Psühhoaktiivsete ainete puhul nagu ka kõigi teiste ajus toimivate ainete loomisel peavad ravimiloojad arvestama vere-aju barjääriga. Kui mujal kehas on veresoonte rakkude vahel piisavalt palju vaba ruumi, et valgelibled saavad läbi pugeda, siis ajus on need rakud nii tihedalt üksteise külje all, et isegi suuremad molekulid ei pääse läbi. Positiivsest küljest teeb see haigustekitajate ja mürkide ligipääsu ajusse raskeks, kuid teisest küljest teeb see närvisüsteemi raviks kasulike ravimite leidmise kulukamaks ja keerulisemaks. Läbi pääsemiseks peavad ained kas suutma läbida neid rakke passiivselt, olema piisavalt väikesed nende rakkude vahele jäävate valkude läbimiseks või peab nende läbitranspordiks olema rakkudel vastav valkude poolt vahendatud transportsüsteem. Kui aine omadused sobivad siis on sellel palju võimalusi verest ajusse pääsemiseks, sest ajus on kapillaare umbes 100 miljardit e. ligikaudu 1 igale neuronile. Kogupindala on ajuveresoontel ~20 ruutmeetrit. Ühe mainitud uuringu järgi pääses CMC andmebaasis olevast 7000 ravimist kesknärvisüsteemi ~5%. Iseseisvaks läbipääsuks peaks ühendi molekulmass olema alla 400-500 vesiniku aatomi massi ja molekul ise rasvlahustuv (moodustab maksimaalselt 8-10 vesiniksidet), kuid need numbrid on pigem maksimumiks ja vastavate näitajate kahekordistumisel võib läbivus langeda sajakordselt. Suurus ja vesiniksidemete hulk on mingil määral olulised ka teistesse keha rakkudesse pääsemiseks. Iga uus vesiniksideid tekitav osa (tavaliselt -OH, =O või -NH(2)) molekulis vähendab läbivust eksponentsiaalselt. Teisest küljest kiirendab rasvlahustuvus aine lahustumist läbi kõigi teiste rakkude ja kuna suurem osa rasvadest asub väljaspool aju, võivad sellised ained kiirelt ja enneaegselt vereringest väljuda, sest kui aine pääseb läbi aju kaitsva rakukihi, siis pääseb see vabamalt ka igale poole mujale kehas. Seda barjääri saab rikkuda katseloomades orgaanilise lahusti nagu etanooliga, mis suudab koguses 1-4 g/kg kohta lubada ajusse aineid, mis sinna muidu ei pääseks. 4 g/kg oleks juba koomadoos, kuid madalamad kontsentratsioonid on purju joomisel tavalised. Teine tavalisem põhjus, miks see barjäär nõrgeneb on põletiku tõttu tekkinud veresoonte laienemine. Kõrvalepõikena teemast võib olla oluline teada, et aine rasvlahustuvus aitab ka ema ja loote vahelise barjääri läbimisel.
Selles artiklis mainiti, et lõhnanärv on küll avatud väliskeskkonnale, kuid sellesse pääsemiseks on umbes samad tingimused, mis ajusse pääsemisel ja üle 100 mikroliitri ainet (~100 mg) ühe ninasöörme lõhnanärvi kohta võib kahjulikult mõjuda kohalikele kudedele, isegi kui see muidu ei oleks kahjulik.
