Uni ja unenäod

Uni koosneb sügava une faasis, kus oldakse enamasti teadvusetud ja REM (rapid eye movement) faasist, mille ajal toimuvad tavaliselt unenäod ja kiired silmaliigutused. Sügava une faasis nähtud unenäod jäävad halvemini meelde ja ei ole nii selged. Mõlemaid faase esineb öö jooksul korduvalt vahetudes ja REM une proportsionaalne pikkus öö jooksul. Kui ühes faasis neist oldakse öösel mingil põhjusel liiga vähe aega, siis järgmisel öösel kestavad need faasid enamasti kauem.
Une ajal on aktiivsemad hüpotaalamuse otsmiku poole jäävad preoptilised tuumad ning ärkvel olekus on olulisemad kukla poolsesse osasse jäävad mammillaarkehad, forniks ja neid ümbritsevad rakud.
Tavaliselt tekib REM faas peale sügava une faasi, kuid näiteks narkolepsia korral võib toimuda üleminek ärkvel olekust REM une faasi koos lihashalvatuse ja hallutsisatsioonidega ilma eelneva teadvuse kaotuseta.

24 tunnist une-ärkveloleku rütmi reguleerib suprakiasmaatiline tuum hüpotaalamuses, mis hoiab seda kella alal korrapäraselt ja rütmiliselt geeniekspressiooni muutmisega. See piirkond mõjutab nii päevast ärkveolekut kui öist unisust. Kui seda rütmi eirata piisavalt võib suureneda unetus ja/või unisustunne. Delayed sleep phase disorder (DSPD) on häire, mille korral on tavaliselt raske jääda magama enne 2-6 hommikul ja ärgatakse 10-13 vahel. Töö- või koolipäevadel kannatatakse sellsel juhul unetuse ning hommikul järgneva unisusega. Üldiselt paistab seda häiret vähem kui 1% elanikkonnas, kuid teistel juhtudel on seda pakutud 17%'l noorukitest. DSPD põhjust ei teata hästi, kuid kahtlustatakse geneetilisi ja käitumuslikke põhjuseid. Unetsükli nihkumist võib põhjustada ka hommikusel valgel ajal magamise ja õhtuse kunstliku valguse käes olemise kombinatsiooni tõttu. Ühes kahenädalases katses saadi hommikuse ereda valguse ja kindla magama mineku ajaga une saabumine varasemale ajale ning kirjeldati suuremat hommikust erksust.
Advance sleep phase disorder (ASPD) korral mindakse vara magama (~18.00-21.00) ning ärgatakse vara (2-5 hommikul). Selle esinemise tõenäosus suureneb vananedes. Põhjused on ähmased, kuid on pakutud lühemat bioloogilise kella rütmi või vähenenud valguse toimet (sh. vähese valguse käes olemise tõttu) ja ka füüsilise aktiivsuse langust, mis on vanematel tavalisem.

Sügava une tekitajana paistab ventrolateraalne preoptiline tuum, millesse jäävad rakud on sellel perioodil kõige aktiivsemad.

Hamstritel põhjustati väikese mutatsiooniga ühes bioloogilise kella geenis lühemat eluiga, käitumishäireid ja neeru ning südamekahjustusi. Kui valguse-pimeduse rütm ajastati selle mutatsiooniga sobivaks (bioloogilise kella "ööpäev" kestis 22 tundi), siis ei tekkinud nende südametes ja neerudes kahjustusi ja käitumine normaliseerus. Selle eksperimendiga prooviti uurida krooniliselt ebakorrapärase ööpäevase rütmiga kaasnevaid häireid kasutades sellist mutatsiooni. Kahtlustati, et inimestel võib samuti tervisehäireid tekkida ebaühtlase unerütmi tõttu.

Ühepäevane unepuudus põhjustas rottidel CB1 retseptorite sünteesi (mRNA hulga) tõusu võrreldes kontrollgrupiga ja kauem unetult olnud isenditega. 3 ja 5 päevase unepuudusega rottidel paistis seda vähem ning nende kahe pikemalt ärkvel olnud rottide ajust leiti rohkem apoptoosi minevaid rakke.

