Kommentaare teadvuse kujundajate orientatsioonist

Tähelepanelikumatele lugejatele ei tule siin tekstis võib-olla palju uut ette ning suuremaltjaolt kirjutasin siinse, et aidata mõningaid aju funktsionaalseid alasid ruumiliselt lihtsamini meelde jätta. Teisest küljest võib siin ka mingit sisulist tähtsust olla, milles ma päris kindel ei ole.

Meie sensoorsed signaalid (helid, puudutused, nähtu jms.) ühest keha poolest saadavad signaale teisel kehapoolel asuvale ajukoorele. Nägemise puhul liiguvad signaalid mõlema silma vaatevälja vasakult poolelt paremale poolkerale ja paremal pool paistev läheb vasakule poolkerale. Seejuures on nähtu üla- ja alaosa 180 kraadi pööratud ajukoores nagu see oli juba võrkkestale jõudes.

Ajus on nähtu kuklas. Tähelepanus osalev frontaalsagar (eriti kõige otsmikupoolsemas osas asuv prefrontaalne korteks) osaleb aktiivselt otsustes ja tähelepanus.
Mõeldes ajus olekut tagurpidi pööratuna on kuklasagara poole vaadates sensoorsed alad küllaltki tuttavates kohtades. Ees on õiget pidi silmadest tulnud pilt sõltumata sellest kumb silm on avatud. Vasakust kõrvast tulnud info asub seal vaatenurgas vasakul (paremas poolkeras).
Sellises vaatepunktis asuvad umbes "allpool" ja "kõrval" motoorsed ja sensoorsed ajukoore alad (premotoorsest korteksist parietaalsagarani), millega saame sealpool asuvat keha tajuda ja liigutada ning sarnaselt vasaku kehapoolega.

Tõenäoliselt ei pea reaalsus ajus tingimata samas orientatsioonis olema kui meile teadlikult tundub.

Sellisest otsmiku vaatlepunktist vaadates asuvad mälestusi hoidvad oimusagarad külgedel ja võib-olla sellega seoses on meil kalduvus minevikule mõeldes küljele vaadata. Tähelepanu vältimiseks eemale vaatamine ei paista hetkel veel ilmse põhjusena, sest silmad kinni tahavad ka silmad küljele minna minevikule mõeldes. Teisest küljest võis see kõrvale vaatamine olla sisseharjunud liigutuseks, et tähelepanu segavast ees olevalt pilk mujale saad.

Selliselt otsmikusagara vaatenurgast vaadates on mitmed sensoorsed alad oma kohal, kuid erandeid jagub.

Emotsioonid

Emotsionaalsemad alad paistavad aju elektrilist stimulatsiooni kasutavate katsete järgi umbes aju keskel asuvana ning need on osade somatosensoorsete aladega ühenduses mingil määral mistõttu tajume lisaks elamusele samaaegselt vastavat kehapiirkonda.

Rõõm, kurbus, viha, valu ja mõnu ise on ruumiliselt raskesti piiritletavad kuid me tajume neid kusagil enda "sees".

Ka näolihased võivad reageerida ja tajule mingit asukohatunnet anda ning üliintentsiivse valu, vaimustuse või mõnu korral võivad lihased üle keha tööle hakata looteasendi poole ajades. Lihaste aktivatsioon ja kaasnenud sensoorne stimulatsioon võib enesetundele anda ruumilist asukohta, kuid nende asukoht jääb üldiselt väga abstraktseks.

Rõõmu ja teiste emotsioonide puhul ei taju enam mingit selget ruumilist asukohta sellele. Hea tuju on meis aga seda ei saa täpsemalt eriti piiritleda. Tõenäoliselt ei saagi selliseid asju piiritleda, kui need somatosensoorseid alasid ja teisi parietaalsagara osasid samaaegselt tuntavalt ei aktiveeri. Sellises juhul on elamus meis lihtsalt olemas ja tõenäoliselt me ei saagi seda tajuda nii, kui meil just mingit lisameeleelundit pole, mis neid tajusid ruumiliselt eristada suudaks.

Motoorsed ja somatosensoorsed alad

Nahalt tulev info jaotub sensoorsetele aladele, mille paigutus ei kattu hästi otsmikuvaatenurgaga.
Võib-olla pole somatosensoorsete alade orientatsioon vastuolus selle otsmiku vaatenurgaga, sest me näeme oma jäsemeid ruumis ja parietaalsagar (somatosensoorse ja kuklasagara vahele jääv parietaalsagara osa) on vajalik ruumilise arusaama omamiseks ümbrusest. Toetudes mälestustele teame kus meie kehaosad ruumiliselt üksteise suhtes asuvad, arvestades nendest samaaegselt tulevate sensoorsete signaalidega ning varem samaaegselt nähtud asukohtadega.

Primaarsel somatosensoorsel korteksil paistab 2 põhilisemat, kuid veidi eri orientatsioonis piirkonda. Alustades poolkerade vahelt asub üks genitaalidest signaale asuv piirkond. Sealt edasi tulevad kergemini meeldejääva järjekorraga kehaosad alates varvastest ja sealt edasi keha jalataldadest torso, kaela ja peani ning seejärel õlast sõrmedeni suhteliselt tuttavas järjekorras. Seejärel edasi jõudes läheb järjekord vastupidiseks ehk pealaest, näo, keele, kõri ja seedekulglani.


Peast sisikonnani minevale piirkonnale on üheks omaduseks ka see, et need piirkonnad saavad kraniaalnärvidelt signaale (kaelast allapool on vagaalnärv kaugemale olulisemaks kraniaalnärviks). Kopsude, südame ja seedekulgla puhul on lisaks vagaalnärvile oluliseks ka selgroonärviga ühenduses olevad närvid.
Kui eelnev piirkond oli selline, mida me näeme suures osas kaelast allapoole vaadates, siis näo, kurgu ja eriti sisikonna piirkonda ei näe me üldiselt ilma peegli või teiste abivahenditeta.

Olulisena paistab see, et seedekulgla ja torso nahk on ajukoorel üksteisest päris kaugel. Vastupidisel juhul tekiks tõenäoliselt raskusi nende eri piirkondade stimuleerimise eristamisel.

Liikudes selles suunas edasi sisikonnalt infot saavalt piirkonnalt insula poole jääb sekundaarne somatosensoorne korteks, mis aktiveerub mitmekülgsete subjektiivsete elamuste peale nagu mõnu, valu, sügelus, orgasm ja temperatuurid. Insula aktiveerub sarnaselt nendele emotsionaalsemate sensoorsete siseelamustele.

Tugeva rõõmu, orgasmi, hirmu ja tõenäoliselt ka teiste tugevate elamuste korral võib tunda kõhus, rindkeres ja kurgus teistmoodi tunnet ja need alad asuvad sekundaarsele somatosensoorsele korteksile ning insulale väga lähedal. Selle põhjuseks võib olla ajukoorele omane sujuvalt ühelt funktsionaalselt alalt teisele üleminek. Sisikonnale ja näole vastavad somatosensoorsed alad jäävad selliste siseelamuste korral reageerivate alade lähedale.