Vesiniksidemete tugevus on suurusjärgus 20-29 kJ/mol, kui hüdroksiidrühm (-OH) tekitab sidemeid lämmastiku või hapnikuga. Vee molekul suudab 4 sellisel tugevusel sidet luua ning mooli jagu vesiniksidemeid saab tekkida umbes 4 grammis vees, mis vedelikus hoogsalt lagunevad ja taastekivad. Dzaul on energiakogus, mis tekib 100 g objektis meetrise vabalangemisega ja see on ka üks põhjus, miks vesi suudab nii kõrgel temperatuuril koos püsida, kui teisi . Umbes sama molekulmassiga metaan keeb -160 kraadi juures, kuid asendades ühe vesiniku hüdroksiidrühmaga saab metanooli, mis keeb +60 C juures ning sarnaseid muutusi on teiste ainete omadustes selliste gruppide lisamisel. Aine liikumist kehas mõjutab seetõttu väga, kui hästi see suudab veega selliseid sidemeid luua. Molekulil on raske lipiidsest membraanist läbi saada, kui vee keskkonda jäänud osa on sellise jõuga vee molekuli küljes ning mis ise omakorda on teiste vee molekulide küljes. Rasvlahustuvad ained ei segune samas hästi veega, sest neil ei teki vee molekulidega nii tugevat tõmmet, kui vee molekulidel omavahel, kuid üldiselt ei jagune ained ainult vees või rasvades asuvateks, vaid jäävad kuhugi vahepeale. Retseptoriga seondumine käib tavaliselt vesiniksidemetega mistõttu ei saa neid tihti ravimi disainil välja jätta. Ülirasvlahustuvate ainete nagu orgaaniliste lahustite toime paistab erandlikult retseptori või seda ankurdava membraaniosa lahustamisel tekkinud moonutuste tagajärjena. Tugev rasvlahustuvus võib saada takistuseks aine neerude kaudu välja viimisel, sest veres on selle osakaal väike ning sellised ained võivad küllaltki vabalt läbi rakkude neerudest jälle välja pääseda. Kui maks suudab lagundada mingit ainet, siis üldjoones tehakse neid seal hüdrofiilsemaks tekitades vesiniksidemeid loovaid osasid nagu näiteks etanooli, THC ja morfiini lagundamisel.
Veres olevad ained on tihti seondunud vere valkudega (protein binding) ning see mõjutab oluliselt kui suur osa ainest on vaba, et liikuda kehas mujale. Osadel on see protsent 0, teistel võib olla 100 % lähedal. Eri ained, mis seonduvad samade valkudega võivad koos võttes mõjutada üksteise toimeks vajalikku doosi.
Psühhoaktiivsete ainete üheks väga tavaliseks omaduseks on tugev mõru maitse. Sellisel juhul on enamasti tegu amiinidega (aminorühm või lihtsalt lämmastiku aatom kusagil molekulis) ning nende nimetusel on "iin" lõpp. Kuulsamatest mittegaasilistest sellistest ainetest ei ole amiinid etanool, salvinoriin-A ja GHB.
Neurotransmitterite tagasivõtt ei ole täielik ja rakuvälises keskkonnas on ensüüme, mis neurotransmittereid lagundavad. Lisaks on retseptoritel erinevaid kohastumisi, et mitte liiga kaua või palju oma toimet avaldada ja selle kõige tulemusena kaotavad kõik psühhotroopsed ained oma toimet ning pikaajalise kasutamise lõpetades võib farmakoloogilise sekkumisega kohanenud närvisüsteem ajutisi ebamugavusi põhjustada kuni jälle taastub sarnaselt (üleaktiivsus ja alaaktiivsus normaliseeruvad) geneetiliselt määratud aktiivsusvahemikku. Kainelt võib analoogselt piiratud koguses näiteks lõbutsev või energiline olla.
Psühhoaktiivsete ainete puhul ei tasu teha mingeid üldistusi selle kohta, kuidas need tervisele mõjuvad, sest ühise omadusena mõjutavad need ainult neurotransmitterite retseptorite tööd. Keha poolt toodetud neurotransmitterid teevad paljuski sedasama, kuid me ei eelda et kui keegi on lõbus, näitab teisi emotsioone välja või lihtsalt unine, et siis oleks tegu ajurakkude tapmisega. Toksilisus eeldab, et mõjutatakse rakule kahjulikul määral sellele eluks vajalikke protsesse ja ainevahetuse manipuleerimisel on palju rohkem potentsiaali neuroneid tappa, kui psüühhiliste protsesside mõjutamisel. Põhimõtteliselt saaks glükoosi sarnase molekuliga rohkem ajurakke tappa, kui see seondub rakus tugevalt energia tootmiseks vajaliku ühendiga ja blokeeriks selle toime, kui näiteks dopamiini tagasivõtu blokeerijaga ning esimesel juhul ei saaks me tõenäoliselt arugi, et midagi on korrast ära enne kui kahjustused piisavalt ei kuhju. Mõnel juhul nagu glutamaadi retseptorite mõjutamisel saab äärmisel juhul küll kaudselt kaltsiumi kaudu aktiveerida raku enesetappu läbi viivaid protsesse, kuid sellised näited ei ole tüüpilised. Kerged struktuursed varieeruvused ei tohiks ka veel suuri probleeme tekitada, sest keha sünteesib ja lagundab need signaalmolekulid järk-järguliste muudatustega.
Üheks tõsiseks probleemiks avalikus arutluses nii psühhotroopsete ainete kui ka kõige muu tervisesse puutuva osas on ebarealistlik soov ja harjumus kõike kas tervislikuks või ebatervislikuks jaotada, kuid tegelikkuses jääb kõik kuhugi nende kahe vahele ja tervislik on parimal juhul kasulik ainult teatud vahemikus ning sobivates tingimustes. Kui teaduslikult on tõestatud millegi kahjulikus või kasulikkus, siis leitakse alati ka mis koguse puhul see sellist mõju leiti ja mis ulatuses. Uuringute pealkirjades ja kokkuvõtetes võidakse mainida kasulikkust või kahjulikkust, kuid sealt edasi tuleks kindlasti perspektiivi panna, millistes igapäevastes tingimustes see vastavat toimet annab ning sellele pole enamasti tähelepanu pööratud. Elu ja tervis on enamikele kallid, kuid üldiselt aetakse läbi suhtumisega et rohkesti tarbida "head" ja vältida "halba". Teadusartiklid ei ole nii krüptilised, et keegi mitteteadlane neist aru ei saaks. Kuni tervist mõjutavate tegurite mõju perspektiivis ei viitsita vaadata jääb tervisliku eluviisi valik ning arvatavasti ka meie keskmine eluiga juhuse teha.
Psühhotroopsetest ainetest rääkides kipuvad kriitikud kergesti ütlema, et me ei tea nendest ainetest palju, kuid teadustööde hulka vaadates ei paista see päris nii. Toon välja Pubmed Central'ist täispikkuses saadavad artiklid, mis on põhiliselt ülikoolide uuringutest. Need ei paista sisult nii hirmutavad, kuigi tegu on USA valitsuse rahastatud andmebaasiga, kus leidub ka palju National Institute for Drug Abuse (valitsusasutus, mis rahastab paljusid neutraalsemaid uuringuid nendest ainetest, kuigi NIDA koduleht paistab ühekülgsemama sisuga) ja DEA uuringuid. Võiks arvestada, et PMC otsingud ei anna samu tulemusi mitmes korduses nagu Google. Need tulemused on küll jäämäe tipuks teaduses toimuvast (sisu ja tulemused kalduvad samad olema), kuid nendest peaks nägema umbes proportsionaalselt millistes valdkondades uuringuid tehakse.
otsingusõna tulemusi
ethanol------- 140 000
morphine ------21 000
cocaine---------14 000
ketamine-------12 000
THC------------11 500
caffeine--------- 11 500
nicotine---------10 900
nitrous oxide -----9000
amphetamine---- 5000
LSD --------------4000
MDMA ------------400
Võrdluseks otsisin seal mõnda mittepsühhotroopset ainet
vitamin ----------70 000
aspirin -----------19 000
vitamin c ----------7000
paracetamol -------4000
ibuprofen ----------3000
7. okt. 2010. lisateemad
Siia lehekülje osasse kogun kokkuvõtvalt psühhotroopsete ainete põhiklasside esindajate subjektiivseid ja väliseid sümptomeid vastavalt nende leitavusele. Igapäevaelus on palju hirmu ja usaldamatust nende ainete vastu tekitanud teadmatus nende toimest ja mure, et politseinikud ega teised ei suuda nende riskantset mõju tuvastada sõidukijuhtidel.
Retseptorivalkude järjestuste identsusi
Otsides inimese retseptoritevahelisi sarnasusi BLAST'i kasutades paistab paljude retseptorite vahel suurt kattuvust, mis võib praktikas tähendada, et ühe retseptoriga seonduv aine võib kinnituda ka teisele sarnase ehitusega retseptorile. Vähemalt osad antihistamiinid kinnituvad lisaks histamiini retseptoritele ka atsetüülkoliini retseptoritega ning amfetamiinilaadsed stimulandid kalduvad mõjutama korraga noradrenaliini, dopamiini ja serotoniini retseptoreid, millede vahel on suuremat kattuvust.
Retseptorinimede juurde sulgudesse lisatud koodid tähistavad BLAST'i otsingu jaoks vajalikku koodnime, mille kopeerimisest otsingulahtrisse piisab kuni 20 000 sarnaseima valgu leidmiseks.
