Hüpotaalamus

Kokkuvõte

Hüpotaalamuse preoptilised tuumad asuvad otsmiku pool ning osalevad une esile kutsumises ja kehatemperatuuri regulatsioonis. Lisaks osaleb mediaalne preoptiline tuum seksuaalkäitumises ning ejakulatsioonis. Otsmikupoolsed tuumad sisaldavad hüpotaalamuse temperatuuri poolt mõjutatud neuroneid. Preoptilistest tuumadest veidi otsmiku poole (väljaspool hüpotaalamust) jäävad mõnutajus olulised nucleus accumbens ja septaalala. Ventrolateraalsed (suuõõne poolsel küljel) preoptilised tuumad paistavad ühtede väheste või ainsate piirkondadena, mis on sügava une ajal aktiivsemad, kui ärkvel olles. Peaaegu kõik ventrolateraalse preoptilise tuuma neuronid eritavad GABA stimuleerivatele piirkondadele. Vertikaaltasandil on hüpotaalamus keskelt peaaegu poolitatud selgroovedelikku sisaldava õõnsusega (3. ventriikul), mis on suures osas ümbritsetud periventrikulaarse ja paraventrikulaarse tuumaga. Pea külgede poole jäävad lateraalsed hüpotaalamuse tuumad, mis omavad oreksiini hajusalt vabastades stimuleeriva rolliga. Kuklapoolse piirkonna tuumad nagu mammillaarkehad ning posterioorne tuum on peamiselt stimuleeriva toimega.

Lisaks selgelt teadvust mõjutavatele funktsioonidele paistab hüpotaalamus ka ühe peamise vegetatiivsete protsesside reguleerijana nagu keha soojendamine/jahutamine, vee eritus neerude/naha kaudu, elektrolüütide taseme säilitamine ja suguhormoonide regulatsioonis.
Hüpotaalamuse vegetatiivsed protsessid erinevad veidi ajutüve omadest. Ajutüve vegetatiivsed ja tahtele vähealluvad protsessid nagu aevastamine, kõhimine, naer ja oksendamine kaasavad tihti lihaseid ning on toimumise ajal tihti tajutud, kuid hüpotaalamus reguleerib teisi tahtele vähealluvaid protsesse nagu veres olevate hormoonide kontsentratsioon, higistamine, külmakaitsereaktsioonid, uriini tootmine ja menstruatsioonitsükli mõjutamine.

Hirmu, valu ja stressireaktsioone reguleerib peamiselt hüpotaalamuse keskmine kolmandik, mis jääb paraventrikulaarse tuuma sisse või lähiümbrusesse. Selle stimuleerimine tekitab inimestel hirmu ja ärevust ning sellest piirkonnast väljuvad stressireaktsiooni vahendavad rakud aktiveerivad medulla alaosas asuvat retroambiguus'i tuuma, mis hajusalt stimuleerib lihaseid. Näiteks paistab viimane tuum põhjusena sellele, et valu ja hirmu korral lähevad kõhu ja hingamisteede lihased pingesse.

Oreksiin mõjub erksust ja liikuvust andva ainena, mis osaleb muuhulgas näljaga kaasnenud aktiivsuses. Selle puudusel tekib narkolepsia ning emotsionaaluse korral halvatus (katapleksia). Üheks narkolepsia sümptomiks on REM une algus esimese une faasina ning vahel algavad hallutsisatsioonid unehalvatusena enne magama jäämist, kuigi keha ei suudeta liigutada.
Oreksiin paistab ka histamiini ja noradrenaliini vabanemist stimuleerivana.

Artiklid

Erektsiooni ja ejakulatsiooni sai esile kutsuda reesusahvi preoptilise tuuma korduval stimulatsioonil. Ejakulatsiooni saavutamiseks kasutatud elektrilised signaalid olid lühiajalised ning sagedus oli oluline selle saavutamisel (numbreid selles kokkuvõttes ei paistnud). Enne ejakulatsiooni tekkis erektsioon, kiirenes pulss ja hingamine, esines puusaliigutusi ning ejakulatsioonile järgnes puhkefaas. Enesestimulatsiooni võimaluse korral eelistati ennast enamasti mitte stimuleerida.
Mediaalse eesaju kimbu (MFB) ventromediaalse osa stimulatsioonil sai põhjustada ejakulatsiooni ilma erektsiooni või teiste seksuaalsete sümptomiteta ning kastreerimine ei mõjutanud tulemusi.
Preoptilise ala ja sellest väljuvaid signaale vahendava MFB stimulatsioon põhjustas hingeldamist ning ka nahalähedaste veresoonte laienemist.

Katseloomad kalduvad pärast lateraalsesse hüpotaalamusse elektroodide lisamist võimaluse korral ennast stimuleerima. Selle stimulatsioon suurendab söömist ja soov ennast stimuleerida vähenes glükoosi saamisel (glükoosil on isu langetav toime).
Soov lateraalset hüpotaalamust stimuleerida võis olla mõjutatud, kuid ei kadunud ühegi uuritud ala (MFB, septaalala ja nimetamata piirkonnad) kahjustamisel. Autor järeldas, et heaolutundes osalevad piirkonnad on hajusalt ühendatud.

Kapsaitsiin mõjutas osasid preoptilise tuuma neuroneid üldnarkoosis olevatel rottidel. Kapsaitsiin suudab aktiveerida soojusretseptoreid ning neid paistab ka otseselt preoptilistes tuumades.

Süstides anteroventraalsesse striaatumisse (umbes nucleus accumbens'i piirkond) dopamiini ja noradrenaliini tagasivõtvaid neuroneid tapvat (neid koguvate transportvalkude kaudu sisenedes) 6-hüdroksüdopamiini, vähenes katseloomadel kuni nädalateks tugevalt soov lateraalset hüpotaalamust stimuleerida ning see effekt kadus ajutiselt, kui samadesse kohtadesse sama kanüüli kaudu dopamiini süstiti. Kahjustamata striaatumi korral võimendas dopamiin samuti soovi lateraalse hüpotaalamuse stimuleerida, kuid vähem kui noradrenaliini süstimisel sellesse striaatumi piirkonda.

6-hüdroksüdopamiini süstimine (selle artikli autorid kasutasid seda ainet väidetavalt noradrenaliini eritavate neuronite tapmiseks) mediaalsesse preoptilisse tuuma pikendas vaikselt ärkvelolekus veedetud aega. Toksilisust sai ära hoida antipsühhootikumiga, mis blokeeris antagonistina noradrenaliini ja dopamiini tagasivõtu valke. Kahtlustati, et noradrenaliin võib põhjustada selles piirkonnas und. Kui ventraalne noradrenaliini transportiv aksoni kimp oli kahjustatud, põhjustas noradrenaliini süstimine preoptilisse tuuma magamist, kuid tervetes isendites tekitas noradrenaliin erksust.

Preoptilise tuuma kahjustusega rotid kuumenesid palavas keskkonnas üle ja üheks põhjuseks võis olla kahjustusele järgnenud süljeerituse vähenemine, mis on rottidel üheks jahutamise viisiks. Kui süljeeritust võimendati farmakoloogiliselt, talusid nad palavust paremini.

Imetamise ajal suureneb nälga tekitava neuropeptiid Y eritumine arkuaattuumast paraventrikulaarsesse ja dorsomediaalsesse tuuma, mis võib olla imetamisega kaasnenud suurema isu üheks põhjuseks.

Oreksiin on eriline selle poolest, et see suurendab samaaegselt isu ja energia kulutamist. Arkuaattuuma süstides suurendas see narkoosis rottide hapnikukulu. Teistesse tuumadesse süstides seda toimet ei paistnud. Lisaks hapnikukulu suurenemisele läks pulss kiireks ja tõusis kehatemperatuur. Ventriikulitesse süstides sai sama effekti 10 korda suurema oreksiinidoosiga, kuid arkuaattuuma kahjustamisel nõrgenes see toime.

45 kraadise palavuse käes suurenes ärkvel olevate lammaste preoptilises tuumas dopamiini, noradrenaliini ja aspartaadi (NMDA agonisti) hulk. Vähenes serotoniini lagunemisel tekkinud laguprodukti hulk, millest võib kaudselt oletada, vähenes serotoniini vabanemine. 60 minutit hiljem oli ainult dopamiini hulk erinev palavuse eelsest tasemest.

Jänestel suurenes oksütotsiini sisaldavate rakkude hulk hajusalt lateraalses hüpotaalamuses ajaperioodil jooksuajast hilise tiinuseni, kuid mitte supraoptilises ja paraventrikulaarses tuumas. Päev peale sünnitust kahekordistus oksütotsiini sisaldavate rakkude hulk paraventrikulaarses tuumas.

Preoptiliste ja anterioorsete tuumade kahjustamisel eksitotoksilise ainega vähenes oluliselt või kadus 8'l kassil REM ja sügava une hulk 2-3 nädalaks. Sügav uni võis kesta 0-40% tervetele omasest ajast ja REM uni kestvus oli 50-75% kontrollgrupi isendite omast. GABA agonisti süstimisel posterioorsesse hüpotaalamusse põhjustas sügava ja REM une teket.

Ventromediaalse tuuma kahjustamine või tuimestamine suurendas isu ja soovi lateraalset hüpotaalamust stimuleerida. Soov selle enesestimulatsiooni järele vähenes söömisega. Autor pakkus, et lateraalse hüpotaalamuse stimulatsioonil saadud heaolutunne on üks toitumisel saadud tasutundest.

Preoptilise tuuma soojendamine põhjustas oravate kehatemperatuuri langust. Jahtumine esines jahedamas keskkonnas, kuid 33 kraadises õhus ei paistnud jahtumist. Preoptilise tuuma jahutamine "kiirendas ainevahetust" ja põhjustas soojenemist. Kehatemperatuuri suurem muutus võis põhjustada vastupidist effekti, kui preoptilise ala temperatuuri mõjutada.

GABA agonisti süstimine hüpotaalamuse preoptilisse või anterioorsesse piirkonda (või ka anterioorsesse keskaju tegmentaalsesse alasse) tekitas erksust ja unetust. Hüpotaalamuse posterioorse tuuma keskmise ja anterioorse osa sisse süstides põhjustas sama aine kiiresti une teket, kuigi REM und ei paistnud peaaegu üldse. Posterioorse tuuma ventrolateraalses piirkonnas tekkis esialgu sügav uni ja siis REM uni. Kui enne posterioorsesse tuuma süstimist oli antud serotoniini sünteesi blokeerivat ainet, algasid kiiresti sügava ja REM une faasid.