Hüpokretiini ja histamiini knockout hiirtel oli uni katkendlikum ning oldi rohkem REM faasis. Histamiini puudusel oli REM und ~25% rohkem valgel ajal magades ning hüpokretiini e. oreksiini puudusega isenditel esines seda rohkem pimedal ajal. Narkolepsiat oli ainult oreksiini puudusega isenditel. Histamiin vabaneb mammillaarkehadest (seda tegevad rakud on teadaolevalt ärkvelolekust kõige rohkem sõltuvad neuronid) üle kogu aju. Ärkvel olles vabaneb see kõige kiiremini ja farmakoloogilisel blokeerimisel tugevnevad aeglased ajulained ning tekib uimasus. Oreksiini vabaneb peamiselt hüpotaalamuse lateraalsetest (pea külgede suunas) osadest ülejäänud ajule ja ka mammillaarkehadele, kuigi ühendused paistavad kahesuunalised ning vastastikuselt stimuleerivad. Hüpokretiini puudusel esines sarnaselt narkoleptikutega ärkvelolekust otse REM faasi minekut. Oreksiini sisaldavad rakud on hüpotaalamuse dorsolateraalses tuumas ja forniksit ümbritsevas piirkonnas ning rotil langeb nende rakkude aktiivsus 4,5 korda aktiivsest ärkvelolekust rahulikku ärkvelolekusse minekul. Oluliseks funktsiooniks oreksiinile on pakutud lihastoonuse tõstmist ning liikuvuse alalhoidu.

REM une ajal leiti rottidel hippokampuses rohkem teeta (6-12 Hz) ja gamma (40-120 Hz) sagedusel sünkroonset tegevust, kui ärkvel olles.

Pedunculopontine tegmentum (PPT) on atsetüülkoliini eritav ajutüve piirkond, milles on ärkvelolekust tugevamalt sõltuvaid ajutüve neuronid. PPT rakkude aktiivsus on sügava une ajal 7% ja REM faasis 65% sellest, mis see on neil ärkvel olles. Paljud selle rakud on aktiivsed REM faasis ja see paistab REM faasi algatajana. Selle rakud lähevad aktiivsemaks enne ärkamist ja vähendavad aktiivsust 5-8 sekundit enne magama jäämist. Kui ajutüvi lõigati ponsi ja keskaju vahel läbi kadus katseloomadel EEG'l REM une laadne tegevus ning ponsi seest olid samas mõõdetavad REM unele omased PGO lained. REM une aktiveerimiseks paistab vajalikuna ponsi retikulaarse formatsiooni atsetüülkoliini rakud ning selle lõppemisel osalevad serotoniini ja noradrenaliini eritavad ajutüve rakud. Hippokampuses REM faasi ajal tekkinud teeta lainete tekkeks paistab samuti olulisena ponsi piirkonna atsetüülkoliini rakud. REM unele omases lihaslõtvuses osaleb locus coeruleus'i ümbritsev piirkond, mille aktveerimisel raskeneb närviimpulsi teke selgroonärvi motoorsetel rakkudes.

Atsetüülkoliini antagonisti süstimine peribrahhiaaltuuma tugevdas PGO lained ja hiljem REM und. Teiste uuringute puhul jäi ähmaseks selle aine mõju REM unele (1, 2).

Artikkel mammillaarkehadest ja nende vajalikkusest septaalala ja hippokampuse atsetüülkoliini vabastamisel. Mammillaarkehad saadavad histamiini tihedamalt edasi atsetüülkoliini ja GABA sisaldavale mediaalsele septumile, mis saadab GABA hippokampusele ja osaleb teeta rütmi tekitamises. Histamiin põhjustas atsetüülkoliini ja edasi GABA vabanemist. Atsetüülkoliini antagonistid vähendasid GABA eritumist. Histamiini sünteesi takistavad mutatsioonid suurendasid REM une osakaalu ja histamiini vabanemise miinimum paistab REM faasis. Mammillaarkehade elektriline stimulatsioon suurendas hippokampuses atsetüülkoliini vabanemist (170%) ning selle raja kaudu vabaneb artikli järgi kogu hippokampuse atsetüülkoliin. Alzheimeri tõve korral võivad kahjustuda septaalala ja hippokampuse vahelised ühendused, mille tagajärjel võivad tekkida mäluhäired. Osad Alzheimeri tõve ravimid tõstavad atsetüülkoliini taset ning taastavad mingil määral mäluhäireid.

Bensodiasepiinid vähendavad sügava une ja REM une kestvust ning 5-HT2 antagonistid pikendavad sügava une faasi.

Stressi mõju unele uuriti rottidel puuri vahetamisega (eelmise omaniku lõhn oli alles), mis põhjustas neil sarnaselt stressis inimestega pikenenud magamajäämise aega, lühenenud REM ja sügava une faasi, rohkem katkeid unes ja rohkem üle 30 Hz ajulaineid sügava une ajal. Fos mõõtmise järgi paistis stressis rottidel suhteliselt rohkem aktiivsust ajukoorel (kõigis vaadeldud piirkondades), limbilises süsteemis (enamikes loetletud piirkondades) ning ärkvelolekuks (selles uuringus mammillaarkehad ja locus coeruleus) ja magamiseks (ventrolateraalses ja mediaalses preoptilises tuumas) vajalikes osades. Und tekitavate piirkondade suhteliselt suuremas aktiivsuses unetuse ajal kahtlustati unepuudust. Stressireaktsiooni põhjustav hüpotaalamuse paraventrikulaarne tuum (eritab kortikotropiini vabastavat hormooni e. CRH'i, mis aktiveerib kaudselt adrenaliininäärmeid) oli üks aktiivsem koht. Kõrgesageduslik tegevus stressiperioodil sügava une ajal erines REM une ja ärkveloleku ajal tajutud aktiivsusest ning seda sai vähendada amügdala ja stria terminalis' e tuuma (bed nucleus of stria terminalis) kahjustamisel. Viimane on tihedas ühenduses amügdalaga ning on sarnaselt amügdalaga ühenduses ajutüve parabrahhiaaltuumaga. Mõlemad kasutavad mitmeid samu neurotransmittereid saades/saates signaale samadest kohtadest/kohtadele. Nende kahjustused ei tekitanud paaril esimesel puurivahetuse tunnil selgelt olulist. 3-4 tunni möödudes oli kahjustustega grupil selgemat taastumist ning sagenesid REM faasid. 5-6 tunni möödudes olid sellised isendid ainsad, kellel oli REM une hulk samal tasemel kontrollgrupiga. Locus coeruleus'i kahjustamine kiirendas taastumist, kuid mitte nii palju, kui eelmainitud kahe puhul.

Atsetüülkoliini lagundamist takistav aine lühendas sügava une faasi ja pikendas inimestel REM une faasi.

Une ajal aktiivne mediaalne preoptiline hüpotaalamuse tuum (MPN) on kahepoolses reguleerivas ühenduses unes ja äkvelolekus (sõltuvalt piirkonnast) osaleva forniksit ümbritseva (perifornical) lateraalse hüpotaalamusega (PF/LH). MPN elektrilisel stimulatsioonil tõusis aktiivsus ~80% uurimisaluses PF/LH sisse paigutatud elektroodi juures. MPN aktiveerimisel glutamaadi või GABA A antagonisti süstimisega langes PF/LH's ärkveloleku ajal aktiivsete rakkude aktiivsus ning tõusis selles une ajal aktiivsete rakkude tegevus. GABA agonisti süstimisel MPN'i oli toime vastupidine. PF/LH on ärkvelolekus vajalikuna paistva hüpokretiini eritav piirkond. GABA agonist süstimine posterolateraalsesse hüpotaalamusse või PF/LH'sse pikendas uneaega.

Hüpokretiini toime puudulikkus paistab olulisema põhjusena narkolepsiale ja sümptomite hulgas on lisaks unisusele katapleksia (järsk lihaste lõtvumine), unehalvatus ja une eelsed hallutsisatsioonid.
Adenosiin takistab hüpokretiini vabanemist.

Artikkel ventrolateraalsest preoptilisest (VLPO) tuumast. VLPO on aktiivne une ajal ning eritab GABA. Selle aktiivsus saavutav maksimumi sügava une ajal ning kahjustamisel väheneb uneaeg koos aeglaste ajulainetega. Sellise funktsiooni põhjuseks võivad olla sellest väljuvate GABA eritavate aksonite minek raphe tuumadesse, mammillaarkehadesse ja locus coeruleus'i. Päeva jooksul järjest suuremas koguses vabanev adenosiin mõjub VLPO'le aktiveerivalt.
Ühendused on mammillaarkehade, raphe tuumade, ventrolateraalse medullaga ja väheste locus coeruleus'i rakkudega. Tihedamalt saadakse signaale histamiini, noradrenaliini ja serotoniini sisaldavatelt neuronitelt. Vähemal määral hüpokretiini sisaldavatelt rakkudelt ning dopamiini ja atsetüülkoliini sisaldavaid ühendusi oli "äärmiselt hajusalt". Suuremad ühendused on hüpotaalamuse siseselt mediaalse preoptilise, lateraalse ja dorsomediaalse tuumaga. Kaugemad ühendused on mediaalse prefrontaalse korteksiga, lateraalse septumiga ja parabrahhiaaltuumaga (aktiveerub muuhulgas valu korral). Valgusele reageeriva ning ööpäevast biokella alal hoidva suprakiasmaatilise tuumaga (SCN) oli vähe ühendusi (rohkem paistis VLPO'l neid otsesemalt silmast tulnud neuronitega), kuid SCN on tihedamalt ühenduses dorsomediaalse tuumaga ning see omakorda on tihedalt ühendatud VLPO'ga.

Haigutamine

Haigutamine koosneb korrapäraselt tugevast pikast sissehingamisest, lühikesest pausist ja kiirest väljahingamisest, millega kaasneb kerge erksuse tõus. Olulisemate põhjustavate neurotransmitteritena paistavad dopamiin, oksütotsiin ja atsetüülkoliin. Reguleeriva mõjuga paistavad striaatum, hippokampus, retikulaarne formatsioon ja ajukoor. Haigutuse läbiviijatena paistavad ajutüve hingamise kontrollkeskused ning 5., 7., 10. ja 12. kraniaalnärvi motoorsed tuumad. Hüpotaalamuse paraventrikulaarse tuuma elektrilisel stimuleerimisel või dopamiini lisamisega saab haigutust põhjustada. Dopamiiniretseptorid asuvad seal oksütotsini sisaldavatel rakkudel. Oksütotsiini süstimisel selle tuuma sisse tekivad ka haigutused mida saab atsetüülkoliini antagonistidega blokeerida, kuid mitte dopamiini antagonistidega, millest paistab, et toime järjekord neil ainetel on dopamiin, oksütotsiin ja atsetüülkoliin.
5-HT1 ja beeta adrenaliiniretseptorite agonistid ning morfiin vähendasid haigutamist. Kastreerimine kaotab rottidel dopamiini ja oksütotsiini tekitatud haigutused.
Haigutusele eelneval perioodil paistavad inimesed EEG ja liikuvuse mõõtmise järgi vähemaktiivsed ning peale haigutust tõuseb tegevus nii keha liikuvuse kui ajulainete (kiirenevad) juures. Sotsiaalse funktsioonina pakuti, et haigutamine teavitab rännaku ajal teisi väsimusest ja et peaks peatuma puhkuseks.
Potentsiaalse, kuid artiklis mittemainitud funktsioonina võib see teavitada teisi karjaliikme valvsuse langusest.

Haigutamise nägemisel aktiveerus katsealustel suhteliselt tugevamalt superioorne temporaalne vagu (joonis C) ning subjektiivne haigutamise tungi tugevus oli negatiivses seoses vasakut amügdalat ümbritseva piirkonna aktiivsusega (D). Viimasest seosest paistab, et ärevuse korral ei ole haigutusrefleks nii tõenäoline.
Pildil B on kujutatud ebamäärasema näoliigutuse nägemisel tekkinud reaktsiooni ning selles grupis esines samuti haigutamist, kuid mitte nii tõenäoliselt kui haigutuse nägemisel. Samas ei leitud aktiivsuse tõusu frontaalsagara peegeleneuronitega Broca alalt, mis on kõnelemislihaste kontrolliks vajalik. Haigutuse nägemise kõige tugevamalt aktiveerunud oimusagara piirkond oli sentimeetri kaugusel näoilmete tuvastamisega seostatud piirkonnast.
21 koera 29st haigutasid nähes inimese haigutust.
Autistlikutele lastele ei mõjunud haigutused nii nakkavalt, kui tervetele lastele. Nende puhul haigutati haigutuse nägemisel umbes sama tihti kui teiste näoilmete nägemisel e. ~50% juhtudel. Autorid kahtlustasid autistide erinevus põhjustena nende struktuurseid erinevusi amügdala ümber ja hippokampuses. Autistidest lastel paistab amügdala suhteliselt suurem ja hippokampused paistsid viidatud uuringus igas vanusegrupis suuremad.

Immuunsüsteem ja uni

Uni mõjub immuunsüsteemi tugevdavalt. Magamatus suurendab isu (ghreliini tase tõuseb ja leptiini tase langeb) ja mõjub nõrgestavalt immuunsüsteemile nagu ka vaktsiinide toimele. Haiguste ajal on muutustega unes seostatud 10 interleukiiniga ja veel vähemalt 6 teise immuunsüsteemi poolt kasutatava hormooniga. Nende retseptoreid paistab hüpotaalamuses, ajutüves ja hippokampuses. Interleukiin-1 pikendab sügava une faasi, kuigi väga suure koguse puhul võib toime vastupidine olla. Haigestumisel pikeneb sügava une faas, kuid tugevamal immuunvastusel on und takistav toime. Serotoniini eritava raphe tuuma stimuleerimine aitab ärkvel olla kuid raphe tuuma kahjustamisel või serotoniini puudusel sai vanemates uuringutes katseloomades unetust põhjustada. Raphe tuumad on kõige aktiivsemad ärkvel olles, vähem aktiivsed sügava une ajal ja "vaiksed" REM une ajal. 5-HT2 antagonistid pikendasid inimestel sügavat und. Raphe tuumad koos hüpokretiini ja noradrenaliini eritavate rakkudega inhibeerivad magamiseks vajalikke hüpotaalamuse preoptilisi tuumasid. Serotoniinil ja noradrenaliinil paistab REM und takistav toime ning vähemalt serotoniini blokeerimisel saab REM faasi pikendada. Interleukiinid suurendavad muuhulgas adenosiini sünteesi ning takistavad serotoniini toimet. Nende REM und takistav toime paistab atsetüülkoliini vabanemist takistava ning lagundamist kiirendava toime tulemusena. Keskaju ja ponsi atsetüülkoliini eritavad rakud on REM une olulised algatajad. Nakkusel tekkinud unetuse põhjuseks võib olla ka see, et katsete järgi suurendavad interleukiinid dopamiini, noradrenaliini ja histamiini vabanemist. Ajutüve viiludes põhjustas IL-1 serotoniini eritumist ja lisab rakkude pinnale GABA retseptoreid. Hüpotaalamuse otsmikupoolsetes viiludes (sh. preoptilistes tuumades) põhjustas IL-1 GABA vabanemist, mis paistab ühe põhjusena uimasusele haiguse ajal ning sügava une pikenemisele. Hüpotaalamuse preoptilistes tuumades põhjustas IL-1 serotoniini vabanemist ning erandlikult mõjub serotoniin seal und põhjustavana. Sügava une ajal kehatemperatuur langeb ning REM une ajal tõuseb temperatuur. Pakuti, et kuna REM une ajal ei esine värisemist, on kasulik palaviku ajal seda unefaasi vähendada temperatuuri alalhoiuks. Kuigi sügava une ajal toimub üldiselt jahtumine on see faas palaviku ajal katkendlikum.

Hepatiit A vastasel vaktsineerimisel (kell 9 hommikul) magas üks vabatahtlike grupp öösel normaalselt, kuid teisel grupil lubati alles järgmisel päeval kell 21:00 magama minna. 4 nädala pärast oli normaalselt magada saanutel ligikaudu kaks korda rohkem antikehasid tekkinud, kui ühe öö unetult veetnud katsealustel.

Pikaajaline unepuudus

Rottidele mõjub 2-3 nädalane magamatus surmavalt, kuid põhjus paistab tundmatuna. Eksitotoksilisust, hapnikukahjustusi ja neuronite massilist surma ei leitud lühema magamatusega rottidel sellisel hulgal, et oleks saanud neid potentsiaalseks surma põhjuseks pidada.

Kui vastsündinud rottidel takistati REM une faasi 1-3 elunädalal, siis olid nad täiskasvanult (täpsustamata ulatuses) aktiivsemad, ärevamad, suuremate tähelepanuhäiretega, väiksema ajukoorega ja seksuaalselt vähem võimekad.

Mitmeöise vähem kui 7 tunnise une korral kuhjuvad aja jooksul kaasnevad keskendumisraskused ja teiste psüühhiliste võimete langus sarnaseks ühe pika ärkvelolekuga

Confabulation

Confabulation on vaimne häire, mille puhul tekivad/meenuvad mälestused, mida pole reaalselt läbi elatud.
Kuna see nähtus paistab unenägudega väga sarnane, siis esialgu parema üldteema puuduses kirjutan sellest nähtusest siia. Teiseks tunduvad need väga analoogsete nähtustena.
Isiklikult olen olnud unes ajutiselt näiteks täiesti teiste sugulaste, mineviku ja koduga.
Peaaegu alati on sellises seisundis asjad väga kaugel reaalsusest, kuigi me ei teadvusta une ajal enamasti ebareaalsust.

Frontaalsagara kahjustused paistavad tõenäolisema põhjusena selle nähtuse tekkeks olgu need veresoone lõhkemise või frontotemporaalse dementsuse tõttu. Selles artiklis mainitud patsiendil lõhkes üks vasakule poolkerale verd kandev soon (selle veresoone poolt varustatud piirkond on sinisega tähistatud). Kaasnesid mäluhäired ja muutused käitumises. 6 nädalat hiljem tahtis ta laste mänguasju ära süüa, joonistas erootilisi pilte ja mastrubeeris teiste juuresolekul. 12-16 nädalaga käitumine normaliseerus märgatavalt. Tema käitumine püsis tagasihoidmatuna kauem ning esines ärrituvust, mäluhäireid ja motivatsioonipuudust. Hommikuti mäletas ta korduvalt ärikohtumisi, mida teda tegelikult ees ei oodanud ja õhtuti arvas ta mitmel korral ekslikult, et külalised on tulemas. Vahel viis ta teed õue, et seda väidetavalt anda kellelegi, kelle juures ta polnud aastaid töödanud. Ka viimase paari tunni sündmuste hulgas mäletas ta kohtumisi ja sündmusi, mida polnud toimunud. Vigade väljatoomisel oli ta segaduses ning nõustus või väitis uute olematute sündmuste toimumist. Lühimälu oli tal kohesel meenutamisel hea, kuid tunni aja pärast olid mälestused nullilähedased. 28 nädalat peale kahjustuse saamist ei märganud tema naine enam olematute sündmuste meenumist, kuid mälestuste kiire kaduvus püsis.

Võimalikud põhjused unenägude tekkeks

Risperidoon ja kvetiapiin pikendasid minul unenägusid ja parandasid tugevalt nende meeldejäävust. Omapärase lisandina oli nendes unenägudes mälu järgi rohkem energiat ja emotsioone, kuigi ärkvel olles mõjusid need ained väsitavalt ja emotsioone nõrgestavalt. Mõlemad ained seondusid kõige tugevamalt adrenaliini, dopamiini, histamiini ja serotoniini retseptoritega.

Kvetiapiini unenägusid võimendav toime ei paista REM faasi pikenemise tulemusena. Kui seda anti Parkinsoni tõvega inimestele, siis kestsid nende REM une faasid kokku 40 minutit võrreldes 70 minutiga platseebo saajate hulgas. Keskmine doos oli 58 mg ning ise olen selgemaid unenägusid saanud alates 10 mg doosist.

Üks antihistamiin (H1 antagonist) põhjustas rottidel sügava une osakaalu tõusu ja pikendas nende kestvust. REM unes veedetud koguaeg ei muutunud oluliselt, kuid kõige kauem kestnud REM faaside kestvus vähenes ~2 korda.
Paistab, et antihistamiinid ise võimendavad ka mõne isikliku kogemuse järgi unenägusid, kuid mul pole nendega kogemusi. (1, 2, 3) ning selle blokeerimine tundub siiani tõenäoliseima põhjusena unenägude tekkeks.
Adrenaliini blokeerijaid (alpha- või beta blocker) pole samuti kasutanud. Viimased on südamerohtudena kasutusel ning pinnapealselt internetist otsides kirjeldati ka nende puhul unenägude tugevnemist (1, 2, 3).
Samas võib noradrenaliini ja serotoniini antagonistide unenägusid võimendav toime tulla sellest, et need ained põhjustavad vabanemisel üldiselt ärkamist.

Deliriantide toimet arvestades tundub unenägudele loogilisema põhjusena atsetüülkoliini puudus, mis algab tõenäoliselt mammillaarkehade vaigistumisega.

Atsetüülkoliin on ajus inhibeerivalt mõjuvate interneuronite aktiveerija. Eritades GABA raskendavad sellised rakud närviimpulsside teke, kuid osadel hiljuti tihedalt signaale vahendanud hippokampuse (sündmustemälu alalhoidja) rakkudel on uue impulsi teke (long term potentiation'i -LTP) kuni nädalaid kergenenud, mistõttu need neuronid võivad palju väiksema stimulatsiooni peale aktiveeruda vaatamata GABA'le. Atsetüülkoliini muskariinsete retseptorite blokeerimine põhjustab deliriantidele omast mälustseenide spontaanset teket ja reaalsustaju moondumist pannes tõsimeeli uskuma, et räägiti vana tuttavaga kuigi oldi üksi.
Rakkude tasemel võib põhjuseks olla see, et GABA toime kadumisel aktiveeruvad mälus eri alad tugevamalt ja ka sellised mäluseosed tulevad teadvusesse, mis pole reaalsusega seotud ja oleks muidu ära blokeeritud. Sellises seisundis võib ühe piirkonna aktiveerimine põhjustada laialivalguvalt uute mälestuste esilekerkimist, mis omakorda endaga seostunut aktiveerivad ja seda kõike samaaegselt tugeva aktiivsuse tõttu sensoorsetele aladele tagasi saates intentsiivsema selgusega, kui ärkvel olles kogeme. Ärkvel olles kujutledes on stseenid raskemini tajutavad ja kergemini kaduvad, kuid unes näeme stseene stabiilsemalt värviliselt ja kujutlustega võrreldes eredamalt.
Mälu funktsioneerimine eeldab tõenäoliselt kõrvaliste mälestuste mittearvestamist ning meie stseenimälus on üldiselt tuttavad objektid, mis meenuvad üleliigsete seosteta, kuigi meie mälus võib palju rohkem seoseid olla stseenis olnud objektidega. Näiteks mõttes linnas navigeerudes uuele kohale mõtlemisel meenuvad meil seal olevad asjad ning samas kaob tähelepanust hetkeliselt eelnev asukoht. Tõenäoliselt kuulub mälu juurde ka see, millise inhibeerivaid rakke meenutamisel aktiveerida.

Paistab, et atsetüülkoliini inhibitsooni kadumisel aktiveeruvad unes eelisjärjekorras päeval LTP'ga värskendatud mälestused koos omakorda nendega seostatud mälestustega. Siiski tundub unes nähtu enamasti väga võõras ja juhuslik. Unes rännates asuvad kõrvuti piirkonnad, mis võivad reaalsuses tuhandeid kilomeetreid lahus olla.

Unenägude korrapärast

Unenägusid ei mäletata enamasti ning meelde jäävad emotsionaalsemad või unenäo viimased sündmused, kuid antipsühhootikumidega nähtud unenäod jäävad väga hästi meelde ning kestuse poolest tunduvad palju pikemad. Tegevus tundub aktiivsem kui ärkvel olles. Üldiselt on sellised unenäod alguse poolel huvitavamad ja lõpu poole jäävad veidi korduvamaks ning tuimemaks. Ühiseks oli peaaegu alati korduvad tegevuskohad, kuhu samas unenäos aeg-ajalt tagasi mindi. Võimalik, et kainelt esineb unenägudes sarnast kordumist, kuid seda ei mäletata.

Automaatseks õpitud oskused ja käitumisjooned on mul püsinud ka unes. Näiteks unenägudes teistega rääkimisel kasutan vabahooga sarnast emotsionaalset suhtumist ja enesekontrolli kui ärkvel olles. Emotsionaalne stabiilsus ja julgus tunduvad samad, mis ärkvel olles.

Üheks järjepidevama korrapärana unenägude ajal tundub igapäevaselt mõelduga kaudsemalt seostatu läbielamine. Ma näen väga harva unes reaalselt ärkvel olles läbikogetut ja tehtut, kuid tegevused ja kohad on reaalselt toimunuga tavaliselt lähedal. Näiteks minu vana kodu asus viiekorruselise maja neljandal korrusel ning ma mäletan ühte unenägu viimasest aastast, mis toimus nende nelja korruse piires, kuid üheks enimkülastatud kohaks unenägudes on olnud selle trepikoja 5. korruse trepikoda. Ma ei mäleta kunagi sealt korruselt alla minekut ning tihti on trepi asemel olnud sealkohas tühi koht, ohtlikuna paistev trepivõre, pimedus või jääb see vaatenurga tõttu selja taha. Mõnel perioodil astun peaaegu iga öö sealt läbi ning tegevus toimub tihti sama disainiga naabermajade viiendal korrusel. Selle koha külastust tuleb ette, kui Pärnust helistati või kui oli lähiajal plaanis sinna sõita. Samuti on tegevus tihti toimunud vana koolitee kõrvale jäänud majade juures või teistes linnaosades kuhu ma pole ammu sattunud, kuid mis on eredamalt meeles. Kindlama korrapärana kogen viimastel päevadel mõeldud ja meelde jäänud kohti ning täpsemini neid kohti, mida ma nägin eemalt, kuid ei külastanud. Stseenid ja tegevuskohad on välimuse poolest enamikel meeldejäänud juhtudel sellised, kus ma olen ise reaalselt viibinud seni. Samas on need tuttavad kohad enamasti moondunud tekstuuride osas siledamaks või maalilisemaks. Objektid ja isikud nendes kohtades võivad nähtavasti olla kõik mälus olemasolevad asjad.