Sarnasemaks olid omavahel histamiini ja muskariini retseptorid ning serotoniini, noradrenaliini ja dopamiini retseptorid. Mõlema kahe sarnasema grupi puhul on tegu üldjoones sarnase struktuuriga neurotransmitteriga ning ka nende toimed kattuvad suures osas.
Serotoniini retseptorite nimed algavad selle teise nimetuse 5-HT'ga, noradrenaliini ja adrenaliini retseptorid algavad alfa või beetaga. Dopamiini retseptorid algavad D'ga, histamiinil H'ga ja atsetüülkoliini muskariinsed retseptorid M'ga. Järgneb alarühma number ning numbri järel on vahel lisaalagruppi tähistav tähestikutäht, mis on võetud tähestiku algusest.
Serotoniini 5-HT2C retseptori (AAA60317.1) valgul oli suuremaid sarnasusi 5-HT2A (aminohapete järjestuse identsus 56%), D2 (32%) ja D3 (33%), 5-HT4 (33%), 5-HT1B (32%) ning beeta-1 (33%) ja alfa-1 (34%) adrenaliiniretseptoritega.
Iivelduses osaleva 5-HT3 retseptoril (P46098.1) oli lähimaks leitud sarnasuseks peale teiste 5-HT3 variantide nikotiinsed atsetüülkoliini retseptori subühikud 29% identsusega. Mõlemad on ioonkanali tüüpi retseptorid erinevalt teistest serotoniini ja atsetüülkoliini retseptoritest.
Alfa-2A adrenaliiniretseptorite (P08913.3) identsused. D2- 35%, D3-34%, 5-HT1A- 34%, atsetüülkoliini M1-29%, H1 retseptor- 28% ja H3- 30%.
Mu opioidi retseptor (AAK74189.1). Neurotransmitteritest oli sarnasusi teiste opioidi retseptoritega. 61% kappa opioidi retseptoriga ja 52% delta opioidi retseptoriga, kuid teisteks lähemateks sarnasusteks olid teisi kehaprotsesse reguleerivad retseptorid. 38% identsus oli kasvuhormooni vabanemist takistava somatostatiin retseptoriga ja 30% identsust oli veresoonte kitsenemist ning valgeliblesid liikumist põletikukohta juhtivate retseptoritega.
Oksütotsiini retseptor (NP_000907.2). 32% identsus neuropeptiid S retseptoriga, mille aktiveerimine mõjub erksamaks ja rahulikumaks tegevalt. CCK B retseptoriga 27%. 28% somatostatiini retseptoriga. 26% oreksiini/hüpokretiini retseptoriga. Beeta-2 23%. Alfa-1 26%. 28% täpsustamata opioidi retseptoriga.
H1 retseptoril (AAN01269.1). Alfa-2 27%. M5- 29%. D2 - 28%. 5-HT1A- 35%
D1 (NP_000785.1). Beeta-2 38%. 5-HT-4 38%. Alfa-1 36%. H2- 35%.
NMDA retseptori (AAA88096.1) otsimisel leiti peamiselt teisi NMDA retseptori järjestusi.
Muskariinsed M2 retseptorid (NP_000730.1). Teiste M retseptoritega oli identsus 47-59%. H1 29%. Alfa-2 adrenaliini retseptoriga 24%. 5-HT1A- 28%. D2- 26%.
Ki väärtuste leidmine ainetele annaks parema aimduse, kui paljude retseptoritega mingi aine reaalselt võivad seonduda. See väärtus näitab kontsentratsiooni, millega on pooled retseptorid vastava ainega seondunud olekus. Seondumisest üksi ei saa välja lugeda seda, kas üldse aktiveeritakse agonistina retseptorit või lihtsalt kinnitutakse aktiveerimata retseptorit ning takistades teiste ainete ligipääsu nagu antagonistidele omane.
Glutamaat
Glutamaat on kõikide meeleelundite signaalide vahendaja ning lisaks ajus tavaliseim stimuleeriv aine, milleta ei toimi mälu ja mis on üks vajalik aine liigutuste algatamisel.
