Avameelsust teadvusehuvi lehe sünnipäeva puhul

Viimaste päevade vähese aktiivsuse põhjuseks oli tähelepanu hajumine tänase päeva tõttu. Ei tea kui rõõmus või rõõmutu tähtpäev see oleks aga otsustasin vahelduseks jälle asjade taustast kirjutada, et siinset olukorda selgemaks teha.
Emotsionaalsed rasked ajad ei ole heaks ettekäändeks alla andmisele. Pigem on need tugevad edasiviivad jõud, sest mugavus tekitab laiskust.

Eeltöö sellele lehele on olnud pikk ja üheks võimalikuks alguskohaks oli mu esimene töökoht 14 aastasena õpilasmalevas. See oli kõige vastikum töökoht, kus ma üldse olen töödanud. Tegu oli kuumalaine ajal väljas raskete puude lohistamisega. Töö oleks ehk talutav olnud kuid ma ei saanud seal kellegagi hästi läbi ja sain ähvardusi kallaletungist ning tapmisähvardusi. Palju stressi tekitas see, et kui ma oma joogipudeli endast eemale jätsin, siis käitusid nad nagu üritaks nad sellele peale kuseda. Seda nad ei teinud kuid ma ei teadnud seda ette ning stress oli jube. Mõte, et sellist asja peaks taluma pensionieani tundus väga persses olukorrana. Samas pani mõtlema, et rikkad ja kuulsad teevad enesetappu kuid mul endal polnud (ega ole) selliseid kavatsusi ning umbes sellel perioodil hakkas mõttemaailmade koostamine huvitava tegevusena paistma. Suuremaks otsuseks sai võimalikult meeldiva ametikoha jaoks valmistumine, et ei peaks sellist asja enam taluma.

Umbes 15 aastasena hakkasin esialgse huvina futurismile mõtlema ning paari kuuga kasvas saadud ideede kogum huvitavaks. Üritasin kõige kaugemaid tehnoloogia piire leida ja need olid kohati ideed, mis mulle siiani meeldivad. Umbes siis tegin ka enda jaoks siiani esimesed olulisemad miniavastused. ~15-16 aastaselt eemaldasin tehnoloogiate nimekirjast asjad, mille toimemehhanismidest ma midagi ei teadnud ning üritasin võimalikult kaugele minna asjadega, mille juures oskasin toimemehhanismi natukenegi kirjeldada. Kõige suurema läbimurdekesena avastasin voodis und oodates 15 või 16 aastaselt oma esimese ja ainsa suurema füüsika alase hüpoteesi, mis on siiani püsinud. See ei olnud esimene teemakohane idee, kuid see oli ja on siiani mõnus. Kuna ma tegin selliseid avastusi juba selles vanuses, siis mõtlesin, et 10 aastastele võib siinne tase küll piisavalt arusaadav olla kui on ainult tahtmist aru saada.

Keskkoolis muutusid kirjandid lemmik kodutöödeks. Ma ei osanud neid varem kirjutada (pool lehekülge ja hindele 3) kuid siis tõsteti miinimumpikkust ja pidin tekstidele rohkem tähelepanu pöörama. Lihtsa kompromissina kirjutasin just kõigest huvitavast, mida oskasin vähegi teemaga seostada. Ühe üllatusena hakkasin märkama, et nende tekstide valmimise ajaks tundsin, kuidas need minu mõtlemist muutsid. Kõige äärmuslikuma mõjukusega tekst valmis 11. klassi lõpus kui ma olin 17 aastane. See oli peamiselt sellest kui subjektiivne on kõik (muudad ennast, muutub sinu maailm) ja kuigi see ei saanud head hinnet andis see imeliku õppetunni psüühhikast. Varsti pärast seda oli mul imelik vana maailma murdumise tunne. Asjad paistsid korraga kõik vastikult ebamääraseid ja paar päeva oli raske rõõmu tunda, sest stabiilseid pidepunkte ei olnud. Esialgu tundus see ülivastikuna kuid see paistis ühekordse kogemusena, mis laseb sündida tugevamal, stabiilsemal ja psüühhikat paremini mõistval sisemaailmal.

Tagantjärele mõeldes avastasin kirjandites mooduse mõttemaailma "fundamendi" või "skeleti" muutmiseks. Fundament või skelett selles mõttes, et kui need eemaldada, siis kaotab mõju ka ülejäänu, mis sellele toetus. Lihtsaima näitena on teatud asukoht looduses või linnas inimese jaoks emotsionaalselt mõnus ning selle ümber võib olla palju mälestusi kuid kui peaks lisandumine äärmuslik vastupidise meeldivusega mälestus, siis kaotavad ka senised mälestused seal olekust vastavat olulisust. Ka armumise tekkel või kadumisel vastavalt tekivad või kaovad isikuga seostuvad fantaasiad ning emotsioonid.
Kui ajada tekstis tihedalt kokku tähelepanu tõmbavaid infojuppe, siis need kõik muudavad natuke mõtlemist, kuid suurema tihedusega võivad need tekitada peaaegu sürreaalset kogemust kus harjumatult kiire muutus jätab imeliku järeltunde. Minu lehekülgedel peaks ka sellest näiteid leiduma ja "sünnipäeva" puhul ajan neid üle keskmise tihedalt kokku, et mõte kohale jõuaks.

Need kogemused ei olnud mulle siiski piisavaks põhjuseks füüsikale ega psühholoogiale keskendumiseks. Samas 11. klassi lõpus hakkasin lugema psühhotroopsetest ainetest ning nende lugude õppisin palju asju. Väga häirivaks sai paljude uhke ja mõrvalik suhtumine nende ainete tarbimisse ja sellest sai alguse esimene plaan oma lehekülje loomiseks kuid ebakindlused ja oskamatused lükkasid seda plaani edasi.

