Dopamiin ja tervis

Vere valgeliblede hulka kuuluvad dendriitrakud ja T rakud on mõjutatud dopamiini poolt. Kuigi immuunvastust võivad esile kutsuda nendest pärit tsütokiinid, on valgeliblede pinnalt leitud pigem neurotransmitteritena tuntud glutamaadi, atsetüülkoliini, serotoniini, GABA, noradrenaliini, adrenaliini ja dopamiini retseptoreid. Lisaks sisaldavad ja eritavad valgeliblede esindajad neid aineid. Näiteks dendriitrakud eritavad antigeeniga kokku puutudes glutamaati mis hakkab esialgu T rakke inhibeerima kuid kui T rakk puutub kokku antigeeni esitleva rakuga hakkab see glutamaadi retseptoreid juurde tootma ning nende mõjul aktiveerima. See omakorda suurendab T rakkudest teiste immuunsüsteemi aktiveerivate ainete vabanemist. Kui dendriitrakud esitavad lümfisõlmes antigeeni T rakkudele vabastavad esimesed serotoniini, mis on vajalik T rakkude sobivaks aktiveerumiseks.
Dopamiini retseptoreid esineb ka neerudes, südames ja seedekulglas. Neerudes suurendab dopamiin nende verevarustust ja kiirendab naatriumi ja vee eritumist.
Veres olev dopamiini hulk kaldub autoimmuunhaiguste korral olema väiksem ja kasvajate korral suurem. Reuma korral võib see olla 60% normaaltasemest. Dementsuse ja peavalu korral kaldub see olema alla keskmise. Kasvajate korral võib dopamiini olla 5-6 korda üle normi. Stress võib seda veidike suurendada ning kuna dopamiin inhibeerib T rakke võib stressi immuunsüsteemi nõrgestav toime selle signaaliraja kaudu tekkida.

Rottidele anti 4 süsti methamfetamiini 2 tunniste vahedega ja seejärel mõõdeti nende striaatumi dopamiini ja serotoniini taset. 3 päeva hiljem oli mõlema kontsentratsioon 65% kontrollgrupi tasemest. 19 kraadi jahedamas (4 C kraadi) ruumis põhjustas sama doos 50% väiksemat dopamiini ning serotoniini keskmist ja maksimaalset kontsentratsiooni. Doosi kahekordistamisel 10 mg/kg peale põhjustas mõlema aine 200% suuremat keskmist ja maksimumi kui seda oli 23 kraadi juures 5mg/kg doosiga. 3 päeva hiljem mõõdetud kontsentratsioonid olid mõlema temperatuuriga grupis samad. Vanematel rottidel (maksimaalse elueana paistab ~3 aastat) olid need kontsentratsioonid madalamad. 12 kuu vanuste rottide dopamiini ja serotoniini hulgad olid ~30-60% 6 kuu vanustest mõõdetust. Vanematel rottidel olid nende hulgad 3 päeva pärast amfetamiini 30% ja 14 päeva hiljem 60% kontrollgrupi tasemest.
Kokkuvõtteks järeldati, et methamfetamiini toksilisus sõltub vanusest ja keskkonna temperatuurist. Madalam kontsentratsioon ja temperatuur peaks tähendama väiksemat eksitotoksilisust.

Dopamiin suutis inimese T rakkudes viiekordistada osade tsütokiinide mRNA sünteesi ning muutus võis 72 tundi hiljem tuvastatav olla.
Tervena takistab vere-aju barjäär T rakkude läbipääsu kui need pole aktiveerunud. Alternatiivina pääsevad aktiveerunud ja "puhkavad" T rakud vabamalt läbi siis kui palavik või põletik nõrgestab vere-aju barjääri.
Autorid viitasid ka dopamiini võimalikule vähivastasele toimele paari uuringu põhjal. Ühe argumendina on dopamiini hüperaktiivsusega patsientidel leitud statistiliselt olulist langust kopsu-, eesnäärme- ja pärakuvähi juhtumites. Samas vähipatsientidel võib dopamiini hulk olla 4-6 korda üle normi.

Neerudes võib kohalikult toodetud dopamiin mõõduka naatriumi üleliigsuse korral olla vastutav umbes 50% naatriumierituse eest.

Kuigi amfetamiini süstimine suurendas noortel rottidel liikuvust rohkem, ei paistnud nucleus accumbens'is vanuselisi erinevusi dopamiini tasemes pärast amfetamiini süstimist.

10mg/kg amfetamiinidoos suurendas (38%) rottidel striaatumi rakkudevälises vedelikus oksüdatiivset stressi kuid mitte rakkude siseselt ja 4 mg/kg doos vähendas (~20-50%) oksüdatiivset stressi näitavate molekulide hulka rakkude sees ja nende ümber. Oksüdatsiivse stressi mõõtmiseks mõõdeti valikuliselt paari hapnikustressi tundliku aine kontsentratsioone.

Inimestel väheneb striaatumi dopamiini signaalides osalevate valkude hulk (lahkamistulemused) alates 20 eluaastast ~4-10% aastas.
Pildil on elusates inimestes mõõdetud striaatumi dopamiini transportevalgu kontsentratsioon läbi eri vanuste. Nende puhul leiti ~4-5% langust iga aastakümne kohta.

Üks rotigrupp võis süüa piiramatult ja teist gruppi söödeti üle päeva. 3-24 elukuu vahel kaotas esimene grupp 40% striaatumi dopamiini retseptoritest kuid teine grupp kaotas sama ajaga 20% retseptoritest või retseptorite koguseonduvusest. Võrdne seondumine tekkis gruppide vastavalt 24 ja 30 kuu vanustel rottidel. Kaloripiiranguga grupis elati ka 40% kauem vabatoitumisega grupist, kus eluiga oli 22-24 kuud.

Võrdlus serotoniini ja dopamiini retseptorite vahel. Inimese striaatumis väheneb dopamiini hulk tavaliselt ~50%. D2 retseptorite hulk langeb 25-50% kuid D1 hulk on stabiilne või kasvab. Serotoniini 5-HT1 ja 5-HT2 retseptorite hulk väheneb frontaalsagaral ja hippokampuses 20-50%. Kuigi antagonistid võivad vastukaaluks suurendada retseptorite hulka, ei ole vanadel katseloomadel suudetud selliste ainetega edukalt dopamiini ja serotoniini retseptorite tihedust taastada.
D1/D2 suhe muutus surmajärgse mõõtmise järgi 1 pealt (20 aastastel) 2 peale (75 aastastel).

(paus 25.04 õhtuse järeleksami pärast)