Isiklikult tunduvad glutamaadi antagonistid ühe riskantseima aineklassina, mille mõju all olla sõidukeid või ohtlikke masinaid juhtides. Üheks sellelaadseks aineks on pregabaliin, mida olen kasutanud ärevuse vastu. Selle toimemehhanismiks peetakse membraanilaengust sõltuvate kaltsiumikanalite blokeerimist, mis ei laseks närviimpulsi ajal kaltsiumit rakku ja mistõttu väheneb kõigi rakus olevate neurotransmitterite vabanemine. Samas on selle subjektiivne toime meenutanud tugevamalt glutamaadi antagonistide toimet, kuigi ilma tasakaaluhäirete, mäluaukude ja teadvusekaotuseta. Ümbruse teadvustamises tekitab see vahel raskusi ning nähtu paistab vahel kuidagi hämaram. Silmad kinni kaob kiiresti aimdus ümbruses olevast ja pimedas 4 meetrise distantsi läbimisel võin meetriga eksida nurga või ukse asukoha hindamisel. Enamus glutamaadi retseptoritest (NMDA, AMPA ja kainaatretseptorid) on kaltsiumikanalid, mistõttu kaltsiumi läbivoolu blokeerimine võib tõenäolisemalt põhjustada glutamaadi puuduse sümptomeid. Glutamaat osaleb põie sensoorse info vahendusega ja ka urineerimissignaalide vahendamisega ajutüvest. Etanooliga esineb tihti suures koguses urineerimist ja ka Erowid'i ketamiinikogemustes on mitmed kirjeldanud suures koguses urineerimist. Ka pregabaliiniga olen märganud, et põie täitumist tundes tundub see tühjemana, kui see on tegelikult ning selle tühjendamine raskeneb märgatavalt.
Võimetus põie täitumist tajuda võib potentsiaalselt põhjustada ohtlikke tervisehäireid ja ketamiini põhjustatud organikahjustusi on korduvalt leitud põie ja neerude piirkonnas. Ühe häirena on igapäevaste ketamiinikasutajate neerudes leitud laiendeid, mis võivad tekkida, kui uriin ei saa põies ees oleva uriini tõttu kuhugi liikuda ja hakkab neerudesse kogunema. Võib-olla sobib selliste organikahjustuste vältimiseks rohkem kella järgi urineerida.
Väliseid sümptomeid
Pregabaliini kasutamisel olen järjepidevalt märganud ühte raskesti varjatavat sümptomit, mida paistab ka teiste glutamaadi antagonistide toimest. Ka ühe 150 mg kapsli võtmisel tekivad mul kuni 24 tundi kestvad selged raskused emotsioonide väljendamises näoilmetega, kuigi vähemalt järgmisel päeval tundub subjektiivne toime vaevutuntavana. Neutraalses olekus paistab nägu lõtv ja silmaalused on lõdvad nagu poleks magada saanud, kuid erinevused magamatusega on ilmsemad näoilmete tegemisel. Emotsionaalsus ei paista raskendatuna ning samuti ei tekita see aine unisust ega väsimust. Purjus inimeste kirjeldamisel on sarnast sümptomit kirjeldatud, kuid see paistab kõigi selle aineklassi esindajate ühise sümptomina.
Naeratamine on üliraske ja paistab poolikuna. Huulte ja silmade lähiümbrust suudan kontrollida, kuid nende vahele jäävad lihased põskedel paistavad ebanormaalselt lõtvadena. Ka teised emotsioonid ei paista normilähedastena. Ma pole leidnud ka mingit moodust normaalselt ekspressiivseid näoilmeid selles olekus tekitada. Põsesarnad võivad veidi liikuda, kuid kordades vähem, kui suunurgad. Kainelt liiguvad need kaks ala umbes sama palju, kuid selles seisundis reageerib korraga väiksem osa näost. Vastikuse väljendamine tundus normilähedasem, kuid viha ja kurbus paistavad ka nõrgemini välja. Üldiselt paistab nägu ühtlase vähemuutliku maskina. Kainustestis võib lasta juhtidel kasvõi võltsilt naeratada ja kui neil on raskusi põse ülaosade liigutamisega võiks seisundit lähemalt uurida. Väsimus võib osadel juhtudel selgitada emotsioonitust, kuid näiteks ketamiin ja pregabaliin võivad liikuvust lisada ning kui keegi paistab energiline ja lõdva emotsioonitu näoga oleks kahtlusteks rohkem põhjust. Naermise ajal võib nägu siiski normilähedane olla.
Hiljutise magamatuse korral (kaks ööd 2-3 tunnise unega) oli võime emotsioone väljendada normilähedane kuigi emotsioonide endi teke võis raskendatud olla.