18. aastaselt küsisin politseist huvi pärast, kas saaks meskaliini kaktust kasvatada. Vastusena lubati dekoratiivtaimedena kasvatada kanepit, kokapõõsast, moone ja selliseid kaktuseid kuid soovitati mujalt küsida. Piirivalvest oli vist teine koht, kust tuli sarnane vastus. Edasi soovitati põllumajandus ministeeriumist küsida ning sealt tuli sama kirjaga kaks vastust. Ühe järgi võis aga teise järgi mitte, sest sisaldab kontrollitud aineid. Soovitatud siseministeeriumist ei hakanud enam küsima, sest paistis, et keegi ei tahtnud vastutust endale võtta lubamise ega keelamise osas. Seejärel võttis ühendust üks ajakirjanik, kes sellest kuidagi teada sai ning ainult eesnime ja vanuse viitamisega kirjutas ta umbes kuuendikleheküljelise leheartikli minu kogemustest ministeeriumitega. Sellest jäi kohati ebarealistlik arusaam sellest, kui kerge on meedia tähelepanu tõmmata.

Pärast keskkooli läksin esialgu filosoofiat õppima, sest sellealastest raamatutest oli jäänud mulje, et seal õpitakse erinevatest maailmavaadetest ja ideoloogiatest. Esimese semestri lõpuks kadus see entuasm ära ja õppetegevus hakkas ajaraiskamisena paistma. Midagi asjalikku seal ei õpetatud. Hea hinde saamiseks pidime eksamiks tuupima sadu või tuhandeid aastaid tagasi surnud tegelaste vigaseid seisukohti. Neil võis olla üksikuid realistlikke mõtteid kuid suure osa ajast sai tuupida vigaseid arusaamasid mis olid ülisegaste sõnadega selgitatud. Neil filosoofidel oli nagu vajadus võimalikult palju uusi sõnu ja definitsioone leiutada, mille taga paistis samas väga lihtlabane sisu. Kõvasti paistis ka vigast loogikat ja tahtlikult asjade segaseks mõtlemist, et teadmatuse salapära imetleda. Isegi kuulsad paradoksid paistsid lahendamatuna lihtsalt kitsa loogika tõttu. Näiteks jänese ja kilpkonna võidujooksust. Selle järgi ei jõua hiljem alustanud jänes kilpkonnale järgi, sest kui jänes on vähendanud kilpkonnani jäävast distantsist poole võrra, siis on kilpkonn veidi edasi läinud ja kui veel pool allesjäänust vahemaast läbida, siis on kilpkonn jälle veidi ees. See "paradoks" kehtib, sest vaadeldud ajaskaalat moonutatakse iga järgneva etapiga ja sama hästi võiks öelda, et objekt ei kuku kunagi maha, sest iga millimeetrise languse järel jätkame arutlust 10 korda lühema distantsiga kuni enne maani jõudmist hakkame keskenduma olematult lühikesele ajaperioodile. Keskmine hinne oli mul sellel aastal 0,45 ning internetis iseseivalt õppimine paistis palju kasulikumana.

Sellise kasutu segase mõtlemise tuupimisel ei paistnud suuremat otstarvet peale filosoofiaõpetaja ametikoha saamise ning mul oli varasemad ideed andnud piisavalt julgust otstarbekamate asjade uurimiseks. Järgmisel aastal läksin bioloogia õppesse ja sellega olen siiani rahule jäänud. Kui sellesse poleks saanud, oleksid valinud keemia või füüsika, sest tahtsin mingit reaalainet õppida mitte sotsioloogia alaseid kasutuid ja segaseid targutusi.

Põhiline eelharjutus kirjutamiseks oli ~2006-2008 jooksul kirjutatud üle 300 lk. märkemete kogum.

21 aastaselt (2007) oli õpetlikumaks kogemuseks valvetöötaja ametikoht. Esialgu pakuti haigla öist valvekohta kuid ma ei vastanud nimetamata standarditele. Võib-olla oli probleemiks minu ebamäärane "hmm" kui teine turvatöötaja ütles, et pärast turvatöötaja reeglite lugemist tuleb need unustada. Mingit lugemiskraami ega eelkoolitust mulle ei antud. Esimesel tööpäeval pidin ise kõik küsimused välja mõtlema ja teistele töötajatele esitama.
Samas sain sama palgaga tööle päevases vahetuses ehitus- ja aiatarvete poes, kus polnud teiste sõnul kordagi varguseid olnud. Enamus töökaaslastest paistsid pensionäridena kuid poe rahulikku ajalugu arvestades ei paistnud sellega probleeme. Toidupoodides pidavat igapäevased olema koolilaste poolsed pisivargused. Üllatav oli näha kahte väidetavalt 70 aastast valvetöötajat, kes paistsid vanuse kohta nooruslikuna ja väga lõbusa energiaga üksteisse armunult. Ajaviiteks sain pool aega veeta poe taga väravavalvurina, kus sai rahus istudes muusikat kuulata ja oma ~6 aastast füüsikahüpoteesi edasi arendada.
Teiste üllatustena oli poes harva üle 5 kliendi kuid kassade juures seistes võis korduvalt kuulda kümnetesse tuhandetesse minevatest arvetest. Lisaks paistis seal poes imelikult palju selgelt rasedaid naisi. Mõnel päeval tundus, et pooled poes käinud naised olid selgelt rasedad. Küllap laste saamisel tekib vajadus kodu täiendada, kuid imelik oli näha neid sellises seisundis üksinda ehituskive ostmas.

2007. sügisest alates hakkasin saama pregabaliini, mis tekitas üle keskmise tegutsemistahet. Esialgu mõtlesin paar kuud majandusele, kuid järgmiseks kevadeks tekkis jäädavam ja tõsisem huvi psühholoogia vastu. 2008. suve alguses ostsin võimsama arvuti. Eelnev jäi isegi 5 lehekülje korraga ette võtmisel minutiks seisma ja sellisega oli raske isegi lugemistööd teha. Varem olen siin korduvalt 2008. aastat nimetanud kui arengu algusaega osades asjades. Asi oli lihtsalt selles, et lisaks energiale sain sellel perioodil korraliku tööarvuti, millega võis rahus ka 200 lehekülge korraga avada ning sujuvalt filme vaadata. Lõpuks sain hakata ka interneti mälu vabamalt kasutama, sest kui midagi ei teadnud, võis selle sekunditega üles leida, mitte ei pidanud minuteid järjest ootama.

