Sugudevaheline erinevus ajus

Kõige olulisemad erinevused eri sugude vahel ajus paistavad hüpotaalamuses paiknevana. Seksuaalselt dimorfne tuum on kokkuvõttev nimetus eri liikide isastel emastega võrreldes topeltsuur piirkond hüpotaalamuse otsmikupoolses osas (mediaalne preoptiline tuum). Isastel on seal rohkem ja suuremaid rakke. Suuruste erinevus kujuneb lootefaasis emalt saadud testosteroonist sõltuvalt. Täpsemini on tegu sealsete rakkudega, mis sisaldavad suguhormooni retseptoreid ja atsetüülkoliini esteraasi. Inimestel on selle nimetuseks INAH3 (anterioorse hüpotaalamuse 3. vahemine tuum). Peamiseks reguleerivaks hormooniks on testosteroon, mis peab funktsioneerimiseks estradiooliks (östrogeeni laadne hormoon) saama ühe ensüümi (aromataasi) vahendusel, mida leidub sealkandis samuti tihedalt. Aromataasi inhibeerimisel on käitumisele sama effekt, kui kastreerimisel. Lisaks tegeleb sealne üldine piirkond soojusregulatsiooni, janu- ja näljatunde tekkega. Loomkatsete najal tutvustatakse seda piirkonda hästi siin. Selle kahjustamisel ei paaritu rotid, kuid samas ei vähenda see nende huvi emaseid leida ega ka neile selga ronida. Säilib võime erektsiooni saada. Tegu on paaritumiseks olulise ajuosaga ka lindudele, roomajatele, kahepaiksetele ja kaladele. Suurus võib vuttidel väheneda testosterooni taseme langedes, mida omakorda saab esile kutsuda kastreerimise või talviselt omaste lühikeste päevadega. Täiskasvanud emaseid ei saa panna hormoonide andmisega paaritusel käituma isaste moodi ja põhjuseks võib olla madalam ühenduste hulk sellest piirkonnast emastel.

Suguhormoonide mõju on keerukam piiritleda, sest need toimivad otseselt geeniekspressiooni mõjutades ja valgusünteesi algatades. Tegu on steroidhormoonidega, mis võivad rakkude mõõtmeid ja omadusi muuta.

Dialüüsiga mõõtes toimus isastel seal regioonis emasega kokku saades dopamiini taseme tõus, mis tõusis järjest paaritumiskäitumise jätkudes. Dopamiini antagonistide andmisel vähendati huvi emaste otsimiseks.

Väiksemat seksuaalselt dimorfset tuuma (SDT) seostatakse homoseksuaalse käitumisega isaste puhul. Oinaste puhul eelistasid väiksema SDT'ga isendid sookaaslastega paarituda. Sugutung ise ei ole mõjutatud. Homoseksuaalsetel meestel on INAH3 väiksem, kui heteroseksuaalsetel meestel. Kirurgilisel kahjustamisel hakkasid isased rotid eelistama sookaaslaseid, kuid emaste käitumine ei muutunud sama operatsiooni järgselt. Tuhkrud hakkasid sama operatsiooni järgselt eelistama isaseid ja nad käitusid seksuaalselt vastuvõtlikult isaste juuresolekul.

Mitmes artiklis sai mainitud, et seksuaalselt kogenematud isased ei olnud esialgu nii väga huvitatud emaste lõhnast, kuid peale paaritumist tekkis entuastlikum suhtumine sellesse lõhnasse.

Emastel on seksuaalkäitumisel oluline ventromediaalne tuum hüpotaalamuses. Seda osa seostatakse täiskõhutundega ning isastel lõhnamärgistamise ja häälekusega. Emastel seksuaalse vastuvõtlikusega. Estradiool põhjustab seal glutamaadi vabanemist. Tõenäoliselt glutamaadi taseme tõusust ja dendriitide kasvust menstruatsioonitsükli käigus sagenevadki epilepsiahood naistel ovulatsiooni ajal veidi. Kui progestorooni tase on kõrge suureneb GABA A retseptorite tihedus ning oldakse rahulikumad, kuid östrogeeni taseme tõustes nende hulk langeb ja suureneb ärevuse ning epilepsia võimalus.

Emaste seksuaalkäitumisest räägitakse rohkem siin lisaks üldisele seksuaalsele arengule mõlemal sool. Kui emasele merisea lootele anti testosterooni, hakkasid nad täiskasvanult näitama rohkem isastele omast paaritumiskäitumist.

Puberteedi algus emastel imetajatel on varem isenditel, kelle rasvasisaldus on kõrgem ja suguhormoonide mõju käitumisele (ja kehale) seega on toitumuse poolt nii palju mõjutatud.

Ühes uuringus, kus meestele anti suures koguses testosterooni 10 nädalat järjest ei leitud tuju ja käitumise osas mingeid muutusi.

Progestorooni retseptori knockout isased hiired ei näidanud välja tüüpilist noorloomade tapmist. Kui algtüve isastest olid agressiivsed või hoolimatud 75% esimeste järglaste suhtes ja teisel korral järglasi saades 58% juhtudest, siis knockout hiirtest olid 8% isenditest agressiivsed järelkasvu suhtes. Progestoroon on muidu muuhulgas neurprotektiivne hormoon, mis teeb emased vastupidavamaks ajusurma suhtes verepuudusel.

Psühholoogia valdkonnas on räägitud palju sugudevahelistest erinevustest mõtlemises ja võimekuses, kuid see paistab kahtlane, sest aju on väga õppimisvõimeline ja stereotüüpilisemat käitumist paistab välja rohkem neil, kes usuvad stereotüüpe soo omases käitumises. Sihikindlad, külmad, emotsionaalsed, agressiivsed, alandlikud, ambitsioonikad jne. (mida iganes juhtutakse soole omaseks pidama) võivad olla mõlema soo esindajad. Sama kõige muuga. Vähemalt leidub teaduses küllaga tõendeid stereotüüpide ebaõigsusest nagu näiteks matemaatilise võimekuse osas. On kergeid erinevusi mõningate neurotransmitterite tasemetes, aga see muudab äärmisel juhul ajaliselt võimet mingis tujus olla, kuid see ei mõjuta oluliselt võimekust või mida suudab ära õppida. Pealegi on suguhormoonide tase mõjutatav väga paljude keskkonna tingimuste ja individuaalselt valitud eluviiside poolt. Mõjukamad on pähevõetud näilised limiidid ja tugevad küljed. Sugudevaheline suhtlemine võib kannatada selliste kahjulike stereotüüpidega, mille järgi on naiste ja meeste vahel mingi suhtlemisbarjäär või oluliselt erinev mõtlemine, mis omakorda võib kaasa aidata selliste stereotüüpide olemasolule. Selliseid näited olen küllaga näinud, kus nii mehed kui naised vastastikku üksteist lolluses või mittemõistmises süüdistavad, kuid ei üritatagi üksteise vaatenurki mõista. Samas osad mehed kipuvad naistega rääkima, nagu oleksid nad teisest liigist, kellega rääkides peab pidevalt ennasttäis olekuga uhkustama ja nalju või kinke tegema, et läbi saada ehk kaldutakse paarisuhteid ülelihtsustatuna paabulindude vahel olevaks taandama pinnapealsete arusaamadega seksuaalsest valikust. Noorematel on üldjoontes sagedamini selliseid suhtlemisprobleeme.