PCP

Eesti keeles on PCP täisnimetus fenüültsükloheksüülpiperidiin ja inglise keeles otsides tasuks kirjutada phencyclidine (fentsüklidiin), sest lühendit PCP kasutatakse ka teiste kõrvaliste ainete puhul.
See inhibeerib glutamaadi NMDA retseptoreid ja sümptomid meenutavad glutamaadi poolt läbi viidud protsesside inhibitsiooni. Glutamaat vahendab kõikide meeleelundite sensoorset infot, liigutuste kontrolli ning mälestuste meenutust/moodustamist. Tekitab ümbrusest isoleeritud võõra tunde sh. keha kontrolli vähenemise tõttu, kuid mõtlemisele võib stimuleerivalt mõjuda kui liiga palju ei võta. Piisava kogusega kaob teadvus, kuid väiksema doosiga moonutab ümbruse teadvustust kuni reaalsuse asendumiseni mälupiltidest koosnevateks hallutsisatsioonideks. Cerebellumi tegevuse häirimisel glutamaadi blokeerimisega kaasnevad tasakaaluhäired, iiveldus pea liigutamisel, raskused keha täpse liigutamisega, ataksia, nüstagmus). Hippokampuses on NMDA retseptoreid tihedalt, mis selgitaks mäluauke suure PCP doosi puhul.

Kasutajate kogemustes käib läbi unetus, peasisene suhteline selgus (näide 1,2), mäluhäired (1,2), raskused tasakaaluga (1, 2, 3) ja dissotsiatsioon (eraldatus/isolatsioon) ümbrusest. Hallutsisatsioonid on kerged, kui üldse (1). Suitsetades tekib tuntav toime paari minutiga. Eufooriat esineb selle toime ajal harva ja midagi eriti positiivset sellest meelde ei jää. Paistab, et enamus proovijatest on huvitatud selle ära kogemisest. Ühes 1975. aasta artiklis võeti tabelis kokku haiglasse jõudnud 55 PCP kasutajate sümptomeid ja ka natuke selle üldomadustest, vigast infot vanusele vaatamata ei märganud. Pulss oli 5-20 mg saajatel 100-140. 100 mg puhul 80-100. Vererõhk oli veidi kõrgem ning kõrgeima doosiga (~100mg) puhul ei olnud pulss ja vererõhk nii väga kõrged.
5-10 mg PCP doosiga patsiendid olid ärkvel ja näitasid välja muutusi emotsioonides. Normaliseeruti 4-8 tunniga. Jäsemed olid jäigad ja näolihased olid pinges.
10-20 mg puhul oldi 0,5-1 tund koomas reageerides ainult valule ning järgnes 1-2 tundi kestev 5-10 mg doosile omane segasus. Liigutused olid sihitud. Taastuti 8-24 tunniga.
100 mg doosiga patsientidel oli epilepsiat ja nad taastusid 48-96+ tunniga. Oldi samuti koomas reageerides ainult valule.

PCP on veel histamiini H3 retseptori antagonist. H3 piirab muidu autoinhibiitorina histamiini taset ja selle blokeerimine põhjustab histamiini taseme tõusu. Histamiini stimuleeriv toime annab energiat ja vähendab und ning põhitoime üleminekuga võib kaasneda unisus. Sellest võib tuleneda kasutajate mõtete aktiivsus ja selgustunne vaatamata aju ja keha vaheliste signaalide nõrgenemisele. Doosidel 5 ja 10 mg/kg põhjustas PCP hiirte ajus histamiini vabanemist erinevalt methamfetamiinist, mida doseeriti samas koguses. Sarnaselt ketamiinile seondub agonistina dopamiini D2 ja serotoniini 5-HT2 retseptoritega. Viimase autorid pidasid poolikumate tõenditega võimalikuks D1 ja adrenaliini retseptoritele seondumist.

Tervetes katsealustes põhjustab skisofreenia sümptomeid, mis võivad kesta päevi. PCP psühhoosiga 13 kuu jooksul haiglasse jõudnud 9'st patsiendist 6 kogesid auditoorseid hallutsisatsioone. Täpsustamata hulgal oli neid, kes olid vaenulikult rahutud, andsid küsimustele seosetuid vastuseid või olid luuludega mõjukusest ja reliogioosse grandioossusega. Sümptomid kestsid tihti üle 30 päeva. Teisteks skisofreenia sümptomiteks on emotsionaalne tuimus, enesesse tõmbumine, vähenenud võime rõõmu tunda ning mälu ja keskendumise nõrgenemine. Katseloomades põhjustab korduvaid liigutusi, suurenenud aktiivsust, ataksiat, tagurpidi käimist ja tiirutamist. Skisofreeniat on seostatud artiklites tihti kõrge dopamiinse ja madala glutamaatse aktiivsusega.

