Dopamiin

Dopamiin annab osaliselt motivatsiooni, emotsioone, mõnutunnet ja liikuvust. Motivatsioonide puhul vahendab see nii agressiivsust, meeldiva poole püüdlemist, kui ka ohtude eest põgenemist. Liigutuste osas ei tekita selle puudus (näiteks Parkinsoni tõve korral) halvatust, kuid raskendab soovitud liigutuste tegemist ning tekitab jäikust. Lisaks jäävad lihased dopamiini puudusel nõrgemaks ja võivad hakata värisema.

Dopamiini retseptorite antagonistid on levinud antipsühhootikumid, mida kasutatakse ka unetuse puhul. Isiklike kogemuste järgi võib öelda, et magama panevad need tugevalt, kuid kaasneb ka muid dopamiini puudusega seotud probleeme. Kõige tavalisemaks kõrvalmõjuks olid ülipikad, detailsed ja sisult seotud unenäod, mistõttu tegevus tundus kestvat palju tunde, kuid tihti sai tuttavaid kohti läbi külastada. See ja teised dopamiini blokeerimisel tekkinud kõrvalnähud kattuvad suhteliselt hästi depressiooni sümptomitega. Madala risperidooni koguse puhul piirdus kogemus unenägudega, kuid teised dopamiini antagonistid olid tugevamad subjektiivse elamuse osas. Enamasti oli järgmisel päeval enesetunne palju tuimem ja emotsioonitum. Spontaansed mõtisklused nõrgenesid nagu ka emotsionaalsed reaktsioonid ja motivatsioon. Mõtlemisvõime ise oli umbes normaalne, kuid töötas ainult siis, kui seda vaja läks. Ümbruse vaatlemisel lihtsalt nägin seda kaasamata oma emotsioone ja ideid reaalsustajusse. Sellepärast need vist ongi osaliselt skisofreeniaravimitena nii levinud. Ühe tüütusena võis neil harvadel juhtudel, kui mitu päeva järjest võtta, tekkida söögiisu mis ei kadunud isegi iivelduseni süües. Selliste kõrvalmõjude tõttu ei taha skisofreenikud neid tavaliselt eriti kasutada. Unetuse vastu kasutatavad doosid on madalad võrreldes psühhooside vastu kasutatavatega, kuid sellestki piisas, et järgmisel päeval sai paaril korral kergeid parkinsoni sümptomeid kogeda. Hääl nõrgenes, samm oli lohisev, liigutused minimaalsed ja keha tundus jäigem (kokkuvõttes liikusin nagu vanur), aga vähemalt sai soovi korral sundida ennast normaalsemalt liikuma. Parksinsoni tõve leevendavad ravimid võivad tekitada liigset liikuvust nagu selles klipis näha saab.

Mitmetes loomkatsetes on läbi käinud tähelepanek, et tuju tõstmisega kaasneb liikuvuse kasv ja seda näeb igapäevaelus tihti. Meeldiva isikuga kohtudes kaovad tavaliselt nn. depressioonisümptomid ning kaob lõtvus näos ja kehas. Rõõmsana oldakse energilisemad ja "keksitakse" rohkem ringi. Igavat loengut kuulates niheletakse kannatamatult (eriti lõpu poole). Millegi positiivse nägemisel aetakse ennast niheldes sirgu. Heatujuliselt oldakse töökamad ja aktiivsemad. Kui motivatsioon saab kannatada ootamatute takistuste või kriitika tõttu, kaotatakse aktiivsust ja peaaegu kohe võivad välja lüüa depressioonisümptomid nagu väsimus ja rõõmutus.

Õnneks on dopamiini kohati kerge ära kasutada. Aastaid on õnnestunud panna ennast sihikindlalt midagi tegema lihtsalt sellega, et fantaseerisin häid tagajärgi planeeritud tegudele. Kui positiivseid põhjendusi piisavalt koguneb tuleb töökus peale ja isegi kui loogiliselt ei paista reaalsus nii roosiline, pole sellest suurt takistust, sest neurotransmittereid on lihtne "üle kavaldada", kui eneseanalüüsiga ära õpib, mis tingimused millist käitumist esile kutsuvad. Natuke on õnnestunud teisi neurotransmittereid manipuleerida vastavate mõttekäikudega, kuid dopamiini mõjutamine paistab kõige lihtsam ja produktiivsem.

Tugevat rolli mängib dopamiin veel armumises. Farmakoloogiliselt saab seda esile kutsuda amfetamiinidega, kuid dopamiini D1 retseptoreid võiks blokeerida, sest need tekitavad vahel agressiivsust. D2 tüüpi retseptorid olid paarisuhte moodustamiseks vajalikumad. Retseptorid on kõik G valkudega toimivad. Isase katselooma kokkupanekul emasega hakkab tavaliselt dopamiin kohe tõusma kuni saavutab maksimumi orgasmi ajal, misjärel prolaktiin seda blokeerima hakkab. Dopamiini antagonisti süstimisel vähenes huvi emaste vastu ja isiklikest kogemustest jälle võin lisada, et ükskord armununa märkasin antipsühhootikumi tuimuses, et huvi teise vastu oli palju nõrgem ja polnud nii palju seda tuttavat rahutut energiat, kuid see oli ajutine (ööpäevaga läheb üle). Prolaktiin on dopamiini toimet blokeeriv hormoon, mis põhjustab piima teket, kuid mitte selle eritumist. Sünnitamise järel imetamisperioodil väheneb dopamiini toime ja sellega tihti ka aktiivsus ja sugutung. Haruldastel (1/6000) juhtudel on osad antipsühhootikumid (näit. risperidoon) prolaktiini toime tugevdamise tõttu tekitanud meestel rinnapiima eritumist.

Kehakeele mõistmises saab dopamiini taseme ära tundmises teiste oleku kohta küllaltki olulist lisainfot. Depressiooni ja entuastliku energilisuse sümptomeid on palju raskem teeselda, kui näiteks naeratust või teisi näoilmeid, kuid ometi pole ma veel seni lugenud kehakeele raamatut, kus dopamiini sümptomeid oleks otseselt õpetatud teiste mõistmiseks.