Oksütotsiin

Lähedustundes, piimaerituses ja sünnituses osalev hormoon. Põhiliselt võtsin jutu eelmainitud allikast, erandiks laused, kus mujale viitan. Toime on tugevalt reguleeritud steroidhormoonide (estradiool näiteks) poolt. Isastes kutsub esile spontaanseid erektsioone selgroovedelikku süstides. Retseptori seondudes jõutakse G valkude kaudu rakusiseste kaltsiumivarude vabanemiseni ja kiirendatakse NO (lämmastikoksiid) sünteesi. NO osaleb veresoonte laienemises, erektsiooni esile kutsumises ja neurotransmissioonis. Retseptorid neeldatakse endotsütoosiga, kui on agonistidega pikalt aktiveeritud ja samuti vähenes retseptorit kodeeriva RNA hulk, kuid seda sai tõsta beeta2 adrenaliini retseptori agonistidega. Progesteroon blokeerib retseptori tööd, kuid see võib olla ka progestorooni laiast ja kaudsest mõjust paljudele raku G valgu retseptoritele. Progesterooni tase tõuseb menstruatsioonitsüklis kõrgele ovulatsiooni lõppedes ja langeb enne menstruatsiooni algust. Sellel perioodil võivad naised olla kergemini vihastuvad ja ärevamad (premenstruaalne sündroom).
Oksütotsiini (OT) retseptori knockout emased ei suuda piima eritada. Laktatsiooni ajal hakkavad oksütotsiini neuronid iga mõne ~5-15 minuti tagant korraga tööle ja eritavad verre suures koguses oksütotsiini.
Pärineb põhiliselt hüpotaalamuse paraventrikuaalsest tuumast ja sealt kas ajusse või ajuripatsi kaudu verre. Käitumisele mõjub kuigipalju aktiveerivalt, kuid kõrges koguses uimastavalt. Hakatakse rohkem enese korrastamisega tegelema. Valutunne ja opiaatide tolerants langesid. Lõhnataju nõrgeneb.
Suguhormoonid ei olnud emastel rottidel ainsad seksuaalseks vastuvõtlikuseks vajalikud hormoonid, oksütotsiini lisamisel muututi vastuvõtlikumaks ning antagonistide andmisel vähenes vastuvõtlikkus. Üheks libido tõstjaks võis olla suurenenud noradrenaliini vabanemine. Hamstritele oksütotsiini süstimisel hüpotaalamusse suurenes ultraheliga häälitsemine, mida seostati isaste meelitamisega. Isaste vahel suurendas agressiivsust. Inimestel on veres mõõdetud OT tasemed osade uuringute järgi seksi või orgasmiga tõusvad. Opioidi antagonisti andmisel vähenes vere OT tase ning erutus ja orgasm olid nõrgemad. Lisaks mainis üks naine nina kaudu doseeritud OT'd kasutamisel tugevamat seksuaalset erutust ja orgasmi. Isaste ajus paistab ühe osalisena orgasmi järgses uimasuses.
Emaliku käitumise esilekutsujana on oksütotsiin samuti tähelepanu saanud. Kui seni järglaseid mitte saanud emastele rottidele noorloomad juurde anti, siis tavaliselt välditi neid või söödi ära, kuid peale OT süstimist või sünnitamist muututakse hoolivaks.

30. 04. 2010. Lisa.

Oksütotsiin osaleb peaaegu kõiges paljunemisega seostuvas. Selle poolt kontrollitud või vähemalt mõjutatud protsessideks (eri liikidel on need mõjutatavate protsesside olemasolu ilmselt erinev) on sünnitamine, piima eritus, monogaamsete suhete moodustamine, seksuaalne erutus, erektsioonid, orgasmi ajal toimuvad lihaskokkutõmbed mõlemal sool ja järglaste eest hoolitsemine.

