Ühiskonna arendamisest

Majanduses ja teaduses

Vaatamata oma erinevustele on sellega vist peaaegu kõigi erinevate arusaamadega inimesed ennemgi nõus olnud, et ühiskonna poolt pakutav sõltub elanike võimetest ning mida rohkem suudaksid inimesed üksteisele soovitut pakkuda seda rikkamaks saavad sellise ühiskonna liikmed pakutud võimaluste osas.
Tööstuses ja teaduses suureneb tavaliselt arenguga selle proportsioon, kui palju suudetakse sama aja/raha/töötajate kuluga ära teha ning see sarnaneb veidi asjade une pealt selgeks õppimisega. Kaotatakse vajadus ebasäästliku või üleliigse protsessi järele.

Üheks arengule kaasa aitavaks osaks olevaks osaks avalikud erialased teadmised. Kui paljudele vajalikud oskused kompaktsele kujule saada ning vabalt levitada hakkavad need tõenäolisemalt reaalsust ja inimeste ettevõtmisi mõjutama. Võib otsida õpetusi ohtlikute häirivate rumaluste vastu alates vägivaldsete traditsioonide väljakonkureerimisest praktilisemaga või ka lihtsalt ebaõnnestunud meelelahutajate kvaliteedi paranduseks.

Oskuste edasiandmiseks tasub neid näidata ja selgitada. Sellega seoses suuta taluda ka tähelepanu. Tegevuste ettenäitamisel teavad teised, kuidas võiks seda teha isegi kui ette on antud raske ja veel võõras valdkond. Ka keeruliselt ja ähmaselt sõnastatud õpetus võib olla teistele parem selgitus, kui mitte midagi.

Kõik ei saa muidugi tipus olla, kuid arenguruumi on palju ning palju muutuks juba siis kui õnnestub enamikele anda kontroll oma tujude üle. Samuti võib see tõsta keskmist elatustaset, mille tulemusel jääb ka rohkem tervisehoiu ja politseitöö rahastamiseks.

Vanadel on siiski edumaa olemas ning tipus püsivad üldjoones nagu ikka edasi kõige töökamad ja kiiremad. Samuti oleks hea luua ideid andvaid materjale elukutselistele, kellele sellise päritoluga info võib sobida.

Isiklikum pool

Mul endal on tavainimese tunne ning vahel ärritab kui teised tavainimesed väga vähesega piirduvad. Amatööritunne püsib ja tean, et teen vigu kuni üritan. Üldolek on muutunud peamiselt rahulikuks energilisemaks seisundiga mis püsib hommikust magama minekuni. Aeg-ajalt esineb mõnusat imetlustunnet elevuse tõttu.

Eeskuju näitamisega seoses pole ma varasemaid postitusi väga palju muutnud, kui veaparandusi mitte arvestada, et julgustuseks jääks näiteid varasematest võimete piiridest. Samas ma siiski täiendan neid ja inglise keeles kavatsen nagunii teises sõnastuses ja järjekorras kirjutada.

Alguses oli mureks sõltuvuse teke sellisest tegevusest, kuid enam mul seda hirmu pole. See on siiani huvitavaim osa mu elust, kuid tunnen, et saan vabalt ka ilma, isegi kui teemad peaksid otsa saama. Kevadiste teemadega läks üle vajadus pidevalt uue teemani jõudmise järele ning ootamatult varajase osana on nüüdseks kadunud tunne, et ma pole oma elus midagi ära teinud. Aprilli viimasest päevast siiani püsinud laiskust lisanud rahulolek tehtu üle (märtsi-aprilli sees) pole siiani kadunud ega selgeid nõrgenemise märke näidanud. Ettemõeldud teemadega olen seejuures ~75% kirja saanud arvestamata täiendusi. Samas võib uusi teemasid olla vabalt kordades rohkem, sest juba esimestel kuudel teadsin 10-20 teema jagu ette millest kirjutada. Kui bioloogiaga seonduv peakski mingit moodi ammenduma, siis hakkan tõenäoliselt sarnase jupphaaval ülevaatliku uurimisega teisi valdkondi uurima. Lisaks ootavad mitmed teemad ja täiendused julguse teket. Näiteks isiklikke teemasid avaldan siis kui tunnen turvaliselt igausguse tagasiside suhtes.

Seni pole vist teemad liiga tujurikkuvaks läinud kuna keegi pole öelnud. Muidu üritan ennetada üle tujurikkuva piiri minekut või teha seda ainult vajalikumates kohtades kui üldse. Teadvuse osade orientatsiooni jutu juures oli isiklikult paar päeva sünge olek kui õppisin ära kehaosadele vastavad piirkonnad somatosensoorse korteksil ning järgmisel paaril päeval meenus inimesi nähes peamiselt nende jaotus sellel. See oli ainuke meelde jäänud sellelaadne olukord, kuid bioloogia ei ole tihti meeldiv ning teadvuse jaotus võib potentsiaalselt ajutist kõhedat/sünget tunnet anda.

Siinse tegevuse eel oli üheks tavalisemaks hirmuks see, et keegi teine kirjutab neist ennem ja ka teistel õpetamishuvilistel peaks see hirm loomulik olema. Kuna sellised mõtted põhjustavad kergesti allaandmist, õppisin ja valmistusin sellistes valdkondades mida kindlamalt vaja läheb isegi kui keegi teine alateemad varem eest ära kirjutab. Keskendusin suures osas õppimisvõime enda arenduseks, et oleks võimalus järgi jõuda uutes teemades või teistest kiiremini õpetamisväärset leida. Algselt oli mul ~17-18 aastaselt soov kirjutada neutraalselt psühhotroopsetest ainetest vastukaaluks ebarealistlikele hirmulugudele ning üldisele liiga loomulikuks peetud hirmujuttude lahmimise traditsioonile, mida nende ainetega seoses leiab. Täienduseks mõtlesin seostuvatele teemadele ja vaja minevale nagu retseptorite asukohad, närvisüsteemi anatoomia, psühholoogia, esinemisoskused jne. Selle käigus leidsin uusi probleeme millest võiks kirjutada ja uusi asju mille jaoks valmistuda. Uued ambitsioonid nõudsid omakorda uusi oskuseid, kuid miski polnud lahendamatu või harjumise suhtes immuunne. Põhivalmistumise ja teemadevaliku sain enamjaolt 2008-2009 paiku. Sisu ja eesmärk jõudsid korduvalt vahetuda ning vahepeal mõtlesin psühhotroopsed ained kõrvale jätta, kuid lõpuks tegin neist mingi ülevaate. Üllatav oli see, et isegi nende ainete puhul ei leidnud ma eriti kedagi kes oleksid viitsinud või julgenud neist kirjutada. Eesti on küll väike riik, kuid imelik oli 5 aastat oodata, et keegi 1,3 miljonist kirjutaks neist kuulsatest ainetest neutraalsema tooniga laiemale publikule ning lõpuks sain ikka ise neist kirjutada ja peaaegu kõigiga neist otsingumootorite esitulemuste hulka eesti keeles nagu ka mitmete närvisüsteemialaste artiklitega. Osad ained (nikotiin, DMT, naerugaas, poppers, barbiratuurid) olen seni mõelnud jätta teistele uurimise harjutamiseks.

Igaks juhuks mainin üle, et ma ei ole nii emotsioonitu, kui tekstist paistab. Emotsionaalne olen peaaegu kogu päeva. Need on enamasti meeldivad, sest oskan sekunditega tuntava kiirusega kohaneda.

Kõige rohkem meenutab praegune olek reboksetiiniga noradrenaliini tõstmisega saadud seisundit, kuid ilma häirivate kõrvalmõjudeta nagu sariarmumine. Täpsemini on jõulisus- ja võimekustunne lähedal sellele, mida varem tundsin ainult reboksetiiniga ning sarnaselt selle mõjuga on tugevalt nõrgenenud näljatunne. Need said ilmsemaks märtsi ja aprilli ajal kirjutatud psühholoogia tekstide järel ning said maksimumi aprilli lõpus kirjutatud oksütotsiini lisandiga mis lisas elevust. Mai keskel olin katse mõttes ~24 söömata ning selle käigus tekkis nõrgem ja uimasem olek koos neutraalse ebamäärase tajuga kõhus, kuid mitte tegutsemist või mõtlemist segavat söögiisu nagu ka reboksetiini väiksema kogusega. Nüüdseks on see noradrenaliini toimet meenutav olek umbes poole võrra langenud, kuid minimaalne energilisus ja söögiisu on selgelt mõjutatud. Samas tunnen ennast sügavalt rahulikult.

Reaalselt tehtu on nähtavasti andnud mulle palju rohkem rahu kui eelnenud planeerimisfaas.

