Horisontide laiendamine

Kõige tavalisema piirina intelligentsusele paistab ambitsioonikus ja julgus oma võimekuse osas.

Me ei tea oma võimete täielikke piire ja suur viga oleks otsustada stiilis, et nüüd olen oma võimete tipus. Paljud oskused tulevad aastatepikkuse järjepidevusega ja kahjulikult naiivne oleks varajases elus tunda seniste oskuste puuduse tõttu, et mingil viisil pole sündinud neid väärivaks.

Me ei ole sündinud targaks. Kõik teadmised ja võimed omandame õppimise ja harjutamisega. Miks peaksid niinimetatud talendid ja geeniused omama mingit erilist võimekust ja sõltumatust sellest protsessist? Millalgi oma elus otsustasid nad minna kaugemale oma valdkonnas, kui keegi teine. Elu algusepoole oli neil kõigil raskusi istumise ja ühegi sõna ütlemisega, aga nad arenesid kuni suutsid oma valdkonnas senised tähtsamad leiud ja teadmised omandada, et juba noores eas uuendusi läbi viia ning läbi oma senise elu oleme otsustanud palju kordi oma senist saavutatut ületada.

Alguses on tavaliseks mõtted stiilis "mina ja sellist asja õppimas"? Või "need kes selliseid asju oskavad on andekad (mida iganes see tähendab) või lihtsalt head selles valdkonnas". Kindlasti tasuks olla piisavalt enesekriitline, et oleks tulemusi, millega selliseid kahtlusi ümber lükata.

Muidugi on raske mõelda uutes valdkondades. See tundub mõttes raskustega pimedusse ronimisena, kus ei paista veel mingeid pidepunkte. Alguses mõtlen välja poolsuvalisi umbes teemakohaseid mõtteid (või mõtlen lihtsalt hajusalt ja kaootiliselt teemale) pidepunktide ja mõtlemisruumi saamiseks. Nende najal saab otsida peale selles valdkonnas mõtlemisega harjumist reaalset korrapära. Veidike lihtsustab senise progressi une pealt ära õppimine mis laseb vabamalt uutele korrapäradele keskenduda.
Esialgsed versioonid on peaaegu kindlalt vigased, kohmakad ja praktikas kasutuskõlbmatud, kuid need on ülitähtsaks aluseks kasulikele oskustele.

Inspiratsiooniks võiks otsida korrapära oma ala parimatelt. Kui leitud korrapära paistab tõesena, siis korrata sellest nii palju tajutut ja nii hästi kui saab. Tuletada selleks ilmsemalt vajalikud alaoskused, mida selle läbiviimiseks vaja läheks. Leida praktiseerimise proovimisega millised alaoskused endal puuduvad. Kui vajalik kokku mõeldud, siis harjutada see une pealt selgeks, kuid püsida ettevaatlik selle õigsuses.

Rohkete oskuste kogumisel ununeks nende detailid muidu nagunii ja alateadlikult mäletamisel vähemalt jääb nende kasu alles.

Kui oskuse peas läbi mängimine tundub liiga raskena siis kujutleda perspektiiv laiemaks. Näiteks kui tavaliselt aiman raskustega, mida peaks suutma, siis püüan selle vähese vaatevälja keskele saada nii et kujutlustes jääks selle ümber "vaba ruumi" ja mõttekäik oleks tähelepanule tervenisti nähtav, kuid see on üks viimaseid samme enne intuitsiooni tasemel äraõppimist. See aitab tavaliselt ka vähendada tunnet, et tehtav on ületamatu ettevõtmine.

Kui juba arenemisega tegeleda, siis võiks vanade teemade selgeks saamisel uued teemad leida, sest selleks vajalikud mõttekäigu on veel värskemini meeles. Kui varem pole selliselt eriti julgelt tegutsenud, siis aitab see argusest lahti saada ja peaks rutem arenema. Pealegi jätab selline periood mälestusi sellest, kui kiireks arenguks oled võimeline. Ei tasu varakult otsustada, et oleme arenenud teistega võrreldes kaugele, sest me ei tunne kõiki teisi nii hästi.

Kiiremini arenedes harjume saavutustundega ruttu ja liigsel kiirustamisel võib energia ja motivatsioon kannatama hakata. Samas senisest kiiremini õppimisel saaks harjutada ennast emotsionaalselt hoogsama ja julgema arenguga. Ka mõõdukamal arengul toimub emotsioonide nõrgenemist ning nende hääbumine toob kasu teistes osades. Avastusrõõm võib tõsiselt takistada enesekriitikat ja tugevad emotsioonid aeglustavad edasimõtlemist mõnda aega. Kuigi rõõm ise on tugev, ununeb selle olemasolu aja jooksul. Teisest küljest õpib tegema asju, mille üle saab aastaid, kui mitte kogu edasise elu, rõõmu ja rahulolu tunda. Ma näiteks ei mäleta osade oma lemmiksaavutuste aegseid emotsioone ja kuigi need võisid tugevad olla tunnen aastaid hiljem endiselt meeldivalt, et olen oma elus midagi sellist teinud.

Korraga võib olla palju arengusuundi. Seni on paistnud, et nii ei segaks õppimist, sest nagunii kordasin senist õpitut intuitsiooniks, mille puhul piisas tavaliselt paarist minutist päevas eri valdkondade peale kokku. Teiseks peaks aitama kõikide mõeldavate vaatenurkade arvestamine tõeste järelduste tegemisel. Samale asjale mõtlemine läheks ruttu tüütuks ja tegeleda leevenduseks sellega millele tahaks mõelda ning see võib omakorda olla tegevus mis oleks samuti produktiivne.

Miski tegemist väärt ei tule lihtsalt ja konkurentsi on palju. Igapäevaselt tuttavates nähtud võimeid on lihtne omandada, kuid edukamad omavad oskusi, mille harulduse ja kvaliteedi eest oldakse valmis palju maksma. Sellised oskused ei peagi kergesti tulema. Kasulikke oskuseid/mõttekäike saaks laiemal arengul otsida näiteks näitlejatelt, juhtidelt (1, 2, 3, 4), poliitikutelt (1, 2, 3, 4), teadlastelt, psühholoogidelt (1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9), majandusest, osavatelt suhtlejatelt, esinejatelt, õpetajatelt, aktiivsetelt tegutsejatelt, meelelahutajatelt ja optimistidelt.

Areneda võiks ka ebameeldivate oskuste suunas nagu teiste ärakasutamise ja manipuleerimise osas. Sellisel juhul saab võime une pealt ära tunda kui keegi hakkab neid halvaloomuliselt kasutama. Selliste manipulatsioonide avalikul õpetamisel jääb kasutajatele ka vähem julgust selliseid oskuseid kasutada.

Mõnusad mõttelõngad mis juba olevikus mõtetes korduvad sobivad aluseks arengusuunale, sest selliste teemade puhul juba on tung mõelda olemas ja seda saaks ära kasutada võimete arenguks. Huvi võib teema suhtes hääbuda, kuid kui enne seda midagi avastada, siis teadmistest võib abi olla ka mujal.

Julgemate ja suuremate ettevõtmise puhul käib arenemine liigsete emotsioonide tõttu aeglasemalt. Esmalt võib ka lihtsalt vabamas vormis fantaseerida nii palju võimalikke valdkondi selles, kui oskaks. Siis aja jooksul harjub sellistele asjadele mõtlemisega ära ja emotsioonid nõrgenevad kuni suudaks sellel teemal kainemalt ja rahulikumalt mõtlema hakata.
Mida kaugemale julgeda minna oma ebakindlustega maadeldes, seda paremaid võimeid võib omada.

Liigsete emotsioonide poolt varjutatud teemad on tavaliselt ka väga uurimata ja läbi mõtlemata.

Mida kaugemale suudab mõttemaailm minna seda suurem on selle vabadus tajuda. Ka absurdselt kaugete mõtetega võib ennast emotsionaalselt harjutada, et suudaks rahulikumalt reaalsuse suurematele osadele mõelda. Ühed tähtsaimad piirid, mida laiendada oleks endale kõige ambitsioonikamate ja raskematena tunduv. Sellisel juhul teeb see raskuselt/ambitsioonikuselt vahepealsena tunduva omastamise palju kergemaks. Eriti hästi annavad selliseid kaugeimad piirid julgust vahepealse omastamiseks ning ka annab see omamoodi psühholoogilist jõudu (ei väsi nii ruttu) jätkata edasimõtlemist. Näiteks kui isiklikud julgeimad võimed tunduvad paremad, kui teistel enda ümber läheb teiste oskuste õppimine palju lihtsamalt ja kiiremini. Aja jooksul võib isegi unustada, mida spetsiifiliselt on harjunud mõtlema ja võib kohe külma rahuga alustada teiste oskuste imiteerimist.
Näiteks kui enam ei mäleta kas teise oskus on varem omastatud, siis lihtsalt külma rahuga proovin seda läbi teha ning aja jooksul kaob igasugune emotsionaalne takistus sellisele protsessile, mis kiirendab kogu protsessi.

Kui püüda kohe saavutada asju mida niipea veel ei suuda, hääbub motivatsioon ja enesekindlus ruttu tulemuste puuduse tõttu. Tuleb valida pisemaid kergemini tulevaid saavutusi, mis annaksid motivatsiooni ja viiksid samm-sammult soovitud sihile lähedamale. Näiteks teadvuse analüüsil saab võimekusele vastava hooga korrapära otsida järk-järgult alateemade uurimisega üldpilti parandada.

Kui millalgi hakkab tunduma, et võime on liig sinu jaoks siis püüa näha seda oskust kaugemast perspektiivis, kus see ei oleks enam nii tähtis ja suur ettevõtmine. Sellisel juhul aitaks näha millise vaatenurga oleks see tühine. Kõike saab näha tühisena, kuigi mõne asja puhul võib kuluda selleks mitu kuud. Aja jooksul võib märgata korrapära, et alguses suure asjana tundunu äraõppimine polnudki nii eriline ettevõtmine.

Teadlased võivad juba noores eas hakata tegema tähelepanu tõmbavaid asju.
Isaac Newton hakkas matemaatikas töid avaldama 23 aastaselt (kirjutisi pärineb ka varasematest aastatest) ja umbes sellel aastal hakkas ta mõtlema gravitatsioonile õuna kukkumise näitel. 24. eluaastaks oli ta lisaks matemaatikale ka optika ja teiste füüsikasiseste uurimisvaldkondade jaoks peaaegu täielikult iseõppijana alusteadmisi kogunud ja tuntust koguma hakanud. Gravitatsiooni ja intertsi alased avastused järgnesid küll kümnete aastate jooksul.

Albert Einstein'i esimene artikkel (kapillaarjõust kõrres) avaldati umbes tema 22. eluaastal. Järgnevate aastatega kasvas tema ambitsioonikus töödes ja 26 (1905) aastaselt avaldati 4 tema kuulsamaks saanud artiklit teadusajakirjades. Nendes pakkus ta välja valguskvandi mõiste, erirelatiivsusteooria ideid ja seose massi ja energia vahel. Viimasega julges ta avalikult välja pakkuda idee, et 1 g mateeria täielikul lagundamisel energiaks saaks umbes 21 000 tonni TNT plahvatamisel saadava energiakoguse aidates sellega kaasa tuumarelvade ja tuumaelektrijaamade loomisele.

Nad mõlemad said noores eas kokku julguse minna arendustöös kaugemale, kui senised teadlased nende ajal ning sellest vanusest piisas, et selleks vajalikke teadmisi omastada.

Võiks arvata, et teadmiste kuhjumine raskendab ja lükkab edasi avastusi, kuid Einstein suutis sajandeid hiljem Newtonist nooremas eas julgemaid ideid avaldama hakata.
Iga uus põlvkond õpib midagi olulisemat senisest teaduse arengust ning nagu mõnede saavutusest paistab jätkatakse järjepidevalt ruttu vanade põlvkondade ideede ülevõtmist ja edasiarendamist. Vaatamata sajandile suudetakse teaduses uusi ideid ka 20ndate eluaastate jooksul avaldama hakata.

Teisi saab lihtsalt ja kiiresti õpetada. Pimesi uue valdkonna kaardistamine eestvedajana on aeglane ja seetõttu võivad kiiremad õppijad uutest põlvkondadest jätkuvalt rutem ideid omastada, kui vanemad suudavad neid juurde leida. Nooremad ise jätkavad arengut uutes valdkondades, kuni tulevad uued, kes kunagi omakorda nende töö ambitsioonikalt ja kontsentreeeritult üle võtavad. Lõpuks ületatakse ka nende arengutöö.

Seetõttu, miks peaksime hoidma ennast teaduses tagasi praegu suhtumisega, et need avastused, mis meie ajal on tegemata, oleksid millegi poolest erilised ja ületamatumad? Avastused on rutiinsed. Eelnevate põlvkondade avastused ei tundu tõenäoliselt nii huvitavad, kui oma elu ajal nähtu. Järgnevad põlvkonnad tunnevad aukartust oma eluajal olevate lahendamata küsimuste osas ja tulevastele teadushuvilistele huvitavatana tunduv saab peale saavutamist palju igavamaks ja igapäevasemaks.