Nutmise ja isolatsioonihäälitsuste bioloogiast

Tekst võetud ülevaatlikust artiklist, mis keskendus isolatsiooniga kaasnenud häälitustele ja nutule. Loomkatsetes ei saa nuttu erinevalt inimestega tuvastada pisaratega, aga saab tuvastada liigile vastava häälitsusega, mida tekitatakse isolatsioonis olles ning nimetatakse ka hädavõi isolatsioonikutseteks (distress/isolation call). Artikkel keskendus sellistele häälitsustele, mida nimetati selles tihti kokkuvõtlikult nutuks.
Nutmiseks piisab ajutüvest ja keskaju peab säilinud olema. Ka suuremaltjaolt ajuta sündinud (anencephaly) inimesed nutavad sarnaselt tervete lastega, kui ajutüvi keskajuni on alles, kuigi erineva intentsiivsusega. Keskajus on loomkatsetes suudetud järjepidevamalt nutulaadset häälitsust esile kutsuda periakveduktaalse halli massi (PAG) osade neuronite elektrilisel stimulatsioonil. 8 päevastel rottidel võib ajutüve säilitamine jätta võime hädakutseid tekitada jahtumise või isolatsiooni korral. Ajutüvega jäetud kassidel sai selliseid häälitsusi tekitada rostraalse keskaju (sh. PAG) ning dorsaalse, lateraalse, ventraalse tegmentaalse ala stimulatsioonil. Oravahvides on neid hääli tekitatud PAG, taalamuse (midline tuumas), anterioorse hippokampuse ja kaudaalse spinotalaamse trakti stimulatsioonil. Glutamaadi agonisti süstimine PAG'i (ajutüvega jäetud kassidel) põhjustas näugumist, urisemist ja ulgumist. Näugumist ennast sai ventrolateraalse ponsi stimulatsiooniga samuti esile kutsuda.
Hamstrid lõpetasid peaaegu täielikult isolatsioonihäälitsused, kui PAG ja tegmentaalseid alasid keskajus vigastada, kuid teised häälitsused säilisid.
Autori jutu järgi pole inimestel ajuverevoolu mõõtmisi tehtud nutu ajal, kuid rääkimise ajal suureneb verevool PAG'i, mis võib olla osaliselt häälepaelte signaale vahendavaks kohaks. Nucleus ambiguus'e (medullas) osad neuronid osalevad ka nutus ja on ühenduses häälepaeltega.
Anterioorne singulaatkorteks on peamine ajukoore ala, mis osaleb erinevates häälitsustes ning häälitsemine on üks selgemaid reaktsioone, mida selle piirkonna stimulatsioonil võib saada. Selle elektrilisel stimulatsioonil makaak-ahvides võis kuulda erinevaid häälitsusi mida nad suudavad esile kutsuda.
Anterioorse singulaatkorteksi eemaldus vähendas tugevalt või kaotas oravahvide üksindushäälitsusi. Selle eemaldamine vähendas ka soovi teistega olla ja emotsionaalsust, kuid suurendas vabal ajal elutute objektide manipuleerimisele läinud aja hulka.
Inimestel aktiveerub anterioorne singulaatkoor selgemini rääkimise, kuid mitte sosistamise ajal.
Amügdalal on näiline roll sellistes häälitsustes emotsioonide lisajana. Nende eemaldus mõlemas poolkeras vähendab neid hääli nagu ka emotsioone üldiselt. Lisaks ei näidanud sellised isendid välja eelistust oma ema suhtes.
Neurotransmitterite hulgast on heaolutundes osalevatel opioididel nutmisega selgem seos. Mu-opioidi agonistid nagu morfiin vähendavad nuttu ja hädakutsunguid ning mu antagonist naloksoon suurendab ebameeldivustunnet näitavate häälitsuste hulka. Delta opioidi retseptorite agonistid vähendavad ka nuttu, kuid kappa retseptorite agonistid kergendasid ebameeldivushäälitsuste teket. Opioidiretseptorite tihedus on suurem PAG's ja anterioorses singulaatkorteksis.
Alfa-2 adrenaliiniretseptori agonist klonidiin vähendasid täiskasvanud primaatidel doosist sõltuvalt isolatsioonihäälitsusi. 10 päevastel rotikutsikatel põhjustas see samas rohkem häälitsusi. Alfa-2 antagonist yohimbiin vähendas noorloomades klonidiinile ja kappa agonistidele järgnevat häälitsuste tõusu.
Nutu kuuljas toimuvast: taalamuse helile reageerivas osas (mediaalne genikulaattuum) reageerisid kassil kassipoja hädakutsungile 30% kaudaalses osas asuvatest neuronitest ning nende puhul ei olnud reaktsiooni teiste helide korral. Emaks saanud rotid veedavad ligikutsuvate noorloomade juures rohkem aega, kui neitsirotid. Lõhn ja kehasoojus paistavad ka olulise hoolivuse esilekutsujana. Rottide puhul on need helid ultraheli sagedusel ja üle 40 kHz tehislikult loodud lühiajalised hääled tekitavad samuti tugevat hoolivat käitumist. Vasaku poolkera aktiveerumine paistab olulisemana. Inimeste fMRI uuringute järgi aktiveerub anterioorne singulaatkorteks nutu kuulmisel selgemalt ning naistel vähem kui meestel sõltumata sellest kas lapsed olid endal olemas või mitte. Amügdala aktiveerus nutu kuulmisel rohkem, kui naeru kuulmisel. Näitlejate nutu kuulmisel kaldus parempoolne amügdala tugevamalt aktiveeruma. Hüpotaalamuse mediaalse preoptilise tuuma olemasolu on ka oluline vanemliku käitumise tekkeks. Oksütotsiini süstimine ajusse suurendab emaste neitsirottide hoolivust selliste hädakutsungite suhtes. Nucleus accumbens'i oksütotsiinisisaldus on ka oluline reguleerija. Samas oksütotsiiniretseptorite knockout hiired on tavalise vanemliku käitumisega. Nii nutu kuulmisel kui ka esilekutsumisel aktiveeruvad mõlemal juhul anterioorne singulaatkorteks ja amügdala.

Amügdala aktiivsus põhjustab tihti hirmulaadset ebameeldivustunnet ja emotsioone üldiselt.
Anterioorse singulaatkorteksi (ACC) kahjustused põhjustavad inimestel emotsioonide tuimenemist ja ükskõiksust. Sümpateetilise närvisüsteemi aktiveerumisel ja ACC aktiivsusel on seos, kuid ei täpsustata. ACC tekitab (algusekoht pole väga kindel) teeta rütmiga (6-10 Hz) tegevust sümpateetilise närvisüsteemi aktiveerumisel. Kurbuse ja depressiooniga väheneb dorsaalse ACC aktiivsus ja suureneb aktiivsus anteroventraalse osa aktiivsus.
ACC aktiveerub valu korral ja valuga võib kaasneda häälitsemine või isegi nutt ning stressihormoonide vabanemine. Kurbuse ja nutuga peaksid stressihormoonid tugevamalt vabanema.

Kurbus põhjustab intentsiivsusest sõltuvalt stressihormooni kortisooli vabanemist (süljest mõõdeti), kuid viha, üllatuse ja rõõmu korral seda tagajärge nii selgelt ei paistnud. Viha ja kurbus tekivad mõlemad takistuse/probleemi märkamisel ning erinevalt vihast ei ole kurbuse korral nii selget tunnet, et saaks midagi muuta ning pole ka eriti energiat midagi ette võtta. Ka häbi suurendab kortisooli vabanemist ning võib samuti kurbust põhjustada.

ACC osaleb emotsioonides ja häälekuses, mis tihti koos esinevad.

Pisarate eritust põhjustab näonärv, mis kõrvalepõikena osaleb veel näoilmete ja süljeerituse esile kutsumises.

Nutu olemuse tuvastamine võib inimestele ja enamikele imetajatele võib-olla ka enda mälestustele toetudes. Sellisel juhul saab elu alguses nutmisega vms. hiljem selgeks, kuidas teised sama häälitsuste tegijad tunnevad. Suur osa empaatiast võib nii mälu järgi kujunenud olla ning seejuures võib piisata mälust, mis võimaldaks oma emotsioone teistes ära tunda. Seejärel sõltub enesetundest kuidas tahaks omapoolse käitumisega teise enesetundele reageerida.