See julgus sellistest asjadest rääkida on üks vabastavamaid asju mida ma kogenud olen. Selline tunne, et julgeks ükskõik kui suurele publikule külma rahuga pisifakte, mõttemaailma aluseid edasi anda või teadusetööd läbi viia.

Ühe üllatusena pole kadunud enesekontrolli jutu kirjutamisel mainitud meelelahutuslik enesekontroll. Sekunditega ajab see harjutus naerma ka kõige uimasemas olukorras, kui tuleb meelde kasutada. Arvasin, et selle toime läheb üle nagu naljade puhul.

Üks ohtlik traditsioon

Mõjukusega võivad kaasneda omad riskid, mille mõnda aspekti võib vähemalt ennetada tähelepanu juhtimisega.
Üheks probleemsemaks kohaks tänapäeva meedias paistab inimeste valmisolek alusetult või ülepingutatult teiste kohta halba rääkida. Näiteks USA presidentidele tehakse tihti tapmisähvardusi (üks võimalik number on 30 päevas) ning mitmed on ka surnud rünnaku tagajärjel. Samas ei takista see mitmeid meeditööliseid neid diktaatorlikult kujutamast (1, 2). Seejuures võib dramatiseerimise järel leida protesteerijatelt (1, 2, 3) meedias mainitud suhtumist, mille kohaselt hävitab president riiki ning kiidetakse meedias neid samu hirmutavaid kuulujutte algatanud isikuid. Protesteerijad viitasid nendes klippides korduvalt selliseid hirmulugusid levitavate juttude allikana sama kanali uudistele ning seejuures on see kanal üle aasta jätkanud inimeste hirmutamist samas stiilis. Selline draama lisamine paistab eluohtlik, sest aitavad kaasa soovile atendaadi korraldamiseks. Presidentidel on vähemalt suur hulk turvatöötajaid, kuid meedia võib liialdatud emotsioonidega ässitada ka kaitsetumate vastu.
Võimalik, et meediatööliste sellised halvad harjumused on tekkinud juhtumisi nagu näiteks juhuse ja teiste passiivsusest kombinatsioonil. Ka juhtumisi tekkinud selliseid alusetute rünnakute traditsioone võidakse potentsiaalselt ära kasutada teadliku sooviga kellegi elu raskemaks või lühemaks saamiseks (normiks peetud lahmimise piires valetades).
Isiklike konfliktide korral tasuks vältida teiste rünnakul ohtlikke emotsioone tekitavaid väiteid.
Sellise probleemi eest kaitsmisel peaks piisama avalikust mainimisest, eriti kui mõni protesteerija on varem maininud hirmuallikana mõne sellise meediatöötaja tegevust.

Sedalaadi rünnak võib vabalt olla ohtliku lolluse tagajärg ning eelistatavalt võiks üritada sellele viidata kui tahtmatule lahmimisele. Meediatöötajale võib eluohtlikuks saada maine avalikult ohtlike väidete lahmija reputatsioon ning pärast võib eri inimeste silmis mõlemal osapoolel samad ohtlikud harjumused olla. Algajana palju selliseid vigu. Konkreetse kahtlase käitumise avastamisel on esimesel korral raske eristada salaplaani rumalusest.
Naiivsusest tulenevate hirmulugude proportsionaalne hulk võib kõrge olla juba sellest, et avalikult kardetakse arvamust avaldada, kuid väga hirmutavaid probleeme nägevad inimesed võivad varem saada kokku julguse avalikult hääle tegemiseks.

Oskuseid

Liigse stressiga on raske mõelda, kuid sellest saab hästi üle, kui keskenduda tähelepanu mittevajalikule tundele mõneks sekundiks nii põhjalikult, et üritaks samaaegselt eirata isegi ümbrust ja keha sensoorset infot.

Tuleks harjutada ka uute ideede avaldamist julgelt ja suurele publikule (mõttes kujutlen rahutunnet ja olukorda samaaegselt).

Enesehinnangut peaks hoidma umbes iseseisva tavainimese piirides. Isiklikult näen ennast täiesti tavalise inimesena, kes lihtsalt eksperimenteerib õpetajaameti piiridega.

Õpetatavate oskuste saamiseks imiteerida mõttes osavamate tegevusi ning arvestada, et üleliigne on tihti maha kärbitud. Kõike korduvat ja toimuvat tuleks jälgida.
Emotsionaalselt kujutan tegevust enamasti kerge rutiinitundega ja tegijale emotsioonitult nagu pikaajalistel tegutsejatel ikka ette tuleb, kuigi entuastlikku suhtumist tasuks ka leida vastavas valdkonnas. Seejuures üritada igal tasandil korrapära näha nagu näites kuidas otseselt käitub, kuidas öeldu publikut mõjutada võib ja kuidas see talle kasuks võib tulla töö juures.

Teiste enesearengu motiveerimisel ilustamist eelistatavalt vältida. Lühidalt selgelt ja infotihedalt. Osata ambitsioonikamad oskused igapäevasemalt kirjeldada, kuid mitte motivatsiooni kaotava igavusega.

Võib proovida omastada parimaid ja kasulikumaid oskuseid mida seejärel edasi õpetada maksimaalsele publikule.

Vigu tuleb ette niikaua kui mõeldakse ja seda osa võiks loomuliku osana tunnistada, mitte varjata.

Esinemishirm tundub suuresti oskamatuse tulemus, kuid selle vastu võib aidata vähemalt mõttes tegevuse läbi viimine. Enda puhul märkasin peale paari väga närvilist esitlust, et ma ei oskanud isegi mõttes nendes olukordades midagi teha, kuid peale meelelahutajate jälgimist ja mõttes harjutamist on see probleem nullilähedaseks saanud. Tasuks osata olla vaba või teada mingeid tegevusi, mida saaks sellises olukorras teha. Kui oskamatuse tõttu ei oska publiku ees olla ega midagi loomulikult tundes teha, siis on hirm loomulikuks tulemuseks. Osatakse seda mida on konkreetselt harjutatud ning suure inimhulga juuresolekul mõtlemine võib vajada eelnevat harjutamist.
Mõtteharjutusena saaks näiteks kujutleda ennast järjest ajaloost tuntud suure vastutusega inimeste situatsiooni ning proovida rahulikult nende tööd teha.

Tasuks omada enesekontrolli igasuguse tagasiside korral. Oma mõtlemist peaks suutma alal hoida ükskõik kui suur inimhulk peaks samaaegselt kiitma, ähvardama, alandama, vihkama, ülistama või eirama. Mul püsib näiteks ka unenägudes selline rahutunne olemas vaatamata teiste tegelaste emotsioonidele.

Oma rütmi säilitamise oskus on vajalik ükskõik kui tegevusetu või tegevusrohke on ümbritsev keskkond. Seda saab mõttes harjutada nende emotsioonide/olukordade harjutamisel. Isiklikult pole mõtteharjutustes kadunud stress isegi sellistes olukordades, kus praktikas olen üle aasta vabalt hakkama saanud. Harjumine toimus millalgi ära, kuid harjutuse mõttes kujutletud olukorrad peab aeg ajalt värskendama ning ilma praktikata ei näe senise harjumuse tulemuslikkust. Kui paaniline esinemishirm on kadunud tuleb mõtteharjutused kohandada teiste olemasolevate probleemidega nagu arusaadavus, sõnastus ja tagasiside jälgimine.
Peaaegu kogu tähelepanu taluvus on tekkinud siinse saidi kirjutamise käigus. See võttis aega ja oli aeglane, kuid kui aasta aega avaldada oma julguse äärealadele jäävaid tekste, kaob stress hästi. Tähelepanu kartmise puhul tasub arvestada, et kõik inimesed on mingil määral iseenda maailma nabad ning tegeletakse enamasti oma eludega, mitte teiste eludega ning kui nende tähelepanu mõned minutid või tunnid endale saada ei muudab see harva midagi.

See, et kriitikute arvamusest ei hoolita ei tohiks tähendada seda, et peaks igal võimalusel teistes alanduste ja provotseerimisega tekitama mässumeelsust ja tahet probleeme tekitada.

Julgus

Lisaks oskustele on praktilise kasu jaoks sama vajalikuks osaks julgus seda kasutada. Anonüümsus võib kaitsta osade probleemide eest, kuid kogu tegutsemiseks vajalikku julgust ei saa tavaliselt anonüümsusest.

Julgust on vaja ka tühiste paanikalainete peatamiseks. Paljudel on harjumuseks paari teadaoleva juhtumi loetlemisel värvida inimestele ette maailmapilt, kus sellised asjad on normiks ning vahel võivad nad rünnata neid, kes neile näiliselt läheneva katastroofi realistlikkuses kahtlevad.

Mõelda ja avastusi teha on lihtsam kui miljonitele või miljarditele õpetamine. Palju on teada, kuid kõike kasulikku ei julgeta väljendada. Ka lugema õpetamine tooks enamikes kaasa enesekindluse kaotuse, kui seda peaks tegema miljonitele korraga.

Soovitusi

Neil kel varem püsis õnn võimekustundel võib enesetunne langeda nähes kedagi tuntavalt võimekamat, mistõttu võiks ebameeldivast käitumisest hoiduda. Esimestel päevadel raskem, kuid võib lohutuseks mõelda mis suunas elu liigub. Ühe aegumatu soovitusena ei tasuks hakata uhkustama või teisele kohale jäänutega norima hakata. Isegi kui keegi ongi võimetum ja naiivsem, ei tähenda see et ta järgi ei jõuaks oma arengus ning ei hakkaks raskusi tekitama.

Teksti kirjutamisel kogun esialgu ideid, mida hajusalt ja seosetult kirja panen paari päeva jooksul. Nendest püüan paar suuremat põhiteemat koostada ning eelistavalt seostada teemad omavahel. Seejärel eemaldan liigse emotsionaalsusega kohad ja lisan liigse kindlusega lausetele kahtluseid. Välja jätan ka seda, millest ilma jäämisel ei kannata sisukus. Püüan leida ka kõiki tõsiseid valearusaamasid põhjustavad kohti. Samas olen lõpuks tihti liiga väsinud, et kõrvuti asuvaid lõike seostada, mistõttu esimese nädala jooksul peale avaldamist käib palju kohendamist. Samas avaldan palju ideid väga toorel kujul, kui paremini ei osanud. Selliseid mõtteidusid kasvatan edasi siis, kui julgus paraneb või jõuan paremini järgi mõelda.

Julguse laiendamine käib suhteliselt lihtsalt. Tegevus tuleb mitme päeva peale jagada ning alustada rohkem ärevust tekitavate lausetega. Peale magamist kaotab see oma emotsionaalset mõjukust ning saab keskenduda üldpildile.

• Isekatele soovidele kaasa aitamisest võib aidata ka altruistlike käitumisjoonte tekkele. Intiimsuhetes ja poliitikas võib see ilmne olla, kui muud moodust leidmata võidakse hakata ohtlikult või ebameeldivalt käituma, sest ei teata paremat moodust või isegi ei usuta rahumeelsete mooduste saadavusse. Reaalsete vigade tegijad võivad nii palju vastumeelsust kaela tõmmata, et keegi ei taha neid aidata.

• Uhkustajate ego perspektiivi saada ja uhkustunde läve tõsta. Uhkuse miinuseks on kalduvus lisaks triviaalse uhkuse põhjuse ülehindamisele teisi alahinnata ning neisse ükskõikselt suhtuda.Samuti ei ole sellest kasu, kui ühiskondlikult kasutu isik oma võimetusele vaatamata teistele oma võimekust ja tähtsust püüab anda. Nooremapoolsetel ja teismelistel võib seda sagedamini paista, kui enesekindlus on veel kõrge ning teiste suhtes oldakse veel ükskõiksemad, kuigi samas on vähe kasulikke oskuseid.
  

• Üks asi mis pole siinse lehekülje alalhoidmisel muutunud on raskused uute teemade kirjutama hakkamisel, mis lähevad umbes päevaga üle. Nädalaste pauside puhul on selgeid raskuseid ka vanade tuttavate tegevuste algatamisel. See läheb üle, kui veeta 1-2 päeva aktiivselt teemaga tegeledes, et väsimispiiri järgnevatel päevadel edasi lükata. See annab vastuvoolu ujumise tunde, kuid kui leida teemas kasu või huvitavaid küsimusi siis ei ole need liiga häirivad. Seetõttu kui juba tegeleda, siis võiks vältida mugavuse mõttes pikki pause, sest need teevad uued algused raskemaks.

• Rohkem mõtlemist nõudvad teemad võib jätta valgele aastaajale nagu kevad või suvi, sest inimesed ei ole siis nii unised.

