest vihastest koertest kuni vihaste teismelisteni, kellel puuduvad võimalused iseseisvalt ära elada ja peavad järgima ebaõiglastena tunduvaid nõudeid.
Vanglavägivallal võib soosivaks olla ülipiiratud elu, ebasõbraliku suhtumise ja rõõmutusega.
Võimalik on ka teadlikult ebamugavuste kasutamine inimeste kontrollis. Askeetlikult ja vaenuliku vastuseisuga sõduritel võivad ebameeldivatele tunnetele järgnenud mõtted valmistada neid ette hoolimatumaks tapmiseks. Vastaspoole tegude nägemine võib samuti viha õhutada. Kui enda elu on väga raske võib langeda ka soov teiste kannatusi leevendada.
Timothy McVeigh tappis pommirünnakuga 168 inimest, olles üks föderaalvalitsuse vihkaja. Tema motiividena paistsid valitsuse liigagressiivsena paistnud ja palju surmasid põhjustanud rünnnakud Waco's ja Ruby Ridge's. Nendest juhtumitest tehtud dokumetaalide juures võib leida palju valitsusevastaseid kommenteerijaid, kes peavad relvastatud vastuhakku valitsusele peamise vabaduse kaitsjana.
Oma vägivallasoove võidakse õigustatuks pidada, kui võetakse omaks mõni seda lubav ideoloogia. Ajaloo jooksul on igasuguseid ettekäändeid selleks kogunenud. Selliste ohtlike liikumiste osaks saades omamoodi "kultuurilise inertsi" luua, mis võib mitmeid põlvkondi kestes ühiskonnale hävitavat mõju avaldada.
Püüdes elada ebarealistlikult nagu näiteks pidevalt ja kaua õnnelikult tekivad probleemid, mille ootamatul tekkimisel võidakse kahtlustada kellegi vahele sekkumist. Peretülid vahel kui reaalsus ja ebarealistlikud ootused konflikti sattuvad. Ka kõrge ego puhul. Näiteks oskamatud teismelised või madalapalgalised võimetupoolsed uhked mehed, kes püüavad käituda dominantsete "alfaisastena", kes võimekustundehoogudes peavad ennast tähtsaks, kuigi elu võib olla nii tühi, et kainelt ei suudeta elu nautida ja võidakse järeldada, et jõuga peaks asju ajama.
Maailmapolitsei idee võib kokkuvõttes kasulikum olla, kuid samas surevad rahuvalvemissioonidel kõrvalised isikuid, mis võib omakorda uusi vaenlasi luua, kes võivadüksikrünnakutega palju kahju tekitada. Sellega aasnenud kahju võib ehk olla väiksem, kui oskamatu või halvatahtlise diktaatori võimule lubamine, kes oma sotsiaalsete ümberkorraldustega võib miljoneid surnuks näljutamisega või sõdades tappa.
Agressiivse valitsuse loojatel võib tehtu kahjut nähes säilida soov elu eest oma kontrolli säilitada, mistõttu võivad selliste riikide elanikud põlvkondi oodata, kuni diktaator vanadusse sureb ja järeltulijad kontrollist ilma jäävad.
Vaestes riikides on nii usulised kui poliitilised äärmuslased ohtlikumad. Keskaegses euroopas, kus näljasurm ei olnud haruldane oli ka agressiivsete valitsustega. Tänapäeva vaesemaid ja vähemharitud riigid omavad siiani sündmusi, kus nõidumise eest hukatakse või usu ja poliitika nimel võideldakse suurte gruppidena, nagu varasematel sajanditel põhja-ameerikas või euroopas näha võis. Viimased vägivaldsed grupid, mis euroopas riigis ametliku võimu tippu said olid vähemarenenud venemaal I maailmasõja ajal tekkinud NSVL alge ja I maailmasõjas kaotanud saksamaal, kus inimestel oli vihaks põhjust hüperinflatsiooni, sõjalise hävingu ja võitjatele kulude tagasi maksmise nõude eest.
Tänapäevasemaks näiteks on libeerias toimuv.
Sõdade vastu võiks aidata majandusliku arengu kaasa aitamine.
Halva tujuga inimeste puhul võib suvaline suhtlemine neid ärritada. Kui enesetunne on selline, et ei tahaks mõelda ja tunda nagu näiteks varahommikul vastu tahtmist ärgates, siis võib viha teiste vastu kergesti tekkida.
Osad religioonid ja sektid võivad viha kõige välise vastu tekitada, kui põhiideoloogiast välja jäävat üritatakse halvast küljest näidata. Kui kõiki "maiseid" rõõme maha teha ei jää eriti põhjust rõõmuks ja kui ainsa rõõmuallikana püütakse maalida jumalat või ideoloogiat võib mõni ebameeldiva eluga tegelane sellest omamoodi sõltuvusse jääda. Kui keegi ründab temale tähtsat ideoloogiat kriitikaga võib ideoloogia järgija näha seda rünnakuna kõigele endale heakskiidetud mõnudele.
1 comment:
Lisasin väikese täienduse agressiivsuse jutule. Järgmiseks kirjutan neurobioloogias kasutatud uurimismeetoditest, sest ma olen neid seni vähe ja ebaorganiseeritult selgitanud.
Post a Comment