Toitumine ja närvisüsteem

Seedekulglast ajutüve ja hüpotaalamuseni (1). Ghreliin on peamine nälga tekitav hormoon, mida leidub peamiselt seedekulglas ning väiksemas koguses ajus. Hüpotaalamuse arkuaattuum (arcuate nulceus) osaleb täiskõhutundes. Toitumist reguleerivad veel oreksiin/hüpokretiin, CCK, neuropeptiid Y, glükagooni-laadne peptiid-1 ning veel mõned teised. Need kõik on peptiidid (valkudest lühemad õiges järjekorras kokku sünteesitud aminohapete ahelad), mis teeks nende kunstliku sünteesi kulukamaks.
Mao laienemisel aktiveeruvad mehhanoretseptorid, mis algatavad täiskõhutunde edasi kandumist, kuid tavaliselt lõppeb toitumine varem mingi vähemalt selle artikli autoritele tundmatu mehhanismiga. Ülekaalulistel on magu suurem ja neil tekib täiskõhutunne suurema surve korral ning mao suuruse kirurgiline vähendamine taastab nälja kaotuseks vajaliku madalama survenõudluse.
Ghreliini süstimine põhjustab söögiisu teket ja suurendab tarbitud toidu kogust. Selle tase tõuseb maksimumi enne regulaarse eine algust ja langeb seejärel. Selle toimet vahendab arkuaattuum ja medullas asuv nucleus solitary tractus (ingl. k.). Viimane saab signaale 7. (näo ja keele suu poolse 2/3 närv), 9. (muuhulgas keele tagumise kolmandiku ja kurgu sensoorne närv) ja 10. (vagaalnärv/uitnärv, mis seedekulgla alaosani ulatub) kraniaalnärvi paarilt. Ülekaalulistel on ghreliini veres vähem ning selline erinevus paistab proportsionaalsena keha rasvasisaldusega. Täiskõhutunnet annavad koletsüstokiniin (CCK), glükagooni-laadne peptiid-1 (GLP-1) ja peptiid YY (PYY).
GLP-1 süstimine ajusse vähendab söömist ja joomist ning see reguleerib insuliini eritumist. GLP-1 antagonistid suurendasid katseloomades tarbitud toidu hulka täis kõhuga loomadel, kuid mitte nälginud loomadel ning nende järjepidev andmine tõstis kehakaalu. Toime paistab vagaalnärvi poolt vahendatuna (5 mainitud viite järgi).
CCK vähendab isu, kuigi normaalseks täiskõhutundeks peaks samaaegselt olema maos piisavas koguses toitu. CCK1 retseptoritele kinnitumine on täiskõhutundeks vajalikud ja need asuvad kõhuõõnde jääva vagaalnärvi neuronitele. Kui vagaalnärv läbi lõigata, siis ei tekita CCK katseloomades söögiisu kaotust. Inimestel on leitud, et suurema näljatundega kaasneb madalam CCK kontsentratsioon veres.
PYY seondub agonistina hüpotaalamuse arkuaattuumas olevatele Y2 retseptoritele ja põhjustavad täiskõhutunnet. Võimalik, et PYY isu langetav toime on iivelduse tagajärg.
Arkuaattuum saab vere kaudu signaale keha energiavajadusest ja nucleus solitary tractus saab signaale seedekulgla närvidelt. Arkuaattuumas on 2 suuremat neuroni tüüpi, mis reguleerivad toitumist vastupidises suunas. Ühes sisaldub neuropeptiid Y (NPY), mis on tugevatoimeline isu tekitaja. Teises on pro-opiomelanokortiini (POMC), mis vähendab söömist melanokortiini retseptorite aktiveerimisel. NPY inhibeerib isu vähendavate neuronite tööd. Insuliin ja leptiin inhibeerivad NPY eritavaid neuroneid, kuid aktiveerivad POMC'i sisaldavaid neuroneid. PYY siduvad Y2 retseptorid asuvad PY eritavatele neuronitele signaale saatvatel neuronitel ja paistab, et PYY seondumine takistab PY vabanemist. POMC ja NPY neuronid saadavad signaale lateraalses hüpotaalamuses olevatele neuronitele, mis sisaldavad oreksiini.
GLP-1 leidub rohkem tractus solitarus'e ning dorsaalses ja ventraalses medulla retikulaarse formatsiooni neuronites. Viimase piirkonna tuumad saavad signaale seedekulglast. Lisaks on GLP-1 neuroneid hüpotaalamuse paraventrikulaarses tuumas, mis saadab signaale näljas osalevatele lateraalsele hüpotaalamusele ja periventrikulaarsetele aladele.
Oreksiini hulk tõuseb veres näljaga ja see inhibeerib CCK tekitatud täiskõhutunnet.

Stressorid nagu külm ja agressioon suurendavad neuropeptiid Y vabanemist sümpateetilisest närvisüsteemist ning sellega kaasneb Y2 retseptorite ja NPY hulga tõus kõhu rasvkoes, mis toob omakorda kaasa rasvkoe juurdekasvu. Paistab ühe võimaliku mehhanismina, mis paneb loomi külmemal aastaajal rasvasemaks sööma

Insuliini süstimine mediaalsesse arkuaattuuma vähendas magusaisu.

Vereglükoosi tõstmine süstimisega vähendas NTS'i maitseneuronite elektrilist aktiivsust ning seda kõige selgemini magusale reageerivates neuronites.

Ajus

Nälgimine suurendab (kuni ~10-20%) katseloomades mu opioidi retseptorite mRNA sünteesi hüpotaalamuse arkuaattuumas ja ventraalmediaalses hüpotaalamuses. Mu opioidi retseptorite aktiveerimine suurendab söömist ja paneb eelistama rasvast toitu ning see eelistus kaob mu retseptori antagonisti andmisel. Seda muutust tuvastati 48 tunnise nälja järel, kuid mitte 12 või 24 tunnise nälja järel. Teistel juhtudel võib nende retseptorite tihedus kasvada mõõdetavalt ka tunniga. Seondumist võis mõjutada ka vabanenud endorfiini tase. Soovitud koguses toitu saanud kaldusid ka eelistama rasvast toitu. Kappa ja sigma opioidi retseptorite hulk ei muutunud.
Nälgimisel väheneb veres leptiini sisaldus mis võimendab neuropeptiid Y ja oreksiinide sünteesi. Süües kasvab leptiini tase ja väheneb NPY ja oreksiinide mRNA süntees.
Mu-reptseptorid kalduvad asuma aju piirkondades, mis aktiveeruvad toitumisel nagu nucleus accumbens, tractus solitarius, amügdala ja ventraalne tegmentaalne ala. Opioidi agonisti sütimine nendesse aladesse põhjustab söömist.
Paistab, et toidupuuduse ajal inhibeerivad mu-opioidid arkuaattuuma ja lateraalset hüpotaalamust.
Beeta-endorfiini leidub arkuaattuumas ja nucleus tractus solitarius'es (NTS). See tekib ühe saadusena pro-opiomelanokortiini lagunemisel. 24 tunnine toidupuudus suurendab hüpotaalamuses beeta-endorfiini tootmist, kuid üle 48 tunnine nälgimine vähendab selle hulka ja sünteesi ning sellele järgneb mu-retseptorite tiheduse kasv.