Võrreldi preoptiliste ja lateraalsete piirkondade enesestimulatsiooni toimet kehatemperatuurile. Preoptilise tuuma stimulatsioon põhjustas jahtumist ka "külmas" keskkonnas, kuid samas kasutati aeg-ajalt ka soojenduslampi (temperatuurid olid eri gruppidel kas 2, 12, 25 või 35 C ning soovi korral said kõik soojendavat lampi aktiveerida). Jahtumise tekkimises paistab põhjusena nahalähedaste veresoonte laienemisel, mis soojenemistunnet andis. Lateraalse hüpotaalamuse stimulatsioon põhjustas neutraalsel temperatuuril ülekuumenemist ning külmas olijad soojendasid ennast stimuleerides seda kohta kasutamata soojenduslampi. Palavas ruumis vähenes soov mõlema piirkonna stimuleerimise järele.

Preoptilise tuuma kahjustamine põhjustab tugevamalt kehatemperatuuri langust, kui anterioorsete tuumade kahjustamine. Selliste kahjustustega katseloomad püüdsid jahtumist kompentseerida nähtavasti soojemate kohtade otsimisega.

Üldnarkoosis olnud rottidel stimuleeriti (0,5 millisekundilised 200 mikroamprised impulsid 50 Hz juures 30 või 300 sekundit) mediaalseid ja lateraalseid preoptilisi tuumasid, et soojenemist uurida. Normaalse temperatuuri korral põhjustas preoptilise tuuma stimulatsioon rasvkoe soojenemist üle keha sisetemperatuuri. Jalalihase temperatuur ei muutunud ja värisemist ei esinenud. Lateraalse preoptilise tuuma stimulatsioonil mõõdeti lihaste värisemist ka normaalse kehatemperatuuri juures. Mõlema tuuma korral võimendas 3 kraadine alajahtumine stimulatsiooni toimet ja mõlema tuuma stimulatsioon põhjustas ka teisi täpsustamata külmakaitsevastuseid.

Mediaalse, kuid mitte lateraalse, preoptilise tuuma stimulatsioon kiirendas orgasmi saamist. Paari katselooma puhul läheneti emastele kiiremini ja lühenes tugevalt paaritumiste vaheline puhkeperiood. Mõlema tuuma puhul õpiti sama stimulatsioonijadaga ennast stimuleerima, kuid mediaalse tuuma stimulatsioon paistis eelistatuna.

Mediaalne preoptiline tuum aktiveerub ahvidel ka emastel seksuaalkäitumise algatamisel ning erutuse väljendamisel. Paaritumise ajal oli lisaks isastel suurem aktiivsus dorsomediaalses tuumas ja emastel ventromediaalses tuumas.

Uuring forniksist hüpotaalamusse minevate ühenduste kaardistamiseks. "Hippokampuse päritoluga" forniksi neuronid saatsid aksoneid preoptilisele, dorsomediaalsele ja posterioorsele tuumale. Viimased 2 jäävad umbes mammilaarkehadest alanud forniksi ümber. Septaalalas olevad forniksi rakud olid ühenduses preoptilise, paraventrikulaarse ja ventromediaalse tuumaga. Amügdala oli ühenduses preoptilise ja ventromediaalse tuumaga. Ühendusi paistis ka hüpotaalamuse ja keskaju tegmentumiga, millesse jääb substantia nigra.

Noradrenaliini alfa-1 retseptori antagonisti süstimine ventromediaalsesse tuuma vähendas 86% emastes lordoosi (seksuaalse pakkumise asend). Sama aine mediaalses preoptilises tuumas vähendas lordoosi 10% loomadest. Alfa-2 retseptori (ja nõrgalt alfa-1 retseptori) antagonist vähendas lordoosi 41% loomadest ventromediaalsesse tuuma süstides ning 37% loomadest mediaalsesse preoptilisse tuuma süstides. Beeta retseptori antagonistid suutsid ventromediaalses tuumas lordoosi vähendada 50-80%, sõltuvalt ainest.

Serotoniini süstimine mediaalsesse preoptilisse tuuma vähendas seksuaalkäitumist ja serotoniini antagonistiga leiti kerget seksuaalkäitumise võimendumist.

Oreksiin üldise erksuse andjana mõjub ka preoptilisse tuuma süstides stimuleerivalt. Lisaks võib see sinna süstides tekitada seksuaalset erutust. Seda sünteesitakse teadaolevalt ainult lateraalse hüpotaalamuse rakkude poolt.
Punktid saadi vaatluses teatud olukordades nupule vajutades ning hiljem arvutiprogrammi poolt aega arvestades punktiks tegemisel. Täpsemini ei selgitatud nende tähendust selles lühendatud tekstis. Oreksiini süstimise järel oli suurema erinevusega kahekordistunud selgaronimiste punktid, viis korda vähem aega selga ronimiseks (kui esimese 4 punktid näitavad aega) ning kiirenes ejakulatsioon. Suurenenud erutust võib paista ka kiirematest "puusaliigutustest" ja rutem saabunud ejakulatsioonist. Noradrenaliinil paistab selles piirkonnas sarnane toime.

Reesusahvidel stimuleeriti hüpotaalamust elektrilisel seksuaalkäitumise uurimiseks. Dorsomediaalse, preoptilise ja lateraalse hüpotaalamuse stimulatsioon kiirendas paaritumise alustamist. Anterioorse, posterioorse ja ventromediaalse tuuma stimuleerimisel tekkisid üksikult hoitud isastel erektsioonid, kuid emastega olles ei võimendanud nende stimulatsioon seksuaalkäitumist. Dorsomediaalse tuuma stimuleerimisel kestsid vahekorrad kauem ning sisse-välja liigutusi oli rohkem. Lisaks esines neil katseperioodil rohkem ejakulatsioone ja ejakulatsioonidevahelised puhkefaasid lühenesid. Preoptilise tuuma stimulatsioonil kasutatud vooluga kestsid paaritumised kauem, kuid liigutuste hulk oli väiksem ja ejakulatsioone ei esinenud.

Substants P'd leidub östrogeeni sisaldavatele rakkudele (viimased mediaalses preoptilises tuumas) signaale saatvates rakkudes periventrikulaarses ja mediaalses preoptilises tuumas. SP võib potentsiaalselt osaleda östrogeeni käitumist mõjutava toime regulatsioonis.

Toitumisealane tekst. Isu ja janu langetava GLP-1 süstimine selgroovedelikku suurendas aktiivsust paraventrikulaarses tuumas. Isu suurendav ghreliin toimib arkuaattuuma mõjutamise kaudu ja nucleus tractus solitarius on hüpotaalamusega ühenduses. NTS'i kaudu jõuab hüpotaalamuseni ka info vagaalnärvi venitusretseptoritest. NTS on ka seedekulglast tulevate närvisignaalide vahenduskoht. PYY vähendab arkuaattuuma tekitatud nälga. Arkuaattuumas on kaks suuremat rakupopulatsiooni, millest üks sisaldab tugevalt isu tõstvat NPY'd ning teine isu langetavat POMC'i. Insuliin ja leptiin inhibeerivad NPY rakke ja stimuleerivad POMC rakke. Mõlemad rakutüübid saadavad signaale lateraalse hüpotaalamuse rakkudele, mis sisaldavad oreksiini. Paraventrikulaarses tuumas GLP-1 sisaldavad rakud saadavad signaale periventrikulaarsele ja lateraalse hüpotaalamusele. Nälja ajal aktiveeruvad oreksiinirakud lateraalses hüpotaalamuses.

Erektsioonis on hüpotaalamuses reguleerivateks mediaalne preoptiline ja paraventrikulaarne tuum, mis paistavad osalevana ka emaste seksuaalses erutuses. Need kaks tuuma võivad otseselt mitte ulatuda erektsiooni saavutamiseks vajalike seljaaju neuroniteni. Paraventrikulaarsest tuumast alanud oksütotsiini saatvad aksonid on tihedad ka ribidest alla poole jäävas selgroonärvis ning sellest tuumast jõuavad aksonid selgroonärvi alaosani. Paraventrikulaarse tuuma kahjustamine takistab erektsioone ja ejakulatsioone ning oksütotsiini süstimine suurendab peenise rõhku. Lisaks sisaldab see tuum vasopressiini, dopamiini ja enkefaliine. Süstides paraventrikulaarsesse tuuma glutamaati, oksütotsiini ja dopamiini agoniste saab tekitada erektsioone.

Periventrikulaarse tuuma kahjustamisel võib väheneda angiotensiini ja adrenaliini beeta retseptori agonistide janu tekitav toime.

Mida soojem oli keskkond seda kergemast preoptilise ala soojendamisest piisas saba veresoonte laienemise esile kutsumiseks.

Uuriti mediaalse preoptilise tuuma glutamaati kasutavaid ühendusi radioaktiivselt märgistatud aspartaadi süstimisega. Värvunud rakke leiti poolkeradest ja limbilisest süsteemist, kuid mitte ajutüvest. Ühenduses oldi lateraalse septumiga, amügdalaga ning hüpotaalamuse paraventrikulaarse, ventromediaalse, suprakiasmaatilise, ventraalse premammilaarse, supramammilaarse ja arkuaattuumaga. Ühendusi paistis ka taalamuse paraventrikularse tuumaga.

Scholarpedia'st.Periventrikulaarse tuuma neuronid ühendavad hüpotaalamust taalamuse ja ajutüvega. Osad aksonid saadavad hormoone (prolaktiin, kasvuhormoon, kortikotropiin) ajuripatsi kaudu verre eritamiseks. Mõned periventrikulaarset tuuma läbivad aksonid (saadavad oksütotsiini ja vasopressiini) algavad paraventrikulaarsest ja preoptilisest tuumast. Periventrikulaarse tuuma kaudu liigub ovulatsiooni algatav luteiniseeriv hormoon ajuripatsi kaudu verre nagu ka folliikulit stimuleerivat hormooni, mis algatab puberteeti ja sugurakkude tootmist. Lateraalse hüpotaalamuse piirkonna aksonite kogumit nimetatakse vahel mediaalse eesaju kimbuks. Bioloogilise kellana toimiva suprakiasmaatilise tuuma juurde jäävad ka uneks vajalikud tuumad. Hüpotaalamuse keskmine kolmandik sisaldab toitumises, ainevahetuses ja stressivastuses osalevaid tuumasid ning osaleb unes-ärkvelolekus osalevate piirkondade seostamises. Kuklapoolsem kolmandik on vajalik ärkvel püsimiseks ja ohtudele reageerimiseks.
Sensoorsete radade ristumiskoha läheduses oleva kohana saab see visuaalseid, somatosensoorseid ning lõhna- ja maitse signaale. Lisaks on ühendusi singulaatkorteksi, amügdala ja hippokampusega. Emotsionaalsemad reaktsioonid nagu pulsi muutumine, punastamine ja karvade tõus on osaliselt hüpotaalamuse poolt reguleeritud. Hüpotaalamus määrab ka aja, millal vastav liik magab või ärkvel on, millal toitub, paljuneb või kuidas kehatemperatuur kõigub. Sümpateetilist ja parasümpateetilist närvisüsteemi kontrollivad otseste ühendustega paraventrikulaarne, lateraalne ja arkuaattuum. Hüpotaalamus võib olla põhjuseks, miks näljaselt on toit meeldivam, ohtude korral valu nõrgem ja janu ajal suu kuivem.
Ülekuumenemise eest võivad preoptilised tuumad kaitsta inhibeerivate neurotransmitterite saatmisega temperatuuri tõstvatele dorsomediaalsetele ja paraventrikulaarsetele tuumadele. Viimased saadavad selgroosse signaale, mis aitavad temperatuuril tõusta.
Periventrikulaarne ja arkuaattuum toodavad suguhormoonide regulatsioonis osalevaid aineid ja mediaalne preoptiline tuum osaleb erektsiooni ja libestuse esile kutsumises. Suprakiasmaatilise tuuma mõju bioloogilise kellana vahendab vähemalt osaliselt dorsomediaalne tuum, mis aktiveerib lateraalset hüpotaalamust ning võib mõjutada ventrolateraalse preoptilist tuuma, mis lateraalset hüpotaalamust ja teisi ärkvel hoidvaid piirkondi inhibeerib GABA abil. Stressivastuses osalev paraventrikulaarne tuum toodab kortikotropiini vabastavat hormooni, mis põhjustab adrenaliininäärmetest stressihormoonide vabastamist. Täiendavat erksust lisab lateraalne hüpotaalamus, mis oreksiiniga ajukoort aktiveerib. Teised hüpotaalamuse tuumad osalevad samuti stressivastuses sõltuvalt stressitüübist, mis võivad väga erinevad olla (nälja-, janu-, kuuma-, külmastress jne.).

Narkolepsia ja katapleksia tekkeks piisab 90% oreksiini sisaldavate rakkude kaotusest. Nende kahe tavaliselt koos esineva häire korral esineb tihti liigset unisust, järsult magama jäämist, unehalvatust ja hallutsisatsioone. Üle veerandi narkoleptikutest ei ole katapleksiaga. 6 inimese surmajärgsel uurimisel leiti katapleksiata narkoleptikult 33% väiksemat hüpokretiinirakkude hulka. Anterioorses hüpotaalamuses oli katapleksiata narkoleptikutel oreksiini sisaldavate rakkude hulk sama, mis tavalises ajus. Oreksiinipuudust on vähemal määral ka Parkinsoni tõvega ("paljud" rakutüübid peale dopamiini omade võivad Parkinsoni tõve korral kahjustatud olla) inimestel ning sarnaselt narkoleptikutega on neil raskusi lõhnade eristamisega, kuid oreksiini ninakaudne doseerimine võib seda leevendada. Ahvidel sai 30-36 tunnise magamatuse järel tähelepanu umbes normaliseerida oreksiini ninakaudsel doseerimisel.

Ventromediaalne tuum (täpsemini dorsomediaalne osa) saab valusignaale ning paistab üldise ohureaktsioonide reguleerijana. Selle koha elektrilisel või keemilisel stimulatsioonil tekitasid rotid häälitsusi, mida sai tekitada ka valusa elektrilöögiga sabale. Ventromediaalne tuum saab tihedalt GABA. GABA agonist takistas stimulatsioonil tekkinud reaktsioone ja GABA antagonist võimendas sellist reaktsiooni. Selle piirkonnaga seostatakse kindlamalt valule järgnevat emotsionaalset poolt (hirm) ning hüpotaalamuse keskosa lähedale jääv piirkond preoptilisest tuumast premammillaarkehadeni on stressivastuste korral tavaline aktiveeruja. Inimestes on mediaalse hüpotaalamuse stimulatsioonil mainitud hirmu, ärevust ja õudust ning ka loomkatsetes paistab selle piirkonna stimuleerimisel sarnast reaktsiooni. Need saadavad signaale periakveduktaalsele hallile massile, et NMDA retseptorite osalusel kaitsereaktsioone tekitada. Periakveduktaalsest tuumast lähevad osad signaalid meduallas asuvasse retromabiguus tuuma, mis stimuleerib muuhulgas motoorseid hingamises ja häälitsemises osalevaid lihaseid (paistab ka teisi funktsioone nagu kõhuõõne lihaste ja välja hingamise regulatsioon, mis on mõlemad valu ja hirmu korral mõjutatud). Amügdala on ühenduses ventromediaalse tuumaga ja periakveduktaalse halli massiga. Long term potentiation'i tõttu püsivad hirmureaktsioonides osalevad neuronid pikemaajaliselt stimuleeritult.

Mediaalne preoptiline tuum on soost sõltuva suurusega olles umbes kaks korda suurem isastes loomades. Selle ja anterioorse hüpotaalamuse kahjustamisel kaldutakse loomkatsetes leidma homoseksuaalse käitumise teket. Teise suurema muutusena hakatakse eelistama isaste lõhna, kui on antud võimalus T või Y kujulises ruumis valida ühes harus oleva emase lõhna või teises harus asuva isase lõhna juurde mineku vahel. Terved isased eelistasid algselt ~60-70% juhtudest emase lõhna suunas minna, kuid peale preoptiliste/anterioorsete tuumade kahjustamist eelistasid isased nagu emased umbes 60% juhtudest isaste juurde minna, mis ei ole väga kindel erinevus (ainult 8 isendit oli mõlemapoolse preoptilise/anterioorse hüpotaalamuse kahjustusega ja 60% võis juhuse tulemus olla). Homoseksuaalsetel rottidel, lammastel ja reesusahvidel on need tuumad 2-3 korda väiksemad, kui heteroseksuaalsetel loomadel.

Uuriti oreksiini ja histamiini knockout mutatsioonide mõju. Mõlemal juhul suurenes REM une hulk, kuid histamiini puudusel paistis seda valgel ajal ja oreksiini puudusel pimedal ajal. Erinevalt histamiini puudulikkusest ei olnud oreksiini puudusel raskusi pimedas ärkvel püsimisel. Oreksiini puudusel paistis narkolepsiat ning ei tahetud rattal joosta (pilt). Tavahiirtel tõusis joostes aktiivsus dorsomediaalse tuuma oreksiini rakkudes. Posterioorse hüpotaalamuse põletikuga patsientidel ning ka loomkatsetes selle piirkonna kahjustamisel esineb letargiat, rohket magamist, somnolentsust, narkolepsiat või koomat. Histamiin vabaneb peamiselt ainult ärkvel olles hajusalt kogu ajule ning see paistab ajukoore stimuleerijana. Histamiini puudusel esines somnolentsi e. unist unelähedast olekut. Oreksiini puudusel ei paistnud muutuseid ärkveloldud ja sügavas unes veedetud aja juures (graafikud). Autorite sõnade järgi on posterioorne hüpotaalamus ainuke teadaolev aju piirkond, mille kahjustamine või inhibeerimine GABA agonistidega põhjustab unisust. Oreksiini ja histamiini eritavad rakud suudavad üksteist stimuleerida ning mõlemad aktiveeruvad kordades tugevamalt umbes ärkamise ajal.

Lateraalse ja paraventrikulaarse hüpotaalamuse tuumad reageerisid maksa vagaalnärvist nucleus tractus solitarius'e (NTS) vahendusel saabunud signaalidest osmootilisele rõhule soolase lahuse süstimisel maksaveresoonde.

Paraventrikulaarsed ja supraoptilised tuumad eritavad rõhusignaalidest sõltuvalt uriini tootmist reguleerivat vasopressiini ja CCK'st või seedeelundite venitusest sõltuvalt oksütotsiini vabanemist. Medullast pärinevad (umbes NTS piirkonnast, mis mõlemaid rõhusignaale vahendab) ühendused on mõlema tuumaga ühenduses. Mõlemasse tuuma erinevaid värve süstides leiti medullast pärinevates rakkudes 7% juhtudest mõlemaid värve.

Süstides paraventrikulaarsesse tuuma värvainet leiti värvitud rakke peamiselt NTS'st. Substants P oli üheks neurotransmitteriks.

Stimuleeriti NTS'e piirkonda, mis sai rõhusignaale kaelas asuvast arterist ja südame juurest. Stimuleerimisel muutus aktiivsus 67 neuronis 133'st hüpotaalamuse supraoptilises tuumas. 33% juhtudest langes aktiivsus 10-100 ms peale NTS'i stimulatsiooni. Ülejäänud rakkudes tõusis aktiivsus stimulatsiooni järgselt sarnase hilinemisega. Supraoptiline tuum eritab verre vasopressiini ja oksütotsiini, mis muuhulgas takistavad vee eritumist neerude kaudu. Vasopressiin saab vererõhku suurendada ja oksütotsiin võib vererõhku langetada.

Paraventrikulaarsesse tuuma süstiti opioide ning vaadeldi dopamiini ja atsetüülkoliini vabanemist nucleus accumbens'is (NAc). Morfiini süstimine paraventrikulaarsesse tuuma suurendas NAc'is dopamiini hulka 41% ja vähendas atsetüülkoliini hulka 35%. Mu retseptorite antagonist naloksoon vähendas dopamiini hulka 24% ja tõstis atsetüülkoliini 19%. Ühe teise mu agonistiga (ühe enkefaliiniga) suudeti dopamiini hulka tõsta kuni 209% üle algtaseme ja atsetüülkoliini vähendati 55% alla algtaseme. Sigma opioidi retseptori agonist tõstis dopamiini 34% võrra mõjutamata statistiliselt oluliselt atsetüülkoliini kontsentratsiooni NAc'is. Opioide uuriti selles uuringus seoses nende võimega peale paraventrikulaarsesse tuuma süstimist söömist algatada ning toitumist pikemaajaliselt alal hoida. Isu suureneb tavaliselt rasvase toidu suhtes. Opiodi antagonistidel on kalduvus isu langetada. Paraventrikulaarses tuumas on enkefaliinid ja dünorfiinid opioidideks ning nende süntees tugevneb rasvase toidu või etanooli saamisel.
Dopamiini tõus NAc'is suurendab isu ja soovi psühhotroopseid aineid saada. See tõus võib esineda ka toitumise ja suhkruvee joomisel. Atsetüülkoliini hulk tõuseb morfiini, etanooli ja suhkruvee võõrutuse ajal ning teistes olukordades, kus peaks olema ebameeldiv enesetunne. Galaniin suurendab samas tuumas sarnaselt opioididega isu teket ning mõjutades NAc'i dopamiini ja atsetüülkoliini taset sarnaselt morfiiniga. Mu antagonist suudab galaniini toimet blokeerida.
Opioidide dopamiini tõstva toime põhjuseks võivad olla otsesed ühendused NAc'sse stressihormooni kortikotropiini vabastavat faktorit (CRF) sisaldavate rakkudega või CRF'ga neuronid, mis ventraalsesse tegmentaalsesse alasse CRF'i eritavad. CRF stimuleerib sealseid dopamiini sisaldavaid rakke ning need võivad NAc'sse dopamiini saata. Teisteks võimalikeks põhjusteks on paraventrikulaarse tuuma ühendused parabrahhiaaltuumade ja NTS'ga, mis stimuleerivad atsetüülkoliini vahendusel ventraalse tegmentaalse ala dopamiinirakke.

Neuropeptiid Y süstimisel paraventrikulaarsesse tuuma suudeti söömist esile kutsuda nagu galaniini puhul, kuid NPY puhul ei leitud selget muutust NAc dopamiini ja atsetüülkoliini juures.

Mediaalse hüpotaalamuse või NAc kahjustamise järel olid rotid agressiivsemad.

Emased rotid söövad rohkem, on agressiivsemad teiste täiskasvanute suhtes ja käituvad vähem hirmunult. GABA antagonisti süstimine ventromediaalsesse hüpotaalamusse vähendas söömist ja agressiivsust. Hirmu juures ei paistnud muutust.

Rottide ventrolateraalse tuuma stimulatsioonis tekitati agressiivsust nii elavate kui surnud hiirte suhtes. 10 agressiivsust tekitanud stimulatsioonikohta 12'st olid sellised, mida rotid olid valmis endal vabatahtlikult stimuleerima.

Osade ajutüve piirkondade nagu raphe tuumade kahjustamisel saab vältida pürogeenide (palavikutekitajate) kehatemperatuuri tõstvat toimet. Värvides raphe tuumasid leiti, et kõik raphe tuumad said signaale lateraalsest ja mediaalsest hüpotaalamusest. Kõik raphe tuumad saatsid signaale edasi mediaalsele retikulaarsele formatsioonile ning ponsi ja keskaju piirkonda jäänud raphe tuumad saatsid signaale ka hüpotaalamusele. Raphe tuumade ja hüpotaalamuse vaheliste ühenduste kahjustamine hoiab ära palaviku teket pürogeenide andmisel.

MIP-1 süstimine anterioorsesse või preoptilisse hüpotaalamusse tekitas ka 0,028 ng doosiga 15 minuti jooksul 2 kraadist temperatuuri tõusu. Autorid nimetasid seda teadaolevalt kõige võimsamaks pürogeeniks (ka inimeste valgelibled eritavad seda).
MIP-1 süstimisel ventromediaalsesse hüpotaalamusse (5,6 pikogrammi) vähenes katseloomade janu ja isu. Samas ei tekitanud MIP-1 sinna süstides palavikku nagu sama doos preoptilistesse ja anterioorsetesse tuumadesse süstides.

Keha poolt toodetud pürogeeni süstimisel ventriikulisse tekitas palavikku, mida sai vältida 5-HT2 retseptori antagonistidega. 5-HT2 agonisti süstimine tekitas palavikku, mida sai vältida 5-HT või mu-opioidi antagonistidega.
Glutamaadi süstimisel ventriikulitesse sai samuti palavikku esile kutsuda ning NMDA antagonistid vähendasid lipopolüsahhariidide poolt tekitatud palavikku.

16 narkoosis (narkoosiaine oli GABA agonist ja glutamaadi antagonist) koera reageerisid hüpotaalamuse soojendamisele nahalähedaste veresoonte laienemisega. Hüpotaalamuse jahutamisel kitsenesid 12 koera veresooned, kuid 4 puhul laienesid. Ühel vahetus see paradoksaalne veresoonte laienemine kitsenemisega, kui narkoos oli 2 tundi peatatud ja teisel koeral laienesid veresooned tugevama jahutamisega (kergemal jahutamisel sooned kitsenesid).

Rotid paigutati ruumidesse, kus temperatuurid olid 20, 30, 35 või 40 kraadi ning neile anti võimalus aktiveerida kangikese vajutamisega jaheda õhu voolu või teise kangikesega (mõlemad korraga lubatud) jahutada oma hüpotaalamust eelnevalt sisse opereeritud vahendiga. Eelistati otseselt hüpotaalamust jahutada ning naha jahutamisega tegeleti vähem.

Periakveduktaalsesse halli massi süstiti värvainet, et kontrollida ühenduste olemasolu hüpotaalamuse rakkudega ja nende reageerimist hapniku puuduse (10% hingamissegust) ning liigse süsihappegaasi (5%) korral. Posterioorse hüpotaalamusega oli palju ühendusi ning sellesse paigutati 79 eri kohas asuvat elektroodi. 15 rakku (19%) aktiveerusid periakveduktaalse halli massi stimuleerimisel. Neist 8 (53%) aktiveerusid hapniku puudusel ja 4 (27%) süsihappegaasi hingamisel. 64 neuroni aktiivsust võrreldi hingamise ja südametööga ning 42 puhul paistis seost nende protsesside ja närviimpulsside vahel.

Vanadel hamstritel lühenevad aktiivsuse/une rütmid ja üheks põhjuseks võivad olla muutused suprakiasmaatilises tuumas. 20 nädalastel noortel ja 81 nädalastel vanadel hamstritel rikuti suprakiasmaatiline tuum ning siirdati asemele lootelt võetud suprakiasmaatilise tuuma tükk. Vanadel hamstritel tekkis eelnevaga võrreldes suurem muutus aktiivsuse juures ning mõlema grupi puhul tekkis sama kaua kestev aktiivsusfaas.
Täpseid muudatusi ei olnud kokkuvõttes näha, kuid kui muutused olid olulised, siis peaks sellel tuumal lähedaste ja lihtsate ühendustega toimemehhanism olema, kui tüki siirdamisega sai funktsiooni taastada.

Oreksiinirakud tapeti oreksiini ja saporiini kombineerimisel. Oreksiini tagasivõtvad valgud transportisid saporiini rakku, misjärel hakkas saporiini osa valgusünteesiks vajalikke ribosoome kasutuks tegema. Seksuaalselt kogenematud isased rotid, kes olid seda ainet saanud ronisid emastele esimesel korral (kuid mitte järgnevatel kordadel) kiiremini selga ja paistsid julgemalt ümbrust uurivana. Oreksiini kahtlustati ärevuses.

Dorsomediaalse tuuma kahjustusega loomad söövad ja kaaluvad vähem. Mu-opioidi antagonisti ja CCK saamisel väheneb tervetel isenditel isu, kuid selle tuuma kahjustusega ei vähenda need ained toitumist.

Hüdro-polümeer geeli süstimisel pimedate emaste rottide ventrolateraalsesse tuuma vähendas tugevalt muutusi nende ööpäevases liikuvuses ning melatoniini hulgas. Ühe kõrvalnähuna tekkis püsiv estrus. Geeli tõenäoliselt stimuleerivat toimet sai blokeerida ventromediaalset tuuma ümbritsevate (või ainult dorsaalsete) ühenduste rikkumisel.

Noradrenaliini, serotoniini ja dopamiini sisaldust kontrolliti pärast 5 C kraadises keskkonnas elamist. Erinevad rottide grupid elasid sellises keskkonnas 3 tundi, 1 päeva, 7 päeva, 14 päeva või 28 päeva. Serotoniini ja dopamiini hulk ei muutunud külma tõttu, kuid noradrenaliin oli mõjutatud igas uuritud hüpotaalamuse piirkonnas. 3 tunnise külma järel oli noradrenaliini tase "kõrge" ainult preoptilises alas. Ventromediaalses tuumas tõusis selle hulk 7, 14 ja 28 päevase külma korral. Posterioorses hüpotaalamuses langes noradrenaliini hulk 3 tunni kuni 14 päevase külma järel.

Suprakiasmaatilise tuuma ühendused lõppevad suures osas dorsomediaalses tuumas ja subparaventikulaarses alas (SPZ). Dorsaalse SPZ rakud on vajalikud ööpäevasteks temperatuuri kõikumisteks ja ventraalse SPZ rakud une ja ärkveloleku rütmi reguleerimiseks. Ventraalse SPZ rakud on ühenduses dorsomediaalse tuumaga, mis osaleb samuti une-ärkveloleku rütmi reguleerimises ning lisaks toitumises ning liikuvuse ja stressihormoonide regulatsioonis.
Suprakiasmaatilise tuuma "kella" mõjutavad erinevad stimuleerivad signaalid lisaks valgusele. Oreksiini lisamine mõjutas 80% sealseid vaatluse all olnud rakke ning enamasti aeglustasid need oma tööd.
Suprakiasmaatilise tuuma toimimise täpset mehhanismi ei teatud leitud artiklites.

Rottide locus coeruleus saab signaale ajast sõltuvalt suprakiasmaatiliselt tuumalt dorsomediaalse tuuma vahendusel. Osad dorsomediaalse tuuma rakud toodavad oreksiini ja paljud nende ühendused lähevad locus coeruleus'i (LC), mis stimuleerib kogu aju noradrenaliiniga. LC rakud tekitasid organismi aktiivsel perioodil rohkem signaale ning oreksiini antagonisti süstimisel dorsomediaalsesse tuuma vähenes LC aktiivsus.

Nälga tekitava ghreliini süstimine kehaõõnsusesse suurendas aktiivsust paraventrikulaarses ja arkuaattuumas.

Dorsomediaalse tuuma kahjustamine vähendab söömist ja joomist ning kasvu. Kui kaal langeb mingi piirini siis selle langus lõppeb. Selle kahjustusega loomad ei lähe rasvase toiduga eriti ülekaaluliseks, mis võib neuropeptiid Y puuduse süü olla. Nälja järel võivad sellised katseloomad üle süüa, mis võib CCK ja glükoosi mittetajumise tulemus olla. CCK retseptorite puudus muidu terves dorsomediaalses tuumas põhjustab ülekaalulisust ning isu tekitava neuropeptiid Y ületootmist. Dorsomediaalne tuum ja selle ühendused on vajalikud opioidide isu suurendava toime jaoks.

Hüpotaalamuse rakud ei ole ainukesed ööpäevase kella järgi töötavad rakud. Peaaegu kõik keharakud sisaldavad umbes ööpäevase rütmiga toimuvaid geeniekspressiooni muutusi. Suprakiasmaatilist tuuma peetakse pigem nende kellade kesksema mõjutajana, mis võib olla mõjutatud teiste ööpäevaselt korduvate protsesside poolt. Näiteks söötmes elus hoitud organid, rakukoed (taimede ja loomade) ja ka putuka haisteantennid või ainuraksed sisaldavad kellaajast sõltuvaid ööpäevaseid protsesse, mis päevadega kaovad. Suprakiasmaatilise tuuma kahjustus võib katseloomades kaotada ka teistes kehaosades toimuvad ööpäevased protsessid. Suprakiasmaatiline tuum eritab ajast sõltuvalt kahte aktiivsust tugevalt vähendavat ainet (TGFα ja PK2), mille retseptoreid leidub ka seedekulglas.

