MDMA

MDMA e. 3,4-metüleendioksümethamfetamiin on tavaline toimeaine nn. ecstasy või lihtsalt XTC tablettides. See põhjustab noradrenaliini, dopamiini ja serotoniini vabanemist ning inhibeerib nende tagasivõttu. Oksütotsiini vabanemist esineb ka ja 100 mg MDMA'd tõstab oksütotsiini taset inimeste veres umbes 10 korda võrreldes platseeboga. Maksimumkontsentratsioon saavutati ~90-120 minutiga ja esimese poole tunniga ei paistnud olulist erinevust. Rottides saab oksütotsiini vabanemist blokeerida 5-HT1a antagonistiga.

Toime tekitab tugevat eufooriat, hoolivust ja energilisust. Lihtsustatult on MDMA'l amfetamiini toime ja kõrvaltoimed, kuid lisaks noradrenaliini/dopamiini toimele suurendab serotoniini ja oksütotsiini toimet. Kõrvaltoimeteks on isukaotus, energilisus, suurem liikuvus, raskused orgasmi saavutamisel, alalõua jäikus, judinad seljas, lähedustunne, inhibitsioonide vähenemine, rahutunne, kehatemperatuuri tõus, unetus ja vahel ärevust. Surmav doos võib liigse serotoniini toimega kehatemperatuuri liiga kõrgele ajada ja amfetamiini sarnane stimuleeriv toime võib liigse südame aktiivsusega ohtlikuks saada. Hallutsisatsioonid on ebatavalised ja piirduvad tavaliselt muutustega värvide ning helide intentsiivsuses.