Maitsetaju vahendavad 7. ja 9. kraniaalnärvipaar lõppevad nucleus tractus solitarius'es (NTS). NTS on esimene maitsesignaale vahendav tuum, millest läheb suur osa aksonitest ponsis asuvasse parabrahhiaaltuumadesse (parabrachial nuclei, PbN), mis on järgmisteks reguleerivateks tuumadeks. Hamstril saatsid ühe uuringu järgi 80% NTS'is olevatest maitse peale aktiveruvatest neuronitest aksoneid PbN'i. NTS on ühenduses veel retikulaarse formatsiooniga, premotoorsete tuumadega ja ajutüve vastasküljel asuva NTS'ga. NTS'is on glutamaadi, neuropeptiid P, GABA ja opioidi retseptoreid. Opioidi retseptorite antagonisti süstimisel roti NTS'i vähenes neuropeptiid Y tekitatud isu. NPY ise oli seejuures süstitud paraventrikulaarsesse tuuma. Met-enkefaliini (mu- ja sigma opioidi retseptorite agonist) süstimine NTS juurde takistas maitsetaju peale reageerivates NTS'i rakkudes signaali teket. Maitse peale aktiveeruvaid neuroneid tuvastati nõrga elektrivooluga (kuni 40 mikroamprit) keelele ja ülekontrolliks lisati keelele pärast magusat, soolast, mõru ja haput ainet. Eelnevalt oli kirurgiliselt lisatud üksikneuronite aktiivsust mõõtvad elektroodid.
Morfiin suurendab katseloomade eelistust magusat tarbida ja vähendab mõru maitse vältimist.

Peamiselt magusatajule keskendunud pikk artikkel maitsetajust.
Parabrahhiaalsest tuumast levivad signaalid edasi taalamuse ventraalposterioorse mediaalse alatuuma kaudu agranuaalsele insulale. Piirkonnad NTS'ist insulani on maitsetajule järjepidevalt aktiveeruvad kohad. Maitsetajus osalev nn. gustatory cortex (maitsekoor tõlkes, aga varemkasutatud eestikeelset vastet ei leidnud) asub osaliselt insulal ja teises osas seda katval parietaalsagaral. Lisaks muudavad maitse tõttu oma töörütmi paljud amügdala, orbitofrontaalse korteksi ja lateraalse hüpotaalamuse rakud. Maitsekoorelt tulevad signaalid tagasi NTS'le.
Maitsele reageerivad neuronid kalduvad vahel eelistatavalt aktiveeruma kindla maitse korral.
Magusa maitse intentsiivsuse tõstmine tõstab NTS'is neuronite aktiivsust, mis ise töötavad näiliselt monotoonselt, kuid maitse intentsiivsusest sõltuva kiirusega. Need neuronid võivad kanda ka infot puudutuse kohta ja seni ei paista, et oleks alati ainult maitseelamuse peale reageerivaid neuroneid ja mitmete neuronite paralleelne töö paistab olulisema määrajana maitseelamuse juures.
Maitsest saadaval heal tundel paistab 2 rada. PBN ja maitsekoor saadavad tasutunnet andvatele piirkondadele ühendusi. PBN neuronite aksonid ulatuvad tihedamalt amügdalasse ja hüpotaalamusse, mis ise saadavad signaale ventraalsele tegmentaalsele alale. VTA saadab dopamiini muuhulgas nucleus accumbens'ile. VTA võib vahele jääda otsesemate ühenduste tõttu ja reaalsuses on palju vastastikkuseid eri tihedusega ühendusi. Teisi allikaid arvestades lähevad NA'st ühendused omakorda septaaltuumadele, mille stimulatsioon kaldub mõnusat heaolutunnet andma sarnaselt NA'ga.
Maitsekoorest läheb ühendusi prefrontaalsesse korteksisse ja amügdalasse. PBN paistab tähtsama meeldivuse reguleerijana, sest maitsekoorele signaale saatva taalamuse osa eemaldus ei mõjutanud eriti käitumist magusa suhtes.
Mõõdeti NA's 52 neuroni tegevust, mis aktiveerusid oluliselt magusatajul. 47 neist ei reageerinud mõru maitse tajul või muutsid aktiivsust vastupidises suunas võrreldes magusataju ajal toimuvaga.
Kõhu täitumisel väheneb lateraalse hüpotaalamuse, orbitofrontaalse korteksi ja amügdala aktivatsioon magusa tajul ning autor kahtlustas seda põhjusena/nähtusena, mis viib mõnukeskuste väiksema aktivatsioonini.

Ghreliin põhjustab isu tekitavate ja ärkvel hoidvate ainete neuropeptiid Y ja oreksiini/hüpokretiini vabanemist. Lisaks põhjustab ghreliin vasopressiini, oksütotsiini (ajuripatsisse), kortikotropiini-vabastava hormooni (CRH) ja kortisooli vabanemist nälja ajal. Ghreliin suudab isu veidike tõsta nucleus accumbens'isse süstides ning suuremal määral ventraalsesse tegmentaalsesse alasse süstides. Katseloomades põhjustas ghreliini süstimine doosist sõltuvat ärevust (ei julgetud ümbrust uurida). Hippokampusesse, kuid mitte amgüdalasse, süstides suurenes isu ning kui süstiti ühesse neist kahest või dorsaalsesse raphe tuuma, siis paranesid neil mälutesti tulemused.

CRH antagoniste on testitud ärevuse vastu ja CHR'i kahtlustatakse stressiga kaasnenud seedehäiretes, depressioonis, kõrgvererõhus ja ärevustundes. Viimane hormoon paistab nälja ebameeldivustundes tõenäolisema vahepõhjusena.

Maitsetundes osaleva ajukoore (gustatory cortex) eemaldamine katseloomades jättis neile võime maitseid eristada ning jäi vastumeelsus tugevalt mõru vedeliku suhtes, kuid aeglustas maitse ja järgnenud halva enesetunde vahelise seose ära õppimist.

Rottidel stimuleeriti NTS'i rakke eelnevalt eri maitsetajude ajal salvestatud elektrilise aktiivsusega. Kui vee joomise ajal kasutati mõru maitse ajal mõõdetud tegevust, vältisid rotid selle joomist ja magusale järgnenud signaalide esilekutsumine muutis joomist nagu oleks tegu magusa vedelikuga. Täpsemini sellest kokkuvõttest muutusi välja lugeda ei saanud, aga selliseid töid leidub teisigi mis samalaadseid tulemusi saavad.

Roti NTS'i ehitusest paistab, et maitseinfo aktiveerib tavaliselt NTS'i inhibeerivaid rakke, mis kasutavad GABA. Sellel paistab olulist rolli maitseinfo töötluses. Tiheda stimuleerimisega saab põhjustada sadu kordi kauem püsivaid inhibeerivaid signaale, kui üksiksignaalidega. Mõõdetavalt tugevnenud inhibitsiooni võib leida eri uuringutes 5 minutit kuni tund peale stimulatsiooni. Võib-olla on sellel seos maitsetaju nõrgenemisega pikemal kokkupuutel maitsega.

Maitsesignaale reguleeriva taalamuse ventroposteromediaalse tuuma neuronid tekitasid rotil kuni 20 hZ (NaCl) sagedusega impulsse. Sukroos tekitas keskmiselt 5 närviimpulssi sekundis ja mõru aine tekitas keskmiselt 4-5 impulssi sekundis. Vähemalt viimased numbrid tunduvad liiga aeglased, et maitsetaju vahendada. Me saaks vist aru kui magusatunne esineks 4-5 rütmilise tajuga sekundis. Taalamusel võib olla ka mingi regulatoorne roll. Eelviidatud magusaartikli järgi jättis ajukoore eemaldus katseloomadele kalduvust keelt magusa tajul väga välja ajada, nagu meeldiva tajul ka tervetel loomadel võib näha. Nad muidu ei otsinud sellises seisundis iseseisvalt magusat. Ühe viite järgi piisas keskajule eelnevast ajutüvest, et säilitada soovi magusat juua, kuid soolast vett tarbisid nad sama palju, kui puhast vett. Operatsiooni ulatust ei oldud seal selgelt mainitud.