Agressiivsusest

Agressiivsus emotsionaalse seisundina tekib selle suhtes, mis rikub enesetunnet. Keskendusin peamiselt mõrvarite tegudele. See tekst on rohkem esseelik kui teaduslik, sest eelistasin selle teemaga ruttu lõpetada. Tõmban lihtsalt mõnele ilmsemale probleemile tähelepanu.
Üheks ka tänapäeval püsivaks probleemiks on see kui meedias korratakse ebarealistlikke arusaamasid vastandades mõrvareid tavainimestega kui loomade või hulludena kuigi sellise jutu uskujad ei märka vahel, et neil endil on viha ja valmisolek neid inimesi tappa. Mõrvarid võisid tappa ebameeldivuse tekitajaid ning nende surmanuhtluse pooldajatel võib vabalt olla sama emotsionaalne motiiv omakorda tapja tapmiseks, kuid võimaliku üleliigse osana püütakse ennast seejuures paremas valguses kujutada. Tapjate käitumise ja motiivide kirjeldusel julgetakse väita, et see on mõtlematu, kuigi ebameeldivast isikust kuulmine võib küllaltki kergesti suvalistes inimestes tugevat viha tekitada. Psühholoogia selles osas tuleks aus olla, sest see on siiski sõna otseses mõttes eluliselt tähtis valdkond.

Näiteid mõrvaritest

Mõrvadest lugemine on tõenäoliselt raske ning langetab tuju veel järgnevatel päevadel, kuid nende senitoimunud ebameeldivate sündmuste puhul võib leida põhjuseid, miks need üldse toimusid.

Mitmete mõrvarite puhul paistab osalise motiivina meelelahutuse saamine, eriti kui ohvrist ei hoolita. Teisest küljest peaks selline tegevus varjutama igapäevasemate ja ohutumate tegevustega kaasnevat eufooriat suhtelise igavuse tõttu, mistõttu võib tapmisest omamoodi sõltuvus saada.
Paljude puhul võis tegu olla praktilise sooviga tunnistaja tappa.

Jeff Dahmer, Ted Bundy ja John Wayne Gacy olid vägistajad, kes tapsid oma ohvrid.

Endine kirikuõpetaja Paul Hill (1, 2) tappis aborte läbi viinud arsti koos ette jäänud valvuriga õigustades seda elu kaitsva teona. Mitmed teised Hill'iga samas organisatsioonis olevad inimesed pidasid sellist vägivalda sobiliku poliitilise muutuse vahendina.

Katherine Mary Knight (1, 2) muutus depressiivseks ja agressiivseks peale mehepoolset maha jätmist. Põhjusena paistis Katherine'i agresiivsus, mis põhjustas probleeme ka tema teistes suhetes. Päev hiljem üritas ta oma paarikuust last tappa ning ähvardas kirvega inimesi. Mõned päevad hiljem lõikas ta noaga ühe naise nägu ja nõudis oma mehe juurde sõidutamist. Pärast mitut agressiivset suhet tappis ta oma viimase mehe ning peale naha ja pea eemaldust sõi teda osaliselt. Ta oli peaaegu kogu täiskasvanud elu ainult tapamajades töötanud.

William Melchert-Dinkel (1, 2) julgustas enesetapu teemalistes foorumites olijaid kaamera ees enesetappu sooritama. "Thrill of chase" oli ühe väidetava motiivina välja toodud.

Armukadedusest tapetud naise lugu. Mees õigustas mõrva traditsioonide ja "veres" oleva käitumisega, kuigi emotsionaalsete põhjusteta poleks ta seda tõenäoliselt teinud. Varem oli see mees oma eelmist tüdruksõpra koos tema uue kaaslasega rünnanud.

George Banks (1, 2) tappis lisaks juhuslikumatele ettejäänutele oma tüdruksõbrad ja 5 last. Ta oli segarassist ning oli oma jutu järgi eluaeg nii musta- kui valgenahaliste poolse tagakiusamise sihtmärk. Väidetavalt tappis ta oma lapsed, sest ei tahtnud lasta neil nii rassistlikus maailmas elada. Mõrvade ajal oli ta alkoholi ja psühhiaatrilisi ravimeid võtnud.

Martin Bryant (1, 2) tappis samal päeval 35 inimest. Ta oli koolis üksik ja omaette olev. Madala intelligentsuse tõttu sai ta pärast kooli lõpetamist pensioni. Hiljem ei õnnestunud tal kaaslasi leida ja üheks probleemiks võisid olla tema ohtlikud naljad nagu autorooli haaramine, mis korduvalt õnnetusi põhjustas. Isolatsioon paistis ühe viha põhjustajana. Naabri sõnul oli ta tahtnud tähelepanu saada ning teha midagi, mille eest teda mäletataks. Peale vanglasse sattumist oli ta üritanud vähemalt 6 korda enesetappu sooritada, mis võib olla märgiks jätkuvatest emotsionaalsetest raskustest.

Paaril juhul on nii väidetavalt üritatud sõda või maailmalõppu algatada. Kui nad seda tõsiselt mõtlesid, siis on nad ajaloo senist kulgu arvestades alahinnanud tsivilisatsiooni stabiilsust.
Charles Manson oli väidetavalt üritanud algatada rassidevahelist sõda.
Aum'i sekt üritas keemiarelvadega (prooviti ka bioloogilisi ja käsirelvi toota) Jaapani valitsust kukutada ning tappis vähemalt ühe kriitilisema advokaadi koos perega. Üldiselt prooviti organisatsiooni mõjukust saada ja see võis olla juhtkonna tegelik motiiv.

Agressiivsus ühiskonna mõjutamisel

Agressiivsuse miinusena poliitilisena töövahendina paistab see, et kui keegi hakkab ideoloogia, valitsuse või grupi nimel tapma, siis tekitab see kõrvalistes ebameeldivaid emotsioone surmahirmust vastikuse ja vihani, millest vabanemiseks nähakse lahendusena sellistest hirmuvalitsejatest vabanemist. Mõned suuremad idealistid võivad poliitilisi mõrvasid ilustatult näha, kuid erapooletumad muutuksid sellises olukorras suure tõenäosusega aktiivseteks vastasteks. Avaliku mitteanonüümse kriitika vastu võib vägivald kaitsta ajutiselt, kuid see loob palju uusi vaenlasi, kes võivad internetis oma ideid anonüümselt väga odavalt väga paljudele levitada. Tänavajõugud kasutavad vahel territooriumi hoidmisel konkurentide tapmist, kuigi ka nemad saaksid palju väiksema politsei tähelepanu ja avaliku kriitikaga tegutseda, kui piirduksid näiteks ainult psühhotroopsete ainete müügiga.

Kui valitsus püsib kriitikute vaikimisel, siis on selle korralduse juures probleeme. Elanikud harjuvad ära ja teadmine sellisest süsteemist tekitab surmahirmu mille kaotuseks oldakse valmis agressiivselt sellisele valitsusele või grupile lõppu peale teha. Valitsusevastaselt mõtlejaid tapnud totalitaarsed ühiskonnad pole kaotanud teisitimõtlejaid.
Osad revolutsioonilised valitused nagu Pol Pot'i ja teiste algatatud kommunismikatsetes ei hoolitud inimestest ning õigustati vara ära võtmist ning miljonite eludega mängimist, mis võib küllaltki ilmselt agressiivseid mässulisi ja süsteemi siseseid õõnestajaid luua. Osalise probleemina paistavad selliste valitsuste põhjustajad läbimõtlematutena, kes said vaatamata oma ideede kvaliteedile armee üle kontrolli ning said sundida teisi kaasa mängima. Samas kui ühiskond püsib teisitimõtlejate eemaldamisel hirmutab see ettevõtlikke peitu ning kui ei julgeta riske võtta tootmises, sest elus püsimine vajab rohkem aega ja tähelepanu, on ka valitsusel vähem mida võtta. Mingi osa elanikkonnast käitub ka tänapäeval nii nagu saaks oma fantaasiaühiskonda teostada relvastatud ülestõusuga. Sellisel juhul paistab palju negatiivseid emotsioone senise ühiskonna omaduste suhtes.
Sedalaadi argumentidega võib proovida vägivaldseid idealiste mõtlema panna. Selle üle arutlemine ei tohiks veel tõsist kättemaksu põhjustada erinevalt seaduserikkumiste paljastamisest.

Vähemalt internetist ja tavaelust paistvate vaidluste puhul oldakse valmis väga kergekäeliselt kõiki teisitmõtlejaid maha tegema. Üritatakse rikkuda nende tuju ja vastutasuks hakkavad viimased agressiivse kätemaksusooviga vastu solvama ning tuju rikkuma. Selle tulemusel paistab palju vastastikust solvamist ning segregatsiooni, mis sagedase esinemise tõttu võib ühiskonna arengut ja demokraatiat halvas suunas juhtida.

Osad spetsiifilise grupi vihkajad võivad oma raskusi nende süüks ajada. Kui on uskuma saadud, et vead ei ole endas vaid teistes inimestes võib tekkida viha nende suhtes ja soov rünnata oma eneseteostuse nimel. Sellised paistavad tihti ideoloogiliselt väga uhkete ja enesekindlatena, kuid reaalsuses madalapalgalise töö tegemine võib panna neid väliseid süüdlasi otsima.

Probleeme tekitavalt võib mõjuda ka suurtel meeleavaldustel inimeste õhutamisel kasutatud hirmuväited. Lahmitakse hirmujutte ja osad usuvad selliselt kuuldud juttu misjärel võidakse ise hakata seda kordama ning kolmandaid kaasama, sest kui nii paljud räägivad siis ehk on probleem tõene (eriti kui seni on sarnane mõtlemine olnud). Negatiivse alusetu kriitika õhutamine võib samas luua reaalsuses alusetut viha.

23. august 2010 lisa.

Näiteid elu raskustest tekkinud agressiivsusest on lihtne leida. Piiratud eluga isikud alates kogu elu üksi ketis olevatest vihastest koertest kuni vihaste teismelisteni, kellel puuduvad võimalused iseseisvalt ära elada ja peavad järgima ebaõiglastena tunduvaid nõudeid.
Vanglavägivallal võib soosivaks olla ülipiiratud elu, ebasõbraliku suhtumise ja rõõmutusega.
Võimalik on ka teadlikult ebamugavuste kasutamine inimeste kontrollis. Askeetlikult ja vaenuliku vastuseisuga sõduritel võivad ebameeldivatele tunnetele järgnenud mõtted valmistada neid ette hoolimatumaks tapmiseks. Vastaspoole tegude nägemine võib samuti viha õhutada. Kui enda elu on väga raske võib langeda ka soov teiste kannatusi leevendada.

Timothy McVeigh tappis pommirünnakuga 168 inimest, olles üks föderaalvalitsuse vihkaja. Tema motiividena paistsid valitsuse liigagressiivsena paistnud ja palju surmasid põhjustanud rünnnakud Waco's ja Ruby Ridge's. Nendest juhtumitest tehtud dokumetaalide juures võib leida palju valitsusevastaseid kommenteerijaid, kes peavad relvastatud vastuhakku valitsusele peamise vabaduse kaitsjana.

Oma vägivallasoove võidakse õigustatuks pidada, kui võetakse omaks mõni seda lubav ideoloogia. Ajaloo jooksul on igasuguseid ettekäändeid selleks kogunenud. Selliste ohtlike liikumiste osaks saades omamoodi "kultuurilise inertsi" luua, mis võib mitmeid põlvkondi kestes ühiskonnale hävitavat mõju avaldada.