Intelligentsusest

Kuna seniste ja edasiste artiklitega kaasamõtlemine eeldavad paljude oskuste olemasolu, siis arusaadavuse mõtteks midagi algajatele.

Teemaks on intelligentsuse intuitiivne osa, millest avalikult eriti ei räägita, kuigi me kõik areneme aastatega selle osas sõltumata teadlikusest selle olemasolust.

Me õpime aja jooksul asju tegema neile tähelepanu pööramata.

Alates sünnist hakkame tasapisi järjest iseseisvamalt tegutsema harjudes järk järgult ennast kontrollima ja maailma mõistma. Keskendumist nõudev võib kergeneda päevadega kuni lõpuks arvestame seda tähelepanu pööramata "autopiloodil" tegutsedes. Seejärel leiame uusi puudujäävaid oskuseid, mida teadvustame kuni ka need saavad alateadliku käitumise osaks.

Ka teised loomad omastavad sünnist alates oskuseid harjudes nendega kuni saavad iseseisvalt hakkama. Esimesed sammud või lendutõusud on kohmakad, kuid ajapikku lähevad need liigutused osavamaks.

Alguses on meil sõnade hääldusega raskusi, kuid aja jooksul ei pea me hääldusele tähelepanu pöörama ja suudame uute asjadega arvestada. Uut keelt õppides saame häälduse paremini paika kui suudame selgelt kasvõi ühe korra sõna õigesti välja hääldada soovitud aktsendiga. Sama grammatika paranemisega ja spontaansete jutu jätuks loodud jutuvooludega.
Liikumises on alguses raske püsti seista, kuid aja jooksul saab selle läbiviimine alateadlikuks ja selliste alateadlike protsesside kogunemisel jääb meile vaba mõtlemisruumi tähelepanu järjest uutele liikumise aspektide jaoks, mis samuti saavad alateadlikuks.

Eri elualadel tegutsevad inimesed parandavad oma võimeid alaosade täiendusel. Kunstnikud võivad alguses harjutada korrapäraste kujundite joonistamist, kuni harjutakse kätt peas oleva paberile saamiseks piisavalt hästi kontrollima.
Muusikute põhioskused võivad koosneda alustuseks instrumendiga tuttavaks saamisest, et teaks mida sellest saada võib. Elektroonilise muusika puhul võib harjutada praktiliselt lõputult paljude eri kõlaga helijuppide leiutamist. Sellele toetudes saab lihtsamalt õppida erinevaid emotsioone tekitavate helijuppide kokkuajamist, kuni see tähelepanu ei vaja. Seejärel saab pisikesi jupikesi proovida kuni tekib poolalateadlik võime korraga paralleelsetele helidele mõelda. Saada mugavaks ja korralikuks oskuseks tähelepanuta kujutletud helide eri osade tundmine ja instrumendiga esile kutsumine. Pärast seda on lihtsam oma peas kujutletud muusikat instrumentidest välja saada. Saaks kujutleda muusikat ja paralleelselt une pealt selgete liigutustega sellelähedast heli luua.

Ka bioloogia ja teiste teadusvaldkondade õppimisel tuleb sellisest lähenemisest palju kasu. Närvisüsteemi juures näiteks visualiseerin asukohta, ühendusi (mõnda signaalirada tean tuumade keerulisi nimesid teadmata, kuid vahepeatused ja asukohad on visualiseeritud.) ja selle mõttelise aktivatsiooniga kaasnenud muutusi teadvuse juures saab samuti samaaegselt kujutleda ja enda jaoks seostada. Artiklite lugemisel püüan sellisele kujule saadud teadmiseid koguda. Kui mõttes korra rajad ja nendega seostuv ette mõelda, siis läheb nendega arvestamine edaspidi palju lihtsamaks.

Tõenäoliselt mõtlen sellisele õppimisele, kui erinevaid arengusuundi, ükskõik mis valdkonnas, soovitan. See tähendab, et uue oskuse puhul tuletada loogilisi alaosasid ja nendega kohaneda.

Mida lihtsamaks ja automaatsemaks oskused saada, seda tühisem nendega tegelemine tundub ja seda vähem pingutust/energiat/motivatsiooni kulub selle alustamiseks ja läbitegemiseks. Ka siinsed artiklid olen kirjutanud lihtsamalt tänu sellele. Kui esimesed postitused välja jätta, siis kirjutan hajevil olekus saades aeg-ajalt avastusrõõmust motivatsiooni ja energiat. Motivatsiooni saamiseks piisab tavaliselt kirjutamise käigus tehtud pisiavastuste rõõmudest, sest stress ja vastutustunne ise enam ei tõmba liigselt tähelepanu.

See mida suudetakse vabahooga teha on tähtis eeldus suuremateks ettevõtmisteks. Kui emotsionaalne valmisolek kõrvale jätta, siis on selline taustteadmiste rohkus eelduseks suuremateks ettevõtmisteks.

Tähtis harjutada maksimaalselt arvestavaid asju tegema nii hajevil olekus kui saab.

Arengukiirus sõltub tugevalt sellest, kui ruttu suudame uusi arengusuundi/oskuseid/ konkreetseid puudujääke leida.

Autopiloodi täiendamisel keskendume tugevalt uuele infole tausttegevuse ajal ja kohendame algkäitumist aja jooksul. See ei pea kaua aega võtma, sest konkreetsete vigade leidmisel oma senise stiili juures on tund täiesti piisav aeg kohanemiseks.

Tähelepanu segamine on palju väiksem probleem kui ei ole vaja mõttelõnga või arutluskäiku teadlikult jälgida, vaid saab kohe tulemuseni hüpata.

Ei tasuks tähtsalt ja targalt käituda. Oskusi on palju ja vahel leiab uusi käitumisjooni ka poolsuvalistelt möödakäijatelt. Oma teadmiste äärealade laiendamine õppimisega on pidev meenutus sellest, kui tark veel ei olda ning see paistab ühe parema moodusena enesekindluse perspektiivis hoidmisel. Paljud ei ela aktiivselt nii arenedes ja nende ületamine pole suur asi, kuid on ka neid, kes on teinud seda aastakümneid ja elus kaugele jõudnud.

Kui selline õppimine ei ole veel tuttav, siis võiks teada, et see on väga lihtne. Enda jaoks avastasin sellise õppimise efektiivsuse suhteliselt korraga peaaegu igas valdkonnas umbes 2008 alguse paiku ja siis juba paistis see lihtne. Esialgu veetsin pool aastat raamatuid lugedes. Valisin eri valdkondadest ühe parima, kus kõige tihedamalt jagati soovitusi, mida võiks osata ja püüdsin neid paremaid arengusuundi aeg ajalt enda jaoks üle korrata, et ära ei unustaks. Arvasin, et pärast lugemisfaasi hakkan neid endale juurutama. Paari kuu jooksul hakkasin aeg-ajalt märkama, et need ülekorratud oskused olid märkamatult juba normaalkäitumise ja mõtlemise osaks saanud. Kordamine ise võis piirduda 10 sekundilise keskendumisega iga paari päeva tagant, kuigi alguses oli raskemaid mitmeminutilisi katseid mõtteid enda jaoks uutele radadele saamiseks. Kõige aeganõudvamaks oli enamasti mõttekäigu esimese versiooni välja mõtlemine. Siiani paistab, et tähtsaima komponendina sellise õppimise juures peaks aeg-ajalt selliseid uusi mõtteid kordama suhtumisega, et see on ka endale õpitav. Ülekordamine ise on lihtne, aga palju suurem töö on oma sisekahtlustega maadlemine, mis kalduvad vabandusi otsima alla andmiseks ja edasimõtlemisest loobumiseks.

Aja jooksul muutub ka asjade alateadlikuks õppimine palju vähem tähelepanu nõudvaks protsessiks.

Ma ei tunne ennast peale kõike seda väga teistmoodi. Teadlikult suudan tähelepanelik olla endiselt ainult üksikutest asjadest, kuid on palju rohkem kiiresti toimuvaid poolautomaatseid järeldusi ja reaktsioone. Suuremaks muutuseks enesetunde juures on palju suurem vabadustunne reaalsust mõjutada.

Sellisel õppimisel võib unustada nimetusi ja detaile, kuid alateadlikuks õpitu on stabiilsem.

Progressi peaks ka suuremates ettevõtmistes tunda olema päevadega, kui iga päev korrata. Kui ei tunne erinevust siis proovida veidi teistmoodi, et soovitud mõttelõng lihtsama ja loomulikumana tunduks.


Soovitusi

• Laialdaselt võiks selliseid passiivseid taustoskuseid koguda arvestades võimalikult mitmekülgsete elualade esindajatele. Sellisel juhul on oma valdkonnas eelis nende ees, kes on kitsalt spetsialiseerunud.

• Teadvustada oma poolikuid teadmisi ja hoida silmad lahti korrapära osas keskkonnas või mingi valdkonna esindajate hulgas. Selgelt sõnastada endale lihtsaid osasid, mida jälgimisega leiti ja neid aeg ajalt korrata. Arutluskäikude lihtsustamisel selliseks tuleb selgelt vajalik eraldada minimalistlikult ja teisi vajalikke osasid ajutiselt eirates, kuni tähelepanu suudaks ka nende peal kasutada.

• Igapäevaseks funktsioneerimiseks võiks koguda tavalisemaid ja tõenäolisemalt vajaminevaid oskuseid.

• Oskusi tasuks otsida teadaolevalt oma valdkonna parimatelt, muidu raiskad tõenäolisemalt aega vigade õppimisele, mille tõttu nad ei ole parimad. Kuulsamad sobivad eeskujuks.
  

• Objektiivsem meenutus oma seniste oskuste kvaliteedist oleks reaalsuses kontrollitavate oskuste proovimine. Vähemalt mingi osa ajast võiks kuluda reaalsust mõjutavate oskuste õppimisele, et meenutada endale, kui praktilised on senised oskused.

• Ilmselt tasuks ettevaatlikult kontrollida ja valida oskuseid, mida hakkad mõtlematult tegema. Vahel võiks mõelda oma senise loomuliku käitumise taga olevate teadmiste ja loogika usaldusväärtuse üle.

• Õppimine on parem ja meeldejäävam, kui suuta need omakorda uute oskuste alaosadena meelde jätta. Kui hektel ei ole võimalust praktiseerida, siis unustamise vältimiseks võib igaks juhuks mõelda, millise laiema ja huvitavama (meeldejäävama) oskuse osaks see võiks olla.

• Kui tõesena tunduv arusaam/mõttekäik on valmis mõeldud, siis harjutada seda kiiresti mõttes läbi tegema.

• Õpetamisel õpib tasapisi õpetamiseks minimaalselt vajaliku. Teiste mõtlemisega arvestamine tuleks võimalikult paljudel viisidel une pealt selgeks saada. Tasub tunda piire teiste õppimisvõimes reaalajas ja pikemal perioodil nagu kuude jooksul toimuvate muudatuste juures. Teiste tähelepanu võiks osata unepealt näha, et kergemini paremaid õpetusi luua.
  

• Õpetamisel ja üldse avalikul tegutsemisel võiks une pealt teada kõikide emotsioonide, nii positiivsete kui negatiivsete, tekitajaid. Sõnade ja tegude valikul peaks suutma arvestada nende teadmistega ilma pikkadele mõtisklustele tähelepanu pööramata.

• Ka õpetamisel aitaks veidike, kui saaks mingit pidi meeldejäävalt edasi anda mõtteid, mis kordaksid ennast peas kuni saavad ilmseks. Parima ja selgeimana paistev võidakse üle mõtlema hakata. Üleliigne kärpida ja ambitsioonikaid õppetunde mitte omalt poolt hirmutavamaks ajada. Kui paistab, et õpetatud versioonis tekitab neis mõtlemist segavaid emotsioone, siis kirjeldada igapäevasema ja tavalisema oskusena. Kindlasti paista piisavalt veenvalt kasulik, et teine näeks põhjust selle harjutamist.

• Teiste oskuste omastamisel tuleks tuletada, millistest loogilistest alaosadest need koosnevad ja siis neid lihtsaid harjutada kuni näeb kas suudab teise moodi funktsioneerida.

• Oskuste otsimisel teistest võiks mõelda, millised on teiste taustkäitumist põhjustavad ideed. Näiteks kui näha kedagi, kes suudab vabahooga teha asju, mida sa ise veel imiteerida proovides ei suuda, siis tasuks hakata tuletama ilmsemaid alaoskusi, millega ta on juba harjunud. Sellise trenniga saab uusi oskuseid ka neilt, kes ei olnud nende olemasolust teadlikud. Osad on õppinud kasvatusega teatud asju tegema või vältima põhjuseid teadmata ning nende analüüsil saaks tuletada tema mõjukamate õpetajate teadmisi sõltumata sellest, kas indiviid ise on nendest oskustest teadlik. Nii võivad õpetajaks olla ka need, kes ei pole õpetatavast oskusest teadlikud.