Naatriumi puudus suurendab soolase toidu ja joogi tarbimist. Rottidel põhjustati naatriumipuudust mageda vee jootmisega ja pärast mõõdeti Fos'i hulga järgi osade ajuosade eelnenud aktiivsust.
Fos on üldine raku kasvus ja regulatsioonis osalev valk, mille süntees tõuseb peale närviimpulsse ja selle taset mõõdetakse neurobioloogias väga tihti. Vahel paistab, et enamikes artiklites on seda mõõdetud ja teiste selliste valkude kasutamist pole veel märganud. Selle meetodiga saab tagantjärele ajutüki analüüsil värvida eelnevalt aktiivseid olnud rakke.
Naatriumipuuduses loomadel oli kontrollgrupi isenditega võrreldes kõrgem Fos tase subfornikaalses organis (saab signaale keha vedeliku hulgast osmoretseptoritega ja reguleerib uriini tootmist ning janutunnet), basolateraalses amügdalas (saadab signaale nucleus accumbens'ile) ja nucleus accumbens'i kestas.
Kui õigesti aru sain, siis hukati nad analüüsimiseks tund peale soolvee andmist soovitud hulgas.
Päevane soolavee tarbimine (sai valida ka puhast vett) oli soolapuuduses rottidel ~5 korda kõrgem kontrollgrupi omast. Esimesel võimalusel soolvett juua omastasid sellised rotid 50% rohkem naatriumi kui neil oleks vaja ja teisel korral 80% üle vajaduse, millest paistab arvestades ka Fos'i mõõtmisi, et sool andis neile head tunnet.
Subfornikaalse organi kahjustamine vähendab soolaisu tõusu naatriumi puudusel.

Inimestel mõõdeti muutusi aju verevoolus maitsetaju ajal. Saadi 6 eri maitsega vedelikku vooliku kaudu juua. Näljastel sööjatel oli tugevam aktiveerumine insulas, taalamuses ja substantia nigra's. Täiskõhutunde puhul oli väiksem aktiivsus parahippokampuses, hippokampuses, amügdalas ja anterioorses singulaatkorteksis.
Täiskõhutunne võib saabuda kahe minutiga ja vähendab järjest söömisest saadud mõnu.
Täiskõhutunne pole loomkatsetes elektroodidega mõõtes muutnud NTS'e, insula ja insulat katva frontaalsagara üksikneuronite aktiivsust. Ahvidel langes kõhu täitumisel neuronite aktiivsus nulli lähedale hüpotaalamuses ja kaudolateraalses orbitofrontaalses koores, kuid nende neuronite aktiivsus taastus uue stiimuli andmisel. Amügdalas võib söömisel aktiveerunud neuronite aktiivsus langeda ~0-100% (keskmiselt 58%) sõltuvalt rakust. Orbitofrontaalkorteksi ja hüpotaalamuse aktiivsus paistab selgemalt näljast sõltuvana, kuid need piirkonnad osalevad veel väga paljudes teistes tegevustes. Eri uuringud leiavad erinevaid aktivatsioonimustreid, kuid see võib olla maitsest sõltuv.
Maitse ja lõhn võivad segamini minna kui näiteks suus lõhnavat toitu tajutakse näilise maitsega. Näiteks nina kinni söömisel kaob tihti võime söödut tuvastada ainult maitsetaju järgi. Need kaks taju aktiveerivad samu alasid kaudaalsel orbitofrontaalkorteksil, insulas ja seda katval frontaalsagaral ning amügdalas.
Mõned pildid 6 maitse ajal aktiveerunud kohtadest näljastel. Sukroos aktiveeris väga paljusid alasid võrreldes teiste ainetega.
Insula aktivatsioon paistab motivatsiooni/tasu reguleeriva mõjuga.
Hippokampuse kahjustamine võib närilistel raskendada nälja ja täiskõhutunde eristamist. Hippokampus ja parahippokampus aktiveeruvad toidule mõeldes ja kui toitu näidatakse.

Kannaboinoidi CB1 retseptorid annavad söögiisu ja vahendab tõenäoliselt ghreliini põhjustatud oreksiini ning neuropeptiid Y vabanemist hüpotaalamusest. CB1 knockout mutantidel ei mõjutanud ghreliin oreksiini vabanemist ning sarnast tulemust sai kannabinoidi antagonistidega.
Nälga tekitavas hüpotaalamuse paraventrikulaartuumas (PVN) inhibeerib ghreliin sealsed rakke, kuid CB1 antagonistide lisamine hoiab selle ära. CB1 retseptoreid on "tihedalt" kõikides toitumisega seotud hüpotaalamuse tuumades. Ghreliin tõstis vaba endokannabinoidi 2-AG kontsentratsiooni hüpotaalamuses 50-80% ning see muutus oli nullilähedane CB1 retseptori knockout mutantidel. CB1 retseptori puudusega loomad kalduvad olema saledamad.

Melanokortiini antagonist suurendas rottidel valikuliselt ainult rasvase toidu (~40% rohkem) tarbimist ning muutus magusaisu juures oli nullilähedane. Teisi maitseid ei uuritud.

Kasvuhormooni vabanemist põhjustav peptiid-2 (GHRP-2) suurendab (kuni 33%) inimestes sarnaselt ghreliiniga tarbitud toidu hulka.

Atsetüülkoliin ja dopamiin on vastupidise toimega nucleus accumbens'is nii toitumise kui teiste tegevuste juures. Kui dopamiin tekitab tegutsemistahet ja soovi midagi saada nagu näiteks nälja ajal, siis atsetüülkoliin (muskariinsete retseptoritega soendudes) vähendab selles motivatsiooni. 6 näidet eri olukordades mõõdetud neurotransmitteri tasemetega. Atsetüülkoliin vabaneb selles kõhu täitumisel järk-järgult, ebameeldivate õpitud seoste märkamisel ja ebameeldiva ajustimulatsiooni järel ning on kõrge ärevuse ja depressiooni ajal. Magusa ja morfiini võõrutus tõstavad ka vaba atsetüülkoliini hulka. Seda seost paistab striaatumis üldse järjepidevalt. Dopamiin ajab tegutsema ja atsetüülkoliin peatab või peletab. Parkinsoni tõve korral on atsetüülkoliini osakaal kõrgem dopamiini eritavate neuronite surma tõttu. Mu opioidi ja 5-HT1A retseptorite agonistid takistavad atsetüülkoliini vabanemist, mis võib olla nende ainete tuju tõstva toime põhjuseks. Muskariinsete retseptorite agonisti süstimine vähendas söömist. Atsetüülkoliini tõstmine võib vähendada ka soovi heroiini ja kokaiini saada. Isu langetavad faktorid nagu hüpotaalamuse dopamiin, CCK ja serotoniin põhjustavad NA's atsetüülkoliini tõusu. Söömisel saab atsetüülkoliin tõusta, kuni meil hakkab halb ja väiksema dopamiini toime tõttu jäädakse uimaseks ja väheliikuvaks.
Kui katseloomad saavad sahhariini koos liitiumkloriidiga, mis tekitab iiveldust, siis muutub sahhariinist saadav NTS'i aktiivsus sarnaseks mõru maitsega tekkinule ning langeb mikrodialüüsiga NA'st kogutud vedeliku dopamiini sisaldus. Atsetüülkoliini hulga tõstmine magusa vedeliku andmise ajal tekitas iiveldusele järgneva vastumeelsusega sarnast maitse vältimist. Nikotiinsed atsetüülkoliini retseptorid ei paista halba tunnet tekitavatena, sest nikotiini süstimine sinna suurendab dopamiini hulka.
Lateraalse hüpotaalamuse elektriline stimulatsioon suurendab NA's dopamiini hulka. Lateraalse hüpotaalamuse rakud osalevad toitumises sisaldades oreksiini ja leptiini retseptoreid ning osalevad ka paaritumises sisaldades suguhormoonide retseptoreid. Kastreerimine vähendab sellise elektrilise stimulatsiooni mõju. Kui stimuleeriti lateraalse hüpotaalamuse neid piirkondi, mis suurendasid atsetüülkoliini vabanemist NA's, siis vähenes katseloomades soov ennast uuesti stimuleerida.
SSRI tüüpi antidepressandid vähendavad NA'sse süstimisel depressiivset käitumist ja vaba atsetüülkoliini hulka NA's nagu ka 5-HT1A agonistid.

