Intelligentsusest

Kuna seniste ja edasiste artiklitega kaasamõtlemine eeldavad paljude oskuste olemasolu, siis arusaadavuse mõtteks midagi algajatele.

Teemaks on intelligentsuse intuitiivne osa, millest avalikult eriti ei räägita, kuigi me kõik areneme aastatega selle osas sõltumata teadlikusest selle olemasolust.

Me õpime aja jooksul asju tegema neile tähelepanu pööramata.

Alates sünnist hakkame tasapisi järjest iseseisvamalt tegutsema harjudes järk järgult ennast kontrollima ja maailma mõistma. Keskendumist nõudev võib kergeneda päevadega kuni lõpuks arvestame seda tähelepanu pööramata "autopiloodil" tegutsedes. Seejärel leiame uusi puudujäävaid oskuseid, mida teadvustame kuni ka need saavad alateadliku käitumise osaks.

Ka teised loomad omastavad sünnist alates oskuseid harjudes nendega kuni saavad iseseisvalt hakkama. Esimesed sammud või lendutõusud on kohmakad, kuid ajapikku lähevad need liigutused osavamaks.

Alguses on meil sõnade hääldusega raskusi, kuid aja jooksul ei pea me hääldusele tähelepanu pöörama ja suudame uute asjadega arvestada. Uut keelt õppides saame häälduse paremini paika kui suudame selgelt kasvõi ühe korra sõna õigesti välja hääldada soovitud aktsendiga. Sama grammatika paranemisega ja spontaansete jutu jätuks loodud jutuvooludega.
Liikumises on alguses raske püsti seista, kuid aja jooksul saab selle läbiviimine alateadlikuks ja selliste alateadlike protsesside kogunemisel jääb meile vaba mõtlemisruumi tähelepanu järjest uutele liikumise aspektide jaoks, mis samuti saavad alateadlikuks.

Eri elualadel tegutsevad inimesed parandavad oma võimeid alaosade täiendusel. Kunstnikud võivad alguses harjutada korrapäraste kujundite joonistamist, kuni harjutakse kätt peas oleva paberile saamiseks piisavalt hästi kontrollima.
Muusikute põhioskused võivad koosneda alustuseks instrumendiga tuttavaks saamisest, et teaks mida sellest saada võib. Elektroonilise muusika puhul võib harjutada praktiliselt lõputult paljude eri kõlaga helijuppide leiutamist. Sellele toetudes saab lihtsamalt õppida erinevaid emotsioone tekitavate helijuppide kokkuajamist, kuni see tähelepanu ei vaja. Seejärel saab pisikesi jupikesi proovida kuni tekib poolalateadlik võime korraga paralleelsetele helidele mõelda. Saada mugavaks ja korralikuks oskuseks tähelepanuta kujutletud helide eri osade tundmine ja instrumendiga esile kutsumine. Pärast seda on lihtsam oma peas kujutletud muusikat instrumentidest välja saada. Saaks kujutleda muusikat ja paralleelselt une pealt selgete liigutustega sellelähedast heli luua.

Ka bioloogia ja teiste teadusvaldkondade õppimisel tuleb sellisest lähenemisest palju kasu. Närvisüsteemi juures näiteks visualiseerin asukohta, ühendusi (mõnda signaalirada tean tuumade keerulisi nimesid teadmata, kuid vahepeatused ja asukohad on visualiseeritud.) ja selle mõttelise aktivatsiooniga kaasnenud muutusi teadvuse juures saab samuti samaaegselt kujutleda ja enda jaoks seostada. Artiklite lugemisel püüan sellisele kujule saadud teadmiseid koguda. Kui mõttes korra rajad ja nendega seostuv ette mõelda, siis läheb nendega arvestamine edaspidi palju lihtsamaks.

Tõenäoliselt mõtlen sellisele õppimisele, kui erinevaid arengusuundi, ükskõik mis valdkonnas, soovitan. See tähendab, et uue oskuse puhul tuletada loogilisi alaosasid ja nendega kohaneda.

Mida lihtsamaks ja automaatsemaks oskused saada, seda tühisem nendega tegelemine tundub ja seda vähem pingutust/energiat/motivatsiooni kulub selle alustamiseks ja läbitegemiseks. Ka siinsed artiklid olen kirjutanud lihtsamalt tänu sellele. Kui esimesed postitused välja jätta, siis kirjutan hajevil olekus saades aeg-ajalt avastusrõõmust motivatsiooni ja energiat. Motivatsiooni saamiseks piisab tavaliselt kirjutamise käigus tehtud pisiavastuste rõõmudest, sest stress ja vastutustunne ise enam ei tõmba liigselt tähelepanu.