Siinse lõigu allikaks on üks päris ülevaatlik artikkel, mille pikkus on pdf versioonil 46 lehekülge. Suurusjärke mainitakse seal ainult natuke harva. Ebaseaduslikult müüdud MDMA tabletid sisaldavad seda tavaliselt 80-150 mg. Toime saab tuntavaks ~20-60 minutiga. Toime tipp on ~60-90 minutit peale söömist ja põhitoime ise kestab 3-5 tundi. Pooleluiga on 8-9 tundi. Ühendkuningriikides võtab ~500 000 inimest nädalas MDMA'd ja aasta jooksul on suremus ~12 inimest kokku. MDMA põhjustab serotoniini, noradrenaliini ning dopamiini vabanemist ka ajuviiludes ja vähendab tavaliselt serotoniini sünteesi ensüümi (TPH) aktiivsust, kuid see toime võib sõltuda keskkonna temperatuurist. Kui rottidele anti MDMA'd 25 ja 6 kraadi juures, siis 25 kraadi C puhul tõusis nende kehatemperatuur ja vähenes TPH aktiivsus. 6 kraadi juures langes kehatemperatuur doosist sõltuvalt ja TPH aktiivsus ei muutunud. Serotoniini tagasivõtu inhibiitorid vähendavad tugevalt MDMA toimet, millest paistab, et serotoniini transporterid on vajalikud ka vaba serotoniini taseme tõstmiseks. Dopamiini transporteri inhibiitor vähendas dopamiini vabanemist. Locus coeruleus'i neuronite aktiivsusele söötmel mõjub MDMA inhibeerivalt, kuigi noradrenaliini vaba hulk suureneb. MDMA seondub õrnalt 5-HT2a külge ja sealt võib tuleneda selle hallutsinogeensus. Prolaktiini ja vasopressiini (sotsiaalkäitumises osalev ning uriini moodustumist takistav hormoon) tasemed tõusevad. Katseloomades mõõdeti ühe SSRI seondumist serotoniini transporteritele kuni 52 nädalat peale MDMA doosi. 8 nädalat peale doosi oli seondumine 40% sellest, mis oli kontrollgrupil. 26 nädalaga tõusis see 75 % ' le kontrollgrupi tasemest ja aastaga kadus erinevus. Hüpotaalamuses normaliseerus see kõige rutem, ehk 8 nädalaga. Hippokampuses ja striaatumis 16 nädalaga. Teistes uuringutes loomadega ei taastunud parietaalsagara piirkonnas serotoniini tagasivõtjate hulk täielikult ka aastaga. Oksüdatiivset kahju paistab katseloomades ning selles osas sarnaneb see teiste amfetamiinidega. Antioksüdantidega (sh. C-vitamiiniga, kuid täpsustamata doosi ja erinevusega kontrollgrupist) võib neid ära hoida. Teiste antioksüdantide puhul mainiti täielikku kaitset kahjustuste eest. Erinevad ained, mis suudavad pikaajalisi MDMA tekitatud muudatusi ära hoida, suudavad tihti ühe omadusena hoida ära kehatemperatuuri tõusu. NMDA antagonistid võivad kaitsta ja dopamiini sünteesi blokeerijad kaitsevad hoides lisaks kehatemperatuuri normaalsena või langetades seda. Hapnikukahjustuste teke sõltub kehatemperatuurist. Dopamiini toime takistamine ei kaitse eriti, kui kehatemperatuuri hoitakse kõrgel. MDMA suurendab inimestel verevoolu doosil 1,7 mg/kg prefrontaalse-, inferioorse temporaalse- ja kuklasagara ajukoorel ning ka cerebellumil. Verevool langes superioorsel temporaalsel korteksil, taalamuses ja vasakus amügdalas. Alfa lainete (8-12 hz) tugevus tõuseb ajukoorel üldiselt ja beeta sagedus (12-20 hz) tugevneb vasakul posterioorsel ajukoorel. 16 MDMA naiivse vabatahtliku ajulained nõrgenesid doosil 1,7 mg/kg, kui need olid madala või keskmise sagedusega nagu näiteks delta lained, kuid tugevnesid kõrge sagedusega lained. Beeta sagedusel lained tugevnesid muuhulgas limbilises süsteemis. MDMA'd anti 20'le varasema kokkupuutega vabatahtlikule. Põhitoimeks oli tuju ja aktiivsuse tõus, õnnelikkus, elevus, soojus, sõbralikkus, lõdvestumine, rahulikkus, segadustunne, tugevam helide/värvide/puudutuste taju. Järelfaasis tunti letargiat, ärrituvust, unetust, depressiooni ja paranoiat. Varasema kokkupuutega isikud väitsid, et esimene kogemus oli kõige intentsiivsem ja järgnevad kogemused ei olnud küll nõrgemad, kuid toime oli tuttav ja ettearvatav. Järgneval paaril päeval on tuju halvem ja energiat on vähem. Naistel võib see depressioon tugevam olla. Serotoniini transporterite külge seondumine on madalam kasutajatel, kes on näiteks 4 nädalat tagasi MDMA'd kasutanud. Kui seda seondumist kontrolliti kasutajates, kes olid elu jooksul tarbinud vähemalt 50 doosi, kuid polnud kasutanud viimase aasta jooksul, siis ainult naistel leiti nõrgemat seondumist. Alla 50 doosi saanute puhul polnud seondumine kummagi soo esindajate puhul erinev kontrollgrupi omast. 18 nädalat peale viimast MDMA doosi, leiti katsealustel vähem 5-HT2a retseptorite tihedust. Dopamiini retseptorite seondumine oli muidu tavaline, kuid oli 20 % madalam neil, kes olid ka amfetamiine tarbinud. Osadel kasutajatel tekib alalõua pingsuse tagajärjel lõuavalu ja hammaste kulumist. Osades psühholoogilise võimekuse uuringutes leitakse erinevaid probleeme mäluga, kuid neid on üldiselt tehtud mõned nädalad peale viimast doosi. 11 MDMA/kanepi kasutajate grupi ja ainult kanepi kasutajate (n=18) vahel polnud erinevusi kognitiivsetes võimetes.
Autorid lisasid kokkuvõttes, et viimase 20 aastaga on MDMA'd palju uuritud ning selle toime on liikide vahel suhteliselt sarnane (erandiks on hiired). Kahjulikkus inimesele on veel suhteliselt küsitav ning sõltub tõenäoliselt doosist ja kasutamise sagedusest, kuid seda ei tohiks pidada kahjulikuks lihtsalt selle pärast, et seda saab meelelahutuslikult kasutada.

Alfa-1 adrenaliini retseptorid paistavad MDMA liikuvust tõstva toime põhjustajatena, sest alfa-1 antagonistide süstimine ventraalsesse tegmentaalsesse alasse või prefrontaalsesse korteksisse hoidis täielikult ära liikuvuse tõusu MDMA saamisel.

Võrreldi seondumist serotoniini transporteritele 12 endise MDMA kasutaja, 9 mitme aine kasutaja (aga mitte MDMA) ja 19 kontrollgrupi isikute vahel. Erinevusi seondumises ei leitud gruppide vahel.

Võrreldi 71 endise (üle 2 nädala polnud kasutatud) MDMA kasutaja ja 62 kontrollgrupi isiku uneapnea esinemissagedust. Endistel kasutajatel oli uneapneat rohkem ja serotoniini madal aktiivsus võis olla selle põhjuseks, sest serotoniini vähesust seostatakse peamiselt selliste hingamisprobleemidega.

MDMA tõstis aju mikrogliaalrakkudel (aju enda immuunrakud) CB2 retseptorite hulka ning CB2 agonisti lisamine vähendas rottides "veidi" toksilisust serotoniini rakkudele.

Serotoniini transporterite hulk oli kontrollgrupiga võrdne, kui viimasest doosist oli vähemalt aasta mõõdunud. Nende hulk oli madalam katsealustes (-9%), kes kasutasid MDMA'd edasi (keskmiselt 2,4 kuud tagasi) . Mälutestis meenus kontrollgrupil (n=13) keskmiselt 60 sõna, endistel kasutajatel (n=16) 48 sõna ja hiljutiselt kasutajate (n=22) puhul 47 sõna.

MDMA võib immuunsüsteemi nõrgestada hormoonide mõjutamisega. Noradrenaliini vabanemine mõjutab kortisooli vabanemist ja see omakorda suudab immuunsüsteemi nõrgestada, kuigi siinses artiklis ei mõjutanud siiski kortisooli antagonistid seda effekti. MDMA tekitatud muutused valgelibledes (mõne hulk tõuseb, teiste hulk langeb) ja immuunsüsteemi valkudes sarnanevad stressiga kaasnenud muudatustega.
24 tunniga võib see normaliseeruda, kuigi ka 48 tunni pärast võib mitme doosi saamisel mõõdetavaid muudatusi näha olla. Kui MDMA'd lisati lihtsalt verele, siis ei toimunud muutusi ja see toime tekib pigem kaudselt, mitte otseselt valgeliblede mõjutamisega. Immuunsüsteemi inhibitsioon saab alguse tõenäoliselt serotoniini kõrgest tasemest ning serotoniini transporteri inhibiitorid nagu paroksetiin suudavad MDMA mõju immuunsüsteemile vähendada. Kehatemperatuur ei paista immuunsüsteemi muutuse põhjustajana, sest muutusi tekib ka selliste doosidega, mis temperatuuri ei mõjuta. Seda pole selge, kas MDMA suudaks igapäevaelus kasutajate tervist oluliselt nõrgestada. 2 viidatud uuringu järgi võib nakkuseid rohkem esineda, kuid üheks probleemiks on see, et MDMA'd võetakse tihti pidudel, kus inimesed on tihedalt koos ning soov katsuda teineteist võib samuti mõjutada nakkuste saamise statistilist tõenäosust.

Kui rottidele anti lisaks MDMA'le etanooli 1,5 g/kg kohta, siis suurenes MDMA kontsentratsioon nende veres ja ajus võrreldes lihtsalt MDMA saajatega, kui mõõdeti 15 ja 60 minutit peale doseerimist.

Sarnaselt teistele amfetamiinidele seostatakse MDMA kasutamist tavaliselt vähenenud halli massiga ning vahel muutustega valges massis.

Mõnel juhul on ecstasy kasutamisega ette tulnud maksakahjustusi. Raskemal juhul võib see surmaga lõppeda. Toksilisuse mehhanismi pole teada ja kahjulikud lisandid võivad ka süüdi olla. Kõrget palavikku kahtlustatakse ühe põhjusena maksahäiretes ja rhabdomüolüüsi võib ette tulla. Ühes haiglas käis ligi 3 aasta jooksul 62 maksakahjustusega inimest. Nendest 5 (8%) puhul kahtlustati ecstasy toksilisust ning nad moodustasid umbes kolmandiku neist, kes ainete tarbimise järel maksaprobleeme said. Alla 25 aastaste hulgas oli see maksakahjustuse põhjusena teisel kohal (20% juhtudest) ja jättes välja viirusnakkuste tekitatud kahjustused moodustasid need 36 % maksakahjustuse juhtumitest. Kõik olid kollatõvega ja kiiresti alanud sümptomitega. Täielikult paraneti 3-12 kuu jooksul.
Viimase mainitud uuringu järgi ei paista see probleem väga tõenäoline, sest see oli noortele umbes sama tõenäoline, kui viirusnakkusega kollatõve saamine, aga alkoholi vähemalt ei tasuks samaaegselt võtta.

Surmavate üledooside puhul on verest leitud MDMA'd 40 korda kõrgemal kontsentratsioonil, kui seda tavaliselt kasutatakse, kuid minimaalne surmav doos on üksikjuhtudel olnud kõrge meelelahutusliku doosi lähedal. Selle 2001 aasta artikli järgi on 87 juhtumit, kus surmava üledoosi puhul oldi ainult MDMA'd tuvastatud. Nendest 8 suri südame-veresoonkonna rikke tõttu, 4 maksakahjustusest, 30 palavikust, 14 enesetapu või õnnetusega, 9 närvisüsteemi probleemide tõttu sh. naatriumipuudusest, mida võib tekkida liigsest soolata vee joomisest. Ülejäänute puhul ei olnud teada detaile. Kõiki selliseid juhtumeid pole teadusajakirjadele edasi antud. Näiteks Ontario's (13 miljonit elanikku) oli aastaga 13 surmajuhtumit. Perspektiivi mõttes mainiti uuringut, kus 15-25 aastaste suremistõenäosusi võrreldi. Liiklusõnnetuste puhul oli suremus 1: 10 000, ecstasy puhul 0,2-5,3: 10 000 ja heroiini puhul 9,1-81,5: 10 000.

30 MDMA kasutaja hambaid võrreldi 28 kontrollgrupi isikuga. Pealiskihist läbi kulumist leiti 60% MDMA grupi liikmetelt võrreldes 11% kontrollgrupis. Kulumist oli peamiselt purihammastes, mis võib tekkida hammaste kokkusurumisest.

Keskmiselt 581 MDMA tabletti (ja teisi aineid) tarbinud uurimisaluste puhul leiti kerget võimekuse vähenemist mälus, tähelepanus ja analüüsis. Teises uuringus 1200 korda MDMA doosi saanutega leiti raskusi infoanalüüsis ja otsuste tegemises.
Paistab, et mingeid langusi leitakse eri vaimsetes võimetes nii paarikümne tableti kui 1000 doosi järel ning veidi erinevatest võimetes. Kui ma neid muutuse ulatusi proovisin leida, siis pidi maksma või polnud peale kokkuvõtte midagi saadaval. Mäluraskused paistavad stabiilsemate leidudena, kuid serotoniini puudulikkus võib ka mälule mõju avaldada.

MDMA kasutajate (keskmiselt 274 tabletti), endiste kasutajate (keskmiselt 792 tabletti) ja 2 kontrollgrupi (mitme aine kasutajad v.a. MDMA ja nende grupp, kes midagi ei kasutanud) psühholoogiliste testide, sh. mälutestide, tulemused ei erinenud tavaliselt omavahel oluliselt ning seal uuringus olid tulemuste ulatus näha. Igas grupis oli 30.

Vahel võib ecstasy tablettides teisi toimeaineid olla ja üheks halvemaks koostisosaks võib olla fenetüülamiin PMA (para-methoksüamfetamiin), mis on toimelt veidi sarnane MDMA'ga, kuid võib palju kergemini põhjustada surmavat kehatemperatuuri tõusu. Ühe surmava üledoosi puhul jõudis patsient haiglasse koomas ja 42,8 kraadise palavikuga. 10 päevaga suri ta ära. Seda ainet on alates 1970ndatest müüdud vahel MDMA või teiste fenetüülamiinide asemel.

MDMA toimest paistab palju noradrenaliini sümptomeid, mida ma ise olen reboksetiiniga (noradrenaliini tagasivõtu inhibiitor) saanud. Isukaotus, energilisus, väsimatu energilisus, higistamine ja üldine elavam tunne tekivad ka reboksetiiniga. Toime üle minekul võib tekkida uimasust, väsimust ja motivatsiooni vähenemist, mida paistab ka MDMA puhul.

Dopamiini rahutut paigalpüsimatud liikuvust tõstvat toimet saab näha klippides 1, 2, 3, 4, 5. Ta tarbib l-dopat, mis pääseb ajusse, kus see dopamiiniks sünteesitakse ning ainet, mis inhibeerib seda lagundavaid ensüüme.

Uuringu käigus antud 75 mg MDMA toimet on näha sellel klipil alates 6:20. Youtube's leidub klippe mitmete tõenäoliselt MDMA toime all olijaga. Äärmuslikumalt on toimet näha siin ning sealjuures on olulisem energilisus ja aktiivsustase, mitte tema kergelt lollitav käitumine.
Leidub ka hägusemaid klippe vanuritena paistvatest isikutest, kelle käitumisest paistab kõrget noradrenaliinist tuttavat väsimuse puudust, tegutsemistahet, liikuvust ja energiat. Dopamiinist nihelemist on kah palju ning teistega võrreldes on nad päris aktiivsed ja raskusteta liikuvad. Väsimust nad ei näita välja, mis paistab noradrenaliini süüna. Midagi amfetamiinilaadset paistab nendes, sest vähemalt kõrget noradrenaliinile omast stabiilset energilisust on raske teeselda või endale peale sundida. Alates 3:10 on näha ühe vanema naise energilisemat tantsu. Teised tantsijad 1, 2, 3, 4. Näide selgemal klipil, kuidas alalõug ja suu võivad liikuda.