Eelmises viites sellest ei kirjutatud, kuid serotoniini retseptoreid aktiveerivad psühhadeelikumid tekitavad tihti positiivset enesetunnet ning atsetüülkoliini toime takistamine võib olla üheks enesetunde parandajaks.

Serotoniini 5-HT2c retseptorite agonistid on tugevad söögiisu vähendajad. Selle puudusega rotid tarbisid kaalu arvestades ~25% rohkem toitu ning olid lisaks ülekaalulisusele aktiivsemad. Lisaks mõjus neile nõrgemalt isutust tekitav serotoniini agonist. Kui retseptorid olid olemas valikuliselt pro-opiomelanokortiini (POMC) neuronites, polnud neid muutusi. Ühendusi arvestades saavad isu langetavad pro-opiomelanokortiini neuronid signaale serotoniini retseptoreid sisaldavatelt neuronitelt. Osad POMC neuronid arkuaattuumast saadavad signaale NTS'le ning neil ühendustel paistab täiskõhutundes andvat mõju. 5-HT2c puudulikkusega rottidel tekib ka suhteline tundetus leptiini isu langetava toime suhtes, kuigi selle kontsentratsioon tõuseb.

Eluviis ja keskkond

Serotoniin paistab vajalikuna emotsioonide tajuks ning seda tõstvad ained nagu psühhadeelikumid on heaks näiteks. Kõrge serotoniiniga on maailma värvid eredamad, energiat on rohkem (serotoniin põhjustab dopamiini ja noradrenaliini vabanemist) ja emotsioonid tekivad kergemini.

Viimases viites mainiti serotoniini isu langetavat toimet ja seda seost paistab ka igapäevaelus. Serotoniini 5-HT2 (muuhulgas) antagonist kuetiapiin blokeeris mul emotsioonid ja tekitas näksimisisu, mis võis säilida ka iivelduseni söömisel. Kainelt olles paistab samuti seda korrapära. Näiteks emotsioonitumatel, talviselt lühematel ja pilvisematel päevadel kaldun rohkem sööma uimasuse tõttu kuid päikselisematel või lihtsalt emotsionaalsetel päevadel pole mul eriti isu.

Talvise emotsioonituse ja energiapuudusega kaasnev nälg paistab hea kohastumusena talve üle elamiseks. Ükskõik mis poolkeral elades tuleb talv lühemate päevadega ja kui pimedal ajal tekiks kõikidel loomadel uimane nälg ning energiapuudus koguksid nad juhtumisi ka rasvavarusid talve üle elamiseks.

Elevushoogudel mõtlevad tõenäoliselt vähesed näksimisele, kui just toit ise ei ole nende emotsioonide allikaks.

Kui elu on nii vähestimuleeriv, et toit saab päeva üheks põhiliseks meeleahutuseks, siis on ilmselt raske kaalus püsida ja sellist suhtumist olen ülekaalulistelt enamasti kuulnud.
Kaalulangetamissooviliste lehekülgede (ja mõne üksikust isiklikust konsultatsioonikogemuse) järgi mainitakse või paistab tavaliselt depressioon. Koduselt elavatel võib see kergemini peale tulla emotsionaalselt vähestimuleeriva elu tõttu.

Soovitasin leida elus siht, mis annaks emotsioone ja põnevust. Mingisugust igapäevasemat praktiseerimist võimaldavat sihti ja motivatsiooniallikat, mis annaks meeldivat energilisust. Soovitatav olemasoleva isikliku julgusega äärealadel oma unistuste poole liikuda. Tagasiside järgi polnud neil julgust oma soove teostada.

Kui ei meeldi elule lisasihte leida võib elus kesksemaks sihiks ja tähelepanuallikaks jääda söögile mõtlemine ja kaalu normis hoidmine.

Kui näksimisisu peale tuleb võiks kontrolli mõttes otsida emotsioone tekitavat ümbrusest (eriti efektiivne oleks osata ajutiselt värve rõõmsalt näha) ja kui uimase ning apaatsuse ära kaotamise järel ikka isu säilib, siis on tõenäolisem nälg.

Need konsultatsioonid abiotsijatega toimusid hiljuti ning lõppesid sellega, et nõustuti sooviga elus midagi stimuleerivat leida, kuid ma pole nendega mõnda aega kontaktis olnud. Eeldan, et eluviiside muutmine võtab kuni aastaid aega ja enne seda ma erilisi muutusi ei oota. Samas nende kõigi probleemid olid järjepidevalt ettearvatavad kuetiapiiniga saadud kogemuste taustal.

Enesekontrollist

Enesekontroll tuleb harjutamisega ja selles tugevaks saamine eeldab järjepidevast ning endaga tutvumist. Olles endaga aus võib kiiresti leida korrapära emotsioonide kestvuse, intentsiivsuse ja esilekutsujate vahel ning selliste teadmiste najal võib ruttu tuletada millal tegutseda ning millal mitte. Enesekontroll ei pea olema raske kui leida lihtsamaid viise enda mõjutamiseks.

Üleliigsetest mõtetest vabanemine

Elus edasi jõudmisel paistavad peamiste takistustena mittevajalikud isiklikud hirmud, kahtlused ja teised mõtted. Isiklike kogemuste järgi pole ma mälu järgi suutnud seni sellistest tugevamatest mõtetest vabaneda neile mitte keskendudes sest mingil määral jääb see alles ja tugevamate mõtete korral on sellest väga vähe abi. Samas olen väga palju abi saanud sellistele mõtetele ja emotsioonidele intentsiivselt keskendudes. Kuna psühhotroopsete ainetega ja intentsiivsete elamustega (ka kainelt) väsib nendele järgnev reaktsioon, siis püüdsin umbes analoogse lähenemisega mittevajalikust lahti saada ning represseerimise asemel hakkasin intentsiivsemalt mittevajalikule keskenduma.

Sellisel keskendumisel tuleb tajuda täpselt seda soovimatut osa teadvuses, millest tahaks lahti saada. See ei ole üldse ebameeldiv isegi kui keskendun väga häirivatele emotsioonidele. Keskendumine peaks olema selline, mis väsitaks kiiresti. Näiteks püüan seda kujutlustes näha ja ~5 sekundit maksimaalselt tähelepanu sellele ajada. Kasutada mõnda sellist keskendumise vormi, mida suudaks ainult sekundeid alal hoida enne väsimist. Kui soovimatu järgnevate sekunditega kiiresti taastuma hakkab siis tuleb oma tähelepanu suunata veidike teise kohta ja kui umbmääraselt tajuda kuskohast see tagasi tuleb, siis suunata sellele teadvuse piirkonnale väsitavat tähelepanu. Aitab ka, kui lisaks näha asja sarkastiliselt ja ülepingutatult. Kurnata need mõttelõngad mis tähelepanu kõrvale juhivad ja keskenduda stabiilsema intentsiivsusega mõttekäikudele, mida tahaks säilitada.

Asjade taustoskuse tasemele harjutamisel saab nii eemaldada tähelepanu kõigelt kõrvaliselt. Ka mõttemaailma horisontide laiendamisel võib algse kaootilise ja umbkaudse fantaseerimisega tekkida palju üleliigset mida saab nii maha trimmida.

Hetketuju kohendamiseks soovitud suunas. Halva tuju vastu aitab analoogselt.
Apaatse tegevusetuse puhul võib lihtsalt intentsiivsemalt tegevusettusele kontsentreeruda ~5 sekundit ja see annab tavaliselt emotsionaalset energilist motivatsiooni minutiteks.

Neil, kes pole seda taktikat üle aasta praktiseerunud, võib see kauem aega võtta ja vähem edukas olla. Selle harjutamisel kergeneb see kujutlemine tasapisi ja suuremalt jaolt seisneb õppimine selles, et õpib juurde seda kui paljudes olukordades saaks mittevajalikku inhibeerida, kuigi ka seda keskendumist ennast õpib minimalistlikumalt ja vaevutajutavalt läbi viima. .

Alati ei tasu kõike ebameeldivat väsitada. Kui näiteks avastada mõni puudujääk oma senistes võimetes võiks vähemalt paar tundi lasta sellel ennast närida, et see hiljem tegutsedes paremini meeles püsiks. Emotsionaalsed seosed aitavad asjadel meeles püsida.

Kaugete sihtide läbitegemisele mõtlemine võib kergemini julguse kaotada ja kui ebakindlus ambitsioonika sihi suhtes mõtlemist ja entuasmi hakkab kahjustama, siis korrata intentsiivsema keskendumisega selliste mõtete väsitamist.

Psühholoogiliste sõltuvuste ja soovimatute harjumuste vastu võib sellisest lähenemisest kasu olla.

Motivatsiooni alalhoidmisel kõlbab selline keskendumine igasugustest produktiivsust kahjustavatest mõtetest lahti saamisel alates näiteks lihtsalt igavuse ja seinaga rääkimise tundest lahti saamiseks kuni hirmutavate kahtluste eemalduseks.

Motivatsioonist

Esimene kord on tavaliselt raske ja kui oma seniseid ambitsioonikuse piire kasvõi ühe korra ületada, siis ei tundu see edaspidi nii raske. Viimasel ajal paistab, et ühekordne ületus teeb edaspidi väga apaatseks selliste ettevõtmiste osas.

Ühe osana hoiab aktiivsust alal aktiivsusele ajendavate värskelt meeldejäänud mõtete olemasolu. Sellega seoses pole mul peale magamist hommikuti töötahet, kuid see taastub ruttu, kui alustan lugemist mõnest huvitavamast artiklist mis ruttu põnevile ajaks. Ülejäänud päeva võib veeta mällu jäänud entuasmile ja avastusrõõmule toetudes tavalisemaid artikleid lugedes. Alles magamine kustutab selle entuasmi ning seda nii põhjalikult, et järgmisel hommikul peab ennast jälle uute avastuste/pisisaavutustega virgutama.

Lihtsamal juhul piisab motivatsiooni saamiseks kui aeg-ajalt kujutleda ennast entuastlikult seda tegevust tegemas. Mälus tekivad vahel juba sellest praktika jaoks kasulikud seosed.

Motivatsiooni juures on ka tähtis leida põhjus selle tegemiseks ja seejuures ei tasu oodata, kuni motivatsioon tuleb ja saaks alustada tegutsemist. Vähemalt enda elust ei tea ma ühtegi sellist näidet, kus tuli lihtsalt motivatsioon, mis pani pikemaajalise sihi nimel päevadeks tööle. Söömise ja teiste selliste pisisoovide puhul tekib küll ennem motivatsioon, mis paneb tegutsema, kuid see ei kehti tavaliselt elus pikaajaliste sihtide puhul.

Motivatsiooni saamiseks alates igapäevastest pisiasjadest kuni mitmeaastaste plaanideni on minu esimeseks küsimuseks tavaliselt see, kuidas mõtleks inimene, kes teeks sellist asja entuastlikult. Sellele vastuse saamine võib võõramatel teemadel võtta kaua aega, kuid selle leidmisel saab tegutsema paneva vaatenurga. Selliste väljamõtlemisel on olulisem mõelda oma senisele mõttemaailmale ja selle jaoks usutavamaid suhtumisi otsida.

Rõõmus ja optimistlik vaatenurk on eelistatav, kuigi saab paralleelselt olla enesekriitiline ehk ühest küljest kujutleda ette ahvatlus mis ajaks tööle ning samas objektiivsemalt noppida nendest lühikestest vaimustushoogudest kasulikumad ideed välja.
Meeldiv vaatenurk tegevusele või mõttekäikudele tekitab kergemini tahet sellele veel mõelda.

Meeldiva enesetunde korral võib seda mõnusat tunnet nautida ja samas tegemist vajavale tegevusele mõelda, et tegutsemistahet luua.

Elus peaks olema ka mõõdukalt palju ilusaid mälestusi, sest mida ilusam paistab elu seda entuastlikumalt kaldun ka töötama. Ülelõbutsemine, mis jätab väsinuks ja depressiivseks oleks liig.

Lisaks saab välja mõelda suhtumisi, mis tegevusettuse ebameeldivamaks teevad. Selliseid vaatenurki leiab ka siis, kui mõelda kasvõi sellele, kuidas oleks oma eluga mitte midagi teha.

Entuasmi andvad mõtted ei ole stabiilsed ja tavaliselt püüan neile mitte mõelda väsitamise vältimiseks, kuid vajadusel meenutan neid positiivselt ja tugevamalt kohe enne tegutsema asumist.

Aktiivsuse ja emotsioonide stabiilsusest

Tasuks leida kesktee aktiivsusele ja emotsioonidele, mis ei kurnaks neid ära, kuid võiks osata neid ka esile kutsuda kui näiteks pole pikalt kogenud. Mõlemal juhul on kasu kogemustest.

Emotsioonide stabiilsemaks esilekutsumiseks saab abi nende kujutlemisel koos mingi tuksleva rütmiga. Näiteks aktiivsuse kontrolliks sobib see, et kujutlen soovitud energilisust ette ja seejärel püüan seda mingi sisemise tukslemise kujutlemisega tunda läbi keha voolavana. Kui see õnnestub kergesti, siis hiljem saab nende tuksete poolalateadlikult eri kiiruse juures kujutlemisega soovitud energilisust esile kutsuda. Mida kiiremini kujutleda seda rütmi seda aktiivsemaks saab ennast ajada. Kindlas taktis emotsioonide esilekutsumine aitab neil saada sarnase intentsiivsuse juures sundimatu käitumise osaks. Sarnaste pulssidega saab ka erinevaid eelnevalt õpitud perspektiive esile kutsuda ja alal hoida. Sellise stabiilse takti harjutamine on tähtis osa ka emotsioonide kontrollima õppimiseks, et need mõtlemisel segama ei hakkaks.

Serotoniini aktiivsuse telge olen harjutada nii, et madala tasemega olekus tekiks emotsioonitu jõuetu uimasus ja teises äärmuses värve eredamalt märkav energilisem emotsionaalsus, mille ajal oleks ka dopamiini ja noradrenaliini energilist olekut.

Dopamiinisema oleku puhul oleks madala taseme juures väheaktiivne passiivsus ja teises otsas elav üliliikuv emotsionaalne olek.

Noradrenaliini puhul oleks kõrge kontsentratsiooni puhul enesekindel sirgema kehaga väsimuseta jõuline sihikindel olek. Tunne, et suudaks suurtele asjadele vastu seista. Jõulisem muusika on meeldivam, kui õigesti teha. Madalal tasemel oleks väsinud lõdvem ja pahuram olek, kus tugevad helid ja stiimulid väsitavad ning ärritavad. Väsinud hommikune tunne on sellele päris lähedal. Siis tahaks vaikust ja rahu ning igasugustest "metsikumatest" tegevustest eemale hoiduda.