2009. alguses oli mul juba Teadvusehuvi nimi valitud ja mõtlesin, millal saaks tahet tegutsema hakata. Neurobioloogiat hakkasin teadusartiklite abil õppima alles 2009. veebruaris ja esimene suur avastus oli minu jaoks see, et sain selgeks valge ja halli mateeria tähenduse kuid muid püsivaid teadmisi ma aasta alguses ei saanud.

2009. juuni alguses sain lõpuks suure põhjuse tegutsema hakata. Umbes 4. juuni neljapäeva paiku tekkis mul tugev tukslev peavalu, valu kurgu ühel küljel ja palavik. Järgneva kahe päeva sees tõusis palavik korduvalt üle 40 kraadi, mis oli mulle meelde jäänud isiklikest haigusjuhtumitest kõige kõrgem temperatuur. Maksimum oli umbes 40,5-40,7 ja selle alla saamiseks võtsin 4 korda päevas 1 g paratsetamooli, mis on riskantne doos nii tihedalt tarbides. Sellel perioodil tekkis mul surmahirm ja vastik oli lamades mõelda, et kõik õpitu võib nii viimasel hetkel kasutuks osutuda. Internetis vaadates paistis palavik umbes poole kraadi kaugusel neuronite surma põhjustavast temperatuurist ja pea see võis see kõrgemgi olla. Kuna ma ei teadnud nädalavahetuse tõttu, kuidas perearsti juurde saada, siis pärast arstiga telefonitsi rääkimist otsustasin pühapäeval kiirabi kutsuda. See oli 4. päev järjest, kui palavik ületas 39 ja nagu ikka oli hommikuti normaalne olla, kuid õhtuti värisesin 40 kraadiga.
Telefoni teel vastanud isik küsis, kas olen midagi palaviku vastu võtnud ning kui rääkisin paratsetamooli teest, siis ütles ta pahaselt, et teed võib janu vastu võtta ja ainult tablett mõjub. Üritasin vaielda, et vahet pole kas paratsetamool on ühes tükis või vee sees. Tõenäoliselt mõtles ta mingist kasutumat taimeteest, kuid miskipärast soovitas ta just tahket paratsetamooli võtta.
45 minuti pärast jõudis kiirabi kohale ja seal olid sõbralikumad töötajad. Kuna tund aega varem võetud paratsetamool oli tööle hakanud, siis oli palavik ainult 38 lähedal, mis tegi kiirabi kutsumise natuke piinlikumaks raiskamiseks. Igaks juhuks kordasid nad üle, et palavikualandajaid on mõtekas võtta, kui lasta endal pärast jahtuda lina ja aluspesu võel mitte higistada tekkide all. Raadiost kuulsin korra, et kellelgi oli just ajuveresoon lõhkenud.
Lõpuks ütlesin neile harjumusest nägemiseni aga kiirabiarst parandas kohe, et mitte nägemist vaid head aega. Sain tugevad palavikualandajad kaasa, mis suutsid temperatuuri 3-4 kraadi langetada kuid haiguse tipp paistis juba möödununa.
Järgmisel päeval sain arsti juurde ja vereproovi järgi paistis bakternakkus, mistõttu sain nädala jagu antibiootikume. Need ajasid temperatuuri 35 lähedale ja tegid mu liiga uimaseks, et suuta midagi teha kuid häguseid plaane sai teha.

Kohe esimesel antibiootikumivabal päeval ehk 15. juuni tegin Teadvusehuvi lehekülje ja jäin veel nädalaks teemasid mõtlema. Kuna ma ei teadnud siis veel mälu järgi isegi kuidas närviimpulss toimub või mida ajusagarad teevad, siis hakkasin harjutama väga algeliste asjade õppimise ja samaaegsest õpetamisega, et oskaksin hiljem asjalikumate teemadega paremini õpetada. 26. juunil alustasin kõige esimese mustandiga, mis avaldamisele jõudis. Esimesed teemad olid väga närvilised, sest muretsesin veel kriitika pärast kuigi eelnev surmahirmu periood sai mind tööle selle hirmu nõrgestamisega.
Väike lugeskond raskendas esimestel kuudel tööd, sest oli seinaga rääkimise tunne. Esialgsed külastused juuni-juuli perioodil olid mu enda omad ning hiljem oskasin need maha võtta. Teised inimesed külastasid mu lehte umbes 2-3 korda nädalas (külastajate linnad on näha). Esimese lugeja sain ühelt psühhotroopika lehelt. Esimene otsingumootoris esimeste hulka pääsenud artikkel oli "Atsetüülkoliin", mis oli üks asjalikumaid ja selgemini aru saadavaid tekste sellel suvel. Augustis tuli juuni alguses olnud haigus nõrgemal kujul nädalaks tagasi. Ühepoolne kurgu paistetud ja 38 kraadine palavik läksid ise üle aga 4 artiklit kuus miinimum jäi see kuu täitmata.
Augusti lõpus võttis üks psühholoogia tudeng (pildil esimene päev, kus üle 20 siniselt tähistatud külastuse) minuga ühendust osates kusagilt mu msn'i välja otsida. Tema kiitusega sain piisavalt julgust, et oma lehte aktiivsemalt reklaamida. Lisan sain teada, et kui arvuti ei luba cookie kasutamist, nagu selle tudengi ja osade teiste puhul, siis lähevad kõik üksikud lehekülje vaatamised arvesse "ainulaadsete külastustena". Seetõttu paistab reaalne külastuste arv veidi väiksem, kui StatCounter pildil näitas.
Esialgu tutvustasin ennast kahel lehel (1, 2), mis ajas keskmise külastuste arvu 10 peale päevas. Need kaks valisin konstruktiivse kriitika saamiseks. Jaan Aru lehekülg oli ainuke, suurem neurobioloogialane eestikeelne lehekülg üldse ja ta ka parandas vähemalt ühe vea ajulainete tekstis. Siiski oli see esimene ja viimane kord, kui suur publik (ja Jaani kriitika) tekitas omamoodi esinemishirmu kuid sama päeva sees sain sellest lahti 150 mg pregabaliiniga. Nende paari tunniga, kui see toimima hakkas lahtus jäädavalt peaaegu kogu stress mida see tähelepanu tekitas. Lisaks kirjutasin esimest korda midagi pregabaliini mõjul ning saadud dopamiini artiklike oli samal päeval kirjutatud. Suure erinevusena märkasin teistsugust avameelsust ja imelikult palju trükivigu, mida ma pregabaliinile omase agnoosia või neglect'i tõttu ei suutnud märgata.