Alprasolaamiga (GABA agonist) pole mul seda probleemi tekkinud ja kahepoolset kehakeele mõistmist eeldavates olukordades olen püüdnud eelnevalt selle poolt valida, kuigi see raskendab mõtlemist ja mõttekäigud võivad mõne tähtsa kogemuse kõrvale jätmisega impulsiivsemaks minna.
Näiteid poolikutest näoilmetest etanooli (1, 2, 3) ja ketamiiniga (1, 2, 3, 4). Valisin eelistatult emotsionaalsemaid isikuid ning ka neil oli suurem kontroll silmade ja suu avatuse, kuid mitte vahelejäävate alade üle. Kui tugevamaid näoilmeid tekibki lähevad need ruttu üle.
Teise võimaliku sümptomina vähendab pregabaliin silmade kissitamist eredas valguses nagu hommikul päikeselisel päeval välja minnes. See võib olla sensoorsete signaalide nõrgenemise tulemus.
GABA
GABA agonistid põhjustavad väsimust, unisust, keskendumisraskusi, nõrkust ja teadvuse nõrgenemist. Mäluaugud on suurema kogusega võimalikud ja seda eriti etanooliga koos võttes. Näolihaste ekspressiivsus paistab normilähedasena. Suuremas koguses (3 mg) võtjal olen näinud tuikumist ja raskusi kõndimisel. GABA agonistid mõjuvad lihaste lõdvestajatena, mis võivad ka raskendada liikuvust. Üledoosi korral võib esineda raskusi rääkimisel, madalat vererõhku ja äärmisel juhul ohtlikku südame või hingamise nõrgenemist.
Bensodiasepiinide struktuur ei meenuta GABA, kuid nende puhul kahtlustatakse retseptoril teisse kohta (BZD site) seondumist, mille küljes olles võivad need ained samuti retseptorit mõjutada.
Flumaseniili on GABA antagonist, mida kasutatakse bensodiasepiinide üledoosi puhul, kuid selle võimalikuks kõrvalmõjuks on epilepsia teke ka sõltuvusteta ja muidu tervetel indiviididel.Atsetüülkoliin
Alumisel pildil on nikotiin.
Nikotiinsete atsetüülkoliini retseptorid asuvad tahtele alluvatel lihastel ning nende blokeerimine põhjustab halvatust ning hingamise peatumist. Kuigi neid leidub ka ajus on raske leida midagi nende antagonistide mõjust psühhikale. Agonistiks on nikotiin, mis mõjub kergelt eufooriat tekitavalt ja mälu tugevdavalt.
Muskariinsed (muskariin pildil) atsetüülkoliini retseptorid on mälus peamised atsetüülkoliini retseptorid, mis reguleerivad teistes keha piirkondades näärmete aktiivsust nagu näiteks süljenäärmete, limaskestate, pisaranäärmete ja higinäärmete tegevust, mis teeb nende agonistide toime tuvastamise lihtsamaks. Nende agonistid või lagunemist takistavad ained põhjustavad iiveldust, kõhulahtisust, higistamist, suuremat pisarate- ja sülje eritust. Pupillid kitsenevad. Vagaalnärv takistab nende retseptorite vahendusel hingamist ja südamelihaste tegevust ning nende agonistide üledoos võib põhjustada surma ühe neist liigsel peatumisel. Ajus on see vajalik mälestuste moodustamiseks ja ärkvel olles vabaneb see hajusamalt kogu ajukoorele stimuleeriva ainena. Samas kasutavad need retseptorid ka paljudel inhibeerivatel interneuronitel.
Ülal pildil on muskariinsete retseptorite antagonist atropiin. Järjepidevama ühistunnusena atsetüülkoliini retseptoritele seondujatel (agonistidel ja antagonistidel) on see, et molekulis esineb lämmastiku aatom, mis on korraga ühenduses kolme süsiniku aatomiga.Atropiini kasutatakse elustamisel pulsi kiirendamiseks. Sellise aineklassi esindajate võtmisel tekivad hallutsisatsioonid spetsiifilistest objektidest, mida võidakse segi ajada reaalsete objektidega ning võidakse rääkida tuttavatega keda pole kohal. Tihti tekivad mäluaugud sellest seisundist.
Vastupidiselt muskariini sümptomitele on pupillid laiali, süda võib lüüa üle 2-3 korra sekundis (vaatamata välisele tuimusele) ja nahk, suu, limaskestad ja silmad on väga kuivad, kuid emotsioone ja energiat ei tohiks eriti paista. Võimalike kasutajatega klippides (1, 2) oldakse aeglased ja uimased ning ka Erowid'is ei kirjeldatud erksust.