Need olekud, mida seostasin eelneva kolmega on tugevalt kontrollitavad ja võivad teadvust vajadusel palju moonutada. Neid olen ka palju rohkem harjutanud. Kui iga päev proovida peaks nädalaga palju progressi märkama. Need ei ole võib-olla väga täpsed näited neurotransmitterite tekitatud olekutest, kuid valisin ravimitega saadud olekutega kaasnenud enesetundemuutuseid, mida näeb loogilistes kohtades ka kainete käitumise juures.
Harjutamisel saab abi vastavaid tajusi tekitavatest mälestustest.

Meelelahutuseks saab mõnu või naljakuse tunnet harjutada mille tuksetega mängimine. Miinuseks on toime üle mineks paarikümne sekundiga kuid mõõdukuse korral võib meeldiva järeloleku jätta. Mida vähem tähelepaanu pöörata esile kutsumisele seda parem. Esialgu jälle vaja osata selgelt ette kujutleda mingisuguse "standartse" intentsiivsusega neid tajusid tekitavaid tajusid/mõtteid, kuni need vähem tähelepanu tekitavad. Seejärel saab nende õigesti ajastatud rütmidega head tunnet tekitada. Kui nende esilekutsumine ei nõua enam palju keskendumist saab elamust paremini nautida. Lihtsuse/mugavuse mõttes saab alguses hetketeadvuses oleva ära väsitada ja alles siis hakata kujutlema naljakate seoste tekkimist või keha keskosast laiali voolavaid mõnusaid elamusi.

Loomulikult ja mitmekülgselt näidelda oskavad näitlejad sobivad näitematerjaliks, kui hästi ja põhjalikult võib mingis olekus soovi korral püsida. Poliitikud ja teised sellised, kelle karjäär/vabadus/elu sõltub stabiilsemast esitlusest võivad ka sobida.

Nende tajude kujutlemisel rütmist sõltuva intentsiivsuse ja stabiilsusega aitavad empaatias ja soovitud emotsioonidega mõttemaailmade välja mõtlemiseks sobiliku oleku loomisel.

Mõttemaailma kujundamine

Mõttemaailma all mõtlen siinkohas peamiselt viimaste (viimase paari nädala) mõtetele toetuvat tausttegevust hetketeadvuses, mis meil peas poolspontaanselt toimub. Sellest sõltub millele me reaalsuses tähelepanu pöörame ja kuidas reageerime arvestades tugevamaid hiljuti õpitud seoseid kogetuga.

Mõttemaailma kujundamisel on kaks tähtsamat osa: 1) Samaaegselt mõeldu ja tajutu seostub mälus ja mõttekäikudes. 2) Viimati mõeldu ja tajutu on tugevamalt meeles.
Nendega arvestades saab oma mõttemaailma suures ulatuses kontrollida, kuid see võtab aega proportsionaalselt sellega, kui palju tahetakse muutuda.

Uute harjumuste loomine tuleb ja algselt sunnitud järjepideva käitumisega.

Isiklikult kasutan lühimälu värskendamiseks seinale märkmepaberite kleepimist, kui oluline mõte pole juurdunud või kaldub ära ununema.

Mõttemaailma vahetus on aeglane töö ja see nõuab pühendumist, kuid kuna keegi meist pole sündinud reaalsust tõeselt mõistma, siis millalgi tuleb seda veidi kohendada juba reaalsustaju kohendamise eesmärgil.

Uue mõttemaailma disainil näiteks teise mõistmiseks või endale soovitud suhtumise loomisel on vaja järjepidevalt teadvustada soovitud asju soovitud ajal ning piisavalt tugevasti teadvustada, et tõenäolised segajad seda sassi ei ajaks. Alguses on meeldejäävuse mõttes kasulikum selle eri osasid võimalikult eredalt ette kujutada. Mõttemaailma ehitamisel saab kõrvalised mõtted (sh. enda reaalsustaju) väsitada kiiresti, et soovimatuid seoseid ei tekiks vaatenurkades ja saaks väiksema sisemise vahelesegamisega mõttelõnga jätkata.

Lihtsam oleks alguses õppida võimekusele vastavalt pisikesi jupikesi olemasolevatest mõttemaailmadest, kuid varem või hiljem võiks ära õppida nende vabahooga väljamõtlemise. Siis saaks ilma eelteadmisteta tuletada loogilisemaid suhtumisi ja siis katse-eksituse meetodil ettevaatlikult üle kontrollida. Selle oskuse juures on tähtsam õppida kuidas enamus inimesi mõtlevad ja otsida inspiratsiooni sellele toetudes.
Kindlasti tuleb seejuures arvestada, et selliseid perspektiive kogudes tuleks nende alaosasid eraldiseisvalt õppida, sest kui inimese mõttemaailmast on paari asja teada, siis see ei tähenda tavaliselt, et saaks julgelt midagi uut järeldada kuigi mingil määral saaks teadaolevaid vaateid arvestades teha tõenäolisemaid järeldusi ülejäänud mõttemaailma kohta. Sellise mõttemaailmade disainiga saab luua endale mudeleid teiste maailmavaadetega inimeste mõtteprotsessidest ja suhtumistest, mis aitavad tugevalt empaatias, kui need une pealt selgeks õppida.

Mõnusa ja produktiivse mõttemaailma nimel tuleb vaeva näha kui seda pole endale varem loonud, kuid see ajutine pingutus võimaldab ülejäänud elupäevadel meeldivamalt elada. Pessimismist optimismile või segadusest teadmiseni jõudmine nõuab aega ja pikalt uue mõtteviisi alalhoidu kuni see loomulikuks saab.

14. 03. 2011. täiendus magamajäämisest

Eelnevalt kirjutasin enesekontrollist rohkem ärkveloleku ajal toimuva kontrollist kuid magama jäämisel tasub kasutada teisi nippe. Hilise hoiatusena võib keskmise aktiivsuse liiga kõrgele ajamine uneaega rikkuda. Tihti tekib õhtune energia sellega, et päevaga koguneb lühimälusse emotsionaalseks tegevaid mälestusi, mis enamasti alles magades ununevad.

Viimasel paaril nädalal on magamajäämise lihtsaks teinud see, et ühe kõige olulisema osana loobun kuni ärkamiseni kõikidest sihtidest. See tekitab ruttu apaatsust ja väsimust kuigi umbes 10 minutilise järk-järgulise rahunemisega tasub arvestada.
Lisaks jääb kehasse nihelema ajavat energiat kuid ka see kaob miskipärast ruttu, kui ma kujutan lõdvestumist või tühjust selgroonärvi, ajutüve ja taalamuse piirkonnas. Sarnast jõetut tühjust kujutlen ka teiste teadvusesse tulevate segavate tajudele peale. See on üllatavalt mõjuv olnud ning näiteks selle täienduse kirjutamise eelsel ööl märkasin pärast umbes poole tunnist voodis lamamist pärast eelneva tegemist paar korda, et ühe vajaliku asja järele minekul oli keha väga nõrgaks ja kangeks jäänud. Võib-olla olid REM une halvatuse esile kutsujad ajutüves osaliselt tööle läinud.
Hommikul kiirendab unisuse üleminekut plaanide meenutamine ja energilise pingetunde juurdemõtlemisega taalamuse-ajutüve-selgroonärvi piirkonda. Peamiselt kujutan lihtsalt pingetunnet nendes kohtades, sest ma isegi ei tea mis teadvuse osad nendesse täpselt jäävad.