04 November 2011
Habenula
24 tähistab habenulat ja 25 habenulasid ühendavat kimpu. Sellega ühendatud käbikeha on tähistatud ühega kuigi ka teised lähimad tähistatud alad on sellega ühendatud.
Üldiselt aktiveerub see stressi, ebameeldivuste ja valuga paistes mingil määral mõnukeskuste vastandina kuigi vigastused selles võivad tekitada ka mälu ja keskendumise häired. Habenula ühendused vähendavad serotoniini ja dopamiini vabanemist ning vähem selge mõju on noradrenaliini vabanemisele. Sellel ei paista eriti ühendusi sensoorsete aladega (erandiks ülakünkad kuigi habenula alused 4 küngast osalevad muuhulgas ehmatusreaktsioonide tekkes tugeva heli või visuaalse tajuga) vaid pigem emotsioonide regulatsioonis olevate aladega. Keskmine osa on ühendatud hippokampuse ja septaalalaga sisaldades põhiliselt atsetüülkoliini ning selle kahjustused tekitavad atsetüülkoliini puudusele omaseid mäluprobleeme.
Habenula on kõigil selgroogsetel käbikeha juures asuv tuumade paar, mille väljundsignaalid levivad kõigil liikidel edasi põhiliselt keskaju IPN (interpeduncular nucleus) tuumale. Mõlemal küljel on üks koopia ning erinevate ühenduskohtadega mediaalne ja lateraalne habenula. Sisendsignaalid habenulasse tulevad põhiliselt basaalgangliast ja septaalalast.
Mediaalse (MHb) ja lateraalse (LHb) habenula ühendused. Lc-locus coeruleus, SC-ülakünkad, Thal-taalamus, LH-lateraalne hüpotaalamus, Acb-nucleus accumbens, circad- ööpäevas ärkveloleku-magamise rütmi reguleerijad, CPu-striaatum, P-käbikeha, FrCx-frontaalkorteks.
Mediaalne habenula sisaldab põhiliselt atsetüülkoliini ja neuropeptiid P'd ning lateraalne habenula sisaldab põhiliselt glutamaati.
Lateraalse habenula (LH) aktiivsus vähendab raphe tuumade ja keskaju dopamiinirakkude aktiivsust.
Mediaalne habenula (MH) kontrollib enamike ühendustega IPN aktiivsust, mis sisaldab suures koguses atsetüülkoliini. Osaliselt võib atsetüülkoliin pärineda mediaalsest habenulast ja osalt septaalalast ning hüpotaalamusest, mille ühendused lähevad läbi habenula IPN sisse.
Habenula kahjustused suurendavad katseloomade liikuvust ja uurivat käitumist (eriti uutes olukordades). Selle muutuse põhjusena paistab tõenäolisena dopamiinirakkude muutuv aktiivsus lateraalse habenula kahjustuse järel.
LH on üks väheseid teadaolevaid kohti, mis aktiveerub meeldiva puuduse korral nagu näiteks valu ja stressi ajal. Selle aktiivsus suureneb ahvidel kui nad näevad tasu ärajäämist tähistavaid pilte kuid ees ootavat tasu näitava pildi nägemisel väheneb LH aktiivsus.
LH'l on võimalik roll mälus kuna vanadel mäluhäiretega närilistel on õppimise puudusel LH sees vähem tsütokroom oksidaasi kui noortel tavalise mäluga isenditel. Habenula kahjustamisel nõrgeneb õppimisvõime.
Sarnaselt dopamiini blokeerimisega vähendab LH aktiivsus ka raphe tuumade aktiivsust, mis on serotoniini allikaks.
Kontrollimatu stressiga kaasneb loomadel sarnaseid reaktsoone nagu inimestel. Sealhulgas tekib isutus, unetus, seksuaalkäitumise vähenemine ja vähenenud aktiivsus. Aretamisega on osadel rottidel saadud sellise reaktsiooni tõenäosus elektrilöögi järel 20% pealt 95% piirkonda. Stressi järel leiti selliste rottide paraventrikulaarsest hüpotaalamusest ja hippokampusest kiirenenud ainevahetust (tsütokroom oksidaasi järgi) kuid septaalala ainevahetus aeglustus. Basaalganglia osades vähenes tsütokroom oksidaasi hulk ~15%. Võrreldes tavarottidega oli abitumatel rottidel habenulas ~65-70% rohkem tsütokroom oksidaasi ning IPN sees oli seda 25% rohkem. Ventraalse tegmentaalse ala tsütokroomi hulk langes samas 28%.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment