27 September 2011

Poksimine ajule


Üheks poksimisel vigastuvaks kohaks on ajutüve ülaosa. Aju poolkerad toetuvad suhteliselt horisontaalse pinna peal kuid ajutüve juures läheb kolju pind järsult vertikaalsemaks. Koljus toetub ajutüve ülaosa selle suhteliselt terava serva peale ning pea vigastusel aju liigsel kiirendamisel võib aju või ajutüvi selle serva juures rebeneda. Äärmuslikul juhul nagu liiklusõnnetuses võib see põhjustada halvatust või locked-in sündroomi. Keskaju piirkonnas on selle serva poolsel ajutüve küljel dopamiinirakud ning kogu ajutüve ulatuses on sellele servale lähimas ajutüve küljes enamuses motoorsed närvikimbud.

Poksimise mõjust pikemalt. Uurijad kasutasid eelnevaid uuringuid poksimisest. Üheks tavaliseks tõsisemaks poksimisel tekkinud nähtuseks on peapõrutusega kaasnenud teadvuse kaotus. Surmade hulk on veidi langenud alates 1890ndatest. Ajus tekkinud kahjustuste molekulaarsed tunnused nagu põletikku vahendavad molekulid ning tavaliselt dementsusele omased tau ja beeta-amüloid valkude kogumikud tekivad sõltuvalt pähe saadud löökide tugevusest ja sagedusest. Dementsuse laadsed häired tekivad seda tõenäolisemalt mida kauem kestis poksimiskarjäär. Peakaitsmed vähendavad kahjustusi kuid paistab, et poksimise toetajad eelistavad riskantsemaid kaitseta võistlusi. Amatöörid kasutavad kaitset sagedamini ja erinevalt professionaalsetest poksijatest on neil osaliselt rangemad nõuded tervisliku seisundi kohta (südame ja nägemise test).
Löögi kiirus võib olla 10 meetrit sekundis ja mõne kaaluklassiga poksijad võivad pähe lüües tekitada ajus lühiajaliselt 50 gravitatsioonilist kiirendust. Pea pöörlust tekitav löök on kahjulikum. Löögiga kaasnenud surve või rebenemine kahjustab vahel ajutüve ülaosa. Üldiselt kaasneb kiire aju kiirenemine ja peatumine, mis tekitab kahjustusi vastavalt mõlemas kiirenduse mõjul kolju vastu surutud kohtades. Poolkerad võivad saada tugeva löögi kolju ülaosalt.
907 Nevadas toimunud võistlusel 545 professionaalse poksijaga oli vigastuste hulk 214 (24%) ja teadvuse kaotust ei loetud vigastuseks. Umbes pooled vigastused olid näo piirkonnas ja sealhulgas 14% silmadele.
Uuring 956 Itaalia poksijaga (55% professionaalsed poksijad) leidis 41%'l vastajatest vigastusi silmade piirkonnas (sealhulgas võrkkestale). 6% juhtudest olid silmavigastused "tõsised". 
Alates 1984 tehtud vaatlused 5 Olümpiamängu ja 10 maailma meistrivõistluse kohta leidis, et 13,6% võistlustest lõpetati teadvuse kaotuse tõttu. Pärast peakaitsmete lisamist amatööride võistlustele 1996 langes teadvuse kaotuse protsent 9,5% peale. Kui 1999 mindi kolme 3 minutilise raundi pealt nelja 2 minutilise raundi peale langes see protsent 2,2%. Pärast ebavõrdsusega arvestava reegli (kaotus kui ühel võistlejal 20 punkti vähem) lisamist 2004. aastal ei ole nendel võistlustel kordagi teadvust kaotatud.  
Alates 1890. aasta andmete järgi on suremus olnud umbes 10 juhtu aastas kuid kõik juhtumid pole statistikas. 4% juhtus meistrivõistlustel. 2/3 surmadest juhtus professionaalsetel poksijatel. 75% suri poksiringis kohapeal. Tavalisteks surmapõhjusteks olid südamehäired, maksa ja põrna rebendid ning 80% juhtudest pea või kaela vigastused kus oli tavaliseks veresoone lõhkemine peasisese verejooksuga.
Uuring 632 Jaapani poksijaga, kes said päev varem teadvuse kaotava löögi, leidis peaaegu pooltel selle ajani püsivaid häireid. Tavaliseks oli peavalu, kõrvus vilisemine, halb mälu, kuulmise nõrgenemine, uimasus, iiveldus ja häired kõnnakuga.
10-20% professionaalsetest poksijatest on püsivate neuroloogiliste häiretega nagu näiteks Parkinsoni tõbi, värinad, ataksia (purjus oleku laadne tasakaalutus), spastilisus (jäigad pinges lihased), raskused hääldamisega ja dementsus.
Umbes pooltel poksijatest oli ühes uuringus karjääri lõpuks kasvuhormooni puudus ning neil kõigil oli kahanenud ajuripatsi ruumala (ajuripats asub samuti luises piiratud alas kus pole löögi ajal liikumisruumi).

1 comment: