Kõige tavalisema piirina intelligentsusele paistab ambitsioonikus ja julgus oma võimekuse osas.
Me ei tea oma võimete täielikke piire ja suur viga oleks otsustada stiilis, et nüüd olen oma võimete tipus. Paljud oskused tulevad aastatepikkuse järjepidevusega ja kahjulikult naiivne oleks varajases elus tunda seniste oskuste puuduse tõttu, et mingil viisil pole sündinud neid väärivaks.
Me ei ole sündinud targaks. Kõik teadmised ja võimed omandame õppimise ja harjutamisega. Miks peaksid niinimetatud talendid ja geeniused omama mingit erilist võimekust ja sõltumatust sellest protsessist? Millalgi oma elus otsustasid nad minna kaugemale oma valdkonnas, kui keegi teine. Elu algusepoole oli neil kõigil raskusi istumise ja ühegi sõna ütlemisega, aga nad arenesid kuni suutsid oma valdkonnas senised tähtsamad leiud ja teadmised omandada, et juba noores eas uuendusi läbi viia ning läbi oma senise elu oleme otsustanud palju kordi oma senist saavutatut ületada.
Alguses on tavaliseks mõtted stiilis "mina ja sellist asja õppimas"? Või "need kes selliseid asju oskavad on andekad (mida iganes see tähendab) või lihtsalt head selles valdkonnas". Kindlasti tasuks olla piisavalt enesekriitline, et oleks tulemusi, millega selliseid kahtlusi ümber lükata.
Muidugi on raske mõelda uutes valdkondades. See tundub mõttes raskustega pimedusse ronimisena, kus ei paista veel mingeid pidepunkte. Alguses mõtlen välja poolsuvalisi umbes teemakohaseid mõtteid (või mõtlen lihtsalt hajusalt ja kaootiliselt teemale) pidepunktide ja mõtlemisruumi saamiseks. Nende najal saab otsida peale selles valdkonnas mõtlemisega harjumist reaalset korrapära. Veidike lihtsustab senise progressi une pealt ära õppimine mis laseb vabamalt uutele korrapäradele keskenduda.
Esialgsed versioonid on peaaegu kindlalt vigased, kohmakad ja praktikas kasutuskõlbmatud, kuid need on ülitähtsaks aluseks kasulikele oskustele.
Inspiratsiooniks võiks otsida korrapära oma ala parimatelt. Kui leitud korrapära paistab tõesena, siis korrata sellest nii palju tajutut ja nii hästi kui saab. Tuletada selleks ilmsemalt vajalikud alaoskused, mida selle läbiviimiseks vaja läheks. Leida praktiseerimise proovimisega millised alaoskused endal puuduvad. Kui vajalik kokku mõeldud, siis harjutada see une pealt selgeks, kuid püsida ettevaatlik selle õigsuses.
Rohkete oskuste kogumisel ununeks nende detailid muidu nagunii ja alateadlikult mäletamisel vähemalt jääb nende kasu alles.
Kui oskuse peas läbi mängimine tundub liiga raskena siis kujutleda perspektiiv laiemaks. Näiteks kui tavaliselt aiman raskustega, mida peaks suutma, siis püüan selle vähese vaatevälja keskele saada nii et kujutlustes jääks selle ümber "vaba ruumi" ja mõttekäik oleks tähelepanule tervenisti nähtav, kuid see on üks viimaseid samme enne intuitsiooni tasemel äraõppimist. See aitab tavaliselt ka vähendada tunnet, et tehtav on ületamatu ettevõtmine.
Kui juba arenemisega tegeleda, siis võiks vanade teemade selgeks saamisel uued teemad leida, sest selleks vajalikud mõttekäigu on veel värskemini meeles. Kui varem pole selliselt eriti julgelt tegutsenud, siis aitab see argusest lahti saada ja peaks rutem arenema. Pealegi jätab selline periood mälestusi sellest, kui kiireks arenguks oled võimeline. Ei tasu varakult otsustada, et oleme arenenud teistega võrreldes kaugele, sest me ei tunne kõiki teisi nii hästi.
Kiiremini arenedes harjume saavutustundega ruttu ja liigsel kiirustamisel võib energia ja motivatsioon kannatama hakata. Samas senisest kiiremini õppimisel saaks harjutada ennast emotsionaalselt hoogsama ja julgema arenguga. Ka mõõdukamal arengul toimub emotsioonide nõrgenemist ning nende hääbumine toob kasu teistes osades. Avastusrõõm võib tõsiselt takistada enesekriitikat ja tugevad emotsioonid aeglustavad edasimõtlemist mõnda aega. Kuigi rõõm ise on tugev, ununeb selle olemasolu aja jooksul. Teisest küljest õpib tegema asju, mille üle saab aastaid, kui mitte kogu edasise elu, rõõmu ja rahulolu tunda. Ma näiteks ei mäleta osade oma lemmiksaavutuste aegseid emotsioone ja kuigi need võisid tugevad olla tunnen aastaid hiljem endiselt meeldivalt, et olen oma elus midagi sellist teinud.
Korraga võib olla palju arengusuundi. Seni on paistnud, et nii ei segaks õppimist, sest nagunii kordasin senist õpitut intuitsiooniks, mille puhul piisas tavaliselt paarist minutist päevas eri valdkondade peale kokku. Teiseks peaks aitama kõikide mõeldavate vaatenurkade arvestamine tõeste järelduste tegemisel. Samale asjale mõtlemine läheks ruttu tüütuks ja tegeleda leevenduseks sellega millele tahaks mõelda ning see võib omakorda olla tegevus mis oleks samuti produktiivne.
Miski tegemist väärt ei tule lihtsalt ja konkurentsi on palju. Igapäevaselt tuttavates nähtud võimeid on lihtne omandada, kuid edukamad omavad oskusi, mille harulduse ja kvaliteedi eest oldakse valmis palju maksma. Sellised oskused ei peagi kergesti tulema. Kasulikke oskuseid/mõttekäike saaks laiemal arengul otsida näiteks näitlejatelt, juhtidelt (1, 2, 3, 4), poliitikutelt (1, 2, 3, 4), teadlastelt, psühholoogidelt (1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9), majandusest, osavatelt suhtlejatelt, esinejatelt, õpetajatelt, aktiivsetelt tegutsejatelt, meelelahutajatelt ja optimistidelt.
Areneda võiks ka ebameeldivate oskuste suunas nagu teiste ärakasutamise ja manipuleerimise osas. Sellisel juhul saab võime une pealt ära tunda kui keegi hakkab neid halvaloomuliselt kasutama. Selliste manipulatsioonide avalikul õpetamisel jääb kasutajatele ka vähem julgust selliseid oskuseid kasutada.
Mõnusad mõttelõngad mis juba olevikus mõtetes korduvad sobivad aluseks arengusuunale, sest selliste teemade puhul juba on tung mõelda olemas ja seda saaks ära kasutada võimete arenguks. Huvi võib teema suhtes hääbuda, kuid kui enne seda midagi avastada, siis teadmistest võib abi olla ka mujal.
Julgemate ja suuremate ettevõtmise puhul käib arenemine liigsete emotsioonide tõttu aeglasemalt. Esmalt võib ka lihtsalt vabamas vormis fantaseerida nii palju võimalikke valdkondi selles, kui oskaks. Siis aja jooksul harjub sellistele asjadele mõtlemisega ära ja emotsioonid nõrgenevad kuni suudaks sellel teemal kainemalt ja rahulikumalt mõtlema hakata.
Mida kaugemale julgeda minna oma ebakindlustega maadeldes, seda paremaid võimeid võib omada.
Liigsete emotsioonide poolt varjutatud teemad on tavaliselt ka väga uurimata ja läbi mõtlemata.
Mida kaugemale suudab mõttemaailm minna seda suurem on selle vabadus tajuda. Ka absurdselt kaugete mõtetega võib ennast emotsionaalselt harjutada, et suudaks rahulikumalt reaalsuse suurematele osadele mõelda. Ühed tähtsaimad piirid, mida laiendada oleks endale kõige ambitsioonikamate ja raskematena tunduv. Sellisel juhul teeb see raskuselt/ambitsioonikuselt vahepealsena tunduva omastamise palju kergemaks. Eriti hästi annavad selliseid kaugeimad piirid julgust vahepealse omastamiseks ning ka annab see omamoodi psühholoogilist jõudu (ei väsi nii ruttu) jätkata edasimõtlemist. Näiteks kui isiklikud julgeimad võimed tunduvad paremad, kui teistel enda ümber läheb teiste oskuste õppimine palju lihtsamalt ja kiiremini. Aja jooksul võib isegi unustada, mida spetsiifiliselt on harjunud mõtlema ja võib kohe külma rahuga alustada teiste oskuste imiteerimist.
Näiteks kui enam ei mäleta kas teise oskus on varem omastatud, siis lihtsalt külma rahuga proovin seda läbi teha ning aja jooksul kaob igasugune emotsionaalne takistus sellisele protsessile, mis kiirendab kogu protsessi.
Kui püüda kohe saavutada asju mida niipea veel ei suuda, hääbub motivatsioon ja enesekindlus ruttu tulemuste puuduse tõttu. Tuleb valida pisemaid kergemini tulevaid saavutusi, mis annaksid motivatsiooni ja viiksid samm-sammult soovitud sihile lähedamale. Näiteks teadvuse analüüsil saab võimekusele vastava hooga korrapära otsida järk-järgult alateemade uurimisega üldpilti parandada.
Kui millalgi hakkab tunduma, et võime on liig sinu jaoks siis püüa näha seda oskust kaugemast perspektiivis, kus see ei oleks enam nii tähtis ja suur ettevõtmine. Sellisel juhul aitaks näha millise vaatenurga oleks see tühine. Kõike saab näha tühisena, kuigi mõne asja puhul võib kuluda selleks mitu kuud. Aja jooksul võib märgata korrapära, et alguses suure asjana tundunu äraõppimine polnudki nii eriline ettevõtmine.
Teadlased võivad juba noores eas hakata tegema tähelepanu tõmbavaid asju.
Isaac Newton hakkas matemaatikas töid avaldama 23 aastaselt (kirjutisi pärineb ka varasematest aastatest) ja umbes sellel aastal hakkas ta mõtlema gravitatsioonile õuna kukkumise näitel. 24. eluaastaks oli ta lisaks matemaatikale ka optika ja teiste füüsikasiseste uurimisvaldkondade jaoks peaaegu täielikult iseõppijana alusteadmisi kogunud ja tuntust koguma hakanud. Gravitatsiooni ja intertsi alased avastused järgnesid küll kümnete aastate jooksul.
Albert Einstein'i esimene artikkel (kapillaarjõust kõrres) avaldati umbes tema 22. eluaastal. Järgnevate aastatega kasvas tema ambitsioonikus töödes ja 26 (1905) aastaselt avaldati 4 tema kuulsamaks saanud artiklit teadusajakirjades. Nendes pakkus ta välja valguskvandi mõiste, erirelatiivsusteooria ideid ja seose massi ja energia vahel. Viimasega julges ta avalikult välja pakkuda idee, et 1 g mateeria täielikul lagundamisel energiaks saaks umbes 21 000 tonni TNT plahvatamisel saadava energiakoguse aidates sellega kaasa tuumarelvade ja tuumaelektrijaamade loomisele.
Nad mõlemad said noores eas kokku julguse minna arendustöös kaugemale, kui senised teadlased nende ajal ning sellest vanusest piisas, et selleks vajalikke teadmisi omastada.
Võiks arvata, et teadmiste kuhjumine raskendab ja lükkab edasi avastusi, kuid Einstein suutis sajandeid hiljem Newtonist nooremas eas julgemaid ideid avaldama hakata.
Iga uus põlvkond õpib midagi olulisemat senisest teaduse arengust ning nagu mõnede saavutusest paistab jätkatakse järjepidevalt ruttu vanade põlvkondade ideede ülevõtmist ja edasiarendamist. Vaatamata sajandile suudetakse teaduses uusi ideid ka 20ndate eluaastate jooksul avaldama hakata.
Teisi saab lihtsalt ja kiiresti õpetada. Pimesi uue valdkonna kaardistamine eestvedajana on aeglane ja seetõttu võivad kiiremad õppijad uutest põlvkondadest jätkuvalt rutem ideid omastada, kui vanemad suudavad neid juurde leida. Nooremad ise jätkavad arengut uutes valdkondades, kuni tulevad uued, kes kunagi omakorda nende töö ambitsioonikalt ja kontsentreeeritult üle võtavad. Lõpuks ületatakse ka nende arengutöö.
Seetõttu, miks peaksime hoidma ennast teaduses tagasi praegu suhtumisega, et need avastused, mis meie ajal on tegemata, oleksid millegi poolest erilised ja ületamatumad? Avastused on rutiinsed. Eelnevate põlvkondade avastused ei tundu tõenäoliselt nii huvitavad, kui oma elu ajal nähtu. Järgnevad põlvkonnad tunnevad aukartust oma eluajal olevate lahendamata küsimuste osas ja tulevastele teadushuvilistele huvitavatana tunduv saab peale saavutamist palju igavamaks ja igapäevasemaks.
No comments:
Post a Comment