Esimeseks imelikuks üllatajaks oli bioloogia tekstis kuklasagra, mille ma võtsin kui kõige igavama või vähemütleva näitena, kuid teema üllatas sellega, kui hästi olid vaatevälja osad sellel esindatud.

Teine meeldejäänud kirjutamine pregabaliini mõjul oli limbilise süsteemi koostamise ajal. Hommikul oli halva tunde pärast võtnud 150 mg ja lõuna ajal hakkasin kirjutama lõpetades umbes kesköö paiku. See oli rekordpikk tööaeg ja raske oli nii võõral teemal seda ~15 lk kokku saada. Ülejäänud 2 päeva ma seda ei võtnud kuid sain vähemalt teada selle töökust andvast mõjust.

Väga järjepideva trendina märkasin alates esimese aasta sügisest kuni praegu ajani, et uue teema avaldamisel suureneb külastuste hulk esialgu järsult ja langeb 2-3 päevaga jälle keskmise peale sõltumata enamasti teksti sisust ja valdkonnast. Poole nädalaga on lugejaskond samas kohas tagasi, kus enne viimast artiklit. Veidi paistab isegi külastuste arvu langust alla keskmise pärast esimesi päevi ning järgneva poole nädalaga taastub külastuste hulk aeglaselt üle keskmise kuid langeb jälle kui 2 nädala jooksul midagi uut ei lisandu.

Enne ammuoodatud psühhotroopsete ainete tutvustamist kirjutasin kerge reputatsiooni toestusena essee "Üks põhjus teadvuse mõistmiseks", kus tegin eelproove veidi futuristlikumate ideedega ja sotsioloogiaga. Psühhotroopsetest ainetest kirjutamine mõõdus üllatavalt rahulikult ja sain aru, et üle 5 aasta olen leheküljega alustamist edasi lükanud valede asjade pärast muretsemisega.


Enne kanepi teksti avaldamist panin ka Google Analytic's teenuse oma lehe külastusi mõõtma ja sellega sai põhjalikuma ülevaate külastustest. Jaanuari kõrgeim tipp tuli sellest, et pärast mitmekuist pausi hakkasin jälle oma lehekülge foorumites tutvustama ning üheks suurimaks lugejaid toonud kohaks oli kanep.info foorum.
Ma tutvustasin seda lehte eelistatult sellisele demograafiale, sest nende hulgas tundus suurem huvi psühhotroopika suhtes ja eeldasin, et neil on ebakainete kogemuste rohkem teadmisi psüühhika võimalikest muutustest. Lisaks eeldasin, et nad võivad julgemad olla kuna saavad suitsetades emotsioone välja elada ja pärast emotsioonitumalt mõelda. Nad tundusid rahulikuma eeltestgrupina.

Kahe kuuga muutus psühhotroopsetest ainetest kirjutamine üksluiseks ja tahtsin vaheldust. Meeldivaima vahejuhtumina sain kvetiapiini teksti koostamisel idee, kuidas unenäod võivad tekkida ning edasised õpitud bioloogia teadmised on sellega kooskõlas paistnud.
Märtsikuus hakkasin pikalt oodatud psühholoogia alaseid esseesid kirjutama ning see oli üks mõnusamatest aegadest kuid kuu lõpus hakkasin väsima. Selleks ajaks tekkinud 30 külastusega päeva keskmine oli meeldivalt suur publik.

Üks ärevamaid perioode oli Robert Greene'st kirjutades, sest põhiliselt mõtlesin seda tehes kuidas osa mu heast reputatsioon selle eest kaob. Sarnased mõtted olid mõned kuud varem valetamisest ja näitlemisest kirjutades. Agressiivsusest kirjutades muretsesin ka liiga moraalitseva mulje jätmise pärast.

Emergentsuse jutt oli minu jaoks aasta suursündmus ja avastasin, et sellel tasemel ideed peaaegu vajavad pregabaliini eeltarbimist. Muidu neid ei teki.

Kõige süngemaks perioodiks siin lehe juures oli mõjukuse teksti koostamine alates detsembris. Juba detsembris vähenes jutusoov ja hakaksin mõtlema, kuidas sellega ennast mitte ohta seada. Esimeseks prioriteediks sai turvalisus.
Hullem oli pigem järgneval perioodil. Pikalt olin mõelnud, et kui keegi tahaks mind sellise asja kirjutamise eest rünnata, siis teeks ta seda varsti pärast selle nägemist. Paar tundi pärast sektide kohta käiva jutu kirjutamist hakkas keegi väga järjepidevalt uksele koputama ja olin üksi korteris. Kiirustades tegin leheküljest koopia ja saatsin tuttavale ning läksin kääridega ukse juurde. Õnneks oli see eelmisel kuul välja kolinud endine korterinaaber, kes tuli oma asjade järele. Siiski oli see kogemus omamoodi äratus, et liiga tuimalt olen liiga kaugele läinud. Eriti segas mind kui ohtude suhtes tuima praktilise suhtumisega ma seda tegin. 10. jaanuaril tuli teine ehmatus. Läksin välja süüa ostma ning üle pika aja oli üks trepikoja klaas katki löödud ning välisukse tihenduskumm siseküljelt lahti tõmmatud, mistõttu ei saanud välisuks lukku minna. Samas mingeid ähvardusi kusagil ei paistnud kuigi see oli ainuke kahjustatud trepikoda. Kerge lohutusena nägin, et ka harvakülastatud toidupoes oli klaase lõhutud ja kuna see oli jõuluvaheaja lõpuperiood, siis oli tõenäoliselt tegu pahura kooliõpilasega, kes ei teadnud minust midagi.
Siiski oli mõlemal õhtul mõtteid, kas elan hommikuni ning see oli vastik. 300 mg pregabaliini tegi ükskõiksemaks ja lasi üle 6 tunni magada kuid otsustasin oma piire kohendada. Mõlemal juhul oli suurem hirm ärkamise ajaks üle läinud kuid umbes kuu aega püsis suurema rahustikuluga pinges olek.
Ühe häiriva asjana jõudis tähelepanus kohale, et ma ei riski ainult endaga vaid ka kõigi kellest hoolin, sest sadistlikumad tegelased naudivad kellelegi oluliste lähedaste rünnakut.
Kuna keegi pole siiani öelnud, et lähen mingi konkreetse asjaga üle piiri, siis ei teadnud ma ka mille pärast muretseda. Vahepeal mõtlesin küll, et kas tõesti suren, sest kellelgi polnud tahtmist hoiatada. Igatahes ärritusin piisavalt, et ajutiselt rohkem enda jaoks olulistest teemadest kirjutada omale sobiva sõnavaraga ja lugejate huvid teisejärgulisemaks teha.
Kerge lohutusena teadsin juba enne neid vahejuhtumeid protesteerijatest, kes väga kontrollitult suudavad ka elusalt põlemist taluda. Järgneva kuu sees jõudis enesetunne peaaegu normaliseeruda kuigi juba mõjukuse teksti koostamisel tundsin, et lehekülje toon muutub jäädavalt.