See mida suudetakse vabahooga teha on tähtis eeldus suuremateks ettevõtmisteks. Kui emotsionaalne valmisolek kõrvale jätta, siis on selline taustteadmiste rohkus eelduseks suuremateks ettevõtmisteks.

Tähtis harjutada maksimaalselt arvestavaid asju tegema nii hajevil olekus kui saab.

Arengukiirus sõltub tugevalt sellest, kui ruttu suudame uusi arengusuundi/oskuseid/ konkreetseid puudujääke leida.

Autopiloodi täiendamisel keskendume tugevalt uuele infole tausttegevuse ajal ja kohendame algkäitumist aja jooksul. See ei pea kaua aega võtma, sest konkreetsete vigade leidmisel oma senise stiili juures on tund täiesti piisav aeg kohanemiseks.

Tähelepanu segamine on palju väiksem probleem kui ei ole vaja mõttelõnga või arutluskäiku teadlikult jälgida, vaid saab kohe tulemuseni hüpata.

Ei tasuks tähtsalt ja targalt käituda. Oskusi on palju ja vahel leiab uusi käitumisjooni ka poolsuvalistelt möödakäijatelt. Oma teadmiste äärealade laiendamine õppimisega on pidev meenutus sellest, kui tark veel ei olda ning see paistab ühe parema moodusena enesekindluse perspektiivis hoidmisel. Paljud ei ela aktiivselt nii arenedes ja nende ületamine pole suur asi, kuid on ka neid, kes on teinud seda aastakümneid ja elus kaugele jõudnud.

Kui selline õppimine ei ole veel tuttav, siis võiks teada, et see on väga lihtne. Enda jaoks avastasin sellise õppimise efektiivsuse suhteliselt korraga peaaegu igas valdkonnas umbes 2008 alguse paiku ja siis juba paistis see lihtne. Esialgu veetsin pool aastat raamatuid lugedes. Valisin eri valdkondadest ühe parima, kus kõige tihedamalt jagati soovitusi, mida võiks osata ja püüdsin neid paremaid arengusuundi aeg ajalt enda jaoks üle korrata, et ära ei unustaks. Arvasin, et pärast lugemisfaasi hakkan neid endale juurutama. Paari kuu jooksul hakkasin aeg-ajalt märkama, et need ülekorratud oskused olid märkamatult juba normaalkäitumise ja mõtlemise osaks saanud. Kordamine ise võis piirduda 10 sekundilise keskendumisega iga paari päeva tagant, kuigi alguses oli raskemaid mitmeminutilisi katseid mõtteid enda jaoks uutele radadele saamiseks. Kõige aeganõudvamaks oli enamasti mõttekäigu esimese versiooni välja mõtlemine. Siiani paistab, et tähtsaima komponendina sellise õppimise juures peaks aeg-ajalt selliseid uusi mõtteid kordama suhtumisega, et see on ka endale õpitav. Ülekordamine ise on lihtne, aga palju suurem töö on oma sisekahtlustega maadlemine, mis kalduvad vabandusi otsima alla andmiseks ja edasimõtlemisest loobumiseks.

Aja jooksul muutub ka asjade alateadlikuks õppimine palju vähem tähelepanu nõudvaks protsessiks.

Ma ei tunne ennast peale kõike seda väga teistmoodi. Teadlikult suudan tähelepanelik olla endiselt ainult üksikutest asjadest, kuid on palju rohkem kiiresti toimuvaid poolautomaatseid järeldusi ja reaktsioone. Suuremaks muutuseks enesetunde juures on palju suurem vabadustunne reaalsust mõjutada.

Sellisel õppimisel võib unustada nimetusi ja detaile, kuid alateadlikuks õpitu on stabiilsem.

Progressi peaks ka suuremates ettevõtmistes tunda olema päevadega, kui iga päev korrata. Kui ei tunne erinevust siis proovida veidi teistmoodi, et soovitud mõttelõng lihtsama ja loomulikumana tunduks.


Soovitusi

• Laialdaselt võiks selliseid passiivseid taustoskuseid koguda arvestades võimalikult mitmekülgsete elualade esindajatele. Sellisel juhul on oma valdkonnas eelis nende ees, kes on kitsalt spetsialiseerunud.