Oksütotsiin osaleb lisaks paljunemisprotsessidele ka mõnes teises tegevuses nagu vere elektrolüütide kontsentratsiooni regulatsioon. Peaaegu kõik selgroogsed olendid kaladest imetajateni toodavad oksütotsiini laadseid hormoone. Vihmaussidel ja kaanidel on oksütotsiinisarnaseks hormooniks annetotsiin, mille süstimine põhjustab neil munemiskäitumist.
Oksütotsiin koguneb peamiselt posterioorsesse ajuripatsisse ning seda leidub sealsetes neuronites kõige tihedamalt sekretoorsetes graanulites (üle 0,1 M e. üle 100g /liitris). Nendesse rakkudesse saamiseks on vajalik oksütotsiini seondumine neurofüsiiniga, mis toimib kandjavalguna oksütotsiinile ja vasopressiinile, et neid ajuripatsi neuronite graanulitesse kanda. Näriliste emakast on "väga lühiajaliselt" enne sünnitust leitud ~150 kordset oksütotsiini kodeeriva mRNA sünteesi tõusu. Inimeste ja näriliste puhul on sünnituse alguses leitud 200 korda suuremat OT retseptorite hulka võrreldes rasedusevälisel ajal mõõdetuga.
OT ja selle retseptorite süntees on hüpotaalamuses ja emakas kaudselt reguleeritud estradiooli poolt ning otsesemat regulatsiooni paistab osade tsütokiinide (palavikus ja põletiku osalevad ained) poolt, kuid viimasel juhul on konfliktseid tulemusi üles-alla reguleerimise osas söötmel kasvavate rakkude ja organismis läbi viidud katsete vahel.
OT retseptor on G valguga seotud retseptor, mille aktiveerimisega kaasneb rakus kaltsiumi vabanemine, mis suurendab neurotransmitterite vabanemist ja põhjustab lihaste kokkutõmbeid.
Retseptorite järjepidev stimuleerimine vähendab nende toimet kiiresti. Sekundite kuni minutite jooksul seonduvad retseptoritega keemilised grupid (fosforühmad), mis põhjustavad toimet vähendavate valkude (arrestiinide) seondumist retseptorile. Arrestiinid seonduvad ka nägemisrakkudes liigselt stimuleeritud retseptoritele, kui neile on eelnevalt fosfaadirühmad kinnitatud. Tundide kuni päevadepikkusel stimuleerimisel neelduvad OT retseptorid rakku, kus nad võidakse lüsosoomides ära lagundada või kasutuskõlbulikult tagasi rakumembraanile pääseda. Adrenaliini retseptorite puhul on seda nähtust autorite järgi kõige paremini uuritud. Kiire toime kaotus on omaseks G valkude seotud retseptorite puhul ja ühes inimese OT retseptoreid kasutavas katses kaasnes OT agonistide lisamisel söötmel kasvavatele rakkudele 5-10 minuti jooksul enam kui 60% retseptoritest neeldumine. OT lisamine inimeste emakarakkudele vähendas retseptoritele seondumist 10 korda 20 tunni möödudes. Adrenaliini beeta-2 retseptori stimuleerimine põhjustas roti emakas kolmekordset OT retseptori mRNA sünteesi tõusu. Lisaks kahekordistas see OT seondumist ja suurendas OT lisamisel kaasnenud lihaskokkutõmbeid.
OT toime emakalihastele on individuaalne ja on paistab päevade jooksul muutuvana. Mõnel juhul ei õnnestu ka kõrgeima haiglas saadud doosiga sünnitust esile kutsuda, kuid teistel juhtudel võib esimene madal doos tugevat emakalihaspinget põhjustada.
Inimestel leidub OT retseptoreid munandites, munandimanustes ja eesnäärmes ning ühe võimaliku funktsioonina võivad need seal põhjustada lihaskokkutõmbeid. Rottide puhul tuvastati OT'd munandites ainult spermide tootmise ajal ja seemnerakke kandvate juhade lihasrakkudes põhjustas OT kokkutõmbeid. Eesnäärmes paistab OT ejakulatsiooni põhjustajana, kuna algatab ka seal lihaskokkutõmbeid.
Neerudes reguleerib OT koos vasopressiiniga uriini tootmist. Kui veres tõuseb naatriumi sisaldus üle 130 mM tõuseb mõlema hormooni tase edasise naatriumi kontsentratsiooni kasvul eksponentsiaalselt. OT suurendab sellisel juhul naatriumi ja kaaliumi eritumist põide.
OT süstimine põhjustab vererõhu langust ja osad südamepiirkonnad sisaldavad kümneid kordi tihedamalt OT retseptoreid, kui emakas.
Ajus eritatakse OT'i peamiselt hüpotaalamuse paraventrikulaarse ja supraoptilise tuuma suurtest neuronitest, mille aksonid lähevad hüpotaalamuse dorsomediaalsesse tuuma, mitmesse taalamuse tuuma, dorsaalsesse ja ventraalsesse hippokampusesse, subikulumi, entorinaalsesse korteksisse, mediaalsesse ja lateraalsesse septaaltuuma, amügdalasse, haistesibulatesse, keskaju tsentraalsesse halli massi, substantia nigra'sse, locus coeruleus'se, raphe tuuma, tractus solitarius'e tuuma (muuhulgas maitsesignaalide ja rõhutaju vahenduskoht) ja vagaalnärvi dorsaalsesse motoorsesse tuuma. OT süstimine viimasesse langetas pulssi ning vastupidine toime oli OT antagonistil. OT'i võib vabaneda ka käbikehasse, cerebellumisse ning suuremas koguses selgroonärvi.
Supraoptilise tuuma rakkude ümbruses on OT kontsentratsioon 100-1000 korda kõrgem veres olevast (1-10 mg/liitris).
Ajuripatsi eeemalduses ei vabane OT verre, kuid selle hulk tõuseb selgroovedelikus.
OT valuvastast toimet on leitud enamikes, kuid mitte kõigis uuringutes inimeste ja teiste liikidega. OT tõstmine veres tupe laiendamisega (tavaline reaktsioon) kõrgendas ka valuläve. OT süstimine selgroovedelikku vähendas patsientide valu kuni 5 tundi ning seda sai blokeerida OT ja opioidide antagonistidega. OT ise tõstab selgroovedelikus endorfiinide ning enkefaliinide vabanemist ja vastupidine toime oli OT antagonistidel. 300 mikrogrammi OT süstimine veeni vähendas tugevalt ühel juhul vähist tingitud valu (üle 70 minuti), kuigi opiaadid olid tal toimet kaotanud.
OT süstimine paraventrikulaarsesse tuuma (PVN) põhjustas isastel katseloomadel erektsioone ja haigutamist. PVN's põhjustab OT vabanemist tavaliselt dopamiin.
Seksuaalse erutuse ajal ei muutu OT sisaldus veres, kuid ejakulatsiooni järgselt tõuseb selle hulk ~5 korda ja taastub poole tunniga. OT antagonistid nõrgestasid subjektiivset mõnu ja orgasmi intentsiivsust ja mõlema soo puhul paistab seost orgasmiaegsete lihaskokkutõmmete ja veres oleva OT kontsentratsiooni vahel.
Korduval doseerimisel võib soodustada kehakaalu tõusu.
Mälus soodustab OT ununemist ja seda tugevamalt vältiva käitumise põhjustajate puhul. Üheks põhjuseks võib olla see, et kontsentratsioonil üle 1 milligrammi liitris vähendab see NMDA retseptorite tööd. Üldiselt on OT mõju mälule uurinud katsed konfliktseid tulemusi saanud ja põhjuseks võivad olla ka muutused üldises ajutegevuses.
Oksütotsiin on vajalik piima eritumiseks ja see on osaliselt neuroloogiliselt reguleeritud. Kui nibu stimuleeritakse puudutusega, siis kanduvad signaalid sellest hüpotaalamusse, mis põhjustab oksütotsiini eritumist ajuripatsist verre. Inimeste puhul võib seetõttu mööduda 30-60 sekundit, enne kui piim hakkab imetamisel erituma. Seal artiklis kirjutati, et kuna aju kontrollib oksütotsiini vabanemist, siis võib selle vabanemine alata ka enne imetamist nagu näiteks nutu kuulmisel.
Monogaamsete uruhiirte puhul peetakse paaritumisel vabanenud OT'd peamiseks paarisuhte algatajaks.