Püüdes elada ebarealistlikult nagu näiteks pidevalt ja kaua õnnelikult tekivad probleemid, mille ootamatul tekkimisel võidakse kahtlustada kellegi vahele sekkumist. Peretülid vahel kui reaalsus ja ebarealistlikud ootused konflikti sattuvad. Ka kõrge ego puhul. Näiteks oskamatud teismelised või madalapalgalised võimetupoolsed uhked mehed, kes püüavad käituda dominantsete "alfaisastena", kes võimekustundehoogudes peavad ennast tähtsaks, kuigi elu võib olla nii tühi, et kainelt ei suudeta elu nautida ja võidakse järeldada, et jõuga peaks asju ajama.

Maailmapolitsei idee võib kokkuvõttes kasulikum olla, kuid samas surevad rahuvalvemissioonidel kõrvalised isikuid, mis võib omakorda uusi vaenlasi luua, kes võivadüksikrünnakutega palju kahju tekitada. Sellega aasnenud kahju võib ehk olla väiksem, kui oskamatu või halvatahtlise diktaatori võimule lubamine, kes oma sotsiaalsete ümberkorraldustega võib miljoneid surnuks näljutamisega või sõdades tappa.

Agressiivse valitsuse loojatel võib tehtu kahjut nähes säilida soov elu eest oma kontrolli säilitada, mistõttu võivad selliste riikide elanikud põlvkondi oodata, kuni diktaator vanadusse sureb ja järeltulijad kontrollist ilma jäävad.

Vaestes riikides on nii usulised kui poliitilised äärmuslased ohtlikumad. Keskaegses euroopas, kus näljasurm ei olnud haruldane oli ka agressiivsete valitsustega. Tänapäeva vaesemaid ja vähemharitud riigid omavad siiani sündmusi, kus nõidumise eest hukatakse või usu ja poliitika nimel võideldakse suurte gruppidena, nagu varasematel sajanditel põhja-ameerikas või euroopas näha võis. Viimased vägivaldsed grupid, mis euroopas riigis ametliku võimu tippu said olid vähemarenenud venemaal I maailmasõja ajal tekkinud NSVL alge ja I maailmasõjas kaotanud saksamaal, kus inimestel oli vihaks põhjust hüperinflatsiooni, sõjalise hävingu ja võitjatele kulude tagasi maksmise nõude eest.
Tänapäevasemaks näiteks on libeerias toimuv.
Sõdade vastu võiks aidata majandusliku arengu kaasa aitamine.

Halva tujuga inimeste puhul võib suvaline suhtlemine neid ärritada. Kui enesetunne on selline, et ei tahaks mõelda ja tunda nagu näiteks varahommikul vastu tahtmist ärgates, siis võib viha teiste vastu kergesti tekkida.

Osad religioonid ja sektid võivad viha kõige välise vastu tekitada, kui põhiideoloogiast välja jäävat üritatakse halvast küljest näidata. Kui kõiki "maiseid" rõõme maha teha ei jää eriti põhjust rõõmuks ja kui ainsa rõõmuallikana püütakse maalida jumalat või ideoloogiat võib mõni ebameeldiva eluga tegelane sellest omamoodi sõltuvusse jääda. Kui keegi ründab temale tähtsat ideoloogiat kriitikaga võib ideoloogia järgija näha seda rünnakuna kõigele endale heakskiidetud mõnudele.

Ärevus

Millalgi hiljem lisan ma siinse teema alla ka hirmu ning vastavate tajudega seostatud aju piirkonnad. Alustuseks kirjutan lühikese igapäevaselt vajalikuma praktilisema sisuga tekstialge.

Ärevusel on tihti mõni ilmne põhjus nagu ebameeldiv või hirmutav sündmus, kuid üheks väga tavaliseks põhjuseks võib sellele olla depressioon või vähene aktiivsus. Selliselt tekkinud ärevuse korral on küll ebameeldiv pingsustunne, kuigi ilmset põhjust ei paista. Ka julgetel inimestel võib turvalises kohas selline ärevus tekkida.

Avaliku teabena pole see seos nähtavasti väga levinud, kuid depressiooni ja ärevuse alastes teadusartiklites mainitakse tihti depressiooni, ärevuse ja unetuse koosesinemist olulise tõenäosusega (1, 2, 3, 4, 5, 6).

Ühes konsultatsiooni moodi dialoogis mainis üks isik, et peale 5-6 korda nädalas ~90 minutilisi jalgpalli treeninguid tekkis läbipõlemisväsimus, mille järel tekkis varsti sage ebamäärase põhjusega ärevus. See oli temale ka oluline meelelahutuse allikas.
Loobumist põhjustanud väsimuse sümptomid meenutasid noradrenaliini alaaktiivsuse sümptomeid (reboksetiinist loobumisel kogesin sarnast jõuetust). Mõõdukamas hulgas (~2 korda nädalas 1,5 tundi ühe teise isiku mitmekuuse entuasmi arvestades) suudab sport nähtavasti stabiilsemalt ära hoida sellise stressi tekkimist, kuid üle väsitamisel võib tekkida jõuetus, mis võib tegevusettuse tekitamisel potentsiaalselt ise ärevust tekitama hakata. Aeg-ajalt esineb kaootilise elu tõttu üle- või alaaktiivsusega kaasnevaid probleeme, kuid mõlema äärmusega võiks arvestada.

Isiklike kogemuste järgi esineb sellist ärevust juba ühepäevase tegevusettuse korral, kui rahustitega pole 24 tundi eriti tegutsenud ning ka uimasematel kainetel päevadel või tegevust mittevõimaldavates kohtades olles. Õhtuks on sellisel juhul kergelt tuntavat pingust.

Väljaelamiseks sobivad peale spordi ka teised tegevused ning vajalikuna paistab see, et tegevus annaks emotsioone. Kuigipalju aitab hobiga tegelemine nagu siinse lehekülje ülalpidamine. See ise tekitab tihti kuigipalju ärevust, kuid peale avaldamist jääb näiteks mitmepäevane rahu ka väga tegevusettu istuva oleku korral. Laiseldes peaks ka sellele leevendust saama, kui meelelahutus (muusika, pidutsemine) pakub piisavalt väsitavaid elamusi. Enamikel päevadel on mul meeldivad või neutraalsed emotsioonid hommikust magamaminekuni ning sellistel päevadel pole mul enamasti ärevust ega unetust. Nooremana oli ärevus ja unetus palju tõsisemad probleemid. Siis võisid probleemiks olla vähesed võimalused välja elamiseks sihtide ja vabaduse puuduse tõttu, kuid nüüd annavad need häired tunda peamiselt nendel üksikutel päevadel, kui terve päev on vabadus väga piiratud olnud ümberolijate tõttu või kohustuste pärast.

Tuimust tekitavad seisundid nagu magamatus ise võib samuti ärevust ja depressiooni tekitada. Lühikese unega ööde järel (tavaliselt alla 6 tunni, kuid tõsisemalt 4 tunnisel magamisel) möödub päev tuimalt mõtlemisraskuste ja peaaegu võimetusega emotsioone tunda. Neil päevadel annab õhtu poole ühe esimese emotsiooni moodi tajuna tunda ärevus. Tööstressi ja tervisehäiretega on ka neid kolme häiret seostatud ja oma psühhika järgi oletaks, et murede ja stressitekitajate korral ei saa hästi lõbutseda või välja elada murele keskendumise tõttu.

Kehakeel, valetamine ja näitlemine

Hanlon's Razor: "Never attribute to malice that which can be adequately explained by stupidity".

Teadvuse uurimisel on üheks ilmselt kasulikuks oskuseks võime teisi mõista. Kehakeele tundmine võimaldab näha närvisüsteemi eri osade aktiivsust ning teha nendest järeldusi isegi kui teine ei oska või julge ennast väljendada. Näiteks olukordades, kus aetakse emotsioone reaalsusega sassi või püütakse elada standardite/normide/traditsioonide järgi, mida pole bioloogiliste taluvuspiiride tõttu võimalik kaua järgida. Enesepettuseid saaks ka omaette valetamise vormiks pidada.

Kehakeel

Kehakeele ja emotsioonide juures arvestada emotsioonide väsimisega. Näiteks kui tund aega on mõni lõbusa olekuga naernud sama tugevuse ja sagedusega, on see tõenäoliselt sunnitud. Sunnitud naeru ja teiste emotsioonide korral on vähemad näolihased aktiivsed. Näiteks loomuliku naeratuse korral lähevad silmad veidi pilukile, kuid pikaajalise sunnitud naeratuse korral jäävad silma ümbruse lihased jälle lõdvemaks.
Emotsioonide möödumistempot ning nendega kaasnevaid sümptomeid saab lihtsalt uurida enda peal eeldusel, et on varem ära õpitud emotsioonide esile kutsumine.

Näo kontrollile on paljud tähelepanu pööranud, kuid kogu keha näitab midagi.
Liikuvuse järgi on lihtne emotsionaalseid seisundeid hinnata ja liikuvust suudame näha vaatevälja keskosast ligikaudu 90 kraadi paremale või vasakule (peale liikumise ei näe nii silmanurgast peaaegu midagi muud) nii kauge jäävate objektide juures.
Noradrenaliini vabanemine vähendab raskus- ja väsimustunnet kehas ning tekitab jõulisemat poosi. Hirmu ja teiste tugevamalt ebameeldivate tunnete korral väheneb nihelemine (atsetüülkoliin inhibeerib striaatiumis dopamiini toimet). Valgus ja ilm võivad ka paljude käitumist mõjutada. Pimedamal ja külmemal ajal paistab korraga paljude liikumises väsimust ja pingsust. Kevadel päikeselisema ilma korral kaldutakse sirgemalt ja emotsionaalsemalt käituma.

Punastamine näitab palavustunnet või osade intentsiivsemate emotsioonide olemasolud. Näiteks viha, kurbus, esinemisärevus, seksuaalne erutus, naer või häbi. Hirmu korral võib ka kahvatuks minna, sest adrenaliin kitsendab nahalähedasi veresooni. Olukorra järgi peaks enamasti kergesti aru saama mis põhjusel naha toon muutub.

Püsti seistes võib pea liikumisest näha pulssi. See võib ilmsem olla lõdvema poosi korral ning kui süda hakkab jõulisemalt tööle ärevuse või elevuse korral.

Ärevuse korral kiireneb pilgutamine, keha jääb jäigemaks ka ebameeldivas poosis püsides ja higi saab stressile omase tugevama lõhna. Samuti tekib vajadus sagedamini juua, mis vähendab katseloomadel tehtud vaatlustes noradrenaliini vabanemist. Kui joogid on saadaval siis võib sellist käitumist paista neil, kes ennast ebamugavalt tunnevad.

Vabalt tundes liigutakse rohkem, poose ei säilitata väga kaua ning käed on täenäolisemalt kehast kaugemal, kui ärevuse korral.