• Teadvustada oma poolikuid teadmisi ja hoida silmad lahti korrapära osas keskkonnas või mingi valdkonna esindajate hulgas. Selgelt sõnastada endale lihtsaid osasid, mida jälgimisega leiti ja neid aeg ajalt korrata. Arutluskäikude lihtsustamisel selliseks tuleb selgelt vajalik eraldada minimalistlikult ja teisi vajalikke osasid ajutiselt eirates, kuni tähelepanu suudaks ka nende peal kasutada.

• Igapäevaseks funktsioneerimiseks võiks koguda tavalisemaid ja tõenäolisemalt vajaminevaid oskuseid.

• Oskusi tasuks otsida teadaolevalt oma valdkonna parimatelt, muidu raiskad tõenäolisemalt aega vigade õppimisele, mille tõttu nad ei ole parimad. Kuulsamad sobivad eeskujuks.
  

• Objektiivsem meenutus oma seniste oskuste kvaliteedist oleks reaalsuses kontrollitavate oskuste proovimine. Vähemalt mingi osa ajast võiks kuluda reaalsust mõjutavate oskuste õppimisele, et meenutada endale, kui praktilised on senised oskused.

• Ilmselt tasuks ettevaatlikult kontrollida ja valida oskuseid, mida hakkad mõtlematult tegema. Vahel võiks mõelda oma senise loomuliku käitumise taga olevate teadmiste ja loogika usaldusväärtuse üle.

• Õppimine on parem ja meeldejäävam, kui suuta need omakorda uute oskuste alaosadena meelde jätta. Kui hektel ei ole võimalust praktiseerida, siis unustamise vältimiseks võib igaks juhuks mõelda, millise laiema ja huvitavama (meeldejäävama) oskuse osaks see võiks olla.

• Kui tõesena tunduv arusaam/mõttekäik on valmis mõeldud, siis harjutada seda kiiresti mõttes läbi tegema.

• Õpetamisel õpib tasapisi õpetamiseks minimaalselt vajaliku. Teiste mõtlemisega arvestamine tuleks võimalikult paljudel viisidel une pealt selgeks saada. Tasub tunda piire teiste õppimisvõimes reaalajas ja pikemal perioodil nagu kuude jooksul toimuvate muudatuste juures. Teiste tähelepanu võiks osata unepealt näha, et kergemini paremaid õpetusi luua.
  

• Õpetamisel ja üldse avalikul tegutsemisel võiks une pealt teada kõikide emotsioonide, nii positiivsete kui negatiivsete, tekitajaid. Sõnade ja tegude valikul peaks suutma arvestada nende teadmistega ilma pikkadele mõtisklustele tähelepanu pööramata.

• Ka õpetamisel aitaks veidike, kui saaks mingit pidi meeldejäävalt edasi anda mõtteid, mis kordaksid ennast peas kuni saavad ilmseks. Parima ja selgeimana paistev võidakse üle mõtlema hakata. Üleliigne kärpida ja ambitsioonikaid õppetunde mitte omalt poolt hirmutavamaks ajada. Kui paistab, et õpetatud versioonis tekitab neis mõtlemist segavaid emotsioone, siis kirjeldada igapäevasema ja tavalisema oskusena. Kindlasti paista piisavalt veenvalt kasulik, et teine näeks põhjust selle harjutamist.

• Teiste oskuste omastamisel tuleks tuletada, millistest loogilistest alaosadest need koosnevad ja siis neid lihtsaid harjutada kuni näeb kas suudab teise moodi funktsioneerida.

• Oskuste otsimisel teistest võiks mõelda, millised on teiste taustkäitumist põhjustavad ideed. Näiteks kui näha kedagi, kes suudab vabahooga teha asju, mida sa ise veel imiteerida proovides ei suuda, siis tasuks hakata tuletama ilmsemaid alaoskusi, millega ta on juba harjunud. Sellise trenniga saab uusi oskuseid ka neilt, kes ei olnud nende olemasolust teadlikud. Osad on õppinud kasvatusega teatud asju tegema või vältima põhjuseid teadmata ning nende analüüsil saaks tuletada tema mõjukamate õpetajate teadmisi sõltumata sellest, kas indiviid ise on nendest oskustest teadlik. Nii võivad õpetajaks olla ka need, kes ei pole õpetatavast oskusest teadlikud.