Naiste orgasmi puhul on mõõdetud aktiivsuse tõusu muuhulgas mediaalses amügdalas, insulas, anterioorses singulaatkorteksis ja paraventrikulaarses hüpotaalamuse tuumas (eritab oksütotsiini).

Üheks tihedamalt oksütotsiini retseptoreid sisaldavatest kohtadest on amügdala. Oksütotsiin inhibeerib amügdala tööd ja see võib muuhulgas selgitada ka miks autistlikud inimesed kannatavad teiste inimeste lähedust paremini peale oksütotsiini andmist. Amügdala kahjustused võivad vähendada sotsiaalseid inhibitsioone. Tõenäoliselt suudavad rahustid sh. etanool selle inhibeerimisega inimese rahulikumaks/sõbralikumaks muuta. Amügdala ühendused saadavad hirmureaktsioonide algatamiseks signaale ajutüvesse.
Amügdala elektriline stimulatsioon suurendas ahvidel agressiivset ja toitu otsivat käitumist. Rahumeelsed ahvid võisid aktiveerumisel hakata teisi ründama ja kiusama ning rahumeelsus taastus stimulatsiooni kaotamisega. Stimulatsiooniga kaasnes ka suurem maomahla tootmine mida autor seostas inimestel kõhuvaluga ja seedehäiretega. Amügdala eemaldus põhjustab täiskasvanud ahvides julget käitumist ning kalduvust asju suhu panna. Samuti paistab selle eemaldusel hüperseksuaalsust, millest võib oletada, et oksütotsiin aitab seksuaalkäitumisele kaasa amügdala inhibeerimisega.