Märkasin, et surmahirmule mõtlemine oli kuu ajaga väga kahtlaselt palju nõrgenenud ning teatud asjadest õppides suurenes riskivalmidus ennast ohtu seada selliste asjade vältimiseks. Sellepärast hoian ma sotsioloogia teemadest rohkem eemale (tänahommikune lisand mõjukusele oli näitena mahedamast toonist, mida julgen kasutada).
Kuna mu riskivalmidus muutus nii palju suurenes mul viha selliste meediategelaste suhtes kes üritavad inimesi hirmutada alusetult ja teisi ohtu seades. Ainult halbadest asjadest lugemine võib kõik inimesed ohtlikuks teha kui piisavalt survet avaldada.

Nagu aimata võib langes mu õppeedukus koolis selliste sündmuste taustal. Enamus ainetest tegin aasta varem ära ning kui 2010 kevadel oli keskmine 3,5, siis sügissemestril oli see 0,5 (5 õppeaine keskmine). Korra proovisin surmahirmust rääkides eksamilt maha registreerida või teist aega saada aga kui öeldi, et ei nähtud selleks põhjust siis loobusin kooliasjadele mõtlemise, sest mul oli tähtsamaid asju, mille pärast muretseda.

Otsustasin teemadega ettevaatlikum olla. Pealegi sain aru, et olen juba ammu oma saavutustega rahul ning pole sellist põhjust riskida. Veidi tundus, et töökust andnud haigushoo perioodist pärit standardid olid liiga kiirustavad ja meeleheitlikud perioodi tõsiduse tõttu kuid valisin leebemad sihid nagu tervis, füüsika ja neutraalsem bioloogia.

Järgnenud periood on produktiivne olnud bioloogia osas. Suutlikus pole langenud ja suurema hirmu tõttu kadus väiksem hirm avalikult vigaste hüpoteeside tegemise suhtes.

Meeldiva vaheldusena sain pregabaliini mõjul idee retikulaarse formatsiooni tekitatud naeru või nutu mehhanismist ja hiljem sellest, miks madal aktiivsus lateraalses genikulaattuumas võib tekitada silme ees virvendust.

Kokkuvõte külastajate hulgast


Kokkuvõtlikult külastuste arv Google Analytics järgi. ~160 külastusega päeval oli üks külastaja seda lehekülge tutvustanud autode foorumis ja selles sai rekord külastatavusega päev. Suvel paistab vähem aktiivsust ning ka praegu paistab suve alguse puhul langust.



Ülemised kolm pilti on samast ajaperioodist. USA on külastatavuselt teine riik ja põhiaktiivsus paistab California ja New York'i läheduses.
Californiast tehti ka kõigi aegade pikimad külastused mida ma tean ning need tulid google.inc asutusest.
Kõige külastatumad teemad viimase 1,5 aasta sees. Kaldkriips esikohal tähistab avalehte.

Kogukülastuste hulk algusest tänaseni.

Üldiseid märkmeid

Ma olen jõudnud elus palju-palju kaugemale kui 10 aastat tagasi olin ja kuigi ma ei teeni sellega veel miinimumpalkagi, on asjad väga positiivsel rajal ning olen saavutustega väga rahul. Eranditeks on lühikesed perioodid, kui raha jääb väheks.

Ma ei tunne ennast biologias väga kaugele läinuna. Asi on selles, et teadvus oli juba enne minu vanavanemate sündi hästi kaardistatud. Juba kiviajal oleks saanud teada, et väikeaju kahjustused häirivad tasakaalu ja et parema poole vaateväli ning helid lähevad vasakule poolkerale, et nägemine on kukla lähedal, kehataju ja liikumine ajus nähtava poolkerade risti vao lähedal ja et otsmiku poolsed kahjustused häirivad käitumist. Pole välistatud, et keegi märkas seda juba pool miljonit aastat tagasi. Kuulsad elektri uurijad 18. sajandi lõpus nagu Volta ja Galvani lasid elektrit läbi oma pea ja märkasid selle mõju kuulmisele ja tasakaalule. 19. sajandi lõpuks suudeti tekitada piisavalt voolu, et kaasnenud magentväljaga aju transkraniaalse magneetilise stimulatsiooniga stimuleerida. 1920 paiku oli teada naeru ja nutu esilekutsujast kusagil ponsi piirkonnas ja I Maailmasõja lõpus koostas Holmes kuklasagaral oleva vaatevälja kaardi.