DEET on üks kergesti saadav atsetüülkoliini lagundamist blokeeriv aine suure surmava doosiga. Näiteks sääsetõrje vedelikes on selle sisaldus kaalu järgi tavaliselt 25% kogusegust. Ühe juhusliku vahejuhtumi pärast üldse uurisin selle toimeaine farmakoloogiat. Kord enne magamaminekut olin seda toas pihustanud ning selle lõhn veel tugevalt tunda akna sulgemisel. Kuigi unisus oli tuntav paistis ebatavalist lihaspinget ning sisemist rahutust, mistõttu ei suutnud pikalt ühes asendis olla. Oli palav ning kui lisaks kehasisesele pingetundele üle keha tekkis ka iiveldus tegin akna lahti. Välisõhu hingamisel paranes enesetunne ruttu, kuid akna sulgemisel muutusid need sümptomid uuesti häirivaks. Platseeboeffekti ma ei kahtlustanud, sest ma ei oodanud sellist toimet sääsetõrjelt, kuid kui iiveldus hakkas ilmsemaks muutuma, sai selgemaks, et tegu oli atsetüülkoliini üleaktiivsuse sümptomitega.
DEET mõjub sarnaselt mitmetele keemiarelvadele atsetüülkoliini lagunemist takistavalt nii sääskedel kui imetajatel.DEET mürgituse sümptomeid:
silmade ja limaskestade ärritus, kõhuvalu, iiveldus, oksendamine, segasus, ataksia, lihaspinge ja tõmblused. Suurema koguse puhul epilepsia, kooma ja pulsi ning vererõhu langus.
Histamiin
Histamiin mõjub lisaks oma rollile immuunsüsteemis tähtsa stimulandina ajus. Selle agonistidest psühhotroopseid aineid ma ei tea ning kaugemalt saab selle toimet oletada sellega, et see hakkab hüpotaalamusest tugevalt vabanema üle kogu aju ärgates. Antihistamiine on võetud ajaviiteks, kuid võimalike sarnasuste tõttu histamiini ja muskariinsete retseptorite vahel kalduvad mitmed antihistamiinid ja iiveldusvastased ained mõlemale retseptorile kinnituma. Tõenäoliseimalt põhjustavad histamiini antagonistid uimasust.
Pildil on difenhüdramiin, mis on müügil antihistamiinina, kuid see mõjub ka muskariinsete retseptorite antagonistina e. deliriandina (elamusi). Paljud antihistamiinid on lisaks atsetüülkoliini antagonistid ning viimase toimet kasutatakse iivelduse vältimiseks. Wikipedias ettetulnud antihistamiinide nimekirjas paistis ~90% neist kolme süsinikuga ümbritsetud lämmastikku ja kõrvalmõjud kattusid väga järjepidevalt. Võib-olla on raske disainida eraldi aineid histamiini blokeerimiseks retseptorite sarnasuste tõttu või tehakse seda teadlikult, et peale piisava ohutuse tõestamist oleks laiem valik häireid, mille vastu neid müüa.
29. 11. 2010 lisa
Kannabinoidid
Pildil olevatest ainetest kõik peale THC on teadaolevalt ainult inimeste leiutatud ja nende toime on tüüpiliselt pikem, kui THC'l. Kannabinoidi retseptoreid uurivates artiklites võib tihti kohata nende sünteetiliste ainete kasutamist.
Struktuurseks võrdluseks on pildil alumised 6 näiteks keha poolt toodetud kannabinoididest. Enamasti on struktuuridele ühiseks ühema pikema harunemata ja laenguta süsinikahela olemasolu.Subjektiivse toimega peaks nende CB1 agonistide puhul kiirenema mõtete ja emotsioonide teke, kuid nõrgeneb lühimälu, mistõttu mõtetel ununeb järg tihti ära. Otsuste ja liigutuste tegemine võtab rohkem aega ja keskendumist.
Kanepi toime klippe (1, 2, 3). Väliselt põhjustab see liigutuste vähenemist, silmavalgete punasemaks minekut ja alguses tihti naljakustunnet. Näiteid valisin nii, et saaks maksimaalse doosi mõju näha.
No comments:
Post a Comment