Monogaamsetel uruhiirtel leidub nucleus accumbens'is rohkem oksütotsiini retseptoreid ja need on vajalikud stabiilse paaritumispartneri juurde jäämiseks ning järglaste eest hoolitsemiseks. Sealseid retseptoreid üle tootvad mutanthiired hakkasid rutem ühte partnerit eelistama. Jooksuajale omast isaste ligilaskmist saab närilistel põhjustada oksütotsiini doseerimisega ja selle erinevuse põhjuseks võib olla lihtsalt väiksem hirm ja agressiivsus isaste suhtes.

Kuna nucleus accumbens'i elektriline stimulatsioon põhjustab inimestel selle poolkera suhtes vastaküljel asuval näopoolel naeratust ja üldist heaolutunnet, võib OT toimida selle kaudu tõenäolisemalt mõnutunnet andvana ning naeratama panevalt.

Oksütotsiini rahustav toime võib selgitada monogaamsust ja kariviisilist eluviisi lühidalt nii, et blokeerides hirmu ja agressiivsust kannatatakse rohkem teistega koos elada ja kui karieluviisiline loom üksikuna oleks väga ärev, siis karja leidmisel rahuneks ta mingil määral.

Oluliseks teadmiseks oleks see, mis põhjustab teatud inimestele mõeldes järjepidevalt mõnusat rahutunnet. Põhjuseks sellele, et meeldivale inimesele mõeldes tunneme hästi, võib tuleneda sellest, et eelnevalt on teine käitunud nii, et temale mõtlemine tekitaks mõnusaid mõtteid.
Samuti amügdala inhibitsioon armastute fotode nägemisel tähendab tõenäoliselt, et temaga ei seostu oluliselt hirmutavaid ja ärevaks tegevaid mõtteid.
Hetkel paistab see mulle kõige lihtsama selgitusena sellele, miks tagantjärele mõeldes oleks põhjust hästi tunda. Tagantjärele võidakse heaolutunde saamiseks soovida uuesti tajuda isikuga seonduvat. Igasugused emotsionaalsed reaktsioonid tuttavate suhtes on tugevalt mälestustest sõltuvad. Heatujulisena kaldume olema sõbralikumad ja hoolivamad teiste suhtes, kuni nad meie tuju ära ei riku. Halvas tujus olles oleme kergemini ärrituvad ja ebasõbralikumad. Pidevam halb tuju võib tekitada agressiivsust ümbritsevate või vähemalt tuju rikkuvate inimeste suhtes.
Kui inimene on mõnus temaga olles võib tunda mõnusasti ka temale hiljem mõeldes. Hilisema unistamise põhjuseks võib olla imetlema panev välimus, väga meeldiv käitumine või seksist jäänud positiivsed mõtted.
Kõige pikemaajaliselt aitaksid suhet alal hoidana tundub hetkel mõlema osapoole meeldiv käitumine, et mõlemal oleks motivatsiooni meeldiv olla.
Probleemsemast küljest nõrgeneb OT toime järjepideval stimulatsioonil ja selle suhteline alastimulatsioon eraldatuse korral meenutab OT toimega vastupidiseid elamusi. Armastatust eemal olles kirjeldatakse tihti närvilisust, hirmu, väsinumat ja rõõmutumat olekut. Kui isikul pole peale armastuse muid rõõme peaks see lahus oldud aja rohkem ebameeldivaks tegema.
Üldkorrapärana paistab, et kui keegi hakkab meeldima, hakatakse tuju tõstmiseks temale rohkem mõtlema ja millalgi võivad need mõtted meeldivuse poolest hakata varjutama teisi rõõme, mis tugevdab sõltuvust heaolu säilitamiseks teisega olla. Mõtted isikust ilma jäämise üle võivad rõõmsameelsusele väga ebameeldivalt mõjuda ning jätta mõneks ajaks rõõmutute mõtetega mõttemaailma. Ei usu, et nende tunnete teke ja olemus erineks soost sõltuvalt eriti palju.