Kõne ja häälitsemise regulatsioonist

Suur osa kõri piirkonna lihastest on medullas inferioorsest oliivist kukla pool oleva nucleus ambiguus ülaosa poolt kontrollitud. Kolmiknärvi motoorne tuum kontrollib alalõua liigutamist, näonärvi tuum huulte liikumist ja keelealune närv keele liikumist. Tähtsam tahtlike häälitsuste tekitamise rada algab motoorsest korteksist läbides basaalganglia, substantia nigra ja retikulaarse formatsiooni motoorsete neuroniteni. Väikeaju koos ventrolateraalse taalamusega lasevad sujuvamalt ühelt häälitsuselt teisele minna. 

M. thyroarytenoid on häälepaeltes selle jäikuse ja vibratsioonide kontrollijaks (pildil vocal fold). 
M. cricothyroideus kontrollib heli kõrgust häälepaelte venitamisega. Selle vigastusel ei saa kõrge häälega häälitseda.Selle ühendused algavad n. ambiguus ülaosast ning ülejäänud kõri lihased on selle tuuma alaosa poolt reguleeritud.
M. cricoarytaenoideus lateralis ja M. interarytaenoideus on häälepaelte kokku tõmbajad.  
M. cricoarytaenoideus posterior on häälepaelte ainuke avaja. Koos thyroarytenoid lihasega osaleb see inimestes kaashäälikute hääldamises.
Lihaste nimekirjas extrinsic laryngeal osa juures loetletud 3 lihast hoiavad kõritoru stabiilsemalt luustiku küljes. Inimestel suureneb nende aktiivsus kui hääl läheb vabaolekust kõrgemaks või madalamaks.
M. sternohyoideus osaleb täiendavalt hääle intentsiivsuse regulatsioonis ning selle aktiivsust suurendab keele tahapoole liigutamine või lõua alla liigutamine. Nende kolme vigastus ei muuda kõne palju kuid see piirab tugevalt lauldes saavutatavat helikõrguse vahemikku.   Kõneks läheb vaja ka õhuvoolu tekitamine näiteks kopsulihastega kuigi ka kõhulihased osalevad selles ning vajalikud alad on kontrollitud enamike selgroolülide vahel väljuvate närvide poolt kuni ~L4 lülini. 
Näonärvi tuumas on huultele vastav ala selle külgmisel ja näopoolsel osal.
Lõua liikumist kontrollivad lihased on kontrollitud kolmiknärvi motoorse tuuma kindlate osade poolt ja sõltuvalt lihasest asuvad nende reguleerijad selle tuuma kuklapoolsel, näopoolsel ja mediaalsel küljel.
Pehme suulae madalamale liigutamine lisab häälele läbi nina rääkimise tooni ning seda kontrollib N. ambiguus ülaosa.
Kaudsemalt on kõnes olulised somatosensoorsed signaalid millega saab aimduse näiteks kõri ja suu piirkonna lihaste asendist. Mõned kõri piirkonna vibratsiooni retseptorid reageerivad "üks ühele" suhtega vibratsioonidele kuni 600 hertsini. Kõri-kurgu piirkonna somatosensoorsed tuumad on kolmiknärvi spinaalne tuuma ja NTS. 
Mingi roll on vagaalnärvil, sest lõigates läbi mõlema kopsu vagaalnärvi harud ei teki periakveduktaalse halli massi elektrilisel stimuleerimisel häälitsusi (kuigi selline stimulatsioon võib detserebreeritud loomad häälitsema panna). Sama stimulatsioon kaotab mõju kui kahjustada retroambiguus tuuma (ambiguus tuuma juures), mis omab ajus suurimal arvul välja hingamist tekitavaid neuroneid.
Periakveduktaalse halli massi piisav kahjustamine teeb katseloomad ja inimesed tummaks. Selle stimulatsioonil tekkivatel häälitsustel on vähe seost emotsioonidega, sest kui katseloomad saavad seda ise stimuleerida, siis oldi erinevate häälitsuste tekkele vaatamata sarnase valmisolekuga ennast uuesti stimuleerida. 
Erinevaid lihaseid kontrollivate neuronite vahel pole peaaegu üldse omavahelisi ühendusi kuid neid neuroneid kontrollivate premotoorsete rakkude vahel on palju omavahelisi ühendusi ning mis võivad mõjutada kõiki kõnes osalevaid lihaseid. Üheks selliseks premotoorseks alaks on parabrahhiaaltuumad (koos hingamist reguleeriva Kölliker-Fuse tuumaga), ülemise oliivi kohal olev ponsi lateraalne retikulaarne formatsioon ning medulla retikulaarne formatsioon. Need kõik on värvunud kui värv süstiti ühesse neist: näonärvi tuum, keelealune tuum, kolmiknärvi motoorne tuuma, n.ambiguus või selgroonärvi ribide ja alaselja lülide vaheline kõhupoolne piirkond.