Atraktsiooni või lõbusa sõbralikkuse korral on rohkem nihelemist ja jõulisust meeldiva isiku märkamisel. Näost paistab unelevat rõõmu läbisegi ärevusega, mis võib tuleneda võib-olla lihtsalt kahtlustest, kas sellest saab midagi enamat.
Osadel on erinev arusaam kui palju ja mis ulatuses peaks emotsioone välja näitama. Kui need ei kattu tema loomulikult ja sundimatult tulevate emotsioonidega võib valel ajal jääda võlts mulje.
Noorte puhul võib piiratud kehakeel ka piiratud vabadustunde ja enesekindluse süüks olla. Kui liikuvust pole harjutatud ei väljendu see hästi.
Inimeste kehakeelt tuleks spetsiifiliselt isiku puhul eraldi tunda, sest osad võivad enda teadmata hirmunult, agressiivselt või flirtivalt käituda alateadlikule tasemele õpitud liikuvuse tõttu.

Valetamisest

Sümptomeid, mis alati valedega või ainult tõega kaasnevad, pole leitud. Mõningaid valede tunnuseid olen samas korduvalt kuulnud, kuid nende mittekehtivust saaks juba enda peal kontrollida. Tavalisemalt on valede sümptomiteks pakutud närvilisust, maha vaatamist ja pea katsumist. Samas võib ärevust tekitada ka tõe ütlemine või emotsioone tekitav küsimus. Kui keegi hakkab äkki mõrvas süüdistama, siis on ärevus väga tõenäoline.

Pea puudutamist esineb tihti siis, kui ei taheta emotsiooni välja näidata. Ärevuse ja häbi korral võib tekkida soov pea piirkonda katsuda, et emotsioone peita. Tihti varjatakse viisakusest vastikustunnet, tüdimust, agressiivsust näiteks näo hõõrumisega. Isiklikult on see kalduvus sellistel juhtudel nägu katsuda väga tavaline ja sisseharjunud tegevus. Samas võiks julgeda oma emotsioone välja näidata või olukorda kohendada, et ei peaks negatiivseid emotsioone varjama.

Paul Ekman on paistnud kuulsama ja mõistliku valede uurijana. Ühest avalikust lõigust tema raamatust: mitmetes tema korraldatud eksperimentides olid katsealuste (õpilased) edukus valede tuvastamisel lähedal juhusliku pakkumisega saadud täpsusele. Nende katsete korral lubati edukatele valetajatele lisaraha, kuid valetamisel vahele jäämise korral said nad karistada. Soovi korral võidi tõtt rääkida ja karistus halva valetamise eest oli selleks, et ilmsemad valetajad tulemusi ei mõjutaks. 1980ndate paiku tehtud uuringutes DEA, FBI ja CIA töötajate ning politseinikute, tollitöötajate, advokaatide ja kohtunikega oli ka nende täpsus (passiivsel vaatlemisel ilma oma küsimusi esitlemata) lähedane juhuslikul pakkumisel saadavaga. Osadel inimestel võib täpsus olla üle 80% ka reaalajas tegevust jälgides. Valesid uurivad psühholoogid võivad aegluubis sellise täpsusega olla. Salateenistuse (USA presidendi ja teiste poliitikute kaistjad ning valeraha tegijate otsijad) töötajate puhul ei olnud juhuse täpsusega katsealuseid ning kolmandik arvas vähemalt 80% emotsioonivale juhtudest õigesti. Osavamate ülekuulajate puhul oli samuti 80% lähedast täpsust arvamusvalede nägemisel. Ühel juhul arvasid katses osalevad politseinikud, et kõik nähtud isikud valetasid. Kuna politseinikele valetatakse tihti on nad ka sagedamini vähem usaldavad.
Valesid raskendava keskkonnana pakkus ta privaatsusepuudusega hõimu, mille elanikud elasid koos usteta majas ning kõik tundsid üksteist. Valed võivad viia uute valedeni ja koos elamine raskendab nende varjamist. Tõsiste valedega võis kaasneda hõimust välja heitmine ning uue kodu leidmine ei olnud lihtne. Privaatsemad asulad nagu tänapäeval pakuvad rohkem võimalusi varjatud kohtades petmiseks ning elukohti saab lihtsamalt vahetada.

Näoilmeid võib tuvastada nende nägemisel sekundi murdosa jagu. Ühel Ekmani leheküljel on näiteid erinevate emotsioonidega kaasnevatest näoilmetest ja harjutus, kus tuleb viiel pildi juures korraks vilksatanud näoilme emotsioone tuvastada. Reaalsuses ei esine need nii, kuid tähelepanelikkuse kiiruse võiks sinna lähedale saada.

Ekman on uurinud ka nn. mikroekspressioone, mille puhul näoilmest paistab korraks läbi mõni teine näoilme ning need võivad näidata samaaegselt kogetud kuid rohkem varjatud emotsioone. Näoilme lühiajalisel muutusel võib põhjuseks olla ka mõttekäigus meenunud emotsioone tekitav mälestus, mis teeb nende kasutamise ebausaldusväärseks, kuid olukorda arvestades võib see midagi anda.

Näitlemise ja valetamise harjutamisel saaks harjutada enda üle kavaldamist mõeldes kuidas saaks enda teadmistega inimesi üle kavaldada. Usutavuse mõttes peaks jutu sisu, käitumine ja situatsioon umbkaudu kooskõlas olema. Eneseanalüüsil võib jälgida mis muutub enda käitumise juures, kui valetada või tõtt rääkida. Kui vead on eemaldatud ja uued kogemused on taustoskuse tasemele õpitud saab uueti proovida ennast üle kavaldama. Umbes kuuga sain sinna maale, et ei paistnud vajadust kaugemale minna skeptilise ja tõendeid nõudva suhtumise tekkega, kus teiste juttu usaldaks ainult realistlike tõendite esitamisel.
Ühe järjepideva tulemusena andsid sellise kujutlemisega mõeldud pettused kalduvuse kahtlase käitumise korral neid koheselt kahtlustada vastava triki kasutamises. Ülekavaldamise harjutamisel võib leida enda nõrkasid kohti, mida teised võivad ära kasutada. Näiteks kui pole õppinud emotsioone realistlikult väljendama. Samuti on probleem, kui ei õnnestu isegi mõttes segadusse ajava, üle rääkiva ning seosetuid vastuseid andva tegelasele vastuseid anda.

Ilmselt on keerukamate ja realistlikumate valede alalhoidmine raske ning seda enam mida rohkem teab teine osapool psühholoogiast. Koos elamises teeb see valede läbipaistvuse kindlamaks.

Segadusse võib ajada ka ühiskonnas levinumate triviaalsete normide nõudmisel nagu näiteks silma vaatamine (keerulisematele asjadele mõeldes on lihtsam mõelda emotsioone mitte tekitava koha poole), teise vaadete austamist (enda suhtes ei taha kriitikat, sest esindatakse tema sõnul tähtsat ideoloogiat, kuid kritiseerib samas teiste vaateid). Kui mõned korrad näiliselt halvasti näidelda võib usk teise võimekusest valetada väheneda.
Raskusi tekitavaid nõudmisi võidakse teha siirast soovist traditsioone järgida, kuid kui neid nõutakse lahmiva hooga, halvasti selgitatud motiividega ning külma kaalutleva olekuga paistab isik üldiselt kahtlane.

Valetamisel võib vahele jäämise eest kaitsta vale sellises kohas, kus teine ei oska seda oodata või jääb liiga suurte kahtlustega. Valetamisel saab motiive ja suhtumisi põhjendada ebareaalsete põhjendustega.
Passiiv-agresiivsuse korral võib see väljenduda näiliselt siira olekuga, kuid teod põhjustavad kahtlase järjepidevusega probleeme. Habrastel või olematutel alustel põhinevad ideoloogia alahoidjad võivad vältida tõestusi, keerutada vastuste juures ning otsida teistest vigu, et jätta kõrvalvaatajas muljet nagu ründaks keegi ohtlik ja agressiivne. Lühidamalt-kui keegi püüab vale paljastada võivad mõned igal võimalusel rünnata uurijaid, et nad ei tahaks või saaks plaane avalikustada.

Ettevaatlikuks teeb mind kui näen jäiga enesekontrolliga tegelasi, kes suudavad ka vahelesegamisel jäiga (teeseldud?) rahuga jätkata. Nende keha näitab minimaalselt välja ning kergesti segatakse vahele neile ebameeldiva jutu ajamisel. Unepealt öeldakse vabandusi välja ja püütakse jutuga edasi minna, et teistel ei jääks järele mõtlemiseks aega.

Oma vale toetuseks võib väita maailmavaate olemasolu, mille järgi on väide tõene. See võib teise mõtlemist suunata sellele, kuidas saaks sellise vaatega isikule asja selgitada kuid enamasti peaksid need siirad väited olema.

Tülide või valearusaamade ärahoidmiseks võib proovida oma mõtteid varjata olukordades, kus teiste tegudest ja sõnadest paistab midagi tõsist.

Näitlemisest

Paljude kõrgepalgalistel näitlejatel võib märgata võimet soovi korral emotsioone esile kutsuda. Üheks konkreetseks juhuks on Jeremy Clarkson, kes oma saadetes naerab enamasti usutavalt, kuigi situatsioonist võib paista, et tegu oli ettekavatsetud vahejuhtumitega. Ainuke moodus, millega ma ise suutsin naeru ja teisi emotsioone (kurbust, viha, elevust, häbi, ärevust, hirmu jne.) soovi korral esile kutsuda oli enesekontrolli all mainitud korduva meenutamisega. Esmalt peab oskama soovitud emotsiooni või seda tekitavat tunnet selgelt meenutada. Meenutamine mõjutab emotsioone ja selgelt uuesti meenutades see effekt kuhjub. Kui mõnu või naerueelset tunnet kiiresti meenutada (ise oskan kuni ~2-3 korda sekundis) võib sekunditega väga hea tuju saada.
Suuremaks raskuseks võib näitlemisel saada ebarealistlik lugu ja tegelaste motiivid (eriti kui tegevus on seni reaalsuse lähedal püüdnud püsida), mis teeb olukorras jaoks usutava oleku valimise palju keerulisemaks. Isiklikult küll ei oskaks filmides levinud kuid ebausutavaid motiive endale usutavalt esitada ning tihti paistavad sellised kohad ka näitlejatele vähem õnnestunud kohtadeks (ebausutav käitumine või madalama enesekindlusega olek).

Näitlejate vaatamisel seriaalides ja filmides võib tihti leida näiteid läbinähtavatest teesklustest.
Peamiselt on annab pideva näite sellest, kuidas jutt ja reaktsioonid on nihkes. Osad (näiteks uudiste lugejad või mõned poliitikud) kasutavad ühtlast näoilmet ja hääletooni peaaegu igas olukorras. Nende puhul on keerukam suhtumist läbi näha, kuid enamikes näitlejatöödes ja igapäevaelus oleks kasulik suuta ekspressiivsem olla.
Samas on osad ebarealistlikud reaktsioonid ette kavatsetud ning sõltuvad stiilist. Komöödiate puhul võib olla parem, kui välditakse ebameeldivalt nutu, valu ja viha välja näitamist. Õudusfilmides lisatakse teeseldakse närvilisust ja paanikat ning aatelistes filmides võidakse osade näitlejate puhul eelistada ebarealistlikult väärikat ja healoomulist olekut. Muusikalides, porno- ja põnevusfilmides on kalduvad esinema samuti omaette nihked reaalsete reaktsioonidega.

Traditsioonide ära kasutamine ja keskkond valedele

Positiivsest küljest on internet raskendanud suurtel organisatsioonidel või liikumistel püsimist sellistel alustel, mis vajaksid varjamist. Paljudel on kaamerad ning kui valitsus/grupp teeks midagi ebaseaduslikku saaks keegi anonüümselt selle internetis avalikustada.

Valetamine ei ole vajalik, kui tõde suudetakse vastuvõetavalt (usutavalt ja/või sümpaatselt) väljendada. See võib toimida juhul, kui seni on vastava omaduse puhul avalikkuses harjutud avaldama peamiselt kriitilist suhtumist ning mida vähem konkreetset või usutavat suudavad kriitikud välja tuua seda lihtsam peaks see olema. Sellist julgemat ausust tuleb harjutada, sest näiteks juba poliitikas ja skandaale kuulutavas meediaväljaandes esineb rutiinselt katseid konkurentide/teisitimõtlejate ideedele skandaalseid seoseid külge saada.

Osade pettuste puhul võib kasutada ära ühiskonnas hetkel tavalisi "turvaauke" ja traditsioone. Paljudel petukaupadel ja teenustel on omaseks reaalselt toimivate teadmiste kombineerimine rohkete valedega, et tähelepanu või usaldus võita ning ära kasutada.
Kuna paljud pole teaduses toimuvat realistllikult ära õppida saab õpetada veidi reaalselt toimivaid soovitusi, mida võib kombineerida teadusest pärinevate sõnade suvalise kasutamisega. Kergeusklik võib saada aru elulisest kasulikke soovitusest ning oletada, et segaseks jäänud teaduslike terminite segus on ka midagi sisukat.
Juhul, kui keegi ei usu toote kasulikkusesse ja hakkab seda emotsionaalselt kritiseerima saab tähtsama ja rahulikuma olekuga vastu vaielda, et vähemalt pinnapealsematele klientidele jääks mulje nagu oleksid kriitikud emotsionaalsed ja rumalad. Täpsemini võib kriitikute raskemaid küsimusi vaikselt eirata oma reklaamjutu esitamiseks või kasutada talle absurdsuse tõttu ärritavaid argumente, mis põhjustaks varem vastikustundest allaandmist või vihast karjumist.
Kriitikuid ja skeptikuid võib süüdistada teadmatuses, suletud mõtlemises või suurte äride teenimises (kui samas ei taheta pakutu kasulikkust perspektiivi panna on kahtlusteks põhjust). Mässumeelsust ja soovi originaalne olla saab ära kasutada. Vaidlusest mitte aru saavad pealiskaudsed kõrvalvaatajad võivad paremini suhtuda sellesse, kes emotsioone paremini kontrollib ning selle ära kasutamiseks saab kergelt agressiivse solvamise või absurdse kriitika kasutamisel jutukaaslase vihaseks ajada.

Reklaamides energiat või rõõmu andvat võib pakkumise ajal anda müüdav kliendi kätte ja lasta tal mõelda korduvalt millelegi meeldivale või viia jutuga tema tähelepanu meeldivale. Kõrvutades oma petukaupa konkurentide poolt pakutuga võib viimaste puhul olla süngema ja tujurikkuvama tooniga ning kirjeldada neid sõnadega kunstlik, võõras, keemiline, mürgine, tundmatu, sünteetiline, kasutu, ebastabiilne jne. Kui kliendil on emotsioonid üles aetud (veidi analoogselt huumoriga) saab selle ärevuse kergendustundega ja eufooriaga asendada viies tähelepanu mõnusamatele omadussõnadele ja kirjeldustele nagu puhas, looduslik, toniseeriv, energiat andev. Tuju tõstvate omadussõnade kasutamine on tavaliseks igasuguste toodete reklaamides. Enne sõnavalikut tasub intervjueerida, et mõttemaailmaga tutvuda ning isikule meeldiv/ebameeldiv leida. Samuti tasuks tervisehäda korral kontrollida ega meditsiini sekkumiseta ohtlikke haiguseid pole. Kui keegi sureb meditsiini poolt välditava häire tõttu, sest petukauba müüja lubas ise korda ajada, siis võib kohtusse sattuda või väga vaenulikke kriitikuid saada. Üksikute klientide (üksikute koduperenaiste, pensionäride või ekstrentriliste vaadete tõttu üksikute puhul) pakuks soovi tagasi tulla ka rääkimine, huvi välja näitamine kliendi suhtes või puudutamine. Noorendavat reklaamides võib eelnevalt tuju tõsta, et nägu kenam ja vähem rippuv oleks ning energilisem meeldivam tunne tekiks.

Kuulujutud on osadele tõsiseltvõetavaks allikaks ning maagilisema maailmapildiga inimestel võib see tõenäolisemalt reaalsustaju aluseks olla. Kui mõnel leheküljel on artikkel tootest/teenusest, siis saab kommentaaride all mängida palju kasu saanud klienti.

Tõenäolisemad valetajad selliste hulgas paistavad need, kes leiutavad uue keskse loogika, mille järgi nende meetod näiliselt toimib (eriti kui need tihti vahetuvad) ja ülijulgete väidetega oma tooteid reklaamivad. Kui hakatakse kriitikutele igal võimalusel vahele segama võib ka probleem olla. Ühe kaitsena võidakse avaldada vastuargumente kriitikutele, kus lükatakse ümber lapsikult lihtsaid ja läbimõtlemata argumente, mida reaalsuses harva, kui üldse, leidub.

Amatöörlikul tasemel umbes tunni pikkune näide segaduse põhjustamisest, kus grupp püüab noorele naiivsele naisele sisestada, et tema peab mehi teenima. Tema oskamatuses ja võimetuses süüdistatakse halbu vaime või teisi selliseid olendeid/jõudusid, mitte harjutamise puudust.
Ilmselt nähtut (argus, võimetus jms.) seostatakse maagilisega. Tehakse midagi psühholoogilise nõustamise laadset, kuid korduvalt püütakse veenda teda mehi teenima hakkama ning nad ei oska tema naiivsusest nähtavasti lahti saada.
Umbes 10 aastat nooremana paistev laps nimetab seda täiskasvanut lapsikuks ning selliseid naiivseid võib leida igas vanuses. Ärakasutajad saavad selliseid leida julgete absurdsete väidetega väga avalikult ning kuigi nad tõmbavad kriitikat võivad nad vahel leida ka selliseid lihtsasti kontrollitavaid isikuid.

Ühe osavaima avalikult tegutseva psühholoogi ja valetajana kasutab Derren Brown oma saadetes tihti kõrvalisi selgitusi. Episoodide alguses tunnistab ta vaataja eksiteele juhtimist oma trikkide juures.
Oma hüpnoosilaadsetes trikkides laseb ta osalejatel tavaliselt spetsiifilisi asju ette kujutleda. Efekti lisamiseks võib ta eelnevalt tutvumisega testida oma meetodite toimimist osalejate peal. Ühes näites soovitas ta vaatajatel ja kohal olnud publikul nagu muuseas kujutleda briti saari, see kõrvale jätta ning seejärel kujutleda lõuna-inglismaad. Nii jätkas ta kuni kujutlustega jõuti neid ümbritseva ruumini. Nii kohalolnud publik, kui vaatajate poolt loodud pildid olid tavaliselt üksteise sees olevatest ringidest või Stonehenge'st. Kui inimestel lasta niimoodi kujutleda üksteise sees asuvaid stseene ning lasta esimest pähetulnud asja joonistada peakski üldiselt selliseid pilte saama. Ühe selgitusena viis ta tähelepanu sellele, et ta oli mitmes ajalehes pisikese reklaami ostnud, mis käskis üksteises olevaid ringe joonistada, kuid see paistis tähelepanu eksiteele viimisena.
Ka halvemaloomulistes pettustes võib ümberveenmise asemel piisata tähelepanu ajutisest kõrvale juhtimisest ning hoiatuseks ta tutvustab neid aeg-ajalt (1, 2, 3, 4).

Üheks võimalikuks näiteks varjatud pettusest on film "What the Bleep Do We Know". Mainiti teaduses kasutatavaid termineid kvantfüüsikast ning poolrealistlikult ka neurobioloogiast, kuid järeldustega mindi väga kaugele (reaalsus muutub mõtlemise endaga). Kohati jäi mulje, et autorid tahtsid realistlikkust väärtustavad vaatajad juba alguses minema peletada julgete ja alusetute väidetega. Näiteks väideti, et indiaanlased ei näinud eurooplaste laevu, vaid ainult lohkusid vees, sest nad polnud sellist asja varem näinud. Räägiti ka võimest õige mõtlemise juures läbi seinte minna või vee peal kõndida. Selliseid kohti oli palju, kuid lõpu pool hakati otsesemalt välja ütlema motiveerivaid ja julgustavaid ideid. Korduvalt läbikäivaks sõnumiks oli soovitus julgete sihtidega oma elus edasi püüelda. Samas püüti neid realistlikumalt motiveerivaid väiteid seostada uue maailmapildiga ning suvaliselt tõlgendatud teadusterminitega. Selliste sõnumitega kaasa minejad võivad õppida sihikindluse tõttu üht-teist, kuid ebarealistliku jutuga harjutamine ning reaalsustajuga mängimine võib lisada võimalusi manipuleerimiseks (kasvõi mittevajalike toodete müügi õigustamiseks). Kui keegi saavutab peale motiveerivaid sõnumeid midagi võib ta omaalgatuslikult ja entuastlikult sellist filmi edasi reklaamima ning ideoloogia reklaamijad võivad võimu või raha saada, kuna uskujad loodavad nende hägusemast reaalsuspildist veel midagi saada.
Sarnast mõtlemist on paistnud paljude pseudoteaduslike äride, sektide ja õpetuste juures. Antakse veidi toimivaid soovitusi, mida seostatakse juurde mõeldud uue reaalsuspildiga, mille väljajätmisel toimiksid soovitused sama hästi. Samas võib uskujates tekkida lootus, et guru või juht oskab veel midagi head õpetada, kuid ise on raske uut tõde leida sellest tundmatuseni ning individuaalselt moondatud reaalsuspildist, milles kasutatavad terminid on eri sektides eri tähendusega. Vastutasuks uute õpetuste eest võidakse küsida raha või ülesannete täitmist.