Luulusalvei

Luulusalvei on psühhadeelikumidest erineva toimega lühiajaline hallutsinogeen, mille toime tuleneb peaaegu täielikult kappa opioidi retseptorite aktiveerimisest. Ladinakeelne nimetus luulusalveile on Salvia Divinorum ja seda kasutatakse tihti ka ingliskeelsetes allikates. Vähemalt üheks toimeaineks on salvinoriin-A. Valuvaigistid, mis kappa retseptoreid aktiveerivad, kalduvad samuti hallutsisatsioone tekitama. Mu ja delta opioidi retseptoritega seondumist pole ja teistel looduslikel salvinoriinidel on seondumine kappa retseptoritele nullilähedane.

Toime hakkab suitsetades saabuma peaaegu koheselt. Liikumine läheb raskeks. Elamused võivad olla väga intentsiivsed asendades ümbruse uute objektidega ja mäluauke esineb, millest paistab, et mälus osalevate piirkondade aktiivsust mõjutatakse tugevalt. Aja ja enesetaju võivad arusaamatuks muutuda. Esineb läbi hallutsiatsioonide lendamist (liikumistunne on tavaline) ja arusaamatust segadusest lugemisvõime taastumiseni võib minna 15 minutit ning reaalsusest ära lõigatuna võib siiski olla mõtlemisvõimet muremõteteks, et näiteks kas piibu kukutamisega on tulekahju tekkinud (1). Seinad ja põrand võivad olla nihkes ning ruumi rappumise ja pöörlemise tunnet võib esineda. Ümbrusetaju veel mitte kaotavad doosid suudavad samuti teadvuse väga kaootiliseks teha .
Ennast võidakse suurema doosiga tunda uue objektina või osana segasest muutuvate hallutsisatsioonide maailmast (1, 2, 3). Oma keha võidakse tajuda suvaliste tajutud mõtetena (objektid, sõnad, mõisted). Selliseid elamusi tekitavate dooside puhul on ka võimalus, et esimesi kõige segasemaid minuteid ei mäletata. Võib olla isolatsioonitunnet ümbrusest. Ärevus ja hirm on tavalisemad emotsioonid tugevate elamuste ajal, kuid eufooriat esineb vahel ka närviliste elamuste sees. Väiksema doosiga saadakse meeldivamaid elamusi. Kainenemine võib mõnikord vähemalt hallutsisatsioonide osas tunduda momentaalne.

Klipid kasutajatest 1, 2, 3, 4. Erowid'is loetletud kogemused kaldusid olema segasemad ja hirmutavamad. Filmimisel oli seltskond ümber, mis võis naermist kergendada, ja piirduti doosidega, mille puhul säilis veel mingisuguse kõnevõime.

Toime poolest paistab salvinoriin-A kõige lähedasemana NMDA antagonistidele, kuigi toimed peaksid erinema retseptorite erinevate asukohtade ja kontsentratsioonide tõttu. Sarnase toime põhjuseks võib olla glutamaadi vabanemise takistamine. Hallutsisatsioonid suudavad sarnaselt ketamiiniga asendada reaalsustaju ning esineb sarnast kehataju moondumist. Ümbrus tundub kaugem ja lühimälu nõrgeneb tugevalt. Vähese liikuvuse poolest sarnaneb see kanepiga, kuid kappa opioidi retseptorite mõjutamine suudab reaalsustaju rohkem moondada, kui seda suudavad kannabinoidi retseptorite agonistid. Esineb emotsionaalseid naeruhoogusid, mis võivad järsult ununeda.

Kuna Salvia Divinorum ise on suhteliselt väheuuritud (33 tulemust Pubmed Central'is), siis kasutasin täienduseks kappa retseptorite teemalisi artikleid.
Salvia't on kasutatud kõhulahtisuse, peavalu ja liigesehaiguste leevenduseks. Sarnastel põhjustel on kasutatud ka teisi opioide. Suitsetades saadav tavaline doos sisaldab ~200-500 mikrogrammi salvinoriin-A'd ja hallutsisatsioonid kestavad kuni tunni. 5-HT2 retseptoritega seondumist ei ole leitud. Kannabinoidi retseptoritega seondumine on nullilähedane ka kontsentratsioonil 4 mg/liitris.

Paavianis koguneb salvinoriin-A suuremal määral cerebellumisse, mis võib olla osaliselt liikuvust takistava toime põhjuseks. 40 sekundiga saabus ajusse maksimumdoos (~3% kogudoosist) ja kontsentratsioon langes kehas 8 minutiga poole võrra.

Kappa opioidi agonistidele on omaseks valuvastane ja kehatemperatuuri alandav toime. Need vähendavad nucleus accumbens'is dopamiini vabanemist ja panevad katseloomi vältima selle doseerimisega seonduvaid kohti. Samuti blokeerivad need kokaiini tekitatud liikuvust. Olulist seondumist ei paista ka NMDA retseptoritele.

Kappa retseptoreid leidub tihedamalt noradrenaliini eritavatel locus coeruleus'i neuronitel ja nende agonistid vähendavad närviimpulsi teket. Inimestel põhjustavad agonistid stressile omast halba enesetunnet ja antagonistidel on anti-depressandi toime. Aju enda toodetud agonisti dünorfiini vabanemine suureneb stressi ajal. Agonisti süstimisel võib väheneda LC aktiivsus stiimulile näiteks helisid vahendavatest piirkondadest.

Kappa agonistide süstimine roti ajusse suurendab maomahla vabanemist ja glutamaadi retseptorite (välja arvatud NMDA retseptorite) antagonistidel oli sama toime.

Kappa retseptorite aktivatsiooniga väheneb striaatumis glutamaadi ja GABA vabanemine (teine võimalik põhjus jäikadeks liigutusteks ja kokaiini liikuvust stimuleeriva toime kaotuseks).

Erinevalt mu ja delta opioidi agonistidest takistasid kappa agonistid hippokampuses glutamaadi vabanemist. See võib olla põhjuseks luulusalvei mäluhäiretele. Ka teises artiklis, mis keskendusid teistele sealsetele rakutüüpidele leidsid dünorfiiniga (keha poolt toodetud kappa agonist) samamoodi glutamaadi vabanemist takistavat ja mälu inhibeerivat toimet.

Ajukoores takistavad kappa agonistid glutamaadi ja GABA vabanemist.

Kappa agonistid inhibeerivad dopamiini eritavate neuronite tööd ventraalses tegmentaalses alas valikuliselt. Dopamiini vabanemine mediaalsele prefrontaalsele korteksile (tähelepanus ja mälus osalev ala) väheneb, kuid muutust ei paistnud nucleus accumbens'i (tasus ja emotsionaalsetes reaktsioonides osalev piirkond) dopamiini kontsentratsiooni juures.

Emotsionaalsete tajude seoseid ajuosade aktiivsusega

Amügdala aktiveerub tavaliselt pingsamate elamuste peale nagu viha, nälg ja hirm. Lisaks paistab, et parempoolne insula aktiveerub pigem ebameeldivate elamuste peale ja vasaku poolkera insula kaldub aktiveeruma meeldivate elamuste peale. Siinmainitud piirkonnad osalevad kõik veel paljudes teistes tegevustes.

Osadel parkinsoni tõvega patsiendil, kes on lasknud endale elektroodid sümptomite leevenduseks subtalaamsesse tuuma (ülevaloleval pildil nucleus of luys) panna võivad selle stimulatsioonil naljakatena tunduvaid seoseid leida ja õnnelikult naerma hakata. Kasutatav stimulatsioon oli 50% üle teraapias kasutatud voolust.

Ühe poolkera nucleus accumbens'i elektrilisel stimulatsioonil tekitati naeratust vabatahtlikes näo vastaspoolel ning kirjeldati ka eufooriat. Ventraalse striaatumi (NA jääb sinna sisse) aktiivsus kaldub positiivsete tujudega kattuma. Elektrilise stimulatsiooniga tekitatud naeratust ning head tuju mõõdeti 12 kuu jooksul ja see oli tuvastatav kolmanda kuuni, kuid alates kolmandast kuust polnud naeratust tekitav toime enam mõõdetav ja ka "pikemad pausid" ei taastanud seda tundlikkust. Head tuju tekitav toime esines osadel nucleus accumbens'i ja anterioorse capsule interna (ALIC-NA) piirkondade stimulatsioonil sh. posterioorses, mediaalses ja "sügavas" ALIC-NA osas. Capsule interna (aksonite kimp ajutüvest ajukooreni) vahendab muuhulgas sensoorseid signaale sensoorsetele aladele ja motoorselt korteksilt ajutüvesse minevaid signaale. Oksütotsiin ja mu opioidi retseptori agonistid põhjustavad nucleus accumbens'is dopamiini vabanemist ja tõenäoliselt vähemalt osaliselt põhjustavad selle kaudu ka osaliselt naeratamist ja head tuju.

Samas põhjustas ühes patsiendis ALIC-NA ventraalse piirkonna (asukoha pilt) stimulatsioon hirmu ja paanikat. Stimulatsioonile järgnes koos hirmuga kuumatunne, kiire pulss ja näost punasek minek. Hirm kadus peale stimulatsiooni lõpetamist kiiresti. Stimuleeriti veel 3 selle piirkonna osa ning nende puhul koges ta naeru ja kõrgenenud meeleolu koos mõtlemisraskustega. Ühe põhjusena palavuse tekkele kahtlustati ka lähedust hüpotaalamusele. Hirmu tekkepõhjuseks võis olla amügdalat aktiveerivate neuronite aktivatsioon.

Humoorikate piltide vaatamisel aktiveerusid lisaks tähelepanule ja nägemisele vajalike alade ka dopamiinsed tasu rajad alates ventraalsest tegmentaalsest alast ventraalse striaatumi. Nucleus accumbens'i aktiveerumine oli tugevam ootamatuma nalja korral. Sotsiaalseid norme rohkem ületavad naljad (2 näidet) põhjustasid suuremat aktiveerumist amügdalas ja orbitofrontaalsel korteksil. Naermiseks endaks vajalikud piirkonnda ise asuvad ajutüves. Emotsioonitu naer ja nutt võivad tekkida ponsi kahjustustel ning seda on võimalik ravida SSRI'dega 6 nädala jooksul.

Subtalaamse tuuma ventraalse osa stimulatsioon võib tekitada ka kerget hüpomaaniat (energiline emotsionaalne olek) ning sellest mediaalses suunas stimuleerides sai agressiivsust põhjustada. Kõrvalised piirkonnad võisid ka nendel patsientidel aktiveeruda stimulatsiooni peale, sest kasutatav elekterivool suudab paari millimeetri raadiuses neuroneid aktiveerida ja subtalaamse tuuma ruumala on 0,16 kuupsentimeetrit.

Meestele ja naistele anti lisaks neutraalsetele nägudele vaadata vaadata üleoleku- ja vastikustundega inimesi. Ühiseks oli ka nägemises ja tähelepanus osalevate ajukoorealade aktiveerumine. Amügdala aktiveerus sama tugevusega mõlema emotsionaalse pildi korral. Meestel oli tugevam reaktsioon üleolevate nägude nägemisel frontaalsagaras. Naised reageerisid tugevamalt (insulas ja frontaalsagaras) vastikustunde nägemisele ning tugevamalt väljendus see meeste nägude näitamisel.

Vastikustunnet tekitavate lugude lugemisel (sisaldasid näiteks mäda ja okse sattumist suu juurde) tekkis tugevamat aktiveerumist parempoolses insulas ning vähemal määral paljudes teistes piirkondades. Siniselt on märgitud selliste lugude ajal toimunud muutused ja roheliselt vastiku vedeliku joomisel tekkinud aktiivsus.

Janutundes omab regulatoorset rolli mediaalne septaalala. Süstides sellesse vasopressiini (oksütotsiini lähedane aine struktuuri ja ka mõneti toime osas käitumisele) suurendas see katseloomades veejoomist. Antagonistid vähendasid samas ajas tarbitud vee hulka. Tarbitud vee hulk erines 4 korda suurimate antud antagonistide ja agonistide dooside vahel.

Meeldivale toidule keskendudes oli tugevamat aktiveerumist (näljasemalt rohkem) taalamuses, insulas, amügdalas ja orbitofrontaalsel korteksil.

Ülekaalulistel aktiveerusid maitsvale joogile mõeldes tugevamalt anterioorne ja mediaalne insula ning somatosensoorsed ajukoorealad. Hea joogi ootusel aktiveerus (tekstis mainitud teine uuring) tugevamalt amügdala ja mediodorsaalne taalamus. Maitse tundmisel oli tugevam reaktsioon vasakus insulas. Dopamiinsed alad aktiveerusid keskajust frontaalsagarani.

Ilmsema mõnukeskusena paistavad septaaltuumad. See tekitab katseloomades närilistest primaatideni näilist heaolutunnet ja ka inimkatsetes on selle elektrilisel stimulatsioonil kirjeldatud meeldivat enesetunnet. Inimkatseid selle kohta ei leia palju ja need on tavaliselt tehtud ~1960ndatel. Neurobioloogia raamatust võetud ümberjutustusest ühest selliset uuringust põhjustas selle piirkonna stimuleerimine ühel katsealusel orgasmile lähenemise tunnet, aga lisastimulatsioonil ei õnnestunud orgasmini jõuda. Ka teisel katsealusel tekitas sealse piirkonna stimuleerimine seksuaalset heaolutunnet. Ahvidel põhjustab selle stimulatsioon sõbralikumat käitumist.

Hamstritel on septaalala üheks peamiseks kohaks, kuhu estradiool koguneb. Septaalala stimulatsioon aitas vähendada valu tugevamalt ühes katsealuses kuuest (enamus oli kasvajate tõttu suremas) ning pakkus vähest leevendust teistele. Selles artikli kokkuvõttes mainiti, et septaalala on huvitavam uurimisobjekt selles osas, et selle stimulatsioon suudab inimestes põhjustada järjepidevalt heaolutunnet.
Septaalalaks nimetatakse ka septum pellucidum'i ning selle tuumad asuvad viimasest otsmiku/suu suunas.
Septaalala lateraalse ja mediaalse tuuma kahjustamisel suurenes rotil söödud toidu hulk (~18 grammilt ~25'le), kui lateraalset hüpotaalamust stimuleerida. Septaalala stimulatsioon vähendas söömist (~27 grammilt ~19 grammile). Toidu hulk langes ~poole võrra, kui septaalala ja lateraalset hüpotaalamust koos stimuleeriti ja järeldati, et septaalala võib inhibeerida näljatundes osalevat lateraalset hüpotaalamust.

Leina mõõdeti 9 naise ajus, kellel oli suhe viimase 4 kuu jooksul lõppenud. Leina (kurva mälestuse meenutamisel) seostati aktiivsuse tõusuga cerebellumis ja posterioorses ajutüves. Teised aktiveerunud kohad nagu kukla-, parietaal- ja temporaalsagara aladel paistsid kujutlemise tagajärjena. Enamasti paistis verevoolu vähenemist nagu näiteks insulas, taalamuses, anterioorses ajutüves, striaatumis, prefrontaalses korteksis (viimase 2 puhul peaks kaasnema sellisel juhul liikuvuse ja motivatsiooni vähenemist) ja singulaatkoores. "Peaaegu kõigis" piirkondades, kus verevool vähenes oli suuremal langusel tugevam seos suurema subjektiivse leinaga.

Võrreldes valu tekitavat kuumust (47-48 kraadi) ja mittevalusat vibratsiooni põhjustas valu tugevamat ja laiemat aktiveerumist taalamuses ja sensoorsetel ajukoore aladel. Insula anterioorse osa aktiivsus sõltus selles eksperimendis kõige selgemalt valu tajust ja erines rohkem vibratsiooniga tekkinud tajudest. Kuna valutaju põhjustab aktiveerumist paljudes vastastikku ühenduses piirkondades, siis tõenäoliselt selle tõttu ongi raskusi valikuliselt valutaju kaotamisega spetsiifiliste ajukahjustusi tekitades. Ventroposterioorse taalamuse elektrilisel stimulatsioonil on inimesed tajunud asukohaga piiritletud valu.
Valu aktiveerib anterioorset singulaatkorteksit, amügdalat, periakveduktaalset halli massi ja taalamuse intralaminaarset tuuma.

Kitsedes põhjustas septum pellucidum'i elektriline stimulatsioon mitmeid külmakaitse reaktsioone nagu värinaid, nahalähedaste veresoonte kitsenemist, karvade tõusu (osadel), kehatemperatuuri tõusu. Värisemine lõppes sealse stimulatsiooniga 0,5 kraadise temperatuuritõusu järel.

Vihatud inimeste nägude nägemine põhjustas võrreldes neutraalselt suhtutud tuttavate piltide nägemisega suuremat aktiveerumist mediaalsetes insulates ning oli ka vihast sõltuvat aktiveerumist frontaalsagara premotoorsetel aladel ja striaatumis. Sarnaselt armastusega põhjustasid intentsiivsemad emotsioonid tugevamat aktiveerumist insulas ja striaatumis.

Stimuleerides elektriliselt üldnarkoosis olevate rottide amügdalat või inferior colliculus' st (helisignaale vahendav piirkond keskajus, mis saab ka auditoorselt korteksilt signaale) tekkis neil liikuvust arvestades ehmatuse laadne reaktsioon. Viimane koht põhjustas väiksemat reaktsiooni, kuid paistab ühe võimaliku põhjusena, miks ootamatud tugevad helid meid ehmatavad.

Naiste orgasmi puhul on mõõdetud aktiivsuse tõusu muuhulgas mediaalses amügdalas, insulas, anterioorses singulaatkorteksis ja paraventrikulaarses hüpotaalamuse tuumas (eritab oksütotsiini).

Peenise stimulatsioonil on mõõdetud suurenenud verevoolu sekundaarsel somatosensoorsel korteksil ja posterioorses insulas, kuid mitte hüpotaalamuses, taalamuses ja primaarsel somatosensoorse korteksi genitaalide piirkonnas. Hüpotaalamuse aktiivsust seostati seksuaalse motivatsiooni tekkes erutuse alguses, kuid selle aktiivsus ei paistnud vajalik erektsiooni püsimiseks.

Armunutel on suuremat aktiveerumist ventraalses tegmentaalses alas ja striaatumis, mis peaks aktiivsemaks ja liikumavamaks tegema. Erootilisi filme vaatavat noorte meeste ajus aktiveerus tugevamalt vasakpoolne striaatum, parempoolse insula alune piirkond sh. klaustrum, singulaatkorteksid mõlemal poolkeral, motoorsed ajukoore alad ja parempoolne hüpotaalamus. Aktiivsuse tõusu on amügdalast leitud korduvalt erutuse korral. Armunutel võib paista suuremat aktiivsust ka insulas ja singulaatkoores.

Hüpotaalamuse anterioorne preoptiline tuum (POAH) koos ventraalse septaalalaga (VSA) on olulised kehatemperatuuri ja temperatuuritaju reguleerijad. Süstides ajusse palavikku tekitavat ainet vähenes POAH'is soojusele reageerivate rakkude aktiivsus ja aktiivsus suurenes külmatundlikes rakkudes. VSA elektriline stimulatsioon vähendas seda effekti. Preoptiline hüpotaalamus ise paistab regulatoorse keskusena temperatuurile. Preoptilise ala neuronid saavad signaale nahast ja selgroost pärinevatel temperatuuri signaliseerivatelt neuronitelt. Nii on sellel autori sõnul võimalus võrrelda kehasisest temperatuuri välise temperatuuriga. Palavikku tekitavad hormoonid suurendavad külmatundlikkust ja kergendavad külmavastaste reaktsioonide teket.

Muutusi ajuverevoolus on PET skänneriga mõõdetud ka seksuaalse stimulatsiooni ja orgasmi ajal. Selle katse puhul pidid 11 meest mittevajaliku ajuaktiivsuse vältimiseks liikumatult ja silmad kinni olema. Orgasmini viisid neid manuaaalselt partnerid.
Tugevamat aktiveerumist oli keskaju dopamiini eritavates tegmentaalsetes alades ja cerebellumis, millel oli autorite sõnul paralleele heroiini süstimise järel mõõdetud muutustega verevoolus. Teised aktiveerunud kohad olid muuhulgas cerebellum, zona incerta (valu regulatsioonis osalev piirkond taalamuse juures, mille ühendused ulatuvad ajukoorest selgroonärvini), mediaalne preoptiline tuum (isastel suurem hüpotaalamuse osa, mis osaleb kehatemperatuuri ja janu regulatsioonis), lateraalne putamen, klaustrum ning taalamuse ventroposterioorsed ja intralaminaarsed tuumad. Aktiivsuse langust leiti ainult amügdalas ja selle lähedal oleval entorinaalsel korteksil. Vähemalt närilistes peavad paaritumiseks olema kahjustamata mediaalne preoptiline tuum ja keskaju tegmentaalsed piirkonnad. Kui armunutele anti näha armastatute pilti esines neil samuti amügdala aktiivsuse langust. Kokaiinist tekkinud mõnuhoo ajal on ka vabatahtlikes mõõdetud amügdala aktiivsuse vähenemist. Selle kokaiinikatse autorid pakkusid, et amügdala tegevuse vähenemine käib kaasas psühholoogilise heaolutundega.

Lähedase surma tõttu leinavatel katsealustel aktiveerus amügdala kurbuse intentsiivsusest sõltuvalt.

Teiste oskuste ja iseloomu imetlemisel ja kaastundel raskuste tõttu toimus selgem aktiveerumine anterioorses insulas.

29 naisel lasti mõelda oma seksuaalpartneriga saadud mõnule ja sellega kaasnes järjepidevamalt vasaku insula aktivatsioon. Mälestused klitoraalsest stimulatsioonist aktiveerisid ainult vasakut insulat, aga vahekorrale mõtlemine aktiveeris lisaks taalamust ja mõningaid mälus/tähelepanus osalevaid ajukoore alasid.

Amügdala elektriline stimulatsioon suurendas ahvidel agressiivset ja toitu otsivat käitumist. Rahumeelsed ahvid võisid aktiveerumisel hakata teisi ründama ja kiusama ning rahumeelsus taastus stimulatsiooni kaotamisega. Stimulatsiooniga kaasnes ka suurem maomahla tootmine mida autor seostas inimestel kõhuvaluga. Amügdala eemaldus põhjustab täiskasvanud ahvides julget käitumist ning kalduvust asju suhu panna. Samuti paistab selle eemaldusel hüperseksuaalsust.

Oksütotsiini doseerimine suurendab usaldust inimestes ja vähendab ärevust/hirmu. Üheks tihedamalt oksütotsiini retseptoreid sisaldavatest kohtadest on amügdala. Oksütotsiin inhibeerib amügdala tööd ja see võib muuhulgas selgitada ka miks autistlikud inimesed kannatavad teiste inimeste lähedust paremini peale oksütotsiini andmist. Amügdala kahjustused võivad vähendada sotsiaalseid inhibitsioone. Tõenäoliselt suudavad rahustid sh. etanool selle inhibeerimisega inimese sõbralikumaks muuta. Amügdala ühendused saadavad hirmureaktsioonide algatamiseks signaale ajutüvesse. Monogaamsetel uruhiirtel leidub nucleus accumbens'is (motivatsioonis osalev piirkond) rohkem oksütotsiini retseptoreid ja need on vajalikud stabiilse paaritumispartneri juurde jäämiseks ning järglaste eest hoolitsemiseks. Sealseid retseptoreid üle tootvad mutanthiired hakkasid rutem ühte partnerit eelistama. Ühe uuringu kokkuvõtte järgi pani oksütotsiini doseerimise järel teisi inimesi veidi atraktiivsemalt ja usaldusväärsemalt nägema. Jooksuajale omast isaste ligilaskmist saab närilistel põhjustada oksütotsiini doseerimisega ja selle erinevuse põhjuseks võib olla lihtsalt väiksem hirm ja agressiivsus isaste suhtes.

Oksütotsiini rahustav toime võib selgitada monogaamsust ja kariviisilist eluviisi lühidalt nii, et blokeerides hirmu ja agressiivsust kannatatakse rohkem teistega koos elada ja kui karieluviisiline loom üksikuna oleks väga ärev, siis karja leidmisel rahuneks ta maha.

Õpetamisest

Õpetaja tööst

Õpetajana saab internetis olla täienduseks haridussüsteemile ja peamiseks limiidiks on see, kui kasulikuks suudetakse ennast arendada. Põhi- ja keskharidus praegusel kujul on jäigad ning nende täiendamine oleks koormav, sest peaks kaasama valitsustöötajaid ja tõkkeks võib saada poliitikute vähene huvi otsuse vastu. Kuna enamikel on mingisugune ligipääs internetile, siis oleks palju mugavam/saavutatav lihtsalt puuduvat asja ise õpetada kõigile neile kellel on huvi. Nagunii õpitakse huvitavat ja internetist otsitakse sellisteid asju. Põhi- ja keskkoolis õpetatavat saaks kindlasti panna kergemini sisemiselt avastama selge ja meeldejääva selgitusega, kui klassis paarinädalase ülesannete lahendamisega.

Potentsiaalseid õpilasi jagub, sest internetil on üle miljardi kasutaja ja haridussüsteem annab igal pool soovida. Elatusallika tasemel peaksid saama kirjutada paljud.

Mingi eelnevalt mõeldud siht või ideaal kvaliteedile võiks olla, sest abistavat tagasisidet on tõenäoliselt vähem kui vaja. Originaalsemate sihtide puhul on veelgi vähem neid kes oskaksid aidata. Sihi olemasolu peaks aitama parandada algseid amatöörlikud katsed iseseisvalt.


Teaduse õpetamisel

Õpetamist võib alustada taustteadmiste kogumisega. Näiteks valisin neurobioloogia eelteadmiste saamiseks psühholoogia, et saaks harjudata õpetamist. Sellisel juhul saab põhivaldkonnaga seonduvat õppida ja psühholoogiast rääkimine enne bioloogia algtasemel mõistmist tundus riskantsem. Bioloogiaosa kirjutamisel õppisin ja õpetasin paralleelselt, mis tegi need tekstid vastavalt raskemini arusaadavaks, kuid samas kiirendas õppimist endale (hiljem saab kohendada), sest sellistel perioodidel mõtlesin lisavastutustundest põhjalikumalt mida kirjutan ja sellisel juhul jäi ka sisu kordades paremini meelde, kui varajasemal niisama enda jaoks õppimisel. Motivatsiooni oli ka palju rohkem ning selleks piisas alguses olnud paarist lugejakülastusest nädalas. Teised saaksid tõenäoliselt sarnast abi, kui harjutaksid nii kirjutama. Mida ei mõista seda vältida ja tasuks kirjutada teadusele omase ettevaatlikusega. Kui alustada wikipedia sarnasest kohast, siis sellisel juhul oleksid ka kergeusklikumad ettevaatlikud ja vahendaksid kahtlevalt infot. Lähedasi probleeme vigaste andmetega võib ka teaduses olla.

Nii palju kui maksimaalselt 3 päevaga leidsin läks lõppteksti ja selle ajaga tuli uuel teemal kirjutamisel kohmakas ja raskemini arusaadav tulemus, kuid see jõuab ka poole aastaga kordades lihtsamaks minna ning lugejaskonnaga arvestamine paraneb. Kasuliku ja mittevajaliku eristamise oskus täieneb ka aja jooksul. Kolmepäevane limiit on lihtsalt sellest, et selle ajaga tõuseb arusaam huvitavuse ja olulisuselävi sellel teemal väga kõrgele ning raskemaks läheb huvitava valimine. Samuti motivatsioon langeb pikema ajaga väga ära ja kui tahta säilitada autopiloodina kandvat motivatsiooni, siis pikemalt eriti ei saa. Selle aja jooksul saab pooliku idee, kuid eelnev perfektsionism on küllalt tagasi hoidnud ning parem poolik ja raskesti arusaadav tekst, kui mitte midagi. Mõtlemise kvaliteedile aitaks kaasa see, kui harjutada ennast avalikkuse tähelepanuga ja vältimatu võimalusega väga avalikult vigu teha.

Alustasin alusnähtustest nagu närviimpulls, üldanatoomia, psühhotroopseid aineid ja neurotransmitterid. Pinnapealselt kirjutan bioloogias põhiteemad ette. Isiklikult eelistan teemad pinnapealselt ette ajada, et neid perspektiivis hoida ja tasapisi täiendada vastavavalt täienevatele teadmistele. Hiljem saab vanu teemasid täiendada ja parandada uute tööperioodidega. Neurotransmitterite ja ajuosade toimete üksteisest lahtiharutamisel on see näiteks suureks abiks. Ka sellise lähenemisega on olnud vigu ja näiteks serotoniini pidasin pool aastat tühiseks, siis nüüd näen selle vabanemist emotsioonide tundmiseks olulise eeldusena. Vigu tuleb nii ühesse teemasse süvenemisest tekkinud tunnelnägemise tõttu kui ka pinnapealselt kihiliselt (nagu siin) õpetamisel.
Kohmaka algse kirjutamisperioodi sees saab suhteliselt privaatselt rahulikult harjutada ennast julgete ja harjumatute ideede avaldamisega. Näiteks mis sõnavalikuga minna pooleldi futurismi ilma väga segast muljet jätmata. Tundub, et ülikoolis õpin asju kordades aeglasemalt, kui siin tegutsedes.


Üldsoovitusi

• Laialdasel õpetamisel tasuks varakult hakata õppima eri vaateid ja arengutasemeid eri vanustes.

• Teksti on hea järgida, aga kirjutada võiks eelistatavalt lühidalt.Meeldivus annab õpetamisel selle boonuse, et lugeja tahaks veel midagi sellist lugeda. Sellise isu loomiseks peab stiiliga vaeva nägema.

• Suurema publiku ees töötamise tõttu tasuks õppida meelelahutajatelt, läbirääkijatelt ja teistelt sellistelt, kuidas talutavalt käituda.

• Hea moodus õppimise motiveerimiseks oleks õpetada seda, mida tahetakse teada, siis saab õppijas tekitada meeldivat avastamisrõõmu. See võib olla energilisem, emotsionaalsem suuresilmalisem ja iseseisvam tunne kus oleks nagu millestki ärganud. Kasvava võimekuse tunne on motiveerija, mis võib lugejaid hoida. Selliseid mõnusaid teemasid jagub ja inimestel on palju ühiseid huvisid.

• Kui õpetamine tundub mõtlemist segavalt ambitsioonikalt võib järk-järgult teemaga kohanduda. Ei tasu asju imeliseks mõelda, kuid kogemustega peaks selline fantaseerimine üle minema. Julgemad ideed võiks lohakalt panna esimesel päeval kirja panna, siis peale magamist ei tundu need tavaliselt nii erilised.

• Tegutsejate õpetamisel on see risk, et motivatsiooni võib vähemalt ajutiselt kaotada. Kui kriitikataluvus on väike, siis sihi või motivatsiooniallika kritiseerimisel võib motivatsioon kaduda. Järk-järguline juhendamine laseks selliste õpetajate juhendamisel tasapisi leida teema, milles nad head tööd teevad.

• Teiste käitumist mõjutava tegevuse korral tasuks käituda korralikult, sest muidu võib agressiivse tagasisideme tõttu karjäär lühikeseks jääda. Kui on plaanis ridade vahel teistele midagi sisestada, siis jääb see alati tekstist välja loetavaks ja poliitiliselt osavamad tegelased oskavad omapoolsete teadmistega elu tõenäolisemalt raskeks teha.

• Ära mine teiste emotsioonidega kaasa ja pikaajaliste konfliktide vältimiseks ära ärritu teiste hetketuju ajel kirjutatud kommentaaride peale. Alla minuti kestvate tunnetega kaasaminek võib põhjustada mitmepäevast tüli. Ära ütle asju, mida tahaksid öelda ainult hetkeemotsioonide tõttu sealhulgas võimekustundest.

• Alguses harjutada kirjutamist õpikutõdedega ja tasapisi raskemate asjadega.

• Õppida ja samas õpetada. Lihtne ennem. Siis raskem kuni võib selles valdkonnas tuntumaks saadakse. Paremaks saamiseks kulunud aja sees harjub ka liigse tähelepanuga.

• Õpetada võimaluse korral sokraatiliselt.

• Tähelepanu tasapisi kogudes on ka see eelis, et vanade külastajate tagasisidest võib aimata senise õpetamise efektiivsust.

• Juhendada head tuju minimaalselt rikkudes. Isegi kui ei maailmapilt paistab kaugel reaalsusest võiks üksikvigade haaval juhendada.

• Tähelepanu ei tasu üldiselt kulutada emotsionaalsete suhtumiste õpetamisele, sest sellega tõenäoliselt võõrandatakse teisi. Lisaks ajaksid need raskestimõistetavad laused veel keerulisemaks.

• Läbimõtlemata jutuga ajab tähelepanu nõrkustele ja viib mõistetu kaugemale soovitust.

• Vahelduvatel ja laialdastel teemadel kirjutamine võib aidata stiili ja perspektiivi leidmisel.

Õpetamissuundi

• Inimeste mõistmine on õpitav, keegi pole sündinud teisi mõistma. Selle õpetamisel võib kaasa aidata inimestevahelist läbisaamist, kui näiteks märgatakse kergemini, et tehakse teisele haiget.

• Kohustusliku kooliharidusega saab väga piiratud aladel teadmisi ja muuhulgas ei õpetata näiteks praktilist psühholoogiat (sh. enesemotivatsiooni, suhtlemisoskuseid, kehakeelt jms.).

• Saab õpetada lihtsustatult koolis kohustulikku matemaatikat, keemiat, füüsikat, bioloogiat kuid ka kõiki vajalikke eluoskusi, mille puudust paistab.

• Ühiskond on saab areneda nii kaugele kui selle liikmed suudavad minna ja teiste võimekusele kaasa aitamisest võib kasu tulla.

• Paljud petukaubad kasutavad ära inimeste teadmatust reaalsusest ja kui sokraatiliselt parandada arusaamu, siis peaksid petjad järjest rohkem vaeva nägema klientide üle kavaldamiseks.

• Teaduse arengule aitab kaasa see, kui oleks rohkem neid kes oskavad uusi leida laiemale publikule arusaadavaks teha ja et närviliselt fantaseerimise ei oleks peamine ühiskonna arengu mõjutaja. Kõik uus vajab harjumist ja tutvustamist enne laialdast vastuvõttu.

• Ühiskonnas igasugustest ülepingutatud hirmudest tekkinud stressi vähendamine asjade perspektiivi panemisega.

• Kui inimesed on arad, siis õpetada seda, mis teeks neid julgemaks. Inimesed ei ole "lihtsalt sellised". Mingit moodi saab neid muuta.

• Tervisehoiukuludes peaks saama vähendada seda proportsiooni, mis läheb apteekides mitte midagi tegevate "loodustoodete" ostmiseks, muidu kulutatakse kasutu peale raha, kurdetakse raha ja tervise puuduse üle ning ei jää raha kasulikuma ostmiseks.

• Poliitika õpetamisest oleks kasu mitmes valdkonnas. Ühe võimalusena halvaloomuliste manipulatsioonide avalikustamiseks, et nende kasutamine raskeks teha. Kui manipulatsioonid on avalikud, siis on raske teatud tegelastel kaitsta oma tegevust, sest paljud teavad. Kui ainult üksikud näeksid avalikkuse manipuleerijaid läbi, siis võivad ebaausad süüdistada teda laimus vms. ja paljudel oleks raskem näha läbi ebaausust. . Samas ka lihtsalt selleks, et inimesed mõistaks demokraatiat ja teaks, kuidas valitsus toimib. Ühiskonna muutmise katsete juures on palju emotsionaalset läbimõtlemata häälekust. Poliitikat õpitakse koolis üldiselt nii palju kui klassisiseste intriigidega külge jääb, kuigi küllaltki vara antakse õigus hääletada.
  

• Reaalselt teaduslikult tõestatud kasulike eluviiside tutvustamisel saaks võib-olla kellegi elu pikendada.

• Ka neurobioloogia tutvustamisega saaks tegeleda, sest ma jõuan väga poolikult ja aeglaselt neid teemasid tutvustada. Paljud peaksid vastava teemaga tegelema, et põhjalikku ülevaadet anda.

• Teisi saab motiveerida tegutsema, kuid sellisel juhul on risk, et nähakse ärakasutava manipuleerijana ning halvaloomulised võivad püüda avalikkusele sellist muljet jätta, kui ei taha õpetatavat levitada. Efektiivsemalt võib selline lähenemine mõjuda neile, kes pole sihte leidnud, kuid on aktiivsed tegutsejad.

• Lähedasi ei taheta korrigeerida. Kui hea läbisaamine tähtis, siis on vaikimine vigade nägemisel tavaline. See aeglustab info levikut, aga kellegi teise poolt õpetatuna saaks seda viga parandada. Võiks mõelda, millised võivad sellised privaatsed probleemid olla.

• Tõenäoliselt tahaksid peaaegu kõik ärkvel inimesed olla võimekamad ja nende kaasaaitamisel saaks kaasa aidata tähelepanu tõmbavate võimekate tekkele. Ilustatult öeldes aidata kaasa unistuste täitumisele ja julgusele luua.
  

Mida tavalisemaks saavad õpetlikud saidid, seda kindlamini ja kiiremini inimesed arenevad.

Mälestusi religioonist

Sissejuhatuseks see, et olen olnud paar aastat kristlane ja sellest perioodist jäi meelde palju kasulikku edasiseks eluks. Omapoolse kaasaaitamisega läks see tasapisi järk-järgult üle.

Vaated ei erinenud eelnevast millegi muu osas kui usus surmajärgsusesse ja jumalasse. Kuna areng oli eluaegselt tähtis prioriteet elus, siis ei puudunud see ka usus ning üht teist kasulikku jäi külge. Usku nägin ateismist ambitsioonikamat arengut lubava maailmavaatena, kuigi midagi kristlikku selles eluviisis ei paistnud, kuigi ma ei tea siiani ühtegi usklikku, kes poleks samuti oma teiste vaadetega arvestanud ja isikliku suva järgi ideoloogia kokku ajanud. Fundamentaliste peaks olema, kuid enamasti paistab usklik keegi, kes nimetab ennast nii ja omab uskumusi isiklike suvade järgi. Ka religioonisiseste harude puhul paistab seda, kuidas vastavalt oma vaadetele eluviis valitakse. Osad peavad oma seniste vaadete najal õigeks nende usujuhtide juttu, kes kitsalt teatud vaateid toetavad. Jutlustajad valitakse oma vaateid arvestades. Näiteks islamis agressiivsete ususektide puhul.

Religioon pakkus hüplikku ja ebastabiilset rõõmu. Poolsõltlasena üritatasin usust pärinevaid häid emotsioone tihti omastada, kuid bioloogial on limiidid. Jumalaga seostatakse palju meeldivaid emotsioone ja ühe loogikaveana võidakse pähe võtta, et jumala kaotus tähendab ebameeldivate tujudega jäämist. Närviline periood oli religioossus ka selles osas, et surmajärgsuse meeldiva paradiisikujutluse kõrval tundus lihtne bioloogiline surm väga ebameeldiv. Ebameeldivaid asju ei tahaks kergesti uskuda. Selle leevenduseks harjutasin üle aasta aja tasapisi kuidas võiks mõelda ateist, kes surma neutraalsena näeks ja igati positiivsena tunneks. Usklikus ise võis alguse saada soovist mõista mida usklikud mõtlevad ja enne seda olin ateist. Vaadete muutmist hoidis tagasi ka see, et oli kalduvus teadlasi näha usklikena ja teiste argumentidest nõrgeimaid pisiasju välja noppida.

Tasapisi mõtlesin endale surmast mittehooliva ateismi versiooni, mis on sealt maalt edasi täienenud. Loodud vaatenurk tuli stiilis, et reaalsusel pole emotsionaalset väärtust, elu haruldane aeg mida ei tasu rikkuda selle eksistentsi ja enda ebatäiuste poolt. Universum ei hooli, kuid inimestele endile on väga suur vahe kas nad elavad mõnuledes või kannatades ja absurdne oleks valida halba tuju, sest mingid universumi seadused pole selleks ettekirjutisi andnud. Saavutusrõõm ja mitmed teised rõõmud suudavad mõnusaid intentsiivseid emotsioone luua. Igasugune emotsionaalne vaatenurk reaalsusele on tõenäoliselt ebarealistlik, sest emotsionaalselt kaldume valima välja spetsiifilisi mõtteid ja nendest kaugeleminevaid järeldusi tegema. Surma võib vaadata emotsioonitumalt kaugemast ja lähemast perspektiivist mõeldes, näiteks molekulaarsele tasemele, kus surmaga võtavad keemilised reaktsioonid lihtsalt teise suuna kuni midagi järgi ei jää. Pisitasemetel mõeldes pole surma juures midagi hirmsat näha ja keemiliste protsesside visualiseerumine peale laiba nägemist aitas tihti. Kogu reaalsus ei ole see, mis on inimsilmadele nähtav. Ka surm ei ole koht kus universumi emotsioonitus erandiks peaks olema. Kas me muretseme teadvuse/eksistentsitunde ilma jäämise pärast, kui läheme magama? Olematus pole probleemiks, sest igaviku enne elu algust oleme olnud olematuna ja see ei olnud üldse traumeeriv periood, mille pärast oleks elu rikutud. Miks peaks järgnev olematus erinema?

Mu elu ei muutunud tühjemaks usu kaotusega vaid sai stabiilsust, sest ei pidanud kaitsma seda mille kohta mul mingeid tõendeid polnud. Tõenäoliselt oleks iga usklik palju õnnelikum ja muretum, kui leiaks mingi selge asitõendi jumala olemasolust. Positiivsed emotsioonid on ikka omal kohal. Aeg ajalt tuleb ette imelisena tunduvaid emotsioone, kus on tugev rõõmu ja ilutunne ümbruse suhtes ja imelisustunne on ka rindkeres tuntav. Samuti tuleb tihti ette elevustundes vaimustuses mitmeminutilisi edasi-tagasi käike. Bioloogia ei muutu ja see kehtb ka ateistiks saamisel. Reaalsustaju ei pea ohverdama nende tunnete nimel. Ateist võib olla ekstaasis nagu usklik ja kui ta ei peta ennast ning püüab ausalt psühholoogiat mõista, siis võib ära õppida kuidas neid esile kutsuda, kuidas alal hoida ja kui tihti saab närvisüsteem sellises olekus olla. Kui tahta elust maksimaalset rõõmu saada, siis analüütiliselt oma psühholoogia uurimisel võib kaugemale jõuda. Bioloogia arvestamisega võib palju meeldivamalt ja stabiilsemalt elada. Psüühhikareeglite eiramine ja asendamine jumalaga ei muuda bioloogiat. Suureks erinevuseks sai ka see, et kui usklikuna oli ateismist lugemine tuju rikkuv, sest surmajärgsusunistus kannatas, siis hiljem ateistina sai rahuga lugeda vastupidise vaadetega inimeste arvamusi.

Hiljem kadus sujuvalt usk surmajärgsusesse ning arusaam jumalast pidas kauem vastu, kuid lõpufaasis olid põhiküsimused stiilis kas jumal on elus või elutu nähtus nagu universum. Ühel päeval peale kuid religioonile oma elus mittemõtlemist märkasin üllatava rahuga, et ma pole jälle usklik.

Uute vaadete leiutamine sai hiljem hobiks, mis järjest kergemaks läks ja sai lihtsamaks minnes järjest rohkematel valdkondadel kasutada. Alates stabiilse areneva ateismi väljamõtlemist (~2003) on kiiresti saanud mõistetavaks peaaegu kõik vaated, millest teadlik olen ning vaadete nikerdamine on nii lihtsaks läinud, et kasutan vahel näiteks eksamiõppimise motivatsiooni saamiseks, kuigi ka siinne sait on muuhulgas motiveerivate vaatenurkade kokkupaneku tulemuseks. Tihti saab seda igapäevaelus kasutada, kui loogiline ja emotsionaalne vajavad kooskõlastamist ning viimastel aastatel saab seda peaaegu ükskõikse vabahooga teha. Tasapisi on kogunenud lai ideoloogiate võrgustik mille ulatuses oma hetkemaailma mõjutada saab kasvõi tuju parandamiseks. Järjepidamine nende hulga üle on kadunud ja selliste kogemustega käib kaasas ka mõnetine ükskõiksus üksikvaadete ja ideoloogiate osas, sest uute ja mugavate vaadete loomine on lihtne. See on aeglaselt tulev oskus, mille areng peaks eksponentsiaalse hooga lihtsustuma. Selle loomisel oli tähtis usutavus endale, et ei oleks hõõrdumist arusaamade ja olemasolevate tõendite vahel ning need raamid jätavad palju ruumi enesearengule.

Jäigad religioossed, kes muud moodi ei oska maailma näha, ei oma tõenäoliselt selliseid oskuseid ja neilt võib tõenäolisemalt oodata vääritimõistmist. Eriti need, kelle arust ateism toob kaasa depressiooni ja halba käitumist ning usub et religioon hoiaks inimesi korralikuna. Sellise ideoloogialoomise oskust ei paista muidugi ka neil, kes mingite teiste vaadetega jäigalt läbi ajavad või on oma emotsioonide ohvrid näiteks pidevalt pessimistliku eluvaatega. Normaalsust rangelt taga ajavad tegelased võivad samuti selle oskuse puudusega olla.

Lõbusa nihilismi mõtlesin kokku tükkhaaval ja muutus käis nii aeglaselt et ma ei märganudki nende kulgu kuni leidsin end ateistina.
Ka neurobioloogiat õpetamisel lisan jupphaaval tükke reaalsustajule, mis vaatepunkti sellele kehapiirkonnale tasapisi täiendavad. Sellise õpetamisega võib ka järjepidev õppija märgata aeg-ajalt, et arusaam teemast on palju selgemaks saanud.

Jumala kujutlemisest tekkinud üheks kasulikuks oskuseks sai see, et kui kujutlesin ennast tühjuses kaalutult (tähtis ümbruse asemel tajuda midagi uut ja kosmos sobis) ja ereda valgust kiirgava asja ette ning tajuda eredat valgust mõnusalt läbi keha voolavana, sai enesetunnet parandada ja valu blokeerida. Igasugune ümbruse "üle kirjutamine" suvalise sisetajuga eredast valgusest uue ruumi kujutlemiseni mõjutab valutaju. Piirkonna puudutamine blokeeris ka valu. Selline enesehüpnoos oli lihtne ja ammu enne psühholoogiahuvi sai esimestel päevadel sellega mängida. Kord sai nii valu tundmata verised haavad küüntega nahasse. Tundus tuima lihana luude ümber.

Ennast sai ja saab julgustada võimsa meeldiva ja hooliva lähedalolekule mõeldes.

Noradrenaliini energilisust saab kui jälle ümbrusetaju korraks katta ja näiteks jõulist valgust kiirgavat ja tukslevat objekti näiteks kujutleda. Kujutleda midagi võimalikult jõulist ja võimast oma hetkeideaali järgi ja tunda kuidas ta võiks maailma vaadata ja mõelda.

Lõdvestumine ja meeldivasse uimasesse kohta kujutlemine on tavalisemaid sissejuhatusi hüpnoosile. Võimalik, et religioossetes kõnedes on inimeste mängitud lastes neil kujutleda ennast uude kohta. Näiteks soovitades kujutleda ennast jumala valguse ees olema. Sellega ei saa tõenäoliselt kedagi kontrollida, kuid siiski võib paljudele anda näiliseid lisatõendeid, et jutlustatu on tõene sest enesetunne paranes ja fantaseerimisel sai energilist rõõmu. Sellistelt võib hiljem proovida raha võtta või tänulikke ülesannetele saatma sõltuvalt abivalmidusest.

Frontaalsagar (tegeleb tähelepanu, keskendumise, otsustamise ja enesekontrolliga) on kahesuunalises ühenduses peaaegu kogu ülejäänud ajuga ja see võimaldab õige mõtlemise ja keskendmisega teadvust tugevalt mõjutada. Kujutlevad otsused nagu endas mingi voolu või asukoha uueks mõtlemine varjutab kehast tulevaid signaale. Kaalutus tundub tähtis, sest kui suuta teadvust moonutada nii, et keharaskust enam ei taju, siis paistab loogilisena, et ka nahalt tulevad signaalide töötlus kannatab. Keha sisse kujutlemine ja ereda fantaseerimisega saab samuti kehalt tulevaid signaale summutada. Näiteks kujutledes pulseeruvat edasi-tagasi liiikuvat mõnusat voolu valutajuga samaaegselt saan valu kordades vähendada ja mida emotsionaalsemaks suudan ennast ajada, seda efektiivsemalt väheneb valu. Ka valukoha või teiste kehapiirkondades värvilise, hääleka, tuntava liikumise kujutlemine taktiilselt suudab samaaegsel näpistusel isegi samas kohas või keset näpistust valu vähendada. Võimalikult paljude omaduste juurdemõtlemine sellises enesesisenduses aitab rohkem ja tundub, et mida rohkem sensoorseid ajukoore alasid kaasata (helid, värvid, lõhnad, puudutustunne jne.) seda võimsam toime. Valu vastu aitab ka ereda valguse lainetusi kehas või värskete jahedate kõhu alaosast üles pulseeruvate lainetustega.

Huvitaks tagasiside sellise fantaseerimise valuvastasest toimest.

Vaadete muutmisest

"You cannot teach a man anything; you can only help him to discover it in himself."
Galileo Galilei 1564-1642

"After all, everybody only hears what he understands."
Johann Wolfgang von Goethe 1749-1832


Ma olen siin saidis algusest peale eksperimenteerinud õpetamisega selle nurga alt, kuidas saaks panna inimesi avastama (isegi kui see jõuaks kohale pikalt peale lugemist) pisiosakesi teadvuse ja närvisüsteemi kohta ning ka psüühhikast. Igal võimalusel püüan arusaadav olla, kuigi erandiks jäävad olulised nimetused, sest muidu ei saaks huvilised nendest midagi lähemalt lugeda. Ideaalis püüan kirjutada nii, et ka kümneaastased saaksid võõrsõnu eirates asjast aru. Palju on sellist mida võidakse siit märkama hakata alles siis, kui eelnevalt õpitu ära seedub. Kihiliseks õppimiseks olen samade artiklite sees ruumi jätnud. Igale oskustetasemele midagi.
Osa eeldab eelneva teadmist ja kõigi artiklite puhul oleks väga kohmakas kõike uuesti selgitada. Ajapikku on neurobioloogiat puudutav selles osas palju vanemate artiklite mõistmist eeldavaks läinud. Psühholoogia/sotsioloogia (stiilis nagu näiteks käesolev artikkel) osas tuleb seda samuti ette. Õpetamise artiklid võivad palju toetuda siinsele artiklile ja sellist kiht kihi haaval oskuste laiendusi hakkab siin olema ja väga koormav oleks varasematest juttudest kõike olulist ümber tõsta. Uutele lugejatele võib alguses natuke segaseks jääda, kuid piisavalt peaks olema, et saaks tuletada põhiideid. Kui siin õpetatu on uus, siis selle ära õppimine võib võtta kuid ning täieneda aastaid. Ainult lihtsaid asju saab õpetada nii, et lugeja lihtsalt laseb uimaselt silmi üle sõnade ja omandab vabahooga sisu. Omapoolselt peab eriti sundima ennast sellisteks mõteteks ja vaatenurkadeks, mille sarnast pole varem kogetud. Uute suuremate oskuste omandamine vajab aega.

Võõrsõnade kasutamist ei tasu uhkuse ja tarkuse näitajana kasutada. Neid tasub teada õppimisel, kuid õpetamisel ja suhtlemises võiks neid mõistmise huvides vältida. Pealegi võivad need saada arengule takistuseks, sest segaseid mõttekäike ei viitsita jälgida ja kui kommenteerida ei osata, siis väheneb tõenäosus konstruktiivset tagasisideme saamiseks. Õpetamine läheb raskeks ja ka teadlased ei kasuta võõrsõnu ideaalis rohkem kui vaja. Ülikoolis õpetatakse juba bakalaureusekraadi lõputööde tegemisel, et see peaks võimalikult paljudele arusaadav olema. Kontrollimiseks ja lähemaks tutvumiseks peab võõrsõnu lisama kuigi see võib mõned lugejad minema ajada.

