Kommentaare teadvuse kujundajate orientatsioonist

Tähelepanelikumatele lugejatele ei tule siin tekstis võib-olla palju uut ette ning suuremaltjaolt kirjutasin siinse, et aidata mõningaid aju funktsionaalseid alasid ruumiliselt lihtsamini meelde jätta. Teisest küljest võib siin ka mingit sisulist tähtsust olla, milles ma päris kindel ei ole.

Meie sensoorsed signaalid (helid, puudutused, nähtu jms.) ühest keha poolest saadavad signaale teisel kehapoolel asuvale ajukoorele. Nägemise puhul liiguvad signaalid mõlema silma vaatevälja vasakult poolelt paremale poolkerale ja paremal pool paistev läheb vasakule poolkerale. Seejuures on nähtu üla- ja alaosa 180 kraadi pööratud ajukoores nagu see oli juba võrkkestale jõudes.

Ajus on nähtu kuklas. Tähelepanus osalev frontaalsagar (eriti kõige otsmikupoolsemas osas asuv prefrontaalne korteks) osaleb aktiivselt otsustes ja tähelepanus.
Mõeldes ajus olekut tagurpidi pööratuna on kuklasagara poole vaadates sensoorsed alad küllaltki tuttavates kohtades. Ees on õiget pidi silmadest tulnud pilt sõltumata sellest kumb silm on avatud. Vasakust kõrvast tulnud info asub seal vaatenurgas vasakul (paremas poolkeras).
Sellises vaatepunktis asuvad umbes "allpool" ja "kõrval" motoorsed ja sensoorsed ajukoore alad (premotoorsest korteksist parietaalsagarani), millega saame sealpool asuvat keha tajuda ja liigutada ning sarnaselt vasaku kehapoolega.

Tõenäoliselt ei pea reaalsus ajus tingimata samas orientatsioonis olema kui meile teadlikult tundub.

Sellisest otsmiku vaatlepunktist vaadates asuvad mälestusi hoidvad oimusagarad külgedel ja võib-olla sellega seoses on meil kalduvus minevikule mõeldes küljele vaadata. Tähelepanu vältimiseks eemale vaatamine ei paista hetkel veel ilmse põhjusena, sest silmad kinni tahavad ka silmad küljele minna minevikule mõeldes. Teisest küljest võis see kõrvale vaatamine olla sisseharjunud liigutuseks, et tähelepanu segavast ees olevalt pilk mujale saad.

Selliselt otsmikusagara vaatenurgast vaadates on mitmed sensoorsed alad oma kohal, kuid erandeid jagub.

Emotsioonid

Emotsionaalsemad alad paistavad aju elektrilist stimulatsiooni kasutavate katsete järgi umbes aju keskel asuvana ning need on osade somatosensoorsete aladega ühenduses mingil määral mistõttu tajume lisaks elamusele samaaegselt vastavat kehapiirkonda.

Rõõm, kurbus, viha, valu ja mõnu ise on ruumiliselt raskesti piiritletavad kuid me tajume neid kusagil enda "sees".

Ka näolihased võivad reageerida ja tajule mingit asukohatunnet anda ning üliintentsiivse valu, vaimustuse või mõnu korral võivad lihased üle keha tööle hakata looteasendi poole ajades. Lihaste aktivatsioon ja kaasnenud sensoorne stimulatsioon võib enesetundele anda ruumilist asukohta, kuid nende asukoht jääb üldiselt väga abstraktseks.

Rõõmu ja teiste emotsioonide puhul ei taju enam mingit selget ruumilist asukohta sellele. Hea tuju on meis aga seda ei saa täpsemalt eriti piiritleda. Tõenäoliselt ei saagi selliseid asju piiritleda, kui need somatosensoorseid alasid ja teisi parietaalsagara osasid samaaegselt tuntavalt ei aktiveeri. Sellises juhul on elamus meis lihtsalt olemas ja tõenäoliselt me ei saagi seda tajuda nii, kui meil just mingit lisameeleelundit pole, mis neid tajusid ruumiliselt eristada suudaks.

Motoorsed ja somatosensoorsed alad

Nahalt tulev info jaotub sensoorsetele aladele, mille paigutus ei kattu hästi otsmikuvaatenurgaga.
Võib-olla pole somatosensoorsete alade orientatsioon vastuolus selle otsmiku vaatenurgaga, sest me näeme oma jäsemeid ruumis ja parietaalsagar (somatosensoorse ja kuklasagara vahele jääv parietaalsagara osa) on vajalik ruumilise arusaama omamiseks ümbrusest. Toetudes mälestustele teame kus meie kehaosad ruumiliselt üksteise suhtes asuvad, arvestades nendest samaaegselt tulevate sensoorsete signaalidega ning varem samaaegselt nähtud asukohtadega.

Primaarsel somatosensoorsel korteksil paistab 2 põhilisemat, kuid veidi eri orientatsioonis piirkonda. Alustades poolkerade vahelt asub üks genitaalidest signaale asuv piirkond. Sealt edasi tulevad kergemini meeldejääva järjekorraga kehaosad alates varvastest ja sealt edasi keha jalataldadest torso, kaela ja peani ning seejärel õlast sõrmedeni suhteliselt tuttavas järjekorras. Seejärel edasi jõudes läheb järjekord vastupidiseks ehk pealaest, näo, keele, kõri ja seedekulglani.


Peast sisikonnani minevale piirkonnale on üheks omaduseks ka see, et need piirkonnad saavad kraniaalnärvidelt signaale (kaelast allapool on vagaalnärv kaugemale olulisemaks kraniaalnärviks). Kopsude, südame ja seedekulgla puhul on lisaks vagaalnärvile oluliseks ka selgroonärviga ühenduses olevad närvid.
Kui eelnev piirkond oli selline, mida me näeme suures osas kaelast allapoole vaadates, siis näo, kurgu ja eriti sisikonna piirkonda ei näe me üldiselt ilma peegli või teiste abivahenditeta.

Olulisena paistab see, et seedekulgla ja torso nahk on ajukoorel üksteisest päris kaugel. Vastupidisel juhul tekiks tõenäoliselt raskusi nende eri piirkondade stimuleerimise eristamisel.

Liikudes selles suunas edasi sisikonnalt infot saavalt piirkonnalt insula poole jääb sekundaarne somatosensoorne korteks, mis aktiveerub mitmekülgsete subjektiivsete elamuste peale nagu mõnu, valu, sügelus, orgasm ja temperatuurid. Insula aktiveerub sarnaselt nendele emotsionaalsemate sensoorsete siseelamustele.

Tugeva rõõmu, orgasmi, hirmu ja tõenäoliselt ka teiste tugevate elamuste korral võib tunda kõhus, rindkeres ja kurgus teistmoodi tunnet ja need alad asuvad sekundaarsele somatosensoorsele korteksile ning insulale väga lähedal. Selle põhjuseks võib olla ajukoorele omane sujuvalt ühelt funktsionaalselt alalt teisele üleminek. Sisikonnale ja näole vastavad somatosensoorsed alad jäävad selliste siseelamuste korral reageerivate alade lähedale.