Osaliselt on mulle julgustavad olnud ka teiste tegutsejate saavutused. Richard Feynman (1918-1988) töötas ~27 aastaselt Manhattani projektis otsides mooduseid tuumarelva tööle saamiseks ning hiljem tegutses ta avalikult loenguid andes edasi. Ta tegeles paljude kõrvaltegevuste külastades topless baari kaitstes seda hiljem kohtus. Lisaks mainis ta ma raamatus ("Surely you must be joking..."), et õppides ajaviiteks maalimist proovis ta oma pilte müüa bordellile. Kuna Nobeli preemiast osa saamine tõi talle palju kuulsust, siis osales ta muuhulgas ka õpikute hindamisel ning ühe probleemina oli õpikute hindajatele vahel antud ainult kaaned valgete tühjade lehtedega või oli õpiku sisu kasutu ja asjatundmatute poolt kirjutatu. Ta kirjeldas ka kuidas kosmosesüstiku plahvatuse järel leidis ta, et NASA ei avaldanud realistlikke riske elusalt orbiidile saamise kohta. Filmimaailmas ja valitsusevastaste vandenõuteoreetikute mõttemaailmas oleks temasuguse rolliga tegelased varakult tapetud. Korduvalt käis raamatust läbi, kuidas võltsid inimesed ajasid hästi segast juttu, mis oli lihtsamalt lahti selgitades sisutühi ja triviaalne. Kui ausad rumalad tunnistavad oma teadmatust, siis osad mängivad ainult tarka ja segaste sõnastuste kohta täpsustust küsides vahetati teemat või keerutati.
Oma väidetavalt esimesel ja viimasel sotsioloogia konverentsil oli teemaks eetika, mida ei tahetud talle defineerida ja kus teised rääkisid eetikast segase sõnastusega erineva arusaamaga. Konverentsi tulemusena otsustasid teised, et masinad ja varad tuleks vaesuse kaotuseks ühtlaselt laiali jagada ning seda õigustav tekst oli Feynmanni sõnul alguses täiesti arusaamatu kuid sõnaraamatu abil paistis sisu tasemega "vahel kuulavad inimesed raadiot. Vahel mitte. Vahel loetakse jne.". Ometi otsustasid teised, et kuna nad rääkisid asjad nii selgeks siis tuleks see otsus esitada avalikkusele ja avalikkus ärgu hakaku debatti pidama, sest nad tegid selle nende eest ära. Tänapäevalgi võib meedias kuulda debattide lõppemisest rääkivatest poliitikutest, kes tahavad ainult oma vaateid lubada (näiteks Al Gore).
Meeldiv oli kuulda, et ka tema suhtumise järgi peab asja tundja suutma seda esmakursuslastele selgeks teha või muidu õpetaja ei tunne asja ja kui ta mingi õnnestunud teooria või hüpoteesi sai, siis oli see nagu võti mis pani korraga palju asju seostatuna nägema.

Poliitika tutvustamise osas on varemgi eestis sisukat meelelahutust tehtud näiteks valimiskoolis. Sektiliikme värbamise küsimustiku koostamisel oli mul suuremaks julgustuseks teadmine, et ma nägin selliseid taktikaid läbi juba lapsena, kui mu vanemad sugulased kasutasid selliseid asju minu kontrollimiseks. Sellised taktikad pole neid elus kaugele aidanud, kuid väga naiivse tegelastega mängides võib ehk isegi midagi teenida.

Ühe suurima üllatusena on siinsed külastajad olnud üllatavalt viisakad kuid ma olen ka arvestanud paljude vigadega mida tehakse meedias liiga julgelt. Ma arvestasin tuttava kriitikaga ajalehtede juures, kus pealkirjades väidetakse suuri asju kuid sisuline pool on tühjapoolne. Väheütlevad pealkirjad ja palju väitev sisu ei paista nii probleemsena. Samuti vältisin uhket olekut, mis kergesti kriitikat toob. Ma ei käitu teistest kõrgema ega madalamana ja püüan olla olekuga, kus pole vahet, kas eksisin või sain asjast õigesti aru. Ma väldin konflikte millal saan kuigi vahel vigade väljaütlemisega võidakse seda norimisena tõlgendada.
Siiski mulle ei meeldi konfliktid, sest muretsen oma 10 aastase elukvaliteedi taastumise pärast ja pealegi hea läbisaamine ei ole ainult selleks, et nunnu muljet jätta vaid see võib ELULISELT vajalik olla.

Kuni viimase aastani olen aeg-ajalt eksperimenteerinud meelelahutuskatsetega siin lehel kuid vähese tagasiside tõttu jätsin need ideed enda teada kuni publiku suurus kasvab. Arvan, et eetiline oleks mõelda viise kuidas luua paljudes püsivat mõnusat sisetunnet.

Algusepoole rääkisin mõttemaailma fundamendi muutmisest. Tüüpiliselt mõtlen ma sellele reaalteadustest kirjutades nagu bioloogia ja füüsika, kus pisiteadmiste saamisega tekib kerge tunne, et arenetakse. Sotsioloogia moodi tekstide puhul meeldib mulle veel jõutunde tekkimine, mis nagu jääks teadvusesse voolama. Eriti meeldib mulle probleemide lahendamine, kus probleemi põhjustas kõigipoolselt ette kavatsemata naiivsus mitte petturite mäng. ~100% inimestest tahaks, et midagi oleks paremini ja oma probleemidest pääsemiseks otsitakse ikka moodusi. Juba lihtsalt abistamisega ja probleemidega aitamisel võib luua tunnet, et saadakse kuidagi täiskasvanulikumaks ja võimsamaks, mis võib kohati mõnusaid emotsioone tekitada. Vahel tekitavad need õppeelamused ka kuni päevi kestvat psüühhilist sisemist ebameeldivust, mis sarnaneb veidi nõrga kõrvetusena kuid enamasti tundub see mõnusa kehas liikuva tundena.

