LSD

LSD (lüsergiinhappe dietüülamiid) on subjektiivse elamuse poolest psilotsübiini ja meskaliini laadne hallutsinogeen, millele on omaseks näiteks suurema koguse juures vaateväljas oleva voolav moondumine. Silmad kinni tekivad sellised hallutsisatsioonid kõige kergemini ning suuremate kogustega võib ka silmad lahti nähtu kiiresti laiali minna. LSD ja DMT puhul võib kõrge doosiga ümbrus tundmatuseni muunduda, mis koos emotsionaalse pingetundega võib ebameeldiv olla. Värvid kalduvad olema eredamad ja multikalikud. Liikuvatel objektidel võib rada järgi jääda. Kõikidel sensoorsetel koorealadel olevad infovoolud võivad äärmisel juhul arusaamatuks moonduda sh. proportsioonid ja asukohad. Pupillid laienevad ja judinad võivad kehast läbi käia.

Toime Erowid'i järgi: toime algab 20-60 minuti jooksul, tugevneb 15-30 minutit, püsib suhteliselt stabiilsel platool 3-6 tundi ja läheb seejärel enamjaolt üle 3-5 tunniga. Minimaalne tuntav doos on umbes 20 mikrogrammi ja väga tugev on doos 450 mikrogrammi. Surmavaid üledoose pole teada ja loomkatsetes on piisava kogusega surma põhjuseks hingamise peatumine. Artikkel ohtlikkust üledoosist, kus 8 patsienti olid eelnevalt tarbinud kokaiini, etanooli ja tõmmanud ninna ~3 x 4 x 30 mm mõõtudega valge pulbri triipe, mida nad pidasid kokaiiniks, kuid oli vereproovi järgi LSD. 5 minutiga tekkisid neil ärevuse ja ebamugavuse hood oksendamisega. Haiglas oli neil kõrge palavik ja pulss ning 5 olid koomas. Välimist ja sisemist veritsust esines. Kõik taaastusid 12 tunniga.

Uuringuid

Kromosoomi kahjustusi on seostatud LSD'ga, kuid selle saavutuseks tuleks võtta ebarealistlikult palju LSD'd. Iseneslike abortide tekke tõenäosus suureneb, kuid ei paista, et LSD suurendaks sünnidefekte. Varajased uuringud leidsid seost kromosoomikahjustustega kärbestel. Sellisel juhul ei tekitanud LSD mingit mõõdetavat effekti kontsentratsioon kuni 500 mikrogrammi milliliitris, kuid kromosoomihäireid tuvastati kontsentratsioonil 2000-10 000 mikrogrammi/ml (2-10 g/l).

Psühhadeelikumide pikemaajalistest tagajärgedest on kirjutatud ScienceDirect artiklist, millele on raskendatud ligipääs väljaspool ülikooli külastajatel. Kõige tõsisema tagajärjena paistab HPPD e. Hallucinogen Persisting Perception Disorder, mille puhul tekib aastaid püsivaid stabiilseid psühhadeelikumi ajal kogetuid tajuhäireid nagu trails liikuvate objektide järel, geomeetrilised hallutsisatsioonid, liikumine vaatevälja äärel, järelpildid nähtud objektidest, halod objektide ümber, värvide intentsiivistumine, asjade nägemine suuremalt või väiksemalt, värvide moondumine ja raskused värvide tuvastamisel. HPPD diagnoosiks peavad need püsima kauem, kui paar päeva peale kasutamist. Meskaliiniga avaldati teadusartikkel sellest 1898. aastal ("pikaajaline tundlikkus värvide ja varjude suhtes") ja 88 aastat hiljem lisati see psühhiaatriliste häirete nimekirja (DSM-III-R).
Flashback'i definitsioone on nii palju, et see sõna on mittemidagi ütlevaks saanud. Vahel kasutatakse seda HPPD puhul nagu DSM-IV's (uuem psühhiaatriliste häirete nimekiri). Ühes küsitluses 5000 LSD ja meskaliini kasutajatega mainisid 4 meskaliini kasutajat lühiajalisi järelpilte, kuid LSD puhul mitte keegi. Uuringus 247 LSD saajaga 1971. aastal esines 2% kergeid ja lühiajalisi HPPD sümptomeid. 431 US Air Force liikme küsitluses mainis 94 selliseid sümptomeid, kuid 10 neist polnud neid kogenud hallutsinogeenide kasutamisest ja autorid kahtlustasid valetamist, et Vietnami minekut vältida. Teises samuti 1971. aasta uuringus oli uuritud 280 sõdurit enne kõlbmatuks tunnistamist. Lisaks sellele, et "peaaegu kõik" tunnistasid alkoholi ja kanepi kasutamist, väitis 179, et on hallutsinogeene kasutanud. 146 kirjeldas HPPD sümptomeid.
Umbes pooled loetletud uuringud sisaldasid uurimisaluseid, kellel oli eelnevaid psühhootilisi häireid. Haiglasse jõudnud kasutajate puhul kõigub see protsent tavaliselt 25%-60% piirkonnas, kuid teiste ainete tarbimine on tavaline. Osad uurijad pidasid HPPD'ks ka seda, kui midagi tajuti tugevamalt. Mitmed uurijad kasutasid flashback'i mõistet ka tugevate mälestuste puhul, mida psühhadeelikumid suudavad põhjustada. Autorite sõnul ei saa HPPD tõenäosust isegi umbkaudselt hinnata. Häguse definitsiooni tõttu on eri uurijad kasutanud väga erinevaid standardeid selle diagnoosil. Ühes uuringus 500 meskaliini kaktuse kasutajaga, kes olid seda vähemalt 100 korda tarbinud, ei olnud kellelgi selle sümptomeid. Üksikjuhtudel võib see saada häirivaks. Kokkuvõttes 64 artikli ja raamatu põhjal järeldati, et psühhootilisi reaktsioone ja HPPD laadseid häireid esineb harva. Ülevaates 20 artikliga järeldati, et HPPD on tõeline, kuid haruldane nähtus. HPPD kestvuseks on pakutud kuni 5 aastat.