Rotikutsikates põhjustas PCP 10 mg/kg doos 24 tunniga NMDA retseptorite erinevate subühikute hulga ~2-5 kordset tõusu frontaalkorteksis. Sarnaselt teiste stimulantidega suureneb tundlikkus PCP liikuvusaktiivsust andvale toimele. Andes antipsühhootikume pool tundi enne PCP'd oli see muutus natuke väiksem. Nendest subühikutest sõltub tugevalt NMDA retseptorite toime ning nende osakaal jõuab täiskasvanuks jõudmise ajaks muutuda.

D1 agonistid vähendavad PCP neurotoksilisust nädala vanustes katseloomades. Rakud oli 24 tundi 1 mikromolaarses PCP lahuses (0,25 mg/liitris) ja ellujäänud rakkude hulk tõusid heal juhul 70 % pealt 90% peale. Selle toksilisuse põhjuseks võib olla ühe NMDA retseptorist sõltuva signalisatsiooniraja nõrgenemine. Selles vanuses primaatides ja närilistes põhjustavad NMDA antagonistid ajus ja käitumises hilisemas elus väliseid skisofreenia moodi sümptomeid ning seda sai vähendada samaaegselt antipsühhootikumide andmisel.

Menstruatsioonitsükkel mõjutab subjektiivset ainete meeldivust. Reesusahvid võtsid PCP'd veidi rohkem (~10%) luteaalses faasis, mis jääb munaraku küpsemise ja menstruatsiooni vahele, aga 3 isendi puhul ei paista see oluliselt erinev. Lisaks oli selles artiklis pikemalt erinevustest psühhotroopsete ainete toimes eri soo esindajate vahel. Paistab, et emastes kalduvad ainete eufooriat tekitav toime tugevam olema. Naised näiteks on osades uuringutes kirjeldanud vähem mõnu amfetamiinidest ja kokaiinist luteaalses faasis võrreldes follikulaarse faasiga. Samas võib luteaalse faasi ajal nikotiini võõrutus ebameeldivam olla. Võib-olla oli väikese erinevuse põhjuseks PCP'ga selle vähene meeldivus. Kokkuvõtvamalt oldakse üldse nii kainelt kui ebakainelt heatujulisemad kõrge estradiooli tasemega folliikulfaasis, kui kõrge progestorooniga luteaalfaasis ning tihti arvestatakse eksperimentides emasloomade hormoonide tasemega.

Metabotroopiliste glutamaadi retseptorite agonistid vähendavad PCP toimet käitumisele sh. aktiivsusele ja käitumise stereotüüpilisusele. Sellele retseptorile kinnitub eelistatult glutamaadi lähedane N-atsetüülaspartüülglutamaat, mis on närvisüsteemis kogusega kolmandal kohal.

1950ndatel kasutati üldnarkoosis, kuid lõpetati kõrvalmõjude tõttu. NMDA antagonistidest üldnarkoositekitajate üheks probleemiks täiskasvanutel on see, et koomadoosi üleminekul ei ärgata kainelt, vaid teadvusetus asendub väga segaduses, rahutu, võõra ja isoleeritud olekuga, mis päevade jooksul üle läheb. Üle 7 tunni kestev pooleluiga teeb sellest kainenemise ootamise pikaks.

Kontsentratsioonil 25-75 ng/ml veres põhjustab suuremale kogusele omast hüperaktiivsust, psühhoositilist käitumist, nüstagmust ja letargiat. Üle 100 ng/ml võib põhjustada koomat, toksilisust ja reflekside tugevnemist, mis võivad surma põhjustada. Ühe 1978. aasta uuringu kirjutamise ajaks oli teada 19 surmajuhtumit, kus kasutaja oli teadaolevalt ainult PCP'd tarbinud. Nendest 13 olid uppunud või vigastuse tagajärjel surnud, kuid nende kehast leiti nii vähe PCP'd, et surmapõhjusena paistis käitumine. Kahel juhul oli doos piisavalt kõrge, et surma põhjust oleks saanud hingamise nõrgenemise ja kaasnenud epilepsia süüks pidada. Ülejäänud 4 puhul kahtlustati haigust või muud kõrvaltoimet.

Mõnel juhul on põhjustanud rhabdomüolüüsi e. lihaste lagunemist, mida tuleb vahel ette stimulantidega või kui treenitakse (artikkel sellest nähtusest treeningu tõttu) üleliigselt. Lihasrakkude lagunemisel verre vabanenud valgud võivad neerudele toksiliselt mõjudes uriini tumedaks ajada, lihaspaistetust tekitada ja äärmisel juhul neerupuudulikkuse tõttu surmaga lõppeda. Lihasrakkude surma võib põhjustada veresoonte kitsenemine, vedelikupuudus, liigne aktiivsus ja sellega kaasnenud temperatuuri tõus. Ka rahustid, etanool ja opiaadid suudavad seda kuigipalju põhjustada, kuid siis paistab põhjusena liiga pikaajalise liikumatu lamamisega kaasnenud verepuudus kokkusurutud lihastes.