Vahel on tunne et mu lehekülg on nagu elevant toas kellest ei räägita. Taustaks võiks teada, et vist keegi pole tulnud sellest lehest rääkima ja kõnes ei oska ma sellest midagi olulist öelda. Mõeldes kui kergesti sain ma meeditähelepanu 18 aastaselt ja kui nähtamatuna ma praegu paistan, siis tekib küll tihti mõte, et what the fuck. Vähemalt on see koomiline. Lähisugulastele olen ka siinsest kohast rääkinud ja kuigi nende suhtumine on minusse tugevalt muutunud, ei ole nad peale rahalise poole sellest midagi rääkinud.
Veidi võib see ka minu töö olla, sest tahtsin meedia radari all püsida reklaamides oma lehekülge esimesel aastal, kui sisu oli vähem. Kogu toon püsib siin kuidagi mittemidagi ütlevana, mis oli ettekavatsetu ja tunnen ka ise, et ajakirjanikuna oleks siinsest raske midagi kirjutada ilma mõtlemise sassi minemiseta või konfliktsete emotsioonide tekketa.
Alates lehe loomisest proovisin ühe strateegiana liigset tähelepanu vältida sellega, et kirjutasin kitsale sihtgrupile. Teadsin, et osad annavad kergesti alla ja ei talu sõnavara laiendamist ning eriti kui sõnastus ei kattu standardstiiliga. Eeldasin siis nagu ka praegu, et enesearendajad oskavad taset ka ridade vahelt aimata. Ettevõtlikumad väärtustavad siiski oma ettevõttlikust (üldistan enda järgi) ja kui laisemad loobuvad esimeste võõrsõnade nägemisel lugemisest, siis töökamatel peaks sellist suhtumist vähem olema. Pealegi on enamus tekstidest bioloogiast, kus on suhteliselt vähem kohe tähelepanu haaravaid lauseid (needki enamasti teksti lõpus) ning ka see peaks ajutiselt uhkemaid allaandjaid eemal hoidma.
Ma muidu ei valeta ja olen omast arust aus kuid tähelepanu vältimise osas tegin erandi ja see ei tundunud olulise probleemina kui "vahele jääda" või siinkohas välja öelda.

Osa tähelepanu olen hajutanud sellega, et mu stiilivalik ei meeldi kõigile. Näiteks mõjukuse teksti lõpus kirjutasin kuidas mu sugulased ei julge eelarvamusliku madala enesekindluse pärast lihtsaid asju õppida ning juba enne selle lehekülje registreerimist otsustasin, et ma ei hakka aega raiskama nende peale, kelle jaoks on ~5 võõramat sõna lehekülje kohta liig. Las loobuvad lugemisest. Siinne stiil eeldab kerget järje pidamist eelnevate tekstidega ning isegi mul oli aasta pärast lehe alustamist aeg-ajalt küsimusi, et mida putamen ja habenula tähendavad. Umbes pool kirjutatust ununeb ka mul ruttu kuid maailmapilti laiendavad uued teadmised jäävad. Need muutused on peaaegu alateadlikud ning mu vaatepunkt on algusest saati sellele niiöelda reaalsustaju "skeleti" ehitamise harjutamisele keskendunud.
Sõnade õppimine ei ole eriti raske. Mul on kiiresti ununev mälu, kuid kui ma hääldan uue sõna kasvõi ühe korra silphaaval hästi selgelt ja õigesti välja, siis see jääb pikaks ajaks mällu ning tähenduse unustamisel saan internetist tähendust uuesti üles otsida sõna õige mäletamise abil. Igatahes ei sobi silmi üle libistav lugemine nagu see käib tuttavate sõnade lugemisel ja ka vigased hääldused nalja vms. pärast ei aita neil meelde jääda. Isiklike kogemuste järgi võib ühekordne õige hääldus pooljäädavalt mällu jääda, kuid selle mälestuse saab kergesti ära rikkuda vigaste hääldustega isegi kui teised hakkavad seda meeldejäävalt valesti hääldama.

Seni olen aktiivselt pika kaarega vältinud ka tühje ilustussõnu, millega tekste loetavamaks tehakse, nagu "võrratu", "imeline", "vaimustav", "uskumatu" jne. Need tunduvad liiga õõnsad mõisted, millel pole tavaliselt selget tähendustki ning mida kasutatakse meedias niigi palju triviaalsuste ehtimiseks tähenduslikkusega. Siinse asenainena olen meelelahutuslikematel eesmärkidel püüdnud õpetada võimalikult huvitavaid ja meeldivat võimekustunnet andvaid asju.

Põnevust tuleviku osas tekitab mõte, et olen ühes esimese interneti peal üles kasvanud põlvkonna liige, kes on eelistanud kohe kiiresti vastuseid saada. Ma olen üritanud ka sellest omamoodi laboriasendust kasutada, kus otsin uuringuid andmepunktidena ja hiljem püüan punkte ühendada selgemaks üldpildiks.
Bioinformaatikas on mõiste nagu kuiv labor või in silico labor ehk arvulabor, kus pole midagi muud stereotüüpilisemale laborile omast.
Ma tahakski ainult kuivas laboris töötada, kui võimalik, sest paistab üliodavana (arvuti+arvutikasutaja ülalpidamiskulud), uuringud on teiste märjemate laborite poolt juba ära tehtud ning pole vaja katseloomi tappa ammutuntu üle tõestamisele. Pealegi märjas laboris võib nädalaid kuni aastaid kuluda ühe artikli avaldamiseks kuid selle artikli lugemine võib võtta 10 minutit ning selliste kontsentraatide lugemine aitab kiiresti õppida.
Rahalise külje pealt saab võib-olla review artikli stiilis tulemusi või teooriaid esitada.
Mitmekesi töötades pole isegi vaja samas riigis olla, sest interneti teel saab ka faile levitada ja esitada küsimused-vastused. Katseloomi ja laborivarustust pole vaja vedada, kui arvuteid mitte arvestada.
Teise potentsiaalse sissetulekuna saab õpitut kasutada populaarteaduslike saadete jaoks sisu leidmiseks. Ajalehed ja ajakirjad kalduvad rääkima viimastest avastustest omamata kohta vanade teadustõdede jaoks, mida pole avalikkusele koolis õpetatud ning mis ei käi enam uudistest läbi, sest tavaliselt pole raha 100 aastat teada asjade ületõestamiseks. Ise püüan tekstis seda lünka täita vanade tõdede osas ning õnneks leiab minevikust palju huvitavaid avastusi.