Flashback'i kasutatakse tihti tugevate emotsionaalsete mälestuste kohta nagu sõjas, õnnetustes jms. läbi elatud eredate mälestuste korral, mis tugevalt meelde tulevad. Psühhadeelikumide elamused on üliemotsionaalsed ja võivad tagantjärele meenutades tugevalt meeles olla.

Seondumisest retseptoritega paistab, et põhitoime tuleb serotoniini retseptorite mõjutamisest. Ki väärtuste puhul tähendab väiksem number tugevamat seondumist. Lihtsustatult arvutatakse valemiga (vaba LSD hulk moolides x vabade retseptorite hulk moolides)/ ainega seondunud retseptorite hulk moolides. Ki näitab kontsentratsiooni moolides, mille juures on pooled retseptorid seondunud ainega. Must joon tähistab LSD kontsentratsiooni veres "tavalise koguse" juures (pildil paistab ~10 nM e. 3,2 mikrogrammi/liitris, mis võiks olla 250 mikrogrammine doos) ning paistab, et sellest kogusest piisab osade serotoniini retseptoritüüpide puhul enamike retseptorite agonismiks. Dopamiini retseptorite olulisemat aktiveerimist paistab ka. Autor pani selle kokku ühe Ki andmebaasi järgi ja sellistest graafikutest võib abi olla oluliste retseptorite ning toimemehhanismide tuvastamisel ja näiteks muuhulgas soovitud antagonisti valikul. Seondumine ei näita agonismi tugevust ja LSD ei aktiveeri serotoniini retseptoreid maksimaalselt. Ki väärtuste puhul on kasulik see, et nendega näeb kergesti ära, kas vastav aine üldsegi seostub arvestataval hulgal vastava retseptoriga. Artiklites loetletakse tihti milliste retseptoritega aine seondub, kuid mitte seda, kui olulisel määral.


Toimemehhanismist

Visuaalsete hallutsisatsioonide põhjuseks võib olla see, et visuaalse korteksi ja lateraalse genikulaat tuuma neuronid sisaldavad 5-HT1B ja 5-HT2A retseptoreid. Mõlemaid leidus samades neuronites korraga. 5-HT1B agonism aitas tihedalt töötavatel neuronitel signaalide tekitamist ja inhibeeris seda vähem aktiivsetes neuronites. Vastupidiselt töötas 5-HT2A, mis soodustas agonisti seondumisel signaali teket vähemaktiivsetes rakkudes. Need retseptorid asuvad visuaalseid signaale kandvatel glutamaatsetel rakkudel. 5-HT2A retseptorite agonism on LSD klassis hallutsinogeensete ainete üheks omaduseks ja ainult nende serotoniini retseptorite ekspressioon mutantsetes katseloomades on piisav hallutsinogeenide toimimiseks.
Selline harvemate signaalide peale aktiveerumine võib selgitada spontaanseid mustriliste nägemuste teket. Ravimeid mittesaanud skisofreenikute ajudes on 5-HT2A hulk suurem. Neid leidub ajukoorel näiteks somatosensoorsel korteksil koos metabotroopsete glutamaadi retseptoritega ja viimaste agonistid blokeerivad LSD toimet loomade käitumisele. Hallutsiatsioone võib tõenäoliselt tekitada ka see, kui glutamaatne signalisatsioon, millega sensoorne info tavaliselt ajusse jõuab kaotab osatähtsust, ja mõjukamaks saavad tavaolukorras reguleeriva rolliga neurotransmitterid nagu serotoniin. LSD suurendab vabanenud glutamaadi hulka ja autor kasutab hallutsisatsioonide selgitusena glutamaadi "üle voolamise" teooriat. Voolavate nägemuste põhjusena tundub võimalik see selgitus, kui tajutu peale hakkab glutamaat ajukoorel levima ka naaberaladele ja sealt omakorda edasi. NMDA antagonistid samas suudavad vähendada selliselt tekkinud hallutsisatsioone ja suurenenud GABA aktiivsus võib ka hallutsisatsioone ära hoida. Selles katses sai näiteks LSD lisamisel frontaalkorteksi viilule ühe punkti stimuleerimisel tekitada tuvastatavat elektrilist aktiivsust kaugemal asuva elektroodi juures (illustratsioon). Mõõdaminnes lisati, et serotoniini agonist (DMT) tekitas skisofreenia positiivseid sümptomeid ja NMDA antagonist ketamiin pigem negatiivseid sümptomeid, kuid mõlemad suurendasid rakuvälist glutamaadi taset.

