Janus osalevad alad

Janutunde tekkes on olulisteks vagaalnärv, NTS, parabrahhiaaltuumad, hüpotaalamus, septaalala, amügdala ja taalamuse all olev zona incerta.

Osad adrenaliininäärmete hormoonid (eriti mineralokortikoidid nagu näiteks aldosteroon) aga samas ka adrenaliininäärmete eemaldus suurendavad rottide soola isu. Naatriumi isu andvad hormoonid paistavad samad, mis naatriumi kehas hoidvad hormoonid ehk reniin, aldosteroon ja angiotensiin.
Hüpotaalamuses on veepuuduse tuvastajaks mediaalne preoptiline ala ja OVLT tuum. Olulisemaks vereplasma puudusest tekkinud janu tuvastajaks on subfronikaalne tuum.
Lateraalsed parabrahhiaaltuumad kasutavad serotoniini vee ja soola isu inhibeerimiseks.
Toidu ja vee tarbimist suurendavad neuropeptiid Y ja histamiin.

Preoptiline ja anterioorne hüpotaalamus on üks temperatuuri ja janusignaalide tuvastuspiirkond. Ajuviiludes vähenevad liigse soolsuse korral külma- ja kuumatundlike neuronite aktiivsus. ~60% temperatuuritundlikest rakkudest oli mõjutatud osmootiliste stiimulite poolt. Seda peeti põhjuseks, miks veepuudusel nõrgeneb termoregulatsioon. Verekaotusel tekkinud alajahtumise tekitajaks võis samuti olla kohalik regulatsioon, sest 42% rakkudest 250st (neist 2/3 olid temperatuuritundlikud) nendes hüpotaalamuse piirkondades reageerisid 15 mmHg rõhu muutusele. Seejuures suurenes soojustundlike rakkude aktiivsus ja vähenes külmatundlike rakkude aktiivsus.
Selline muutus aktiivsuses peaks aeglustama edasist vee kaotust higistamisega.

Üks janu reguleeriv ala on zona incerta (pildil ZI) on taalamuse (T) all asuv tuum.

Kahepoolse anterioorse ZI vigastusega vähenes rottidel vabatahtlik joomine piiramatu toidu saadavuse ja ka toidu puudusel. Verekaotuse või januga tekkinud vereplasma hulga langusest tekkinud janu ei muutunud. Angiotensiin II ja beeta adrenaliini agonisti süstimisel tekkinud janu oli neil väiksem kui tavarottidel või puudus üldse. Veepuuduse järgselt jõid nad kontrollgrupiga võrreldes veerandi võrra vähem.

Septaalalade kahjustamine suurendas joomist nendel rottidel, kelle ajudes paistis hiljem atsetüülkoliini puudust.

Atsetüülkoliini süstimisega osadesse kohtadesse on tekitatud joomist ning atsetüülkoliini antagonistiga on hoitud ära sellise janu teket kuid mitte veepuudusest tekkinud janu.

Beeta-endorfiini süstimine pildil nooltega tähistatud lateraalsetesse parabrahhiaaltuumadesse (LPBN) suurendas umbes kahekordselt rottide veetarbimist kuid see püsis tavatasemel, kui süstiti opioidi antagonisti naloksooni. Naloksoon suurendas soolase vee tarbimist naatriumi puudusel ~5 korda. Normaalse vee ja naatriumi hulgaga isendite puhul ei paistnud endorfiini saamise järel kindlat erinevust joomises.
LPBN on ühenduses joomist reguleerivate aladega nagu hüpotaalamuse mediaalse preoptilise ala ning paraventrikulaarse tuumaga, amügdalaga ja NTS'ga, mis oma veresoonte rõhuretseptoritega võib keha vedelikuhulka näitavaid signaale vahendada. LPBN janu inhibeerivaid signaale võivad nõrgestada GABA, opioidid ja alfa adrenaliini retseptorite agonistid.

GABA agonistid suurendavad joomist vetnraalses tegmentaalses alas, mediaalses ja dorsaalses raphe tuumas ja LPBN's. LPBN koos lähiümbrusega (sh. mediaalsed parabrahhiaaltuumad) andsid GABA agonisti süstimise järgselt sarnase effekti. Nucleus accumbens'is muutsid see söömist kuid mitte joomist.
ZI's vabaneb GABA näljastel loomadel söögi nägemisel/söömisel ja naatriumipuuduses loomadel soolavee nägemisel ja joomisel.
Ühe selgema kõrvalmõjuna on GABA agonistist alprasolaam põhjustanud mul joomisisu (veejoomine tundub mõnusana) ilma selge janutundeta.

Vagaalnärvil on rolli joomise regulatsioonis osades olukordades. Rottide kõhuõõne vagaalnärvide läbi lõikamisel (vagotomy) oli nende päevane veetarbimine ~70% sellest mida terved jõid.

Pildil NaCl tulbas olevatele loomadele süstiti kõhuõõnesse soolvett (kahe molaarse kontsentratsiooniga), teises tulbas süstiti beeta adrenaliini agonisti ja kolmandas tulbas olevad loomad olid 24 tundi veepuuduses olnud.