See tekst tuli kohmakas, sest mõtlesin kirjutamisega alustada just 15. juunil ja samal päeval avaldada kuid palju trükivigu tuli sisse ja lisastressi tõttu ei maganud ma hästi välja ning olin otsustanud sellise päeva puhul eelnevalt rahusteid mitte võtta.

Kuigi mul pole plaane siia lehele reklaame panna, oleks ma valmis seda tegema kõigil teistel lehekülgedel, mis ma olen teinud. Potentsiaalset kasumit saavad kõik nagunii avalikult näha. Praegu paistab see veerand dollarit päevas, 97 dollarit aastaga ja seda 60 külastusega päevas.
Igakuise miinimumpalga jaoks peaks külastuste hulk ~30 korda suurem olema ja kui juba 2000 inimesega päevas võib miinimumi teenida, siis on arusaadav, kuidas mõnele võib rahaliselt ahvatlev olla tõmmata suurt tähelepanu kasvõi maailmalõpu kuulutamisega. Miljoni külastusega päevas peaks aastakasum olema umbes 1,5 miljonit dollarit (miljon jagatud 60 külastusega korda 97 dollarit).

Kui keegi soovib, et täiendaksin mõnda vanemat teemat, siis võin vabalt selle kallal päeva või paar töötada. Uute teemade osas võin samuti "soovilugusid" teha kui sobib. Minu vastutulelikkus langeb pigem lihtsate teemadega ja kui tundub nagu saaks küsija selle ise mõne minutiga välja uurida. Kuna ma treenin oma lehtedel ekstra vabakutseliseks uurijaks neurobioloogiast kvantfüüsikani, siis pakub mulle põnevust mõte tellimusteemade harjutamisest.

Osalt kirjutasin oma raskest minevikust sellepärast, et keegi ei hoiduks konstruktiivsest kriitikast emotsioonide säästmise soovi tõttu. Pigem annab asjalik kriitika kiiresti mõnusat arengutunnet. Lugejad pole siinse aeglaselt täieneva kiiruse tõttu näinud kui ruttu ma suudan õppust võtta reaalajas. Kõnes võin järjestike lausetega kohaneda ja vigu eemaldada ning ka oma eneseväljenduse stiili võin sekunditega vähemalt ajutiseks muuta. Ka teiste pisioskuste omastamine käib umbes selle tempoga.

13. juuli 2011

Külastatavus paistab ka see suvi temperatuurist sõltuvana. Palavatel päevadel paistab vähem külastusi kui jahedamatel päevadel.

Üheks imelikumaks avastuseks enesekontrolli jutule lisaks oli see, et vastava närvisüsteemi osas tühjuse või tegevusetuse kujutlemisel tekkis ka tunne nagu see koht jääks vähem aktiivseks. Esimesel nädalal, kui see mulle kohale jõudis oli umbes nädal aega ekstra uimane olla, sest see oli ühest küljest emotsionaalne ja kergesti meelde tulev kuid teisest küljest kui see nipp meenus, siis tekkis mul tegutsemist segav uimasus ja lõtvus. Hiljem harjusin selle teadmisega kuid selle mõju on säilinud stabiilselt kuude viisi.

Arusaamatuste vältimiseks peaksin vist ennast rohkem tutvustama. Isiklikult nimetaks ma oma tüüpkäitumist tweaker'ile omaseks. Filmis "Spun" võib näha sarnast kiiret rahutut liikumist ja tähelepanu muutust nagu mul on tavaliselt kirjutamise ajal. Samas paljud minuga kohtunud inimesed pole seda näinud või siis kergelt kui ma räägin millestki endale olulisest. Enamike juuresolekul olen vaikse, uimase ja jõuetuma olekuga. Asi on selles, et selline adrenaliini puudusega käitumine tuleb sellest, et siin ja teistel lehtedel kirjutan enda jaoks väga suurtest teemadest, mille kõrval tunduvad enamike teiste meelelahtused nürid ja igavad. Üksikjuhtudel pole see probleemiks, kui inimene on piisavalt meeldiv. Miskipärast korratakse et ma ei kardaks nagu oleks tüdinud pilk võrdeline hirmuga enesesse sulgumisega. Kõne on mul kiire, kuid kuna enamus mu mõtlemisest on harjunud 3-4 sõna sekundis tempoga, siis see kipub vahel kõnes välja paistma. Energiline olen oma hobidele mõeldes ja hüperaktiivsus/hüpomaanilisus tekib mul tavaliselt automaatselt igasugustele keerukamatele ja olulisematele asjadele mõeldes ning see on mu standardseisund avastuste tegemisel. Selle energilisuse säilitamiseks püüan ma vähemaktiivsematel perioodidel lasta dopamiinil ja adrenaliinil taastuda võimalikult rahuliku ja passiivse olekuga. Kuna mõlemad olekud on tahtlikult alateadlikuks õpitud võivad need kergesti mullegi märkamatult väljenduda.

26. 07.2011.

Miskipärast on siiani enamikel päevadel esikohal või esikolmikus septaalala artikkel.

Kuna meedias kiputakse sääskedest elevante tegema, siis asjade tasakaalustamiseks teen meelega elevantidest sääski. Pikalt kestnud koomilise olukorrana on see hoidnud tagasi avalikku tähelepanu kuid ei tasuks arvata, et tunnen tähelepanu puudust. Mul on sürreaalselt lai lugejaskond. Kuulsuse osas arvan, et see tuleb teistele üllatavalt aeglaselt, nähtamatult ja rahulikult isegi kui enamus inimestest peaks minu nime teadma. Põhiliselt tõenäoliselt sellepärast, et kõigi siinsete õpetustega (pettused jne) ei ole ahvatlev ennast seostada. Pealegi pärast mõjukuse juttu märkasin, et teadaolevate lugejate moodi tegelased hakkasid nii tavaliselt käituma, et edaspidi ei oskanud ma enam oma lugejaid mittelugejatest eristada. Kui nad oskavad mind ära petta, siis tõenäoliselt suudavad nad ka teistele jätta mulje, et mind ei tunta.