Lisaks laialivalguvale sensoorsele ja spontaansele infole paistab midagi analoogset ka mälu ja keskendumise juures. Suvalised asjad võivad paista olulisemad ja mälusse tulevad ideed ning seosed on kaootilisemad. Nähtu tõmbab tugevamalt tähelepanu ja mõttelõngad lähevad pikalt ühelt mõttelt teisele. Tihti kirjeldatakse ühtsust ja seost kõigega ning kuidas kõik seotud on oma vahel. Seoste suurel nägemisel ehk keskendumiseks ja mäluks vajalikud üleaktiivsed.
Serotoniini ja adrenaliini agonismist võiks järeldada, et LSD teeb hingamist vabamaks.

LSD jt. psühhadeelikumidega on suur osa serotoniini retseptoritest aktiveeritud, oldakse väga ärganud ja sügavaid asju kogeva enesetundega. Hoolivus ja kokkukuuluvustunne võivad algata serotoniini algatatud oksütotsiini vabanemisest (nagu ka MDMA puhul), mida saab serotoniini antagonistidega blokeerida. Samuti annab MDMA nn. religioosseid kogemusi.
Serotoniinil on kalduvus lisada tajutule olulisemat emotsionaalset väärtust. Lisandunud emotsionaalsus võib selgitada religioossetena tunduvaid elamusi psühhadeelikumide kasutajatel.
Serotoniini toimeteljel paistab seda, et ühes madalamas äärmuses on uimane ükskõiksus, kuid teises äärmuses elav emotsionaalsem tunne, kus asjad tunduvad sügavamõttelised ja erilised või lihtsalt pinget tekitavad. Metoklopramiid (iiveldusvastane 5-HT3 antagonist ja 5-HT4 agonist, mida vahel kasutan) põhjustas 20 mg kergesti sisemist ebamäärast emotsionaalset pingetunnet, mille ajal on raske magama jääda või rahu tunda. Noradrenaliini toimet on poolikult tunda peamiselt psühhilise pingsuse, tugeva muusika eelistuse ja energilisuse osas, kuid ilma enesekindluseta ja motivatsioonita. Esimesel poolel tunnil oli see omamoodi meeldivalt elusat tunnet andev ja tugev muusika tekitas millegi sügava ja imelise kogemise tunnet (kuigi see võis olla sellest, et avastasin enda jaoks serotoniini rolli teadvusele). Tugev muusika oli meeldivam ja talutavam (tundus kuidagi vaiksem, kui tegelikult oli) kui isegi kõrge noradrenaliini poolt tekitatud seisundis, kuid serotoniinset pinget on tihti tunda selle toime ajal. Hiljem läks see pingsaks stressiks üle, kuigi mõtted püsisid positiivsena. Oli rahutu tung hambaid vastamisi suruda, mida kirjeldatakse ka MDMA, SSRI'de ja psühhadeelikumide ajal. Oli kontrollimatut rahutust, mis sarnanes lõpu pool olevas klipis läbi elatuga. Mõtteid suutsin meeldivana hoida, kuid rahunemine tundus farmakoloogilise sekkumiseta ikkagi võimatu. Keskendumine oli raske, sest stress ajas tähelepanu mujale. Tugev muusika suutis tähelepanu sellest kõrvale juhtida. Närviliselt toas ringivaatamist oli, kuigi teadsin, et midagi ohtlikku pole. Asjad paistsid eiramiseks emotsionaalselt liiga intentsiivsetena. Kuigi doseerisin lõuna paiku, oli taustpingelisus veel tugev keskööni. Seejärel blokeeris paar milligrammi kuetiapiini selle toime minutitega, taastades emotsioonituse ja väsimuse, nii et probleemina paistis liigne serotoniin. Üldelamus meenutas tavalisi ärevushoogusid, kus tunneb ebameeldivat sisepinget ilma arusaadava põhjuseta. Kofeiini suur koguses sarnanes tugevalt sellise olekuga, kui dopamiini toime välja jätta. Paistab, et kainena vabanevad noradrenaliin, dopamiin ja serotoniin umbes paralleelselt ja need vastutavad paljude meie energilisemate elamuste eest.

9 minutine klipp LSD toime all olijast. Paistab tagasihoidlikuma doosiga saadud bad trip'i moodi. Käitumine sarnaneb Erowid'ist loetud elamustega. Kõik tundub tähendusrikkam ja emotsioonid tekivad kergesti. Tugevamad paistavad sellised emotsioonid nagu kogetaks midagi sügavat ja erilist. Samuti paistab serotoniinile omast emotsionaalset pinget. Lausete moodustamine on tal raskenenud. Osades kogemustes veedetakse tunde sarnases rahutus olekus.