Püüa näha teise maailma, selle kaugust soovitud vaatenurgast ja mis väitega selleni jõuda. Õpetamisel näiteks juhtida tähelepanu olulisele, mida pole tähele pandud. Konfliktide vältimiseks võiks vältida juttu, mida tahaksid öelda ainult hetkeemotsioonide tõttu.

Midagi korrapärast on paljude suhtumises näiteks religioonide või ateismi korral, kuid oma hüpoteese peaks läbi erinevate foorumite järgi kontrollida ja kui sadade kommentaaridest ja postitustest paistab enamus mõistetavalt, siis võiks edasistes hakata harjutama sealt soovitud vaateni silda ehitama, kuigi muidugi võib ise olla vigasema vaate esindaja. Kõige tähtsam oleks teisi mitte süüdistada asjades ja suhtumistes mida nad pole teinud või välja näidanud lihtsalt varemõpitud stereotüüpide uskumise pärast.

Oma vaateid sobiks vahel (agressiivsemate jutukaaslaste puhul) varjata aktiivselt suhtujate suhtes. Vaadete vastastikune väljaütlemine võib üksteise vaateid mittemõistvate inimeste vahel mittevajalikke konflikte tekitada. Ära tee seda loogikaviga, et kui teine omab naiivsena tunduvat vaadet, siis oleks tema arusaamad ülejäänus naiivsed. Inimestel on kalduvus pidada ennast teistest targemaks.
Vaadete ütlemisega võidakse vastastikku valesti aru saada. Osadele on harjumuseks eelneva kontrollita omistada õpitud stereotüübi negatiivseid omadusi.
Tasuks unustada stereotüübid, sest vaadete ja iseloomujoonte kombinatsioonide osas on praktiliselt kõik ainulaadsed. See, et tead kellegi usulisi ja ideoloogilist enesekategoriseerimisi ei tähenda, et nende elustiilist saaks kaugeleminevaid järeldusi teha. Näiteks kõigil on omad vallatud, antisotsiaaalsed, entuastlikud, tüdinud, agressiiivsed, kirglikud ja hoolivad tujud. Lihtsamalt öeldes on kõigil kõik emotsioonid ja võiks mõista, miks mõned neist nii tugevad või nõrgad paistavad. Suurt muudatust ei tasu eriti oodata, sest inimesed ei muutu väga kiiresti ja väliskeskkonnast saadakse tihedalt sõnumeid, millega üritatakse käitumist mõjutada. Algusepoole on ebaõnnestumise tõenäosus ilmselt suurem.

Populaarset ei tasu rünnata, sest südamelähedast rõõmu allikat võidakse agressiivselt kaitsta ja elus oluliste rõõmu allikatest ei loobuta kergesti. Mõttemaailma aluseks olevate vaadete muutmine on pikk ja aeglane protsess, milleks peaks korralik põhjus olema. Eri religioossetest vaadetest saab luua sarnaseid arutluskäike, mis uuele religioonile või ka ateismini võivad jõuda kuigi nii põhjalikud muutused ei käi üleöö ja need võivad palju agressiivsust tekitada, kuna sokraatiline lähenemine on paljudele tuttav.

Proovi näha jutukaaslase mõttemaailma. Alustuseks ära tee mingeid järeldusi tema kohta ja lihtsalt kuula, sest meie elus toimuv on meile tihti lemmikteemaks. Üheks parimaks kohaks eri vaadetega tutvumiseks on internetifoorumid ja -kommentaarid. Internetianonüümsus võimaldab ka vaiksematel ja aramatel ideid avaldada ja kuigi enamuse jutust võivad moodustada tühised sõnumid tuleb aeg ajalt ette sisukaid ja siiraid kommentaare. Hästi sobivad foorumid, kus saadakse rahus oma ideid avaldada. Võib olla ahvatlev kritiseerida vastaspoole kõige lollima ja absurdsema jutu ajajaid, kuid tulemuslikum oleks otsida vastava vaate esindajate hulgast välja kõige targememad ja põhjalikumalt mõtlejad. See kvaliteet võib sõltuda saidist ja intelligentsemad avaldavad oma ideid tõenäolisemalt seal, kus juba eelnevalt oli kõige asjalikum jutt. Palju saab õppida ka ridade vahelt, kuid eelnevalt oleks igal juhul kasulik mõista inimeste psüühikat.

Kasulik oleks seinast seina vaadetega inimeste juures alguses leida ühiseid külgi, et teaks ühist keelt kasutada. Sõnu peab valima. Kui teine märkab, et üritad manipuleerida võib see dialoogile lõpu teha ja diplomaatlisema otsekohasusega saab varjamatult ning stabiilsemalt teise vaateid mõjutada. Alustuseks sobiks teineteise vigased stereotüübid tuvastada, et tülitekitajatest lahti saada ja sümpaatse inimesena paista. Isegi kui vaateid ei muuda aitab see üle saada agressiivsest vastuseisust teineteise suhtes. Lohakaid läbimõtlemata kommentaare ei tasu tõsiselt võtta. Püüa näha teist võimalikult targana. Isegi kui sa ülehindad teda väldid vähemalt konflikte mingil määral ning on võimalus, et õpid ka ise midagi. Teiste mõttemaailma tuvastamine on oskus, mida saab eluaeg täiendada juurde õppimisega ja selles ei tasu kunagi enesekindlalt parimana tunda.

Kuulata tasub, sest enamasti kaldume rääkima rohkem sellistest asjadest, millest me ka tihti mõtleme. Mida me raskusteta ja tihti mõtleme, seda me ka kaldume rääkima. Huvialade puhul kehtib see hästi. Selliste kesksete valdkondade mahategemine võib ka läbisaamisele kahjulikult mõjuda, kuid sellega arvestades võib sõbralikkust ja entuasmi (sh. töökust tiimitöös) säilitada.

Üheks võimaluseks vaadete muutmiseks oleks sokraatiline meetod. Sokraatiline meetod/dialoog sai tuntuks Sokratese poolt kasutatuna. Sattudes kellegagi dialoogi ei hakanud ta vaidlema temaga ja võis ka kaasa mängida kaasamõtlejana, kes järjest küsimusi esitles. Jutukaaslane võis nendele vastates märgata vigu oma mõtlemises ja järjest vaadet kohandada, kuni lõpuks võis uue vaatenurgani jõuda. Sokraatilise dialoogi puhul võivad ka mõlemad teadlikult niimoodi oma vaadete vastupidavust ja oskuseid proovile panna.
Sokrates oli filosoof (tarkusearmastus sõna otseses tõlkes), kes elas umbes 2400 aastat tagasi ja kuigi see võis ka varasemate mõtlejate loominguks olla, on sai see tuntud Sokratesega seoses. Tänapäeval on see küllaltki laialt õpetatav ja seda soovitatakse isegi algkooli õpilaste õpetamisel, kuid ka ülikoolis kasutatakse seda võimaluse korral. Hea juhend sokraatilisele dialoogile, mis sisaldab nimekirja kasulikest asjadest mida tasub seejures meeles pidada. Piisavalt lihtsa ideena paistab, et esmakordselt kuulnu saaks esimesel päeval mingil määral proovida.

Enamus inimesi soovivad tõenäoliselt targemad ja võimekamad olla, mis teeb selle üheks parimaks tegutsemisvaldkonnaks vaatenurkade mõjutajatele juba suhteliselt väiksema vastuseisu osas.

Valearusaamade vältimiseks võiks kaardistada avalikumalt eri vaadetega inimeste arvamusi ja nendest arutluskäike soovitud vaateni ehitada. Sildade ehitust vaadete vahele võib harjutada paljude vaatenurkade vahel. Ideede saamiseks võib mõelda enda ja tuttavate mõttemaailma arengule. Kui paistab, et teise mõttemaailmast on aru saadud, siis võib proovida sellelt ühist keelt kasutades edasi arendada. Mõned näited suhtumistest, mille vahel vaated umbkaudu kõiguvad:


Puhtmateriaalse ja maagilise maailmapildi vaheline.
Sõjaka ja rahumeelse suhtumise põhjused.
Religioossus kuni ateism.
Usk hingesse-hinge mitte uskumine.
Kommunistlik kuni turumajanduslik.
Väheambitsioonikas halli hiire tunne kuni ambitsioonikas stabiilse motivatsiooni ja julgusega tegutseja.
Laiskade ja töökate suhtumised.
Teadusearmastaja-teadusevastane.
Häbelik - julgelt vallatu.
Surmafoobia-neutraalsus surma suhtes.
Enesetapjalik-entuastlikult elurõõmus.
Vaikset vähesekkuvat elu sooviv kuni halvaloovuline külm manipuleerime.
Pisiasjast uhkust tundev-suuri tegusid nautiv.
Normaalsust keskklassist sooviv-originaalset elu sooviv.
Pessimism-optimism.
Uhke-arg.
Isekas vaatenurk elule-teistest hooliv vaatenurk.
Huvi bioloogia, keemia, füüsika jms. vastu.


Sellistel telgedel võib olla praktiliselt lõputult palju rohkem arendussuuni olla ja telgede otstes võib palju muid sobivaid variante leiduda. Iga spetsiifilist vaadet ei pea mõjutama erinevalt. Religioonide ja ateismi vahelist üleminekut soosivad mõttekäigud võivad analoogsed olla. Vaadete muutmine paistab kõige rohkem õigustatuna olukordades, kus need põhjustavad inimesele ja/või teistele ümberolijatele mittevajalikke probleeme. Näiteks need, kes pidevalt kurdavad ja halba asjades näevad. Häälekas uhkustamine või liiga madal enesehinnang (vähemalt viimane võib langetada panust ühiskonnale ja isiku enda elu raskeks teha), hirm, viha, hoolimatus ja kalduvus teisi enneaegselt nõrkustes süüdistada. Samuti need, kellel on halb harjumus teistele ise järgi kontrollimata katastroofidest ja maailma lõpust rääkida ning eriti kui tegu on poliitiliselt mõjuka vaatenurgaga. Kui midagi lihtsalt ei teatud ja sellest said alguse probleemid, on üldiselt lihtsam korrigeerida. Argumendid peavad olla arvestavad, loogilised ja usutavad.

Kuna inimeste tähelepanu on piiratud tasub ideid avaldada selgelt, lühidalt ja ettevaatlik ootustega. Meeldejääv infotihe jutt peaks paremini kohale jõudma. Õppetunnid saaks lõbusamaks ajada, kui õnnestub meeldiva sisuga mõtted sellele meelitada.

Mõjuvad argumendid võivad olla ka sellised, mis panevad avastama uusi vaatenurki reaalsusele. Palju sõltub sellest, kus hetkel elus oldakse. Mida suurem erinevus on sihiks seda kauem läheb aega. Lihtsuse mõttes saab harjutada aidates neid, kes tahavad juba selles suunas areneda. Kui motivatsioon puudub, siis keskseid muudatusi ei viitsita teha. Muidu häbelik võib lähedase elukaaslase leidmisel teha julgeid asju, mida ta poleks endalt oodanud. Surmakartja näeb surma väga ebameeldivates raamides. Sellest ülesaamisel võib aidata, kui mõelda välja vaatenurk surmale, kus see pole emotsioone tekitav. Uhkuse ja arguse osas on suureks mõjutajaks, kui võimekana näiteks ennast tuntakse seda julgust saab kriitikaga vähendada. Suuremate sihtide nimel saab inimesi tegutsema panna, kui nende julgust suurematesse ettevõtmistesse tõsta näiteks õpetamisega ja õpetada selleks vajalikke oskuseid. Lisaks võib vältida asjade ilustamist kui on kahtlus, et see võib algajatele arenejatele muidu liiga ambitsioonikas ja suur ettevõtmine paista.

Teadusest

Eksperimentaalsed teadustööd koosnevad samadest osadest. Kokkuvõte (abstract) kirjeldab paarisaja sõnaga katse olemust ja tulemusi (tasulistel töödel on tavaliselt see ainsana avalik). Sissejuhatuses tutvustatakse pikalt teema tausta ja uurimisaluseid objekte/nähtuseid. Eksperimentaalses töös uuritakse mingi nähtuse väga kitsast osa. Metodoloogia (materials and methods) all kirjeldatakse täpselt, kuidas eksperiment läbi viidi, et lugejad näeks millega selliseid tulemusi saadi ja et teistel teadlastel oleks võimalik tulemuste õigsust kontrollida. Järelduste all püüavad autorid ettevaatlikult järeldusi teha kasutades tihedalt viiteid teistele artiklitele nagu ka sissejuhatuse all. Lõpus on viited, mis võivad moodustada veerand kuni pool artikli kogupikkusest. Eksperimentaalsete tööde puhul on tavaliseks pikkuseks ~5-15 lk., mistõttu ei ole nende lugemine suureks ettevõtmiseks. Ülevaatlikes artiklites (tavaliselt nimetatakse review), kus mingi teema tutvustamisel teiste uuringuid kokku võetakse.