• Tasakaalustatud reputatsiooni/meeldivuse (kuidas rohkem meeldib) taotlemine paistab vajalikuna. Hea maine eest saab rahulikumalt teha asju, mis muidu on veidi skandaalse mainega ning võib omada kerget kaitset oma paratamatult esinevate vigade tagajärgede eest. Reputatsioon on nagu raha. Mõlema väärtus langeb kui ei kasuta ja maine ununeb. Hea maine tuleb ära teenida. Selle nõudmine võib tekitada agressiivsust ja vastikust. Ühe minimaalse tagajärjena sümpaatse käitumise eest ei taheta mittevajalikke muresid tekitada.
  

• Ei tasu ennast ega teisi alahinnata. Ka julgeimate oskuste ja mõttekäikude ettenäitamise järel harjutakse millalgi ära ning omastatakse.

• Sotsiaalsetes liikumistes võib avalikult raja ette käimisel julgustada teisi selles valdkonnas vaateid avaldama.

• Keerukamate teemade või uue valdkonna leiutamise puhul oleks hea osata seda õpetada paljudele, et nende hulgast konstruktiivse kriitikaga kaasa mõtlejaid saaks.

• Liiga spetsiifiliste oskuste õpetamisel võib väheneda soov sellele tähelepanu pöörata kitsapiirilise kasu nägemisel. Individiuaalsustunnet arvestades võib olla parem anda edasi ebamäärasemate tulemustega oskuseid nagu "enesekontrollist" ja "intelligentsusest" jutu all kasutasin. Sarnaselt lugemisoskusega võivad need tugevalt mõjutada edasist elu, kuid jätavad ruumi potentsiaalselt lõputult paljude tulemuste jaoks. Nende kahe mainitud teema sees olevad ideed paistavad ka sellised, mida võidi potentsiaalselt mingil kujul juba enne kirjutamise esmakordset leiutamist praktiseerima hakata, mistõttu ei tohiks need liiga kitsalt ühe oskuste vahendajaga seonduda.

Publiku mudel

See alateema jääb praegu väga ebatäielikuks, sest kindlaid kogemusi olen veel vähe kontrollinud.
Õpetamise ja näiteks olemise juures on vajalik omada realistlikumat arusaama publiku käitumisest, et ei kulutaks aega mittevajalike osade täiendamiseks. Kuna tõenäoliselt ei kuule teistelt kõike vajalikku, peab osa üldpildist ise tuletama. Selleks on parim moodus mõista ennast. Tähelepanelikult eneseanalüüsiga tegeledes võib leida korrapärasid mis esineb miljardites teistes, kuid erinevate infovoolude sees elamine mõjutab palju alaosasid. Põhimudeli koostamiseks tasuks mõelda kuidas käituksid ilma oma teadmisi ja mälestusi kasutamata. Sellise kujutlemisega saab ennustada päris hästi teiste üldist emotsionaalseid reaktsioone, kui neil mingeid õpitud seoseid pole sellega seoses.

Erinevate vaadetega inimeste vahel otsida ühiseid tunnuseid. Nii saab leida leida keskteid, mis ühendavad erinevate mõttemaailmade inimesi. Mõtteharjutusena (selle vajalikkuses pole ma kindel kuid kasutasin palju) kujutlesin korraga paljusid nimetuid inimesi ilma staatuse ja varata pimedal taustal ning keskendun nende igapäevaelu ja tunnete ühistele osadele.
Mõneks selliseks ühistunnuseks võib olla nii teadlastel kui maagilise maailmapildiga inimestel, ettevaatlikkus tõenditega, mis nende maailmapildiga kokku ei sobi. Emotsioone esile kutsuvad põhjused paistavad umbes ühiselt kui üksteise maailmapilte kõrvutama ei hakka ning õpitud seoseid vältida õnnestub. Näiteid:

Viha ebaõigluse üle sh. rahumeelsete teisitimõtlejate ründamine.
Sihikindluse väärtustamine.
Jõulisuse hindamine/imetlus kuni isikut ei kardeta.
Erksamas olekus peaaegu pidev soov parema järele.
Vana ja olemasolevaga harjumine kuigi vana eelistava suhtumine korral võib olla harjumisesega kaasnenud tuimusest mõjukamat hirmu või muid vastumeelsuse tekitajaid.
Kalduvus reaalsustaju hetkeemotsioonidega kokku ajada (tähelepanu puuduse ja väsimuse korral tuleb isiklikult tihti ette).

Kuigi tõenäoliselt on suurim nõudlus oskuste järele umbes kooli lõpetavate inimeste hulgas, leidub selliste soovidega inimesi igas vanuses. Kahtlen, et vastutulelikkusest ühegi kindla sõnavara kasutamine aitaks noortel täiskasvanutel või keskealistel paremini aru saada.

Emotsioonide puhul arvestada ka nende üle möödumisega.
Mõtteline publik võiks olla mitteusaldav, konkreetsetest detailidest terviklikumalt üldpilti saada sooviv ja skeptiline iga ähmase väite osas. See võib motiveerida oma allikate üle järgi mõtlema ning alusetute väidete esitajate järele ei paista vajadust. Emotsioonide puhul arvestada, et mida äärmuslikumad on tunded seda rutem need väsivad ning enamus päevast möödub suhteliselt tuimalt. Juttu ei tasuks toetada ühelegi emotsioonile, sest need on väga ajutised. Emotsioonide õhutamine võib pealetükkiva mulje jätta.
Leides sõnastuse, mis mõjuks meeldivalt/mõtlemapanevalt rohkemate seisundite korral saab rohkem ära teha. Ähmaselt saab oletada kohalike vaadete kohta, kui on teada millised meediakanalid on mõjukamad selles rajoonis. Tsensuuriga või vaeste kohtade elanike vaadete kohta saaks nii üht-teist oletada, kuid internetikasutajate puhul on vaated palju ettearvamatumad.

Ühe tagajärjena siin kirjutamisele on aeg-ajalt sürreaalne või imelik mõelda, et suudan sellise rahuga tegutseda. Omaseks on ebamääraselt energilisem tunne koos samaaegse rahutundega ning kergelt lõbusam tuju. Enamasti on suhtumine siinsega seostuvatesse plaanidesse neutraalne ning harjumine jõudis suuremaltjaolt enne esimest postitust ära toimuda.
Kerge sürreaalsustunne on omasem nendel perioodidel, kus olen kiirema avaldamisega oma elus muutusi põhjustanud uute ootamatute avastustega. Üheks selliseks oli enesekontrolli jutu kirjutamise käigus avastatud ning minimalistlikule kujule saadud tuju tõstmine korduvalt ja lühiajaliselt ja korduvalt meeldivate tuksete kujutlemisega. Ei mäletanud, et oleks seda varem teadnud, kuigi juba siis õnnestus paari sekundiga ka kõige uimasemalt päeval rõõmust kõverasse saada ja see pole siiani toimet kaotanud. Teisi selliseid olulisi tähelepanekuid on ka toimunud ammuplaneeritud tekstide kirjutamise käigus. Tundub, et "sürreaalsem" vaatenurga koos rahuliku energilisuse ja emotsionaalsusega on põhjustatud serotoniini aktiivsemast vabanemisest. See peaks omakorda ka noradrenaliini ja dopamiini vabanemisele kaasa aitama.

Võimalik, et ka mõnes lugejas saab imelikkustunnet elule lisada. Eriti siis, kui õpetatu mõjutab mõttemaailma tugevamalt (siinseteks näideteks võivad olla intelligentsuse ja enesekontrolli jutud) või paneb asju erineva nurga alt nägema. Kui lugemisega õpitakse kõike alateadlikuks õppima või kujutlustega paari sekundiga naerma hakkama, siis peaksid sellega kaasnema emotsioonid mitte edasi tukkumine. Mida enamates olukordades on meenutusi muutunud mõttemaailmast seda visam võib see imelikkustunne olla. Peamiseks eelduseks oleks nende tunnete tekitamisel vist kirjutada teemadest, mida ei oodatud lugeda. Ise saan seda tunnet siiani neil üksikjuhtudel, kui leian jälle midagi huvitavat. Teadustööde lugemisel saab mõttemaailm tihti sellise muudatuse ning see on üheks kindlamaks üllatunud elevustunde andjaks mulle.

Kui juba tähelepanu või erksust tõsta, siis võib seda perioodi ära kasutada tihedamalt ka teiste õpetlikumate tekstide avaldamiseks. Vahepealsetel rahulikumatel perioodidel saab teisi asju uurida. Meelelahutuseks seda seisundit vist ei tasu kasutada, sest muutus ei lõbusta kõiki. Emotsionaalse olekuga võib mõelda igasuguseid asju ning ka neid ideid liiga tõsiselt võtta. Emotsionaalne suhtumine tekitajasse võib kõikuda üle ja alahindavalt mõnda aega ning tõenäoliselt nad eksitakse kui kujutatakse reaalsust oma hetkeemotsioonide taustal.