Tulemused on olulised, sest nende nimel annavad raha valitsusasutused ja erafirmad. Mõnel juhul võidakse tulemuste saamiseks võltsinguid teha, kuid sellega riskeeritakse karjäärile lõpp teha.

Pubmed Central'i andmebaasist võib leida 200 aasta vanuseid teadusartikleid ning see sobib hästi teadusliku stiiliga tutvumiseks. Otsingutulemused saab avaldamise järjekorda panna. Paljud neist vanadest artiklitest on väga lühikesed kirjad ajakirjadest. Neutraalne ja ettevaatlik stiil on standardiks. Osad pikemad tööd sarnanevad tänapäevasemate tekstidega. Erinevusi niipalju paistab, et tähelepanu saavad detailid on muutunud ja informatiivset leiab nendest palju hõredamalt, kui tänapäevastes artiklites. Sõnavara püsib vähemalt meditsiini ja bioloogia alal eelistatavalt lihtsana. Lugejat ei üritatud 19. sajandil (nagu ka tänapäeval) oma võõrsõna alaste teadmistega segadusse ajada. Emotsioone välditakse ja neid ei üritata ka lugejas tekitada. Seetõttu on teadustööde lugemine ka tõsisematel teemadel suhteliselt rahulik.

Hüpoteesideks nimetatakse selgitusi, mida pole veel eksperimentaalselt piisavalt toetatud. Kui vaatlused on selgitusega kooskõlas hakatakse seda teemast sõltuvalt millalgi teooriaks nimetama ja teooria usaldusväärsus sõltub sellest, kui järjepidevalt on vaatlused kooskõlas teooriaga. Teadlaste ettevaatlik stiil on üheks kohastumuseks, mis käib kaasas tööga inimeste teadmiste äärealadel ja vähetuntud teemadega. Tulemusi esitletakse ettevaatlikult lisades alternatiivseid selgitusi, mis võisid käesolevate tulemusteni viia. Tulemused võivad olla juhuslikud ja reaalsemat selgitust tulemustele võib kuulda töö kaitsmisel või teaduskonverentsil esitluse ajal publiku seest. Selliste ebameeldivuste vältimiseks valitakse oma sõnu hoolikalt ja ei minda avalike mõttekäikudega kaugele.
Kui teaduslik ettevaatlikkus puudub, oleks alust kahtlustada pettust näiteks rahalistel, poliitilistel või ideoloogilistel eesmärkidel, kuigi naiivsus võib ka probleemiks olla. Pettuse puhul on omad sümptomid nagu näiteks kriitikute aktiivne vältimine, igal võimalusel tähelepanu tööst kõrvalisele juhtimine, kalduvus salajaste või üksikute töödega suuri muudatusi seadustes nõuda ja katsed kriitikute suhtes vastumeele tekitamine, kuigi need üksi ei tõesta midagi.
Üksikartikkel on kahtlasem, aga kui teised teadlased suudavad teistes laborites samadele tulemustele jõuda, siis väheneb ka tõenäosus, et tegu oli juhusliku huvitava tulemuse või pettusega.

Teaduse ümber on laiemale avalikkusele palju segadust tekitanud ajakirjanikud, kellel on tihti halb harjumus uuringutest kaugeleminevaid ja mustvalgeid järeldusi teha sensatsionalistliku ning kahtlusi mittenäitava sõnastusega. Teaduses saadakse vahel erinevaid tulemusi ja ajakirjanike kalduvus mõlemal juhul tugevaid järeldusi teha jätab osades mulje, et teaduses endas on asjad väga segased kuna tulemused on seinast seina. Selliste ajakirjanike vigaste ümberjutustustega võib tekitada ärateenimata usaldamatust teaduse vastu.
Suuremat tähelepanu püütakse tõmmata uuematele artiklitele nagu oleksid viimased uuringud sellepärast ka paremini tehtud. Teaduses sõltub kvaliteet autoritest ja nende valitud metodoloogiast, mis viivad erinevatele tulemustele. Tähtsam on see, millised tulemused kalduvad uuringutes tulema, kuidas on need katsed tehtud, kuidas autorid neid läbi viisid ja kui ilmne oli erinevus.

Ühegi artikli puhul ei tasuks piirduda lihtsalt kokkuvõttes lugemisega, sest autoritel on väga ebaühtlased arusaamad olulisusest. Näiteks ühes uuringus otsiti seost oksütotsiini kontsentratsiooniga veres ning ärevuse ja suhtes oleku vahel. Suhtes oleku osas ei leitud mingit seost veres oleva oksütotsiiniga, aga ärevuse korral leiti programmiga "olulist" seost (graafik), kuigi uurimisalustes kõikus oksütotsiini kontsentratsioon isegi sama ärevustasemega isikute puhul kümnekordselt ja väga selget erinevust ei paistnud ärevuse skaala äärtes. Järgneva arutluse all ei paistnud piisavat ettevaatlikkust järeldustega.
Eksperimentaalsete tööde puhul tasub seetõttu kvaliteedi kiirkontrolliks peale kokkuvõtte lugemist järgmiseks vaadata, kas tulemuste graafikud tunduvad teksti taustal loogilised. Eelnevate postituste koostamisel on sarnaseid töid korduvalt ette tulnud.

Näide bioloogilise teaduse arengutasemest 1816. aastal kirurgi poolt kirjutatuna. Artikkel keskendus närvisüsteemi mõjust loomade kehasoojustusele. Varasematel aegadel oli kahtlustatud kehatemperatuuri muutusteks piisavana veres ringlevate keemiliste ühendite kõikumist, kuid loomkatsetes on uuemates uuringutes aju hävitamisel põhjustatud kiiret kehatemperatuuri langust ruumitemperatuuri lähedale. Elus hoidmiseks piisas kunstliku hingamisega. Autor pidas füsioloogialaste teadmiste arengus tähtsaks kahjustuste tagajärgede õppimist ja ta tõi mõningaid näited sellest. Mitmed patsiendid, kellel oli neuroloogilisi häireid, olid halvatud piirkonnad palju jahedamad. Edasise arutluskäigu sees paistab vigu punktide ühendamisega. Liiga kaugele mindi seosega, et halvatud kohad ja teadvuse kaotanud on tavaliselt külmad ja tundetud, kuid kroonilise valu ja ebameeldiva haiguse korral on temperatuur kõrge. Väheste andmetega ja lihtsalt püüti siduda verevoolu ja närvide aktiivsust, kuid talle teadaoleva järgi tundus andmeid järeldusteks piisavalt.

Sarnaseid vigu võib leida ka tänapäeva uuringutest, kui enneaegselt püütakse ülelihtsustatult asju seostatada ning ka mina teen neid vigu aeg-ajalt.

Aja mõõdudes paraneb uutele teadlastele saadava info hulk ja kvaliteet. Aastatega koguneb teadusesse kasulikke vaatlusi, mille najal uusi seoseid leida ja millest edasi töödata. Teadlased ise on olnud ettevaatlikud info kogujad ja vahendajad selles protsessis.

Vitamiinide näitest saab näha, kuidas on suhtunud nendesse teadus ja avalikkus. 1911. aasta paiku võeti kasutusele sõna vitamiin (tõlkes elu amiin) kuna need olid ühed (paljudest) eluks vajalikest ainetest ja leidja arvas, et need on tõenäoliselt amiinid kuigi hiljem osutus see valeks. 1918. aasta artiklis kritiseeriti sõna "vitamiin" kasutamist, sest neid aineid ei tuntud veel nii hästi. Teada on selleks ajaks, et need kaitsevad osade alatoitumusega tekkinud häirete vastu ning need on vajalikud normaalseks funktsioneerimiseks. 1921. aasta artiklis kirjutati, et vitamiine on laialt reklaamima hakatud ja neid müüakse paljude nimede all. Autor lisab, et need on vajalikud, kuid palju on nende juures teadmata ja enamasti saab neid normaalse toitumusega piisavalt. Vitamiinitootjaid süüdistatakse pseudoteaduslike uuringutega inimeste ja naiivsemate arstide ärakasutamises. Lugejat soovitati selle populaarse moehullusega mitte kaasa minna.
2006. aasta artikkel vitamiinidest, tervisest ja pikaealisusest. Suures koguses vitamiinide võtmisest ei paista selget kasu ja see võib suremusele kaasa aidata. Antioksüdantidest vitamiinid vähendavad hapnikukahjustusi, kuid on teadmata, kas nende kasutamine vähendaks inimestes selliste kahjustuste teket. Puu-, juur- ja köögiviljade suuremast söömisest paistab kasu südametervise osas, kuid spetsiifiliste vitamiinide puhul on kasu kõrvalisi faktoreid arvestades ebamäärasem. Ükski vitamiin üksi ei ole selgelt hoidnud ära südamehaiguseid. Diagnoositud vitamiinipuudusest tekkinud häired on lääne riikides haruldased või ebatavalised ning on tavaliselt põhjustatud näljast. Üheks näilise kasu põhjuseks võib olla see, et neid tarbivad inimesed püüavad tervislikult elada ja võivad seetõttu ka teiste tervislikumate eluviisidega tervist parandada. Topeltpimedate platseebot kaasavate uuringutega kaldub leitud kasu väiksem olema. Vitamiinid ei ole ohutud ja varajases raseduses võivad rasvlahustuvad vitamiinid liigses koguses kahjulikult mõjuda.

Teadustööde lugema õppimine ei ole suur ettevõtmine, sest teisel õppeaastal bioloogias õnnestus umbes 5 artikli (kõik ~5-10 lk) lugemisega lahti saada ebakindlusest nende lugemise ees. Uusi sõnu pidi sisust aru saamisel õppima alla 10 ja selliste bakteri näljastressi alaste artiklite puhul polnud mul mingit huvi või eeltutvumist teemaga olnud. Pärast seda ajasin ennast trenni mõttes lugema artikleid ja motivatsiooni suurendasmiseks valisin suguvõsas olulisemad surmapõhjused teemaks. Hiljem neurobioloogiaalaste töödega sai lugemiskiirus ja keskendumine ruttu paremaks kui teiste tekstidega. Teadustöid loen umbess maksimumkiirusega ja subjektiivsed stiilid raskendavad kergelt järjepidamist. Lugemisele aitas kaasa kas see, et need tööd on enamasti huvitava sisuga ja näiteks viimases paarikümnes teemas olena enamasti viidetena kasutatavate artiklite saamiseks pidanud esimesed 60-100 pealkirja üle vaatama ning tihti tuleb üllatavalt sisutihedaid töid ette. Arvestades selle lihtsust tundub tagantjärele imelik, et inimesed ei vaevu seda pisioskust omandama kasvõi tervisealase info saamiseks. Suremine ei ole populaarne, aga seda tõenäoliseks edasi lükkamiseks ei vaevuta ka paarileheküljelisi artikleid üle vaatama. Kui inglise keelt osata juba vabalt lugeda, siis hiljemalt kümne lugemisega peaks nende lugemine mugavamaks saama. Ajakirjanikud ei tee selles osas head tööd ja nõudlust sellise info järele on. Ebaolulist tähtsustatakse üle, pseudoteadlaseid ei osata ära tunda ja kui keegi teadlane korrigeeribki neid, siis võidakse lugejaskonnas järeldada, et teadus on segane.

14. 03. 2011. täiendus

Hiljuti sain esimese teadusuudise avaldatud tasuta väljaandes. Kuigi ma lisasin viite, et oleks kergem originaalallikat üles leida, eemaldas toimetaja selle osa ja lisas mu sissejuhatusele hägusema viite formaadis ", kirjutab meditsiiniajakiri BMJ Open". Selline hägune viitamine paistab tavalise probleemina enamike teadusuudiste juures ning ajakirjanikke ei saa sellises ebamäärasuses alati süüdistada. Võib-olla oleks teistmoodi läinud maksvatele väljaannetele kirjutades kuid ERR ja Postimees ei andnud mingit vastust ka kahe üleküsimise järel.

Uudis ise tundus olulisena aga teiste teemade sisse ei osanud seda lisada. Kokkuvõtlikult vastas 65 locked-in sündroomiga patsienti silmade liigutamise või pilgutamisega kui hästi või halvasti nad ennast tunnevad. Kuigi enamus kirjeldas oma emotsionaalset heaolu positiivselt, vastas 58%, et nad ei sooviks elustamist südame seiskumisel ja 7% soovisid eutanaasiat.

Esimesel pildil on näha vastusevariandid ja teisel pildil vastuste jaotus vastuvariantide vahel. -5 valijate jaoks oli tegemist halvima eluperioodiga ja +5 valijate jaoks sama meeldiva ajaga, kui neil oli enne selle probleemi saamist kuid +5 valijaid oli ühe võrra vähem, kui teise äärmuse valijaid.
Võib-olla olid vastajatel erinevad arusaamad sellest, kas kommenteerida hetketuju või keskmist, sest enamikel ei paistnud soovi elustamise järele.